kolmapäev, 31. oktoober 2012

Minu üheksas maraton!

Eile küsisin lugejate arvamust, kas kirjutada enne oma maratonist või Haanja Jala100-st üldiselt. Kuna tänaõhtusel jooksuotsal Pässa raba servas tekkis niikrdihää jooksutunne ja selline kirgastumine, et otsustasin vaatamata enamuse nõudele (teema Haanja Jala100) kirjutada esmalt ikka oma maratonist!!!
Tilk juua ja mõned õpetussõnad avitajatele...
Nagu eelmise postituse viimasel pildil nii sõrmedest kui ka stardinumbrist näha, sai mul laupäeval üheksas maraton purki. Ja vaatamata sellele, et Haanja100 raames peetav klassikalise maratoni distants evis umbes 600 tõusumeetrit ja kulges alates 15-ndast kilomeetrist üsna tümal (porisel või lumisel) rajal, oli see viimane maraton minu jaoks senistest lihtsaim. Ta lõppes siis ära, kui oleks tahtnud joosta veel ja veel.....
Maraton on rõõm ja ..... lõbu! Ausalt!!!!
Aga kui nüüd algusesse tagasi minna, siis esimene maratonist loobumise kõks käis minu peast läbi reede hommikul Haanjas, kui nägin tegelikku lume(loe: raja)seisu. Tol hetkel arvasin, et kuna meil vennaga on nii palju teha nii reedel kui ka laupäeval, siis ilmselt ise sel aastal rajale ei jõua. Samas reedel tehtud õiged otsused (sellest pikemalt järgmises postituses Haanja Jala100-st) andsid mulle nö varuaega ja reedel magama minnes oli kõik OK!

Laupäeval kell 4:45 ärgates tegin oma osalemist silmas pidades strateegiliselt õige otsuse, peale hommikukohvi joomist panin jooksuriided selga - lisaks tavapärasele +5 kraadiga jooksmisele lisasin ülespoole Crafti dressika ja alus(higi)särgi vahele Crafti pesukihi. Panin jooksuriietele laigulised vatid peale ja sõitsin Haanjasse. Öösel oli veel lisaks eelmise öö 15cm-le 5 senti lund juurde tulnud. Tegin kohe ATV-ga ühe ringi peale ja sundisin oma venda veel kahte ringi ATV-ga läbi sõitma. Ise lükkasin samal ajal stardipaigas lund ja paigutasin aedasid. Siis kusagil kell 6:45 käis teine krõks, ok lähen rajale, aga jooksen 1 ringi ja vabandan ennast töökohustustega.... Kui sel hetkel oleks pidanud veel hakkama jooksuriideid selga panema, oleks mul ilmselt rajale minemata jäänud. Õnneks oli starti minekuks vaja vaid kaks asja seljast võtta ja tossud jalga panna! Kell 7:15 saime siis kuidagi stardist minema. Alguses jäin kohe väga lõppu, isegi kepikõndijaid vehkis ees. ATV-ga sisse aetud 2 jälge oli jooksjaid täis ja nii jooksin esimese kilomeetri vaid 6:48-ga. Siis pöörasid maratonijooksjad põhirajalt ära ja suundusid mööda maanteed tagasi Haanjasse. Maanteel ajasin maratoni peagruppi taga ja sain veel enne Haanjat selle pundi ka kätte. Üks mees numbriga üks jäi veel ette, teda ei saanud esimesed 3km keegi kätte!!! :))

