Hooaja esimene MTB100, ikka Sakus!

Sel samal maikuu nädalavahetusel, kui kogu Eesti progressiivne harrastussportlaskond (kaasa arvatud üks Tartu invaliid) osaleb ühel maratonil, mis tegelikult maratoni mõõtu välja ei anna, on tavapäraselt toimunud veel üks sportlik ettevõtmine, nimelt Saku metsades ja rabades sõidetav 100km pikkune maastikurattasõit koondnimetusega Saku100. Ja see on Maraton suure algustähega.

Sama nõudlike Eestis peetavate mtb-sõitude üleslugemiseks jääb ühe käe sõrmedest üks üle. Ja kuna teatavasti ei saa ma kahel sõidul neist neljast osaleda, siis olen nii Jõelähtmel kui Sakus võimalusel ikka osalenud. Ja seepärast võibki mind ilmselt pidada selle sõidu suurimaks fänniks, olen sellel sõidul osalenud kõikidel kordadel peale esimese sõidu 2004. aastal ning juurikaprofessori, ehk Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejate arvestuses olen korralikul kolmandal kohal. 

Juurikaproffessorite erikujundusega number.

Ja nüüd võite kolm korda arvata, kui külm see dušš oli või mis minu südames toimus, kui kaks kuud tagasi tuli uudis, et sel aastal kümnendat korda toimuma pidanud Saku100 JÄÄB ÄRA! Juba siis, märtsi alguses, sai vastu võetud otsus, et toimub see 100 seekord või ei toimu, mina sõidan sel õigel päeval Saku metsas oma 100km ikka ära! Ja eile oligi siis see päev käes, kui tuli oma lubadus välja lunastada ja rajale minna.

Oh ajad, oh kombed! Esimesel Saku100-l anno 2005.

Lootsin küll salamisi, et äkki leidub mõni hull veel ning ei pea üksipäini metsas ringe ketrama, aga lõpuks ta ikka nii läks, et esimesel kahel ringil olid kohalikud Porterracingu teejuhid mulle abiks, aga alates sõidu 30-ndast kilomeetrist kuni lõpuni sõitsin üksi. Mingis mõttes oli tegelikult nii paremgi, sest sain teha oma sõitu enda jaoks paraja pulsi ja tempoga. Esimesel ringil saigi teiste sõitjate tempos liiga kõrge pulsiga hagu antud ning see andis kolmanda 20-kilomeetrise ringi lõpuosas üsna valusalt tunda.

Eile Seljandiku singlil, see singel on hää kõva põhjaga!

Aga mida see Saku mets endas ikka peidab, et see 100km tavaliselt nii raskelt kätte tuleb. Tõuse seal metsas ei ole, valdavalt on tegu sellise vahelduvalt rabase männimetsaga. Raskeks teevad selle sõidu juurikad ja pinnase pehmus, ehk siis mida madalamast-rabasemast kohast singel läbi viib, seda aeglasem on minek. Ja mida pehmem on pind, seda rohkem on sealt mulda minema ja juurikaid välja sõidetud. Eriti karmid lõigud on näiteks Tünni singli ca 1200 meetrit (läbimise aeg ca 10min), Koolme-, Oja-, Veneetsia-, Pokumaa- ja Laane singlid tervenisti või osaliselt. Aga ka muud ja peamiselt kõva põhjaga singlid on piisavalt tehnilised, pidevalt tuli sõita nina maas ja jälgida, mida sealt oodata on. Omaette ooperiks Saku100 rajal on sillad - kokku on neid selle 20km ringi peale ligi paarkümmend ja nende eripära on see, et nad lähevad iga sõidetud ringiga kitsamaks. Ja ega nad esimesel ringil ka rohkem kui 30cm laiad pole.

Veel üks fotomeenutus aastast 2010.

