Laupäev, 30. juuli 2011

Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua!

Et kohe alguses pealkirja kohta selgus majja saada, siis pean tõdema, et see kolmas variant saarele minna jääb täna minu poolt proovimata, sest kuigi hetkel on paadikäru ja bussi peal kokku 10 paati (kanuud), siis nendega sõuda ei saa ja pole ka vist vaja.

Aga teine variant - saarele sõitmine, toimus hommikul uhke Saaremaa nimelise praamiga. Teine variant, see ujumine hakkab aga kell 13:00, ujutakse Muhu saarelt Vahtna sadamast Saaremaale Orissaare jahisadamasse. Distantsi pikkuseks on pakutud 2290m, ujumise omapäraks on igasuguste kombinesoonide keeld. Õnneks on vesi mingi 22-23 kraadi, niiet kannatab ainult ujukatega ujuda küll. Käisin veidi aega tagasi vett proovimas, oli teine libe küll, aga ei saanud kuidagi käsi liikuma. Eks pooleteise tunni pärast saab teada, mis tunne on. Kirjutan siis hiljem edasi...


Jätkan kell 20:42...
Hetkel olen infosulus, ei tea ujumise aega ega üldkohta, tean vaid, et sain omas M40 klassis selle "parima" ehk siis neljanda koha. Aga ujumisest - kell 13:05 anti start, üle 100 osaleja, ca 50m laiune stardiriba ja alguse ca paarsada meetrit vööni vesi tekitas korraliku segapudru, kuni esimese poini (neid oli reas vist lausa 5 tükki) ei saanud mitte aru, kuhupoole peab ujuma. Tegelasi pani eest diagonaalis nii paremale kui vasakule läbi. Ilmselt tekitasid suurt segadust turvapaadid, millest igas oli üks oranzi vestiga kohtunik (ka poid olid sama värvi) ning seega ei suudetud alguses seda õiget oranzi suunda leida, kuna terve front oli oranzi värvi täis!!!

Aga peale esimest poid läks lahedamaks, terad-sõklad jne, sai järgmine poi sihikule võetud ja hakkasin vaikselt tempot tõstma, möödusin mitmest segajast ja nii läks väga broolt kuni viimase poini, kui hakkasin tundma reielihastes külmatunnet. Kuna ma kroolis eriti jalgu ei kasuta, siis hakkas jalgadel külm, mis tipnes vasaku jalalaba krambiga, nii et edasi sain ujuda vaid jalalaba risti hoides. See aga pidurdas kiirust ja üks tegelane sai enne lõppu mööda. Hetkel tean umbes, et sain ajaks 36-37 minutit, aga see on ka kõik.

Edasi ootas mind Orissaare poe juures Aux, kellega suundusime rattasõidule. Esmalt külastasime Tornimäe kalmistu värskeimat hauda, Trauks kui keskmisest eestlasest suurema südamega inimene oli seda ratturite kidnäppamist tõsiselt põdenud ja kahjuks ta ei jõudnudki seda 14. juuli rõõmusõnumit ära oodata. Edasi tegime Auxiga Kirde-Saaremaale tiiru peale - Pöide-Angla-Leisi-Orissaare, kokku tuli mul ca 81km keskmise kiirusega 29,9km/h. Rääkisime maast-ilmast, augustituurist, TriStarist jne. Aeg möödus kiiresti.

Kui saan kusagilt ujumise tulemused ja mõned pildid, panen kohe üles! Ausõna!!!

Nägin õhtul poole silmaga ujumise protokolli - võitis Andres Olvik ajaga 26:11, min olin 28-s, ajaga 38:41.

Pühapäev, 17. juuli 2011

Haanja100 single-speediga - TEHTUD!!!

Suhtusin täna sõidetud sõitu ikka kõva eelarvamusega, põdesin ikka kõvasti neid tõuse, mida ma oma 32/20 ülekandega sõita ei suuda ja neid kruusakaid, kus selle ülekandega väntamine tundub tühja tuule tallamisega. Nüüd takkajärgi, selle-aastase raja läbi teinuna, tahaks hüüda nagu kolenägudega grupi KISS laulja Paul Stanley tegi (I was made for loving You baby), et this bike was made for Haanja100 baby!!! See ratas, see Trek Marlin 29er SS, töötas rajal nagu loom - need tõesti karmid tõusud (a la Jaanimäe esimesed 2 põksu, Taevatrepp, Sikamägi, Rabadumägi, Püstümägi, Lukumägi, Munamägi, Purka mägi, Plaani hardcore tõusud, Vorstimägi, Vällamägi, Andsuka tagune jne), millest ma seda sadat sõites pole kunagi üles saanud, jäid alistamata, aga ca 10 tõusu, mida pole seni sadulas võtnud, said täna võetuks. Kas on see ratta süü, millest pole võimalik rohkem võimu välja võluda, või on jalg tõesti nii hea - seda näitab juba lähem tulevik. Aga kõigest täpsemalt, 8:41 kestev sõit on asi, millest peab kirjutama!

