Kolmapäev, 23. detsember 2015

50 ehk olen poolel teel!

Viis aastat tagasi, detsembris 2010, jooksin Rocca al Mares oma teise maratoni. Seda tervelt 20 kuud hiljem peale oma esimest maratoni. Läinud pühapäeval, 60 kuud peale toda teist maratoni, jooksin Rocca al Mares oma poolesajanda maratoni. Nende 60 kuu, ehk siis viie aastaga on palju muutunud - lisaks tervelt 20 pügala võrra soojenenud ilmale (-11°C anno 2010 vs +9°C anno 2015) on palju muutunud kogu maratonimaastik. Kui veel viis aastat tagasi oli maraton selline ülim eesmärk, mission impossible, määramatu lõpuga avantüür, paljude jaoks täiesti mõistetamatu ettevõtmine, siis kuidagimoodi on nende vaid viie aastaga asi muutunud. Maraton on muutunud nii igapäevaseks, et naljahambad võtavad kätte ja nimetavad näiteks Haanja Ultra100 kõrvalala - 42,2km pikkust jooksu - "Mesikäpa jooksuks" või siis sprindiks! Või siis järgmisel aastal oma 70-ndat juubelit tähistav Leili Teeväli võtab kätte ja jookseb aastal 2015 tervelt 45 maratoni, ehk siis peaaegu et maratoni nädalas! Kuhu on kadunud aukartus tema pühaduse vastu?
Numbrid minu ja Marguse rinnal näitavad, mitmenda
maratoniga tegu! Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.
Aukartuse kadumise taga on maratonibuum, mis kõige paremini väljendub võimaluste avardumises. Kui veel vaid 10 aastat tagasi toimus Maarjamaa pinnal 2 maratoni aastas, siis sel aastal korralda(si)n mina 6 maratoni ning ametlikus jooksukalendris on neid kokku kaugelt üle 30-e! Lisaks korraldatavate maratonide suurele arvule on ka nendel maratonidel pakutava menüü ehk raja valik seinast seina - staadionimaratonidest kuni linnamaratonideni, rääkimata maastiku- või rabamaratonidest. Pikenenud ajalimiidid on andnud paljudele varem maratonipatust eemalehoidnutele võimaluse ennast testida 42,2km pikkuse maa läbimisel ning seda kinnitab aasta-aastalt suurenev maratoni läbinute arv. Buumi alguses 4 aastat tagasi oli see number paari tuhande kandis, ehk siis ajavahemikus 1920-2010 oli Eestis kokku just niipalju ametlikul võistlusel 42,2km läbijat. Hetkel on see number tõusnud 6500 juurde, jäädes siiski alla 1% Eesti inimestest.

Vana-Aasta maraton Aivo Liksori taastusravi toetuseks.
Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.
See sajandik kogu rahvast võib endale uhkusega rusikaga vastu rinda lüüa ja deklareerida, et TEHTUD! See, et tervelt 99% ei saa seda öelda, näitab üsna selgesti, et maraton ei ole ega saagi olla nö tavaline julgustükk, a la jääaugus ujumine või benjihüpe! Seda näitas ka selgelt kolm päeva tagasi Vana-Aasta maratonil minuga juhtunu. Vaatamata 49-le läbitud maratonile ning suurele kogemusepagasile sain 25-nda kilomeetri peal korraliku haamri. Tavaliselt lajatab see haamer 10km hiljem ning siis saab juba puhtalt tahtejõu pealt lõpuni kulgeda, aga 25-nda peal on veel ju 17km minna. Läksin kohe üle 25-ndale režiimile ning vaikselt edasi kulgedes ja olukorda analüüsides leidsin ka süüdlase, milleks osutus asfalt. Viimati oli mul maratonil sama raske olla Valencia munakividel-asfaldil ning ka seal pandi mind haamri poolt veerandsajandal kilomeetril paika! Ülekaalulisena eelistan pehmemaid pinnaseid, a la 100% pinnasteel kulgev Pääsküla raba rada või ka Vändra talvemaratoni rada, kus sai ikka vähemasti 75% asfaldi kõrval kulgetud. Lühikese treeningu ajal ei saa sellest aru, aga kolm tundi järjest asfaldi tampimine kulutab vähemasti minu jalad nii lühikeseks, et peab neile veidi puhkust andma. Nõnda kujuneski minu poolesajas maraton üsna pikaks, aga alla viie tunni tulin ära! 50 tehtud, 50 veel! 29.detsember 2017 peaks olema siis see päev, kui tahan ära teha oma sajanda maratoni, oma poolesajandal elujuubelil, koos kõigi teistega!
Kubija Jõulumaratoni ebatraditsioonilised medalid. Autor: Külli Leola
Ilusaid ja rahulikke pühi kõigile lugejaile! Tuletan teile meelde, et peale pekki-kapsast-vorsti on hädatarvilik veidikenegi liigutada, kasvõi kõndida iga päev paar või enam kilomeetrit. Mina ja sõbrad jookseme eeloleval pühapäeval Kubija metsas terve maratoni ning aasta viimasel päeval teen veel ühe maratoni, Meremõisas Harjumaal! Haiguste ravi, kontrollitud............


Laupäev, 12. detsember 2015

Milking cash, vol 3!

Täna sai Nõmme KJK-le üle antud Pääsküla maratoni korraldamise abil sihtotstarbeliselt Nõmme KJK noorte laagritoetuseks kogutud 1505 eurot!
Nõmme KJK juhil Anu Vackermannil on igatahes näpp püsti!
Aitüma kõikidele annetajatele ja toetajatele, edu toetuse saajatele!!!


Neljapäev, 10. detsember 2015

Maailmalõpp on käes....

Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...
Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam
Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":
- Miks nad niimoodi kihutavad?
- Sest esimene saab auhinna!
- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?
Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!
Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk
OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!
Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik
Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!

Jooksmiseni.........





Esmaspäev, 7. detsember 2015

Mispo 3/3, 49-s, inimene harjub kõigega...

...isegi poomisega - algub sipleb veidike, hiljem jääb rahulikuks! Selles habemega naljas on paraku sees ka üks suur tera tõtt, sest inimkehale on antud imepärane võime ennast ekstreemses olukorras kokku võtta ning teha ära kõik see, mida inimese loll pea on planeerinud ja ette võtnud. Ja siis, kui see planeeritu on lõpuks täide viidud, ei taha see keha teha enam ühtegi liigset liigutust, andes igal sammul märku, et OK, tegid nalja, aga nüüd aitab! Tegelikkus hetkel nii hull ei ole, kui selles eile kirjutatud postituse algusest võib välja paista! Mõned imelikud kohad, mis pole kunagi maratonijärgselt valu teinud, tekitavad hetkel veidi ebamugavust, aga samas need tavapäraselt maratonijärgselt valutavad kohad ei anna endast üldse märku. Kokkuvõttes pole mul siin kurta midagi, sest "Ise" ju tegi!
Kolmanda päeva stardi ootel vihmavarjus...
Kolmanda päeva stardis seista oli ikka tunduvalt tummisem, kui päev varem. Laupäevane, teine järjestikune, maraton oli lisanud korraliku pahmaka enesekindlust ning tutvustanud mulle seda senikogemata tunnet, mille ma endamisi ristisin ultratundeks. See on selline staadium, kus sa tunned, et sinu seisund ei saa enam kuidagi paremaks minna, aga samas hullemaks ka ei lähe. Lihtsalt tiksud samas rütmis edasi, kuni finišis medal kaela pannakse. Ning finišijärgselt ei ole tunnet, et variseks kohe horisontaali, vaid võiks hoopis edasi joosta. Säärase hea tunde tekkimisele aitas kindlasti kaasa kohe esimesest päevast peale õigesti valitud tempo, mis hindas täpselt organismi hetkeseisundit ja võimalusi. Minu suurim rahuolu ei tulenegi sellest, et ma kolme päevaga kolm maratoni ära tegin (milles ma enne ei kahelnudki), vaid hoopis nende kolme maratoni lõpuaegadest - 5:00, 4:56, 4:53. See kahanev numbrijada tuletab meelde ühte tuntud vanasõna, kus mängus aeglus, aerud ja teekonna pikkus! Ehk siis, distants ei tapa, tempo tapab! Eile ja üleeile Vändras kogetu pani mind mõtlema ühe senimaani minu jaoks ulme valdkonda kuulunud ettevõtmise läbitegemise peale. Kustutaks ma ju sellega suure pleki oma renomeelt, sest Haanja Ultra100 on ainus minu korraldatud spordisündmus, mida ma ise pole läbinud. Eks järgmisel sügisel näis...
Surnuaia tõusul koos Ljubov Bogdanovaga Piiterist.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
Olen siit ja sealt kuulnud erinevaid arvamusi selle kolmepäevase avantüüri kohta seal Vändras ning need arvamused on eestasele tavapäraselt seinast seina. Kõlas ka see kõige tähtsam küsimus - miks? Vastus on väga lihtne - kuna ma tellisin Urmo Raiendilt endale 20. detsembril toimuvaks Heategevuslikuks Vana-aasta jooksuks numbrivesti ühe ümmarguse numbriga, siis ei jäänudki mul seal Vändras muud üle, kui need kolm maratoni ära joosta ja olla täiesti õigustatult Rocca al Mare kooli juures oma poolesajanda maratoni stardis numbriga 50!