Nagu eelnevalt sai juba märgitud, läks kolmanda ringi lõpus raskeks, aga peale võileiva manustamist ja lisaks Isostari spordijoogile ka soolase Vytatutase jooma hakkamist läks kergemaks. Neljas ring läks puhta sõiduaja järgi (ilma boksipeatuseta) isegi kiiremini kui kaks esimest. Viienda ringi alguses toppisin teise võileiva kurku, aga siis hakkas juhtuma. Kohe esimeselt oosilt mahapöördel Laane singlile läks üks puu ilma hoiatamata üle raja ja sõitsin õlaga puusse. Ratas koos jalgadega aga jätkas liikumist ja nii ma täies pikkuses maha prantsatasin. Veidi oigamist ja edasi, aga 300m hiljem olin taas pikali. Füüsis oli veel tugev, aga ilmselt pidevast singli vahtimisest tekkinud vaimne väsimus oli see, mis kukkumisi põhjustas. Vahepealsed kõvemad singlid möödusid valutult, aga Tünni singlil panin taas kaks korda puusse. Peale sildade kitsenemise on Saku100 rajaäärsetel puudel ka oma eripära - nad nimelt liiguvad iga ringiga rohkem singli poole.

Võidukarikas ja võidusokid!

Kuna see eilne läbitud ring oli tegelikult mingi 19,5-19,8km (sõltus rajal eksimistest) pikkune, siis pidin viimasel ringil kusagilt 2km lisaks sõitma. Tegin selle edasi-tagasi otsa ära raja kõige lihtsamal osal, kõva põhjaga rabateel Mürsu ja Tünni singli vahel. Finišis ootas mind Saku100 peakorraldaja Priit koos auhinnakotiga, mille väärtuslikeim osa tema jaoks oli ilmselt Porterracingu õllepokaal, minu jaoks aga jääkülm õlu. Nimelt sai pool tundi enne sõidu lõppu jook otsa ja lõpetamise hetkeks oli janu muutunud juba parajaks saharaks.

Kokkuvõte...

Aega läks, aga tehtud ta sai. Sõidu põhiandmed on ülemisel pildil toodud, lisan juurde veel pulsinumbrid 143/166 ja kulutatud energia 6089 ühikut!

PS! Eilsete fotode autor on Priit Grünberg, vintage fotode autor(id) jäi(d) tuvastamata.

Holdeni blogi nimest ja muust....

Kuna viimasel ajal on ühe tuntud tuulelipu jututoas aeg-ajalt üles kerkinud mõttetu tähemärkide raiskamine teemadel doktor ja Holden, siis tahaks veidi asjasse selgust tuua! Ja alustaks Agu Sihvka kombel sellest, et kunagi üle kahekümne aasta tagasi sai ülikooli ajal Nõmmel Männiku kandis erakas elades üsna palju raamatuid neelatud. Üks neist oli muidugi "Kuristik rukkis" ja kuigi mul polnud tollal mingit tahtmist või vajadustki ennast mingil moel selle raamatu peategelasega samastada, jäi selle Holden Caulfield'i eesnimi kuidagi minu ajusoppi pidama. Ja vist aastal 1995, kui oli vaja oma tollasele ettevõttele välja mõelda mingi nimi, tuli mälusopist sähvatus ja AS Holden oligi sündinud. Firmale sai tehtud ka oma domeen holden.ee ja nii ta läks.

Kunagi 2004, kui ma liitusin tuntud Eesti rattafoorumi veloclubbers.ee-ga, oli seal kombeks kasutada varju- või hüüdnimesid. Nii sai "holden" minu kasutajanimeks nii selles kui ka veel mitmes muus foorumis. Kunagi peale esimest Haanja100-t mõtles keegi (kui teaks kes, maksaks talle autoritasu) välja Eesti raskeima rattamaratoni slogani "Ainult hulludele". Sealt edasi nimetasid osad Haanja100 osalejad ennast hulludeks ja mind, kui Haanja100 korraldajate pundi nö kõige avalikumat tegelast, hakati kutsuma hulluarstiks või siis fooruminime kaasates doktor Holdeniks.

