Kaka, mitte kevad!

Kui ühes trükikojas ühel maal trükiti mullu sügisel uue aasta kalendreid, siis oli küljendaja kas lohakas või joobes, sest kalendrit trükiks ette valmistades, ehk siis trükifaili tehes, kopis ta lisaks märtsikuu lehele ka aprillikuu lehele kogemata märtsikuu faili. Korrektor oli vist armunud, lastes selle praagi läbi ning kalender läks trükki ja müüki. Mingeid iks-teid pidi jõudis seesama kalender ka Ilmataadi seinale! Jah, just sinna kohta, kus ilmakraane keeratakse! Selle jama tulemusega olete sel kevadel ilmselt korduvalt kokku puutunud....

Haapsalu maratoni kilomeetripost 29.aprillil,
kliimasoojenemine "my ass"

Muinasjutud on toredad, aga oskab mõni tark selles "pidevas kliima soojenemises" seletada, miks aprillis-mais lund sajab? Eks seda ole ka varem (näiteks 1975) juhtunud, et ilma kevadel ära talviseks keerab, aga siis on see olnud ühe, max kahepäevane värk. Nüüd on aga mõne erandiga aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani meil valitsenud keskmine märts?!? OK, ilm on sitt, kõik teavad seda, aga miks ma sellest nii pikalt pajatan?

Alati on pointi ka vastaspool ära kuulata.....

Nimelt on mind viimasel paaril kevadel hakanud piinama imelik kurguvalu, mis tekib imeväiksest külmetusest, valutab, segab elamist, aga arstiteadusel sellele seletust ei ole. Eelmisel kevadel peale haigena Mallorca hotellitoas veedetud rattalaagrit läksin suure kurguvaluga perearstile, aga märke põletikust või millestki muust ükski toona antud proov ei näidanud. Terve nagu purikas, arsti või siis teaduse jaoks. Haige ja nõrk aga iseenda või trenni tegemise jaoks. Sel aastal suutsin ennast hoida kuni mai alguseni, siis laksas ära. Takkajärgi ma isegi tean seda hetke, kui imenatuke külma sain. Tulemuseks valusa kurguga Saku100le minek ning seejärel nädalane põdemine.

Üks vähestest soojadest päevadest - 6. mai. Foto: Agnes Pajur

Eelmiseks reedeks olin korras ning suundusin Muhumaale selle aasta esimest brevetit sõitma. Sõbrad olid 30. aprillil kahesajase ilma minuta ära teinud, olin väge täis vähemasti kolmesajane kaasa teha. Üle kaheksa tunni veninud Saku100 andis selleks kuhjaga kindlust. Reede õhtul tegime Kalviga tuulisel Muhu saarel nö prooviringi, testides riietust ja valmisolekut laupäevaseks pikaks sõiduks. Panin temperatuurile tuginedes sobivad riided selga, kuid kusagil Üügu panga kandis puhus mere pealt nii valusalt külm tuul, et vahetasin Liival riided veidi paksemate vastu. Jõudsin vahetamise otsuseni ilmselt liiga hilja, sest öösel kella kolme paiku läks olemine kehvaks, uni kadus, tekkisid värinad ja hommikuks olin haige-mis-haige! Sõbrad startisid kella poole üheksa ajal Saaremaa tiirule.

Ei paremat pole....aga juhtus halvem, 7 tundi hiljem!

Kuradi kurat! Kaka, mitte kevad! See ei ole normaalne, kui mai keskel peab endale rattasõiduks selga ajama talvetagi, suusakindad, suusamütsi, mitu buffi ja saapakatted! Sooja 10 kraadi, tuulekülm umbes 4-5 kraadi Celsiust!?! Vaatasin kogu eelmise laupäeva sõprade sõitu nö kõrvalt, süda tilkus verd, olin ju nii ilusa ja mõnusa trassi joonistanud.... Sõbrad tegid sõidu ära, üsna hea tempoga - 308km, bruto 11:40, neto10:40. Ilmselt oleks minu kaasasõitmine veidi pelotoni kiirust vähendanud, aga see on juba takkajärgi targutamine. Nemad sõitsid, mina vaatasin kõrvalt. Kaua veel?

Sõbrad Väikse Väina tammil, 25km sõidetud 300-st.

Ilmajaam teatab: "Kuni jaanipäevani on jahe, siis läheb külmemaks!" Olin juba valmis seda naljaprognoosi uskuma, kui äkki sellel nädalal läks soojaks, kohe nii soojaks, et eile lühkarid jalga panna. Need, mis ma viimati Hispaanias jalast ära võtsin....leidsin nende taskust 55 euri, asi seegi leevendamaks seda valu, mis on tekkinud minu organismi uue eripära ja kehvade kevadetega. Olge terved!

Võru-Väimela maanteejooksu start. Foto: Külli Leola

PS! Sõidan reedel, peale seda kui olen neljapäeval Võrumaal stardis teele saatnud ja finišis vastu võtnud pea tuhat Võrust Väimelasse jooksjat, läbi Mulgi 17. Rattamaratoni raja. Alustaksin umbes kella 16-17 paiku eesmärgiga kogu rajale ring peale teha, hõlbustamaks laupäevast monitori tagust tööd sellesama rattamaratoni otseülekande kommenteerimisel Delfi.tv vahendusel. Kui keegi tahab Viljandis reedel kaasa sõita, võtku ühendust. Kõiki teisi kiibitsejaid aga kutsun laupäeval kell 12:45 otseülekannet jälgima, kas võidab taas Gert Jõeäär või on mõnel teisel tegijal midagi vastu panna?

Kerge õppusel ehk Nuustakul, raske lahingus - Pariisist Bresti ja tagasi!

Kui keegi lugejaist veel mäletab, siis ca aasta aega tagasi kirjutasin postituse teemal, a la enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära, mis oli sissejuhatuseks suurele hüppele tundmatusse, ehk siis ettevõtmisele nimetusega 18. Paris-Brest-Paris Randonneur. Nüüd kodus tagasi, peaaegu välja maganuna ja mõtted paika mõelnuna on päramine aeg midagist üles tähendada, et tuua lugejani maailma kõige sürrealistlikuma sportliku mõõduvõtmise eredamad hetked.

Ei, siit see sõit ei alanud, siin käisime niisama kruisimas...

Jah, ilmselt see legendaarne, aastast 1921 iga nelja aasta tagant toimuv, Paris-Brest-Paris algaski kunagi Pariisist, aga hetkel küll ei kujuta näiteks ette 5844 startija teeleminekut Eiffeli torni juurest. Tänapäeval starditakse Saint-Quentin-En-Yvelin' nimelisest linnast Versailles' külje alt Prantsusmaa rahvusvelodroomi eest, sest sealt pääseb juba mingi 10km pärast tõsistele külavaheteedele, mille kaudu sõidetaksegi Atlandi ookeani äärde Bresti ja tagasi - kokku 1230km.

See on küll 2011 aasta marsruut, aga vist annab pildi ette, millega tegu!

