Finale Ultimo - takkajärgi ja põhjalikult!

Finale Ultimo ehk siis kusagil kaugel 1989. aastal (kui sai Võrust Tallinna sõites kogemata kaasa elatud tolleaegsele TransEstonia täispikale triatlonile) paika pandud eesmärk sai eile täidetud. Aega on mööda läinud 22 aastat, tolleaegsest poisikesest on saanud parimas keskeas, parajalt paks mees. Täna valitsevad hinges kaks meeleolu - suur rõõm ja suur tühjus. Rõõm sellest, et ei pea enam ennast piitsutama (mine trenni, ära söö seda, ära tee toda). Tühjus on hinges aga mitte kadunud energiast, vaid teadmatusest, kuhu edasi. Kas inimene on täitmatu, et ühe tipu vallutamise järel tuleb kohe järgmine sihikule võtta või saab ka nii, et kirjutad seinale TEHTUD, ja nii jääbki? Loodan endas lähiajal selgusele jõuda...

Finito....

Aga asjast ka! Eilne äratus kell 5:30, puder, kohvi, asjade pakkimine, 6:50 ärasõit stardipaika, asjad vahetusalasse, kalipso selga ja kella 8-ks kaldajoonele starti. Kõik kõlab loogiliselt, aga juba etteplaneerimise käigus olin suutnud paar apsakat sisse planeerida, mis hiljem valusalt ajaliselt kätte maksid. Esiteks tuleb sihukese ürituse tarbeks teha nimekiri asjadest, mis peavad kindlasti olemas olema ja olema ka oma õigetes kohtades. 

Enne starti "raudse" Tõnukesega poseerimas.

Enne ujumist oli väike kahtlus, et kas suure udu tõttu ikka poid näha on, aga veidi peale starti võimust võtnud päike hajutas udu ja ujumine võis alata.

Ees on ootamas 3,8km ujumist...

Peale starti oli minu jaoks hullem pesumasin, kui TriStaril. Võrdluseks osalejate arv 34 versus 350!!! Aga üsna kähku eraldusin terana sõkaldest ja ujusin 2.-4. kohal. Üks ujuja (Margus Tamm) oli ringi lõpuks ligi 100m ees, aga teistega käis pidev kemplemine. Esimese 1,9km pikkuse ringi lõpujooneni saabusin hetkel, kui anti teatevõistluse start, ehk siis pool maad sai ujutud poole tunniga. Teisel ringil, eriti peale 3km läbimist hakkasin väsima ja seetõttu hakkas ka tehnika lagunema. Basseinis talvel ujutud 3km pikkused trennid olid jäänud liiga kaugele, suvised mõned pikemad otsad vees olid aga liiga harvad ja lühikesed. Ujumise teine ring siis ca 33 minutiga, veest välja ja siis hakkas peale. 

Üksinda vees...

Kollanokk on ikka kollanokk, järgmise 15 minuti jooksul juhtus kolm asja, millest üks tingitud oli teadmatusest, teine lohakusest ja kolmas ebaõnnest. Nimelt olin otsustanud, et 180km ratast on liiga pikk maa, et minna seda sõitma märja triatlonikombega, lisaks on selle kombe pamper liiga õhuke ning näiteks TriStaril tekitas see sadulas veidi probleeme. Otsustasin minna ratast sõitma täis rattavormis. Kui olin riietumistelgis jalad puhtaks saanud, sokid-kingad-püksid jalga saanud, hakkasin märja selja peale rattasärki venitama. No ei lähe selga, rulli ja krussi, aga mitte selga. Lõpuks särgi selga saanud, avastasin, et püksitraksid on rebadel - taas särk maha (no ei tule) ja uuesti selga (no ei lähe). Lõpuks olin valmis, aga ratta peale minnes avastasin, et number puudu, number autos, auto aetud välja maantee peale, et kiiresti minema saaks. Ca 3 min ootasin numbrit ja alles siis rattale. Vahetusalas läks üle 8 minuti, kiire ujumise edu oli läinud. 6km sõidetud, käis väike pauk ja plinn ja ratta esikumm hakkas tühjenema. Enne Kanama viadukti keerasin tee äärde ja vahetasin kummi ära. Aega läks kaotsi tervelt 8 minutit. See eelnev sahmerdamisest tingitud ja ebaõnnest tulenev ajakadu tekitas sellise kummalise rahunemise. Olin kindel, et miinimumeesmärgiks seatud 12 tunniga lõpujooneni jõudmine on ebatõenäoline - see aga vabastas mind imekombel igasugu kohustustest-pingetest (vabandus oli ju olemas) ning lasi asja rahulikult võtta. Ja rahulikult ma seda asja võtsingi - hoidsin ratta seljas pulssi 137-140 vahel ja keskmist kiirust 32km/h juures. Sellise tempo hoidmise peaeesmärk oli jalgade hoidmine vimaseks vaatuseks, samas tekitas nii madal pulss ka probleeme. Nimelt ei suutnud ma nö ettemääratud toidukogust endale sisse ajada, samas kutsus ka loodus mind korraks bussipeatuse putka taha. Rattasõidus tähendab selline sunnitud peatus vähemasti minuti pikkust hävingut. Lõppkokkuvõttes näitaski rattaspido keskmist kiirust 32,2km/h, koos pealesunnitud pausidega aga langes tegelik kiirus 31,5km/h peale. Kokku kulus siis rattasõidu 181,8km peale aega 5:46.50.