See oli nüüd selle aliase nö ajalugu. Kui ma kuus aastat tagasi hakkasin tegema esimesi arglikke katsetusi oma spordiradadel läbielatut kirja panna, sai selle jaoks loodud blogi ehk veebipäevik ning panin kuidagi automaatselt blogi pealkirjaks Holdeni blogi. Ühel hetkel aga läks see blogisüsteem Google'i alla ja siis oli vaja endale luua mingi kasutajanimi. Kuna "Holden" oli juba hõivatud, aga "dr Holden" oli vaba, läks see "dr" sinna aliase ette. Ja oli ta seal rahulikult mitu-mitu aastat kuni selle hetkeni, kui "Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogija" võttis asja-eest-teist-taga kätte ja hakkas oma blogis võõras keeles mind laimama. Minu nõude peale oma esitatud lausvale ümber lükata ja minu ees vabandada, hakkas tuulelipp Julk-Jüri kombel ühe jala pealt teisele hüppama, aga "Lible tegi, Lible tegi" asemel on ta juba kümmekond päeva selle doktori kallal irisenud ja seda pidevalt ette heitnud. Kõik on ju õige, igas demagoogia aabitsas on kirjas, et probleemi tekkimise korral juhi tuli probleemilt kõrvale ja hakka pseudoprobleemidega tegelema. Sest äkki lugejad unustavad probleemi ära ja leiavad endale uue pekstava?

Olid ajad! Rohkem ma selle postituse juurde pilte ei pane, sest teema
on piisavalt tõsine, et seda värviliste piltidega rikkuda....
Foto: Sulev Kraam alias "sull".

Mis ma nüüd siis teen? Nii kui proovisin korrakski oma kasutajanime muuta, sain ühelt krooniliselt haigelt kohe ähvarduse, et enam ta ravile ei tule. Kui me näiteks räägime telefonitsi tuntud doktor Leho Ripsiga, siis olenevalt sellest, kes kellele helistab, ütleb kõne vastuvõtja alati tervituseks: "Tere, doktor"! Üleeile Viljandis Mulgi rattamaratoni väisates (ei osalenud) tervitasid mitmed inimesed mind sõnadega: Tere, doktor"! Ma ei ole mitte kunagi kasutanud seda teaduskraadile viitavat lisandit oma pärisnime juures, sest "doktor Ivar" või "doktor Ain-Ivar Tupp" kõlaks minu jaoks pühaduseteotusena. Meil on juba Schibstedi kontserni kuuluvas Kanal 2-s tohter Olaf (hr Suuder olevat oma sõnul kunagi haiglas töötanud) ja Raadio2-s on doktor Koit (Raudsepp). Lisaks on olemas üks eestlannaga abielus olev britist dj Rhytm Doctor.  

Oma aliase juures aga võtan seda doktorit kui omadussõna, nagu "vinge" või "lahe" vms. See "holden" on minu alias ja see "doktor" on omadussõna! Aga jah, kahjuks peab sellest arusaamiseks mõnel minu ülipikal üritusel osalema....

Nüüd aga palun oma lugejate abi väikese gallupi korraldamiseks - pange kasvõi siia kommentaariumisse kirja, kas te pooldate või eitate minu Google'i kasutajanime "dr Holden" kasutamist minu poolt. Luban, et vastavalt gallupi tulemustele võtan kasutusele vajalikud meetmed!

PS! Hää(d) lugeja(d), kes postitab(vad) tollele peldikuseinale minu blogist tsitaate või tõstavad esile mõnda minu siin blogis kajastatud või endomondos nähtud sportlikku tegevust, PALUN ÄRGE ENAM SEDA TEHKE! Mul on häbi oma nime (loe: aliast) peldikuseinal lugeda!!!

Positive split ehk 40. Vändra maraton!