I always love when the plan comes together!!!




Laupäev, 5. detsember 2015

Mispo 2/3, maraton 48, inimkatsed jätkuvad!

Olete te kunagi seisnud siinpool ja mõelnud, et mis on seal teisel pool? Noh, sealpool, kus te pole kunagi varem käinud või siis midagi sellist uut ja senitundmatut teinud. Kindlasti on selline ühelt poolt veidi pelutav tunne, aga teisalt on uudishimu ikka hirmus suur saamaks teada, et "mida kuradit nad sinna plangu taha ikkagi ehitavad"! Täna kell 11 Vändras maratonifestivali teise päeva stardis seistes oli just selline veidi muret tekitav, aga painavalt teadmishimuline tunne, sest kuigi olen kunagi varem kahel järjestikusel päeval jutti ära teinud pooliku ja maratoni, siis kaks maratoni kahe päevaga oli ka minusuguse paadunud kestvusalade harrastaja jaoks täiesti uus kogemus ning lisaks neile kahele järjestikusele päevale ei saanud ma kuidagi unustada seda, et see hüpe tundmatusse on tegelikult pikem kui vaid kaks päeva jutti maratoni joosta....
Vändra, day 2, three minutes to the start!
Eilse maratoni järelnähud olid võrreldes tavapärase maratonijärgse hommikuga üsna tühised, väike valu siin või imelik tunne seal ei löö kogenud maratoonarit kunagi rööpast välja. Stardist sai minema mindud kergelt, vesteldes ja arutades kaaskannatajatega erinevaid teise päeva tüsistusi. 3 esimest kilomeetrit oli lillepidu koos lustiga, kuid siis järsku tõusis tee ees püsti. Esimese matsuga ei saanud aru, et mis nüüd lahti, terve keha loksus ja logises, vägisi kippus meelde ühe tuntud filmi pealkiri - "The Empire Strikes Back", ehk siis eelmisel päeval viis tundi järjest narritud organism otsustas vastu hakata, saades kuidagiviisi aru, et järjekordne viis tundi narrimist on taas tulemas! Aga mul olid vastumeetmed kohe olemas - lülitusin 25-ndale energiatarbimise režiimile,  mis minu puhul tähendab kombot 100K+900J. Kuna järgmine kilt ei suutnud see kombo ees kummuvat maanteed täiesti maha suruda, pidin rakendama karmimaid meetmeid, ehk siis käiku läks lausa 26-s energiatarbimise režiim kombona 100K+400J+100K+400J! See aitas, sest juba kuuendal kildil naasesin 25-nda režiimi juurde ning peale lühikest võitlust minu kahel õlal istuvate valges kuues ja mustas rüüs mehikese vahel jätkasin kahekümneviiendaga peaaegu lõpuni välja. See must mehike nimelt tahtis, et ma jookseksin 100% lõpuni välja. Tegelikkuses osutus see 25-nda režiimi kombo kiiremaks kui eilse päeva puhas, ilma mingi režiimita jooks...
Vene keele tund Vändra vallamajas - mis elukutse
esindajate kevadkontserdi plagu see on?
Neljandal ringil jäin totaalse paduka kätte ning niigi õhukeselt riides olles hakkas läbiligunenuna ikka kuradima külm. Ringi  lõpus tegin kaheminutise treti oma auto juurde ja kõik mehe rinnast (mis on teatavasti ülalpool vööd) kõrgemal olev läks vahetusse kuiva ja soojema vastu! 38-ndal kilomeetril, kui aega oli kulunud 4:26, ärkas taas see mustas kuues vennike ning hakkas nõudma lõpuaega alla 4:50-ne! Kuidagi õnnestus see uitvend puu taha saata ning viimased kaks kilti tegin pigem taastavat pika sammuga kõndi, sügavalt mõeldes eesootavale kolmandale päevale. Lõpuaeg täna 4:56:56, ehk siis üle kolme minuti parem kui eile! Aga ärgem unustagem, et homme on taas päev ja taas maraton!
Kaks päeva üsna tühja kõhuga rajal ja siis
peale lõpetamist siuke värk - sai ikka õgitud!
Kui homme külm või mõni muu ootamatu tegur mind ära ei kustuta, siis proovin ka kolme päeva kokkuvõtte homme hilisõhtuks siia üles saada! Palju edu mulle kõigi teie poolt! Jee!

Reede, 4. detsember 2015

Mispo 1/3, eakohane maraton!

Täna kell 11 anti Eesti mitteametlikus maratonipealinnas Vändras stardipauk Maarjamaa esimesele maratonifestivalile - kolmepäevasele jooksupeole, kus maratonikogujatest jooksugurmaanidele on antud võimalus tõelisuseks teha oma veidraimad unenäod. Nimelt oli alates tänasest võimalik lausa kolmel päeval järjest startida maratonidistantsile, lühematest jooksudest (21,1 ja 7km) rääkimata. Siinsamas jutu kõrval paremal tiksub üks countdown, lugedes päevi-tunde-minuteid 29. detsembrini 2017, ehk päevani, mil ma peaks jooksma oma sajandat maratoni!  Kuna hetke seis on 755 päeva ja 53 maratoni, ehk 1 maraton üle 2 nädala kahe järgmise aasta jooksul, siis ei saanud ma nii head võimalust mööda lasta, et seda hullumeelset sagedust vähendada ning laksata kolm kärbest ühe hoobiga (loe: nädalavahetusega)!

Mind novembri lõpupäevadel juba tavapäraselt külastav ishias laksas seekord läinud pühapäeval alaselja piirkonda ning veel üleeile polnud selge, kas ma üldse Vändrasse minna saan. Tänusõnad ravimitootjatele kangede droogide eest ja eriline tänu sellele mehele, kes need mulle kiiresti orgunnis. Täna hommikul oli olemine juba menee-bolee ning võisin starti asuda. Eesmärgiks ikka ennast tagasi hoida, sest kahel järgmisel päeval ootab ees tundmatu maa. Seadsin alguses tempo paika sinna kusagile 5 tunnise lõpuaja peale, mis tegi kilomeetri ajaks ca 7:10 ja suures piirdes suutsin vaatamata pealelõunal tugevnenud tuulele ka seda hoida. Viimastel kilomeetritel läks asi küll veidi lappama ning seda oli ka tänasest lõpptulemusest näha - tervelt 7,9 sekki läks üle viie tunni, lõpuaeg täna siis 5:00:07,9! Muidu oli täitsa tip-top ja tavaline maraton, aga ma pole vist kunagi ühe maratoni jooksul nii palju söögikraami tarbinud kui täna. Tegelikult on ka sellele seletus olemas, nimelt panid need ishiase minema peletanud rohud mao valutama ning maovalu vastu aitab söömine.... Nüüd tuleb siis uued rohud sebida!
Medal anti ka, ei tea kas 3 karu tähendab
kolme maratoni?
Homme uus päev ja uus maraton! Väljasõit hommikul kell 8:30 Järve Keskuse juurest!