Maailmas on olemas veelgi pikemaid ja raskemaid sõite, kasvõi näiteks London-Edinburgh-London oma 1400km-ga või siis näiteks 3000 miili pikkune Race Across America (RAAM), kuid PBP on legendaarseim ja suurim, kogudes iga nelja aasta tagant stardijoonele 6000 osalejat 65-st riigist, nende seas kuus esmakordselt Eestis sõidetud kvalifikatsioonisõitude kaudu kvalifitseerunut. Üks eestlane osales ja läbis PBP aastal 2007, kuid tema kvalifitseerus Taani klubi kaudu. Meie üllatuseks kohtusime rajal ka Narvas elava Andreiga, kes eelistas PBP pileti lunastada Peterburi klubi kaudu. Takkajärgi polegi oluline, kes oli esimene, sest ega PBP kokkuvõttes ju ka raja kiireimini läbinuid ei autasustata. Brevetitel ei selgitata võitjaid kiiruse alusel, võitjad on kõik need, kelle nime taga lõpuprotokollis ilutseb sõna DONE! Kaotajad on aga need, kelle nime taga on sõna OTL või DNF! Need esimesed ja neid oli kokku tervelt 138 jõudsid küll finišisse, kuid kontrollaja kell oli juba kukkunud. Teised 1196 jätsid sõidu pooleli kusagil rajal, mõned lausa mõnikümmend kilomeetrit enne lõpujoont!

Squad Randonneurs Estonia! Vasakult Rainer Punga, Rivo
Sarapik, Indrek Pak, Ahto Vink, Tambet Tähepõld ja mina.

Kuigi meie stardiaeg oli pühapäeval, 16. augustil kell 19:45 (starditi ca 300-ste gruppidena iga 15 minuti tagant), siis võistlus hakkas pihta juba laupäeval, kui tuli läbida bike-check, kus kontrolliti ratta korrasolekut, tulede olemasolu jne. Seejärel saime kätte oma stardimaterjalid ja muu vajaliku ning sõitsime tagasi Pariisi valmistuma, mis seisnes peamiselt ohjeldamatus õgimises ning magamises, sest meie plaan nägi ette esimese jutiga, ehk siis pühapäeva õhtust kuni esmaspäeva õhtuni läbida 509km ning siis jääda magamiseks kusagile laagrisse. Plaan on tore asi, aga esimene stardijärgne 100km tegi meile selgeks, et plaane tuleb muuta. Ühtlasi jõuangi siinkohal sujuvalt selle postituse pealkirja lahtikirjutamise juurde. Meie Eestis sõidetavate brevetite keskmine sõidukiirus (neto, ilma peatusteta) on olnud ca 28-31km/h, koos peatustega ca 25km/h, mis on lubanud meil pidada pikki ööbimispause, sest suudame kollitava kontrollaja eest piisavalt kaugele ette ära sõita. Seal Prantsusmaal aga suutsime näiteks esimese, 221km pikkuse, etapi läbida keskmisega vaid 23,8km/h ning 450km peale jõudes kukkus keskmine juba 20,8km/h peale, oodatud ja loodetud 25km/h asemel. Ehk siis kodused, siledal maal sõidetud, brevetid olid liiga kerged, valmistamaks meid ette selleks, mis meid sääl Bretagne poolsaarel ees ootab!

Vaated rajalt........ilus, aga kuratlikult raske!

Kuna keskmine kiirus osutus mägise maastiku (no umbes nagu Vooremaa, aga tõusud olid 2-3 kraadi kangemad ning 4-5 korda pikemad) ning pideva linnade-linnakeste läbimise (foorid, stopp-märgid) tõttu keskmisest aeglasemaks, ei suutnud me ettepandud graafikus püsida. Seetõttu jäime peale 450km läbimist õhtul ca kella 18 paiku Loudeac'is laagrisse, leides magamiskohaks mingi koristatud teeäärsse viljapõllu. Õnneks oli põllu ääres talu, kust kauplesime käte ja jalgade abiga välja voolu, et laadida lampe ja telefone. Muul juhul poleks me enne hommikut edasi sõita saanud, sest korraliku esilaterna omamine oli määrava tähtsusega, nelja öö peale tuli meil tervelt 18 tundi pimedassõitu. Osa rahvast vajus kohe unne, ise pidin veel veidi askeldama, aga umbes pool kümme kustus ka minu lamp. Äratus oli pandud kella 1 peale, eesmärgiga öösel kell 2 teele asuda!?!

Laager kesapõllul Loudeac'is.

Kõlab vist piisavalt napakalt minna magama valges, et siis kell 2 öösel teele asuda? Miks mitte kasutada maksimaalselt ära valget aega? Ammendavaid vastuseid nendele küsimustele on mitu - esiteks muutusid pealelõunad õhtupoole liiga kuumaks, et kuumusele lõivu maksmata edasi liikuda. Teise sõidupäeva (loe: öö) stardihetkel oli väljas aga näiteks 14 kraadi sooja ja kuigi mingil hetkel enne päikesetõusu langes kraadiklaas 7 peale, polnd hullu midagi, sest jahedaga on võimalik temperatuuri riideid lisades reguleerida, kuum seevastu võtab viimasegi välja. Teiseks on öösiti maaanteedel liiklus olematu ning seetõttu edasiliikumine kiirem. Ja viimaseks ja kaalukaimaks argumendiks varaöösel teeleasumisele oli kollitav kontrollaeg - lahkusime Loudeacist kell 2:08, selle punkti päramine kontrollaeg meie jaoks oli 2:15, ehk siis saime minema vaid 7 minutit enne aega! Arutasime ka veel õhtul, et me võiks ju ka hiljem minna, sest sõidame rahulikult paari tunniga ennast kontrollaja sisse tagasi, aga õnneks me selle afääri peale ei läinud! Nimelt püüdis meid 45km peale teeleasumist kinni "secret control", ehk siis nö rajakontroll. Olime kontrollimise hetkel küll juba pooleteise tunniga plusspoolel, aga näiteks 2h hiljem teele asudes oleks meie pidu selleks korraks läbi olnud!

Bresti sillal.

Atlandi ookean paistab...

Teine sõidupäev viis meid 165km Atlandi ookeani äärde Bresti ning siis päeva stardikohta, ehk Loudeac'i tagasi - kokku 333km ja 3340 tõusumeetrit. Selle päeva sisse jäi ka üks korralik tõus mööda serpentiini ning kogu raja kõrgeim koht, 380 meetrit üle merepinna. Sealsamas mäe otsas elasin üle ka ilmselt kogu oma 4-päevase sõidu ärevaima hetke, kui peast soe kohalik kombainer mind teelt välja surus. Kuigi jäin kuidagi jalgadele, sõitis kombaini slepis oleva agregaadi väljaulatuv osa minust vaid mingi 10cm kauguselt mööda. Napikas! Kuidagiviisi jäi meile kõigile mulje, et vaatamata rajaäärse publiku tohutule entusiasmile ja kaasaelamisele olid kõik need maanteel sõitvad 6000 ratturit suureks pinnuks silmas kohalikele autojuhtidele ning nende nahaalsus oli korrelatiivses suhtes sõiduriista suurusega. Kõige hullemad olid rekkajuhid ja traktoristid, kõige viisakamad väikesed Renault Clio'd jne.

Pildike kombainerite ja rekkameeste töömaalt.....