Numbrile kohaselt liider....
Peale ajavõtumati ületust jätkas suur maratonigrupp (vist 8-9 jooksjat) koos, päämees oli Meelis Atonen, kelle eestvõttel arutati grupis üsna huvitavaid teemasid, ühesõnaga juttu jätkus kauemaks ja kilomeetrid kulusid kiiresti. Üsna pea hakkasid meile ette jääma ultrakepikõndijad, nendest möödumisega oli veidi probleeme, aga kõik olid õnneks sõbralikud.
Jutu- ja jooksumees!!! Respekt!
Kuna olin tegijamatele maratoonaritele teinud ka nende joostavat maratoni näitavad numbrid, siis oli rajal üsna hea aru saada, kui hullu jooksjaga tegu on! Teise ringi tõusudel läks meie suur punt tükkideks ja kolmandat ringi alustasime kolmekesi, mina, nr1 Juho ja oma 50-ndat jooksnud Joel Tints. Uue ringi esimese kildi peal läks mööda Atonen, kes teatas, et peldikusse on paberit vaja! :) Ja siis ta läks, ise lasime edasi sellises 6:37 tempos. Kuni neljanda ringi viimase kolmandikuni (maratoni 28-s km) jooksime koos Juho ja Joeliga koos, aga siis peale Kurgjärve pauna tõusu jäi tagapool vaikseks. Hüüdsin veel Juhole, et mis juhtus, ta vastas, et mine, tee oma jooksu! Ja ma läksin, eesmärki kui sellist ees ei olnud, aga kuna nii kerge ja hea oli olla, siis lihtsalt jooksin....mingeid ajalisi eesmärke ja mõtteid hakkasin sättima alles viimasel ringil. Kõige naljakam oligi see, et ca 30-35km jooksnuna ei olnud mitte mingit sellist tunnet, et nüüd tulevad need kõige raskemad kilomeetrid. Ma lihtsalt jooksin ja jooksin. Kui mingi 1km enne lõppu möödusin Erkki Vähist ja Kaisa Peikerist ning Erkki soovitas mul viimast ringi nautida, siis vastasin, et tahaks veel joosta, nii hea on!
Finito...
Ja nii see 42,2km möödus, alates kolmandast ringist pidi hakkama veidi jala ette vaatama ja viimasel ringil oli juba täitsa poogen, panin igast mudamülkast otse läbi. Aga usalt, mulle ei meenu, et ma oleks jooksnud maratoni, ma lihtsalt jooksin mingi 6+ ringi kusagil lumises Haanjas.
Hullemad kohad kärasid selliseks mülkaks!
Ma jõin peale igat ringi, sõin pool banaani ja kõik. Kas tõesti on nüüd niipalju jooksutrenni tehtud, et 42,2km möödubki nagu üks veidi pikem tavatrenn???? Kas maraton kui tavainimese jaoks ületamatu-võimatu-olematu on minu jaoks 9 jooksuga muutunud rutiiniks? Ma ei tea, uued maratonid on veel ees. Aga selle aasta plaaniga jõuda oma maratonidega kahekohalise arvu peale on suur probleem. Kuigi panin ennast kirja Stamina korraldatavale DnB Vana-aasta maratonile 16. detsembriks, siis paar päeva peale regamist on selgunud, et olen 14-16.12 Peterburis ja sellest tripist juba ei keeldu. Kahju, et ma ei saa siin jagada, kuhu ma lähen ja mis seal toimub! Vene värk!

Aga kui saaks oma osalust ära anda, siis annaks ära! Ja ootaks infot, kus veel sel aastal saaks maratoni joosta - tahaks 10 kokku saada!!!! Kui midagi ei toimu, korraldaks ise, aeeee maratonihullud!

