reede, 27. juuni 2014

Vätternrundani allaheitmine!

Eestlane on juba kord selline loom, et talle on alati vähe, ta peab alati kellestki parem olema ja igal juhul kasvõi näiteks naabrile ära tegema. Juba Vargamäelt saati! Kaasajal väljendub see nii autode-majade suuruses, lastele võimaldatavas hariduses kui ka harrastusspordis. Kui näiteks Eesti suurimas maastikurattasarjas nimega Estonian Cup stardib raskel maratonidistantsil ca 1200 ja paljude harrastajate ettevalmistuse jaoks tunduvalt sobivamal poolmaratonil vaid 400 ratturit, siis eestlase igal-juhul-naabrist-parem-olemise kompleksi mittepõdevas Lätis on asi vastupidine - maratoni sõidab sealses sarjas ca 500 tõsist tegijat, poolikule läheb tavaliselt aga lausa 2000 mõistlikku harrastajat.
Estonian Cup Rõuge rattamaratoni start.
Ma võin ju siin targutada ja teoretiseerida, aga see ju mind ja/või eestlasi ei muuda. Kui kunagi aprillis helistas mulle üks tuttav rattur ning pakkus välja idee naabritele (loe: svenssonitele) ära teha ning nende hädisele 300km pikkusele Vätternrundan'ile vastukaaluks hoopis ümber Peipsi sõita, olin ilma pikemalt mõtlemata nõus! Vaatamata sellele, et ettevõetav marsruut viib läbi Venemaa, kus mitte kõik ei ole ainult võimalik, vaid palju asju on ka ilmvõimatu! Vaatamata sellele, et arvutuslikult tuli selle ringi pikkuseks 565 kilomeetrit ning vaatamata sellele, et see hirmuäratav ring oli plaanis ära teha vaid kahe päevaga....
Stardis, Värska sanatooriumi ees!
25. juuni hommikul kell 7 oli kokkuaetud (loe: nõussesaadud) seltskond valmis lahingusse minema, teadmata täpselt, mis sorti lahing ees ootamas on, sest ligi 200 kilomeetrise lõigu kohta sel päeval ees ootavast kokku 320-st kilomeetrist puudus igasugune info. Kuna sõit toimus maanteeratastega, oli kõige olulisem teekatte ja liiklustiheduse olukord, lisaks sellele pidi arvestama ka Venemaal valitseva üldise liikluspohhuismiga, ehk siis teedel liikuvate sõidukite kiirust piirab vaid nende mootori võimsus! Asja tegelikust tõsidusest annab aimu eile õhtul laekunud äärmiselt kurb teade Moskva lähistelt Domodedovost, kus alles pühapäeval ratturitele tuntud Poola Beskidy MTB-tuuri lõpetanud Aleksei Pitšugin hukkus rattatrenni tehes 130-ga kihutanud auto rataste all. Alekseil oli tõsine plaan sügisel Haanja100-le tulla......... Puhka rahus!
R.I.P.
Mina ise kohe stardist koos teistega minna ei saanud, sest pidin meie saateautoga kõigepealt üle piiri sõitma. Aga alates Kunitšna Gorast, ehk siis Koidula piiripunkti Venemaa sõsarpunktist, olin rivis ja sõit Pihkva poole võis alata. Siinkohal oleks paslik teha väike geograafiatund ning selgitada, et ümber Peipsi sõites peab sõitma veel ümber kolme järve - Pihkva järv, Lämmijärv ja Narva veehoidla, ehk siis ettevõetud Venemaa-poolne trass oli selline - Värska-Petseri-Pihkva-Gdov-Slantsõ-Kingissepp-Narva. Kuni Pihkvani läks vaatamata alanud vihmale õnnelikult, saime isegi natuke maad taganttuules sõita, mis kasvatas korralikult keskmist kiirust. Pihkva suurlinnast (200.000 elanikku) õnnelikult läbi, tehti esimene toidupaus ning kohe seejärel läks esimene ratas õhtale, käikar kodaras ning üks vedaja vähem. Pihkvast alates meile vastu keeranud tuul, pigem isegi eest vasakult puhuv küljekas ei andnud mingit võimalust varju saada ning peale kümneminutilist punases pulsiga sõitmist pudenesin grupist. Kindlasti oli üheks põhjuseks 3 päeva tagasi joostud Võidupüha maraton ning kahe päeva tagune 160km pikkune soojendussõit Võru-Valga-Võru. Uskusin starti asudes, et olen rauast, aga ei. Meelde tuli anekdoot Tšapaist ja Petkast, kus Tšapai vedas teiste ohvitseridega kihla, et tal on mees, kes joob 5 viina korraga ära ja lahkub omal ajal. Kui siis Petka sellega ohvitseride ees hakkama ei saanud ning peale kolmandat pudelit ära kukkus, arutas Tšapai omaette, et huvitav küll - just paar tundi tagasi proovisime ja siis läks viis viina nigut niuhti mehele sisse.... :)
