Veebipäeviku algseks eesmärgiks oli tutvustada teed raudmeheks saamiseni. Peale kolmekordseks Ironman'iks saamist kajastan siin oma erinevaid ettevõtmisi spordiradadel - kas siis ise osaledes või korraldades!
Vahel harva, kui miskit sita keema ajab, tõmban üles purje, et oma arvamus välja öelda!!!
Öeldakse, et kadunukestest räägitavat vaid head! Mind selle kadunukese puhul see kirjutamata seadus ei koti, sest see kuradi kadunuke pakkus minu jaoks oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul vaid kaks helget hetke, millest kumbki kestis vaid ca 2-3 tundi! Ülejäänud aja oma lühikesest ja mõttetust elueast keeras ta mulle täiega käru, iga jumala päev! Ehk siis, mille kuradi pärast peaks keegi kedagi sellist, kes iga jumala päev talle hinge s...ub, takkajärgi kiitma?
Kadunukese imikuiga, 3. jaanuaril Rõuges.
Ilmselt aimate ära, mis see üks helge hetk oli? Muidugi see ökosuusatamine, see mõnus minek otse maja välisukse eest, suuskadel ja kuhu iganes - Pässa rappa, Harku radadele, Nõmme tänavatele. Teisest helgest hetkest pole ma palju juttu teinud, see oli väike rännak veel vähese lumekihiga Pääsküla rabas ühel külmal, aga ilusal päikesepaistelisel päeval. Nende hetkede nimel tasub elada! Takkajärgi muidugi ei kaalu need mõned tunnid paradiisi kuidagi üles seda põrgut, mida see lühikeseks jäänud lumine aeg pakkus!
Ühel ilusal päeval Pääsküla rabas. Enne lumeuputust! Foto: Kea Kanger
OK, head uudised on räägitud, aeg on asuda Augeiase talle rookima. Ma ei tea, paljud teist elavad säärases kohas, mille lahutamatuks osaks on talvine lumerookimine. Iseenesest on see ju meeldiv töö, ajab veidi higistama, kulutab kaloreid ning lubab hingata värsket õhku. Kui aga roogitav ala on pisut üle paarisaja ruutmeetri ning lumi ei tule mitte korraga, vaid jupiti, siis ühel hetkel muutub see töö vastikuks. Liiatigi, kui kortermaja kuues korteris elavast viiest täisjõus mehest olen mina ainus, kellele maja ümbruse ning selle krundiga piirneva tänava korrasolek korda läheb. Mõnel päeval sai tervelt kolm tundi kolmes jaos õues viibitud ning pahhaitatud. Lõpliku matsu minu suhtesse lumelabida- või kühvliga pani muidugi Pääsküla 8. raba maratoni eel toimunu, kui neljapäeva õhtul puhtaks lükatud rajale sadas laupäeva hommikuks vaatamata ilmajaama surmkindlale eile ca 12-15cm lund. Lisaks lumega sõdimisele jäi see maraton mul ka jooksmata.....ning seal osalenute jaoks osutus see parajaks Kolgata teeks!
Pääsküla maratoni võistluskeskus 2 päeva enne starti.
Küll mitte lume, pigem ikka külma (kus külma, seal lund) pärast jäi mul jooksmata ka teine aasta algusesse planeeritud maraton - Rakvere talvejooksusarja I etapp. Hilisem tagasiside sellele otsusele on küll olnud positiivne, aga üks jooksmata jooks kohe aasta alguses võib kätte maksta aasta lõpus, mis on planeeritud niigi liiga pingeliseks. Liiatigi on algses planeeritud maratonikalendris nüüdseks juba kaks nulli - Pääsküla ja Rakvere.
Rakvere maratoni võitja Sander Hannuse stiilinäide.