Teise sõidupäeva õhtu leidis meid taas Loudeac'is, seekord veidi paremas ööbimiskohas, otse kontrollpunkti keskuseks oleva koolimaja taga muruplatsil. Siin sai enamus meist ka esmakordselt duši alla, seda peale 783km läbimist. Duši all käidud, kõht täis ja ära põhku, äratus kell 2:00! Kell 3 saime uuesti teele, ees ootamas 310km. Meie kuuiku senine koospüsimise võime hakkas sel päeval tõsiselt lagunema, osa mehi oli eelmiste päevade aukudest välja roninud ning kukkusid paugutama, kontrollpunktis kuulsin midagi atakkidest ja kontratest, kõlas nimesid nagu Thibault Pinot ja Oleg Tinkoff, räägiti mingitest lepingutest ja kõrgetest jooksudest. Ei saanudki nagu aru, kas mehed on koomaeelses transis või lihtsalt "горячие эстонские парни"! Ise olin vist kogu tuuri sügavaimas augus ning lisaks suutsin kuidagi esimest korda elus maanteerattal keti purustada, õnneks vaid kilomeeter enne kontrollpunkti ja ametlikku rattahooldust. Ka Ahto rattal murdus midagi, seekord pedaali võll, õnneks taas vaid mõni km punktist eemal. 80km enne kolmanda päeva lõppu jõudsime linnakesse nimega Villaines-la-Juhel ning sinnajõudmine oli eriti pidulik, 1000km sai sõidetud ning seepärast oli vist kogu linn jalule aetud, iga ratturit võeti vastu nagu Chris Froome'i või Alberto Contador'i!

Sissesõit Villaines-la-Juhel'i. Photo by Olaf Storbeck.

Kolmandal sõidupäeval hakkas üha enam teede ääres silma osalejaid, kes jõudmata ära oodata ametlikus kontrollpunktis pakutavat öömaja, olid otsustanud samasse teeveerde puhkama heita - mõni viisakamalt teest veidi eemal ja magamiskotis, mõni aga lausa asfaldil, nagu oleks sinna ratta seljast kukkunud. Kuulsin ühelt austraallaselt, et tema oli näinud esimesi magajaid juba 2 tundi peale starti ning enamasti oli tegu Aasiast (Jaapanist, Hiinast, Singapurist) pärit tegelastega, kelle ajavahe lihtsalt maha murdis. Kõige vingem magaja pikutas magamiskotis otse surnuaia väravas! Endalgi oli just vastu hommikut pealetükkiva unega probleeme ning see kollitas mind peamiselt laskumistel, kui sai ühtlase monotoonse surinaga tirri lastud. Tavaliselt aitas lahtise käega laks vastu nägu une korraks eemale peletada, aga abi oli ka mõnest teeäärsest kohvikust, mis olid vist öö läbi lahti.

Uni ei küsi ei madratsist ei tekist, padjast rääkimata....

Öösel on magajad paremini näha, tulukesed põlevad küljes...

Kontrollpunkti sööklas, leib vaja ikka luusse lasta....

See hiina härra ärkas fotoka klõpsu peale üles

ja tänas südamest äratamise eest...

Ise jõudsime veel valges viimasesse laagripaika Montagne-au-Perche's, taas dušš, kõht täis ning rahuliku südamega magama, sest peale kõike läbitut tundus hommikune 140km koogitükikesena. Asusime teele kell 4, et oleks varuaega igasugu õnnetuste vältimiseks. Etterutates võib öelda, et tehnilist jama sel päeval ei juhtunud, seevastu läksid valla seni kinnipüsinud taevaluugid. Kuigi vihmaga sõita oli parasjagu rõve ja libe, siis mulle see meeldis. Ning sellel meeldimisel oli üsna perversne põhjus - nüüd ei saa keegi öelda, et mis nii viga PBP läbi teha, kui vihma ei saja. Nõnda nägime ja kogesime selle 1230km jooksul kõike - külma, vihma, pimedust, kuuma, rekkamehi, auklikke teid, janu, nälga, unepuudust, tehnilist ebaõnne! Samas saime hulgaliselt infot säärase isendi, nagu PBP läbija kohta. Tema keskmine vanus on kaugelt üle 60 eluaasta, kuu on tema päike, sadul on tema tugitool ning hommikusöögiks sööb ta kilomeetreid, muidugi lisaks kõigele muule söödavale, mida raja ääres saada on. Ja ta sõidab, et jõuda Pariisi, enne kui kell kukub!

Itaallastest old-school'i mehed sajanditaguste rataste ja vormiga!

Ka meie seltskond, kuigi me ei vasta mitmele eelpooltoodud kriteeriumile, jõudis õnnelikult kontrollaja piires Pariisi tagasi! PBP DONE! Tehtud! Ei oska teiste eestlastest sõidukaaslaste kohta kosta, aga ma ise läheks uuesti sõitma, kohe uuel nädalal! Kahjuks on uus võimalus alles 4 aasta pärast! C'est la vie!

Sõidu kokkuvõte Excelis.....

Pool passi templeid täis, ehk siis pool maad tehtud!

Kuigi kogu see seiklus oli nii elamusrikas, et sellest võiks kohe mitu juttu kirjutada, piirdun täna ülaltooduga. Kogu asi tahab veel veidi settimist ja uus maailmapilt paikaloksumist. Aitüma sõidukaaslastele ja kaasaelajatele!!!

LISAD:
- panen siia lõppu ühe video ühe sakslase PBP-st, mis vaatamata oma kurvale alatoonile annab hea ülevaate, mis laadi rattasõiduga PBP näol tegemist on! Video tegi Alexander Neumann.
- üks korralik galerii piltidest, suur osa tehtud nö sadulast, autor Florian Steiper.
- mina nii ei oska, aga üks meie osalejatest - Rivo, kirjutab asja lahti, täiesti zen!!! 
- mina ja Rivo külas Ringvaatel

Back in track!

Kert Ämmapetsi kuulus sõnum - võta, aga pane tagasi - mis võttis kokku eelmise postituse ja tähendas ülekurnatud organismile hingetõmbeaja andmist, võrdus minu, kui trenninarkomaani, jaoks umbes kuuajalise šokivangistusega range režiimiga koloonias. Kui ikka organism on harjunud aeg-ajalt sportlikke litakaid saama, siis kuupikkune vaikelus vegeteerimine paneb ennast tundma loomana, kes on "vabana sündinuna" sunnitud kuu aega elama Tallinna loomaaia puuris!

Pilt: http://yogscast.wikia.com

Kuigi tegin nädal peale DNF-iga lõppenud Pässa raba maratoni inertsist läbi selle aasta esimese, 200km pikkuse breveti, siis 300-le brevetile igaks juhuks ei läinud (teen selle järgi 24.05) ning ka Varssavi maratonil jooksvaid sõpru jälgisin renditud linnaratta seljast. Vändra maratonil oli minu nime taga DNS, sest ootasin tol hetkel analüüse erinevate organismi osade talitluse ja korrasoleku kohta. Kuna eelmisel nädalal laekunud analüüside vastused õnneks miskit paha ei täheldanud, siis oli paras aeg vegeteerimine lõpetada ning asuda võidupühal ühe selle aasta pääsündmuse starti!

