Teisipäev, 27. august 2013

Oandu-Ahijärve, 10 päevaga, jala!!!

Kui RMK sai valmis oma esimese pika matkaraja - Oandust Iklasse kulgeva, 375km pikkuse matkaraja, tekkis kohe igasugu seltskondi, kes püüdsid seda trassi võimalikult kiiresti läbida. Kuna tolle raja puhul on ca 100% rattal läbitav, siis tehtigi seda rattal. Eelmise lause tulistasinn puusalt, sest ei viitsinud fakte kontrollida, aga esimene kiirrong läbis selle raja alla 23h ja teine punt juba mingi 20:42 tunniga. Peale faktide täpsustamist teise pundi ühe liidri Grišaga (Andrei Gristsenko) panin välja nende täpse aja ja ikka 100% rattaga läbitav see trass ei olnud, umbes tunni jagu tuli neli ratta kõrval sörki lasta...
Griša Oandu-Ikla läbimisel..., foto FB-st!
Ca nädal tagasi alustasime vennaga Haanja100 selle aasta nö juubeliraja ettevalmistamisega ning märkasin mitmes kohas RMK uue matkatee märke. Kohe tuli meelde, et raja koostaja Alar Sikk oli mitmel korral meie käest nõu küsinud erinevate võimaluste kohta Haanja ja Rõuge kandi läbimiseks. Nagu nüüdseks uuel RMK matkaraja kaardil näha, on paljud meie endi poolt tehtud või siis vanad, ammu unustatud ja meie poolt taasleitud, raja- ja teelõigud uue matkaraja osaks saanud. Hea töö, Alar!!!
Alar Sikk Võrus Õlle17 ees, seal ma temaga ka kohtusin, foto EPL-ist.
Sattusin paar päeva tagasi Eesti kuulsaima alpinistiga Võru linnas kokku, kus ta kirjeldas mulle uut matkarada Emajõe ületusest Kavastust allapoole kuni selle lõpuni Karula kandis Ähijärvel. Pikema jutuajamise käigus hakkas mulle aga pähe üks kinnisidee - läbida see uus matkarada jalgsi ja mitte lihtsalt tuiates, vaid ettantud ajalimiidi sees. Just nimelt jalgsi läbimise poolt pani mind mõtlema Alari jutt, et Lõuna-Eestis on paljud kohad rattaga läbimatud ning rattatee suunatakse tulevikus osaliselt teist marsruuti mööda. Esialgse minupoolse idee teha 624km Aegviidust Ähijärveni 10 päevaga muutis Alar ümber ideeks teha Oandu-Aegviidu-Ähijärve, kokku ca 700km ja ikka 10 päevaga....
Eile rajal, nii H100 kui ka RMK uuel matkarajal.......
Ise olen selleks valmis kevadel, ca 10. aprilli paiku. Loodan, et on veel huvilisi, et ei peaks seda üksi ette võtma. Aega planeerida ja treenida on veel üle poole aasta. Kas TEEME ÄRA???

Pühapäev, 25. august 2013

Tark ei torma!!!

Kunagi 2005. aasta kevadel, kui olime vastloodud Haanja Rattaklubi sõiduriiete valmistamisele toetajaid otsimas, jäi üks koht vahetult enne riiete trükki minekut ikka tühjaks. Vormi ja kujunduse päästis hädast klubi liige Üllar Kaljurand, kes pani oma taskust 500EEK välja ja lasi tühjaks jäänud tasku alaserva kirjutada oma moto: "Tark ei torma!"

Nüüdseks on need kolm sõna kujunenud Haanja Rattaklubi (HRK) sloganiks ning lisaks sellele olen ka ise aastate jooksul neis kolmes sõnas sisalduva mõtte endale juhtmõtteks võtnud. Iga asja, nii sporti kui ka näiteks autosõitu, tuleb võtta mõistusega. Võtame näite liiklusest - kui ikka seada endale eesmärgiks näiteks reede õhtul Tallinnast Tartu sõita 1,5 tunniga, võib see 50%-ilise tõenäosusega lõppeda puust kastis. Kui nö 5min/km jooksjana panna endale eesmärgiks joosta võistlusel näiteks 10km tempoga 4:30min/km, võib see sarnaselt eelmise näitega lõppeda samuti 50/50 puust kastis....