Ratas on käest võetud, ees on ootamas maraton...

Peale ratast tegin jälle riietuse täisvahetuse, rattariietest jäi selga ainult pulsivöö. Selles vahetusalas kulus nii suure riidevahetuse peale üsna mõistlikult aega, ainult 3.06. Paar lonksu vett sisse ja jooskma.

Peale 150-ndat rattakilomeetrit maitses ainult vesi.

Peale tankimist hakkasin liikuma ja oh üllatust, kuidagi väga lihtne oli joosta, esimesed kolm 3,014 kilomeetrist ringi sai läbitud tempoga alla 6min/km. Edasi läksid ringiajad veidi pikemaks, aga see oli tingitud tankimispauside venimisest 20 sekundi pealt ca minuti peale. Vähemasti maratoni esimesed 20km sai läbitud joostes, siis hakkas ratsionaalne mõistus tööle ja asusin igal ringil olevaid kindlaid lõike kiirkõnniga võtma. Need olid just need kolm veidi ülesmäge lõiku, kus ei saanud pehmemat äärt kasutada ja pidi jooksma asfaldil. Ringiajad küll kukkusid poole minuti võrra, samas aga olin veel ikka liikumas ja alla 7min/km. 

Tark ei torma, vaid lõikab nurgad sirgeks....

Üheksas-kümnes, eriti aga 11-s ja 12-s ring olid äärmiselt rasked, osalt ka oma süül, sest varasema liiga hea tunde tõttu loobusin mingil hetkel soolakapslite manustamisest. See aga maksis kätte, elus esimest korda tekkisid krambid mõlema jala ahilka lihastesse (kas selline lihas üldse olemas on?). See on selline tunne, nagu igal sammul lööks päkapikk haamrikesega vastu ahilkat. Lisaks hakkasid tõmblema vasaku jala sääre sise-ja väliskülje lihased. Peale 10-ndat ja 11-ndat ringi aga võtsin 2 kapslit sisse ja viimased kaks ringi olid lust ja lillepidu. Juba see teadmine, et kohe-kohe saab läbi, lisas sammule pikkust. Viimase ringi jooksin kiiremini kui kaheksanda ja läbi ta oligi. FINITO!!!

Rõõmu rohkem kui euro eest!

Muust nagu ei oskagi kirjutada, huvilisi kindlasti huvitavad teatud faktid:

Eile tarbitud:

Jook: ujumise ajal kaks lonksu vett karjäärist, ratta ajal 3 liitrit dexali spordikat ja liiter vett, jooksu ajal vist kokku 3 liitrit vett ja liiter koolat

Söök: ratta ajal 2 dexali energiabatooni, üks proteiinibatoon, üks topeltvõileib(saib) ohtra merevaigu, kalkunisingi ja juustuga, 100 grammi vedeldatud mett ning 100 grammi Atleet juustu. Jooksu ajal pool keskmisest suuremat arbuusi.

Ained: kokku vist mingi 15-20 soolakapslit.

Kaal hommikul 91,9 - õhtul peale liitrit õlut 90,0!!! 23. juunil Mulgi triatlonil kaalusin 98,5kg.

