DND - uus tase finišiprotokollis!

Senise "sportlas"karjääri vältel pole vist kunagi minu nime taga olnud tuntud lühendit DSQ! Paaril korral on sinna tulnud lühend DNF, viimati oli see läinud kevadel Pääsküla 6. raba maratonil. DNS on minu nime olnud vist kõige rohkem, sest ikka tuleb ette, et kunagi palju aega varem regatud üritusele lihtsalt ei saa minna, olgu põhjuseks siis tööväsimus, perekondlikud põhjused või mõnikord, aga üli-üliharva (mis seal salata) ka pohmell!

Pioneer ei karda hunti, ega rebast kah! Erkki Etverk oma sajandal
ja mina oma poolesajandal maratonil Rocca al Mares! Foto: Riho Lüüs.

Täna sain aga nö virtuaalselt (tegelikkuses sellist asja ju ei eksisteeri), ehk siis pigem iseenda teadvuses oma nime taha protokollis lühendi DND - Did Not Dare! Ehk siis ma ei julgenud või siis mul polnud piisavalt mune, et rajale minna! Nõrk, selge, süüdi! Üldiselt meil nii see asi käibki - ilma süvenemata tambitakse tavaliselt keegi suvaline sell siukese asja pärast kohe mutta ära, et siis hiljem takkaperra selgitada, et ma ju olin tegelikult tema poolt, aga näedsa, kisuvad kontekstist fraase välja!

14 segast stardijoonel, -22°C. Mina passin!

Täna toimus Rakveres 3-etapilise talvejooksusarja esimene etapp, kus oli kavas kaks jooksu - maraton ja kümp! Ilmaprognoosid lubasid stardihetkeks ca kahekümnekraadist pakast ning külma mõningat leevenemist päeva peale. Et sihukesele pakasele väärikalt vastu astuda, käisin (jooksin) kolmapäeval Pässa rabas testimas, et kuda see -19°C ka nagu tundub, joostes. Endalegi üllatuseks või siis pigem kurvastuseks ei tundunud üldsegi mitte hää! Sest kuradima külm oli, ja eriti just varvastel! 

Üleeile Pässa rabas! -15°C, normaalne!

Kunagi kaugel 1986 aasta novembris saadeti meie karauul valvama mingeid mõttetuid ladusid kusagil "Lacise Dirsas"* Lätimaal ning pidin 4 päeva jutti tervelt 8 tundi ööpäevas veetma välipostil ca -13° juures, varbavarjuks vaid vanjutšii bartjanka ning vene kirsa. Oleks siis lundki olnud, oleks oma jalgadele iglu teinud! Aga polnud ning usun, et sinna ma oma varvaste külmataluvuse jätsingi!

Kirsa mai voi, rsk! Surnud sõduri foto... :)

Igatahes, peale kolmapäevast jooksu, kus ma Gore-Tex talvejalatsiga peale 6km pikkust jooksu oleks oma varvastest nõus olnud loobuma, kui ma neid oleks mõne närvirakukugagi tundnud, panin enda jaoks paika, et jooksen pühapäeval Rakveres maratoni juhul, kui õhutemperatuur on teismeline, ehk siis 19 ja soojem. 20 ja külmem pole minu jaoks, andke te andeks kõik, kes eelmise nädala laupäeval Rõuges -18° juures Rõuge Vinterpaiki sõitsid!

2.01.2016, Rõuge Vinterpaik, start, -18°C! Foto: Külli Leola

Täna hommikul koos 5 kaaslasega Rakverre sõites näitas Jõelähtme kandis termomeeter -27° ja Haljala kandis -26°. Kuigi Rakvere Spordikeskuse juures oli vaid(sic!) -21,5°C, andsin siiski alla, sest teadsin, et Vinni poolsetel väljadel on külmapügal taas veerandsaja kandis! Jah, andsin alla, lõin pasaks! Kui ring oleks olnud 4,22km või siis veelgi lühem, oleks ma kindlasti rajale läinud, sest häda korral on abi lähedal! Aga -20° juures loota minimaalselt 5km kaugusel olevale TP-le või mõnele turvajale ei tundunud minu jaoks turvaline! Keskendusin hoopis ise selleks nö taustal alati olemas olevaks taustajõuks, ehk siis saalisin oma autoga jooksu ajal pideval raja ääres, pommitades osalejaid ilmselt tüütuseni küsimusega, kas kõik ikka on korras! Üldjuhul oli, paaril korral aga mitte - tõin raja pealt ära katkestaja, kahte jooksjat varustasin lisakinnastega ning ühte kääridega! Ei, mitte harakiri, vaid hoopis külmunud geelipaki avamise jaoks!

Tänane kiireim Sander Hannus raja 12-ndal kilomeetril Vinnis!