Ja kahjuks nii ka juhtus laupäevasel ümber Ülemiste jooksul, kus üks osalejast noormees oli enne finišit kokku kukkunud ning hiljem haiglas surnud. Hetkel pole rohkem infot saadaval, ei ole teada hukkunu nime, vanust, taset vms. Vaatamata sellele paneb see juhtum mind, kui harrastussportlast, hetkeks mõtlema ja oma tegevusi üle vaatama. Mind, kui spordivõistluste korraldajat, paneb see aga väga sügavalt muretsema, et miks nii juhtus??? Me ju ei tea kunagi eriti palju sellest, millise ettevalmistusega üks või teine osaleja kohale tuleb. Korraldaja kaitseks on küll juhendis punkt, mis ütleb, et iga osaleja osaleb omal riisikol ja registreerumisega (mõnel juhul ka stardiprotokollile allkirja andmisega) võtab osaleja enda peale vastustuse oma tervise ja/või sellega kaasnevate probleemide eest! Aga see punkt kaitseb korraldajat, kes aga kaitseks osalejat?

Tõin eelnevalt nö vägivaldse näite liiklusega. Me teame täpselt, palju hukkub inimesi liikluses aastas Eesti teedel, aga kas keegi teab, palju hukkub inimesi sportides??? Kas ainult need 2-3 inimest aastas, kes surevad nö massispordiüritustel või on neid rohkem? Paljud neist juhtumitest jäävad nö kodu ja haigla siseasjaks? Meedia kaudu minuni jõudnud sportimissurmade järjekorras oli Ülemiste juhtum sel aastal kolmas.Aga palju neid tegelikult on olnud? Miks inimesed spordivad ennast surnuks?

Kuigi ma ise sain sellest nö kohahullusest paar-kolm aastat tagasi lahti ning olen siiamaani üldiselt võistlustel osalenud "tark ei torma" reeglit järgides, siis olen kahjuks ikka paar korda iseenda seatud reeglite vastu patustanud. Üks kord oli läinud Tartu suusamaratonil, teine patustamine juhtus ca kuu aega tagasi Navi triatlonil, kus peale jooksu tagasipööret lõi südame piirkonda valu sisse. Olin eelnevalt rattal ja jooksus ikka hullu pannud ning tagajärg oligi kohal. Ohtu haistes tõmbasin kohe hoo maha ja kõndisin - selleks, et mitte minna kasti, vaid jõuda lõpuni.....
Navil tri'd lõpetamas - tark ei torma!
Kui ikka ettevalmistus ei päde, siis pole vaja tumepunase pulsiga finiši poole kihutada. Aga kahjuks nii tehakse ning nii need õnnetused juhtuvad. Kes oleks tark ja ütleks, kuidas saab või kuidas peab alustavaid harrastussportlaseid informeerima sellest, kuidas peaks treeninguid alustama, kuna peaks võistlema hakkama, mis tempoga tuleb võistlusi teha jne.... Äkki oleks vaja mingit riiklikku kampaaniat, a la "kui oled loobunud suitsetamisest, siis ära tapa ennast spordiga" vms.....

Reede, 23. august 2013

You are an IRONMAN!