Ah jaa, üks asi veel - pealkirjas olev sõna eakohane tähendab ainult üht, nimelt jõudsin oma maratonide arvuga oma eluaastatele kõrvale, kahekordistamine peaks eeldatavalt toimuma ülalpool nimetatud kuupäeval!


Kolmapäev, 2. detsember 2015

Häätegu Pääskülas, nr 46!

Veidi üle 2 aasta tagasi oma kuueteistkümnendalt maratonilt, Poolast Poznanist naastes, tekkis autos oleva seltskonnaga põnev arutelu ühe uue maratoni korraldamise teemadel. Kuigi Eesti rekordi valdaja 100km jooksus Peeter Kirpu käis küll kõvasti peale, et maratoni võiks korraldada tema kodukoha lähedal Stromka ranna ja Kakumäe kandis, siis kaaludes erinevaid miinuseid, otsustasin maratoni korraldada ikkagi oma kodukoha lähedal ehk Pääsküla rabas. Ja kuna uue maratoni puhul olid erilised nii aeg (novembri lõpp) kui ka koht, siis pidi ka korralduslikult midagi erilist välja mõtlema. Kuna vaid pool aastat enne selle uue maratoniidee sündimist oli mind avalikult süüdistatud minu korraldatavatel üritustel osalevate inimeste lüpsmises, siis ninanipsuks tollele ütlejale oli mul algne plaan maraton ära korraldada ning korraldamise käigus tekkinud kulude summa jagada osalejate arvuga, et jumala pärast ühtegi senti korraldaja kaukasse ei jääks!
Pääsküla raba vaatetorn 21.01.2014.
Eesti Maratonitiimi, Nõmme Spordiklubi kergejõustiku osakonna ja Marathon100.com jooksuportaali õnneks siiski nii ei läinud, sest olen tänaseks Pääsküla raba teedel korraldanud juba seitse maratoni ning nendest nelja puhul on maratoni korraldamise tulud kas tervenisti või osaliselt läinud heategevuseks või siis mõne konkreetse projekti toetuseks! Ning seda on märgatud, sest eelmisel reedel olin osaline Eesti Kergejõustiku Liidu hooaja lõpetamisel, kus mind tunnustati kui EKJL Aasta Toetajat! Pean siinkohal äärmiselt vajalikuks märkida, et tegelikult tunnustati selle aukirjaga mitte mind, vaid kõiki neid:
- kes on kahe viimase aasta jooksul osalenud nendel seitsmel Pääsküla rabas peetud jooksul
- kes on maratoni läbiviimiseks osutanud tasuta teenust või andnud oma tooteid - Vahur Leemets ja Nelson Timing, Riho Järvelainen, Toomas Ellmann ja Enervit, Marek Talviku ja Auhinnapood, Hillar Irves ja Eesti Pagar, Siiri Visnapuu ja Saare Delifood, Merike Õun ja Võrumaa Spordiliit, Ergo Tamm ja Digit Reklaam, Harri Seinberg
- kes on kinkinud oma vaba aega maratonide läbiviimiseks - Andrei Doronin, Marika Lilienthal, Jüri Kanger, Indra Tupp, Marie Elise Tupp, Kea Kanger, Tõnu Hendrikson.
Aitüma veeelkord kõikidele avitajatele, sest tänu teile sain ma ise pidada viimase Pääsküla raba maratoni korraldamise käigus tervelt viietunnise pausi ning kogu asja ka nö seestpoolt kaeda. Kuna eelmisest maratonist Valencias oli möödas vaid kuus päeva, tahtsin alustada äärmiselt rahulikult, no nii 5:00 lõpuaja tempos. Õnneks ei kukkunud see mul eriti hästi välja ning kokkuvõttes kujunes välja ideaalilähedane 4:45 tempomeistri jooks. 9 esimest ringi 28 minuti sisse ning viimane ring 27 ja poole minutiga. Poolmaraton 2:22.42-ga ning 46. maraton purgis ajaga 4:44.37, negatiivne split 47 sekundit - täppistöö!
Viiendik maratonist joostud, nägu naerul. Foto: Merilyn Kongo
Ülehomme kell 11 peaks Vändras panema jala joonele, osalemaks vähemasti minu jaoks täiesti uudsel ettevõtmisel - maratonifestivalil. Nimelt pole mina Eestis ainus, kes väheke kiiksuga ettevõtmisi korraldab, Vändras on sajaviiekümne-maratoni-mees nimega Joel Tints ette võtnud lisaks kunagise N.Liidu kuulsaima maratoni reinkarneerimisele (uhh kui hirmus sõna) ka väiksemate nišijooksude korraldamise. Kui kolm ja ka kaks aastat tagasi piirduti Mispo maratonide nime all vaid ühe jooksupäevaga, siis eelmise aasta detsembris oli kavas juba kaks ja sel aastal lausa kolm maratonipäeva. Võib ju küsida, et quo vadis, aga ons vaja? Kui ikka leidub osalejaid, leiab ka tegijaid!
Joel Tints (vasakul) ja Meelis Atonen Haanja Ultra100 sprindidistantsil.
Foto: Külli Leola
Kui nüüd veel sellest kuramuse ishiasest lahti saaks, mis mind igal aastal just novembri lõpus üles leiab, paneks ülehomme ja laupäeval ning ka pühapäeval jala joonele! 39 tundi on veel stardini aega....



Teisipäev, 24. november 2015

Seasörk Valencias aka maratón 45°!

