TRR 2016 - panna POLE vaja!

Lubasin viis aastat tagasi peale Rüa kandis, veidi enne Otepääd, ca kuuesajalise grupi peas toimunud külakuhja, millest ma peale teeäärsesse sügavasse kraavi sukeldumist imekombel pääsesin, et see mai viimasel pühapäeval toimuv kohalik suurim MNT-sõit, minu jaoks "Estonian Spring Road Massacre", ei ole mitte kohe minu jaoks! Suvi ja mitmed minu poolt korraldatavad sündmused on alati kohe-kohe peale TRR-i tulemas ning kargutades või siis kätt kaelas kandes ma neid ära ei korralda. Otsustasin toona, eriti kui see Rüa kandis imekombel pääsemine tundus nii väga "märgina kõrgemalt", et saatusega pole mõtet mängida ning ma enam kunagi ei osale ühelgi Eestis peetaval ühisstardist maanteesõidul!

Tee kähku pilt ära, ma ei jõua niikaua kõhtu sees hoida.... :)

Mees annab sõna, mees võtab sõna! Just sedamoodi võin öelda selle hetke kohta tänases päevas, kui sisenesin umbes-täpselt stardipaugu ajal TRR-i viimasesse stardikoridori. Põhjuseid viie aasta taguse lubaduse murdmiseks sain oma peas kokku tervelt kolm:
1. Klubi Tartu Maraton tegi mulle osaluse välja, ehk siis sain tasuta peale! Ükski normaalne eestlane ei keeldu kunagi tasuta asjast, isegi kui talle seda vaja pole, onju...
2. Sõbrad Kalvi ja Merle, kellega koos oleme mitu puuda soola kehast välja higistanud, ehk siis sadu ja sadu kilomeetreid siin ja Hispaanias koos sõitnud, panid ennast kirja ning kutsusid mind ka, ehk siis seltsis segasem!
3.Seesama asi, mida sa praegu loed, saab sündida ainult peale TRR-i raja läbi sõitmist! Just sõitmist, mitte täiega panemist, mida propageerib üks lotendava särgiga jalgrattur, kes on rattur seepärast, et ta enam joosta ei saa! Tahan selle postitusega kutsuda neid inimesi, kes on liigse ohtlikkuse pärast loobunud TRR-il osalemast, tagasi rajale, sest asja minumoodi võttes on tegu ühe äraütlemata mõnusa rattasõiduga!

Kalvi ja Merle kaks kuud tagasi Mallorcal
Puig Massanellat vallutamas!

OK, aitab vabandustest, läheme sõidu mano! Umbes-täpselt viimasena stardikaare alt minema, lehvad siia, lehvad sinna! Riia mäest kerge käiguga üles ning EPA juures hakkasin Merlet-Kalvit otsima. Sain nad pisut enne Riia ringi kätte, vahepeal möödus minust veel Jooksupartneri ca 10-paarine rong, kes lahkelt vagunisse kutsus. Keeldusin! Sättisime me kolmekesi, mis me sättisime, aga ikkagi pidime pidevalt jälgima, et meid ei kaasataks gruppi või siis jätkuvalt tõmblema, et grupituid poogeldajaid maha raputada. Kuni Liivani oli raske, sealt edasi künklikule teele suundudes oli korras. Olime omaette, kolmekesi ning kolepildid Vana-Kuuste kandis maanteel lebavatest veristest ratturitest unustatud! Me tulime siia sõitma, mitte maanteel vilkurite saatel verisena lebama!

Grupisõit peale Tilleorgu, pilt tehtud sadulast...

Veidi enne Kanepit avastasin, et ainus kaasavõetud joogipudel hakkab tühjaks saama ning ka kõht korisema. Kanepi TP-sse saabudes panin ratta kõrvale ning küsisin kõva häälega, et "mis tan ka süvva om?". Vastus oli küsimuse vääriline: "mes tan iks om, nuudli ja hapupiim"!!! Lasin pudeli täis panna ning võtsin kohe 10 ampsu ülimaitsvat lehttaignast saiakest, mille sees tundis keel ära nii pähklid kui ka mee! Mmmmõnus suutäis, aitähh! Küsisin veel ka, kes hää soolakurgi tegi, vastati, et vanaema ja tema nimi olevat Salvest!