Olen varasemalt oma korraldet Pääsküla maratonidel kahel korral nö jooksuriided seljas ja number juba küljes, starti mitte läinud, põhjuseks mure osalejate pärast just ekstreemsete olude tõttu! On siis põhjus lumes või jääs, vahet pole. Mingi sisemine hääl on öelnud, et ära ise mine, sinust on rohkem kasu, kui midagi kiiva kisub! Ei taha küll kuidagi tänase maratoni korraldajat kiusata, ega minu asemel oleks tänastes tingimustes pidanud olema keegi korraldajatest. No nii igaks juhuks! Sest miinus 20 juures ei lähe kaua, kui nt vigastatud ehk siis liikumisvõimetu osaleja saab korraliku külmakahjustuse. Ja kuna maratonirajal oli vaid 14 jooksjat, siis võib ka nö kaaslase abi kaugel olla! Lõppkokkuvõttes ju midagi tegelikult ei juhtunud, aga meie, korraldajad, peaksime olema veidi rohkem sellisteks asjadeks valmis! Ja ma ise kah!

Üks kinnaste laenutajaid, Tarvo Kapp, finišis!

Kui midagi läeb elus viltu, ära kohe vannu ja vaena, vaid õpi! Sest kunagi võib veel hullem katsumus ees oodata! Mina õppisin tänasest niipalju, et kuigi ma ise põdesin rajale mittemineku pärast, siis peale jooksu sain üle pooltelt osalejatelt kiita, et nende jaoks olin ma täna jooksurajal ikkagi olemas, kas siis varukinnaste või lihtsalt teadmise pärast, et kui midagigi peaks sellises pakases juhtuma, on abi väga lähedal! Hää, et niigi veel läits!

Ka hääd mehed läevad härma!
Ivar Lai peale 4h45min rajal....

Eks ma tee tänasest juba laupäeval toimuva Pääsküla 8. raba maratoni tarvis omad järeldused - seal jookseme, aga vaid teismelistes pügalates!

* Lacis - karu, läti k.
* Dirsa - perse, läti k.

Puhkamine on saatanast!

Kuigi kohalikud manatargad ja isehakanud arvamusliidrid pidevalt väidavad, et sportlase areng toimub puhates, võin mina, tuginedes viimase 40 päeva jooksul läbitud neljal maratonil ja/või nendejärgsete päevade jooksul kogetule, väita radikaalselt vastupidist - arendab ikka treenimine, mitte puhkamine! Ehk siis, treeningufoonilt maratoni jooksma minnes möödub mul jooks kergelt ning taastumine on kiire, seevastu puhanuna maratonile minnes on kogu see 42,2km üks paras Kolgata tee ning sellele järgnevad päevad tahaks oma elust maha kustutada.

Läbi nigu Läti raha! Foto: imgarcade.com

Spetsialist vaatab siia ja saab ise aru (klõpsa Diary peal), vähe spordikaugemale (loe: maratonikaugemale) lugejale üritan asja veidi selgitada. Võtan lähema vaatluse alla neli viimast läbitud maratoni, mis oma tingimustelt (raja profiil, raja libedus, ilmaolud) olid üksteisega vägagi võrreldavad:
Viimase Öö Unistus, 31.12.2014, aeg 4:34

Pääsküla 5. raba maraton, 17.01.2015, aeg 4:59

Doroga Zizni, 25.01.2015, aeg 4:46

Rakvere talvemaraton, 8.02.2015, aeg 4:29
Loetelule pilku heites jääb esmalt silma, et esimene ja viimane maraton sellest loetelust eristuvad kahest keskmisest lõpuaja poolest, olles ikka vaksajagu kiiremad. Seletus sellele on aga igapidi lihtne - just need maratonid said läbitud sada prossa joostes ja negatiivse splitiga, ehk maakeeli öeldes olin miskipärast nendel kahel maratonil tunduvalt paremas konditsioonis kui Pääsküla ja/või Piiteri jooksudel.

Erinevalt mugavusaladest suusatamisest ja rattasõidust, kus
saab nö tirri ja muudki lasta, on maraton ikka tõsiste tegijate
mängumaa - seal naljategemist andeks ei anta!

Pääsküla jooksule eelnes Jizerska maratoni järgselt 5 trennivaba päeva, millest kaks kulusid Tšehhist tagasisaamiseks. Piiteri jooksu eelsel nädalal suutsin ennast Pääskülast saati valutavate lihaste kiuste siiski kaks korda välja ajada. Esimene kord suuskadega ning teine kord joostes. Mõlemal maratonil jäi tulemus tagasihoidlikuks, sest ca 32-34 kilomeetril oli sein ees, mis pani keha alla andma ja jalad kõndima ning ka maratonijärgsed päevad polnud kergemate killast....
Järeldus: puhkamine enne maratoni toob kehva tulemuse ja raske taastumise!