Jooksu mõistes lörrilastud suvel tegemata jäänu nõuab järele tegemist. Sest aega on jäänud üsna vähe, vaid veidi üle kolmveerandtuhande päeva. Ja teha on veel palju, mõne jaoks isegi üle mõistuse palju. Minu enda jaoks tundub selle eesmärgi täitmine võimalikuna, sest paljud varasematel aastatel ette võetud ja esmapilgul üsna hullumeelsed katsumused, nagu IM ja PBP, said ju tehtud. Sest midagi peab ju inimesel olema, mille poole püüelda, muidu järgneb vältimatu mandumine. See aga ei sobi minusugusele vabale hingele, ühel ja samal ringil päevast-päeva, kuust-kuusse, aastast-aastasse tiirutamine ning ringiaegade edetabeli pidamine pole minu jaoks!!!
Haanja Ultra100 start 31.10.2015 kell 7:00, -3C°. Foto: Külli Leola
Et mitte enam rohkem tänasida toimetusi (loe: suvel jooksmata jäänud maratone) homse (loe: järgmise kahe aasta) varna visata, hakkasin septembri lõpus otsima lisa kodustele maratonidele ning valik langes Valenciale. Veidike imelik see valik küll oli, sest olen varem selles linnas mitu korda käinud ja seal ka 3 aastat tagasi maratoni jooksnud. Kas just seetõttu, et tookord need asjad seal Valencias veidi nihu läksid, pani kaalukausi Istanbuli asemel Hispaaania kasuks langema, mine sa tea? Igatahes takkajärgi olen valikuga rahul, sest nägin seda mõnusat linna veidi uue nurga alt ning ka ilm oli kõik need kolm seal veedetud päeva lausa suurepärane, maratonipäeval isegi liiga kuum. Oma rolli mängis ka reisi koguhind, Valencia maraton tuli Istanbuliga võrreldes kokkuvõttes üle saja raha odavamalt kätte.
Banco de Valencia peahoone.
Kuna oskasin ligi kuu aega enne reisi lennupileteid ostes täpselt ennustada Lufthansa töötajate streigi lõppkuupäeva, siis pääsesin maratonieelsel päeval kenasti päikese alla kohale. Kuuldavasti olevat elu esimest maratoni jooksma läinud Tiidrek Nurme päev varem sellesama streigi tõttu seigelnud Eestist Hispaaniasse Türgi kaudu!?! Kuigi mul läks marsruudi valikul edukamalt, suutsin ma oma lennulitaka ikka ära saada - nimelt oli lennuki tagauks Frankfurdis õhkutõusmist oodates liiga kaua lahti ning vähemasti ühe reisija tõmbas see lennusaatjate apsakas läbi. Pühapäeva hommikul ärgates ei saanud ma esimese hooga  voodist välja, sest seal kusagil õla ja kaela vahel tegi miski põrguvalu, ehk siis pead keerates pidi kehaga kaasa aitama... Hispaaniale nii omane, meie jaoks aga harjumatu padi oli esimene mõte, kuid siis meenus lennukis ulunud külm tuul! Valencia Trinidad Alfonso maratoni stardini oli jäänud 2,5h!
Finish on the water...
Kuna odavreisi kaalu- ja muude piirangute tõttu koju jäetud valuvaigistavaid tablette sisaldav kotike oli kaugel, jäin lootma mõne hommikul teele jääva apteegi peale ning läksin kella seitsmeks kokkulepitud varasele hotelli hommikusöögile. Veel pool kaheksa polnud köögis kedagist. 7:45 sain oma pool tassi kohvi, kaks odavaimast jahust tehtud röstsaia viilu ja kaks pakikest marmelaadi kätte! Continental breakfast my ass! Peatselt eesootavale ca 4000 kcal kulutamisele mõeldes jäin taas lootma Valencia tänavakaubitsejate unetusele.... Lootus asjatu - ei ühtki avatud apteeki ega mõnda tänavaäärset puuviljaletti tervelt 3km jooksul teel hotellist maratoni stardipaika. Kokkuvõttes kukkus välja huvitav kogemus - polegi kunagi varem seisnud maratoni stardis kangekaelselt tühja kõhuga!
Võistlejad kohtadele....
5 minutit enne starti leidsin üles pakihoiu, see oli miskipärast teises kohas kui 3 aastat tagasi ning nibin-nabin jõudsin ka stardikoridori juurde. Sinna aga enam õigest august sisse ei saanud, sest jooksjaid oli ikka üle mõistuse palju. Kui ei saa õigest august, tuleb minna aiaaugust, ütleb kogenud maratoonari vaist ning nii ka mindi. 13 minutit peale stardipauku ületasin ajavõtumati - netoaeg läks käima. Läksin teele harjumuspärases 4:45 tempos (see on lõpu- mitte kilomeetri aeg) ainsa lootusega kusagilt midagi süüa saada. Saingi - 20-ndal kilomeetril veerandiku apelsinist ja 30 kildi peal tervelt neli kuivatatud datlit. Umbes siis hakkas ka kuumus mõju avaldama ning pidin üle minema säästurežiimile, mis näeb ette kordustega 100m pikkust puhkust ning 900m pikkust spurti. Töötas!
Groucho, el carismàtico "pràctico", oli 3 aastat tagasi veel 4:30 pacemaker.
Kaelakangus hakkas jooksu käigus taanduma või see ainult tundus nii, sest tekkis nö varjutav asendusvalu, eeskätt reitesse. Nälg aga aina süvenes ning 39-nda kilomeetri peal oli kõht ikka nii kapitaalselt tühi, et panin parema suuna sisse ja keerasin esimesse raja kõrval olevasse boksi ehk cerveceriasse ning tellisin vedelat leiba, hispaania keeles siis "una cerveza, por favor"! Toodi, üsna kiiresti, ilmselt saades aru olukorra tõsidusest. Läks alla, üsna kiiresti, tulenevalt olukorra tõsidusest. Ja aitas eluvaimu sisse puhuda küll! Jooksin ka need kolm viimast kilti ära, et maanduda peale lõpetamist medalikõrvasena saadud moonakoti saatel radlerileti äärde, jäädes sinna mitmeks-mitmeks pikaks topsitäieks - "райское наслаждение"!
Elupäästja 39-ndal....
Veel hommikul üsna lootusetus seisus tundunud 45-nda maratoni purkisaamine läks oodatust valutumalt, vaid 100% asfaldijooksust tingitud tüsistused reites andsid veel paar päeva hiljemgi tunda, et miskit on joostud. Põdemiseks mul aga ega polnud, sest juba 6 päeva hiljem tuli Pääskülas taas joonele asuda, sellest aga juba uues postituses!
Kas järgmise Hispaania maratoni rajaskeem? Aerofoto lennukiaknast.





Esmaspäev, 9. november 2015

K.V. SWITZER 1967 ehk 261WM Palma de Mallorca 10.04.2016!

Kui esimestelt kaasaaegsetelt olümpiamängudelt naasnud USA pikamaajooksjad tõid endaga kaasa jutu uuest romantilisest jooksust nimega maraton, ei jõudnudki palju vett Atlandi ookeani voolata, kui ameeriklased juba härjal sarvist haarasid ning pool aastat hiljem esimese Bostoni maratoni organiseerisid. Esimesel korral startis 15 jooksjat, lõpetas 10. Vaid 116 maratoni ehk 117 aastat hiljem (2014) oli maratoni lõpetajaid 31926! See lõpetajate arv on küll märkimisväärne, kuid see postitus räägib millestki muust. Nimelt sellest, et ligi 70 aastat peale oma sündi oli seesama maraton vaid meeste pärusmaa. Jah, oli veel säärane aeg, mil tänased võrdõigusvolinikud polnud veel sündinudki ning naisjooksjate jaoks peeti üle 800m pikkuseid jooksumaid ebasobivaks!
19.04.1967. "Big" Tom Miller rammib Kathrine Switzerit rünnanud
Bostoni maratoni juhi Jock Semple rajalt minema.
Jää hakkas vaikselt murenema aastal 1967, mil 71. Bostoni maratonile registreerus keegi K.V. Switzer. Aasta varem oli esimene naine juba küll Bostoni maratoni lõpetanud, kuid nö mitteametlikult, väljaspool arvestust, ilma numbrita, salaja. K.V. Switzeri nime taha peitunud Kathrine Switzer aga, leidmata juhendist otsest keeldu naiste osalemiseks, läks maratoni jooksma ametlikult ennast registreerides ja numbriga. Kuna korraldajatel polnud enne stardipauku aimugi, et nende initsiaalide taga peidab ennast naisterahvas, läks raja neljandal miilil madinaks. Võistluse juht püüdis bussitäie pressifotograafide silme all Kathrinelt numbrit küljest rebida, kuid rüselusse sekkunud Kathrine vasaraheitjast poiss-sõber rammis tülinorija kaarega kõnniteele. Kathrine lõpetas jooksu, tõestades sellega, et need 42,195 meetrit on naistele jõukohane distants ning viis aastat hiljem, aastal 1972, said naised juba täiesti ametlikult Bostoni maratonil startida. Veel 12 aastat hiljem jõudis naiste maraton olümpiale! Nüüdsel aal stardivad naised Bostoni maratonil pool tundi enne mehi...

Ajalugu on iseenesest huvitav, aga mis kuradi pärast sellest Holdeni blogi kirjutab? Mõned lugejad ilmselt teavad ning mõned vaid ähmaselt mäletavad, et lubasin 29.12.2017 joosta oma sajanda maratoni! Kuna selle üsna tähelepanuväärse päevani on jäänud vaid 781 päeva ning tervelt 55 maratoni, siis tuleb järgmisel aastal jalad kõhu alt välja võtta ning lippama hakata. Keskmiselt iga 14,2 päeva tagant maratoni läbimine ei lase pikka vahet sisse teha, seetõttu asusingi otsima kevadise pika rattalaagri ajaks mõnda jooksu ning komistasin, ennäe imet, Palmas joostavale 261 naiste maratonile! Olen nimelt sel ajal sealsamas saare peal ning rattatrennide vahele sobiks üks maraton küll, mis siis, et naiste oma. Sest erinevalt minu sünniaasta Bostoni maratonist lubatakse Palmas mehed jooksma, muidugi klausliga, et auhindadele nad ei pretendeeri... Mis minu puhul teadagi asjatu hoiatus! :)
Maratoni nimi tuleneb sellest rinnanumbrist, mida Kathrinelt taheti kunagi Bostonis küljest rebida ning Kathrine ise on selle kevadise jooksu finišis kõiki lõpetajaid isiklikult vastu võtmas. Ehk siis ajalugu missugune!