Minusuguste "sportlaste" jaoks on üldjuhul mõne Eestis peetava võistluse poodiumile pääsemine välistatud! Kuna erand kinnitavat reeglit, siis mõnikord ikka juhtub, kasvõi jääl uisutamises. Minusugused pääsevad poodiumile vaid pikka vinnaga, visadusega, aga see poodium on kahjuks vaid virtuaalne! Ehk siis otseselt poodiumi peal manti ei anta, aga teiste osalejate poolt väike respekt on ikka! Ja kui nüüd otsekohene ja aus olla, siis sellest mulle piisab! Olen osalenud 11-st peetud Saku100-st kümnel ning ka sel aastal, kui Porteri mehed otsustasid vahe-aasta teha ning sõitu ei toimunud, tegin ma ikka Saku metsas õigel päeval sada ära. Kuigi seda nö partisani-sadat ametlikud annaalid ei kajasta, olen ma ka ilma selleta Saku100 raames läbitud võistluskilomeetrite ehk Juurikaprofessorite arvestuses auväärsel kolmandal positsioonil, nagu ka eelpooltoodud link näitas!

Läinud laupäeval Sakus joonele asudes, kus ette ritta lubati vaid juurikaprofessoreid, olin ma kahevahel - ühelt poolt kohustas kolmas koht (eriti kui järgnev professor Tarmo Neemela istub 2km tagapool) igal juhul sada ära teha, teisalt kummitas peas ikka see kuu aega tagasi ilmnenud ootamatu terviserike! Otsustasin alustada vaikselt ja vaadata nö töö käigus, mis sest asjast saab! Vastavalt staatusele esireast startides otsustasin kohe peale stardipauku kõrvale tõmmata ja umbes kolmveerandi ca 170-st startijast mööda lasta, eesmärgiga üsna pea algaval Pokumaa singlil rahulikult kulgeda ning enesetunnet kontrollida. Õnnestus - Põdra singlil, mis oli eelmise aasta rämedast hard-core palgisinglist imeläbi muudetud ninnu-nännu vaipadega kaetud pehmosingliks, loksus tempo ja ümbritsev seltskond paika. Pulss loksus 145 kandis, minek oli mõnus. Järgnev Veneetsia singel võinuks selle aasta kuiva rajaga vabalt kanda Gobi nime! Lenduri singel ja sellele järgnenud Kraavi singel tõid näo naerule, koogitükk ma ütlen! Edasi tulnud J. Laasi ja Pauna singlid ainult süvendasid arvamust, et eelmise aasta kiun liiga raske raja kohta on rajameistri ära pehmostanud ning sel aastal on korralik lebo ees ootamas...

Kusagil singlite avaruses. Foto: Viljar Saare

Siis aga lajatas Kraavihalli (loe: Kraavivalli, aga seda ma sain teada alles finitos) singel, mis purustas tekkinud roosa unelma. Täisjäiga rattaga, millel pole ühtegi amorti, oli juba esimesel ringil seda Hallivanameest (või mis iganes selle singli nimi oligi) seljatada paras piin. Porimatiga kaetud sild ujus ning minu mõistus keeldus seda ratta seljas alistamast. Järgnes kurikuulus Oja singel, mille teine sild oli saanud nii korraliku down-grade'i, et ei suutnud seda kordagi kuuest katsest seljas alistada! Uhh, järgnevad Igivana, Sõnajala, Pommiaugu ja Rebasehotelli singlid olid vaatamata kahele võimalusele minna otse või valida kanaliin (chicken-line) taas korraks uinutavad ning ning suutsid paisata just möödunud koledused sügavale mälu kõvaketta äärealadele, kui Kännu, Fukushima ja Koolme singlite ühispauk tõi Valge Daami taas peidust välja! Kuna täisjäiga single-speediga ei ole kuidagi võimalik säärasel nõudlikul rajal pulsinumbreid jälgida, lasin selle kinnisidee vabaks! Enne ringi lõppu ootas mind ees veel kurjakuulutava nimega Käsna singel, mis võiks tegelt kanda Svammi nime, nii kuradi imev oli see!

White men can't jump?

Teisele ringile minnes oli selge, mida karta ja nautida ning täitsin vaid käsku. Kolmandale ringile minnes haarasin igaks-puhuks võileiva, millega eelmisel aastal olin ringi (loe: pooleteise tunniga) hiljaks jäänud! Vaatamata õigeaegselt konsumeeritud võileivale muutus kolmanda ringi Oja singli padrik nii pimedaks, et otsustasin raudselt vaid 4 ringi ära teha ning siis maha tulla, alla anda! Sitta sest kolmandast professorikohast, nii raske oli olla! Sillad läksid kitsamaks, puud hakkasid ettevaatamatult üle raja jooksma ja esimesel ringil kusagil peidus olnud juurikad leidsid tee valguse kätte!!! Matkatarkus number üks ütleb sellisel juhul, et viska haamer minema, läheb kergemaks!

Seda raja elementi ehk Punkri Drop'i mina teha ei julgenud... :(

Neljandale minnes rebisin veel ühe võileiva ning haarasin kaasa pudeli koolat! Endalegi ehmatuseks oli see 0,75l koolat Veneetsia alguseks ehk siis ca 15 minutiga otsas ning Oja singlil läks kohe valgemaks! Elu tuli tagasi! Vaatamata iga mülka nimelise maakaardile kandmise erineva, peamiselt venekeelse suguelundi, nimega jõudsin neljanda ringi lõpuni! Võtsin kogenud baarikärbsena veel ühe pudeli koolat ning peale Hallivatimehe singlit hakkas 100km tunduma reaalsena!

Seal 100km lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik!

Viimasele ringile minek on alati mõnus - tead täpselt, mis ees ootab ning vajadus tagasi hoida, millekski säästa, puudub! Veel üks kolmveerand liitrit koolat kaasa ja nautima! Tõsiselt! Enne Pokumaale mahapööret on mõnus pink - istusin seal tervelt viis minutit ja puhkasin, nautisin metsa ja seda, et kohe saab 100 tehtud! Aega ju oli, sest olin kontrollajast, ehk viimasele ringile mineku pääsu sulgumisest juba läbi ning üle tunni eespool. Kiiret polnud kuhugi, sest ka saunabuss lubas kõik ära oodata! Kui nüüd takkajärgi filosofeerida, siis Saku100 esimene ring on nö noorukiaeg, kus oled loll ja tugev, kõik on lubatud ning elu on lill. Teine kuni viies ring on töömehepõli koos keskeakriisi ja muu sinna juurde käiva jamaga ning viimane ring on pensionäri paradiis, kus saab nautida elu, varasemalt valatud higi arvel! TEHTUD! KOLMAS KOHT KAITSTUD!

Rõõm tehtud tööst!

Dist: 96,3km

Time: 8:13:47
HR av/max 151/174
Energy: 7423kcal
Neist numbreist loen välja vaid üht - tervis lubab! Ehk siis - I'M BACK IN TRACK!!!
Homme õhtul Harju-Kosel kell16:00 stardis, et läbi sõita BRM400, ehk 400km rattaga maanteel kontrollajaga 27h20min! Palju naelu mulle kummi kõigi teie poolt!!! :)

Vaheaasta 2014!