Jah, just selliste sõnadega lõppes KMD Kopenhaageni Ironman'i ja Facebook'i ühistööna läinud pühapäeval paljusid sõpru paelunud FB-postituste viimane sõnum. Iseenesest ju asi õige - kuigi olen enne läbinud 2 täispikka triatloni, ei olnud ma läbinud ühtegi Ironman'i triatloni.
Sertifitseeritud värk ja puha....
Nüüdseks on ka see iluviga kenasti eemaldatud, sest nö poolkogemata, registreerides eelmise aasta augustis KMD Copenhagen Challenge nimelisele täispikale triatlonile, sain tegelikult osaleda KMD Copenhagen'i Ironman'il, sest vaevalt 6 nädalat enne võistluse toimumist ostis nn suur vend Ironman (Kona, Kärnten, Frankfurt, Kalmar) ära noorema venna Challenge'i (Roth, Copenhagen jne) ning seetõttu sain vähema eest rohkem, mis on ju tore. Vaevalt 2 nädalat varem olin saanud enama eest vähem, sest registreerudes TriStarile osalesin vaid TriSmile'l. Kokkuvõttes olen ju nö tasa, aga see selleks.....
Kruiisiratas aerojooksude ja elektroonilise käiguvahetusega...
Olin juba paar päeva enne pühapäevast Ironman'i taas teieni paiskamas oma traditsioonilist võistluseelset pessimismipuhangut, aga õnneks nurjas selle interneeduse puudumine Malmö kesklinnas ning see postitus jäigi õnneks tegemata. Praegu mõtlen ma just nii, nagu ma selle eelmise lause kirja panin, aga veel pühapäeval, umbes 150-nda rattakilomeetri peal, oli mul ikka kahju, et ma seda pessimismipuhangut (loe: ette ära tehtud vabandust) avalikustada ei suutnud....
Kootud ratas, ere nähtus Malmö tänavapildis, lykkä bro!
Sest tegelikult läks ju kõik hästi - nagu selle postituse esimeselt pildilt näha, tegin nö isikliku rekordi. Vaid mingi nelja minutiga küll, aga rekord on rekord, eriti veel kaks aastat vanemana... Ma ei hakka teid siinkohal piinama kommunaal- või transpordiprobleemidega, mida sel reisil esines ikka üle võlli ja üritan selles postituses edaspidi keskenduda sooritusele, ehk siis taas ühe õppevahendina algajatele aironmännidele!!!
Rahutu öö enne Ironman'i, all tänaval kees elu - peretüli ca 20 osalejaga...
Ujumise stardid algasid kell 7:00 proffide vettesööstuga, minusugune vanamees (age-group 45-49) sai vette alles kell 7:55. Kuna kalipso oli mul puhtalt oma süül (pipart mulle pähe) seljas alles kolmandat korda sel suvel ja olin oma kalipso jaoks tugevas seitsmekiloses ülekaalus, siis tundus see must lisanahk mulle kogu ujumise aja jooksul kõige ohtlikuma vaenlasena. Isegi peale esimest tagasipööret kõiki ujujaid tabanud vastuhoovused ja lained ei olnud nii vastikud, kui see ahistav kalipso....  Sisendasin endale, et ainult tund aega pean ma seda piina kannatama ja ujusin aina edasi. Ca 1500m peal hakkasid sinised mütsid (10min varem startinud grupp) ikka hullult segama - konnaujujad ja huupipanijad suutsid ikka kümneid kordi head rütmi segi paisata. Ca 2700m peal hakkasid sama tegema punamütsid (20min varem startinud). Nad oskasid lambist 90 kraadi risti eest läbi ujuda või lõid veidi ees ujudes ootamatult konnajalgu lüües prillid peas risti... Lootsin küll alla tunni veest välja saada, aga need eelpol toodud jamad võtsid oma ja tulemuseks siis seekord vaid 1:03:51, aeglasem isegi, kui eelmise aasta kalipso-odüsseia järel...
Sõber Juho sõbra Teedu pilliga T1-s...
