Back in track!

Kert Ämmapetsi kuulus sõnum - võta, aga pane tagasi - mis võttis kokku eelmise postituse ja tähendas ülekurnatud organismile hingetõmbeaja andmist, võrdus minu, kui trenninarkomaani, jaoks umbes kuuajalise šokivangistusega range režiimiga koloonias. Kui ikka organism on harjunud aeg-ajalt sportlikke litakaid saama, siis kuupikkune vaikelus vegeteerimine paneb ennast tundma loomana, kes on "vabana sündinuna" sunnitud kuu aega elama Tallinna loomaaia puuris!

Pilt: http://yogscast.wikia.com

Kuigi tegin nädal peale DNF-iga lõppenud Pässa raba maratoni inertsist läbi selle aasta esimese, 200km pikkuse breveti, siis 300-le brevetile igaks juhuks ei läinud (teen selle järgi 24.05) ning ka Varssavi maratonil jooksvaid sõpru jälgisin renditud linnaratta seljast. Vändra maratonil oli minu nime taga DNS, sest ootasin tol hetkel analüüse erinevate organismi osade talitluse ja korrasoleku kohta. Kuna eelmisel nädalal laekunud analüüside vastused õnneks miskit paha ei täheldanud, siis oli paras aeg vegeteerimine lõpetada ning asuda võidupühal ühe selle aasta pääsündmuse starti!

Minusuguste "sportlaste" jaoks on üldjuhul mõne Eestis peetava võistluse poodiumile pääsemine välistatud! Kuna erand kinnitavat reeglit, siis mõnikord ikka juhtub, kasvõi jääl uisutamises. Minusugused pääsevad poodiumile vaid pikka vinnaga, visadusega, aga see poodium on kahjuks vaid virtuaalne! Ehk siis otseselt poodiumi peal manti ei anta, aga teiste osalejate poolt väike respekt on ikka! Ja kui nüüd otsekohene ja aus olla, siis sellest mulle piisab! Olen osalenud 11-st peetud Saku100-st kümnel ning ka sel aastal, kui Porteri mehed otsustasid vahe-aasta teha ning sõitu ei toimunud, tegin ma ikka Saku metsas õigel päeval sada ära. Kuigi seda nö partisani-sadat ametlikud annaalid ei kajasta, olen ma ka ilma selleta Saku100 raames läbitud võistluskilomeetrite ehk Juurikaprofessorite arvestuses auväärsel kolmandal positsioonil, nagu ka eelpooltoodud link näitas!

Läinud laupäeval Sakus joonele asudes, kus ette ritta lubati vaid juurikaprofessoreid, olin ma kahevahel - ühelt poolt kohustas kolmas koht (eriti kui järgnev professor Tarmo Neemela istub 2km tagapool) igal juhul sada ära teha, teisalt kummitas peas ikka see kuu aega tagasi ilmnenud ootamatu terviserike! Otsustasin alustada vaikselt ja vaadata nö töö käigus, mis sest asjast saab! Vastavalt staatusele esireast startides otsustasin kohe peale stardipauku kõrvale tõmmata ja umbes kolmveerandi ca 170-st startijast mööda lasta, eesmärgiga üsna pea algaval Pokumaa singlil rahulikult kulgeda ning enesetunnet kontrollida. Õnnestus - Põdra singlil, mis oli eelmise aasta rämedast hard-core palgisinglist imeläbi muudetud ninnu-nännu vaipadega kaetud pehmosingliks, loksus tempo ja ümbritsev seltskond paika. Pulss loksus 145 kandis, minek oli mõnus. Järgnev Veneetsia singel võinuks selle aasta kuiva rajaga vabalt kanda Gobi nime! Lenduri singel ja sellele järgnenud Kraavi singel tõid näo naerule, koogitükk ma ütlen! Edasi tulnud J. Laasi ja Pauna singlid ainult süvendasid arvamust, et eelmise aasta kiun liiga raske raja kohta on rajameistri ära pehmostanud ning sel aastal on korralik lebo ees ootamas...

Kusagil singlite avaruses. Foto: Viljar Saare

Siis aga lajatas Kraavihalli (loe: Kraavivalli, aga seda ma sain teada alles finitos) singel, mis purustas tekkinud roosa unelma. Täisjäiga rattaga, millel pole ühtegi amorti, oli juba esimesel ringil seda Hallivanameest (või mis iganes selle singli nimi oligi) seljatada paras piin. Porimatiga kaetud sild ujus ning minu mõistus keeldus seda ratta seljas alistamast. Järgnes kurikuulus Oja singel, mille teine sild oli saanud nii korraliku down-grade'i, et ei suutnud seda kordagi kuuest katsest seljas alistada! Uhh, järgnevad Igivana, Sõnajala, Pommiaugu ja Rebasehotelli singlid olid vaatamata kahele võimalusele minna otse või valida kanaliin (chicken-line) taas korraks uinutavad ning ning suutsid paisata just möödunud koledused sügavale mälu kõvaketta äärealadele, kui Kännu, Fukushima ja Koolme singlite ühispauk tõi Valge Daami taas peidust välja! Kuna täisjäiga single-speediga ei ole kuidagi võimalik säärasel nõudlikul rajal pulsinumbreid jälgida, lasin selle kinnisidee vabaks! Enne ringi lõppu ootas mind ees veel kurjakuulutava nimega Käsna singel, mis võiks tegelt kanda Svammi nime, nii kuradi imev oli see!

White men can't jump?