Vaheaasta ei tähenda mingil juhul seda, et aasta jäi vahele! Kaugel sellest, läinud aastas oli nagu tavaliselt 365 päeva, millesse mahtus palju nö tavapärast rutiini, aga ka palju uut ja huvitavat. Õnneks, sest minusugune rahutu hing ei suuda aastast aastasse käia täpselt samades jäljedes - treenida samal ringil, osaleda samadel võistlustel või siis kirjutada siia pidevalt sama juttu! Elame ju ainult kord ning need meile antud aastad ei tohi ära kuluda nii, et surres oleks kahju vaid ühte auku elatud elu pärast!

Ettaler Mühle - hea resto ja vinge maja, aastast 1701!
Külastatud jaanuaris König Ludwig Lauf'i reisi ajal!
Saksamaa 2014

Teisalt on ka traditsioonide hoidmisel oma võlu, kuid viimastel aastatel on neist mõned hakanud murenema ja kaduma ning asenduma uute ja minu jaoks huvitavamate sündmustega. Nii näiteks on kunagised nö "aamen kirikus" üritused nagu TRR ja TRM minu menüüst haihtunud, asemele on aga tulnud kasvõi säärased üritused nagu "Pekist priiks" või "Viimase öö unistus". Meie seetsinane maailm on pidevas muutumises ning mulle meeldib muutuda koos sellega, selmet takerduda suletud ringi!

31.12.2014 ca kell 13:00!!! Kas tuli hää mõte või
hakkas kuum? "Viimase öö unistus" Meremõisas,
aasta 14-nes maraton. Foto: Jaanika Mändla

Eesti 2014

"Kastist väljas" mõtlemine rikastas eelmisel aastal minu mälestus- ja kogemuspagasit mitme uue osalemisega sündmustel, millest on siin blogis aasta jooksul ka juttu olnud, aga tegelikult oli see 2014. vaid ettevalmistav etapp millekski suuremaks - selleks, mis on mind ees ootamas alanud aastal:
- Finland Ice Marathonil läbisin 100km, saamaks aimu, kuidas selle aasta veebruaris sealsamas ära teha 200km pikkune uisudistants;

- sõitsin rattaga läbi brevetid 300, 400 ja 600km - kvalifitseerumaks ametlikult ja valmistumaks vaimselt augustis ees ootavale Pariis-Brest-Pariis 1200km pikkusele sõidule;

- läbisin 14 maratoni, saamaks teada, kuidas läbida kolme järgneva aasta jooksul eesmärgiks seatud veel 64 maratoni, täitmaks ühte uuemat (loe: hullemat) unistust - joosta oma 50-ndal juubelil oma sajas maraton!

Kestvussportlase unistus - lausa kahest kraanist tuleb
spordijooki, kõrvalt veel vett ka.... :)
Rootsi 2014

Kuna see eelnev lõik oli ju puhas tulevikumuusika ja kogemata eesmärkide väljalobisemine, see postitus aga peaks rääkima ikka möödunud aastast, siis siinkohal tuleb "director's cut" ja järgneb statistiline kokkuvõte aastast 2014 koos kommentaaridega. Kuna vahetasin suvel oma spordikella uuema vastu ning pole veel senimaani saanud vana ja uut süsteemi omavahel sünkrooni panna, pean kokkuvõtete tegemisel toetuma endomondo.com statistikale ja see on selline kaheldav, kilomeetrid on õiged, aga ajafaktorisse tuleks suhtuda koefiga 0,8 või veel vähem:
Läbitud kilomeetrid 7806, sh
- MNT 4764km,
- MTB 1252km
- Jooks 1136km
- Uisk 246km
- Suusk 241km
- Kõnd 144km
- Ujumine 3,73km........
- Rulluisk 0
- Rullsuusk 0
Kulutatud aeg 464h??? Reaalne oleks tegelikult mingi 400, aga võtan kunagi ette ja teen käsitsi ära selle töö, mida Polar pole oma tootearendusega seni suutnud!

Sm. Sosnovski nimelise katsemajandi katsepõllul. Varsti on kogu
Venemaa selle taimega kaetud. Pilt rattaretkelt ümber Peipsi juunikuus.
Venemaa 2014

Tegelikult võiks nö üldpildis rahule jääda, sest kuigi ma sõitsin 2012 aastal (kogukilometraaž 9134km) mingi paarsada kilomeetrit ratast rohkem, oli tookord see lisa saavutatud nö ekstra sügislaagriga Mallorcal. Joostud sai sel aastal rohkem kui kunagi varem elus, nii et ainus asi, mis jääb painama ja teeb läinud aasta kahe aasta tagusest lausa 1300 kilomeetri võrra kehvemaks, ongi lumel suusatamine. 2012 aastal 1500km, eelmisel 241km - vahe 1300km. Siia ongi see koer maetud, aga mäletate ju ise, missugune talv ja hilissügis olid 2012. aastal ning missugune see ei olnud läinud aastal! Kokkuvõttes tuleb olla rahul, sest üle-eelmise aasta kogukilometraaž sai eelmisel aastal üle löödud lausa 2000 kilomeetriga! Ja seda nö vaheaastal! Tehtud!

Aga ühte ma ütlen! Ükskõik, mis elus
ka ette ei tule, õlu peab külm olema!!!
Hispaania 2014

Tänaseks aitab, juba lähiajal toon teie ette oma käesoleva aasta plaanid ja eesmärgid, noh kasvõi selleks, et kui mõnikord tekib mul nõrkusehetk, siis saan sellest väljalubatust tõuke ikka õue minna ja trenn ära teha. Nagu eile Võrus - tuule, lume ja vihmaga - aga tehtud see 10km jooksuots sai!

Enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära!

Pühapäev, 16. august kell 18:00, Pariis, Prantsusmaa. Kõlab stardipauk! Mina koos tuhandete teiste ratturitega igalt poolt meie planeedilt, oleme asumas teele rannikulinna Brest'i poole üheainsa eesmärgiga - jõuda peale 1200km sadulas läbimist neljapäeva keskpäevaks ehk enne 90 tunni möödumist tagasi Pariisi.
Maailma suurim ratturite pikamaasõit, 18-ndat korda sõidetav Paris-Brest-Paris, on alanud.

Loo avalõik on minu puhas fantaasia, kuna seal kirjeldatud sündmused leiavad aset alles järgmisel aastal, samuti on fiktsioon see, et ka mina seal nende tuhandete seas stardin. Sest see sõit ei ole mingi tavaline maanteesõit, kuhu iga mõndasada eurot peos veeretav ratturihakatis võib ennast registreerida. Sellele sõidule peale saamiseks (stardikohtade arv selgub veebruaris ning peaks olema ca 6000) tuleb läbida üsna korralik kadalipp ehk siis tõestada sealsetele korraldajatele, et sa oled ka tegelikult selleks sõiduks valmis, mitte ainult ei arva seda!