Külma vastu pole mul tegelikult midagi, kui see jääb nö mõistlikesse piiridesse, ehk siis sinna -12°C kanti ning ei hiili madalamale. Säärane kerge pakane külmutab pori ja löga ning kõige olulisemana kaanetab järved, andes võimaluse uisutamise harrastamiseks. Jää saavutas just paraja paksuse, kui taas rikkus kõik ära lumi, kattes tuisates kinni järvedele lükatud rajad, muutes uisutamise ilma pideva sekkumiseta võimatuks. Minu kahjuks jätkus siin Männiku kandis X-Dreami meestel võhma lumega võidelda vaid paariks korraks, nii tuli ka uisud kuni eelmises postituses kirjeldet Mulgi uisumaratonini varna riputada. Aga noh, hää kui kordki talve jooksul uisud alla saab!
Kui Ain-Ivar uiskudega Männiku järvele jõudis, olid lumed juba sadanud....
Läks metsa see suusatalv 2016, aga kas see on siis tõesti lõpp? Kas võib juba lähipäevadel ratta välja ajada ja hakata kevadlaagriks ennast vormi ajama? Ilmselt kohe veel mitte, aga ega pikka pidu enam pole. Uuel nädala lubab veel natuke külma, aga peale seda on kööga. Kunstlumeringikesed kusagil suusakeskustes jäävad, aga nendel maratone ei sõideta. Lükkub minulgi see TM-i nimelise numbri saamine taas aastakese edasi. Üks suusasõit peaks siiski sel aastal veel toimuma - nimelt näitavad kõiksugu märgid, et pikalt taeva jäänud tali selle jaanuarialgse suusamüüjatele heameele tegemisega kogu pauerit välja veel ei lasknud. Midagi jääb veel ka kevadesse, sellesse aega, kui loppeti-hooaeg on läbi. Nimelt 19. märtsil sõidame Haanja Suusa100!!!
Sealt Venemaalt pole kunagi midagist hääd tulnud...... :)
24 tundi sula sulatab ikka korralikult, homme on ilmselt üsna valge see pilt!
Fotokompilatsioon EMHI põhjal: Sulev Kraam aka eks-Kangaroo
Tänane pildike Eestimaa tavapärasest
lumemekast, hetkel trööstitust Haanjast!
Foto: Kadri Parts
Nüüd ei jäägi muud üle, kui vaid loota, et ma puusse panen, onju?
Ah jaa, kadunukesest jäid maha tutikad Salomoni SNS-Pilot
uisusaapad. Nr 46, sobiv 44 jalale, hind 160.-
Kui nüüd mõni nipivend tahab selle postituse pealkirjast midagi erootilist* leida, siis ta paneb puusse! Või siis prakku! Jah, just sinna, kuhu täna ilmselt kõik Viljandi järvel 6. Mulgi Uisumaratonil osalenud panid. Ja seda ikka korduvalt, sest tänane 4,7km pikkune uisuring koosnes peamiselt kahest asjast - jääst ja jääpragudest! Ise mitmeid uisumaratone korraldanuna ning nüüdseks kokku üle kümnel maratonil osalenuna ei ole mul samas heita korraldajate suunas ühtegi kivi, kui siis ainult üks - et see maraton ikka 42,2km välja veaks. Aga rajaolud said ette reklaamitud loodusliku jääna ja just selline see jää täna oli - öösel järve orus vallatlenud -27° pakane tekitas hommikuks rajale korralikud praod, mis saidki tänase uisusõidu tegijateks! Prooviringi alguses ei saanud nagu arugi, et asi üsna hull on, aga siis jõudsin neljandale, ehk lõpusirgele ning seal vingerdas tervelt kilomeetri ulatuses piki rada üks katkematu uss, kohati veel kitsas, samas kohe aga juba paarisentimeetrise auguga jääpragu. Muu rada tundus üsna OK olevat, välja arvatud see paremtagasipööre, kus oli vesi jääle tunginud ning raja kitsaks muutnud.
Üks vähestest tähistatud pragudest rajal, aga umbes 99% neist oli tähistamata...
