Pühapäev, 31. juuli 2016

Krõks, ja minek!

Nii enam edasi ei saa! Mul oli selleks nädalavahetuseks kirjas tervelt kaks asja - kuuesajane brevet ja Joeli maastikumaraton Kurgjal. Mitte eriti raske südamega, kuna pole ratast sel aastal praktiliselt üldse sõitnud (mingi 1,6K), vahetasin breveti maratoni vastu. Sest sellega sain ju nädal aega tagasi hakkama! Eile hommikul ärgates ei tundunud eesootav maraton aga mitte üldse hea mõttena ning nii lasin ka teisel rongil minna......sest liha on nõder. Ja kui liha on nõder, mureneb vaim kiiresti!
Kuuesajalased randonneerid täna kell 6 Lauga talus rivistusel, 
ees ootamas 250km, et koos eilse 360-ga 600 purki saada!

Liiga palju, liiga palju on sel suvel olnud järeleandmisi ja edasilükkamisi! Kõrvaltvaataja võib-olla ei saa arugi, et kusagilt kuhugi midagi lükatakse, sest kuidagimoodi saavad asjad ju tehtud! Jah, fassaad on väliselt ilus ning ainus asi, mis seda fassaadi rikub, on vorm! Minu vorm! Kuna see on ümar! Aga ümar ei ole ilus, liiatigi veel suutlik! Aprilli alguses alanud kaos on viinud kõik ja oleks siis vare alles, looda sa! Tavaline muretsev inimene kaotab isu ja närbub, mina olen teisest kahjuks teisest liigist. Juba ammu pole ma näinud hommikuti kahekohalisi siniseid numbreid.....
Kole, kole, kole, kole, kole......
Eile hommikul, peale Kurgjale sõidust loobumist käis krõks, ehk siis hetk, kui pea enam ei saa, ega keha taha. Sebisin endale joonelt vaba nädala ning asusin koostama plaani, et minna! Sinna, kus oleks võimalik paastuda ning iseenda sisemuses selgust saada. Kus selline koht on?
Eks ikka metsas, kaugel igasugusest jamast!
Kõige valutumana tundus ette võtta ammune soov läbi teha mõni RMK matkarada ning eriti südamelähedasena tundus see lõunapoolne osa, millest paljud träkid oleme raja kokkupanijale ise ette söötnud.
Reklaamtekst: Täna, paar tundi tagasi raja autoriga vesteldes, sain kuulda, et ilmselt läheb kunagi ka see Lõunarada, ehk siis Aegviidu-Ähijärve, muutmisele. Põhjus lihtne, tookord rada tehes, polnud Alaril arvutit ning kõiksugu gps-id ja muud vidinad on muutnud raja trassi paikapaneku tunduvalt tõhusamaks. Vaatasin Alari arvutist kavandatava Idaraja trassi ning sain aru, et sündimas on midagi suurt! Loodame, et mehel jätkub püssirohtu ka tulevikuks, mul endalgi temale mitu uut lõiku ette söötmist ootamas. 
 OK, aga mul oli ju vaja minna! Tehtud-mõeldud! Lähen homme hommikul Ähijärvelt teele, eesmärgiks läbida olemasoleva 4 vaba päeva jooksul 635km ja jõuda Aegviitu! Üksinda!
Rohkem ei mahu...
Kaasa võtan telgi, magamiskoti, mõned riided, paar rattavõtit, ketiõli, paar õhukummi, balloonid, kaks joogipudelit, rajakaardid, kella, telefoni, akupanga, Säästukaardi, pangakaardi, ID-kaardi, veidike sularaha....vist saigi kõik! Ah jaa, uued jalatsid sebisin ka, et oleks mugavam matkata!
Soovitan, ülimugav!
Loodan, et tee peal on piisavalt külapoode ja söögikohti! Kui ei ole, toitun mustikatest ja jänesekapsast! Adios, amigos! Palju edu mulle teie kõigi poolt................... 


PS! Siitkaudu saab edenemist jälgida!




Laupäev, 23. juuli 2016

105 ringi öisel staadionil ei ole asi, mida kodus järgi teha!