Enda sisimas olen rahulik ja kindel, sest olen sel aastal ära teinud peaaegu kõik minu võimuses oleva, et 16. augustil 2015 Pariisis ratas joonele panna. Suve alguses võtsin brevetite seniselt maaletoojalt teatepulga üle ning asusin kohe PBP (Paris-Brest-Paris) nimel tegutsema. Nö jutu käigus selgitan ka kohe ära, mis imeloom see brevet on? Brevet, BRM, Audax, Randonnée - heal lapsel mitu nime, aga kõik need tähendavad rattasõitu allure libre (free pace), ehk siis vabalt valitud tempoga. Samas, väga vabalt ei saa ka võtta, sest sõidu kontrollajas püsimiseks peab kogu sõidu brutokiirus (sealhulgas söömine, peatused, uinakud jms) olema suurem kui 15km/h. Minimaalne breveti pikkus on 200km, sellest pikemad võimalikud sõidud on vastavalt 300, 400, 600, 1000 ja 1200km pikkused. PBP-l osalemise kvalifikatsiooniks on PBP toimumisaastal sõidetavad 200, 300, 400 ja 600km pikkused sõidud, aga eelregistreerimine avaneb kõigepealt eelneval aastal 1000km pikkuse breveti läbinutele, siis on 600km sõidu läbinute kord, edasi 400km läbijad jne.

19.juuli kell 7 hommikul, 300km Lõuna-Eestit ees ootamas...

Seetõttu oli mul sel aastal sigakiire, et veel enne suve lõppu Eestimaa pinnal 4 sõitu ära organiseerida ning nendele nö takkajärgi Pariisist ka kinnitus saada. Õnnestus, lisaks sõitsin ise läbi nii 300, 400 kui ka 600km, mis annab mulle võimaluse ennast PBP-le kirja panna nö teises voorus. Loodan väga, et maailmas ei ole kuut tuhandet segast, kes sel aastal PBP2015 nimel 1000- või 1200km breveti ära tegid ning mulle kohta ei jäta peale esimest vooru. Eelvoorust läbi saanuna peab tuleval aastal kindlate ajaperioodide jooksul läbi sõitma neli brevetit, 200-300-400-600km ning alles siis võib 101% kindel olla, et võin oma ratta Pariisis joonele panna.

2.august kell 12:00, Brevet400 ja Lääne-Eesti ootamas

Eelnev oli selline ilus tulevikumuusika, aga kuna alates viimasest postitusest siin blogis on vahepeal palju vett merre voolanud, siis üritaks nüüd veidigi tagantkätt härjal sarvist haarata ja möödunut annaalidesse talletada!
Brevet 300, Lõuna-Eesti, 19. juuli
Aga enne kui minna Pariisi, tuleb ära käia Nuustakul ning just täpselt nii me 19. juulil ka tegime - alustasime kell 7 Lasva kandist, ees ootamas kümneid "depressiivseid" kagukandi väikelinnu ja -külasid nagu Räpina, Põlva, Kanepi, Otepää, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Valga, Tsirguliina, Antsla, Tsooru ja Võru. Alustasime viiekesi, kuid Kanepis hakkas kahel mehel koju kiire ning edasi kulgesime kolmekesi. Kiiret meil tegelikult ei olnud, aga kuidagi kiirelt kukkus asi välja - näiteks teine sõidusada möödus vaid kolme tunniga ning nii üldine brutoaeg 11h30min kui ma netoaeg 9h40min oli meile tõsiseks üllatuseks. Künklikul maastikul, taludes kahte kõva vihmasahmakat, jäi keskmine netokiirus üle 30km/h ning ka brutokiirus oli üle 25 kilomeetri tunnis. Kurat, see ei ole brevet, vaid see on lihtsalt ebatavaliselt pikk trenn!!! Ehk siis näitasin selle kolmesajasega iseendale, milline ei tohiks üks brevet mitte olla ning lubasin järgmisel korral targem olla!
Sõidu trass

3.august kell 8:00, Brevet400, Vändra, 50km sõidetud, hommikukohvi...

Brevet 400, Lääne-Eesti, 2.-3. august
Kahe nädala tagusest kihutamisest õppust võtnuna koostasin seekord marsruudi selliselt, et saaks hilishommikul startida, kusagil Vändra kandis lühikest ööd veeta ja siis juba uuel päeva lõuna ajal kodus tagasi olla. Umbes-täpselt nii ka läks, kuigi seiklusi oli palju. Haapsalus esimest pikemat toidupausi tehes avastasime, et oleme miskipärast liigselt haagitanud ning pidime Vändras kinni pandud ööbimise asemel hakkama Pärnusse ulualust otsima. Öömaja lahendus tekkis kuidagi iseenesest ning oli kantud breveti vaimust - veetsime lühikese öö riideid ja mööblit müüvas laos. Tänud Janekile ja Helenile Pärnusse! Esimese päeva 243km sai läbitud aegadega 7:51 neto ja 8:42 bruto. Alates Paldiskist sappa keeranud tuul ajas Pärnuks keskmise 31km/h peale, nii et enda peale ma seda süükoormat ei võta. Teisel hommikul saime distsiplineeritult kell 6 minema, esimesed 50km Vändrani sõideti vaoshoitult ja rahulikult ca 25-ga, kuid Järvakandist suunda põhja poole võttes tuli tuul taas kaarte segama - tuul lükkas, kodu paistis ning kiirus kasvas. Tallinnas peale 158km läbimist taas keskmine üle 30-ne. No ei kuku see allure libre kuidagi meil välja!
I päev
II päev

30.08, Brevet600, Ahaste külapood, naer on terviseks!

Brevet 600, 11 maakonda ehk Tour de Estonia, 30.-31. august
Praktiliselt viimasel hetkel enne de facto suve lõppu sai ka kuuesajane välja kuulutatud ning ka sõitjad leitud, sest olgem ausad, üksinda võin ma sõita 180km ehk Ironman'i distantsi, no võib-olla ka 200km, aga edasi läheks nüriks. Rattasõit on tahes tahtmata sotsiaalne tegevus ning lõbusas kambas sõites mööduvad kilomeetrid kiiremini. Kuna esialgu pidi suurem osa sõitjaid tulema Tartust, siis sai ka start sinna Emajõe äärde viidud. Lõpptulemusena tuli 5 sõitjat Tallinnast ja 1 Võrust, aga marsruut oli juba varem paigas ja kinnitatud. Esimeseks päevaks planeerisime 357km ning valget aega oli meile antud veidi alla 15 tunni. Põhimõtteliselt teostatav - 12 tundi kiirusega 30km/h + ca 3 tundi mökutamist! Kõik toimis ja plaan pidas kuni Lihulani, peale mida keeras tuule otse pasunasse. Kiirus langes. Mina osutusin meeste seas nõrgimaks lüliks, kuna olin enne lõunat toitumisega kapitaalselt puusse pannud. Nii pikal sõidul, kus kere kulutab ligi 10 tuhat kalorit, on õige toitumine või siis pigem sisseaetava kraami toitainete osakaal määrava tähtsusega. Unustasin laupäeval soolase söömise ning enne Lihulat hakkasid reied hoiatama. Mingis teeäärses tanklas neelasin imestava müüja pilgu all kolm teelusikat soola, mille koolaga alla loputasin. Ca tund aega hiljem olin korras ning taas ees vedamas. Pool tundi enne pimedust jõudsime Kosele Eesti kroonimata berevetikunni hoovi peale ööbima. Saun, pasta, taastusjoogid sisse ning hommikut ootama. Päeva saldoks siis 362km ajaga 12:15 neto ja 14:17 bruto. Keskmine kiirus 29,6 km/h.