Pildid: Külli Leola, Hillar Irves

teisipäev, 30. oktoober 2012

Haanja Jala100 2012

Et paremini selgitada, mis imeloom see Haanja Jala100 on, lingin siia ühe targa lehe ja seal leiduva definitsiooni. Ehk siis laupäeval toimus Haanjas eelkõige ultramaraton, mille pikkuseks oli osaleja valikul 46,67-100km, 6,66km pikkuse sammuga. Lisaks sellele oli kavas ka "sprint" või siis nn "matkadistants" ehk klassikaline 42,195m pikkune maraton.
Osalejad stardi ootel
Kuna tegin ise eelmisel aastal muu korraldamise kõrvalt kah 46,67km ära, siis panin ennast ka selleks aastaks kirja, seekord siis uue asjana kavas olnud maratonile. Senise ultrajooksu uuenduslik lisadistants, puhas maraton, sai kavasse võetud seoses eestimaise maratonibuumiga. Selline sait nagu marathon100.com järjestab jooksuhulle joostud maratonide järgi ning näiteks selle arvestuse esikümnest oli Haanjas 5 meest kohal! Neist 3 jooksid maratoni ja 2 tegid 100 kilomeetrit.
Eesti maratoni grand old man Rein Pärn oma 202. maratonil Haanjas.
Just selle koha peale jäi see postitus seisma ja on seisnud selle koha peal juba kaks päeva, kuna ma ei suuda otsustada, kas kirjutada selle postituse raames Haanja Jala100-st kui jooksusündmusest või siis hoopis kirjutada oma üheksandast maratonist.
9 on tehtud, sel aastal neli!
Ja nii ma teekski siinkohal Pulleritsu ja küsiks, kas tahate lugeda Haanja Jala100st ja selle telgitagustest või minu 9-ndast maratonist?

Fotod: Külli Leola, rohkem pilte siit!

reede, 12. oktoober 2012

Kergelt uude kümnesse!!!

Ärge hakake kohe nüüd selle pealkirja pärast minu sünniaastat guugeldama, sellel rindel jõuan ma selle aasta lõpuks alles uue kümne poole peale.

See uude kümnesse jõudmine toimus ühel teisel rindel ja seekord on kümnendi läve ületus õnneks negatiivse märgiga. 27. augustil minu sisimas käinud krõks sundis veidi ümber hindama toonast ilmapilti ning seadis paika uued eesmärgid, milledest üks siis täna täitus. Eesmärk saada oma kehakaalu esimeseks numbriks 8 küll nö vilksas täna korraks ekraanil, aga selle kinnistamiseks läheb veel umbes nädalajagu aega. Nimelt mõõdan mina oma kaalu alati hommikuti peale ärkamist ja kui see number 8 seal juba nädalajagu hakkab hommikuti ees olema, on eesmärk lõplikult täidetud. Tänahommikune 90,8 muutus trennijärgselt numbriks 89,4!!! Viimati algas minu kaal numbriga 8 aastal 2006. Siis saavutasin miinimumiks 85,7kg. Aga veel selle aasta 4. jaanuaril oli asi nii!

Pealkirja esimene sõna ei tähenda aga mitte seda, et see uude kümnesse minek kergelt tuli, vaid märgib hoopis minu enesetunnet, et küll on kerge selles uues kümnes olla. Tänagi sai joostud 16 kilomeetrine ring Nõmme kandis, märkimaks minu 2012 aasta Saaremaa jooksu. Ilmselt kohaliku ralli pärast tavapärasest nädalajagu edasi lükatud selle-aastane Saaremaa 3-päeva jooks sõitis sisse Munamäe-Võru jooksule ja kuna ma olen Munamäe jooksul tööl päevajuhina, jääb mul sel aastal Saaremaale sõitmata. See-eest jooksen sel nädalalõpul siin Põhja-Eestis kolme päeva jooksul oma Saaremaa jooksu, ehk siis teen maratoni kolme päevaga. Järgmine tegelik maraton aga juba 27-ndal Haanjas Jala100-l!
Eelmisel sügisel Ohessaare pangal. Foto: Simmo Kikkas

Ah jaa, üks mure on veel - uusi riideid on vaja.... :))

Saaremaa jooksu esimene päev - Kose-Kubija-Kose!
Saaremaa jooksu teine päev - Saka-Ontika-Saka mõisajooks!
Saaremaa jooksu kolmas päev - ümber Nõmme!

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Lõunasse nädalaks-kaheks....nüüd sügisel!

Ilmad on ikka nii tuksis, et läheks hää meelega soojemale maale trenni tegema ja puhkama.