TP pilt küll Pangodist, aga Kanepis oli sama hea, isegi parem,
tan sai kõnõlda võro kiilt!

Peale Kanepit, esimesel tõusul ajasin keti maha, sissepoole. Sain ilma käsi õliseks tegemata keti küll peale tagasi, aga omadele enam järele ei jõudnud. Midagi oli viga - vaatasin veel, et kas äkki tagakumm on tühi vms, aga ka allamäge ei suutnud vaatamata oma ballastile teistega kaasa veereda. Kuna kumm oli vaatamata kümnele tšekkamisele ikkagi täis, hakkasin kahtlustama seda imemaitsvat saia ja kõike muud võimalikku, sest enam lihtsalt ei suutnud sõita. 18km hiljem, peale 175-se pulsiga ca pooletunnist enesetappu, selgus tõde - mahaläind kett oli tõmmanud tagapiduri klotsi paigast ära ning pidur oli peal mis peal....... Otepää TP mehann suutis piduri valla päästa ning pidu jätkus! Disclaimer: Ma ei soovita minna TRR-ile kaks päeva varem tundmatu ostja käest ostetud tundmatu rattaga, mille tagapidur on teadmata kohas.....

Aga ratas on hea, kui vaid see tagapidur - oops, kus see on?

Tiksusime kolmekesi Poslovitsa tõusud ja laskumised, tervitasin kättpidi sõpru Otepää tõusul, lõin raja ääres tervitavatele lastele patsu, kiitsin pöial püsti kaasaelajaid, käisime ka Pangodi TP-s pudeleid täitmas ning saia noolimas - ühesõnaga, tegin kõike seda, mida TRR-i eesotsas mingis grupis sõites teha ei saa. Raja lõpuosas alates Pangodist vedasime mitmeid väsinud kaasvõitlejaid vastutuules finiši poole kuni RC-Cola punktini Ülenurmes, kus meie kolmesesse punti tekkis mõra. Meie triple-group'i ainus naisliige ei saanud aru, miks me peatusime ning lasime oma veetava grupi minna 10km enne lõppu punktis, kus pakutakse jooki, mida tema ei tarbi!?! Kodusõjas haavata saanuna kulgesime ikkagi mõnuga edasi, lõpetades kolmekesi kõrvuti ajaga alla 5h! Tehtud, elusa ja tervena tagasi!

Tahtsin siia panna otselingi ERR saatele, aga netiühendus hetkel ei luba, saade ise siin, minu sõnavõtt alates 26:15 

Ehk siis, rattarallit saab ka nii sõita, et panna pole vaja! Oli üks äraütlemata mõnus rattapäev ilusa ilmaga ilusal maastikul koos hääde sõpradega! Mis koha ma sain? Ei tea, ega huvita ka, ausalt!!!
Niipalju peaks tegelt huvitama, et iga õige rattur, välja arvatud number 1 all startinu, peab enda auasjaks oma number üle sõita, ehk siis lõpukoht peaks olema stardinumbrist väiksem! Usun, et tegin ära! :)

Prügistajad seebiks!!!

Eestimaa rattaüritustel toimuv massiline prügistamine, ehk siis kasutatud geeli- või muu pakendi süüdimatu loodusesse viskamine on isiklikult minul juba ammu pinnuks silmas olnud, sest peale iga oma korraldatud rattaüritust tuleb neid pakendeid sealt rajalt sadade kaupa ära koristada. Olen seda seni nö vaikselt talunud ja üritanud asja muuta ametlike prügialade tegemisega Rõuge Elionil, aga asi läheb vaikselt üha hullemaks.

Kuidas nii? Ilmselt seetõttu, et kuna nt Elionis sõidetakse ka seal 800-nda koha kandis üsna veriselt iga koha eest, siis on ka seni TP-des hakkama saanud nö teine ešelon hakanud massiliselt geele tarvitama. Ja nii kui sealt eestpoolt mõni tegelane saab nö valgustatud, et tema enam loodust ei reosta, siis tuleb tagantpoolt kohe kaks uut prügistajat juurde!