Kuigi eelmine postitus kandis tänase üllitise suhtes risti vastupidist nime, siis nii see elu juba on. Minu neljateistkümnes maraton kujunes erinevate asjaolude tõttu just sihukeseks, et pean nüüd mõneks ajaks loobuma negatiivse splitiga maratoni jooksmise propageerija staatusest ja kuni järgmise poliitkorrektselt õigesti joostud maratonini pean Kert Ämmapetsi kombel "käima mööda linna ja häbinägu on ees" ning olukorraga leppima. Läks kuis läks, aga üritaks tuleviku eesmärgil vähekenegi seda laupäevast jooksu lahata. Äkki mõni huviline õpib minu vigadest ja saab oma järgmised maratonid valutumalt joostud.

Küll raskelt, aga kohal. Kõik fotod tegi
Janek Oblikas, marathon100.com

Selleks, et pihta saada minu häbinäo tekkeloole, olgu kiirelt ära toodud selle jooksu põhiandmed:
Aeg: 4:28:23, esimene pool maad 2:10:59, pulss 147/167. Ja kohe takka hulgaliselt vabandusi, millest üks on tõesti omal kohal, ülejäänud aga puhta oma viga.....
1. Vähene jooksutreening - peale eelmist, Rakvere-Vinni (13. jaanuar 2013) maratoni, olin enne Vändrat 110 päeva pikkuse perioodi ajal joostes läbinud kokku vaid 98km. Peale TM-i hüperkompensatsiooni-jooksu 19. veebruaril tuli jooksutrennidesse lausa 51-päevane!!! paus! Võrdluseks niipalju, et eelmisel suuremal jooksuajal 28-ndast augustist 13. jaanuarini sai 139 päeva jooksul jooksujalu läbitud aga tervelt 765 kilomeetrit. Siis tundus iga paari nädala tagant ühe maratoni läbimine juba sellise pühapäevase jalutuskäiguna, nüüd aga oli hea ja mõnus joosta umbes 15km, edasi algas piin.
2. Vale tossuvalik - kuna eelmine maraton sai joostud peaaegu 4 kuud tagasi ja naeltossuga, siis ei mäletanud täpselt, mis oli minu kolme erineva suvise tossupaari eripärad. Sai veel enne starti tehtud vahetus ja jalga pandud need kõige uuemad ja kõige hullemad, need samad, mis mulle Kopenhaagenis pooleliitrised villid talla alla tegid. Maratoni teise poole pidin seetõttu veidi ettevaatlikumalt samme seadma, et saaks hiljem veidigi kõndida. Hetkel nagu jalalihased ei valutagi, aga jalatallad löövad ikka veel tuld välja.
3. Kuigi hakkasin aprilli keskpaigast alates Vändrale mõeldes tõsiselt oma kaalu alandama, siis selle spordiala tippvorm saabus miskipärast nädal enne maratoni. Maratoninädalal läks elu kuidagi väga kiireks ja seier hakkas taas kiiresti paremale vajuma....
4. Laupäeval maratoni tagasipöörde, ehk siis 21,1km märgi, poole joostes tundus samm niiiii kerge, peale pööret sain aru, miks see nii oli. Tagasiteel oli tuul vastu, mitte küll selline, nagu neljapäeval või pühapäeval, aga piisavalt tugev, et tõsta 10-sekundilise tempo aeglustumise puhul pulssi lausa 10 löögi võrra. Ja see hakkas kohe jalgu laastama. Kolmekümne teise kilomeetrini sai kuidagi ära kannatatud, aga siis läks käiku vana ja ära proovitud kompromiss - viis minutit jooksu kingib ühe kõnniminuti. See aitas lõpuni...
5. Eelmiste päevade pinge ja suur sõitmine. Neljapäeval peale ümber Tamula järve jooksu (olin seal tööl kommentaatorina) lõppemist sain kell 20 Võrust minema ja sõitsin Tallinna. Reede õhtul kell 17 Tallinnast Võrru. Laupäeva hommikul 185km Võrust Vändrasse, no palju võib......