Tehtud trennid alates 15. oktoobrist, kui algas nö ebasihipärane ettevalmistus IronMan'iks:

Kokku läbitud (310 päeva jooksul) 6288,7km ajaga 433h 25min

Sellest:

maanteerattal 2592,3km, aeg 95:58

MTB-l 1225km, aeg 79:23

jooks 375km ajaga 40:40

suuskadel 1529,2km ajaga 118:48

ujudes 75,6km ajaga 23:41

ülejäänud kilometraazh ja aeg siis kõik muu, ehk imikas, rullsuusk, rulluisk, matkamine, kepikõnd, rännak, uisutamine jääl, kanuutamine jne jne jne

Mis veel? Tänud kõigile kaasaelajatele, aitajatele, uskujatele, parastajatele, vingujatele!!!

Aga lõpetuseks peaks küsima, kuhu edasi - kõigepealt tuleks ära muuta selle blogi selgitus, siis tuleks välja mõelda, kas seda blogi on üldse vaja edasi pidada ja kui pidada, siis mis võtmes. Üks periood on läbi, aga lahtisi otsi jäi palju.....

AITÄHHHHH!!!

I am IronMan!!!

Hetkel siis niipaljukest, et täna sai see asi siis ära TEHTUD!

Aega läks kokku 11:47:23, sealhulgas vees 1:03, ratta seljas koos kummivahetusega 5:46:50 ja maraton sai läbitud ajaga 4:44.39.

Kui see kõik nüüd kokku liita, siis kulutasin vahetusalades kokku 13 minutit ja 54 sekundit, sellest oma lohakuse tõttu (eriti esimeses veest rattale) mingi 7 minutit.....

Aga lõpp hea, kõik hea. TEHTUD!

Homme peale koomat juba pikemalt koos piltide, supi, diplomi ja aegadega...

12 tundi stardini ehk kõik on peaaegu kontrolli all...

Homme hommikul kell 8 antakse Saku külje all Tammemäe karjääris start ainsale Eestis peetavale täispikale triatlonile. Kõigi eelduste kohaselt peaks ma ise ka homme varavalges sinna külma vette ronima, et ette võtta oma Kolgata teekond, mis peaks sisetunde kohaselt lõppema ca 11,5-12 tundi peale starti Keila Tervisekeskuse (ujula) ees!

Nii-öelda täiuslikust ettevalmistusest on puudu ainult transpordivahend, mis otsustas eile õhtul Edgarstani Siberi küla meenutavatel tänavatel sõna otseses mõttes vedru välja visata - bussi torsioonvedrustus murdus põhja küljest lahti ehk siis viskas vedru endast eemale! No aga sellest problöeemist saab üle, egas siis autod maailmast otsa lõpe...

Üks väike mure on veel - nimelt ei ole õrna aimugi, mida keha homse pingutuse ajal nõudma hakkab. Homsest poolest päevast ajaliselt isegi pikema rattasõidu (Tahko180 2008) kogemus on olemas, aga see oli algusest lõpuni ratas. Homme aga tuleb ca 7 tunni pealt jooksma hakata ja siis vist enam eriti palju ei söö, loksuma hakkab. Pigem söön täna ja ka homse rattasõidu ajal tuleb suuga kõvasti tööd teha, sest 4,5-5 tunnine jooksuots tahab korralikult laetud energiavaru.

Tehnilise poole pealt peaks kõik korras olema, olen viimasel nädalal kõvasti oma ratast täiustanud, proovinud erinevaid sõiduasendeid jne jne. Homme kasutatav riietus on kah viimastel pikematel rattasõitudel (pikim neist 120km) kogu aeg sama olnud, noh ikka selleks, et igasugu üllatusi vältida.

Aero.......

Lisaks kõrgetele jooksudele on sebitud ka tilgakujuline kiiver, aga selle kasutamise otsustan juba kohapeal. Kuumema ilmaga kipuvad selle peakatte sees ajud keema minema. :)

Olen viimastel päevadel üritanud homse asja peale mõelda nii vähe, kui võimalik. Samas olen ka iseendaga ära leppinud ja loobunud igasugustest ajalistest eesmärkidest. Homne triatlon on nö proovikiviks, kas minus on ainest näiteks sama asja veel ka tulevikus läbi tegema või siis lausa miks mitte igal aastal üks Ironman läbi teha. Kui aga juba esimene teha enda jaoks vastikuks, siis....