Otsustasin endamisi pidada sellist vaikset, aga visa ja teadlikku võitlust prügistamise vastu kas veendes inimesi geelidest või siis vähemasti pakenditest (kasutage geelipudelit) loobuma. Aga nüüd, kui peale Tartu rattarallit toimus avalikus ruumis säärane postiivne pööre, kus valdav enamus oli selle totaalse läbu vastu, otsutasin põranda alt välja tulla ja asuda selle jõmluse vastu avalikku võitlusse!!!

Aga enne, kui ma toon välja oma juuniteesid võitluses prügistajatega, räägiks asjast veidi laiemalt. 10 aastat tagasi ei olnud probleeme, peale maratone sai radadelt korjatud ainult raputavatel laskumistel pudenenud joogipudeleid, varukumme, pumpasid jms. Prügi (kasutatud pakendeid) radadel toona ei olnud. Jama hakkas umbes 5-6 aastat tagasi, kui sport läks massidesse, massid dressidesse ja iga Juhan tahtis igal kuradi võistlustel Vellole ära teha. Alguses piirduti parema varustuse (kergem ratas jne) soetamisega, siis enam sellest ei piisanud ja appi võeti keemia! Alguses kasutas seda suuremalt jaolt platseebo-efekti pakkuvat pakikest nn Elioni esimene 200 osalejat. Nüüd pasundab iga endast lugupidav veloajakiri või muu meediakanal enne suuremaid rattaüritusi, et Oras või Püta või veel keegi isehakanu soovitavad, et iga poole tunni takka on vaja sisse imeda üks geel, siis kofeiinigeel, siis erguti jne. Vahepeal poleks paha ka endale sisse valada vedelat magneesiumi ja muud solki. Ja kogu see osalejaskond usubki neid kaupmehi ja valabki endale seda solki sisse, aga pakendi viskab metsa.

"OK, ma maksan osalustasu, selle eest võin ka raja ära prügistada." - pmst on säärastel ütlejatel omajagu õigus. On ju igaüks näinud, kuidas Girol või Vueltal või Touril lendavad pudelid kaarega üle grupi kraavi.
OK, ma saan ka need pakendid kokku korjata, aga ma ei jõua oma kahe brigaadiga korraga raja kõikidele kilomeetritele. Enne jõuavad kohale linnud, kes pakid puruks nokivad (sealt jama imevad) või näeb seda vedelevat geelipakki see maaomanik, kelle ma olen suutnud suure vaevaga ära veenda, et rada tema hoovist läbi viia. Mida see omanik sellest prügimäest arvab, et taha mõeldagi. Ja kui nö teadlik prügistaja viskab oma pahna tee peale või rippuva lindi juurde, siis täielik mats virutab selle tagantkätt metsa või teekraavi, mida kaugemale, seda uhkem. Ja sealt me ei suuda kogu prügi üles leida. Mõne pakendi saame kätte paar aastat peale viskamist, aga sadu pakendeid jääbki sinna, sest 15m laiuselt kahelt poolt teed kammida käib üle jõu!