Teisele ringile minnes oli selge, mida karta ja nautida ning täitsin vaid käsku. Kolmandale ringile minnes haarasin igaks-puhuks võileiva, millega eelmisel aastal olin ringi (loe: pooleteise tunniga) hiljaks jäänud! Vaatamata õigeaegselt konsumeeritud võileivale muutus kolmanda ringi Oja singli padrik nii pimedaks, et otsustasin raudselt vaid 4 ringi ära teha ning siis maha tulla, alla anda! Sitta sest kolmandast professorikohast, nii raske oli olla! Sillad läksid kitsamaks, puud hakkasid ettevaatamatult üle raja jooksma ja esimesel ringil kusagil peidus olnud juurikad leidsid tee valguse kätte!!! Matkatarkus number üks ütleb sellisel juhul, et viska haamer minema, läheb kergemaks!

Seda raja elementi ehk Punkri Drop'i mina teha ei julgenud... :(

Neljandale minnes rebisin veel ühe võileiva ning haarasin kaasa pudeli koolat! Endalegi ehmatuseks oli see 0,75l koolat Veneetsia alguseks ehk siis ca 15 minutiga otsas ning Oja singlil läks kohe valgemaks! Elu tuli tagasi! Vaatamata iga mülka nimelise maakaardile kandmise erineva, peamiselt venekeelse suguelundi, nimega jõudsin neljanda ringi lõpuni! Võtsin kogenud baarikärbsena veel ühe pudeli koolat ning peale Hallivatimehe singlit hakkas 100km tunduma reaalsena!

Seal 100km lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik!

Viimasele ringile minek on alati mõnus - tead täpselt, mis ees ootab ning vajadus tagasi hoida, millekski säästa, puudub! Veel üks kolmveerand liitrit koolat kaasa ja nautima! Tõsiselt! Enne Pokumaale mahapööret on mõnus pink - istusin seal tervelt viis minutit ja puhkasin, nautisin metsa ja seda, et kohe saab 100 tehtud! Aega ju oli, sest olin kontrollajast, ehk viimasele ringile mineku pääsu sulgumisest juba läbi ning üle tunni eespool. Kiiret polnud kuhugi, sest ka saunabuss lubas kõik ära oodata! Kui nüüd takkajärgi filosofeerida, siis Saku100 esimene ring on nö noorukiaeg, kus oled loll ja tugev, kõik on lubatud ning elu on lill. Teine kuni viies ring on töömehepõli koos keskeakriisi ja muu sinna juurde käiva jamaga ning viimane ring on pensionäri paradiis, kus saab nautida elu, varasemalt valatud higi arvel! TEHTUD! KOLMAS KOHT KAITSTUD!

Rõõm tehtud tööst!

Dist: 96,3km

Time: 8:13:47
HR av/max 151/174
Energy: 7423kcal
Neist numbreist loen välja vaid üht - tervis lubab! Ehk siis - I'M BACK IN TRACK!!!
Homme õhtul Harju-Kosel kell16:00 stardis, et läbi sõita BRM400, ehk 400km rattaga maanteel kontrollajaga 27h20min! Palju naelu mulle kummi kõigi teie poolt!!! :)

DNF ehk oskus kuulata keha häält!

Kui ma läinud laupäeva keskpäeval jala Pääsküla 6. raba maratoni stardijoonele panin, ei osanud ma aimata, et senimaani 39-st maratonist 39 lõpetanuna jääb see neljakümnes mul pooleli! Ka veel kaks tundi hiljem ei aimanud ma peatset katkestamist ette, sest olemine oli hea. Vaid pulss tegi imelikke trikke, rallides 140 ja 150 löögi vahel üles-alla nagu litsimaja lift! Vaid 5 minutit hiljem andis organism märku, et kellal on siiski õigus - midagist on kapitaalselt mäda!

Enne starti osalejatele infot jagamas. Foto: Külli Leola

Kahekümnendal kilomeetril, silda ületades, jäin seisma, sest tundsin südames kerget pitsitust. Ei midagi erilist, samalaadset pitsitust olen varemgi tundnud, aga mitte maratoni joostes. See tegi ettevaatlikuks, kulgesin vaikselt edasi kuni ringi lõpuni ning seal võistluse arstiga konsulteerides otsustasin maha tulla, kõrvale astuda, maratoni pooleli jätta. Mingi jalavalu pärast poleks ma seda mingil juhul teinud, aga südamest lähtuvate signaaalidega pole mõtet kõvatada. Liiga palju on viimasel ajal uudiseid äkksurmadest, mina ei taha olla järmiseks uudiseks! Tagatipuks on juba sel laupäeval ees ootamas Pariis-Brest-Pariisi esimene kvalifikatsioon, 200km pikkune brevet!

Kell kaks, siin sillal..... Foto: Külli Leola

Pitsituse ja sellest tulenenud katkestamise põhjust ma sajaprotsendiliselt välja tuua ei saa (egas ma mõni doktor pole!?!), aga nukkapidi aiman, kus kivi all see sõraline peidus on! Täpselt nädal enne Pääsküla maratoni lõppenud rattalaager Mallorcal ning seal kahe nädalaga läbi sõidetud kilomeetritega akumuleerunud väsimus ongi ilmselt see, mille kaela saan seekord süükoorma riputada. 1450km ratast 14 ja poole päevaga, kuigi kergelt ja madala pulsiga sõidetuna, ei ole vaatamata suurele tahtmisele siiski seeditav maht, liiatigi minusuguse keskaealise ja ülekaalulise harrastussportlase jaoks. Aga tahtmine oli suur, sest see saar on tõeline rattaparadiis ning kui juba kodust nii kaugele tuldud, siis tuleb võtta kõike ja nii palju kui vähegi võimalik!!!

Cala Mirror'i rand saare idakaldal. Bueno!