Vaatamata kõigele olete kõik oodatud homme kella 19:30-20:00 paiku Keilasse! Mida rohkem teid kohal on, seda rohkem on mul eesmärki kogu see kupatus ikka ausalt läbi teha!

Ja nüüd tahaks ma ühe kohaliku staarihakatise kombel soovida: Palju edu mulle kõigi teie poolt!!!!

Totaalne ülepanek TriStar'il!!!

NB!!! Ootasin eile õhtust peale TriStari vaheaegadega tulemusi, et lubatud postitust ära teha, aga mida pole, seda pole!!! Lubati on Monday, siis on Tuesday afternoon......enam ei jõua oodata!!! Edit: 10.august kell 8:23, vaheajad tulid, aga I vahetusala aeg puudu, oma kella järgi tuleks see aeg 2min ja 16 sek.

Kohe-kohe hakkab saama juba 52 tundi Tristari finišist mööda, aga olek on säärane, et palun-palun andke mu normaalsed (vanad) jalad mulle tagasi. Nende hetkel allolevate puupakkudega ei saa kummardada, kükitada, trepid (alla) valmistavad põrgupiina ning ainult istuda-astuda saab normaalselt. Üritan endamisi jälile jõuda, kus sai sisse lastud see apsakas, mis esiteks ei lubanud mul peale ratast normaalselt jooksma asuda ning veel praeguseni piina valmistab.

Ettevalmistus sujus normaalselt, olin suutnud eelmise nädala keskpaigaks oma tavakaaluga võrreldes enda küljest maha raputada mingi 5 lisakilo, joosta tundus üsna kerge ja rattal liikusin ilusti. Neljapäeval külgekruvitud aerolenks sai ka mitme proovimisega lõpuks nii paika sätitud, et kusagilt ei pitsitanud. Laupäeva lõunast hakkasin varusid laadima, jõin korralikult nii spordijooki kui vett. Magasin öösel ilusti, mandrossilaine oli eelmisel ööl juba üle käinud ja kõik tundus olevat OK!

Laupäevaõhtune lõhepasta, 3 taldrikutäit läks sisse....

Hommikul läksin varakult kohale, ainsaks mureks ja probleemiks oli fakt, et unustasin õhtul poes käies mee ostmata. Jah, just nimelt tavaline mesi, mida kasutan geeli asemel. Sõitsin hommikul veel Võru Favorast läbi, et äkki seal on seda mesilinnurohtu, aga ei! Veidi enne Pühajärvele jõudmist märkasin Otepää kultuurimaja hoovis mingit laata ja ennäe, mesi olemas ja eriti odavalt kah veel. Mured murtud, ilm ilus, jõudsin stardipaika. Stardieelsest saginast polegi palju rääkida, see vahetusalade kottide pakkimine nõudis omajagu loogilist mõtlemist ja süvenemist. Kuulsin veel mitmest suust nö laitust, et ma kalipsoga vette ei lähe, aga no 1 kilomeetri pealt kalipsoga ujumisest saadav oletatav edu ei ole ju suurem, kui selle naha mahakiskumiseks kuluv aeg! Üks pisike probleem jäi, vahetult enne starti tekkis korralik häda, aga võimalust sellest lahtisaamiseks enam ei tekkinud.

Hirmus vägi enne pesumasinat! Foto: Heidi Tarkpea

Sebisin ennast ujumise stardiks sinna proffide lähedale ja takkajärgi tundub, et oli tark otsus. Kuigi enne starti arutati, et kohe tuleb korralik pesumasin, minu ees startinud Allan Oras palus härdalt, et ärge teda seekord pekske, siis tegelikkus osutus minu jaoks ikka väga roosiliseks. Kuidagi juhtus nii, et minu ees oli ujudes selline 3x3 meetrit ujujatest tühi kast, sain rahulikult oma pikka tõmmet teha ning ei pidanud oma käsi avasirgel kangeks kakkuma. Teisel sirgel lisasin kiirust, kolmandal hakkas ümberringi valgeid mütse (naisprofid) näha olema. Ujumine möödus kuidagi ülikiiresti, äkki oli distants veidi lühem kui kilomeeter. Igatahes sellist aega oma ujumisetapilt küll ei oodanud. Ujumise aeg siis 15.35, kaotust ujumise kiireimale 3.36, ujumise koht üldjärjestuses 48-s.