Mis siis teha ehk juuniteesid:
1. Kõige valusam, aga ka kõige kindlam variant - iga rattaürituse juhendis on selline rida:
- prügi tahtlik rajale viskamine väljaspool selleks ettenähtud prahialasid ja toitlustuspunkte toob kaasa osaleja diskvalifitseerimise. Diskvalifitseerimise aluseks on rajakohtuniku otsus, video- või fotosalvestus.
Iseasi on see, kas iga korraldaja viitsib sellega tegeleda - mina hakkan just sellest punktist peale.
2. Pidev pasundamine meedias just enne suuremaid üritusi ja pasundamine ka ürituse kommentaatori poolt enne starti kohapeal. A la rehvikaupmehed maksavad nö mingit utiliseerimistasu, ehk siis kui nad müüvad rehvi, siis selle rehvi hinna sees on ärasõidetud rehvi hävitamise tasu. Geelimüüjad peaks siis kas pakendile lisama, et ära reosta loodust ja igale müüdud geelile kurja sõna kaasa ütlema. Lisaks peaks propageerima geelipudelite kasutamist - käed puhtad ja loodus ka puhas!
3. Mõni tõsine arst võiks teaduslikult ära põhjendada, et ca 2-2,5 tunnise võistluse ajal ei anna geel eriti suurt efekti. Oma kogemus näitab, et geeli läheb vaja võistluse 3-7 tunnil, peale seda ei taha organism enam keemiat nähagi! Ja kui teaduslikult on põhjendatud, et tavalisel harrastussportlasel (noh nt Elioni 200-1000 koht) ei ole mõtet nii lühikese võistluse ajal keemiat tarbida, äkki jääks ka risustamine väiksemaks.
4. Enne starti tuleb teadlik ja teistele eeskujuks olev rattur oma stardikoridori ja laseb sisenemisel kõik oma geelid ja tuubid oma stardinumbriga varustada (vildika abil). Sellega ta näitab kõigile ümberkaudsetele, et tema ei viska pakendit loodusesse!!! Proovime Tour de Rõuge'l seda teha!!!
5. Loon vähemalt oma võistlustele rohkem ametlikke prahialasid. Selle ala kahes otsas olevad liikluse reguleerijad korjavad kohe peale lõpu-ATV möödumist tee puhtaks ja 5 min hiljem on loodus puhas!
6. Kas kellelgi on veel häid ettepanekuid, mida teha? Pange oma ettepanekud siia kommentaari või mailiga aadressil info@haanjamatkad.ee

Kahju, et selle postituse illustreerimiseks ei ole mul fotosid. Käsi pole lihtsalt kunagi tõusnud sellest prügimäest pilti tegema. Aga hakkan pilte tegema, ka selline šokiteraapia on mõjus!

NO PARASAN! NULLTOLERANTS PRÜGISTAJATE SUHTES!!!

PS! Mul endal saab kohe aasta hetkest, kui ma tarbisin eelmise aasta Saku100-l oma elu viimase geeli. Käis selline krõks sees ja sain aru, et kui ma ei suuda ennast kiiremaks-paremaks-tugevamaks-osavamaks treenida, siis ei aita mind paremaks muuta ka see väiksesse pakikesse kontsentreeritud energia. Ja kui nö pudru ja maatoidu pealt ei jõua näiteks TRM-il esimese 500 sisse, siis ei jõua, vahet pole!!!

TRR - ohtlik, aga adrekat nii täis!!!!!

Minu eiteamitmes Tartu Rattaralli ei alanud eriti hästi. Esiteks olen saanud peale Hispaania laagrist naasmist saanud enne rattarallit 42 päeva jooksul ratast sõita 495km, sellest 135km sai sõidetud Saku100 ja Rakke Elioni raames. Teiseks sai eile õhtul vist liiga palju pastat endale sisse aetud, niiet uni ei tahtnud tulla. Kõrvalaias tähistas kari jõmme ilmselt nädala viimast laupäeva ja nende möla kostus läbi paberõhukese suvila seina. Kolmandaks suutsin hommikul suvila järsust trepist laskudes libastuda ja pahkluud veidi väänata. Lonkama võttis, üsna valus oli. Neljandaks proovisin reedel oma uusi Hispaaniast soetatud maanteesaapaid, aga nagu tavaliselt hakkas uus karboonsaabas jalga pooma. Eile õhtul veel mõtlesin, et lähen ikka MTB-saapaga, aga jah, MTB-ratas koos pedaalidega on Tallinnas ja nii pidingi poovate saabastega rallile minema. Tagatipuks ei läinud see pasta vist õigesse kohta ja hommikul jõudsin ca 7 korda peldikut külastada - viimast korda veel ca 10min enne starti koridorist välja üle aia ronides...