Ja alalhoidliku eestlasena ma võtsingi, veetes lausa 62 tundi rattasadulas, käies ära paljudes ilusates kohtades, kaasa arvatud saare kõrgeim koht, kuhu maanteerattaga saab sõita - Monnaber'i tunnelisuu 1445m kõrguse Puig Majori jalamil 866m kõrgusel üle merepinna. Üks must be koht jäi veel võtmata - Sa Calobra, aga midagi peab ju ka tulevikuks jääma, et oleks põhjust paradiisi naasta!

Ilmselt saare kõrgeimal kohal olev maanteelõik...

....kust avaneb säärane vaade!

Jaaaahhh, Mallorca on pärl, aga see postitus on keha kuulamisest! "Võta, aga pane tagasi", ütles Kert Ämmapets ning see ütlus pädeb enam kui vaid raha kohta. Kui oled keha kulutanud, siis pead talle ka tagasi andma, kas puhkuse või siis kergema koormuse näol. Alati ei ole see vajalik, kuid mõnikord siiski ning kui just siis tuleb organismilt ohumärguanne, oska seda hinnata ja vajalikul hetkel kässarit tõmmata! Loobumine ei ole alati allaandmine, kõva mehe testi tulemust sinu hauakivisse ei raiuta!!!

Pasaloppet 2015!

Wikipeedia andmetele tuginedes on traditsioon ehk tava ehk komme inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi kordumist - sündmuse, elukommete. Kui nüüd keegi tark läheb murdma traditsiooni, mis on muutumatuna püsinud juba eelmise sajandi keskpaigast (täpsemalt 68 aastat), siis polegi ju midagi imelikku selles, et igati vana ja väärikas Vasaloppeti nimi käänatakse seetõttu Eesti hambameeste poolt kohe Pasaloppetiks, ja põhjusega!

Kuningliku raja 88-s kilomeeter päev enne starti kell 14:00...
Mis sellest 24h hiljem alles oli 10-kraadise soojaga?

Alates 1948-ndast aastast alati märtsikuu esimesel pühapäeval toimunud maailma suurim ja vanim, kuninglik 90km pikkune, suusamaraton lükati Falunis toimunud suusaalade MM-i tõttu nädalajagu edasi ning selline jõhker traditsiooni rikkumine sai kõigevägevama poolt koheselt ära karistatud. Võistlusele eelnenud kahel ööl valitsenud plusskraadid ning Vasaloppeti kõigi aegade soojarekordi purustamine lausa 8 pügala võrra on kindlad märgid sellest, et kellelegi astuti traditsiooni rikkumisega ikka korralikult varba peale.

Pasaloppeti osalejad teel starti...

Siinkohal pean kohe ära ütlema, et minu eelnevat juttu ei tohi mingil põhjusel võtta virisemisena, sest tegelikult olid svenssonid ära teinud tohutu töö. Kehvapoolne suusatalv ei kiusanud mitte ainult Maarjamaa suusatajaid ja maratonikorraldajaid, vaid ka Rootsis oldi veel jaanuaris üsna skeptilised ning valmistati ette 90000 kuupmeetrit (see on terve jalgpalliväljak 18 meetri ehk siis umbes 7-kordse maja kõrguse lumekihi all) lund, mis ka laiali veeti. Halvvasa (45km pikkuse pooliku Vasaloppeti) stardipaigast Oxbergis kooriti peale selle sõidu toimumist mitme hektari jagu lund ning veeti ka see sulavatele suusaradadele. Ehk siis oldi kevade pealetungiks valmis ning saadigi nö nippa-nappa hakkama. Rahvusvaheline telepilt näitas SVT saanide pealt liidrite gruppi üles võttes ilusat valget lund ning vaatamata pekkiläinud stardile oli üldpilt ilus ning 91-st Vasaloppetist pidi jääma ja jäigi televaatajale hea mulje!

Raja 24-s kilomeeter hetk enne liidrite tulekut - lumi on muinasjutt...

8 või siis lausa 11 tundi rajal olnute jaoks on see pilt aga nõrk lohutus. Maratonipäevale eelnenud kahe ööpäeva jooksul ei olnud kraadiklaas kordagi miinuses, pealelõunasel ajal istus elavhõbedasammas aga lausa 7 soojakraadi juures ning suusajäljed tõmmati pehmesse ja märga lumme. Altpoolt tulnud jää toel jäätus ära jäljepõhja peamine millimeeter, mille peal liidriteks pääsenutel oli veel hea lipe, aga juba kahekümnendal mehel oli jäljepõhi vesine. Vahed ca kümnese liidrite grupi ja jälitajate vahel hakkasid kiiresti kärisema ning finišis tehti taas uus Vasa rekord  - 50-s mees kaotas võitjale lausa 31 minutiga!!! See aga omakorda tähendas paljudele eestlastele, keda oli kokku tervelt 124, medalist ilma jäämist, kuna raja seisukord halvenes lausa minutitega ning kuuetunnise lõpuaja tegemine sellistes tingimustes oli ainult tugevate pärusmaa! Paljud kurtsid hiljem, et kusagil 50km kandis hakkas lipe ära kaduma. Suudan siia tuua vähemalt kaks põhjust, miks nii juhtus. Esiteks pani kümnekraadine õhutemperatuur veed voolama ning teiseks oli umbes pool suuskadele alla määritud mitmest tonnist kliistrist rajapõhjas uut suuska ja just selle suusa libisemisala ootamas, et sinna külge kleepuda. Minu teeoriat tõestab ilmekalt järgmine pilt.....

Niiii puhas libisemisala....