Grupp kusagil teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel.
Peale 65km sõitu ilmus protokolli minu nime taha DNF, põhjusteks oma nõrkus, sõidukaaslaste liigne  kiirustamine kell 21 Narva-Jõesuus ootavasse spaasse ning vähemoluline ei olnud ka see, et saateautos istus katkise rattaga löödud mees Leivo, kelle nägu läks peale minu katkestamist uuesti naerule, sest ta sai minult sõitva ratta ning taas grupiga liituda. Olin ise küll üsna löödud ja kaaslaste peale veidi pahane, aga kokkulepe oli, et nõrkasid ei oodata ja nii ta läks. Kuna olemine oli üsna märg, varastasin veidike vene mendi jaoks igaks puhuks varutud altkäemaksu ning olemine muutus kohe soojemaks ja lõbusamaks. 140km peal ronis järgmine mees pardale, põhjuseks sel aastal pikima ühe jutiga tehtud sõidu rekordi ületamine... :) Eelpoolmainitud liiklusohtlikkuse kohapealt asi eriti hull ei olnud, kihutati küll, aga napikaid oli kõigest paar-kolm. Samas olid teeäärsed metsad täis mälestuspärgi ja riste ning neid oli selle 200km peale Pihkvast Kingisseppa ikka sinna poolesaja kanti!?!
Jelizarovo klooster. Väidetavalt olevat siia pagendatud Putja eksnaine
ning seetõttu olevat rahakraanid avatud. Oli näha küll, et ei koonerdata!
Asfalt oli tegelikult kole, löökauke ja pikivagusid täis pikitud. Samas rehvipurunemisi oli vaid kaks ja needki miskipärast just nende teede pärast alla pandud krossijooksudel. Lisaks löökaukudele on Venemaa asfalt ikka väga konarlik, pidevalt oli tagant bussist näha surnud kätesse verd raputavaid sõitjaid ning üha rohkem üritati sõita püsti sadulas. Pisitasa aga edeneti ikka põhja poole ning peale kummitustelinna Slantsõ läbimist jõudsimegi Kingissepa külje all Piiter-Narva maanteele. Seal pidime hullunud liikluse pärast ratturite grupist eemale hoidma, sest paar korda pandi saateautost raudselt pealt sajase kiirusega suisa paremalt mööda!?! Tee peal oli mingi kontrollpost, mille juures peatudes meilt küsiti: "Võ kuda? V Evropu?" Samal ajal pani meist ja ka sellest stoppmärgi ja kiirusepiirangutega kontrollpostist ilma peatumata ca 130-ga mööda must Range Rover. Pole tšudes!!!
Krt, marketisse ei jõudnudki, nii kiire oli... :)
Narva jõudes ootas meid ootamatult ees 2,5 tunnine piirisaba, samal ajal kui ratturid ilma järjekorrata üle pääsesid. Ja kuna kõik asjad olid autos, siis pidid õnnelikud ülepääsejad Narva-Jõesuu spaahotellis poolteist tundi paljajalu ringi patseerima, ainsaks kehakatteks hotellitoa kapist leitud hommikumantel. Aga spaa oli mõnusalt rammestav! Hommikuste juttude põhjal oli sõitjate sõidujärgne uni korralik ning hommikul asuti varakult tegutsema eesmärgiga Värskasse tagasi jõuda. Ronisin ise taas sadulasse, sest tunne oli väga hea. Kuna Soonets ja Leivo otsustasid teise päeva vahele jätta, siis jätkasime kuuekesi. Kõigepealt Jõesuu-Sillamäe-Jõhvi-Illuka-Mustvee ning sealt juba Kasepää ja Omedu kaudu Koosale, kus algasid selle päeva õudused. Taas kodumaiste heade teedega harjunud ratturid raputas korralikult maa peale tagasi Koosa ja Kavastu vaheline teeremont ning see tee oli hullem, kui mistahes eilne lõik Venemaal. Suuretükiline purustatud asfalt vaheldumisi lahtise liiva ja treppis kruusaga ning nii ca 11km jutti. Kavastus väike peatus, parvega üle ning taas veidi vale otsus suunduda Võnnu peale - veel 9km kruusateed!!!