Hommikul kell 9:00 alustasime üheksakesi, paar meest jäi kohe maha, üks tuli hilinenuna järele. Vabandan mahajäänute ees, sest tempoks oli lubatud 10-11km/h, aga kogutempo oli täna 11,7km/h ja ilma seisuaegadeta, ehk puhas sõidutempo lausa 13,6km/h. Liikusime kaheksakesi vaikselt Haanja poole, testisin oma ratta ülekannet ja teiste pauerit. Esimeste tõsiste tõusude juures sain aru, et liigun jala umbes sama kiiresti kui sõitjad, ehk siin siis 1:1 single-speedi kasuks - nemad kurnasid sõites jalga, mina sain teist lihast koormata. Õnneks pole Haanja100 alguskilomeetritel sellist kiiret kruusalõiku, kus oleks pidanud hakkama kadentsi tõstma mingi 150 pöördeni minutis! :)

Ivo ootas meid Hallimäel, esimeses TP-s 24,5 kilomeetri peal, sõin banaani, pumbati kumme ja sõideti edasi. Munamäe tõusu võtsin jalga hoides kõndides, järgmine kõnnitõus oli Purkas - seal ehmatas meid ca 5m meie tagant üle tee jooksnud ca 2m turjakõrgusega põrdapull. Oli see vast ilus loom!!!! 42,5km peal oli uus TP, sõin 2 müslibatooni, jõin veidi spordijooki ja panime edasi. 53km peal (Vorstika peal) läks üks mees Võru poole ja üks Ruusmäe poole, peale Vorstikat läks üks veel kodu. Jätkasime kuuekesi. Luhtõs tegime 63km peal peatuse ja peale batooni söömist läks mul kui teejuhil järg käest - elektrimeeste poolt lõigatud võsa peitis õige tee ära ja ca 10min läks õige jälje leidmiseks. Siinkohal on paslik märkida, et tänase päeva raskeim vastane ei olnud mitte tõusud või kuumus või putukad, vaid hoopis lokkav hein. Mõnes kohas oli seda lausa niipalju, et hein kippus pidurit vajutama (lenksul siis neid hoobasid suruma) ja vahepeal paistsid ratturitest ainult peanupud. Kuna olin üldjuhul ise alati esimene sõitja, siis sain ka kõik nõgesed endale, aga sellest juba hiljem.

72km peal saime taas (lõpuks) juua ja süüa - Ivo oli Tsardsõmäe alla kõik oma jäägid jätnud, panime paunad-pudelid täis, paar banaani-batooni ka sisse ja lõpu poole minema, 28km minna! Edasi kaks kurikuulsat kuusesinglit, palju heina ja siis Vällamägi (seal ütles mulle üks down-killer, et ma suren single-speediga H100 peal, teadmata, et mul juba 77km H100 rada läbitud). Haanjamehest panime hooga läbi, aga siis hakkasid sõitu augud tekkima, tegelased hakkasid vaikselt väsima ja rivi lõpp läks kummipaelaks. Pidev ootamine viis lõpuaja lootuse üle 8h ja samas ka keskmise pulsi ikka väga madalale!!! Bock'i vana oli koos lastelastega tee peal meid tervitamas, väitis, et sel aastal pole ühtegi ratturit veel tema trepimati pealt üle sõitnud. Parandasime selle vea! Kõige naljakam oli see, et eelmisel aastal sain 27-käigulise rattaga H100 läbisõidu suurimaks kiiruseks 52,6, siis sel aastal sain single-speediga (32/20) kiiruseks lausa 52,7 ja seda ilmselt peale Kavadilt kruusa mööda alla tulles! Lõpus hakkas tunduma, et 27- ja 1-käigulisel rattal pole vahet, sest püsisin pidevalt rivi eesotsas ja tegin tempot. Pidevalt pidime mahajääjaid järgi ootama, sinna läks oma paarkümmend minutit....

