kolmapäev, 23. detsember 2015

50 ehk olen poolel teel!

Viis aastat tagasi, detsembris 2010, jooksin Rocca al Mares oma teise maratoni. Seda tervelt 20 kuud hiljem peale oma esimest maratoni. Läinud pühapäeval, 60 kuud peale toda teist maratoni, jooksin Rocca al Mares oma poolesajanda maratoni. Nende 60 kuu, ehk siis viie aastaga on palju muutunud - lisaks tervelt 20 pügala võrra soojenenud ilmale (-11°C anno 2010 vs +9°C anno 2015) on palju muutunud kogu maratonimaastik. Kui veel viis aastat tagasi oli maraton selline ülim eesmärk, mission impossible, määramatu lõpuga avantüür, paljude jaoks täiesti mõistetamatu ettevõtmine, siis kuidagimoodi on nende vaid viie aastaga asi muutunud. Maraton on muutunud nii igapäevaseks, et naljahambad võtavad kätte ja nimetavad näiteks Haanja Ultra100 kõrvalala - 42,2km pikkust jooksu - "Mesikäpa jooksuks" või siis sprindiks! Või siis järgmisel aastal oma 70-ndat juubelit tähistav Leili Teeväli võtab kätte ja jookseb aastal 2015 tervelt 45 maratoni, ehk siis peaaegu et maratoni nädalas! Kuhu on kadunud aukartus tema pühaduse vastu?
Numbrid minu ja Marguse rinnal näitavad, mitmenda
maratoniga tegu! Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.
Aukartuse kadumise taga on maratonibuum, mis kõige paremini väljendub võimaluste avardumises. Kui veel vaid 10 aastat tagasi toimus Maarjamaa pinnal 2 maratoni aastas, siis sel aastal korralda(si)n mina 6 maratoni ning ametlikus jooksukalendris on neid kokku kaugelt üle 30-e! Lisaks korraldatavate maratonide suurele arvule on ka nendel maratonidel pakutava menüü ehk raja valik seinast seina - staadionimaratonidest kuni linnamaratonideni, rääkimata maastiku- või rabamaratonidest. Pikenenud ajalimiidid on andnud paljudele varem maratonipatust eemalehoidnutele võimaluse ennast testida 42,2km pikkuse maa läbimisel ning seda kinnitab aasta-aastalt suurenev maratoni läbinute arv. Buumi alguses 4 aastat tagasi oli see number paari tuhande kandis, ehk siis ajavahemikus 1920-2010 oli Eestis kokku just niipalju ametlikul võistlusel 42,2km läbijat. Hetkel on see number tõusnud 6500 juurde, jäädes siiski alla 1% Eesti inimestest.

Vana-Aasta maraton Aivo Liksori taastusravi toetuseks.
Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.
See sajandik kogu rahvast võib endale uhkusega rusikaga vastu rinda lüüa ja deklareerida, et TEHTUD! See, et tervelt 99% ei saa seda öelda, näitab üsna selgesti, et maraton ei ole ega saagi olla nö tavaline julgustükk, a la jääaugus ujumine või benjihüpe! Seda näitas ka selgelt kolm päeva tagasi Vana-Aasta maratonil minuga juhtunu. Vaatamata 49-le läbitud maratonile ning suurele kogemusepagasile sain 25-nda kilomeetri peal korraliku haamri. Tavaliselt lajatab see haamer 10km hiljem ning siis saab juba puhtalt tahtejõu pealt lõpuni kulgeda, aga 25-nda peal on veel ju 17km minna. Läksin kohe üle 25-ndale režiimile ning vaikselt edasi kulgedes ja olukorda analüüsides leidsin ka süüdlase, milleks osutus asfalt. Viimati oli mul maratonil sama raske olla Valencia munakividel-asfaldil ning ka seal pandi mind haamri poolt veerandsajandal kilomeetril paika! Ülekaalulisena eelistan pehmemaid pinnaseid, a la 100% pinnasteel kulgev Pääsküla raba rada või ka Vändra talvemaratoni rada, kus sai ikka vähemasti 75% asfaldi kõrval kulgetud. Lühikese treeningu ajal ei saa sellest aru, aga kolm tundi järjest asfaldi tampimine kulutab vähemasti minu jalad nii lühikeseks, et peab neile veidi puhkust andma. Nõnda kujuneski minu poolesajas maraton üsna pikaks, aga alla viie tunni tulin ära! 50 tehtud, 50 veel! 29.detsember 2017 peaks olema siis see päev, kui tahan ära teha oma sajanda maratoni, oma poolesajandal elujuubelil, koos kõigi teistega!
Kubija Jõulumaratoni ebatraditsioonilised medalid. Autor: Külli Leola
Ilusaid ja rahulikke pühi kõigile lugejaile! Tuletan teile meelde, et peale pekki-kapsast-vorsti on hädatarvilik veidikenegi liigutada, kasvõi kõndida iga päev paar või enam kilomeetrit. Mina ja sõbrad jookseme eeloleval pühapäeval Kubija metsas terve maratoni ning aasta viimasel päeval teen veel ühe maratoni, Meremõisas Harjumaal! Haiguste ravi, kontrollitud............