Kevadel tahaks Mallorca laagri raames ära käia ka naabersaarel
Menorcal - no kasvõi selle vaate pärast....
Kui nüüd kellelgi ärkas huvi sellel jooksul osaleda või hoopistükkis Mallorcal rattalaagerdada, siis võtke ühendust, aitan igapidi - jõu ja nõuga!

KATHRINE SWITZERI AJALOOLISE JOOKSU KOHTA SAAB PIKEMALT LUGEDA....

Reede, 2. oktoober 2015

Haanja100 võlu ja valu anno 2015!

Neli aastat tagasi tehtud postitust toonase Haanja100 telgitagustest on eile-täna loetud rohkem kui 200 korda. Kuna nii vana asja vastu on nõnda suur huvi, siis proovin ka selle-aastasest sõidust ja justnimelt selle erilisusest midagi kirja panna, liiatigi veel kui seda 6 päeva tagasi toimunud sõitu on juba siin-seal nimetatud aegade raskeimaks või siis pandud ühele pulgale seniste legendaarsete sõitudega aastatel 2004 ja 2009! 
H100 start aastal 2004. Esimestest meetritest alates märg...
PS! Esimest ja viimast korda mindi teele Kubija Laululavalt!
Esimene Haanja100 aastal 2004 oli uus asi, tol korral ei suutnud keegi endale ette kujutada, et kusagil Eestimaa pärapõrgus astutakse korraga nii suur samm meinstriimist kõrvale ning senini rattamaratonidel kruusateedega harjunud ratturid visatakse nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes jääkülma vette! Seninägematu hulk singleid, imevaid põlluteid, vedelaid-voolavaid kruusakaid ning seda kõike tavapärase 50km (OK, TRM oli siis 63km pikk) asemel tervelt 100 kilomeetrit, tagatipuks veel lausvihmas ja vaid paari soojakraadiga, sekka ka lörtsi. Seni Eesti kuulsaima (küll korralduslikult untsu läinud 1999 Keila) mudamaratoni asemele asemele oli tulnud uus tegija.
Haanja100 rada anno 2009! No comments!
Aastal 2009 sõideti juba kuuendat Haanja100-t, seega oli rattaüldsus juba teadlik raja raskusest kui ühest tegurist. Vahepealsed sõidud 2005-2008 olid möödunud suhteliselt (Haanjas on suhtelisusel oma mõõde) kuival rajal, lisandusid uued võitjad Aleksejs Saramotins, Raivo Maimre, Erki Kukk ja Jaan Kirsipuu, osavõtjate hulgas olid ka hilisemad väga kõvad tegijad Kanks ja Vader. Stardis oli valitsev Euroopa XCM meister Allan Oras ja veel mõned kõvad hilisemad tegijad, nagu näiteks Martin Loo ja ka oma ainsa esituse H100-l teinud Massa. Haanja100 nö tavaosalejate valvsus oli aga aastatega raugenud, kuni Haanja lajatas taas, seekord ikka korraliku, läbivajuva ja ratta agregaatide külge kleepuva Haanjamaa savimudaga.....

Kuni eelmise nädala laupäevani räägiti heldimusega tollest legendaarsest sõidust ning aeg-ajalt käiati meie põhjanaabrite poolt vändatud videot Hermanni ojaületusest aastal 2009. Kuna tookord hakkas too video hinge, ehitasime selle koha peale silla. Tegime sildasid ka mujale, et see rada ikka nii karm ei oleks. Ilmataat oli kah 2010-2014 niivõrd armuline, et Haanja100 hakkas paljudele tunduma kerge jalutuskäiguna looduses. Kui valitsev XCM maaailmameister Christoph Sauser kaks aastat tagasi osales ning sõitis välja võiduaja 4:08, hakkas mul esimene kell helisema. Proovisime 2014 rada muuta, et see võitja aeg ikka sinna 5 tunni juurde tagasi läheks, aga välja kukkus nagu alati. Võitis Riivo Schumann ajaga alla 4 ja poole tunni, viiendaks jäetud H100 kahekordne võitja Martin Loo aga ütles nii: Rada Haanjas oli päris palju uuendust saanud aga minu arust natukene vales suunas. Oli küll uusi metsalõike aga rohkem kui varem oli kruusa- ning laiu metsateid. Võimalik, et sellel kõigel oli ja on ka oma põhjus, aga see muutus tundus liiga suur. Kell minu sees helises edasi ja aina kõvemini. Sain aru, et olime vahepealsetel aastatel Silveri poolt aastal 2003 välja käidud Haanja100 esialgsest ideest liiga kaugele läinud: Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem ehk isegi rohkem.
H100 start aastal 2014, esireas Martin Loo ja Helsinki turult
H100 jaoks 40€ suvalise meesteka ostnud Marko Mutanen.
Aeg oli tulla tagasi juurte juurde ning kunagine idee või siis õigemini aade aastal 2015 uue raja sisse valada. Hakkasin juba suve hakul tööle, tegin õhtuseid väljasõite loodusesse, otsides uusi või siis pigem vanu unustatud radu, mis tahtsid vaid uuesti sisse lõikamist ja niitmist. Olümpiamees laskesuusas Margus Ader andis hea idee kasutada riigimaantee nr 2 alt läbiminekuks oma lapsepõlvekodu lähedal asuvat truupi. See aga omakorda võimaldas ellu viia ammuse unistuse vedada Haanja100 trass läbi Eestimaa sügavaima loodusliku augu - Kütioru! Kesksuvel proovisime koostöös Keskkonnaametiga, kas Tour de Rõuge proloogi 150 osalejat suudavad sealseid radasi rikkuda. Ei nad rikkunud ning tee Haanja100 vedamiseks läbi Küti- ja 16 järve oru oli lahti. Lisaks Kütioru radadele sai juurde joonistatud veel Kalporo kandi rajad, Umbsaare tööstusmaastikud ning Holsta-Voki kandi külade unustatud teed. Kokku tuli 100km pikkune ja 1827 tõusumeetriga ring, mida vanad olijad on lugenud aegade raskeimaks ning mille raskus ei tulenevatki nendest tõusumeetritest, vaid hoopis kruusakate puudumisest ja singlite rohkusest.
Holsta truup....
Rada sai aus, 5. septembril nö "avatud raja" sõidul ütles isegi kõike näinud Silver mõne koha peal "wow"! Tagasi vaadates sai rada isegi liiga aus, sest H100 karma otsustas just tänavu kolmandat korda paugutada, avades taevaluugid juba öösel enne starti ning kallates sõidu enda ajal vähemasti Haanja kandis peaaegu lakkamatult, muutes tegelikult väga kuiva maapinna pealmise kihi ehk 2-3 sentimeetrit murukamarat ülilibedaks rajaks. Vähem kogenud ja/või liigsileda rehviga sõitja liikumiskiiruse teeb libe rada kohe 2x aeglasemaks, sest peale paari esimest käna hakkab sõitja enese alalhoiu instinkt tööle ning suurem osa laskumisi ja ka tõuse võetakse jala. Lisaks libedusele on see muda ka nakkav, hakates kergelt rehvide külge ning sealt juba edasi lennates ratta liikuvate osade külge, blokeerides ratta veerevust, vähendades käiguvahetajate tööulatust, ummistades käigutrossside kõrid, imedes ketti hammasrattaga kaasa jne. Lisaks on Haanja muda halastamatu ratta osade hävitaja - piduriklotsid ja käiguvahetuse litrid on enim kuluvad osad.
Muda ja tulemus... Foto: MC Kramppi (Soome)
Kogu see muda segatuna aegade raskeima trassiga hakkas vikatina niitma osalejaid, nii tehniliste kui ka füüsiliste põhjuste tõttu pidi katkestama üle 70 osaleja, neile lisandusid õhtupimedas need, kes lihtsalt ei näinud edasi sõita! Kõige drastilisem kõne mulle sel õhtul kell 8 ühelt rajal olnud naisterahvalt oli selline: "Ivar, olen kusagil juurikases metsas järve ääres ning patarei on tühi!" Õnneks teadis ta umbeski oma läbitud kilomeetreid ning suutsime ta positsioneerida ning metsast välja saada. Mitmed juba finišisse jõudnud osalejad tormasid autodega rajale otsima oma sõpru-elukaaslasi-klubikaaslasi, et viia neile lambid. Mõned jõudsid kohale, mõned mitte!
Kaks viimast.... Foto: Külli Leola
Kuigi kedagi metsa ei jäänud ja viimased hullud laekusid õnnelikult Kubijale kell 22:21, siis minu jaoks oli see pimesikumäng ikka niivõrra närvesööv, et uueks aastaks teen uued reeglid. Esiteks viin sisse karmima korra kontrollaegade ja nende täitmise üle. Finišis ootame kõik tulijad ära, aga teedeületuse turvamine ja toitlustuspunktid lõpetavad töö etteantud kellaajal, mis on välja arvutatud minimaalse liikumiskiiruse 10km/h põhjal. Eriolukorra puhul (nagu sel aastal) lisame kontrollajale 10%! Kes jääb ajast maha, on rajal omal riisikol ja oma leivakotiga. Lisaks sellele paigaldame ca 20km enne finišit rajale turvamehe-kohtuniku, kes laseb sellest punktist alates teatud kellaajast rajale edasi sõitma vaid need, kellel on olemas toimivad rattatuled ja piisava akumahuga telefon! Ilma tuledeta rajale tungijad loeme katkestajateks!
Viimaste madallendurite maandumissrada Kubijal! Foto: Merike Õun
Haanja100 2015 on läbi, kohtume uuel aastal! Enne veel aga pean ümber lükkama ühel tuntud peldikusseinal levima hakanud kõlaka! Parafraseerides Mark Twain'i pean ütlema, et "kuuldused minu äkitsest rikastumisest on tugevasti liialdatud"! Nimelt olen otsimas osalise ajaga tööd novembrist kuni aprillini. Kui kellelgi on midagi huvitavat ja mulle sobivat pakkuda, andke aga mulle palun teada!