Hetkel saadaval üsna soodsa hinnaga lend Palma de Mallorcale (10-24. nov). Koos majutusega kööginurgaga kaheses apartemendis oleks 2-nädalase reisi hinnaks 387 euri. Kolmekesi kolmeses toas oleks hind 355 euri. Lisandub söök, mida saab ise ja odavalt teha!

Ah ja, et mis trenni teha? Jooks, mäkketõus, äkki saab mõne maanteeratta või rulluisud rentida. Ühesõnaga, võimalikult vahelduslik treening soojas kliimas (eelmise aasta temperatuurid samal ajal olid ca 18-24 kraadi)!

Anybody?


pühapäev, 7. oktoober 2012

Negative split 2 ehk Nipernaadi "linna"maraton!


Disclaimer: käesoleva postituse pealkirja teine pool ja ülalpool olev video ei ole mitte mingi juhul mõeldud virisemisena eilse Tartu Linnamaratoni raja kallal. Lihtsalt alates maratoni 14-ndast kilomeetrist hakkas mind kummitama see Anne Maasiku poolt lauldud lugu ning ma tundusin endale Toomas Nipernaadina, kes küll ei kõnni ega sõida rattaga, vaid jookseb hallil lõpmata teel kesk mitte midagi....
12 kilti praktiliselt üksinda mööda nö külavaheteid, ainsaks sõbraks iga kuue ja veidi peale minuti pärast külas käivad kilomeetri tähised, mis toovad häid sõnumeid, et taas on üks kilt joostud ja kilt vähem minna. Kui ikka jooksu nimi on Linnamaraton, siis võiks rada olla linnas! Tegelikult mulle meeldis kruusal ehk asfaldist veidi pehmemal pinnal jooksmine, aga eilse rajavaliku puhul tundub mulle, et väike Tartu tahtis suurele Tallinnale ära panna ja teha oma maraton ühel ringil, sest 4 korda suurem Tallinn ei suutnud oma suurde linna 42km pikkust rada ära mahutada ja korraldas oma jooksu kahel ringil. Minu isiklik arvamus ürituste korraldajana on see, et kahel ringil maratoni korraldamine on korraldajale odavam ja osalejale sõbralikum, aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus.
Ühesõnaga, ma ei virise ja vingu! Kui järgmisel aastal toimub Tartu Linnamaraton täpselt samal rajal, olen igal juhul stardis, sest kogu üritus jättis üdini positiivse mulje ja meeldis!!!

Stardis koos olümplasega.... :))))

Aga nagu eelmise postituse dilemmast võis välja lugeda, polnud ma eelmisel nädalal endas ja oma osalemises üldsegi kindel. Neljapäeval sai küll ennast stardikasse möllitud, aga reede õhtul hakkasid igasugused asjad (põlved, selg, hüppeliiges jne) valutama. Kui hommikul sai kell 6 Võrus ärgatud ja akna taga ladistas veel korralikult vihma ka, siis kell pool seitse olin juba peaaegu murdumas. Ainult eelmisesse blogipostitusse ja FB-sse lisatud kommentaarid sundisid mind teki alt välja tulema ja suunda Tartu poole võtma.