laupäev, 12. detsember 2015

Milking cash, vol 3!

Täna sai Nõmme KJK-le üle antud Pääsküla maratoni korraldamise abil sihtotstarbeliselt Nõmme KJK noorte laagritoetuseks kogutud 1505 eurot!
Nõmme KJK juhil Anu Vackermannil on igatahes näpp püsti!
Aitüma kõikidele annetajatele ja toetajatele, edu toetuse saajatele!!!


neljapäev, 10. detsember 2015

Maailmalõpp on käes....

Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...
Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam
Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":
- Miks nad niimoodi kihutavad?
- Sest esimene saab auhinna!
- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?
Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!
Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk
OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!
Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik
Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!

Jooksmiseni.........





esmaspäev, 7. detsember 2015

Mispo 3/3, 49-s, inimene harjub kõigega...

...isegi poomisega - algub sipleb veidike, hiljem jääb rahulikuks! Selles habemega naljas on paraku sees ka üks suur tera tõtt, sest inimkehale on antud imepärane võime ennast ekstreemses olukorras kokku võtta ning teha ära kõik see, mida inimese loll pea on planeerinud ja ette võtnud. Ja siis, kui see planeeritu on lõpuks täide viidud, ei taha see keha teha enam ühtegi liigset liigutust, andes igal sammul märku, et OK, tegid nalja, aga nüüd aitab! Tegelikkus hetkel nii hull ei ole, kui selles eile kirjutatud postituse algusest võib välja paista! Mõned imelikud kohad, mis pole kunagi maratonijärgselt valu teinud, tekitavad hetkel veidi ebamugavust, aga samas need tavapäraselt maratonijärgselt valutavad kohad ei anna endast üldse märku. Kokkuvõttes pole mul siin kurta midagi, sest "Ise" ju tegi!
Kolmanda päeva stardi ootel vihmavarjus...
Kolmanda päeva stardis seista oli ikka tunduvalt tummisem, kui päev varem. Laupäevane, teine järjestikune, maraton oli lisanud korraliku pahmaka enesekindlust ning tutvustanud mulle seda senikogemata tunnet, mille ma endamisi ristisin ultratundeks. See on selline staadium, kus sa tunned, et sinu seisund ei saa enam kuidagi paremaks minna, aga samas hullemaks ka ei lähe. Lihtsalt tiksud samas rütmis edasi, kuni finišis medal kaela pannakse. Ning finišijärgselt ei ole tunnet, et variseks kohe horisontaali, vaid võiks hoopis edasi joosta. Säärase hea tunde tekkimisele aitas kindlasti kaasa kohe esimesest päevast peale õigesti valitud tempo, mis hindas täpselt organismi hetkeseisundit ja võimalusi. Minu suurim rahuolu ei tulenegi sellest, et ma kolme päevaga kolm maratoni ära tegin (milles ma enne ei kahelnudki), vaid hoopis nende kolme maratoni lõpuaegadest - 5:00, 4:56, 4:53. See kahanev numbrijada tuletab meelde ühte tuntud vanasõna, kus mängus aeglus, aerud ja teekonna pikkus! Ehk siis, distants ei tapa, tempo tapab! Eile ja üleeile Vändras kogetu pani mind mõtlema ühe senimaani minu jaoks ulme valdkonda kuulunud ettevõtmise läbitegemise peale. Kustutaks ma ju sellega suure pleki oma renomeelt, sest Haanja Ultra100 on ainus minu korraldatud spordisündmus, mida ma ise pole läbinud. Eks järgmisel sügisel näis...
Surnuaia tõusul koos Ljubov Bogdanovaga Piiterist.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
Olen siit ja sealt kuulnud erinevaid arvamusi selle kolmepäevase avantüüri kohta seal Vändras ning need arvamused on eestasele tavapäraselt seinast seina. Kõlas ka see kõige tähtsam küsimus - miks? Vastus on väga lihtne - kuna ma tellisin Urmo Raiendilt endale 20. detsembril toimuvaks Heategevuslikuks Vana-aasta jooksuks numbrivesti ühe ümmarguse numbriga, siis ei jäänudki mul seal Vändras muud üle, kui need kolm maratoni ära joosta ja olla täiesti õigustatult Rocca al Mare kooli juures oma poolesajanda maratoni stardis numbriga 50!