Shimano R-220 Carb WITHE, 320€ ==> 100€

Kõik see eelnev oli nii masendav, et lasin juba stardis nö jala sirgu. Kerisin vaikselt EPA tõusu ära ja hakkasin kulgema. Kusagil Ülenurmes hakkasin otsima mingit punti, kelle sabas see sõit kuidagi ära sõita - kodust ju välja tuldud sai, siis võiks ka trenni mõttes asja ära lõpetada. Proovisin mõnda punti, aga küljekas oli nii karm, et rebis kõik pundiüritused pikaks ketiks. Peale Põlva peale pööramist läks lõbusamaks, väikses küljekas hakkas selline ca 100-line punt tekkima. Teine samasugune oli ca pool kilti eespool ja veel suurem punt oli taga tulemas. Kusagil peale Liivat tuli tagant Lasse (Nõlvik), kellel oli selja peal number 222222, läks grupi peasse ja järsku hakkas grupp liikuma ca 5km/h kiiremini. Lasse vedas meid sellele eesolevale pundile järele ja pani ise üksi ees minema. Peale Tilleorgu ja pööret Kanepi peale sai korralikus vastutuules ka tagumine grupp meile järele ja tekkis selline 400-500 ratturine monstrum.

Aeglane fotograaf või kiire mina??? Kaadrisse jäi jalalihas...

Selge oli see, et selline monstrum ei saa kaua koos olla. Kuna grupi peas lasti ka laskumistel tirri, siis tekkis selline kummipaela efekt, laskumise lõpus sõidab grupp tagant selga, tõusul tõmmatakse jälle korraks ribadeks. Olin juba algusest peale hoidnud ennast grupis nii paremale kui võimalik, isegi küljetuulega ei andnud seda kõige ohutumat kohta käest, hoidsin ennast ikka nii paremale kui võimalik. Ja siis, peale Rüa ristmikut see toimus. Enne veel jõudis kõrval sõitev mees küsida, et kas eelmisel aastal kah suur grupp niikaua koos püsis, kui hakkas ragin - kusagilt 10 meetrit minu ees keskel hakkas külakuhi tekkima. Keerasin kohe ära kraavi, aga see oli nii sügav, et teed polnud näha, nägin ainult kaarega lendavaid rattaid. Raske tööga sain kraavist teele tagasi, tee oli tühi - ees läks mingi sajane punt oma teed. Sain paar meest veel tööle ja Valgjärve ristiks olime grupis sees, 2 kilti pulsiga 185 ja jalg paks. Ees olid ootamas Otepää tõusud...

Ja siis hakkasid imed toimuma. Kui ma tavaliselt olen oma kehakaalu ja saiavormi pärast tavaliselt Otepää tõusudel grupist läbi ja taha täpiks vajunud, siis seekord oli vastupidi - mina liikusin tõusul grupist läbi ettepoole. Mis toimub??? Poslavitsa serpentiinist alla tulles tekkis küll väike seisak, aga peale Otepää valgusfoori sai taas hullupööra tööd tehtud ja enne Leigo pööret olin taas grupis sees, ja see grupp tegi juba korralikult tööd. Vahepeal anti sirgetel 60-ga minna, Kambja tõus ehk Tatra org oli nagu jalutuskäik, mingi ülihea tunne oli peal. Käisin peale Reolat ka korra grupi peas vaatamas, mis seal toimub, vedasin paarsada meetrit ja tõmbasin siis kõrvale. Grupp jõudis järele alles ca 5 sekundi pärast. Nii tugev ma muidugi ei olnud, et eest ära minna, aga takkajärgi põen, oleks ju võind proovida...

Niikuinii lasin vastavalt iseendaga sõlmitud kokkuleppele Ringtee peal jala sirgu ja lõpetasin grupi viimasena ( jah, kaks tölli oskasid ennast Annelinna silla all aeda sõita ja kägisesid seal maas, niiet nemad olid grupi viimased). See-eest olid luud-kondid-rattad terved ja meel hea. 5:2 püstijäämiste kasuks alates aastast 2005. Olen alates peale 2007 aasta fiaskot suutnud nüüd alati tervena finišisse tulla. Elu õpetab!!!!!!

Ahjaa, kui pilte lisandub, siis panen juurde - hetkel leidsin vaid ühe pildi, kus pool mind peal! :))))