Tartu-Räpina maanteele saades tundus õudus otsas olevat, kuid ühe mehe nina haistis eesootavat jama ning ta ronis 200km täitumisel taas autosse. Taas uus rekord ja päev kirjas? Veel enne Räpinat veel üks teeremont ja taas 5,5km kruusa-liiva-jne. Peaorganisaatoril läksid sellel lõigul mõlemad rehvid, kuid autos olevate varujooksude abil sai mees taas kiiresti sadulasse ning saateauto poolt ka grupile järele veetud. Minu puhul oli kõige naljakam see, et kusagil 150km peal olin eelmise päevaga võrreldes nagu ümbersündinud - tegin pidevalt pikki vahetusi ees gruppi vedades ning meeleolu üleval hoides. Kas tõesti jäi pühadeaegsest paugust taastumiseks üks päev puudu. Värska sanatooriumi juures peale 260km läbimist oli tunne, et paneks edasi, mis kinnitab taas minu poolt juba eelmise aasta Tallinn-Munamäe sõidu järel lendu lastud mõtet - on suur vahe, kas sõita 140 või 200km, aga pole mingit vahet, kas sõita 200 või 300km!!!
Neli kanget peale 580km läbimist Värskas!!! Thumbs up!
Neljal mehel sai siis Peipsile ring peale ning seega on rootslaste kuulus Vätternrundan ametlikult allaheidetud! Mina ise teen selle sama tripi igal juhul ära kas järgmisel või siis ülejärgmisel aastal! Ükskord me võidame niikuinii!!!
Soonetsi esimene päev graafiliselt!
Minu eilne päev graafiliselt!

Elutarkust Peipsi tagant!
Tänud kõikidele osalejatele, abilistele, kaasaelajatele! Erilised tänud tuulele, mis puhus mõlemal päeval vastu!!! Täname veel Eesti ja Vene tollimehi-naisi ja piirivalvureid, kes eriti asjasse ei süüvinud ning lasid meid üsna hõlpsasti üle ja tagasi! Täname ka Eesti teedeehitajaid, kes miskipärast ei ehita...
Pildike Sosnovski nim. kolhoosi katseputkepõllult... :)
Kel soovi teada saada, kuidas sihuke sõit tundub, need on oodatud pühapäeval, 29.06, kell 10 Männikule sõitma selle aasta esimest brevetit, pikkus 200km! Täpsem info!

esmaspäev, 23. juuni 2014

Tempomeistri trenn!