Juubelimaratoni võitja Jüri Siht (vasakult teine)!

Aga häda neist vabandustest, jooks ise oli tõeline elamus ja just nimelt korraldusliku poole pärast. JOEL TINTS, kirjutan selle nime kohe nimelt suurte tähtedega, oli ära teinud tohutu töö - reinkarneerinud 1994-ndal aastal kliinilisse surma vajunud legendaarse Vändra Maratoni. Ja seda mitte lihtsalt maratonina, vaid nö endiste aegade hiilguses - duhovoi mängis nii stardis, rajal kui finišis; maratoni lipu heiskas esimese, ehk 1956-nda aasta Vändra maratoni võitja Viktor Puusepp, rahvariides teenindajad TP-des, saun õllega, köetud veetünn ja hommikul kella 4-ni kestnud after-party. No mida veel oskaks ühelt maratonilt tahta????

Peakorraldaja ise oma 60-ndat maratoni lõpetamas.

Igatahes Vändra on väikeste maratonide jaoks lati väga kõrgele tõstnud, nüüd on minu asi 6. juulil Rõuges samaga või siis enamaga vastata! Kui veel keegi ei tea, siis sel suvel toimub vist juba legendaarse Rõuge Paadiralli hommikul Rõuges esimene katse joosta maratoni ja poolmaratoni. Lisaks kavas lastejooksud, ehk tegemist on kogu perele. Peale lõunat siis üle Suurjärve ujumine, õhtul kummipaadiralli ja õhtu lõpetab korralik kontsert, kus tavaliselt esinevad Eesti tipptegijad. Tere tulemast Rõugesse!!!

Negative split!

Täna sai tehtud enda jaoks ajalugu ja käidud Eestimaa pinnal maikuus suusatamas! Ja see ei toimunud mingil varjulises kohas oleval lumelaigul, vaid ikka kokku ca 2,5km pikkusel rajal, mida katkestasid mõned üksikud paarimeetrised lumevabad kohad. Ühes kohas oli see must maa ka umbes 30m pikkune, nagu järgnevalt videolt näha saab:

Tänase sõidu esimesed sammud olid veidi kobad, aga paari kilomeetri järel sai tunde kätte ja vaatamata üsna mustale lumele, kohatisele jääle või pehmele-lörtsisele lumele ma tõeliselt nautisin suusatamist. Miks küll, peale üle 1400km suuskadel läbimist talve jooksul? Usun, et ainsaks põhjuseks oli tänane ilm, sooja ligi 14 kraadi, päike paistis. Saaks nii terve talve suusatada....

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi esimesel mail suusatamine vääriks ju tegelikult eraldi postitust. Tänase jutu pealkiri on "Negative split" ja siin tahan anda vist juba kogenud maratoonarina (13 läbitud maratoni seljataga) veidi nõu jooksuhuvilistele, kellel seisab peagi ees üks jooks, mis miskipärast kannab maratoni nime. "Negative split" inglisekeelse terminina tähendab maratonijooksjate jaoks olukorda, kui jooksja suudab maratoni teise poole (21,1km) läbida kiiremini kui esimese poole. Ma ei ole ise kokku lugenud, mitmel korral 13-nest on see mul endal õnnestunud, aga vähemasti esimesel maratonil see kohe kindlasti nii ei läinud. Alustasin toona, kaugel 2009 aastal, Otepää-Tartu maratoni ikka enda jaoks sildu põletava tempoga ja läbisin esimese poole täpselt 2 tunniga. Kuna koguaeg oli siis midagi 4:24, võite ise arvestada, kui positiivseks see splitt läks. 

Oma esimese finišis Tartus kevadel 2009!