Kuigi sel hooajal on mul vormi asemel sai või siis äärmisel juhul sepik, ronisin stardiks ikka esiritta, et vähemasti suures rüsinas kähku vabasse vette pääseda ning kukkumistest hoiduda. 100m peale starti olin liidrikohal, siis tuiskas mööda kohalik äss Kristjan Johanson ning kohe seejärel veel mõned kiiremad, nagu Mark Markus, Aleks Luik, Sandra Alusalu. Esimesele pikale sirgele minnes olin ise pidevalt see, kelle pärast kett katkema kippus, aga tagant tulevad kiiremad nõelusid vahe kiirelt kinni. Siis nägin enda ees olevat kahte meest sukeldumas, jäin korraks nende taha kinni ja läind see grupp oligi, Tõnuke veel kühveldas kuidagi grupi saba peale, milles oli kokku 6 sõitjat. Seesama liidergrupp jagunes üsna varsti kaheks, ees panid minema kaks hilisemat kiiremat ning maha jäi neljane jälitajate grupp. Ise olin ilusti pelotonis ehk peagrupis sees, kus oli kokku mingi 10 sõitjat**. Üritasin kuidagigi kaaluda võimalusi, ehk siis vaadata meestele näkku ning arvata, et mis seis M40 klassis on. Tõnuke oli küll kiirematega läinud, aga 2. ja 3. poodiumikoht oli veel olemas. Kolmanda ringi alguses läksin pelotoni vedama ning hetk hiljem olin ise hüljes - kõhuli jääl ja libisemas kuhugi. Kohe tuli meelde Müncheni olümpia ja Lasse Viren - kuna grupp on pikk, jõuan kähku püsti saades veel saba peale....
Kes meist, 40+ tegelastest, ei mäletaks seda pilti Müncheni raamatust...
Aga ei saandki kohe püsti, sest kõva paugu vastu jääd saanud vasak põlv kohe mitte ei tahtnud, et ma jala kõveraks ajaksin. Valutas vastu ja peloton oligi läinud. Ajasin ennast kuidagi püsti ning mööda läks vana konkurent ja võitluskaaslane Toivo Tomingas. Liipasin parema jala abil sirge lõpuni, meeles mõlkumas katkestamine, kuid siis meenus medal, mille ma olin enne starti kaela saanud - Mulgi Uisumaratoni alatine lõpetaja. No ei saanud seda tänast sõitu kuidagi katki jätta, sest kümnes Mulgi sõit pole enam kaugel. Tõmbasin ühele neljasele Bangladeshi pundile sappa ning üritasin nende tuules lõpuni tulla, valutava põlve kiuste. See punt aga osutus tõsiseks töötegijate pundiks ning vältimaks liidrite käest ringiga saamist, panin oma vedamiskordade ajal ikka punni üsna põhja. Minu kurvastuseks või siis rõõmuks püsisime eespool olevate gruppidega sama vahe peal, ehk siis see kukkumise ringil kaotatud 2 minutit jäigi selleks vaheks, mille ma lõpujoonel paljudele konkurentidele kaotasin! Tegin selles pundis ca pool kogu vedamisest, aga meie kiirus oli võrreldes minu algse grupiga ringi kohta vaid 30 sekki nõrgem. Ehk siis pauerit täna oli, aga õnne jäi vajaka! Kolm aastat tagasi vedas ebaõnn paljud konkurendid jääle pikali, mina jäin toona püsti, saades üldarvestuses neljanda ja M40 esikoha! Life is like a box of chocolate, you never know, what you 're gonna get!
Hetki tänase sõidu finišisirgelt, paremal Siim Holtsmann. Foto: Janar Kulp
Ma ei põe üldse, sest seesama uisusutsakas ongi minu jaoks vist kogu spordiaasta ainsaks korraks, kus ma kõik mahlad välja panen, pulsoka uskujatele kõlbavad ilmselt selle illustreerimiseks tänased numbrid 170/189. See viimane number tuli ilmselt lõpusirgel, kui keegi meie Birma pundist mulle ca 200m enne lõpujoont kõrvale tõmbas, panin siis uisud libisema ning oma grupi finito sai tervelt 2 sekiga kinni pandud! Kokkuvõttes 25. koht, M40 vanuseklassi viies, sitta kahh! Vähemasti alati finitos!
Tänane sõit endomondos näitab allpool oleval kiirusgraafikul ilusasti välja, mis 10km peal juhtus....