Maratoni tempomeistri töö on hoida 42,2km jooksul ettemääratud ühtlast tempot ning viia temaga juba stardis liitunud algajamad jooksjad maratoni finišisse etteantud ajaga. Igal suuremal maratonil on sellised tegelased ametis ning olen minagi oma õpipoisi aastatel vähemasti kahel korral SEB Tallinna maratonil Meelis Atoneni abi kasutanud. Esimesel korral ei olnud ma valitud tempoks valmis, surin ilmselt 3 nädalat varem tehtud Ironman'i süül veel enne teist korda Piritale jõudmist, teisel korral aga oli Ironman'ist nädalajagu rohkem päevi möödas ning lõpetasin üle 5 minuti enne valitud lõpuaega.
Igas maratonis peab ka midagi huvitavat olema!
Taamal Tori põrgu!
Põhjus, miks ma sellest juttu teen, on lihtne. Nimelt olen ennast sügisesele SEB maratonile möllinud ametisse 4:30 lõpuaja tempomeistrina ning võtan seda tööd täiesti tõsiselt, sest mind võeti tõsiselt, kui mind sinna tööle võeti. Ja et sügisel oma ametis tõsiselt esineda, tuleb selleks trenni teha. Tavapärase 10km trenni jooksul on lihtne ühtlast tempot hoida, aga proovi sa seda teha 42,2km jooksul, ilma et sul ora perses oleks, ehk siis ilma et sinu treeningu lõpuaeg avalikkusele nähtavaks ei saa!
Uhke tunne - lipukandjad suunduvad Tori sillale jooksjaid ja
Võidupüha tuld teele saatma. Foto autor Peeter Kand.
Kui nüüd lugeja juba taipas, siis parim võimalus oma jooksukiiruse kontrollimiseks on maraton, selline ajavõtuga ja konkurentidega ja puha. Ja just selline oli minu jaoks tänane Pärnumaa suurüritus - Võidupüha maraton! Läksin starti plaaniga joosta Torilt Pärnusse ühtlase tempoga ja lõpuajaga 4:30, mis tähendas keskmist kilomeetri läbimise aega ehk siis tempot sinna 6:25 kanti. Nii ma ka stardist läksin, aga teise kilomeetri lõpus avastasin, et midagi kiiksub selja taga. See oli punane latern, mida kannab jooksu viimane osaleja ning kelle taga on ainult laibakas, seekord olid nendeks kaks sõbralikku jalgratturit. Umbes seitsmenda kilomeetri kandis, endiselt viimasena kulgedes, lubasin nendele ratturitele, et finišis ma kohe kindlasti viimane ei ole.
Võidupüha jaanituli on süüdatud ning ootab maakondadesse laialiviimist!
Ja nii ka läks, alates tollest hetkest kuni lõpujooneni möödusin tervelt 21-st liiga kiirelt alustanud osalejast, kes olid parajasti lõivu maksmas. Poolmaraton sai läbitud 2:13-ga, teine pool 2:15-ga, negatiivset splitti küll ei tulnud, aga just sellel konkreetsel rajal on seda ka parajalt keeruline teha, sest raja teine pool on esimesest raskem ja tehnilisem, sisaldades liivaseid metsalõike ning linnas kulgemist, mis tähendab palju nurki ja pöördeid. Lõpujoone ületasin ajaga 4:28:46 ehk siis plaanitust veidi kiiremini. Endomondo võtab jooksu kokku niimoodi!
Esimesed meetrid, veel ei ole punane latern! Foto autor Võdupüha maraton.
Sportlik jaaniaeg sai avalöögi, homme on taas plaanis külastada maanteerattaga Valgat, esiteks austada Paju lahingupaika ning seejärel külastada Võidupüha paraadi, mis esimest korda toimub nii Valgas kui Valkas, ehk kahes riigis. Ilusaid pühi kõigile, pidutsege vähem, sportige rohkem...... Mul endal on juuni lõpuks ikka täitsa hullud plaanid, aga kõigest omal ajal, onju?