Kui eelmisel aastal läks vahetusalas T1 kaelajamade tõttu kokku mingi 12min, siis sel aastal olin kiire, vaid 5:43. Olin oma tulemusega ülirahul, kuni sain teada hea sõbra ja konkurendi Kermo T1 aja - 3:48!?! Kuidas ta nii kiiresti suutis, seda ma pean tema käest välja peksma. 180km rattasõiduga oli ees ootamas selline paras rutiin, aga seekord otsustas ilmataat teisiti. Peale 10km linnaetapi (ujulast maale) läbimist ootas ees ca 30km allatuult minekut piki mereäärt Helsingöri poole, aga see sai tähendada vaid üht - üleval külavaheteedel ja mägedes (ka Taanis on neid) on ootamas küljekad ja vastutuuled. Ja nii ka oli, kuna rattarada läks risti-rästi läbi ilusa maa (kus kohalikud elanikud või suvitajad tavatsevad triatloni rattaetapi ajaks oma linaga kaetud ja söökide-veinidega täiustatud hommikusöögilauad raja äärde vedada ja ise hommikumantlites einet võtta), siis tuul puhus küll risti vastu, küll ühelt- ja teiselt küljelt. Oli raske, aga teadmine, et teisele ringile minnes on taas ees ootamas mereäärne allatuulelõik, andis tiivad. Isegi raja kuulsaim tõus- Geels Bakke, oli sel aastal kuidagi madalamaks jäänud... Uuel ringil sai taas mere äärde ja mitteaeros lausa 45-ga vajutatud - mõnna! Ja kuna juba mingi 130km oli tehtud, tundus see viimane 50km, vaatamata vahepeal risti vastu puhunud tuulele ja näpuotsasuurustele vihmapiiskadele nohuna. Teadmine, et kolmest kaks saab kohe tehtud, tiivustas edasi minema! Esimese ringi 53km/h ringi vingeimal laskumisel taandarenes tuulekese tõttu teisel ringil vaid 42km/h-ni, aga tuul pidi ju tugeva rattamehe sõber olema.
Kermo (alla 11h) ja rookie Juho (mõtles endale kuldse kuu selgä) finitos.
Aga rattaetapp sai kuidagi tehtud, küll veidi aeglasemalt, kui eelmisel aastal, aga seekord rohkem ikka ennast hoides - eesmärgiga minna jooksule jalaga, milles ei sisalduks ei piim(h)a(pet), ei krampe, ei väsimust. Ja nii ka sel aastal oli - kui eelmisel Kopi täispikal suutsin vahelduva eduga joosta 15km ja sealtmaalt kõndisin 27km lõpuni, siis läinud pühapäeval jooksin kõigepealt 27km ühe jutiga (va tõusud ja TP-d) ära ja peale seda tegin viimased 15km vahelduva eduga, kokku vist ca 12km jooksu ja 3km kõndi....
Aftertri Kopi keskväljaku telgis valituile..
Viimasele 10,5km pikkusel jookusringile minnes oli mul ettepandud eesmärgi (12h) täitmiseks aega poolteist tundi ning olin endas kindel. Kui aga suutsin viimase ringi esimesed 3km ühe vinge naise (tal oli selja peal kiri SADISTEN) tuules joosta, siis tekkis õhkõrn lootus isiklikule rekordile (seni 11:47:23) tuule alla tegemiseks. Edasi suutsin veidike veel ja isiklik hakkas tunduma reaalsena, vaatama olematule jookustreeningule (1.6-20.08 kokku 18,7km jooksu....). 3km enne lõppu, kui isiklik tundus piiss'off'keigina, sekkus korraks saatus, avades vasaku jala tossunöörid. Olin niigi olnud ülim pohhuist, minnes maratoni jooksma uute tossudega, millega sai enne maratoni läbitud vaid 4km. Usku peab ikka olema... Hakkasin nööri kinnitama, aga seda tegevust segas mind juba ca 21km pealt kummitama hakanud krambihoiatus vasaku reie põlve peal siseküljes. Korraks mõtlesin, et äkki laseks oma tossunööri siduda kellelgi pealtvaatajal, aga just siis ei olnud kedagi läheduses. Jooksin esimese pargipingini ja sidusin ise - tulemuseks reiekramp ja hetkeline isikliku rekordi alistamise lootuse kaotus....
Lülitid kangide asemel aerobaril,  lähema 3-5 aastaga standardis?
100m kõndimist peale sidumist aga ajas asja joonde ja sain viimased 3km joosta mõnuga (tempoga ca 5:50), arvukaid kõndijaid selja taha jättes. Tegin finišis oma 2011 isiklikule tuule alla 4 minuti ja 3 sekundiga ning rahulolu oli peale lõpetamist ikka täielik!!! TEHTUD taas! Oma parima ajaga! Vaatamata olematule treeningule! Raud on raud!
T1 & T2 & Street bag completed - perfect1!!!!!
Esmaspäeval, 26. augustil, kell 12:00 avaneb regamine 2014 Ironman Copenhagen'ile (toimub 24.8.2014). Arutame omadega laupäevasel kanuumatkal, kas läeme või ei! AGA SOOVITAN SOOJALT, ELAMUS GARANTEERITUD!!!!