Delfi uudise peapilt näitab veel seda hetke, kui olen grupis sees. Selles grupis, mis hiljem kohtadel 6.-12. lõpetas....
* - erootilisi värke pakkuvat üks teine spordiblogi..... ** - palju neid tegelikult seal puntides oli, täpselt ei tea, 175 pulsiga aju jahtub....
Eile oli siis taaskord, üle mitme-setme aasta, see päev, kui erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu tekkis olukord, mis lubas kodumaja trepi ees suusad alla panna ning suusatama minna. Ilma autosse istumata, kütust ja kaasliiklejate närve kulutamata! Olen ka varem siia blogisse samateemalisi postitusi teinud ning täpselt ei mäletagi, mitmes kord see nüüd oli! Tegelikult, eriti veel viimaste lumevaeste talvede valguses, juhtub seda ikka üsna harva, et saab piki Nõmme tänavaid suusatada.
Ökotamine kuus aastat tagasi ehk 29.12.2009!
Leidsin sellelt pildilt võrreldes eilsega vaid 4 nähtavat erinevust (dressipluus, kindad, kepid ja vöökott).
Säärase olukorra tekkimiseks ei ole tegelikult vaja muud, kui ootamatut ja korralikku lumesadu, mis algaks peale ennelõunasel ajal. Just siis, kui erinevad lumetõrjemehhanismid on oma töö lõpetanud. Just siis muudab see ootamatu lumi vähemasti Nõmme tänavad üheks suureks suusakeskuseks - sõida kust tahad kuhu tahad. Eile ei viitsinud isegi magistraalide, nagu nt Vabaduse pst või Kadaka tee, ületamisel suuski jalast võtta, sest ka neid polnud jõutud puhtaks lükata ning rahulikult üle tee astudes ei olnud kuidagi võimalik suuska kahjustada.
Minu suusarada Pässa jaama juures...
Kindlasti ei tohi säärast avantüüri ette võtta võistlussuusaga, sest siin-seal satub ikka suusa alla soolast lund või mõni ootamatu lume all peidus olev äärekivi. Või kui näiteks Rahumäe tee alusesse tunnelisse sõites järsku avastad, et see valge asi seal tunneli põrandal ei olegi mitte lumi, vaid õhuke härmatisekiht...
Suusarada Suvila tänaval....
Kulgesin kodust Nelgi tänavat pidi Pääsküla rabasse, kus mind ehmatas sealne lumekogus. Edasi raba kaudu Nõmme ujulast mööda Pääsküla raudteejaama juurde ning sealt juba Suvila tänavat kaudu Harku metsa. Sealsel nö ametlikul suusarajal oli olemas isetekkeline klassikajälg, mis oli üllatavalt korralik ja sobiv ka hea suusaga sõitmiseks. Tegin ühe 8km pikkuse Harku ringi ning siis panin edasi Trummi poole. Kunstlumerada oli ikka tase omaette, jälg nagu raudtee! Hobuka otsast pöörasin Vana-Mustamäe tänavale ning sealt juba hüppetorni tagant vana raudteetammi pidi kodu tagasi. Kokku ca 25km ning ligi 3 tundi rahmeldamist. TEHTUD!
Harku ringil oli juba eile talv, täna siis veelgi parem!
Täna öösel juurde sadanud lumekogus oli minu kandis umbes 10-12cm, ehk siis ka täna saab õkotama minna. Ja lähengi kohe, kui olen joonde ajanud hoopis muu probleemi - laupäeval toimub Pääsküla rabas juba 8-s raba maraton, aga jooksmise jaoks on lund liiga palju. Nokk kinni, saba lahti!
Senise "sportlas"karjääri vältel pole vist kunagi minu nime taga olnud tuntud lühendit DSQ! Paaril korral on sinna tulnud lühend DNF, viimati oli see läinud kevadel Pääsküla 6. raba maratonil. DNS on minu nime olnud vist kõige rohkem, sest ikka tuleb ette, et kunagi palju aega varem regatud üritusele lihtsalt ei saa minna, olgu põhjuseks siis tööväsimus, perekondlikud põhjused või mõnikord, aga üli-üliharva (mis seal salata) ka pohmell!