Pildikesi brevetlaste toitumistavadest - Väike-Maarja.

Hommik oli väga valus, aga valu kaob sõitma asudes üsna kiiresti. Kusagil Tamsalus tuli päike ka välja ning elu muutus ilusamaks. Ainsaks mureks oli kas vastu või eest küljelt puhuv tuul. Ees oli ootamas Peipsi serv ning seal lootsime tuule sappa saada. Ei saanud, alles viimased 30km Koosalt Tartusse võis vilet lasta. Eile oli minu organismis kõik korras, erinevalt laupäevast, mil sain esimese pala suhu alles 2h peale starti. Sõin korraliku hommikusöögi ning ka hiljem läks tarbitu täkkesse, terve 242km jooksul ei tekkinud äravajumist ega raskeid hetki. Reites oli valu küll, eriti vastutuules iga minu vedamiskorra viimased pool kilomeetrit, aga taga taastudes olid jalad uueks vedamiseks valmis. Kuidagi kiiresti tuli see Tartu ja finiš, teise päeva saldoks siis 242km netos 8:45 ja brutos 10 tundi.
I päev (Ahastest Raplani on 100km otse lõiganud...)
II päev

Kamba peale kahe päevaga 3000+ kilomeetrit. Eile kell 16:17 Tartus.

Hetkel ma veel PBP 1200-ks kilomeetriks valmis ei ole, sest täna hommikul oli ikka üsna kange olek. Tegelikult oleks siiski pidanud täna sadulasse ronima, kasvõi seepärast, et kogeda seda tunnet, kuidas algaks kolmas päev eesmärgiga läbida veel 300km. Ja siis üks päev veel 300km.....
Jah, karm värk seal Prantsusmaal mind aasta pärast ees ootamas, aga vähemasti on nüüd uus siht silme ees, mille poole püüelda! Kuidagi hakkaski mul see rihm peale täispika triatloni ärategemist maha käima. Kaks täispikka sai veel inertsist peale tehtud, vahepealne hasart maratone koguda on ka vaikselt hääbumas. Äkki nüüd, kui silmapiiril terendab uus ja piisavalt segane katsumus, leian enda seest uue jõu heita maha laiskuse ahelad ning asuda tööle???

Kui kellelgi nüüd tekkis asja vastu huvi, siis olen avatud vastama või selgitama, miks ja milleks, kuna ja kui kaua jne. Blogipostitus on liiga lühike selgitamaks kõiki breveti nüansse nagu kontrollpunktid, kontrollajad vms. Lisa saab lugeda siit!
Breveteid sõidetakse enam kui 50-s riigis üle maailma ehk siis veel kündmata põld on suur ja lai......

Väike näide nö tööplaanist - BRM600!

Veel lisalugemist ühe osaleja vaatenurgast!

Vätternrundani allaheitmine!

Eestlane on juba kord selline loom, et talle on alati vähe, ta peab alati kellestki parem olema ja igal juhul kasvõi näiteks naabrile ära tegema. Juba Vargamäelt saati! Kaasajal väljendub see nii autode-majade suuruses, lastele võimaldatavas hariduses kui ka harrastusspordis. Kui näiteks Eesti suurimas maastikurattasarjas nimega Estonian Cup stardib raskel maratonidistantsil ca 1200 ja paljude harrastajate ettevalmistuse jaoks tunduvalt sobivamal poolmaratonil vaid 400 ratturit, siis eestlase igal-juhul-naabrist-parem-olemise kompleksi mittepõdevas Lätis on asi vastupidine - maratoni sõidab sealses sarjas ca 500 tõsist tegijat, poolikule läheb tavaliselt aga lausa 2000 mõistlikku harrastajat.

Estonian Cup Rõuge rattamaratoni start.

Ma võin ju siin targutada ja teoretiseerida, aga see ju mind ja/või eestlasi ei muuda. Kui kunagi aprillis helistas mulle üks tuttav rattur ning pakkus välja idee naabritele (loe: svenssonitele) ära teha ning nende hädisele 300km pikkusele Vätternrundan'ile vastukaaluks hoopis ümber Peipsi sõita, olin ilma pikemalt mõtlemata nõus! Vaatamata sellele, et ettevõetav marsruut viib läbi Venemaa, kus mitte kõik ei ole ainult võimalik, vaid palju asju on ka ilmvõimatu! Vaatamata sellele, et arvutuslikult tuli selle ringi pikkuseks 565 kilomeetrit ning vaatamata sellele, et see hirmuäratav ring oli plaanis ära teha vaid kahe päevaga....

Stardis, Värska sanatooriumi ees!

25. juuni hommikul kell 7 oli kokkuaetud (loe: nõussesaadud) seltskond valmis lahingusse minema, teadmata täpselt, mis sorti lahing ees ootamas on, sest ligi 200 kilomeetrise lõigu kohta sel päeval ees ootavast kokku 320-st kilomeetrist puudus igasugune info. Kuna sõit toimus maanteeratastega, oli kõige olulisem teekatte ja liiklustiheduse olukord, lisaks sellele pidi arvestama ka Venemaal valitseva üldise liikluspohhuismiga, ehk siis teedel liikuvate sõidukite kiirust piirab vaid nende mootori võimsus! Asja tegelikust tõsidusest annab aimu eile õhtul laekunud äärmiselt kurb teade Moskva lähistelt Domodedovost, kus alles pühapäeval ratturitele tuntud Poola Beskidy MTB-tuuri lõpetanud Aleksei Pitšugin hukkus rattatrenni tehes 130-ga kihutanud auto rataste all. Alekseil oli tõsine plaan sügisel Haanja100-le tulla......... Puhka rahus!

R.I.P.

Mina ise kohe stardist koos teistega minna ei saanud, sest pidin meie saateautoga kõigepealt üle piiri sõitma. Aga alates Kunitšna Gorast, ehk siis Koidula piiripunkti Venemaa sõsarpunktist, olin rivis ja sõit Pihkva poole võis alata. Siinkohal oleks paslik teha väike geograafiatund ning selgitada, et ümber Peipsi sõites peab sõitma veel ümber kolme järve - Pihkva järv, Lämmijärv ja Narva veehoidla, ehk siis ettevõetud Venemaa-poolne trass oli selline - Värska-Petseri-Pihkva-Gdov-Slantsõ-Kingissepp-Narva. Kuni Pihkvani läks vaatamata alanud vihmale õnnelikult, saime isegi natuke maad taganttuules sõita, mis kasvatas korralikult keskmist kiirust. Pihkva suurlinnast (200.000 elanikku) õnnelikult läbi, tehti esimene toidupaus ning kohe seejärel läks esimene ratas õhtale, käikar kodaras ning üks vedaja vähem. Pihkvast alates meile vastu keeranud tuul, pigem isegi eest vasakult puhuv küljekas ei andnud mingit võimalust varju saada ning peale kümneminutilist punases pulsiga sõitmist pudenesin grupist. Kindlasti oli üheks põhjuseks 3 päeva tagasi joostud Võidupüha maraton ning kahe päeva tagune 160km pikkune soojendussõit Võru-Valga-Võru. Uskusin starti asudes, et olen rauast, aga ei. Meelde tuli anekdoot Tšapaist ja Petkast, kus Tšapai vedas teiste ohvitseridega kihla, et tal on mees, kes joob 5 viina korraga ära ja lahkub omal ajal. Kui siis Petka sellega ohvitseride ees hakkama ei saanud ning peale kolmandat pudelit ära kukkus, arutas Tšapai omaette, et huvitav küll - just paar tundi tagasi proovisime ja siis läks viis viina nigut niuhti mehele sisse.... :)

Grupp kusagil teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel.