PS! Suurema osa piltide autor on KERMO TSÄRO või tema aparaat....

Teisipäev, 6. august 2013

Trismile 2013 - üllatus kuubis!!!

Minu eelmine postitus oli miskipärast kantud pessimismi meeleoludest ning kõlas mõne lugeja jaoks lausa allaandmisena, nii et hää Alari pidi mind lausa hurjutama, et ei ole mõtet veel enne võistlust valget rätikut ringi heita. Tegelikult oli ju võistluseelseks paanikaks põhjust, aga taas tuleb tõdeda, et inimene õpib oma keha tundma vist alles siis, kui ta tunneb, et vikatimees on lähedal. Ehk siis inimene õpib küll kogu elu, aga alles 5 minutit enne surma saab ta lõpuks aru neist märkidest, mida keha talle annab....
Sellest märgist ma küll aru ei saa, ilmselt tehniga longap..... :)
Kuna olin juba enne võistlust alla andnud, siis ei olnud mul ka võistluseelse õhtu sisustamisega või mandrossiga maadlemisega mingit muret. Kella poole üheni sai Pühajärve Puhkekodu pubis jõmistatud ning üsna mitme B-vitamiinirikka joogi manustamise tagajärjel oli uni rahulik. Hommikul panin selge peaga kleepsud ja kotid õigesse järjekorda ning külastasin seekordseid üsna keeruliseks tehtud vahetusalasid. Kuigi see ei ole minu õigus ega tegelikult ka minu asi teiste korraldatud võistlusi kritiseerida, siis seekord jäi ikka üsna mitu probleemi minu professionaalset kretinismi piinama. Et asi ei tunduks liigse norimisena, siis proovin neid veidigi lahata edasise ülevaate käigus.