Aga lõpuks olime kuuekesi kohal:
aega läks 8:41, keskmine kiirus sõidul 13,6km/h, kokku 11,7km/h, suurim kiirus 52,7km/h
ascent 1651m - no kurat see küll õige ei ole...
pulss 137/170 (eelmise aasta 103,8km sõidul 8:12 aja juures avg HR 155!!!!)
calories 6662 tükki
Kubijal kell 17:45 - 5 meest ja 6 ratast, foto Aivar Uutar (ei ole pildil)! :)
Kubijal ikka hakati unekeskust ehitama, seega saab traditsiooniline lõpp muudetud, rada läheb lihtsalt alla paisjärve äärde ja enne lõpujoont saab võetud veel korralik tõus. Lõpetasime sõidu sõbralikult, 3 uustulnukat (esimest korda H100 rajal) tänasid teejuhti ja lubasid 1. oktoobril stardis olla. Endal läks lõpp ikka kuidagi liiga lihtsalt, tavaliselt H100 viimaste kilomeetrite rampväsimusest-tülpimusest polnd jälgegi. Tunne oli säärane, et võiks veel sõita või siis joosta. Tekkis selline "pole võimalik" tunne, et kõik on võimalik. Aga jalad ja käed said ikka nõgeste käest karmi laksu, õhtul sauna minnes oli tunne, et keegi üsab leeklambiga karvu jala pealt maha. Punaste nõgesekupalde front läheb täpselt rattapüksi alumisest randist alla sokkideni ja kõrvetab senimaani. Käte peal on siis front varrukast kinnasteni - nahk on ühtlaselt nõgesekuplasi täis. Aga see on mõnus valu, eriti, kui lihasvalu pole. Või ei tunne seda läbi nõgesekirvenduse???

Igatahes oli üks kordaläinud päev - single-speed sai testitud ja sai kõrgeimad hinded. Enda vorm on ka ilmselt ülikõva, sest senini alati mind seljatanud konkurendid olid täna tunduvalt aeglasemalt planeedilt.....ja tavaline H100 järgne väsimus ei hakkagi vist ennast ilmutama. HEA ON!!!!

Neljapäev, 14. juuli 2011

Allahu Akbar!!!

Tahtsin küll tänase postituse teha eilse Võrumaa rattakrossi MV teemal, kus ma saavutasin hõredas konkurentsis seenioride seas kolmanda koha, aga tänahommikused head uudised Lähis-Idast tõrjuvad kõik argipäevase kõrvale, sest 7 eesti ratturit said täna vabaks.
Eilse krossi lõputõus (3 korda), sinkuga alistamatu... (ja meedia kallal)!
Kunagi märtsis, 36h enne Hispaaniasse sõitu, lugesin kusagilt onlain uudist, et Liibanonis on röövitud 7 eesti ratturit. Esimesel hetkel ei löönud kohe pilti klaariks, aga ca minut hiljem oli selge, et tegu on nö meie oma meestega - meestega, kellest neljaga olin vähem kui aasta tagasi teinud läbi Maituuri. Siis sõitsime marsruudil Tartu-Rakvere-Tallinn-Vändra-Viljandi-Tartu. Ise ma sain erinevate tööalaste ja tehniliste põhjuste pärast osaleda 2 täis- ja 2 poolikut päeva, aga oli see üks mõnus sõit.
Me kõik enne starti 2010 suudlevate tudengite juures...
Sel kevadel, täpsemalt 11-16. mai pidime taas Maituuri sõitma, esialgsete plaanide järgi pidi tuur algama taas Tartust, esimene etapp pidi minema Põlva maakonna kaudu ja jõudma esimeseks ööks meie juurde Lauga talusse. Kahjuks jäi selle aasta tuur pidamata, aga küll me selle järgi teeme...

Nii kuradi hää meel on, et poisid taas tsivilisatsioonis on, seetõttu olen veendunud ateistina valmis ka Allahi ennast kummardama - ALLAHU AKBAR!!!

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Valga plekkmees - ei tehtud!

Raud on kõva, raud ei anna paindele järele. Plekk oleks ka nagu raud, aga plekk paindub. Raudmees on see, kes ei anna paindele järele, vaid läbib täispikka triatloni. Tegelikult ei anna ka plekkmees, ehk poolpika triatloni läbija, paindele järele, aga see pole ikka see õige, see raud!!!

Ma pole hetkel kumbki, sest eile jäi mul Valgas plekkmees pooleli. Aga vähemasti talitasin õpetaja Lauri sõnade kuldsete sõnade järgi, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult!