Taastumas.......... Mis kuulus hüppemägi?

Viimase Öö Unistuse ehk Meremõisa rannaalal toimunud ultrajooksu raames vana-aasta viimasel päeval, 1km pikkusel ringil, joostud maratonile eelnes 11 päeva varem läbitud maraton, neli päeva varem tehtud 45km pikkune Pekist Priiks kõnd-jooks ja kaks päeva varem sõidetud 47km pikkune sünnipäeva suusasõit, sekka veel mõned suusasõidud. Joosta oli kerge, suutsin lõpukilomeetritel kiirendada ning peale lõpetamist, seljakott seljas, koos saare naistega veel ka pool kilti autoni joosta. Taastumine oli kiire, aga seoses uue aasta alguse asjatoimetustega sain jooksma alles 3. jaanuaril, kuigi ka aasta esimesel päeval poleks vist probleeemi olnud. Eilse Rakvere maratoni eel tegin kohe peale Saksamaalt König Ludwig Lauf'ilt naasmist viiepäevase jooksulaagri ning olin eile nagu ümbersündinud, joosta oli kerge, vaatamata hullumeelsele ilmale. Suutsin ka vastutuule lõigul ilma liigsete lihaskomplikatsioonideta tempot hoida ning jooksin välja aja alla 4:30, mida ma pole suutnud läinudsuvisest Pärnumaa Võidupüha maratonist saati. Minu eilset suutlikkust viimastel kilomeetritel tempot säilitada iseloomustab vist kõige paremini üks tõik, mille üle Liivimaa "kuulsaimal" luuletajal ilmselt häämeel pole. Nimelt möödusin Contrast ca 5km enne finišit ning suutsin temast selle lühikese lõiguga peaaegu 9 minutit eest ära joosta! Praegusel hetkel seda juttu kirjutades valitseb lihastes nii hea tunne, et kohe peale postituse tegemist teen teoks selle, mida pole vähemasti esmamälu põhjal kunagi suutnud - lähen maratonijärgsel päeval jooksma!!!
Järeldus: treening enne maratoni kindlustab kerge jooksu ja kiire taastumise!

Eilse raja 35-s kilomeeter. Contra veel ei paista...

Tehke järgi või ostke ära, veel parem - vaielge vastu! Mulle mitte ainult ei tundu, vaid eelpoolkirjutatule tuginedes on see nüüd ka teoorias tõestatud, et olen oma tee leidnud ning edaspidine maratoniettevalmistus saab olema just selline, nagu läinud nädalal. Kahju ainult, et see järgmine maraton saab aset leidma alles 4. aprillil, Pääsküla uuel rajal. Enne seda tärminit ei ole igasugu ürituste-sõitude-laagrite tõttu vähimatki võimalust oma maratonikontot täiendada.....

*     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *     *

Joonealust juttu kah: selle nädala pühapäeval aset leidva talvise laulupeo suusamäärimismaratonile on veel kümmekond vaba kohta. Kel soovi head ja viimase hetke ilmateate järgi määritud suusad Otepääl alla saada, siis võtke ühendust mailitsi või telefonitsi, info@haanjamatkad.ee, 511 4179!
Määrimismaraton 2012 sõnas ja pildis!
Määrimismaraton 2013!

Määrdemeister Ivo tööhoos....

Isiklik rekord, oli seda nüüd siis vaja!

Jooksin pühapäeval Rakveres maratoni, oma 24-nda. Jooksin enda kohta hästi, sest ületasin 2 minuti ja 31 sekundiga oma senise parima maratonitulemuse, mille olin jooksnud 14 kuud tagasi Vändras. Ja seda vaatamata jäisele ning seetõttu ülilibedale rajale, mis pani kaasjooksjaid juba ette rada kartma ja kiruma ning hiljem seda jooksu lausa uisujooksumaratoniks nimetama. Kõik see peaks ju suurt heameelt tegema?

 4:05:49

Jah, kindlasti oli mul lõpetamise hetkel ja lõpuaja teada saamisel korraks meel hea! Aga kogu selle nädala ja veel ka täna, juba tervelt 4 päeva peale seda jooksu, olen küsinud endalt ikka ja veel, oli seda nüüd siis vaja? Sest hetkeline õnnetunne asendus kiirelt valuga ning see valu pole minu jalgadest senini lahkunud. Iseenesest on sellest valust probleemi tekitamine imelik, sest üldtunnustatud tõe alusel peavadki jalad peale maratoni valusad olema ning lihaste taastumine peabki aega võtma. Jah, nii see üldiselt on, tavalisel maratonijooksjal - sellisel, kes valmistab ennast aastajagu ette ning siis jookseb ühe maratoni. Ning teeb seda nö kogu raha eest, paneb täiega, jookseb ennast pikali ... ning pärast põeb pikka aega. Jah, nii teeb tavaline maratonijooksja, aga mina ju nii ei tee! Mina jooksin eelmisel aastal 11 maratoni, viimased 8 neist vaid veidi enam kui 100 päeva jooksul. Veel 2 nädalat tagasi läksin järgmisel päeval peale Pääsküla raba talvemaratoni Viljandisse uisumaratonile ning suutsin ka seal normaalselt sõita. Mis siis nüüd lahti on? Kas tõesti need hädised 9 minutit, mis ma Rakveres, võrreldes Pääsküla rabaga, kiiremini jooksin, panid mulle kabelimatsu? Või oli see miski muu, selle üle üritangi veidi arutleda.