Üleeile Sälenis alustanud veidi vähem kui 14000-st suusatajast (registreerunuid oli 15800 ning need kohad müüdi välja 91 sekundiga!!!) katkestas tervelt 10 protsenti, mis on ikka väga suur number ning näitab ehedalt lääne ühiskonna pehmostumist ja mandumist. Eestlane kui kokkuhoidlik hing aga ei saa endale katkestamist lubada, sest kui juba nii kaugele on tuldud ning hunnik raha magama pandud, tuleb iga hinna eest lõpuni tulla! Nii tuligi viimane eestlane Moras finišisse ajaga 11:28! See on vaid 13 minutit kiiremini kui minu Ironman'i aeg!?! Tõsine töö ja tõsine tegija!!! Retsept täiega!

Tartu Maratoni neeger oli pehmo, need
siin on tegijad vennad Vasa finišis....

Ise tegin ka sel aastal Vasa läbi, mugandades õpetaja Lauri õpetussõnu - kui ühe päevaga ei jõua, tee kummalgi päeval pool. Reedel sõitsin Sälenist Evertsbergi testkliisterdatud, aga ebapidava, suusaga, kokku 47km. Laupäeval jätkasin sealt, kus reedel pooleli jäi, ehk Evertsbergist Morasse, karestatud ja ülihästi pidava suusaga, kokku 43km. Koguaeg 6:52, Vasaloppet tehtud, omal moel!!! See-eest saan nüüd täiega öelda, et tean täpselt, millised olud rajal valitsesid enne sõitu!

Viis tundi peale starti finišialas.....troopika!

Kuna jutt on otsas, siis panen veel ühe posu pilte koos pildiallkirjadega siia lõppu:

Peep ja Justyna, mida võtta, mida jätta?

Neljas stardigrupp, isegi esireas on vabu kohti..... :)

Liidergrupp poole maal, keskel hilisem teine Anders Aukland.

Muuseumis oli huvitavaid eksponaate....

Ilmselt eeelmisel korral sama parukaga Vasa läbimise eest pandi
Tõnuke svenssonite poolt automatisk naiste klassi :D

Lahe? Või äkki mitte?

Peasüüdlases Falunis paistis aga lund
jaguvat - terve meetri jagu!

Veel enne starti pani üks korraldaja saan korraliku pasa maha,
tõmmates ilusa pasase joone otse ässade rivi ette! Normaalne!

Võõrana laulupeol!

Kuna kogu minu sügisene ettevalmistus Tartu Suusamaratoniks* oli pandud vaid ühele ja ainsale kaardile - et talv ja maraton jäävad sel aastal ära, siis polegi midagi imelikku selles, et suurem osa kaasstartijatest mind maratoni stardis ei näinud. Tegelikult ju nägid, sest minusugune suusatolvan (kelle jaoks oli kogu see asi üks paras karneval) hakkas ju paljudele silma, aga ära tundsid mind vaid need, kelle juuresolekul ma suu lahti tegin! Kokkuvõtvalt - äärmiselt kehva suusavormi peitmine karnevalikostüümi taha ning sellega endale juba ette kehva tulemuse eest vabanduse otsimine õnnestus suurepäraselt!

Võõrana laulupeol! Foto: Priit Grünberg

Aga mitte see, et ma esinesin Eesti rahva suurimal suusapeol või siis lausa talvisel laulupeol neegrina ehk võõramaalasena, ei saanud põhjuseks selle postituse pealkirjale. Võõrana tundsin ma sellel laulupeol seepärast, et pidutsemise ja nautimise asemel oli vähemasti 2000-3000 osalejat tulnud peole vaikselt nohisema ja nina maas suusarada kündma. Selmet tunda rõõmu sellest, et kusagil Eestimaal on lund, toimub suur suusapidu ja päike särab taevas, murti tati (ja ka mati) lennates ning keppide raginal teed Elva poole, et saada finišis parem aeg või koht, panna ära naabri Vellole vms. Uisutati ülbelt klassikalises sõiduviisis sõidetaval sõidul, sõideti eessõitja kandadel, vahetati laskumistel ilma tagasi vaatamata radasid, loobiti süüdimatult geelipakke maha (loe: raja sisse) jne.

Vaikus enne tormi? 15.12.15 kell 6:30 Tahvandil.

Miks? Kas see lõpukoht raiutakse hauakivisse? Kas parema koha eest saab tööandja käest preemiat? Mis jääb selliselt sõidetud maratonist mälusoppidesse alles? Ilmselt eriti midagi peale lõpukoha ja vbla ka aja. Ma ise ka ei mäleta oma kahe aasta tagusest, tumepunases pandud, maratonist ning ka varasematest sõitudest eriti midagi, sest paljud pühapäeval rajal nähtud lõigud tundusid mulle täiesti võõrana, nagu ma polekski alates 2005. aastast kõikidel toimunud maratonidel sõitnudki. Õnneks suutsin enne seda maratoni karusseli pealt maha astuda ning hakata elamusi koguma. Elamusi loodusest, rajast, melust ja nendest vähestest, ca paarikümnest kaassõitjast, kes võtsid vaevaks mõne nalja visata või midagi kostüümiga seonduvat küsida. Aitäh neile ja eriti suured tänud Allan Orasele, kellega koos sai pikalt Palult kohvipunkti kulgetud ning maailma asjade üle arutatud! Aitüma ka arvukale publikule, kes ei pidanud vaevaks tavapärasest erinevat suusatajat ergutada ning häid soove soovida! 

Suusad määrde ja stardi ootel.

Võite 100% kindlad olla, et järgmise aasta talvisel laulupeol üllatan taas - ja mitte sportliku tulemuse, vaid mõnusa kostüümi ja hea tujuga! Kes tuleb kaasa? Aga veel enne kutsun kõiki tuleval laupäeval, 28. veebruaril, Haanjasse! Nautima suusatamist lausa 100km jooksul....sest toimumas on viies Haanja Suusa100 - hullud suuskadel!