Pioneer ei karda hunti, ega rebast kah! Erkki Etverk oma sajandal
ja mina oma poolesajandal maratonil Rocca al Mares! Foto: Riho Lüüs.
Täna sain aga nö virtuaalselt (tegelikkuses sellist asja ju ei eksisteeri), ehk siis pigem iseenda teadvuses oma nime taha protokollis lühendi DND - Did Not Dare! Ehk siis ma ei julgenud või siis mul polnud piisavalt mune, et rajale minna! Nõrk, selge, süüdi! Üldiselt meil nii see asi käibki - ilma süvenemata tambitakse tavaliselt keegi suvaline sell siukese asja pärast kohe mutta ära, et siis hiljem takkaperra selgitada, et ma ju olin tegelikult tema poolt, aga näedsa, kisuvad kontekstist fraase välja!
14 segast stardijoonel, -22°C. Mina passin!
Täna toimus Rakveres 3-etapilise talvejooksusarja esimene etapp, kus oli kavas kaks jooksu - maraton ja kümp! Ilmaprognoosid lubasid stardihetkeks ca kahekümnekraadist pakast ning külma mõningat leevenemist päeva peale. Et sihukesele pakasele väärikalt vastu astuda, käisin (jooksin) kolmapäeval Pässa rabas testimas, et kuda see -19°C ka nagu tundub, joostes. Endalegi üllatuseks või siis pigem kurvastuseks ei tundunud üldsegi mitte hää! Sest kuradima külm oli, ja eriti just varvastel!
Üleeile Pässa rabas! -15°C, normaalne!
Kunagi kaugel 1986 aasta novembris saadeti meie karauul valvama mingeid mõttetuid ladusid kusagil "Lacise Dirsas"* Lätimaal ning pidin 4 päeva jutti tervelt 8 tundi ööpäevas veetma välipostil ca -13° juures, varbavarjuks vaid vanjutšii bartjanka ning vene kirsa. Oleks siis lundki olnud, oleks oma jalgadele iglu teinud! Aga polnud ning usun, et sinna ma oma varvaste külmataluvuse jätsingi!
Kirsa mai voi, rsk! Surnud sõduri foto... :)
Igatahes, peale kolmapäevast jooksu, kus ma Gore-Tex talvejalatsiga peale 6km pikkust jooksu oleks oma varvastest nõus olnud loobuma, kui ma neid oleks mõne närvirakukugagi tundnud, panin enda jaoks paika, et jooksen pühapäeval Rakveres maratoni juhul, kui õhutemperatuur on teismeline, ehk siis 19 ja soojem. 20 ja külmem pole minu jaoks, andke te andeks kõik, kes eelmise nädala laupäeval Rõuges -18° juures Rõuge Vinterpaiki sõitsid!
2.01.2016, Rõuge Vinterpaik, start, -18°C! Foto: Külli Leola
Täna hommikul koos 5 kaaslasega Rakverre sõites näitas Jõelähtme kandis termomeeter -27° ja Haljala kandis -26°. Kuigi Rakvere Spordikeskuse juures oli vaid(sic!) -21,5°C, andsin siiski alla, sest teadsin, et Vinni poolsetel väljadel on külmapügal taas veerandsaja kandis! Jah, andsin alla, lõin pasaks! Kui ring oleks olnud 4,22km või siis veelgi lühem, oleks ma kindlasti rajale läinud, sest häda korral on abi lähedal! Aga -20° juures loota minimaalselt 5km kaugusel olevale TP-le või mõnele turvajale ei tundunud minu jaoks turvaline! Keskendusin hoopis ise selleks nö taustal alati olemas olevaks taustajõuks, ehk siis saalisin oma autoga jooksu ajal pideval raja ääres, pommitades osalejaid ilmselt tüütuseni küsimusega, kas kõik ikka on korras! Üldjuhul oli, paaril korral aga mitte - tõin raja pealt ära katkestaja, kahte jooksjat varustasin lisakinnastega ning ühte kääridega! Ei, mitte harakiri, vaid hoopis külmunud geelipaki avamise jaoks!