Rakveres enne starti. Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

9 minutit 42,2km kohta tähendab 12 sekundit kilomeetri kohta. See ei ole nii suur kiiruse vahe, et seletaks niipalju kehvemat maratonijärgset olekut. Mis ikka selle oleku põhjustas?
Rada? Pääsküla ja Rakvere rajad on oma põhiolemuselt nagu öö ja päev - asfalt vs rabarada, aga nagu öösiti on kõik kassid hallid, peaks talvel kõik rajad valged olema. Nii siiski ei olnud, sest Pääsküla raba kinnitallatud lume asemel oli Rakvere-Vinni kergliiklusteel ilus jää, mis teise ringi ajal kippus minu meelehärmiks, teiste jooksjate rõõmuks, ära sulama. Jooksin nimelt jäisel pinnal hea pidamisega naeltossudega, aga teisel ringil pidin nii jalgade kui ka naelte säästmiseks asfaldi servast lund või jääd otsima. Kas see kitsal lume- või jääribal jooksmine-balansseerimine pani lihastele selle matsu? Ei usu!
Toitumine?  Kuigi olen hetkel üldiselt nö vaegtoitumise peal, siis vähemasti enne maratoni laadisin ennast korralikult, nagu tavaliselt. Rakveres ei olnud võimalust oma jooki rajale ootama sättida ning kuna TP-teenindaja ei osanud spordijoogi marki nimetada, siis piirdusin terve distantsi jooksul vaid magusa teega. Olen nüüd viimased maratonid läbinud peaaegu puhtalt spordijoogi ja koola pealt, võttes ainult mõnikord laualt tüki banaani või peotäie rosinaid. Seekord polnud mingit isu süüa ja ega aega ka polnud. Teisel ringil minu jaoks üllatavalt kõrgele tõusnud pulsi tõttu võis selles tees olevast suhkrust organismile väheks jääda ning kuna ma midagi juurde ei söönud, siis võis keha minna vaid eriolukordades kasutatavate varude kallale ning praegune valu võib olla tingitud süsivesikutest kuivale jäetud lihastest? Võimalik!
Lihtsalt kehv päev? Tavaliselt jooksen maratoni esimesed 5 kilomeetrit pulsiga 145 ning nende kilomeetrite jooksul paika loksunud tempoga liigun lõpuni, ehk siis maratoni lõppaeg sõltub esimeste kilomeetrite kiirusest. Pühapäeval Rakveres aga sai miskipärast (kevadine karjainstinkt?) minema mindud 150-se pulsiga, mis tegi tempoks 5:50min/km ning selle tempo hoidmiseks läks juba enne poolt distantsi pulss üle 160 ning viimastel kilomeetritel lausa üle 180!!! Samas tempot alla ka ei tahtnud lasta, sest isiklik ju paistis.... Aga selle isikliku pärast saigi ligi 3 tundi joostud puhta punases!!! Kas siia ongi koer maetud? Võimalik, aga näiteks ka Tartu Suusamaratonil panen tavaliselt 3 tundi punases. Ja siis ei ole tagajärjed nii hullud!
Kokkuvõttes ei oskagi lõplikku diagnoosi panna, eks ta nende kahe viimase punkti pluss Tambovi konstandi sümbioos ole! Järgmine kord loodan targem olla, sest inimene pidi ju kogu elu õppima!

Sel aastal jääb Otepäält Elvasse punases panemata...
Foto: Peeter Liik. Allikas: tartumaraton.ee

Eile ei viitsinud enam pikutades jalgu valutada ning otsustasin ravile minna. Raviplaaniks siis matk rabas, lootusega, et läheb paremaks. Ligi kümnekilomeetrise matka ajal sai mingi 4 kilomeetrit vahelduva eduga ka sörgitud, sest liikudes vallandunud hormoonid kaotasid valu. Õhtul oli aga valu tagasi. Kuna täna hommikul oli juba peaaegu et olemine, siis sörkisin rabas küll väga aeglaselt (7:10min/km), aga pikalt, tervelt 10km. Jooksu ajal oli väga hea olla, praegu diivanil istudes taas valutab. Kaua võib???