esmaspäev, 21. aprill 2014

Aare Huik: Terase karastamisest Poolas!

dr Holden: Teen esmakordselt blogi seitsme-aastases ajaloos erandi ning avaldan siin kellegi teise jutu! Seda just seetõttu, et pean seda juttu hädavajalikuks õppevahendiks algajale maratonijooksjale!!! Visuaalsuse mõttes lisan omalt poolt Aare postituse teksti vahele mõned pildid.

 ******
Aare jätkab:
Jah, nii ta kipub olema, et vahva on kirjutada siis, kui kõik hästi läheb!
Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?

Jõulude paiku, kui igale vähegi suusatamisega kokkupuutunud inimesele oli selge, et sellel talvel tavaharrastaja jaoks normaalset suusahooaega ei tule, tuli leida mõni teine huvitav tervistav ajaviitmisvorm. Valisin jooksmise, sest seda valikut soosis lumetu talv ning Võru ümbruse kümnete kilomeetrite kaupa valgustatud kergliiklusteid. Kohe alguses panin endale karmid kriteeriumid paika - ei mingit „tilu-lilutamist“, vaid hakkame treenima! Sõltumata ilmaoludest, ahvatlevatest nädalalõpu kiusatustest ning rubla kursist, läksin ikka 5 korda nädalas trenni ja pidasin režiimi (unustasin enda jaoks mõnusad õhtused õlled!). Algus oli tuim "seasörk" ja peale esimest kolme nädalat suurt midagi ei juhtunudki, kui just mitte märkimata jätta ca 2,5 kg mõistatuslikku kadumist minu pagasist. Uus kuu algas juba kergemalt igas mõttes ning 1:00 - 1:30  trennid lõppesid juba valutumalt!
Aare aastal 2009 peale oma kuuenda Haanja100 läbimist!
Nüüdseks on neid läbimisi 10, ehk tegu on "alati lõpuni" mehega.
Kui oled üksi trennis ja käimas on mahuperiood (madala pulsiga saad mõlgutada mõtteid), siis tekkis mingil müstilisel ajendil mõte - teeks ühekordse projekti "jooksumaraton"! Isegi see mõte tundus siis nii "lahmiv", et ei julgenud sellest isegi kõige lähedasematele iitsatada, kuigi salasoov kripeldas igas trennis. Simple! - nagu ütlevad elavad klassikud - guugelda! Ja niimoodi "kotkas laskuski" Orlen Warsaw Marathoni näol minu plaanidesse! /Vahemärkusena - siis ei teadnud ma veel Ivari kavatsustest ja ilmselt tema ka minu omadest/.
Varssavi metroo iseärasustega tutvumas. Foto: Tõnuke
Et säästa lugejat spetsiifilistest sportlikest terminitest ja trenni salanippidest, jõuamegi välja 13.aprilli 2014 eelnevasse nädalasse!
Mis oli vahepeal minuga juhtunud?
Juhtunud oli see, et jooksmine oli vist esimest korda elus isegi naudingut hakanud pakkuma ja selleks aitas kaasa ka ca 8 kg kehakaalu haihtumine ja umbes 1000 km läbimine aasta algusest! Lisaväärtusena suutsin emotsioonitult mööduda riiulist, kus olid reas uued ja huvitavad proovimata õllesordid:) Algne "seasörk" oli asendunud visuaalselt nauditavama jooksusammuga! :) Isegi tuttuued "New Balance" RC 1400 helekollased tossud kandsid minus edasi kevadist vabanemistunnet ja kindlat soovi: lõpetada see "ühekordne projekt" reaalsena tunduva 4 tunnise pingutusega kevadises Varssavis!
Orlen Varssavi maratoni võistluskeskus päev enne starti!
13. aprill 2014, kell 9:15 seisime Ivariga kõrvuti stardikoridoris ("VERVA" 4:00-4:15), meist tehti pilti ja enesetunne oli igati hea! Ütlen ausalt - arvasin, et oleks ikka pidanud 3:45-4:00 koridori minema! Stardipauk! Tagasiteed enam ei olnud! Tuli minna koos 8000 kaaslasega 42,2 km pikkusele katsumusele!
Esimesed viis kilomeetrit - rahvast palju, tuli üsna tihti "jõnksutada" ja vaadata, et keegi sind ei nügiks ja ise kellelegi liiga ei teeks. Kusagil 5 km  kandis haakisin sappa  4:00 "pace-makeritele", kelle õhupallid mul närviliselt näos hüplesid :) Koos selle "lõbusa" seltskonnaga jooksin hea enesetundega rahva marulise kaasaelamise ja erinevate bändide muusika saatel kuskil  15 km kanti - ja nagu Dr. ütles: "elu oli lill".