Esmaspäev, 14. september 2015

Uskujatest ja uskmatutest!

Eile toimus pääliinas pidu, jooksjate pidu! Noh, väikeste mööndustega ei pea kõik eilsed SEB Tallinna Maratoni erinevatel üritustel osalejad endid jooksjateks - oli näha triatleete-orienteerujaid-rogainijaid-rattamehi, kuulda oli jutte X-Dreamist ja MTB-sarjadest, rajal olid ka pallipõrgatajad ning ka jalgpalluri riietuses jooksnud Raio Piiroja! Kes muide tegi elujooksu, joostes maratoni alla ühe joosta mittesaava, kuid jooksjatele miskipärast barjääreseadva, tegelase nö "pehmo-normatiivist", kolmest tunnist! A see selleks, jätaks tolle tegelase oma maailma askeldama ning trennis-matkasõitudel võistlema ning siirduks tagasi Eestimaa suurima jooksusündmuse manu!
Mees alla 3h, nüüd võid paksuks minna! Hahaha! Foto: internet
Eelmisel aastal, olles kirjas SEB maratoni 4:30 tempomeistri ametikohal, sain nädal või kaks enne sündmust ennast südantsoojendava kõne maratoni ühelt korraldajalt Rennalt pakkumisega, et järsku ma oleksin nõus 4:30 ameti vahetama 4:45 tööposti vastu. Olin "vastumeelselt" nõus, endal süda rõõmust hüppamas sees, sest kolm suvekuud olin suutnud ära veeta praktiliselt jooksuvabalt. Sain tookord kuidagi poolkogemata selle 4:45 tööga hakkama ning panin ka selleks maratoniks ennast samale postile kirja, küll endale lubades, et nii külma kõhuga, kui eelmisel aastal, peale minna ei tohi! Üks kord võib õnneks minna, kaks korda selle peale lootmine oleks juba õnnejumalanna otsene solvamine! Kuna aga see suvi on teatavasti läinud peamiselt Pariis-Brest-Pariisi tähe all, siis 2 nädalat enne SEB maratoni oli seis sama kehv kui mullu. Jooksutrenne tuli suve jooksul kokku paar-kolm, sealhulgas läbi häda läbitud Südasuve maraton Võsul!
Võsu maratonil tähendusliku numbriga joostes... Foto: Tiina Säälik
2 nädalat enne pääsündmust sõitsin teist korda elus Kihnu, et vormi, pigem selle puudumist kontrollida seal peetud esimesel Kihnu Männäkäbä maratonil. 28-ndal kilomeetril sai vormi puudumine kinnitust - esimene kolmandik distantsi ajaga 1:35, teine kolmandik 1:35 ja viimane, see hapupiimane, tervelt 2:13! See ei olnud isegi saiavorm mitte, see oli katastroof! Minu ainsaks vabanduseks oli 9 päeva varem Pariisis lõpetatud elu sõit nimega PBP ning selle armid! Lootsin siis väga, et kaks nädalat hiljem olen triksis-traksis ning teen lubatu ära! Ühtlasi lubasin teha ka vähemasti 10 jooksutrenni, et vähegi oma lihastele meelde tuletada, et töö ei seisne vaid sadulas istumises ning jalgade ringiajamises.
Kihnus Tuletornil külas, maratoni teisel ringil. Foto: selfie
Lubadused on selleks, et neid murda... Nädal enne maratoni sai läbi sõidetud selle-aastase Haanja100 uus trass, eesmärgiga mõõta ja mõõdistada vist karmimat rada, mis senini Eesti maastikurattasõitudes ühel ringil maha märgitud saab. Sada kilti karmil maastikul üheksa tunniga tahab aega taastumiseks, nii ei saanudki teha rohkem trenne kui maratoninädala esmaspäeval, kolmapäeval ja laupäeval, kokku 10km jooksu. Taas starti sama külma kõhuga nagu aasta tagasigi? Tegelikult vist mitte, sest sel hooajal on minu aeroobne baas ehk siis baasettevalmistus ikka tunduvalt kõrgemal tasemel, kui eelmisel suvel. Maakeeli, olen kergem ja kõvem, kui aasta tagasi!
SEB maratoni lennukad tempomeistrid. Foto: CEP Eesti, Mallor Malmre
Jõuan nüüd pika sissejuhatusega eilsesse päeva ja pealkirja seletuse manu. Esimest korda maratonidistantsi ette võtnud jooksjaid saab jagada laias laastus kaheks - uskujad usuvad, et nad on nõrgad ning nad loovutavad iseenda juhtimise kellelegi teisele (loe: tempomeistrile); uskmatud usuvad, et nad on ise tugevad ning nemad lasevad ennast juhtida omaenda instinktidest. Tegelikult on olemas veel kolmaski osapool - ülevarjuhüppajad, aga nende muresid me teatud põhjustel antud loos ei aruta....
Etterutates tagajärgede juurde minnes võib taas tõdeda, et enamus uskujaid võidavad ennast (loe: oma eeldatavat lõpuaega), uskmatud hävivad iseendale kalendriga! Nii see on olnud alati ning oli nii ka sel aastal, ise olin juures ja nägin, ausõna!
Tegelt võikski olla mitte täistunni, vaid nö paar minti selle alla tempotegijad!
Eile oli maratoni jaoks ideaalsest ilmast puudu vaid pilvine taevas, teisel ringil kippus päike liialt kõrvetama. See aga omakorda eeldas rohkemat vedelikutarbimist. Minu grupis asi toimis, hoiatasin jooksjaid enne joogipunkti ette, soovitasin grupi peas olijatel minna viimaste laudade juurde ja sabas olijatel haarata jooki esimestelt laudadelt. Peale joogipunkti ootasime punti järgi, aga miskipärast seal ca 28-ndal kilomeetril Meriväljal kadus pundi tagant ca 20 jooksjat ära. Olin küll peale poolmaratoni tegeliku aja teadasaamist (2:21:38) ca paar-kolm sekki kilomeetri kohta tempot tõstnud, aga see ei saanud ju olla nii kardinaalne muutus. Kas need 20, kes grupist ära kadusid, võisid olla need üle oma varju hüppajad, ehk siis teadlikult üle oma võimete tempoga rajale minejad? Ei tea, eks aeg toob arutust. Vähemasti ise ma kestsin taaskord ettevõetud avantüüri auga ära, ei tekkinud pisimatki mõtet allaandmisest! Aga lugeja vastu aus olles pean ütlema, et kui mul poleks õhupall olnud kukla küljes kinni ning 4:45 kirjaga sinine number nii rinnal kui seljal, oleks ma seal kusagil 35km juures, ehk siis Pirita ja Russalka vahel alla andnud, nii kuratlikult valus oli!!! Aga need eelpool nimetatud atribuudid ei luba alla anda, loobuda, häbisse jääda! Tõin oma pundi finišisse ca 4:40-4:42 vahel, ehk siis hundid söönud, hambad terved!
Kui on pidu, siis on pidu!!! Ja lõpuni välja!!! Foto: frendsie
Aitüma minusse uskujatele - Renna Järvalt, Margus Pirksaar ja kõik minu grupis jooksnud!!! Minu märgiline neljakümneteine (42.) maraton sai joostud (rõhk sõnale joostud)!!! 2 aastat ja 3 kuud aega veel 58 maratoni jooksmiseks!