Esimesed vändapöörded, foto Grete Krüger.

Veest välja, kaasasolnud veepudelist jalad liivast puhtaks, sõidukingad jalga, kiiver-prillid-number ja minek. Hüppega rattale, kõik sujus. Kohe esimesel tõusul hakkasin nägema hääd konkurenti Einarit (üks väheseid oma kaalukategooria triatleete), kelle liikumine ei olnud tõusu peal eriti kerge. Poslavitsa otsa jõudes hakkasid kiired laskumised ja seal tegi mass tööd. Tõusude peal mööda surunud kilud jäid ikka pika puuga maha. Ilmselt tänu esimeste tõusude järskusele ja pikkadele laskumistele suutsin esimese 35-kilomeetrise ringi lõpetada enda jaoks hirmuäratava keskmise kiirusega 34km/h. Teisel ringil läks liiklus tihedamaks, aeglased ujujad hakkasid rattaga mööda pressima. Kohati läks ikka tõsiseks grupisõiduks ja seda tuulekotti kasutati ikka varmalt ära. Kuradi spordimehed, kui ikka tuulessõit on keelatud, siis ei ole ilus teise mehe pe..es sõita. Mõnede kodanike käitumine ajas ikka väga närvi, aga õnneks otsustasin oma jõu hoida oma soorituse jaoks. Lisaks kiusas ikka veel see stardieelne häda...

Grupp Otepää tõusul, foto Grete Krüger.

Teise ringi alguses olin oma suure tühja pudeli annetanud Mäe tänava tõusul GreenZone'i, saades vastu väikese pudeli vaid ca 400ml veega, ja seda oli 31-km ringi kohta vähe. Tarbisin siis oma mett ja jõin vett peale, aga Sangaste pöördes oli pudel peaaegu et tühi. Suulagi hakkas kuivama ja keel muutus karedaks. Omamoodi imelik, et tekkinud vedelikupuudus ei mõjunud kuidagi põiele, see piinas ikka veel! Kolmandal ringil sain uue pudeli ja pool sellest kulus kohe tule kustutamiseks ning Sangaste pöördes oli taas pudel kuiv. Kuna 76-ndal kilomeetril andis parem reis juba ka esimese krambihoiatuse, siis tõmbasin tempot alla ja kohe niipalju, et teise ringi keskmine 33,5km/h kukkus kolmandal ringil 31km/h peale. Siiski suutsin vaatamata janule ja hädale (need koos ei ole ju loogiline!) sõita rattaetapi alla 3 tunni, täpsemalt siis kulus 97,1km (minu kella andmed) läbimiseks 2:57.53 keskmise kiirusega 32,8km/h. Rattal kulutatud kaloritest või keskmisest pulsist pole aimu, sest miskipärast kell pulssi ei lugenud. Teadsin aga jooksule minnes, et ühe eesmärgi, 4:15, alistamiseks pean suutma joosta 10km keskmiselt tempoga 5:30 kilomeetri peale. 

Vahetus läks peaaegu et perfektselt (vahetusalas kulus aeg 1.41, oli minust kiireimaid, aga rohkem kindlasti aeglasemaid), välja arvatud parem sõiduking, mis otsustas 50m meetrit enne vahetusala algust pedaali ja asfaldi vahelt läbi sukelduda. Tulemus ei mõjunud saapa kaubanduslikule välimusele hästi, aga loodan, et lõppkiirusele see mõju ei avalda!

Asfaldipõletus rattakingal.

Sokid jalga, tossud otsa, number ette ja minek. Unustasin buffi kotti, sellega oleks hea olnud higi pühkida. Kohe peale vahetusalast väljumist oli joogipunkt, haarasin topsi vett, pool sellest läks suu piirkonda ja siis hakkas peale. Korraga olid mõlemad reied krambis, ei saanud joosta ega kõndida. Komberdasin veel kuidagi edasi, kuni sein tuli ette. Jäin seisma, vajusin põlvili asfaldile, panin ka otsaesise vastu maad ja mõtlesin....mõtlesin, kuidas on võimalik liikuda kui kõndida ei saa ja joosta jalad ei lase. Minut möödus, ajasin ennast püsti, kõndida ei olnud võimalik, sestap hakkasin jooksma ja oh imet, jalg lubas - küll läbi hirmsa valu, aga ma liikusin. Esimese jooksukilomeetri läbimiseks kulus koos põlvitamisega üle 7 minuti, aga ma liikusin edasi. Teine km juba 5:14-ga ja kolmas 4:55-ga. Siis lõppes sile maa ära ja algas Aedlinna tõus. Tõusu kõndisin pika venitava sammuga vaatamata pealtvaatajate hurjutamisele. Olin tagasipöördes ära näinud ka lähimate häädest sõpradest jälitajate (Margus, Tõnuke, Kermo) kauguse endast ja nad olid lähedal, peaaegu et sabas.