* Tartu Maraton sõidetakse suuskadega, Tartu Linnamaraton joostakse, Tartu Jooksumaraton on jooks, mis on puuduliku pikkusega maratoni jaoks. Kört-Pärtel maivoi!

Puhkamine on saatanast!

Kuigi kohalikud manatargad ja isehakanud arvamusliidrid pidevalt väidavad, et sportlase areng toimub puhates, võin mina, tuginedes viimase 40 päeva jooksul läbitud neljal maratonil ja/või nendejärgsete päevade jooksul kogetule, väita radikaalselt vastupidist - arendab ikka treenimine, mitte puhkamine! Ehk siis, treeningufoonilt maratoni jooksma minnes möödub mul jooks kergelt ning taastumine on kiire, seevastu puhanuna maratonile minnes on kogu see 42,2km üks paras Kolgata tee ning sellele järgnevad päevad tahaks oma elust maha kustutada.

Läbi nigu Läti raha! Foto: imgarcade.com

Spetsialist vaatab siia ja saab ise aru (klõpsa Diary peal), vähe spordikaugemale (loe: maratonikaugemale) lugejale üritan asja veidi selgitada. Võtan lähema vaatluse alla neli viimast läbitud maratoni, mis oma tingimustelt (raja profiil, raja libedus, ilmaolud) olid üksteisega vägagi võrreldavad:
Viimase Öö Unistus, 31.12.2014, aeg 4:34

Pääsküla 5. raba maraton, 17.01.2015, aeg 4:59

Doroga Zizni, 25.01.2015, aeg 4:46

Rakvere talvemaraton, 8.02.2015, aeg 4:29
Loetelule pilku heites jääb esmalt silma, et esimene ja viimane maraton sellest loetelust eristuvad kahest keskmisest lõpuaja poolest, olles ikka vaksajagu kiiremad. Seletus sellele on aga igapidi lihtne - just need maratonid said läbitud sada prossa joostes ja negatiivse splitiga, ehk maakeeli öeldes olin miskipärast nendel kahel maratonil tunduvalt paremas konditsioonis kui Pääsküla ja/või Piiteri jooksudel.

Erinevalt mugavusaladest suusatamisest ja rattasõidust, kus
saab nö tirri ja muudki lasta, on maraton ikka tõsiste tegijate
mängumaa - seal naljategemist andeks ei anta!

Pääsküla jooksule eelnes Jizerska maratoni järgselt 5 trennivaba päeva, millest kaks kulusid Tšehhist tagasisaamiseks. Piiteri jooksu eelsel nädalal suutsin ennast Pääskülast saati valutavate lihaste kiuste siiski kaks korda välja ajada. Esimene kord suuskadega ning teine kord joostes. Mõlemal maratonil jäi tulemus tagasihoidlikuks, sest ca 32-34 kilomeetril oli sein ees, mis pani keha alla andma ja jalad kõndima ning ka maratonijärgsed päevad polnud kergemate killast....
Järeldus: puhkamine enne maratoni toob kehva tulemuse ja raske taastumise!

Taastumas.......... Mis kuulus hüppemägi?

Viimase Öö Unistuse ehk Meremõisa rannaalal toimunud ultrajooksu raames vana-aasta viimasel päeval, 1km pikkusel ringil, joostud maratonile eelnes 11 päeva varem läbitud maraton, neli päeva varem tehtud 45km pikkune Pekist Priiks kõnd-jooks ja kaks päeva varem sõidetud 47km pikkune sünnipäeva suusasõit, sekka veel mõned suusasõidud. Joosta oli kerge, suutsin lõpukilomeetritel kiirendada ning peale lõpetamist, seljakott seljas, koos saare naistega veel ka pool kilti autoni joosta. Taastumine oli kiire, aga seoses uue aasta alguse asjatoimetustega sain jooksma alles 3. jaanuaril, kuigi ka aasta esimesel päeval poleks vist probleeemi olnud. Eilse Rakvere maratoni eel tegin kohe peale Saksamaalt König Ludwig Lauf'ilt naasmist viiepäevase jooksulaagri ning olin eile nagu ümbersündinud, joosta oli kerge, vaatamata hullumeelsele ilmale. Suutsin ka vastutuule lõigul ilma liigsete lihaskomplikatsioonideta tempot hoida ning jooksin välja aja alla 4:30, mida ma pole suutnud läinudsuvisest Pärnumaa Võidupüha maratonist saati. Minu eilset suutlikkust viimastel kilomeetritel tempot säilitada iseloomustab vist kõige paremini üks tõik, mille üle Liivimaa "kuulsaimal" luuletajal ilmselt häämeel pole. Nimelt möödusin Contrast ca 5km enne finišit ning suutsin temast selle lühikese lõiguga peaaegu 9 minutit eest ära joosta! Praegusel hetkel seda juttu kirjutades valitseb lihastes nii hea tunne, et kohe peale postituse tegemist teen teoks selle, mida pole vähemasti esmamälu põhjal kunagi suutnud - lähen maratonijärgsel päeval jooksma!!!
Järeldus: treening enne maratoni kindlustab kerge jooksu ja kiire taastumise!

Eilse raja 35-s kilomeeter. Contra veel ei paista...

Tehke järgi või ostke ära, veel parem - vaielge vastu! Mulle mitte ainult ei tundu, vaid eelpoolkirjutatule tuginedes on see nüüd ka teoorias tõestatud, et olen oma tee leidnud ning edaspidine maratoniettevalmistus saab olema just selline, nagu läinud nädalal. Kahju ainult, et see järgmine maraton saab aset leidma alles 4. aprillil, Pääsküla uuel rajal. Enne seda tärminit ei ole igasugu ürituste-sõitude-laagrite tõttu vähimatki võimalust oma maratonikontot täiendada.....