Ahjaa, täna joostud maraton oli minu kolmekümnes....

pühapäev, 15. juuni 2014

Elu on ikka seiklus küll!

Jah, spordimehe, eriti veel sellise, kes mitmeid alasid harrastab, elu on on ikka üks paras seiklus küll. Sest kuidas muidu seletada eile juhtunut, kui seisin hommikul kell 11:30 Jägala joa juures Jõelähtme üliraske 85km pikkuse rattamaratoni stardis ning õhtul kell 21:48 anti mulle Laulasmaal üle diplom, mis kinnitas minu 29-nda maratoni läbimist!
Haamer ultrajooksu auhinnaks? Miks mitte?
Ärge nüüd kohe uskuma tõtake, et suutsin peale 7-8 tundi Jõelähtmes veel maratoni peale joosta, sest tegelikult oli mul plaanis Laulasmaal maratoni starti minna alles täna kell 13:00! Jah, masterplan teha üks parajalt hull sportlik nädalavahetus oli järgmine - laupäeval ca 7-8 tundi maastikuratta sadulas läbimas Saku100 ja Haanja100 kõrval Eesti rattamaratonide esikolmikusse kuuluvat Jõelähtme RM-i, siis 18h taastumiseks ning pühapäeva hommikul maanteerattaga Meremõisa, kus kell 13:00 plaanis maraton. Ja kuna õhtuks pidi elukaaslane poja Laulasmaale laagrisse viima, siis oleks maratonijärgne koju tagasi saamine kah kindlustatud. Aga läks kahjuks teisiti...
Stardis - chill, grill ja partisan Kuldar. Foto autor Agnes Pajur.
Jõelähtme maratoni starti sai mindud väikese aukartusega - 85km võitja ajaga ca 4h peaks maastikurattahuvilisele mõndagi ütlema. Meelis "Flash" Välk oli oma pundiga Põhja-Eesti kidurast MTB-maastikust välja pigistanud 100 ja enam protsenti rada - ja just sihukest rada, mis minu single-speed-ile sobivaim. Männimetsa singlid, fosforiidikaevanduste aherainemäed, Põhja-Eesti paekallas jne jne jne. Juba esimesel Koila singlil hakkas mehi jalgu jääma, vahepealsetel ülemineku asfaldi- ja kruusalõikudel jäeti mind küll taas pikalt maha, aga Kotka mägedesse jõudes olid need samad mehed jälle jalus. Sain neist kuidagi mööda ning asusin oma sõitu tegema, kui prügila kõrvale jõudes käis tagarummus PLINN!!! Kohe ei saanudki aru, mis seal juhtus, aga ca 500m edasi läks kett maha. Kett maha single-speed'il, millel pole juba 3 aastat ühtegi keti ega käiguvahetuse jama olnud?!? Sest käike vahetada ei saa ja kett on BMX-rattalt pärit! Ma ju loobusin käikudest just seetõttu, et minu jalakujule need kergelt purunevad mehhanismid ei sobinud?!?

Astusin tagumise hammasratta pooleks - kuhu edasi?
Kas ma tõesti pean endale täisrauast rummu panema, mille külge keevitatakse terasest hammakas? Kust küll see jõud tuleb, mis rauda purustab? Ei tea, aga sinna 22-le kildile see sõit jäi, läbisin veel paar kilti tõukerattaga lähima suurema teeni, kus Jõelähtme Singli lahe kollektiiv mind võistluskeskusesse tagasi toimetas. Juba tagasisõidul hakkas peas idanema idee veel kohe samal õhtul homne maraton ära joosta - mis täna tehtud, see homme hooletu. Vaatasin Jägala ääres veel poolmaratoni stardi ära ja kiirustasin siis Nõmme kaudu Meremõisa poole, et veel enne pimedaks minekut maraton purki saada.
Siin ja edaspidi näiteid Laulasmaa Ultra rajast...
Laulasmaa Ultra on tegelikult 211km pikkune (5 maratoni) jooksu- ja käimisvõistlus, mille kontrollajaks on 32 tundi. Eripäraks on see, et saad oma stardiaja ise määrata - peaasi, et pühapäeva õhtul enne kella kuut oma valitud distantsi läbitud saad. Kuna mina algaja maratonijooksjana ei ole enda sees veel ultrale kutsuvat krõksu kuulnud, siis eesmärgiks oli piirduda 2 ringiga ehk 42,2 kilomeetriga ehk maratoniga.