I always love when the plan comes together!!!




laupäev, 5. detsember 2015

Mispo 2/3, maraton 48, inimkatsed jätkuvad!

Olete te kunagi seisnud siinpool ja mõelnud, et mis on seal teisel pool? Noh, sealpool, kus te pole kunagi varem käinud või siis midagi sellist uut ja senitundmatut teinud. Kindlasti on selline ühelt poolt veidi pelutav tunne, aga teisalt on uudishimu ikka hirmus suur saamaks teada, et "mida kuradit nad sinna plangu taha ikkagi ehitavad"! Täna kell 11 Vändras maratonifestivali teise päeva stardis seistes oli just selline veidi muret tekitav, aga painavalt teadmishimuline tunne, sest kuigi olen kunagi varem kahel järjestikusel päeval jutti ära teinud pooliku ja maratoni, siis kaks maratoni kahe päevaga oli ka minusuguse paadunud kestvusalade harrastaja jaoks täiesti uus kogemus ning lisaks neile kahele järjestikusele päevale ei saanud ma kuidagi unustada seda, et see hüpe tundmatusse on tegelikult pikem kui vaid kaks päeva jutti maratoni joosta....
Vändra, day 2, three minutes to the start!
Eilse maratoni järelnähud olid võrreldes tavapärase maratonijärgse hommikuga üsna tühised, väike valu siin või imelik tunne seal ei löö kogenud maratoonarit kunagi rööpast välja. Stardist sai minema mindud kergelt, vesteldes ja arutades kaaskannatajatega erinevaid teise päeva tüsistusi. 3 esimest kilomeetrit oli lillepidu koos lustiga, kuid siis järsku tõusis tee ees püsti. Esimese matsuga ei saanud aru, et mis nüüd lahti, terve keha loksus ja logises, vägisi kippus meelde ühe tuntud filmi pealkiri - "The Empire Strikes Back", ehk siis eelmisel päeval viis tundi järjest narritud organism otsustas vastu hakata, saades kuidagiviisi aru, et järjekordne viis tundi narrimist on taas tulemas! Aga mul olid vastumeetmed kohe olemas - lülitusin 25-ndale energiatarbimise režiimile,  mis minu puhul tähendab kombot 100K+900J. Kuna järgmine kilt ei suutnud see kombo ees kummuvat maanteed täiesti maha suruda, pidin rakendama karmimaid meetmeid, ehk siis käiku läks lausa 26-s energiatarbimise režiim kombona 100K+400J+100K+400J! See aitas, sest juba kuuendal kildil naasesin 25-nda režiimi juurde ning peale lühikest võitlust minu kahel õlal istuvate valges kuues ja mustas rüüs mehikese vahel jätkasin kahekümneviiendaga peaaegu lõpuni välja. See must mehike nimelt tahtis, et ma jookseksin 100% lõpuni välja. Tegelikkuses osutus see 25-nda režiimi kombo kiiremaks kui eilse päeva puhas, ilma mingi režiimita jooks...
Vene keele tund Vändra vallamajas - mis elukutse
esindajate kevadkontserdi plagu see on?
Neljandal ringil jäin totaalse paduka kätte ning niigi õhukeselt riides olles hakkas läbiligunenuna ikka kuradima külm. Ringi  lõpus tegin kaheminutise treti oma auto juurde ja kõik mehe rinnast (mis on teatavasti ülalpool vööd) kõrgemal olev läks vahetusse kuiva ja soojema vastu! 38-ndal kilomeetril, kui aega oli kulunud 4:26, ärkas taas see mustas kuues vennike ning hakkas nõudma lõpuaega alla 4:50-ne! Kuidagi õnnestus see uitvend puu taha saata ning viimased kaks kilti tegin pigem taastavat pika sammuga kõndi, sügavalt mõeldes eesootavale kolmandale päevale. Lõpuaeg täna 4:56:56, ehk siis üle kolme minuti parem kui eile! Aga ärgem unustagem, et homme on taas päev ja taas maraton!
Kaks päeva üsna tühja kõhuga rajal ja siis
peale lõpetamist siuke värk - sai ikka õgitud!
Kui homme külm või mõni muu ootamatu tegur mind ära ei kustuta, siis proovin ka kolme päeva kokkuvõtte homme hilisõhtuks siia üles saada! Palju edu mulle kõigi teie poolt! Jee!