Et siis kõik ausalt ära rääkida, pean vist minema nädalatagusesse aega, kui peale Käärikul peetud Salomon Superman'i sai enesega nö leping tehtud. Uuest nädalast alates tuleb minna täisrežiimi peale - ainult valitud toit, no beer at all ja ainult korralikud (mõtestatud) treeningud. Organism aga ei tahtnud nö ülevalt poolt peale surutud "uue eluga" kuidagi kaasa minna, põrkis vastu. Kõige selgemalt ilmnes see öösiti, kui kolm esimest ööd ei saanud kuidagi und - tagajärjeks hommikune ja päevane väsimus, mis omakorda hakkas tekitama käegalöömise tunnet. Vaatamata kõigele ma ei andnud alla - nädalaga kaotatud kolm kilo ja neljapäevasel jooksuotsal ca pool tundi peale algust kogetud imeliselt hea jooksutunne andsid märku, et valitud tee on õige.

Laupäev algas ilusti, hommikupoolikul korraldasime vennaga kahele seltskonnale kanuusõidu Võhandul ning õhtuks oli XT-Spordi korraldajad meid kanuudega palunud Niitsikule 24h võistlusele. Nö legendi kohaselt pidid esimesed tiimid saabuma Mädajõel peetavale kanuuetapile kell 18:00 ja viimased kell 20:00. Arvestuslik viimaste kanuude kättesaamise aeg Võõpsust oli südaööl ja magama oleks ma pidanud saama kell 1:00. Arvestades pühapäevase plekkmehe stardiaega ja Valga lähedust (alla tunni sõitu) oli nagu kõik kontrolli all. 24h võistluse rajameister oli aga osalejaid tugevasti üle hinnanud, sest esimene tiim laekus kanuuetapile kell 20:30 ja viimast nelja tiimi üldse kanuudesse ei lastudki. Algselt Niitsikust Võõpsuni planeeritud kanuuetapp lühendati Käreni ja nii saime kell 2:40 viimase kanuu peale, kell 3:36 sain voodisse ja kell 8:45 voodist välja. Kokku siis 16,5 tunnine tööpäev ja 4 tundi und...... Takkajärgi tarkusena oleks võinud endale õhtuks asendaja rentida, saanuks korralikult välja puhata. Oleks on ikka hää mees küll!!!