Esmaspäev, 24. august 2015

Kerge õppusel ehk Nuustakul, raske lahingus - Pariisist Bresti ja tagasi!

Kui keegi lugejaist veel mäletab, siis ca aasta aega tagasi kirjutasin postituse teemal, a la enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära, mis oli sissejuhatuseks suurele hüppele tundmatusse, ehk siis ettevõtmisele nimetusega 18. Paris-Brest-Paris Randonneur. Nüüd kodus tagasi, peaaegu välja maganuna ja mõtted paika mõelnuna on päramine aeg midagist üles tähendada, et tuua lugejani maailma kõige sürrealistlikuma sportliku mõõduvõtmise eredamad hetked.
Ei, siit see sõit ei alanud, siin käisime niisama kruisimas...
Jah, ilmselt see legendaarne, aastast 1921 iga nelja aasta tagant toimuv, Paris-Brest-Paris algaski kunagi Pariisist, aga hetkel küll ei kujuta näiteks ette 5844 startija teeleminekut Eiffeli torni juurest. Tänapäeval starditakse Saint-Quentin-En-Yvelin' nimelisest linnast Versailles' külje alt Prantsusmaa rahvusvelodroomi eest, sest sealt pääseb juba mingi 10km pärast tõsistele külavaheteedele, mille kaudu sõidetaksegi Atlandi ookeani äärde Bresti ja tagasi - kokku 1230km.
See on küll 2011 aasta marsruut, aga vist annab pildi ette, millega tegu!
Maailmas on olemas veelgi pikemaid ja raskemaid sõite, kasvõi näiteks London-Edinburgh-London oma 1400km-ga või siis näiteks 3000 miili pikkune Race Across America (RAAM), kuid PBP on legendaarseim ja suurim, kogudes iga nelja aasta tagant stardijoonele 6000 osalejat 65-st riigist, nende seas kuus esmakordselt Eestis sõidetud kvalifikatsioonisõitude kaudu kvalifitseerunut. Üks eestlane osales ja läbis PBP aastal 2007, kuid tema kvalifitseerus Taani klubi kaudu. Meie üllatuseks kohtusime rajal ka Narvas elava Andreiga, kes eelistas PBP pileti lunastada Peterburi klubi kaudu. Takkajärgi polegi oluline, kes oli esimene, sest ega PBP kokkuvõttes ju ka raja kiireimini läbinuid ei autasustata. Brevetitel ei selgitata võitjaid kiiruse alusel, võitjad on kõik need, kelle nime taga lõpuprotokollis ilutseb sõna DONE! Kaotajad on aga need, kelle nime taga on sõna OTL või DNF! Need esimesed ja neid oli kokku tervelt 138 jõudsid küll finišisse, kuid kontrollaja kell oli juba kukkunud. Teised 1196 jätsid sõidu pooleli kusagil rajal, mõned lausa mõnikümmend kilomeetrit enne lõpujoont!
Squad Randonneurs Estonia! Vasakult Rainer Punga, Rivo
Sarapik, Indrek Pak, Ahto Vink, Tambet Tähepõld ja mina.
Kuigi meie stardiaeg oli pühapäeval, 16. augustil kell 19:45 (starditi ca 300-ste gruppidena iga 15 minuti tagant), siis võistlus hakkas pihta juba laupäeval, kui tuli läbida bike-check, kus kontrolliti ratta korrasolekut, tulede olemasolu jne. Seejärel saime kätte oma stardimaterjalid ja muu vajaliku ning sõitsime tagasi Pariisi valmistuma, mis seisnes peamiselt ohjeldamatus õgimises ning magamises, sest meie plaan nägi ette esimese jutiga, ehk siis pühapäeva õhtust kuni esmaspäeva õhtuni läbida 509km ning siis jääda magamiseks kusagile laagrisse. Plaan on tore asi, aga esimene stardijärgne 100km tegi meile selgeks, et plaane tuleb muuta. Ühtlasi jõuangi siinkohal sujuvalt selle postituse pealkirja lahtikirjutamise juurde. Meie Eestis sõidetavate brevetite keskmine sõidukiirus (neto, ilma peatusteta) on olnud ca 28-31km/h, koos peatustega ca 25km/h, mis on lubanud meil pidada pikki ööbimispause, sest suudame kollitava kontrollaja eest piisavalt kaugele ette ära sõita. Seal Prantsusmaal aga suutsime näiteks esimese, 221km pikkuse, etapi läbida keskmisega vaid 23,8km/h ning 450km peale jõudes kukkus keskmine juba 20,8km/h peale, oodatud ja loodetud 25km/h asemel. Ehk siis kodused, siledal maal sõidetud, brevetid olid liiga kerged, valmistamaks meid ette selleks, mis meid sääl Bretagne poolsaarel ees ootab!
Vaated rajalt........ilus, aga kuratlikult raske!
Kuna keskmine kiirus osutus mägise maastiku (no umbes nagu Vooremaa, aga tõusud olid 2-3 kraadi kangemad ning 4-5 korda pikemad) ning pideva linnade-linnakeste läbimise (foorid, stopp-märgid) tõttu keskmisest aeglasemaks, ei suutnud me ettepandud graafikus püsida. Seetõttu jäime peale 450km läbimist õhtul ca kella 18 paiku Loudeac'is laagrisse, leides magamiskohaks mingi koristatud teeäärsse viljapõllu. Õnneks oli põllu ääres talu, kust kauplesime käte ja jalgade abiga välja voolu, et laadida lampe ja telefone. Muul juhul poleks me enne hommikut edasi sõita saanud, sest korraliku esilaterna omamine oli määrava tähtsusega, nelja öö peale tuli meil tervelt 18 tundi pimedassõitu. Osa rahvast vajus kohe unne, ise pidin veel veidi askeldama, aga umbes pool kümme kustus ka minu lamp. Äratus oli pandud kella 1 peale, eesmärgiga öösel kell 2 teele asuda!?!
Laager kesapõllul Loudeac'is.
Kõlab vist piisavalt napakalt minna magama valges, et siis kell 2 öösel teele asuda? Miks mitte kasutada maksimaalselt ära valget aega? Ammendavaid vastuseid nendele küsimustele on mitu - esiteks muutusid pealelõunad õhtupoole liiga kuumaks, et kuumusele lõivu maksmata edasi liikuda. Teise sõidupäeva (loe: öö) stardihetkel oli väljas aga näiteks 14 kraadi sooja ja kuigi mingil hetkel enne päikesetõusu langes kraadiklaas 7 peale, polnd hullu midagi, sest jahedaga on võimalik temperatuuri riideid lisades reguleerida, kuum seevastu võtab viimasegi välja. Teiseks on öösiti maaanteedel liiklus olematu ning seetõttu edasiliikumine kiirem. Ja viimaseks ja kaalukaimaks argumendiks varaöösel teeleasumisele oli kollitav kontrollaeg - lahkusime Loudeacist kell 2:08, selle punkti päramine kontrollaeg meie jaoks oli 2:15, ehk siis saime minema vaid 7 minutit enne aega! Arutasime ka veel õhtul, et me võiks ju ka hiljem minna, sest sõidame rahulikult paari tunniga ennast kontrollaja sisse tagasi, aga õnneks me selle afääri peale ei läinud! Nimelt püüdis meid 45km peale teeleasumist kinni "secret control", ehk siis nö rajakontroll. Olime kontrollimise hetkel küll juba pooleteise tunniga plusspoolel, aga näiteks 2h hiljem teele asudes oleks meie pidu selleks korraks läbi olnud!