reede, 4. detsember 2015

Mispo 1/3, eakohane maraton!

Täna kell 11 anti Eesti mitteametlikus maratonipealinnas Vändras stardipauk Maarjamaa esimesele maratonifestivalile - kolmepäevasele jooksupeole, kus maratonikogujatest jooksugurmaanidele on antud võimalus tõelisuseks teha oma veidraimad unenäod. Nimelt oli alates tänasest võimalik lausa kolmel päeval järjest startida maratonidistantsile, lühematest jooksudest (21,1 ja 7km) rääkimata. Siinsamas jutu kõrval paremal tiksub üks countdown, lugedes päevi-tunde-minuteid 29. detsembrini 2017, ehk päevani, mil ma peaks jooksma oma sajandat maratoni!  Kuna hetke seis on 755 päeva ja 53 maratoni, ehk 1 maraton üle 2 nädala kahe järgmise aasta jooksul, siis ei saanud ma nii head võimalust mööda lasta, et seda hullumeelset sagedust vähendada ning laksata kolm kärbest ühe hoobiga (loe: nädalavahetusega)!

Mind novembri lõpupäevadel juba tavapäraselt külastav ishias laksas seekord läinud pühapäeval alaselja piirkonda ning veel üleeile polnud selge, kas ma üldse Vändrasse minna saan. Tänusõnad ravimitootjatele kangede droogide eest ja eriline tänu sellele mehele, kes need mulle kiiresti orgunnis. Täna hommikul oli olemine juba menee-bolee ning võisin starti asuda. Eesmärgiks ikka ennast tagasi hoida, sest kahel järgmisel päeval ootab ees tundmatu maa. Seadsin alguses tempo paika sinna kusagile 5 tunnise lõpuaja peale, mis tegi kilomeetri ajaks ca 7:10 ja suures piirdes suutsin vaatamata pealelõunal tugevnenud tuulele ka seda hoida. Viimastel kilomeetritel läks asi küll veidi lappama ning seda oli ka tänasest lõpptulemusest näha - tervelt 7,9 sekki läks üle viie tunni, lõpuaeg täna siis 5:00:07,9! Muidu oli täitsa tip-top ja tavaline maraton, aga ma pole vist kunagi ühe maratoni jooksul nii palju söögikraami tarbinud kui täna. Tegelikult on ka sellele seletus olemas, nimelt panid need ishiase minema peletanud rohud mao valutama ning maovalu vastu aitab söömine.... Nüüd tuleb siis uued rohud sebida!
Medal anti ka, ei tea kas 3 karu tähendab
kolme maratoni?
Homme uus päev ja uus maraton! Väljasõit hommikul kell 8:30 Järve Keskuse juurest!

Ah jaa, üks asi veel - pealkirjas olev sõna eakohane tähendab ainult üht, nimelt jõudsin oma maratonide arvuga oma eluaastatele kõrvale, kahekordistamine peaks eeldatavalt toimuma ülalpool nimetatud kuupäeval!


kolmapäev, 2. detsember 2015

Häätegu Pääskülas, nr 46!