23.06, Mulgi-Jaani triatloni stardis (paremal, ilma prillideta)
Algas poolpika triatloni päev. Kohale jõudsin nibin-nabin, kruvisin veel eraldistardi torud lenksule, tegin kohapeal endale geeli (mesi + vesi, loksutada - valmis), asjad kaasa ja vahetusalasse. Kuna veetemperatuur oli 22,5°C, siis oli kalipsode kasutamine ujumisel lubatud. Üks minu trumpe oli sellega läinud. Ise läksin ujuma ilma kalipsota (kuigi oli kaasas), sest Viljandi triatlonil saadud klaustrofoobiline kogemus selle nahaga ujumisest oli veel seni mind kummitamas. Ujuti Pedeli paisjärves kaks 950-meetrist ringi kahe väljajooksuga. Erinevalt Viljandist, kus sai ennast esimese sirgega kinni ujutud, alustasin väga rahulikult, tõmbasin ennast kohe üsna kalda äärde, et oleks lihtsam trajektoori hoida. Varases nooruses õpitud üle kolme tõmbe hingamine on avavees tegija, tavaliselt kannatab ca 50 meetrit ilma õiget suunda vaatamata krooli tõmmata ja erilist eksimist ette ei tule. Avasirgel ujusid mustad nahad mulle pidevalt paremalt sisse, nendest lahtisaamiseks tõstsin tempot. Teisel ringil läks vabamaks ja ka tunne läks paremaks. Hakkasin tasapisi teistest ujujatest mööduma. Veidi enne lõppu oli tunne kohe nii hea, et tahtsin veel ühele ringile minna?!? :)
Mulgis rattale minekul..
Vahetusalast rattale minnes kuulsin kommentaatorilt, et stardist on kulunud 32 minutit, järelikult olin ujunud etapi poole tunniga. Järgmiseks oli plaanitud rattaetapp läbida vähem kui kolme tunniga, siis jääks poolmaratoni läbimiseks aega ca 2:15, et jõuda kohale koguajaga 5:45! Ratas algas kohe sellise korraliku tõusupõksuga, mis pani planeeritud rahulikule algusele väikse põõna. Üleval Olerex'i tankla juures oli jalg juba paks ja esimene minek mööda Uulu maanteed üsna vaevaline. Vasakult vuhises pidevalt mööda aerodünaamiliseid rattureid veelgi aerodünaamilisemate pillidega. Karbonjooksud ja kettasrattad huilgasid. Endale tundus vahepeal, et ma seisan, kuigi esimese 23,6km ringi lõpuks suutsin keskmise kiiruse ajada 33,0km/h peale. Teisel ringi lõpuks oli kogu distantsi keskmine juba 33,1km/h, tunne läks järjest paremaks, vaatamata kinnitusest lahti põrunud käetoele, mis pidevalt laperdas ja tahtis kogu aeg sättimist. Lootsin kolmanda ringi lõpuks keskmist veelgi tõsta, tunne oli hea ja sain ka ise mõnest sõitjast mööda. Aga ringi lõpus näitas kell üllatuseks poolteist minutit kehvemat aega, kui ootasin. Kuidagi naljakas olukord tekkis - tunne on hea, aga spidomeeter seda ei näita. Selguse saabumiseni ei läinud kaua, viimast korda Sooru poole sõites tundsin sepikoja lähedalolekut ja üks haamer sealt mulle ka tuli. Seni taga passinud kolm tegelast vajutasid mööda, enda keskmine hakkas kukkuma ja kokku kukkus ka kogu mott.
Mulgis õnnestus triatlon lõpetada...
Otsus oli kindel - sõidan ratta lõpuni ja jooksma ei lähe. Kui ikka sein on ees, siis on raske sõita. Viimane ring viis küll keskmise alla, aga suutsin läbida 95,5km (korraldajate poolne pakkumine) või 96,7km (oma kella tulemus) siiski kolm minutit alla kolme tunni - aeg 2:57 ja keskmine 32,8km/h. Katkestamine jätab alati paha tunde hinge, aga seekord on kuidagi kergem olla. Eks tulevik näitab, kas tegin õigesti? Nii-öelda vastu seina, nui neljaks, distantsi lõpetamine oleks võinud lõppeda korraliku tüsistusega nii füüsiliselt kui vaimselt, praegusel hetkel ma seda katkestamist küll väga üle ei ela. Pigem olen näljane ja motiveeritud oma kindlat režiimi jätkama - juba nelja nädala pärast on TriStar ja kuue nädala pärast Finale Ultimo!!!

Kahjuks pidin postitust ilmestama eelmise võistluse piltidega, fotode autor on Jüri Suur! Suur aitähh ja jään ootama eilse võistluse pilte!

Neljapäev, 7. juuli 2011

Hüüdja hääl kõrbes leidis kuulja!

Kirjutasin täpselt kuu aega tagasi siinsamas blogis:  
2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  


Kuu aega hiljem on esimene reaktsioon käes, sest Hawaii Express algatas Tour de France'i lõpuni kestva kampaania: Ära saasta, säästa! 
Antud kampaania näol on kaupmehe poolt ilmselt põhirõhk suunatud siiski oma geelide (kaubamärgi) müümisele poole hinnaga, saastamisvastane idee on siin nutikaks ettekäändeks.

Aga vaatamata kõigele ootab hää algatus järgijaid - eks me näe, kas mõni spordiüritus või siis pigem sellel üritusel geelidega kaupleja ka ideega kaasa läheb???  Haanja100-l peaks see idee toimima....

Pühapäev, 3. juuli 2011

Salomon Superman

Teen kohe alguses selgeks, et mina ei ole Superman, mina sain tagantpoolt n-nda koha!! Supermaniks sai iginoor ja igivintske Urmas Utar, edestades Rait Pallot ja Venemaa suusakoondislast. Aga kõigest järjekorras.