Nüüd tegin hilisemast analüüsist lähtuvalt rängima vea!!! Oma kogenematusest ja kevadisest eufooriast lummatuna, ei suutnud ma adekvaatselt aru saada vaheaja tabloodest, mis särasid iga 5 km järel. Nimelt näitasid need "brutoaega", mis oli minu reaalse "netoajaga" nihkes ca +4.30 minutit! Tekkis väärarusaam, et jooksen vist liiga ettevaatlikult ning tempomeistrid on vist alustanud liiga aeglaselt ja kardetavasti lõpu poole tõstavad seetõttu järsult tempot, mis oleks halb variant. /Vahemärkusena - jooksin ilma kellata ja seetõttu oli võimatu oma tundeid ohjata/ - Viga nr.2!!!
Mis seal ikka - tunne super, ei ole vaja end "vägisi tagasi hoida" ja nii ma neil 4:00 meestel eest valgusin. Ja saatuse irooniana kuulsin enam-vähem samal hetkel seljatagant valjuhäälset Viru tänavale omast soome keelt! :) Sõnasin lõuna-eestlaslikult: "Hüva Suomi" ja nii see mind laastav sõprus sõlmitud oligi! Järgnevad kilomeetrid jooksime ilmselt 5.10-5.15 tempoga, mis tundus esialgu lõbus ja "kaverid" arvasid end jooksvat lõpuajaga natuke alla 4 tunni - super variant, kas pole? Ei ole! Umbes 19,5 km kandis läks soomlastest kõvem ja kõhnem põõsasse vett viskama ja mina teise Dr. klassist mehega jooksime lõbusasti edasi!
/Vahemärkusena- väga paljudel jooksjatel olid peal nn. pudelivööd, koos geelipakkidega! Somm paugutas ka enne joogipunkti geeli sisse ja mina loll vaatasin vaid pealt./ Arvan, et viga nr.3 oli nn. nälga jäämine?! Olen harjunud pikkadel kurnavatel distantsidel geele kasutama, kuid seekord olin kuival ja tundsin sellest puudust - vahet pole kas füüsiliselt või vaimselt!
Naislugejale ka veidi Varssavi jooksumoodi - bikiinid pidid in olema!
Poole peale jõudsin reaalselt 1:54, mis teeb keskmiseks 5.24 min/km ja millest 15-21,1 km läbisin ilmselt 5.10 -5.15-ga. Kõik oli tore kuni 28 km-i, kus oli lisa joogipunkt; punktist väljudes tundus, et justkui oleks joonud Vene muinasjutust pärit nõrgendavat jooki, kuid mitte tugevdavat! :)  Jalad muutusid raskeks!? 30 km tähises andis ka veel väikest vastutuult ja minu võistlus asendus seekord siit alates võitlusega ellujäämise eest! Hea kerge jooksutunne oli just kui hetkega (ilma naljata - ühe kilomeetri jooksul) asendunud puise "seasörgiga"!? Mõttes lootsin, et võtan nüüd veidi rahulikumalt ja üldpilt paraneb, kuid see oli loll lootus! Läks aina kehvemaks! Vist kuskil 32 km-l  möödusid 4:00 õhupallid minust, kui seisvast postist, ja ei olnud vähimatki lootust ega võimalust nendega jätkata. :( Kannatasin kõvasti - ausalt! Igas võimalikus joogipunktis jõin ja lubasin isegi mõne banaanitüki, kuid asi ei paranenud, vaid aina süvenes! Vist 33-35 km kandis lubasin esimesed häbiväärsed kõnnisammud. 36-ndal kildil jõudis järele Ivar, kellele proovisin agoonias järgneda, kuid üritus lõppes omaette ropult sajatades peale 100-150 meetrit! Kõik valutas, kui jooksuliigutusi tegin (need ei olnud krambid, vaid tuim valu kõigis lihastes, mis halvas jooksmise) - samas kõndida lasi! Alguses oli piinlik kõndida, kuid inimene harjub kõigega, isegi siis kui rajaääred toetajaid-kaasaelajaid täis! Sellist viimast 36-42,2 (6,2 km ) ei tahaks enam ise küll kogeda! Siit moraal - säilitada "külm pea" ka kõige "kuumemate tunnetega", sest muidu saabub üks asi tõesti märkamatult!
Esimesed muljed peale ränka lõppu. Foto: Tõnuke.
Lõpetuseks - pika jutu alguses oli järeldus/küsimus: "Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?" Untsu läinud asja hea külg on selles, et sellist "ühekordset projekti" häbeneks iga tõsine spordimees ja seepeale ütlen nüüd esimest korda "suurele ringile" välja lause: "Jauns notikums uz Daugavas krastas! 18.05.2014"!!!