Stardis otsisin 4:30 tempomeistrit, aga ei leidnud?!? Stardist läksin minema koos Hannes Viherpuuga ja pidevalt tundus endale, et lähen liiga kiiresti. Endomondo muidugi unustasin käima panna, alles Ahju juures tuli see meelde. Ja kui siis kusagil Siili tänaval tuligi taskust esimene kraaksatus, mis kinnitas minu arvamust, et tempo oli liiga kiire, ca 6min/km. Lasin kohe sammu lõdvaks, Hannes hakkas eest libisema. Tiksusin vaikselt edasi, 4:30 grupp paarsada meetrit tagapool. Enne suurele sillale minekut suutsin rajalt eksida ja otse panna. Seal tegi rada väikse parempauna, aga mulle tundus, et läheb otse sillale. Lisaks ei öelnud minu teed takistama pidanud sõdur sõnakestki, seisis käed taskus ja vaatas, kuidas jooksja valesti läheb. Sõdur pole süüdi, süüdi on see, kes talle käsu andmata jättis. Pöördusin tagasi õigele rajale ja olingi 4:30 grupis. 100m grupis jooksmist ja läksin oma teed, kuidagi ei sobinud seekord see grupp minu rütmiga. Peale silda külastasin enne Eedeni TP-d minu jaoks juba naljakalt kohustuslikku 10km peldikut ning peale peldikut kahtede pükste nööridega pusimine võttis niipalju aega, et 4:30 grupp oli veel vaevalt näha. Kuna ma nii kehva ajaga ei taht lõpetada, siis jooksin gruppi tagasi. Oli see nüüd õige tegu või mitte, aga tagaajamise tempo oli 5:50/km. Taas grupis joostes tõdesin taas, et see grupp ei ole minu jaoks ja enne Annelinna läksin oma teed. Ja siis tulid need Nipernaadi kilomeetrid, kus sai mööda joostud mitmest tuttavast tegelasest, kes olid vist äkki liig kiiresti alustanud.
Meelis Atoneni muusa...kes küll oli seekord kiirem...
Kes selg ees seal vastu tuleb?
Kas trassil võidelda veel juleb?
Distantsiks tal on ultra,
see on meie Contra.
M. Atonen
Tagasi Luunja poole pöörates oli tuul vastu, kamandasin sõbrad oma varju ja asusin tuult murdma. Poolmaratoni vaheaeg tuli sama, mis 4 nädalat tagasi SEB maratonil, ehk 2:13. Tol hetkel veel ei uskunud, et suudan teise poole niipalju kiiremini joosta, et tuleks uus maratoni isiklik (päälinnas jäi sellest 28 sekki puudu). Aga peale Ihaste poole pööramist tõstsin ilma tahtmata tempot! Katrin Eks, kellega olin viimased 10km suht lähestikku jooksnud, jäi maha. Endomondost on see tempotõus üsna hästi välja loetav. Sisemine hääl küll ütles, et äkki on veidi vara, aga üldine tunne oli nii hea, et lasin edasi. Meeleolu tõstis veel see, et peale Eedeni 10km TP-d ja tegelikult kuni Raekoja platsini möödus minust ainult üks jooksja, ega see oli mingi UFO, sest ta ilmus kusagil Ihaste teel (ca 29km) ei kusagilt ja kadus kiiresti silmist. Äkki mingi starti hilineja? Aga kõik ülejäänud jooksid minust mööda suunaga selg ees!!!
Toomemäe tõusul, joostes!!!
Tagasi linna jõudes hakkas kuum, sain kindad anda Täpi kätte, kes need finiši toimetas. Tegelikult see raja lõpuosa Eedenist alates oli väga vinge - sildade alused, kergliiklusteed, jõeäärsed porised rajad, Toomemägi jne. Seda jookseks või mitu korda. Viimastel kilomeetritel tuli ikka palju tegelasi selg ees vastu, mõni üritas ka minu 6:00 tempos püsida, aga maha jäid nad ikka. Lobamokk-Soonets, ehk 35km TP pealik ütles veel, et Ivar, nüüd hakkab maraton. Vastasin, et tunne on nii kuradi hea, et lähen sama hooga lõpuni. Ja läksin, Toomemäe tõusu kilomeeter läks joostes tavapärase 6:00 asemel küll 6:11-ga, aga see oli ka ainus pidurdav faktor. Korraks käis üleval Toomemäel peast läbi mõte 4:20 piiri alistamisest, aga Vallikraavist allatulek tõmbas sellele kriipsu, 20km minu jaoks liiga kiiret tempot olid jalad pehmeks teinud. Minu kaheksanda maratoni finišijoon Raekoja platsil tuli siis ajaga 4:21:43, mis tähendas uut isiklikku rekordit ja raja teise poole läbimist 2:07:40-ga, ehk siis korralik Negative Split taas!!!
100m to go!!!
Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Aitäh kõigile kannustajatele, nii siin blogis, FB-s kui rajal! Eneseusk sa taas korraliku lisapagasi, järgmisel, aga miks mitte veel sel hooajal tahaks juba seda 4h piiri rünnata. Eile veel ei julgenud, nüüd takkajärgi võib ju tark olla ja öelda, et pmst oleks see võimalik olnud! Aga siis oleks ennast sodiks ka jooksnud. Eilne maraton möödus lihasesõbralikult, sest eile kell 20:00 tegime koos sõber Augustiga (tema aeg oli 3:15:20) tema saunas peale teist leili prooviks mõned kükid. Ja andis teha küll, vaatamata sellele, et põrand polnud peeglist! :)))) Selle pommiga ka lõpetaks...........