Eelmisel nädalal sai ennast sellisele huvitavale võistlusele kirja pannud. Ees oli ootamas (korraldajad kärpisid küll vähese osalejate arvu võrra täisprogrammi) 1,5km jooksu, 8km rulluisku (Käärikult Pühakale), 400m ujumist, siis veel 8km rulluisku Käärikule tagasi. Edasi järgnes jooksuga Kääriku viiene suusaring ja tagatipuks 2 Kekkose ringi rattaga. Võtsin selle võistluse endale plaani kui laheda võimaluse trenni teha ja ennast järgmise nädala poolpikaks triatloniks veidi lahti sõita-joosta. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis läks nagu ikka - number külge ja täiega punuma. Lõpuks oli keskmine pulss 165 ja max 179. Aga see selleks, ikka asjast järjekorras.
Start on antud!
Stardist hakkasin vaikselt liikuma, enne metsa jõudmist oli juba paarikümnemeetrine vahe sees. Et siis kõik olid ees ja mina pikalt viimane! Ka kõik osalenud 6 naist panid sellises 3km jooksu tempos minema, et anna kohe olla. Lasin rahulikult omas tempos, esimese suure tõusu võtsin kõnniga. Kui lõpuks uisud jalga sain, oli plats puhas, kõik olid läinud. Kuigi plaanisin asja hästi rahulikult võtta, siis miskipärast panin kohe kõva tempo peale, aga eks eespool paistvad seljad olid kõvaks utsitajaks. Takkajärgi tarkusena oleks võinud suusakepid kaasa võtta, nendel rulliraja tõusudel - eriti just tõusu lõppudes, kui hoog väga maha läks - oleks nendest palju abi olnud. Ujumise vahetusalasse jõudes olin mingist 6-st konkurendist mööda saanud (jah, 4 neist olid naised, seega mitte konkurendid, neil oma rada). Samal ajal sättis vene koondise mees juba suusasaapaid jalga, et peale ujumist Käärikule tagasi kimada. Ujumisetapil sain veel mõnest tegelasest mööda ja enne kaldale jõudmist tõusin ka nö naiste liidriks, sest möödusin vees Eveli Sauest, kellel see ujumine kuidagi välja ei tulnud. Järgneval uisuetapil üritasin küll paarkümmend sekundit varem rajale saanud Kraami Sulevit püüda, aga peakonkurendiks sellel etapil saigi mulle Eveli. Tõusu peal tõmbas ta mulle tiheda sammuga kõrvale ja mööda ka, aga laskumistel olin temast 2 korda raskemana selgelt kiirem. Jõu vastu ei saa, veidi peale Sihvat hakkas ta vaikselt eest ära libisema ja peale seda sõitsin lõpuni üksinda - taga oli pikk tühi maa.
Ja läind ta oligi, poolteist kilomeetrit Käärikuni!
Järgnev jooksuetapp oli vist päeva raskeim ala - kuumus, tõusud, ebatasane pinnas ja need parmud-kärbsed, kes ainult laskumistel veidi maha jäid.Tõusud lasin pika imika sammuga, laskumised ja sirged üritasin joosta, aga uisutamisest veidi valusaks jäänud põlvepealsed lihased andsid tugevalt tunda. Veidi enne lõppu haarasin korraliku lepavitsa, et neid tuhandeid kuradeid vähegi taltsutada.
Jooksuetapi algus...
Rattale pääsemine oli tõeline rõõm, sest need elajad ei suutnud tuules püsida. Kohe ringi alguses oli karm tõus, mida ma oma single-speediga ei üritanudki murdma minna, kahel korral pidin veel maha ronima. Tegelikult olid need järgmised jalastumist nõudnud tõusud single-speediga täiesti võetavad, aga jalga enam ei olnud. Aga ülejäänud osa rajast, mida oli ca 10km, nö puhas minu ratta rada! Enne Harimäe küljetõusu pidi küll veidi tirri laskma, aga samas viis see pulsi alla ja oli taastumiseks väga vajalik. Vist 3km peale ratta algust pidin ainsa konkurendi mööd laskma, möödudes küsis ta veel, et kas käike nagu vähe või! Aga MarlinSS läbis oma esimese võistluse ja mina olen väga rahul. Keskjooks (odav) kääksub ja vajab vahetamist, aga eks seda oli arvata, et tegelikult ostsin ainult raami ja ratta ehitus alles algab. Pidureid ei saanudki eriti testida, sest Kekkose rajal on ainult üks koht, kus peab veid pidurdama. Küsimus suurele ringile, kas keegi teab, mis koht see on?

Aga võistluse kokkuvõtteks mõned arvud:
koguaeg 3:17.58
pulss 165/179
ascent 960m
cal 3286 

1 jooks - ca 1,8km - 11:51 (koos uiskude jalgapanekuga)
1 uisk - ca 8km - 20:10 (koos uiskude eemaldamisega)
ujumine - ca 400m - 8:26 (koos uiskude jalgapanekuga)
2 uisk - ca 8km - 20:58 (koos uiskude eemaldamisega)
2 jooks - ca 5,5km - 35:07 (koos jalatsivahetusega)
ratas - 26,8km - 1:41.23 (Kekkose rajal 16,2km/h keskmist - not bad)

LÕPLIKUD TULEMUSED!

Selle postituse piltide autor on Martti Mikk! Tänud!