Tänane kiireim Sander Hannus raja 12-ndal kilomeetril Vinnis!
Olen varasemalt oma korraldet Pääsküla maratonidel kahel korral nö jooksuriided seljas ja number juba küljes, starti mitte läinud, põhjuseks mure osalejate pärast just ekstreemsete olude tõttu! On siis põhjus lumes või jääs, vahet pole. Mingi sisemine hääl on öelnud, et ära ise mine, sinust on rohkem kasu, kui midagi kiiva kisub! Ei taha küll kuidagi tänase maratoni korraldajat kiusata, ega minu asemel oleks tänastes tingimustes pidanud olema keegi korraldajatest. No nii igaks juhuks! Sest miinus 20 juures ei lähe kaua, kui nt vigastatud ehk siis liikumisvõimetu osaleja saab korraliku külmakahjustuse. Ja kuna maratonirajal oli vaid 14 jooksjat, siis võib ka nö kaaslase abi kaugel olla! Lõppkokkuvõttes ju midagi tegelikult ei juhtunud, aga meie, korraldajad, peaksime olema veidi rohkem sellisteks asjadeks valmis! Ja ma ise kah!
Üks kinnaste laenutajaid, Tarvo Kapp, finišis!
Kui midagi läeb elus viltu, ära kohe vannu ja vaena, vaid õpi! Sest kunagi võib veel hullem katsumus ees oodata! Mina õppisin tänasest niipalju, et kuigi ma ise põdesin rajale mittemineku pärast, siis peale jooksu sain üle pooltelt osalejatelt kiita, et nende jaoks olin ma täna jooksurajal ikkagi olemas, kas siis varukinnaste või lihtsalt teadmise pärast, et kui midagigi peaks sellises pakases juhtuma, on abi väga lähedal! Hää, et niigi veel läits!
Ka hääd mehed läevad härma!
Ivar Lai peale 4h45min rajal....
Eks ma tee tänasest juba laupäeval toimuva Pääsküla 8. raba maratoni tarvis omad järeldused - seal jookseme, aga vaid teismelistes pügalates!
Novembri alguses olin kindel, et ega kaks viimast sitta talve ilma kolmandata jää! Veel nädal enne jõule endas sajaprossaliselt kindel olles, kuulutasin ametlikult välja Rõuge Vinterpaik nimelise rattavõistluse, arvates, et sellest üks paras porilaks tuleb, nagu 9 aastat tagasi esimesel Vinterpaigil, tookord veel Haanjas!
Caspar Austa võitmas Haanja Vinterpaiki aastal 2007!
Vastu kõige paremaid ootusi läks teisiti, esimesed korralikud külmakraadid võlus ilmselgelt minu ülbusest pahandet ilmataat välja 27. detsembril, kui mul ja veel 25 hääl jooksusõbral oli plaanis ette võtta kümme 4,22km pikkust ringi Kubija radadel, ehk siis äkk-projekt nimega Kubija Jõulumaraton. Loodan väga, et kõik osalenud said vaatamata mõnele külmakraadile korraliku elamuse ja tarviliku pekikao, kuna selle maratoni juhendijärgne eesmärk oli "osalejate vabastamine jõulude ajal liigkonsumeeritud taagast sportlikul moel"!
Kubija Jõulumaratoni start. Foto: Külli Leola
OK, Kubijal läks õnneks, aga 2. jaanuariks välja kuulutatud Vinterpaigi ajal keeras ilmataat hoopis ära, maalides stardipäeva varahommikuks näiteks Rõuge ja Haanja valdade piiri peal olevas Kokemäe külas -23° lilled akendele ning vaatamata päikese soojendavale toimele ei suutnud kraadiklaasi elavhõbedasammas stardihetkeks, kella 11-ks, tõusta kõrgemale kui -18°C!