Bresti sillal.
Atlandi ookean paistab...
Teine sõidupäev viis meid 165km Atlandi ookeani äärde Bresti ning siis päeva stardikohta, ehk Loudeac'i tagasi - kokku 333km ja 3340 tõusumeetrit. Selle päeva sisse jäi ka üks korralik tõus mööda serpentiini ning kogu raja kõrgeim koht, 380 meetrit üle merepinna. Sealsamas mäe otsas elasin üle ka ilmselt kogu oma 4-päevase sõidu ärevaima hetke, kui peast soe kohalik kombainer mind teelt välja surus. Kuigi jäin kuidagi jalgadele, sõitis kombaini slepis oleva agregaadi väljaulatuv osa minust vaid mingi 10cm kauguselt mööda. Napikas! Kuidagiviisi jäi meile kõigile mulje, et vaatamata rajaäärse publiku tohutule entusiasmile ja kaasaelamisele olid kõik need maanteel sõitvad 6000 ratturit suureks pinnuks silmas kohalikele autojuhtidele ning nende nahaalsus oli korrelatiivses suhtes sõiduriista suurusega. Kõige hullemad olid rekkajuhid ja traktoristid, kõige viisakamad väikesed Renault Clio'd jne.
Pildike kombainerite ja rekkameeste töömaalt.....
Teise sõidupäeva õhtu leidis meid taas Loudeac'is, seekord veidi paremas ööbimiskohas, otse kontrollpunkti keskuseks oleva koolimaja taga muruplatsil. Siin sai enamus meist ka esmakordselt duši alla, seda peale 783km läbimist. Duši all käidud, kõht täis ja ära põhku, äratus kell 2:00! Kell 3 saime uuesti teele, ees ootamas 310km. Meie kuuiku senine koospüsimise võime hakkas sel päeval tõsiselt lagunema, osa mehi oli eelmiste päevade aukudest välja roninud ning kukkusid paugutama, kontrollpunktis kuulsin midagi atakkidest ja kontratest, kõlas nimesid nagu Thibault Pinot ja Oleg Tinkoff, räägiti mingitest lepingutest ja kõrgetest jooksudest. Ei saanudki nagu aru, kas mehed on koomaeelses transis või lihtsalt "горячие эстонские парни"! Ise olin vist kogu tuuri sügavaimas augus ning lisaks suutsin kuidagi esimest korda elus maanteerattal keti purustada, õnneks vaid kilomeeter enne kontrollpunkti ja ametlikku rattahooldust. Ka Ahto rattal murdus midagi, seekord pedaali võll, õnneks taas vaid mõni km punktist eemal. 80km enne kolmanda päeva lõppu jõudsime linnakesse nimega Villaines-la-Juhel ning sinnajõudmine oli eriti pidulik, 1000km sai sõidetud ning seepärast oli vist kogu linn jalule aetud, iga ratturit võeti vastu nagu Chris Froome'i või Alberto Contador'i!
Sissesõit Villaines-la-Juhel'i. Photo by Olaf Storbeck.
Kolmandal sõidupäeval hakkas üha enam teede ääres silma osalejaid, kes jõudmata ära oodata ametlikus kontrollpunktis pakutavat öömaja, olid otsustanud samasse teeveerde puhkama heita - mõni viisakamalt teest veidi eemal ja magamiskotis, mõni aga lausa asfaldil, nagu oleks sinna ratta seljast kukkunud. Kuulsin ühelt austraallaselt, et tema oli näinud esimesi magajaid juba 2 tundi peale starti ning enamasti oli tegu Aasiast (Jaapanist, Hiinast, Singapurist) pärit tegelastega, kelle ajavahe lihtsalt maha murdis. Kõige vingem magaja pikutas magamiskotis otse surnuaia väravas! Endalgi oli just vastu hommikut pealetükkiva unega probleeme ning see kollitas mind peamiselt laskumistel, kui sai ühtlase monotoonse surinaga tirri lastud. Tavaliselt aitas lahtise käega laks vastu nägu une korraks eemale peletada, aga abi oli ka mõnest teeäärsest kohvikust, mis olid vist öö läbi lahti.
Uni ei küsi ei madratsist ei tekist, padjast rääkimata....
Öösel on magajad paremini näha, tulukesed põlevad küljes...
Kontrollpunkti sööklas, leib vaja ikka luusse lasta....
See hiina härra ärkas fotoka klõpsu peale üles
ja tänas südamest äratamise eest...
Ise jõudsime veel valges viimasesse laagripaika Montagne-au-Perche's, taas dušš, kõht täis ning rahuliku südamega magama, sest peale kõike läbitut tundus hommikune 140km koogitükikesena. Asusime teele kell 4, et oleks varuaega igasugu õnnetuste vältimiseks. Etterutates võib öelda, et tehnilist jama sel päeval ei juhtunud, seevastu läksid valla seni kinnipüsinud taevaluugid. Kuigi vihmaga sõita oli parasjagu rõve ja libe, siis mulle see meeldis. Ning sellel meeldimisel oli üsna perversne põhjus - nüüd ei saa keegi öelda, et mis nii viga PBP läbi teha, kui vihma ei saja. Nõnda nägime ja kogesime selle 1230km jooksul kõike - külma, vihma, pimedust, kuuma, rekkamehi, auklikke teid, janu, nälga, unepuudust, tehnilist ebaõnne! Samas saime hulgaliselt infot säärase isendi, nagu PBP läbija kohta. Tema keskmine vanus on kaugelt üle 60 eluaasta, kuu on tema päike, sadul on tema tugitool ning hommikusöögiks sööb ta kilomeetreid, muidugi lisaks kõigele muule söödavale, mida raja ääres saada on. Ja ta sõidab, et jõuda Pariisi, enne kui kell kukub!
Itaallastest old-school'i mehed sajanditaguste rataste ja vormiga!
Ka meie seltskond, kuigi me ei vasta mitmele eelpooltoodud kriteeriumile, jõudis õnnelikult kontrollaja piires Pariisi tagasi! PBP DONE! Tehtud! Ei oska teiste eestlastest sõidukaaslaste kohta kosta, aga ma ise läheks uuesti sõitma, kohe uuel nädalal! Kahjuks on uus võimalus alles 4 aasta pärast! C'est la vie!
Sõidu kokkuvõte Excelis.....
Pool passi templeid täis, ehk siis pool maad tehtud!
Kuigi kogu see seiklus oli nii elamusrikas, et sellest võiks kohe mitu juttu kirjutada, piirdun täna ülaltooduga. Kogu asi tahab veel veidi settimist ja uus maailmapilt paikaloksumist. Aitüma sõidukaaslastele ja kaasaelajatele!!!

LISAD:
- panen siia lõppu ühe video ühe sakslase PBP-st, mis vaatamata oma kurvale alatoonile annab hea ülevaate, mis laadi rattasõiduga PBP näol tegemist on! Video tegi Alexander Neumann.
- üks korralik galerii piltidest, suur osa tehtud nö sadulast, autor Florian Steiper.
- mina nii ei oska, aga üks meie osalejatest - Rivo, kirjutab asja lahti, täiesti zen!!! 
- mina ja Rivo külas Ringvaatel