Sumotriatleet Kermo, foto Grete Krüger.

Veidi enne Poslavitsa tõusu jõudis siis kätte see hetk, kui enam kuidagi ei saanud. Varjusin suure puu taha ja .... hakkas kohe kergem. Lisasin sammu, Poslavitsa ja teise Aedlinna tõusud küll kõndisin, aga ülejäänud kõik joostes ja tempoga ca 5:15-5:20. Ca paarsada meetrit enne finišit oli üks osaleja raja ääres pikali, abistajad ümber ja kiirabi tulemas (hiljem kuulsin poole kõrvaga, et põhjuseks olevat olnud joogi-söögi täielik asendamine erineva keemiaga ja sellest tingitud akontaktne olek). Vaibaga kaetud finišitõusul ajasin veel pulsi 185 peale (füsioloogiline max olevat 176) ja läbi ta oli. Jooksuetapile kulus aega 56:43, pulss 176/185 (põlvitamise ajal aga lausa 137).

Aga nüüd takkajärgi olen ikka kindel, et sõitsin rattal viimased 30km ikka totaalselt janus ja sellest olid timgitud ka krambid, hilisem põlvitamine ja praegune valu. Veel enne starti uurisime, et kas joogipunktis pakutavad lisapudelid on suured või väikesed, aga konkreetset vastust ei saanud. Nii pika ringi jaoks oleks vaja olnud miinimum kolmveerand liitrit vett 400ml asemel. Ehk siis järgmisel aastal support-tiim kaasa! Teise suure veana ei teinud endale enne starti selgeks jooksuraja joogipunktide asukohta. Parimaks kinnituseks organismi kõrbestumisele oli säärane fakt, et peale lõpetamist jõin finišialas mingi liitri jooki (coca, vesi), edasi läks 2 Premiumit kere vahele. Kella poole seitsme ajal Tallinna sõitma asudes konsumeerisin Otepää Konsumist 3 Rock Zero't. Ehk siis peale puu taga käiku jooksuraja 6-ndal kilomeetril ca kella 14:50 paiku kutsus loodus järgmine kord Järve Selveri õlleleti ees seistes (kell 20:54). Nende kahe tärmini vahel valasin keresse üle 4 liitri vedelikku....

Üleeilset võistlust kokku võttes võin tõdeda, et sai endale korralikult liiga tehtud. Kuidas see mõjutab minu sooritust vähem kui kahe nädala pärast toimuval Finale Ultimol, pole vee selge. Igatahes kogemuse võrra olen targem - kui häda piinab, käi hädal, kui janu piinab, siis joo!!! 

Kui nüüd keegi tahaks küsida, et oli sellist pingutust siis tarvis või oli see asi seda vaeva väärt, siis teema lõpetuseks: eelmisel neljapäeval peale Trapi karjääris kalipsoga ujumise proovimist läks hää sõber Margus härga täis ja et asi Pühajärvel ikka lõbusam oleks, siis panime ka midagi traditsioonilist vahele!
Margus, väikesed vihjed, äkki on abiks?

TriStar Estonia - 4:14, HINNE 5!!!!

Täna sai siis oma ironman'i ettevalmistust testitud ja ikka korralikult - tulemuseks krambid, suulae liivapaberistamine, põlvili asfaldil kõigevägevama palumine, looduspargi reostamine ja veel palju muud. Kuna tulemusi veel ei ole, pilte samuti mitte, suppi ka ei saanud, siis ei olegi tegelikult millestki kirjutada.

Rattaid mingi miljoni eest (ikka eurodes)!!! Vahetusala...