Epic start of Rõuge Vinterpaik! Foto: Raul Soome
"Ei ole kehva ilma, on kehv varustus ja virisevad memmekad" - see ütlus passiks igatahes nende 40 jaoks, kes starti tulid! Täisretsept, mehed!!! Vaid üks neist tuli 23km pealt otse sauna, ülejäänud 39 tegid igaüks oma kiirusega etteantud 30,2km nikerdamist ära - ja seda jahedamas keskkonnas, kui meie koduköögi külmkapi sügavkülma osakonnas!
Laskumise pilt ei anna tavaliselt selgust laskumise nurgast!
Äkki see pilt aitab mõista.... Foto: Raul Soome
Kogu selle aja, ehk 6 päeva vaatasin ila tilkudes FB-st pilte sõpradest uiskudel, lootes, et täna saan lõpuks uisu alla ja panna! Ei saanud, sest eile maha sadanud lumi pani kõik peesse - suusatamiseks on veidi vähe, uisutamiseks veidi palju! Siit jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin täna kirjutada, kuidagi pikk sissejuhatus tuli...
Pangodi järv 1. jaanuaril, mõned jäljed jääl. Foto: Dr Ain Kaare
Täna õhtul käsisin luurel, Pässa rabas olid olud üsna head, aga liiga kitsad; Trummis üleval oli suusarada juba pees, ja seda kõndijate-jooksjate-ratturite pärast. Harkus kogus Sparta treener Jaanus Teppan vägesid, kuid ega sealgi olukord kiita polnud, vähemasti Teppan soovitas vaid paaris lükata, et mitte suuskadele kivilihvi teha. Näha oli ka rattajälgi ja samuti jooksjate-kõndijate poolt ülesküntud kivikesi-mulda.
Kes meist ei unistaks raudteest......... Foto: www.vasaloppet.se
Kuna ja kas üldse kunagi oleks võimalik selline asi, et oleks olemas kokkulepitud reeglid erinevate spordialade harrastajate vahel. Ehk siis:
- suusarajal ei sõideta rattaga, ei joosta, ei jalutata koeri
- rattateel ei kõnnita lapsevankritega ega rullitata mitmekesi kõrvuti, klapid kõrvas või mitte
Neist kahest isegi piisaks, aga nende reeglite täitmise saavutamine on meie konnatiigis mission impossible, sest alati leidub keegi, kes on võrdsem kui teised! Alati leidub keegi, kes väidab, et lumi on ajutine ning suusarajal jooksmine või rattaga sõitmine on paratamatu, kuna mujal ei saa seda teha.
Üks neljast ratturist, kes osales ka 2007 samal
sõidul, ehk Tiimo Tõnisson Fat-iga laskumas.
Rattasõiduks ettevalmistatud rajal. Foto: Raul Soome
Saaks, kui oleks loodud tingimused, a la mõni konkreetne ring suvalises Eestimaa keskuses oleks tehtud lume ajal nö seaduslikuks suusarajaks ning ilma suuskadeta rajal viibijad saaksid karistada, fiskaalselt! Kuna aga neid keskuseid ja nendes olevaid radasid on nii vähe, ei saa seda teha. Kusagil peavad ju ka peast ratturid ja peast jooksjad ome trenne tegema! Või on see siiski võimalik? Nt mina pole näinud talveperioodil Haanja suusaradadel rattureid ega jooksjaid, seevastu Trummi-Harku radadel on need tegelased talvel igapäevaseks nähtuseks. Kuidas mujal, Tehvandil, Tartus, Rakveres, Valgehobusemäel, Jõulumäel asjad on, ma ei tea! Sest ei jõua igale poole! Aga tahaks teada!