Peale 65km sõitu ilmus protokolli minu nime taha DNF, põhjusteks oma nõrkus, sõidukaaslaste liigne  kiirustamine kell 21 Narva-Jõesuus ootavasse spaasse ning vähemoluline ei olnud ka see, et saateautos istus katkise rattaga löödud mees Leivo, kelle nägu läks peale minu katkestamist uuesti naerule, sest ta sai minult sõitva ratta ning taas grupiga liituda. Olin ise küll üsna löödud ja kaaslaste peale veidi pahane, aga kokkulepe oli, et nõrkasid ei oodata ja nii ta läks. Kuna olemine oli üsna märg, varastasin veidike vene mendi jaoks igaks puhuks varutud altkäemaksu ning olemine muutus kohe soojemaks ja lõbusamaks. 140km peal ronis järgmine mees pardale, põhjuseks sel aastal pikima ühe jutiga tehtud sõidu rekordi ületamine... :) Eelpoolmainitud liiklusohtlikkuse kohapealt asi eriti hull ei olnud, kihutati küll, aga napikaid oli kõigest paar-kolm. Samas olid teeäärsed metsad täis mälestuspärgi ja riste ning neid oli selle 200km peale Pihkvast Kingisseppa ikka sinna poolesaja kanti!?!

Jelizarovo klooster. Väidetavalt olevat siia pagendatud Putja eksnaine
ning seetõttu olevat rahakraanid avatud. Oli näha küll, et ei koonerdata!

Asfalt oli tegelikult kole, löökauke ja pikivagusid täis pikitud. Samas rehvipurunemisi oli vaid kaks ja needki miskipärast just nende teede pärast alla pandud krossijooksudel. Lisaks löökaukudele on Venemaa asfalt ikka väga konarlik, pidevalt oli tagant bussist näha surnud kätesse verd raputavaid sõitjaid ning üha rohkem üritati sõita püsti sadulas. Pisitasa aga edeneti ikka põhja poole ning peale kummitustelinna Slantsõ läbimist jõudsimegi Kingissepa külje all Piiter-Narva maanteele. Seal pidime hullunud liikluse pärast ratturite grupist eemale hoidma, sest paar korda pandi saateautost raudselt pealt sajase kiirusega suisa paremalt mööda!?! Tee peal oli mingi kontrollpost, mille juures peatudes meilt küsiti: "Võ kuda? V Evropu?" Samal ajal pani meist ja ka sellest stoppmärgi ja kiirusepiirangutega kontrollpostist ilma peatumata ca 130-ga mööda must Range Rover. Pole tšudes!!!

Krt, marketisse ei jõudnudki, nii kiire oli... :)

Narva jõudes ootas meid ootamatult ees 2,5 tunnine piirisaba, samal ajal kui ratturid ilma järjekorrata üle pääsesid. Ja kuna kõik asjad olid autos, siis pidid õnnelikud ülepääsejad Narva-Jõesuu spaahotellis poolteist tundi paljajalu ringi patseerima, ainsaks kehakatteks hotellitoa kapist leitud hommikumantel. Aga spaa oli mõnusalt rammestav! Hommikuste juttude põhjal oli sõitjate sõidujärgne uni korralik ning hommikul asuti varakult tegutsema eesmärgiga Värskasse tagasi jõuda. Ronisin ise taas sadulasse, sest tunne oli väga hea. Kuna Soonets ja Leivo otsustasid teise päeva vahele jätta, siis jätkasime kuuekesi. Kõigepealt Jõesuu-Sillamäe-Jõhvi-Illuka-Mustvee ning sealt juba Kasepää ja Omedu kaudu Koosale, kus algasid selle päeva õudused. Taas kodumaiste heade teedega harjunud ratturid raputas korralikult maa peale tagasi Koosa ja Kavastu vaheline teeremont ning see tee oli hullem, kui mistahes eilne lõik Venemaal. Suuretükiline purustatud asfalt vaheldumisi lahtise liiva ja treppis kruusaga ning nii ca 11km jutti. Kavastus väike peatus, parvega üle ning taas veidi vale otsus suunduda Võnnu peale - veel 9km kruusateed!!!

Tartu-Räpina maanteele saades tundus õudus otsas olevat, kuid ühe mehe nina haistis eesootavat jama ning ta ronis 200km täitumisel taas autosse. Taas uus rekord ja päev kirjas? Veel enne Räpinat veel üks teeremont ja taas 5,5km kruusa-liiva-jne. Peaorganisaatoril läksid sellel lõigul mõlemad rehvid, kuid autos olevate varujooksude abil sai mees taas kiiresti sadulasse ning saateauto poolt ka grupile järele veetud. Minu puhul oli kõige naljakam see, et kusagil 150km peal olin eelmise päevaga võrreldes nagu ümbersündinud - tegin pidevalt pikki vahetusi ees gruppi vedades ning meeleolu üleval hoides. Kas tõesti jäi pühadeaegsest paugust taastumiseks üks päev puudu. Värska sanatooriumi juures peale 260km läbimist oli tunne, et paneks edasi, mis kinnitab taas minu poolt juba eelmise aasta Tallinn-Munamäe sõidu järel lendu lastud mõtet - on suur vahe, kas sõita 140 või 200km, aga pole mingit vahet, kas sõita 200 või 300km!!!

Neli kanget peale 580km läbimist Värskas!!! Thumbs up!

Neljal mehel sai siis Peipsile ring peale ning seega on rootslaste kuulus Vätternrundan ametlikult allaheidetud! Mina ise teen selle sama tripi igal juhul ära kas järgmisel või siis ülejärgmisel aastal! Ükskord me võidame niikuinii!!!
Soonetsi esimene päev graafiliselt!
Minu eilne päev graafiliselt!

Elutarkust Peipsi tagant!

Tänud kõikidele osalejatele, abilistele, kaasaelajatele! Erilised tänud tuulele, mis puhus mõlemal päeval vastu!!! Täname veel Eesti ja Vene tollimehi-naisi ja piirivalvureid, kes eriti asjasse ei süüvinud ning lasid meid üsna hõlpsasti üle ja tagasi! Täname ka Eesti teedeehitajaid, kes miskipärast ei ehita...

Pildike Sosnovski nim. kolhoosi katseputkepõllult... :)

Kel soovi teada saada, kuidas sihuke sõit tundub, need on oodatud pühapäeval, 29.06, kell 10 Männikule sõitma selle aasta esimest brevetit, pikkus 200km! Täpsem info!