Kes peab/tahab aru saada - see saab!

Ära iial lihtsalt alla anna!

esmaspäev, 14. aprill 2014

Orlen Warzaw Marathon ehk harjutusi iseseisvaks eluks!

“Kotkas on laskunud”, kuulutas kunagi kauboikapitalismi algaastatel Tallinnas Järvel, Pärnu maantee äärsel betoonplangul, ühe Soome kütusefirma, mis üritas toona Tallinnas kanda kinnitada, reklaamplagu. Hiljem, kui see firma oli oma kodinad kokku pakkinud koos sellesama reklaamplaguga, kirjutas keegi naljahammas sellesama tühja plangu peale: “Kotkas on ära lennanud”! Poolas on ORLEN* laskunud ja jäänud, olles hetkel vaieldamatult Poola suurim tanklakett ning piisavalt kõva tegija, et olla nimisponsoriks ühele kahest Varssavis peetavast maratonist. Osalenud läinud sügisel Varssavist ca 300km lääne pool asuva Poznani maratonil, oli mulle poolakate korralduse üldine kõrge tase teada, seetõttu polnud mul jaanuari alguses mingeid kahtlusi, et ma aprilli keskpaigas Varssavis ka maratoni jooksen. Ja kui tagatipuks kattus see kuupäev ideaalselt minu naasmisega Hispaania laagrist, siis oli otsus selge – minu selle aasta neljas ja üldjärjekorras 26-s maraton saab olema Orlen Warzaw Marathon.
Orlen Varssavi maratoni lõpusirge minu kaamera läbi võetuna.
Umbes samal ajal idandas oma esimese maratoni jooksmise ideed ka hää sõber – noores põlves orienteerumisega tegelenud, kuid viimasel ajal rohkem rattasõitu harrastav Aare. Tema on muuseas üks neist 25-st mehest, kes senini läbinud 10 korda Haanja100 rattamaratoni. Jaanuaris maratonimõtte pähe võtnud mees võttis asja tõsiselt - 3,5 kuuga läbitud 950 jooksukilomeetrit ning viimaste kontrolltreeningute tempo andis lootust heaks lõpuajaks. Veel päramisel tunnil liitus meie maratoniseltskonnaga 30 maratoni (neist 7 täispika triatloni sees) läbinud tuntud spordimees Tõnuke. Ta on ka ainus tegija, kes on senini läbinud kõikide aset leidnud Haanja100 suusa-, jala- ja rattasündmuste täisdistantsid. Lisaks on tema kontol kõikide senipeetud Võhandu maratonide läbimine.
Tõnuke Akwakat'il Türi-Torit tegemas......
Ma teen nüüd selles loos ebatraditsionaalse lükke, säästes lugejat oma maratoni läbimise kirjeldusest, asudes hoopis analüüsima meie kolme eilseid tulemusi läbi sellise prisma, millest peaks kindlasti abi olema oma esimest maratoni planeerivale harrastajale, kuid mis ei peaks mööda külge maha jooksma ka vanal kalal. Ehk siis, kõigepealt eilsed tulemused ja seejärel seletused:
Tõnuke 3:16.52 - isikliku rekordi parandus ca 5 minutiga
Mina 4:23.29 - minu jaoks Harju keskmine, allajäämine isiklikule 18 minutit
Aare 4:50.25 - isiklik rekord küll, kuid allajäämine plaanitule üle 50 minuti.
Enne starti Aarega, elu on veel lill.... Tundmatu autori foto. :)
Tõnukesega on asi lihtne – temal on ora tagumikus. Nimelt lubasime koos Kermoga Tõnukese täispika triatloni tippmargile, mis on ei enam ega vähem kui 10:35, suvel tuule alla teha. Kuna ühtlasi on seesama tulemus ka Haanja Rattaklubi rekord sellel alal, asus Tõnuke oma positsiooni raevukalt kaitsma, asudes vasturünnakule mõlemal rindel – nii tehnilises võidurelvastumises kui ka enese ettevalmistuse täiustamise teel. Tehnilise poole pealt olevat ta soetanud uue TT-ratta, enda täiustamise teel on ta aga ära teinud rohkem – viimase 6 nädala jooksul joostud 7 maratoni koos isikliku rekordi parandamisega kokku ca 13 minutit räägivad enda eest.  Eile Varssavis see mees teadis täpselt, mida ta teeb ja ta tegi seda hästi. Positive split vaid 2 minutit, stabiilse tempo säilitamine terve distantsi vältel koos suutlikkusega lõpus kiirendada!!! Bravo, bravo, ütleksid selle kohta poolakad…
Jooks ei ole tuim nühkimine, jooks saab ka fun ja teistele abiks olla.