*     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *

Joonealust juttu kah: selle nädala pühapäeval aset leidva talvise laulupeo suusamäärimismaratonile on veel kümmekond vaba kohta. Kel soovi head ja viimase hetke ilmateate järgi määritud suusad Otepääl alla saada, siis võtke ühendust mailitsi või telefonitsi, info@haanjamatkad.ee, 511 4179!
Määrimismaraton 2012 sõnas ja pildis!
Määrimismaraton 2013!

Määrdemeister Ivo tööhoos....

Maрафон со слезами на глазах!

46-nda "Elu Tee" maratoni, pühendatud Leningradi blokaadi lõpliku murdmise 71. aastapäevale, peakohtuniku - kindralleitnant N.I.Petrovi - poolt stardi eel lausutud sõnad andsid sellele postitusele ilma pungestamiseta hea pealkirja. Aitüma kindralile sellegi eest, sest vaatamata temapoolsele pidevale igalpool kohalolekule ja kulmukortsutaval pilgul ringivaatamisele lonkas kogu see paatoslik üritus veidike igast servast, mis siiski ei olnud põhjuseks neile pisaratele osalejate silmis, nemad nutsid ikka asja pärast, ehk siis patriotismist! Meie, kaks sellel jooksul osalenud "fašisti", saime oma pisarad välja naeru tõttu kogu selle korraldusliku kammaijaa üle, mis meie jaoks tähendas ikka ja ainult üht - "Võimalik ainult Venemaal"!

Kes arvab esimesena ära, mille järjekorras need inimesed sabatavad,
sellele teen järgmise "Elu Tee" maratoni osaluse välja!
Vihjeks niipalju, et koolivõimla otsaukse taga algab välishoov!

Laupäevane mandaat oli esinduslik, isegi kindral istus oma laua taga, laual silt "Главная судья". Peale väikest sebimist leidsin üles leti, kus mulle anti ümbrik numbriga 364 ja stardinumber 492! Loogiline ju? Ilmselt siiski ainult Venemaal, sest veel täna õhtul, kolm päeva peale maratoni toimumist seisab kodulehel teade: "Идет обработка результатов"! Meil siin kodumaal tulistataks korraldaja mürgiste kommentaaridega sõelapõhjaks, kui tulemused juba samal õhtul üleval pole! 

Идет подведение итогов ehk siis ajavõtubrigaad tööhoos! :)
Kaua veel?

Korraldajate kõige hullem möödalask oli osalejate hommikune bussidesse laadimine, kui 5 ja 21km jooksjate bussid sõitsid nagu kellavärk, aga 42km jooksjad pidid miskipärast tervelt 50 minutit seisma tuulisel Arsenalnaja Nabereznjal ning külmetama. Siis hakkasid sinna ilmuma ka esimesed bussid sildiga 42,2km, mis vallandas anarhia - kes ees, see sees. Senini viisakalt järjekorras seisnud külmetav rahvamass hakkas tormama edasi-tagasi ning endale soojades bussides kohta otsima. Ja see käis ikka nii, et kodanik X viskas bussi sisse saades kohe 10 esimese koha peale oma taskud tühjaks, mõne tooli peal oli telefon, mõne peal Snickers või taskurätipakk, ühesõnaga jättis märgi maha ehk место занятo ning asus siis oma tovarišitele helistama ning seletama, kus bussis ta jala maha sai! Короче, полный бардaк!!!

Kooli stolovaja oli kinni, vett sai
ukse kõrvalt pajast! :)

Siis sõitsid bussid stardist 2km kaugusele Vaganovosse, kus rahvas kupatati tunniks ajaks kohalikku koolimajja riietuma. Külakoolis suruti 620 osalejat nagu kilud karpi, vaba nurga leidmiseks, kus sai tagumiku maha toetada, tuli mitu ringi koolile peale teha. Koolis levis vänge vene spordikreemi hais (vanakooli tegijad teavad seda lõhna) ning mingi seltskond kühveldas kaasavõetud pajast lusikaga endale sisse rooga nimega макароны по флотски ehk meie keeli pastat! Seejärel aeti rahvas taas bussidesse ja viidi stardikohta Laadoga järve ääres. See on siis justnimelt see kitsas riba, mida sakslaste blokaadi raudne rõngas ei suutnud sulgeda ning mille kaudu veeti Gaz AI-AI tüüpi masinatega leiba nälgivasse suurlinna. Väike segadus pakihoiu teemadel ehk just millisesse bussi oma kott jätta ning juba oli aeg minna starti, kus pidime kuulama paatosest nõretavaid lugusid kangelastest jne. Siis kindrali sõnavõtt, vana tuttav hümn ja minek!

Kaks "fašisti" - ühel veel märk ka otsaees, mille kohta bussi-
kaaslane küsis, et что за знак? Vastuse peale, et see on Eesti
lipp, küsis mehike, et kas Liivalaia tänav on veel alles???

Neid minejaid oli igasuguseid - lühikeste pükstega, futbolka väel, vene sõduri vormis (hebee püksid, telogreika ja pilotka!?!), suurte ja väikeste armee ning dessantnikute lippudega. Ja stardist mindi hurraaga, nagu Venemaal kohane. Ses mõttes, et ypaaa hüüd kõlas ka, aga pean siinkohal silmas midagi muud. Stardist pandi minema nagu kahurilihale kohane, mõtlemata, mis ootab ees. Ainsaks eesmärgiks joosta maratoni ning austada oma jooksuga langenud kangelasi, mõtlemata sellele, et 10km pärast ollakse ise see langenud kangelane!!! Teise kilomeetri tagasipöördes olin tagantpoolt ca kümnes....

Kui juba Moskva pisaraid ei usu, mis siis veel Leningradist rääkida....