Veidi üle 2 aasta tagasi oma kuueteistkümnendalt maratonilt, Poolast Poznanist naastes, tekkis autos oleva seltskonnaga põnev arutelu ühe uue maratoni korraldamise teemadel. Kuigi Eesti rekordi valdaja 100km jooksus Peeter Kirpu käis küll kõvasti peale, et maratoni võiks korraldada tema kodukoha lähedal Stromka ranna ja Kakumäe kandis, siis kaaludes erinevaid miinuseid, otsustasin maratoni korraldada ikkagi oma kodukoha lähedal ehk Pääsküla rabas. Ja kuna uue maratoni puhul olid erilised nii aeg (novembri lõpp) kui ka koht, siis pidi ka korralduslikult midagi erilist välja mõtlema. Kuna vaid pool aastat enne selle uue maratoniidee sündimist oli mind avalikult süüdistatud minu korraldatavatel üritustel osalevate inimeste lüpsmises, siis ninanipsuks tollele ütlejale oli mul algne plaan maraton ära korraldada ning korraldamise käigus tekkinud kulude summa jagada osalejate arvuga, et jumala pärast ühtegi senti korraldaja kaukasse ei jääks!
Pääsküla raba vaatetorn 21.01.2014.
Eesti Maratonitiimi, Nõmme Spordiklubi kergejõustiku osakonna ja Marathon100.com jooksuportaali õnneks siiski nii ei läinud, sest olen tänaseks Pääsküla raba teedel korraldanud juba seitse maratoni ning nendest nelja puhul on maratoni korraldamise tulud kas tervenisti või osaliselt läinud heategevuseks või siis mõne konkreetse projekti toetuseks! Ning seda on märgatud, sest eelmisel reedel olin osaline Eesti Kergejõustiku Liidu hooaja lõpetamisel, kus mind tunnustati kui EKJL Aasta Toetajat! Pean siinkohal äärmiselt vajalikuks märkida, et tegelikult tunnustati selle aukirjaga mitte mind, vaid kõiki neid:
- kes on kahe viimase aasta jooksul osalenud nendel seitsmel Pääsküla rabas peetud jooksul
- kes on maratoni läbiviimiseks osutanud tasuta teenust või andnud oma tooteid - Vahur Leemets ja Nelson Timing, Riho Järvelainen, Toomas Ellmann ja Enervit, Marek Talviku ja Auhinnapood, Hillar Irves ja Eesti Pagar, Siiri Visnapuu ja Saare Delifood, Merike Õun ja Võrumaa Spordiliit, Ergo Tamm ja Digit Reklaam, Harri Seinberg
- kes on kinkinud oma vaba aega maratonide läbiviimiseks - Andrei Doronin, Marika Lilienthal, Jüri Kanger, Indra Tupp, Marie Elise Tupp, Kea Kanger, Tõnu Hendrikson.
Aitüma veeelkord kõikidele avitajatele, sest tänu teile sain ma ise pidada viimase Pääsküla raba maratoni korraldamise käigus tervelt viietunnise pausi ning kogu asja ka nö seestpoolt kaeda. Kuna eelmisest maratonist Valencias oli möödas vaid kuus päeva, tahtsin alustada äärmiselt rahulikult, no nii 5:00 lõpuaja tempos. Õnneks ei kukkunud see mul eriti hästi välja ning kokkuvõttes kujunes välja ideaalilähedane 4:45 tempomeistri jooks. 9 esimest ringi 28 minuti sisse ning viimane ring 27 ja poole minutiga. Poolmaraton 2:22.42-ga ning 46. maraton purgis ajaga 4:44.37, negatiivne split 47 sekundit - täppistöö!
Viiendik maratonist joostud, nägu naerul. Foto: Merilyn Kongo
Ülehomme kell 11 peaks Vändras panema jala joonele, osalemaks vähemasti minu jaoks täiesti uudsel ettevõtmisel - maratonifestivalil. Nimelt pole mina Eestis ainus, kes väheke kiiksuga ettevõtmisi korraldab, Vändras on sajaviiekümne-maratoni-mees nimega Joel Tints ette võtnud lisaks kunagise N.Liidu kuulsaima maratoni reinkarneerimisele (uhh kui hirmus sõna) ka väiksemate nišijooksude korraldamise. Kui kolm ja ka kaks aastat tagasi piirduti Mispo maratonide nime all vaid ühe jooksupäevaga, siis eelmise aasta detsembris oli kavas juba kaks ja sel aastal lausa kolm maratonipäeva. Võib ju küsida, et quo vadis, aga ons vaja? Kui ikka leidub osalejaid, leiab ka tegijaid!
Joel Tints (vasakul) ja Meelis Atonen Haanja Ultra100 sprindidistantsil.
Foto: Külli Leola
Kui nüüd veel sellest kuramuse ishiasest lahti saaks, mis mind igal aastal just novembri lõpus üles leiab, paneks ülehomme ja laupäeval ning ka pühapäeval jala joonele! 39 tundi on veel stardini aega....