Olen oma nüüdseks 56 maratoni pikkuse karjääri jooksul läbinud erinevaid maratone:
- punktist A punkti B (Marathoni väli-Ateena Olümpiastaadion, Nice-Cannes, Elu Tee Peterburis, Otepää-Tartu, Võidupüha Tori-Pärnu, Haapsalu Risti-Haapsalu)
- punktist A punkti A ühel suurel ringil (Barcelona, Valencia, Poznan, Varssavi, Tartu Linnamaraton) või samamoodi piki maanteed edasi-tagasi (Vändra)
- kahel ringil (SEB Tallinn, Kihnu Männäkäbä)
- neljal ringil (Valmiera Sportlat, Copenhagen IronMan)
- viiel ringil (Vana Aasta Kakumäel)
- kuuel ringil (Mispo Allikõnnul)
........
- 10 ringil (Pääsküla, Kubija Jõulu)
- 14 ringil (Eesti Täispikk Triatlon Keilas)
- 42 ringil (4 korda Laulasmaal "Viimase Öö Unistuse" raames 1km pikkusel rajal)

ja nüüd siis ka staadionil - SADA VIIS JA POOL RINGI!

Metallist tunnistus!

Lisaks uudsele kogemusele staadionil tiirutamise näol pakkus neljapäeva öösel vastu reedet joostud 3. Ida-Virumaa staadionimaratoni Öömaraton veel ühe huvitava kogemuse - kuidas organism reageerib, kui aju käsib teki alla minemise asemele jooksma hakata! Minu puhul lisandus siia võrrandisse veel üks muutuja - mida ütleb maratoni kohta organism, mis läbis viimati maratoni märtsikuises Barcelonas ning mida on vahepeal möödunud üle 120 päeva jooksul vaid mõned harvad korrad jooksma sunnitud, peamiselt selleks, et mõni ettevõetud maraton katkestada!
Arvestuse pidamine oli lihtne, viimase ringi aeg ja kokku läbitud ringide
arv oli kogu aeg nähtaval! Foto: Aleksandr Komšin

Juba vanad eestlased teadsid, et kui jõudu ei ole, tuleb mõistust rakendada! Ehk siis sedasama igivana mõttetera meeles kandes läksin 21.07 õhtul kell 23:20 Iisaku staadionile, et läbida oma 56-s maraton. Just nimelt läbida, sest 42km järjest jooksmine ei ole vahepealsele jooksusoolika taandarengule ja stressirohke võistluste korraldamiste perioodi jooksul lisandunud ligi kümnendikule kehakaalule lihtsalt võimalik! Panin paika plaani - jooksen esimesed 5 ringi ning siis teen iga ringi tagasirgel peale 300m pikkust jooksu 100m pikkuse kõnnika - see plaan pidas, etteruttavalt öeldes lõpuni välja! Kui esimesed viis ringi läksid joostes umbes 3 minutiga ringi kohta, siis järgmised 100 ringi läbisin koos kõnnilõiguga keskmises tempos 3min/ring! Pulss tõusis jooksuotsa lõpuks aeroobse läve lähistele ning kõnnilõigu lõpuks kukkus alla 120. Piima jalgadesse ei läinud ning see lubas monotoonselt samaviisi jätkaka! Nii lihtne see asi ongi! 
Nii see käis, iga ringi lõpus pilk ekraanile! Foto: Aleksandr Komšin

105 ringi, igaüks 3 minutiga lubas lõpuajaks 5:15 - antud oludes oleks see olnud lausa ideaalilähedane tulemus. Aga üks asi hakkas muret tegema - minu organismi eripära. Nimelt on maailmas palju erinevaid inimesi, mõnede keha väljutab taaka õhtuti, mõnel päeval ja mõnel hommikuti. Mina olen ülesehituselt see hommikune tüüp, ehk siis tavaliselt laagerduvad kolm söögikorda minu sees rahulikult öötundidel, kui keha magab. Seekord aga pani jooksust tingitud raputamine protsessid varem käima ning esimene sinise putka külastus oli juba enne kümnenda ringi läbimist. Kus on, sinna tuleb ka juurde ning sedapidi pidin lausa 6 korda sedasamust rajatist külastama, mis lisas maratoni koguajale korraliku paki, ehk lausa 10 minutit! Staadionil on säärase probleemi maandamine lihtne, aga tee sa seda kusagil maanteel, kus TP-d iga 5km tagant.....

Tehtud, 56 kirjas! 523 päeva veel on jäänud hetkeni, mil peab 99 kirjas olema! Raske saab olema see tee püha tõe juurde!!!