T1 ja ka T2, millide eurode eest süsinikku... Foto: Küllo Linnupuu
Hommik oli tavapärane - isupuudus ja kõhulahtisus, aga see kõik kaob enne starti. Viimased 10 minutit enne starti olid valusad, umbes 36 kraadi päikese käes ja mustas kalipsos ei ole eriti cool värk! Aga miks ma läksin ujuma kalipsoga? Seepärast, et ilma kalipsota ei tohtinud kompressioonisääriseid jalas olla. Tule taevas appi nr 1!!! Kes kurat on selle idiootse reegli välja mõelnud??? Kuna veest välja tulles on ilmvõimatu neid sääriseid märja jala otsa tõmmata, siis otsustasin seekord kalipso kasuks. Ja siit tekkis minu esimene probleem või pigem siis puhas viga - enne kalipsoga esimest korda hooajal ujuma minekut tuleks seda veidigi harjutada, sest see kest on rusuv ja piirav. Mina aga panin esimest korda sel aastal selle naha selga - smart decision of course!!! Enne esimest poid pidin mitu korda lisanahka kohendama ja endale sisendama, et 15 minuti pärast on jama läbi. Kui see mure sai murtud, hakkasid jamad viitstardiga, peale kolmandat poid lõid minu ees 50-meetrise frondina lupsu umbes 100 konnajalga, ehk siis eelmise laine kehvemad ujujad ja minna ei olnud kusagile. Tõmbasin siis paarkümmend meetrit ise ka konna ning siis juba läbimurdmise lootuse kaotanuna ründasin kroolides. Julmalt ja üle, sest tugevam ju võidab?!? Aga nii ei peaks ju tegelikult olema! Tule taevas appi nr 2! Tehke ikka viitstart, aga nii, et ujujad saaksid ujuda ja suplejad saaksid supelda, ilma et ujujad neist üle ja läbi ujuks! Ujumise aeg siis 17:01, ümmarguselt kaks minutit kehvem, kui tavaliselt.
Ise veel nii ei suuda, aga õnneks on mehi, kes ka nalja mõistavad teha...
Vahetusalas toimetasin oma arust üsna kiiresti, proovisin uut lähenemist ehk siis üritasin kogu triatloni läbi teha ilma sokkideta. Sündmuste käigust etterutates võin raporteerida õnnestumisest. Kuna eelmise õhtu pessimismilaines olin otsustanud peale ujumist asja treeninguna võtta, siis alustasin rahulikult kerides, eesmärgiga esimese ringi lisapauna tõusudega oma reitele mitte haiget teha. Imestasin väga, kui Poslavitsa otsas näitas kell keskmiseks kiiruseks 26km/h, sest sinnamaani oli rada vist kogu aeg tõusnud. Esimese rattaringi kõige alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34km/h, kusjuures ma ju ei pingutanud eriti, vaid sõitsin nö trennitempoga. Tagasi Pühaka poole tõustes hakkaski mulle tunduma, et äkki võiks trenni tegemise asemel siiski täiega panna. Tunne oli hea, kiirus korralik ja Kopenhaagenini ju veel 2 nädalat aega. Teise ringi alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34,8 ja tunne oli ikka veel hea. Tagasi Pühaka poole minnes hakkasid aga tuju rikkuma tsiklikohtunikud. Eriti haige oli üks Sihva kandis patrullinud närvihaige vestikandja, kes lubas pidevalt terve nö "grupi" maha võtta, tekitades ise pidevalt olukordi, mis normaalselt eraldit sõitvaid osalejaid taas grupiks kokku tõid. Nagu näiteks sellesama kohtuniku sõnelemine "grupi" esimese mehega, kes jala sirgu lasknuna meid laskumisel kokku imes jne. Üritasin ka ise veidigi korda luua, et aeglasemad sõitjad ei sõidaks telgjoonel, vaid paremas ääres, aga selle töö tulemuseks oli hr Püvi poolt mulle näidatud kollane kaart "draftimise" eest. Vanasõna ikka ei valeta, ükski heategu ei jää karistamata............... See kollane pissis ikka nii offi, et lasin terve teise ringi lõpu demonstratiivselt labakäed patjadel, ega üritanudki enam võidu sõita. Korraks tekkis mõte ka maha tulla, aga kuna see kulgemine jättis mind üksi ja sain taas oma sõitu teha, mitte pidevalt jälgida, et ma kellelegi kogemata "tuulde" ei satuks, siis panin omas mahlas ikka edasi. Aga siinkohal oleks paslik kuulutada välja kolmas ja viimane "Tule taevas appi"! Kohtunikud! Üritage aru saada, et osalejad ei taha tahtlikult tuules sõita, aga kui ikka viitstardid viivad võrdsed sõitjad kokku, siis lihtsalt ei ole ruumi..... Kolmandal ringil sain kätte sõbra-konkurendi Kermo, kes oli hädas laenatud tilga-kiivriga, mis ei lasknud üldse õhku läbi ning tähendas kandjale ilmselt kuumarabandust. Kulgesime koos lõpuni, rattaaeg siis 2:53, keskmine 33,4km/h. Veidi sai ikka üle pandud, aga sellest juba järgmises lõigus.