Aga kirjutaks sellest, et täna oli kolm eesmärki:

1. võtta asja rahulikult
2. alistada 4:15 piir (15min ujumine, 3h ratas ja 1h jooks, vahetused eelnevatelt etappidelt võidetud aja eest)
3. ära panna hääle sõbrale Margusele (aka velo.clubbersi Mati), sest vahele (kihlvedu) polnud pandud ei rohkem ega vähem kui jedna korobka češke-slovensko tmave't, ehk siis kast hääd tšehhi-või-slovaki tumedat

Kuidas läks: noh 2 kolmest, see esimene ülesanne ei õnnestunud kahe järgmise õnnestumise tõttu.

Aero-Ridley, hand-made by myself - ja toimis ideaalselt!!!

Homme aga juba põhjalikult, koos etapiaegade ja analüüsiga!!!

Tee Ironman'ile viib läbi Nuustaku...

Kõik ju selge! Selleks, et 21. augustil kell 8.00 Tammemäe karjääris 3,8km pikkust ujumisetappi ilma kahtluste-kõhklusteta alustada, tuleb enne ära käia Nuustakul. Ilmselt sellel blogil ei ole lugejat, kes ei teaks, et eeloleval pühapäeval toimub Pühajärvel TriStar111 ehk rahvakeeli rattameeste triatlon. Kui ikka eelmise aasta võitja aeg oli 3:13 ja sellest 2:17 oli ta sadulas, siis peab rahvasuuga nõus olema.

 

Enda ettevalmistus käib ikka peasündmusele mõeldes, ei ole suutnud see TriStar kavadesse korrektuure teha. Kui, siis ainult veidi, võtan nüüd paar päeva rahulikumalt, sest igasugu konkurente on siin tekkinud, kes tahaksid mulle Pühakal särgi sügavale püksi panna! Ja seda ei tahaks ma mitte lubada. Vaadates siin eelmise aasta TriStari tulemusi, kõrvutades-vaagides neid selleaastaste erinevate triatlonide tulemustega, jõudsin tõdemuseni, et ülimaks saavutuseks oleks minu jaoks ajapiiri 4:15 alistamine. See eeldaks 100% õnnestumist nii rajal kui vahetusalades, ehk siis arvude keeles peaks 16-17 minuti vahel veest välja saama ja 19 minuti alguses juba ratta selga ronima. Ratas 3 tunniga ja sellel rajal on hetkel veel ulme, aga võistlustuhinas mine sa hullu tea, äkki õnnestubki? Vaadates mõningate meeste eelmise aasta aegu (siis oli 33°C kuuma), siis ei ole see mitte võimatu tegu. Vahetusalas ei tohi üle 1,5 minuti kulutada, siis jääb 10km jooksu jaoks aega 54:30, mis teeb kilomeetri ajaks 5:27, mis omakorda peaks kõva stiimuli olemasolul joostav olema, isegi pärast 3-tunnist rattasõitu! See siin on aga teooria, praktikas saab asja selgeks pühapäeval kell 15:15.

Valgas, ujumise väljajooksul. Foto: Kalev Ints

Olen enda jaoks vastavalt hetkevormile paika pannud ka Finale Ultimo eesmärgid, aga võib-olla toob pühapäevane sutsakas neisse mõned muudatused, jätan nende avalikustamise järgmisesse nädalasse. Talvel mania grandiosat põdedes välja käidud 10:30 jääb igatahes paremaid aastaid või isegi paremaid mehi ootama.

Valgas viimasel ringil. Oma jook käes, OK!!! Foto: Kalev Ints

Viimased treeningud on möödunud positiivse tooniga, keha annab märku, et suvine hootine treening ei ole suurt auku tekitanud. 8km pikkune teisipäevane jooks andis 148-se keskmise pulsi juures kilomeetri ajaks 5:35, eilne uute aeroraudadega Ironman'i trassiproov (üks ring) näitas 136-se keskmise pulsi juures keskmist kiirust 32km/h. Täna õhtul läheme veel Männiku karjääri kalipsot proovima, aga ilmselt ma sellega Pühajärvel ei uju - distants ainult 1km ja vahetusalas kaotab kalipsoga aega niikuinii..... 

Aga Ironman'il tuleb vist see nahk selga tõmmata, jalad saavad puhata ja neid on peale ujumist veel üle 10 tunni vaja!!!

Kõik nädalavahetuseks Nuustakule!!!