Oma teisel maratonil, 2010 aasta detsembris, jooksin kogu distantsi sama tempoga, aga tõusva pulsiga. Kuigi tol korral täpset rajamärgistust poolmaratoni läbimise kohta ei olnud, siis nö tunnetusele toetudes usun, et suutsin teha negatiivse spliti, sest viimasel kolmel kilomeetril oli üsna kerge sammu kõrgemaks tõsta ja kiirendama hakata. Ja just see ongi teise poole kiiremini jooksmise üks suurimaid boonuseid - sina liigud edasi, aga teised liiguvad sulle selg ees vastu. Parima emotsiooni neg-spliti tegemisest sain mullu sügisel Tartu Linnamaratonil, kui suutsin viimasel seitsmel kilomeetril viia seni joostud ca 6:10 tempo umbes 5:50 peale ja seljad hakkasid vastu tulema. Tagatipuks suutsin joostes üles saada isegi Toomemäest, mis "ebakindlate ajakirjanduslike allikate" info põhjal isegi esikümne mehi kõndima sundis.

Toomemäest joostes üles, foto Leho Rips.

Loodan, et saite nüüdseks pihta, mida see võõrkeelne termin tähendab. Aga kuidas seda teha, kuidas valida alustamiseks just see õige tempo. Siinkohal olen ise palju abi saanud ühest netikalkulaatorist, millesse saab sisestada oma baasandmed ning mis annab üsna täpse info nii pulsi kui tempo kohta eesmärgiks seatud aja väljajooksmiseks. Ja teiseks tuleb endale jooksu jaoks ette seatud joonest ka kinni pidada, kuigi see on stardist minema tormavate konkurentide-kaasjooksjate marulise algtempo tõttu üks üsna raske tegevus. Suurtel maratonidel (SEB Tallinn, Tartu Linna) on olemas tempomeistrid, kes üldjuhul viivad oma grupi finišisse negatiivse splitiga, ehk siis jooksevad ühtlaselt, samas ka selgitavad jooksu ajal, palju ja mida juua-süüa jne. Esimest korda maratoni jooksjale soovitan sajaprotsendiliselt mõnda sellisesse gruppi võtta, sest sealt saadav kogemus on üsna hinnaline, kuna see säästab teie jalgu ka tulevikus.

Aasta 2009, kihlveo tõttu 2 ringi ümber Viljandi
järve, aeg 1:56:25. Tehke järgi või ostke ära!

Kuigi selle 12. mail toimuva jooksu osalejad sellest kalkulaatorist küll otsest abi ei saa, sest sellise distantsiga maratone rohkem maailmas ei joosta, siis saate selle kalkulaatori toel ju endale nö skeemi ette joonistada. Uskuge mind, viimast kaheksat kilomeetrit ainult 10 sekki kilomeetri kohta kiiremini joostes kui esimesi kilte, nopite te hulgaliselt taaruvaid tegelasi, kes on Otepääl sillad põlema pannud ja enne Elvat surevad. Oma viimasel Otepää-Elva jooksul sain just enne Elva jõge (seal, kus 10km jooks pikemale rajale sisse tuleb) oma elu magusaima skalbi. Margus, mäletad? Kuna olen enda jaoks paika pannud põhimõtte, et ma ei osale ühelgi maratonil, mis on alla 42,2km pikk, siis kahjuks ma Otepäält Elvasse jooksma tulla ei saa. Ja Nelik jääb kah selle pärast tegemata. Kelk, auuuu!

On küll elamus, aga mitte see 23-kilomeetrine libamaraton....

Ise aga lähen laupäeval Vändrasse, mitte saelaudade järele ega karuga kohtuma, vaid omaaegse Nõukogude Liidu kõige populaarsema maratoni reinkarnatsioonile kaasa elama ja õiget, 42,2km pikkust, maratoni jooksma!

Vana musta-mulla suusk sai nagu aru, et hooaja viimane sõit...

Mõned näited negative splittidest tänasel Viljandi jooksul:
1. Heiki Pruul
2. Kermo Tsäro, vaheajapunktis aeg 25:00, koht 1228, finiš 59:23, koht 884, 344 skalpi!!!