Kolmandal kilomeetril möödusin Kostjast, kes veel minust ees olles jõudis selja taha küsida, et miks ma nii raskelt jooksen. Minu vastuse peale, et tsentner ei saagi kergelt joosta, arenes tervelt seitsmeks kilomeetriks korralik vestlus, mille mingis faasis ma hakkasingi juba uskuma, et Ukraina rohelised mehikesed, kes on tegelikult NATO sõdurid, on hoopiski Venemaale tunginud, mitte vastupidi. Esimesest joogipunktist 10km peal jooksin peatumata läbi ja sain Kostjast lahti. Uhh! Napilt läks!

Käib töö ja vile koos......

Mingi tund aega enne starti sadama hakanud lumi muutus asfaldile jõudes mingi keemia läbi lögaks ning see muutis jooksmise raskeks, kas siis polnud korralikku pidamist või kogunes tossu talla alla korralik lörtsine klots. Kogu trass oli liiklusele suletud ning minu hinnangul oli seda turvamas tohutu vägi, umbes 200-300 triibulisi sauasi keerutavat poolitsat ja veel mingeid vestis tegelasi, kes blokeerisid oma eraautodega ära kõik jooksutrassile saabuvad teed ja teekesed. Hull ressurssi raiskamine, aga kui kahuriliha jätkub, pole ju probleemi! Raja ääres oli ka palju veterane, kes tänasid osalejaid mälestuse säilitamise eest jne.

Elu tee 35-ndal kilomeetril! Pamjatnik autole - Geroi Gaz AI-AI...

Viimane seitse kilti kulges piki 3+3 magistraali, mille parempoolne osa oli jooksjate jaoks reserveeritud, tekitades kogu liiklust vasakule osale suunates sinna korralikud probkad! Lisaks oli see viimane seitse nii-öelda piki sirget linti, osutudes paljude jaoks tõsiseks motivatsioonitrassiks. Ka mulle endale, kellel kuni 34-nda kilomeetrini vaatamata üsna mägisele rajale 20-nda ja 35-nda kilomeetri vahel, polnd viga midagi, pani see viimane seitse ikka korraliku põõna - tempo langes drastiliselt, aga olin endiselt kiireim mees sektoris. Sest ülejäänud olid kõik parajad zombid, põdedes oma esimeste kilomeetrite hurraa-vaimustust! 100-meetrine finišisirge oli aga puhta jää peal, mis oli põnevuse tekitamiseks kaetud värske lumepudruga. Ilmselt seal korraks libastudes tõmbasin ma oma reie ära, mis on senini nii valus, et ei teagi, kas lubab laupäeval-pühapäeval Oberammergaus 2 suusamaratoni ette võtta?

Nagu oleks autoga maratoni sõitnud?

Käidud-tehtud! Ja vististi ikkagi kilbiga! Aga kui nüüd seda kokkuvõtet lugedes tekkis kellelgi huvi kas sedasama või siis südasuvel Piiteris peetavat maratoni joosta, soovitan soojalt. Need, kes vana aega ja Venemaal peetud võistlusi veel mäletavad, saavad sealt ikka korraliku nostalgialaksu. Need aga, kes siin pidevalt elu ja ürituste korraldajate üle virisevad, soovitan korra seal ära käia, et aru saada, kui hästi me siin Eestis tegelikult elame või kui hästi on meie siinsed võistlused korraldatud!!!

3 päeva on möödas, esimesed tulemused hakkavad tulema.......

Kui nüüd kellelegi tundus, et ma liialt virisen, siis soovitan lugeda ühe osaleja kommentaari, mis on kopitud maratoni ametliku kodulehe kommentaaridest:

Всем привет!
Забег и правда был классный! Начиная со старта и до финиша! Спасибо солдатам, волонтерам, детишкам, болельщикам! Всем спасибо!
Что касается организации до и после самого забега... Это жесть! Никакой быстрой регистрации не было! Духотища! Я 40 минут простоял за номером. За мной парня отправили получать подпись врача на справке врача... Зачем-то собирали только оригиналы справок, хотя в Москве, да и в Сочи достаточно было показать оригинал и отдать копию. Ситуация с автобусами - отдельная песня... Наш 17 сначала потерялся... При отъезде от места переодевания мест всем желающим в автобусы не хватило... Люди бежали за автобусами, а их не пускали... Только когда, мы начали шуметь на водителя и сопровождающую нас хамоватую девушку, впустили 4 человек стоя.
Ситуация с вещами вообще фантастическая... До старта 2 минуты, а в автобусы для хранения вещей ВЕЩИ НЕ БЕРУТ! Тетка орет "больше нет места" и закрывает дверь! Хорошо нормальный парень попался в 27 автобусе!
На финише тоже фигня какая-то... Стоят пустые автобусы с закрытыми делами, а разгоряченных, потных людей не пускают... Опять же, хорошо ребята из 27 автобуса всех пустили переодеваться к себе! Там уже было не до женских и мужских раздевалок. Без лишних стеснений переодевались все вместе!
За кашей и чаем надо было стоять огромную очередь... Выдавали их только в одном пункте раздачи... Так что все до города ехали без воды и еды... Хорошо в автобусе, в который впустили под давлением общих негодований, нашлись добрые люди с термосами, которые бегунам-старушкам налили чай.
Краткий итог от меня: сам забег мне понравился! А организация жесть!

Esilehel, viimaks!