Kui mina jooksma läksin, olid need vennad juba poseerimas....
Jooksma minnes juhtus sama, mis kaks aastat tagasi. Kohe alguses lõi keegi kruvikad põlvede kohal reide ja hakkas neid keerutama. Proovisin kõndida, aga see oli palju hullem, kui jooksmine. Esimese tõusu peal sain suvaliste ergutajate käest pudeli Jaffaga, aga see solk mõjus hästi. Ja kohe nii hästi, et sain ikka korralikult liikuma, lausa 5:30 tempoga! Aedlinna tõus läks muidugi kõnniga ja Poslavitsa kah, aga sealt laskudes sain kätte Kermo, kes kurtis kurnatust. Ilmselt jõudis see kinnise kiivri kuumalaks tema jaoks kohale tõsise jooksuaegse kuvaldana. Jooksin Kermole kõrvale, laksasin talle sõbrakäe õlale ja küsisin, et: "Noh, kas enam ei jõua?" Jaatava vastuse peale kostsin, et: "Tra, siis ma kah enam ei jõua". Ja nii kulgesimegi viimased 4km koos lõpuni, lüües käega nii rajaäärsetele mölisejatele ja unustades, et paljude jaoks on tähtis lõpuaeg jne. Need viimased 4km olid üks mõnus minek, lihtsalt minek lõpuni, säästes ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i jaoks. Jooksu aeg siis midagi 1:02, koguaeg 4:18:41. TEHTUD!

White men can't jump???
OK, tehtud küll, aga mida sellest kõigest arvata? Uskusin ja teadsin, et olen sihuke paras pasakott, aga et tegelikult oleks peaaegu oma Tristari isikliku teinud, seda küll ei osanud oodata. Ehk siis, kui ikka on pool aastat korralikku põhja laotud, ei vii ka kaks ja pool kuud ulaelu seda põhja minema. Vastupidi ilmselt ei saa, poole aasta ulaelu pealt juba 2,5 kuuga IronMan'i vormi ei saa. Ehk siis vaatamata vahepealsele kahe-ja-poole-kuulisele patustamisele olen käimas õiget teed..........vist?

Laupäev, 3. august 2013

MSPM ehk mitte s...gi pole muutunud!!!

Istun siin Pühajärve puhkekodu hotellitoas ja mõtlen, et miks on kõik taas, vaatamata sellele, et tahtsin parimat, läinud nii nagu alati. Ehk siis talvisest hiilgevormist on suviste tippsündmuste eel alles vaid riismed.....
Kehva sportlikku vormi on võimalik kompenseerida korraliku
varustusega, aga ainult teatud piirini..... :)))
Talvel tehtud paanid olid küll suured ja auahned, aga samas võimetekohased. Veel mai keskel oli kõik OK, kuu alguses sai Vändras maratoni joostud ja kuu keskpaigas pikk Maituur sõidetud. Aga siis hakkas pihta töö ja kestis tegelikult üleeilseni. Kogu selle 75-päevase perioodi jooksul suutsin ennast ca 10 korral töö võrgust välja rabeleda, aga ka siis ei läinud kogu see võidetud aeg treenituse päästmiseks, vaid oli vaja tegeleda ka muude asiste asjadega. Vaid mõned eredad sähvatused, nagu jaanipäeva-aegsed rattasõidud, 30. juuni Tallinn-Munamägi ja üle Tamula ujumine nädal hiljem jäävad meenutama seda üdini töist perioodi, mille jooksul sai ära korraldatud 5 suuremat võistlust, mõned laagrid ja suvepäevad jne....
Tallinn-Munamägi, 305,4km - TEHTUD!!!
Nüüd on 13 tundi Pühaka TriStar111-e (sel aastal siis TriSmile'i nime all, kuna TriStar läinud pankrotti)) stardini ja olen otsustanud, et homme kell 11:00 algab treeninglaager. Laager saab olema küll lühike, aga peab mul aitama ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i finišisse vedada.

Palju edu mulle Teie kõigi poolt!!!