Fotod: dr Leho Rips

teisipäev, 2. oktoober 2012

Minu dilemma...

....seisneb küsimuses, kas minna laupäeval Tartusse maratoni jooksma või mitte???

Miks ma peaksin minema:
- seadsin endale eesmärgi 2012. aasta lõpuks 10 läbitud maratoni kirja saada, seitse on hetkel purgis
- rääkisin kunagi 4-5 aastat tagasi Kelgule (mitte see komissar, vaid KTM (Klubi Tartu Maraton) päälik), et aeg on see jõhkralt vale nime all peetav kevadine jooks Otepäält Elvasse pikemaks teha. Kelk vastas, et rahvas pole veel valmis. Nüüd, peale SEB maratoni edu 2011 aastal (üle 1000 kodumaise maratoniläbija) on rahvas äkki valmis saanud ja Kelk nö viimasel sekundil rongile hüpanuna ka maratoni korraldamas. Ehk siis, kuna ma ise seda maratoni Kelgule peale ajasin, oleks ju minust viisakas ka ise esimesel korral kohal olla
- üle-eelmisel nädalal tehtud jooksutrennid olid paljulubavad, tegin enda kohta ikka hirmkiire (5:28) tempoga 10-kilomeetrise jooksu, mis ei jätnud jalgadesse mingit jälge, ehk siis viimaste nädalate töö oma kehakaaluga ja plaanipäraselt korralik treenimine hakkas juba vilju kandma

Miks ma ei peaks minema:
- üks vääramatu jõud nimega Haanja100 tuleb ja keerab vaatamata iga-aastastele lubadustele kõik selleks vajalik varakult valmis teha ning ära organiseerida ikka selle H100-eelse nädala nii kuradi pea peale, et alati jääb üks päev puudu ja trenni sel nädalal lihtsalt ei jõua. Nii läks ka seekord, vaatamata sellele, et isegi trenniplaan oli paika pandud. First things first, ehk tähtis oli see Haanja100 ära korraldada ning oma ambitsioonid unustada
- ei tahaks enam ühelgi tulevasel maratonil kõndida, aga see ligi 10-päevane auk treeningutes ilmselt viib taas selleni, et kusagil 30-nda kildi peal hakkab tee ees püsti tõusma. Viimasest, SEB maratonist jäi ikka nii hea maitse suhu, et ei tahaks seda ebaõnnestumisega rikkuda
- pole ammu kodus käinud, nüüd peaks selle Tartu Linnamaratoni pärast taas kodusõitu 4-5 päeva võrra edasi lükkama

Kindlasti on neid plusse-miinuseid veel, aga mis ma siis ikkagi teen? Jooksen ei jookse? Andke nõu!!!

Sulelised-karvased ja Tõnuke H100 esireas
Ainsalu, Taaramäe, Karu, Jõeäär, Nisu, Hassinen, Ever.....
Vuelta etapivõitja H100 logo all, olen rahul!!!

Fotod: Külli Leola, vaata veel Haanja100 pilte siit!