Kui ma peaaegu kuus aastat tagasi ühel lörtsisel ja tuulisel märtsilõpu hommikul sõitsin Võrust Otepääle, et sealt Tartusse oma elu esimene maraton joosta, ei olnud mul muud kandvat ideed, kui vaid ennast enne suvel eesootavat Ironman'i testida. Kuu aega hiljem oli jooksuvorm kasvuteel - 1. mail jooksin kihlveo kaotuse tõttu 2 ringi ümber Viljandi järve ajaga 1:56.25, 10 päeva hiljem Otepäält Elvasse 1:49-ga jne. Siis aga lõin vedelaks ja hakkasin endale vigastusi välja mõtlema, sest polnud veel raudmeheks valmis. Tegin tol suvel küll nö plekkmehe, ehk poolpika triatloni läbi, aga see oli pikaks ajaks ka kõik. Veel sama aasta, ehk siis 2009, detsembris tekkis uitmõte minna Vana-aasta maratonile, aga see jäi miskipärast ära. 2010 oli metall ikka veel nii vedelas olekus, et raudmeheks jäi saamata! Õnneks suutsin ennast niipalju kokku võtta, et jooksin detsembris Rocca al Mare kandis läbi oma teise maratoni. 2011 augustis sai siis see kaua tehtud, kaunikene teoks, kuid vaid 3 nädalat peale raudmeest ette võetud SEB Tallinna maratoni lõpujoon tuli ikka nii raskelt kätte, et sädet veel ei tekkinud.

31.12.2014, "Viimase Öö Unistus" Meremõisas.
Millest parajasti unistan, ei mäleta!

Krõks käis ilmselt 9. septembril 2012, kui suutsin peale ebaõnnestunud Kopenhaageni Ironman'i Tallinnas maratoni mõnuga lõpuni joosta. Vaid 3 nädalat hiljem ette võetud Tartu Linnamaraton tõi isikliku ning oktoobrilõpu Haanja ja novembri Valencia kaudu detsembris Vändrasse jõudes tuli juba uus isiklik - 4:08! Sõrm oli antud ning tervelt seitse maratoni aasta jooksul läbitud. Siis sai ka üha tihedamini hakatud ühte veebis olevat (ede)tabelit kiikama! 2013 aasta lõpuks oli saldo 11/22, ehk siis tolle aastaga sain sama palju maratone purki, kui 4 eelneva aastaga kokku! Eelmisel aastal kogunes neid 42,2-id kaukasse tükki 14 ning läinud laupäeval Pääskülas oma 37-ndat maratoni lõpetades võisin olla kindel, et olen selle tabeli esilehel, lõpuks ometi! 

SEB Tallinn tempomeister, töö tehtud! Finitos koos Riho Sarv'ega.

OK, esilehel küll, aga kus ikkagi on säärase "amokijooksu" point, küsivad ilmselt paljud! Ja õigusega küsivad, sest nad ei saa aru! Jämedalt arvutades saab sellest tsipake aru vaid ca 0,5% Eesti inimestest, ehk siis need elusolevad ca 5000, kes oma elus on vähemalt ühe maratoni läbinud. Veidi rohkem saavad poindile pihta need ca 1000, kes läbinud 10 või rohkem maratoni. Ning ilmselt vaid sadakond ongi neid, kes mõistavad mind täielikult, sest nad ise on saanud minuga sama diagnoosi - maratonikogujast jooksuhull!!!

Valencia, november 2012. Koos Indrek Jürgensteiniga lebotamas.

Otseselt nakkav see haigus pole, aga paranemine on vist sama raske kui küürakal, keda parandavat vaid ....! Samas nagu ei tahakski paraneda, sest see "haigus" ju otseselt ei vaena, ainsate sümptomitena on ligikaudu 20 korda aastas (loodetavasti) paar päeva koivad veidi ebatavalised ehk siis tiba valusad. Ja niikaua, kuni välismaistel maratonidel osalemine liigselt kauka peale ei hakka, on ju kõik hästi. Sest Eestis reeglina ühe maratoni peale üle 50 euro ei kulu ning isegi 20-l kodumaisel maratonil osalemise puhul ei ületa aastane eelarve tuhandet rahagi (aastas)! 

Alpes Maritimes ehk Nizzast Cannes'isse.
November 2013.

Vabandused vabandusteks ja seletused seletuseks, sest egas ma ikka niisama tühja ei plaani ühes aastas 20+ maratoni ära teha. Nimelt olin ma ju peale 2011. aasta augustit ning ühe pikaaegse unistuse täitumist juba pikalt otsimas uut ja tuumakat väljakutset! Kuu aja pärast Kuopios toimiv 200km pikkune uisumaraton või augustis aset leidev Paris-Brest-Paris 1200km pikkune rattasõit on küll piisavalt hullud ettevõtmised, aga need toimuvad ära ja siis on taas ees tühi maa! Minusugune rahutu hing aga vajab midagi enamat, midagi pikemaaegset ja veel hullemat!

Ateena, nov 2014!

Seetõttu mõtlesingi enda jaoks välja ühe tõsiselt kreisi eesmärgi - korraldada oma 50-aasta juubeli puhul, ehk just 29. detsembril 2017, üks maraton, mis päädiks õhtul juubelile kohaselt korraliku süldipeo, mitte nii väga süldibändi esinemise ja korraliku tulevärgiga. Asja teeks eriti monumentaalseks aga just see tõik, et see saaks olema minu SAJAS MARATON! Selle sündmuseni on aega jäänud 1069 päeva ning mul veel tarvis joosta 62 maratoni, ehk siis üks iga 17 päeva takka ja nii 3 aastat jutti!!! Sounds like a plan!?!

Aprill 2014, Varssavi maratoni stardis koos Aarega,
kellega koos homme Piiterisse läheme.

Igatahes, passida pole siin midagi. Juba ülehomme kell 12 seisan Laadoga järve ääres nn "Разорванное кольцо" monumendi juures, et joosta sealt 42,2 kilomeetrit jõudmaks "Цветок жизни" monumendi juurde.........................ees on ootamas 46-s rahvusvaheline "Elu tee" maraton!