Kell 17:00 olin valmis minema. Ega mul enne jooksu rajast mingit erilist aimu polnud, olin vaid kuulnud, et tegu pidi olema raske rajaga. Keila-Joa parki jõudes hakkasin aru saama, millese ma ennast mässinud olen, nimelt sai mõned aastad tagasi sügiseti rattaga Paldiskist Tallinna sõidetud ning peamiselt seda sama rada mööda see jooks kulgeski. Kraavid, ojad, juurikad, rajale langenud puud, tõkkepuud, sillad, trepid, teravad tõusud ja laskumised - just selline on Laulasmaa Ultra rada.

Veel enne jooksma asumist olin piilunud Endomondost mõnede Laulasmaal juba maratoni läbinud jooksjate aegu ning näiteks peale igipõlise konkurendi Marika maratoniaja 5:03 nägemist seadsin endale eesmärgiks iga hinna eest alla 5 tunni tulla. See oleks siis tähendanud sellist 7min/km tempot, mis oleks viimaste nädalate treeningute või siis pigem nende puudumise taustal olnud mõistlik jooksukiirus. Aga vaatamata kehvale ettevalmistusele, hommikusele rattapingutusele ning pidevalt loodist väljas olevale trassile hoidsin ma miskipärast lausa 2/3 distantsi ulatuses ca 6:30 tempot, mis oleks lõpuajaks andnud ca 4:35!

Täna takkajärgi ei saagi aru, mis mind tagant kihutas. OK, eespool läksid selle võistluse teine mees, kogu võistluse jooksul kokku 211km läbinud Rain Seepõld ja Eesti ultrajooksukorüfee Peeter Vennikas ning nende püüdmine ning neist möödumine võis olla üheks kiirustamise põhjuseks. Mis tehtud, see tehtud - 10km enne lõppu, peale neljandat laskumist Rannamõisa pangalt mere äärde, tuli teenitud karistus vastu võtta. Jalad pakustusid hoobilt ning iga väiksemgi allmäge minek tegi põrgupiina. Ca 5km enne lõppu möödus minust varasemalt selja taha jäetud Rain Seepõld, kes oli parasjagu lõpetamas oma kolmandat maratoni..... Ultrad on ultrad on ultrad.... Roomasin need viimased kilomeetrid kuidagi läbi, elavnesin korraks ca 2km enne lõppu, kui tundus, et võimalik on saada lõpuaeg alla 4:50. Sinnakanti ta tuligi, täpsemalt 4:48:45, mis antud kontekstis on ilmselt maksimum, mida võtta oli. Tehtud, 29 maratoni (sel aastal 7) siis purgis!

Jah, elu on ikka seiklus küll, aga ilma selliste seiklusteta poleks ju teilegi millestki kirjutada. Kui nt iseenese tarkusest (loe: lollusest) teha sporti nii, et pääle igasugu vigastusi lubab keha ainukese kestvusspordina vaid maanteed kerida, on peatne mõtete kokkujooks vältimatu ning lugejate suunas saadetav kunagine kuld muutub iga päevaga aina rohkem pasakarva. Minul seda probleemi pole, sest palju huvitavat on veel juunikuuski ees ootamas. Sellest aga juba lähiajal!!!