Pildil spartalased (Spartans for Kids) eilse maratoni 9-ndal kilomeetril.
Minu enda jooks läks sinna, kuhu ta pidigi minema. Poolteist aastat tagasi suundusin Mallorca rattalaagrist jooksma Valencia rattamaratoni ning umbes 30 kilomeetri peal tuli pill, enne olnud pika ilu peale. Nii läks ka nüüd - poolik sai läbitud ajaga 2:09.30, kuid alates 10km pealt ca 6:00min/km peale stabiliseerunud tempo lubas lõpuaega 4:15. Kolmekümnendal kildil lootsin veel, et äkki saan alla 4:20, aga viimased 5km osutusid erakordselt karmiks. Positive split küll vaid 4,5 minutit, aga mis hinnaga??? Mul pole peale minu esimest maratoni reielihased kunagi nii kanged olnud kui eile!?! Kui ikka treenida jooksumaratoniks, siis ei ole mõtekas läbida eelmise kahe nädalaga mägedes 1100 rattakilomeetrit. Aga elu on täis valikuid, mina valisin seekord rattakilomeetrid ning pidin eile üle tunni aja üsna karmilt kannatama. Valik on igaühe enda teha, mina olen hetkel rahul!
Aarega peale kannatusterada... Foto: Tõnuke
Ja nüüd jõuame meie kolmanda jooksja, oma esimest maratoni teinud Aare, personaalküsimuse juurde. Tema ettevalmistus oli korralik ning kuna tegu on endise kõva spordimehega, olin kindel, et mees teeb oma esimese maratoni alla 4h. Eks ta salamisi lootis seda ise ka, sest maratoni eelõhtul sai peetud veidi plaani ning strateegia paika pandud. Eesmärgiks oli tagasihoitud algus ning tempot hoidev lõpp. Läks aga teisiti ning analüüsi tulemusena leidsime kaks põhjust - kella puudumine ning plaanist etteruttamine. Nimelt oli Aare spordikell enne maratoni saba andnud, kuid ta ei pidanud seda kaotust oluliseks. Iseenesest õige jutt, sest igal suuremal maratonil on olemas tempomeistrid ja seda tavaliselt 15min vahega - 3:45, 4:00, 4:15 jne. Aga sel juhul tuleks ka nende tempomeistrite tempost kinni pidada, meie juhtumi puhul aga libises peategelane ülimalt kerge tunde tõttu neist ette, sattudes kokku nö soovimatute külalistega, kes hakkasid ise tema tempot kujundama. Poolmaratoni läbis Aare enda arvates tabloo brutokellalt nähtud 1:59-ga, tegelikult aga lausa 1:55-ga. Ning sellise sildu põletava tempoga ei saanudki tagajärjed lasta ennast kaua oodata. Ma väga loodan, et Aare räägib kasvõi siinsamas kommentaariumis oma loo ise, aga teise poole läbimine ajaga 2:55 räägib enda eest, missugune haamer seal kusagil 25-nda kilomeetri kandis talle täiega lajatas. Meie idanaabrite ütlus "pizdets pristupajet nezametno" paneb ilmselt kümnesse, väljendamaks seda nõutust, mis eile Aaret tabas, sest ta ei suutnud veel enne eilset uskuda erinevate maratonijooksjate jutte sellest, et maraton algab peale 35-ndat kilomeetrit. Olen kindel, et nüüd ta usub, sest ainult loll õpib ju teiste vigadest, sest need ei tee ju haiget. Tark õpib ikka oma vigadest, sest siis jääb meelde ja ikka valusalt!!!
Näedsa, kes sattus lehvitama kaamera ette maratoni lõpusirgel?
Õnneks oli meie tiimi eilne kõige õnnetum mees eile õhtul ja veel ka täna hommikul Võrru jõudes äärmiselt positiivses meeleolus, lubades asja esmalt veidi analüüsida ning siis paika panna uue maratoni tegemise koht ja kuupäev. Õige meelsus, see on õige spordimehe hing! Mis sitasti, see uuesti!!!


* kütusefirma ORLEN logo kujutab kotkast, aga nimi on tuletatud järgmiselt: ORZEŁ (kotkas) ja ENERGIA.

laupäev, 12. aprill 2014

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.
Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!
32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 
Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...
26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.
Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.
Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....