Lumemölderdamine Haanjas! Foto: Kadri Parts
Mingi ökosüsteem on viimasel ajal hakanud pidama vihakõnesid kunstlume teemadel, a la milleks seda vaja, rahva raha raiskamine jne! Minu meelest hoolivad lund tootvad omavalitsused ja muud asutused justnimelt rahva raha eest sellesama maksu maksva rahva tervise eest, võimaldades neil tegeleda ilmselt parima spordiga, mis kaitseb rahvast kardioloogi juurde sattumise eest. Suusatamine on ülekaalulisuse ning südame-veresoonkonna probleemide all kannatava inimese jaoks parim sport! Sõidutempot saab ise valida ja suusatades töötab kogu keha! Lisaks ei saa need lumetegemise kritiseerijad aru sellest, et selle toodetud lumega hoiame neid väheseid noori, kes on valinud oma spordiks suusatamise, veidi kauem spordi ja värskes õhus viibimise juures. Seda just ajal, mil üha enam noori kapseldub oma nutiseadmestesse ning elab oma elu seal pakutava infovoo järgi! Iga suusatav laps on samm lähemale meie endi paremale pensionile, mõttekoht????
Kunstlik, laialivedamata lumemägi Haanjas! Foto: Kadri Parts
Aga, nimetage hetkel üks omavalitsus või organisatsioon, kellel on valmis tervelt 1600m pikkune kunstlumest ring! Ilmselt vaid Jõulumäel, kus kasutati eelmise hooaja kunstlund ning hetkel on vist kogu Eesti suusaeliit seal ka treenimas. Otepää paugutas oma eelmise aasta lumega vist liiga vara, jõulueelne sula tegi 1-0, aga hakkab ka seal taas looma. Trummi ja Pirita pole suutnud kuhjadest enamast, Haanjas sai tiigist vesi otsa jne... Andke infot, kus on lood paremad, sest näiteks Trummi leheküljel on värskeim info 6. märtsist 2015..............
Priekuli 1600m ring Cesise kandis. Foto: Priekulu novads
Lätimaal on suutnud Priekuli vald valmis teha 1600m pikkuse suusaringi kunstlumest, kas tõesti on eestlased kehvemad!?!
Ei ole lumeta ükski maa,
kui siis ainult, Eestimaa......
EDIT: 5.01.2015 kell 9:15! Mammastes, kus juhatab vägesid Arne Tilk, olevat 2,5km pikkune kuntslumerada paksusega 50cm! Ei saa me Lätile alla jääda!
Kui ma umbes-täpselt aasta tagasi kirjutasin siin vaheaastast, siis täna võin öelda, et möödunud 2015 oli sportlikult helge ning eneses selgusele jõudmise aasta!
Best squad of this year - Rainer, Rivo, Härg, Ahto, Tambet & I!
Kusagil veebruaris suutsin heita endalt kammitsevad ahelad ning võtta Eesti suurimat talvist laulupidu mõnuga, mõtlemata sellele, et keegi tuultest tõmmatu kusagil südamekujulise ukseaknaga ruumi seinal temast sel korral aeglasemaid ehk heidetuid vaenab!
Iga kuradima eestlasel oli aind üks eesmärk - olla neegrist parem....
Aprilli alguses sain aru väga tähtsatest märkidest, mida mõned, keda enam pole, ei näe! Katkestasin esimest korda maratoni, sest minu sisetunne ja ka maratoni arst ütles nii! Pidasin ca pooleteisekuise taastumispausi....sest Mallorcal sai üle pandud - 14 päeva ja 1503km ratast....
Enne starti Pässa vol6! Veel on lõbus, 2h pärast on minu kallal dr Aibolit!
Sõitsin koos kaaslastega läbi maailma üheks raskeimaks harrastusratturite sõiduks peetava Paris-Brest-Paris Randonneur 1230km distantsi ajaga 87h20min! Tavainimese jaoks mõistmatut pingutust hindasid oma tunnustusega mõned, kes asjast tegelt ka aru said!
PBP 2015 - testing the limits of a human being....
Võta, aga anna tagasi ka! 21. novembril toimus kahe aasta jooksul juba seitsmes Pääsküla raba maraton, neist neljas heategev! Seekord saime osalejate-korraldajate-avitajate abiga kokku 1505 eurot Nõmme KJK noorte laagritoetuseks. Kes pole kunagi varem heategevuseks raha kogunud ning kogutut üle andnud, ausõna te ei tea, kui hea tunne on midagi sellist üle anda!
Andmise rõõm on ülim! 11.12.2015, foto Kea Kanger.
Kui ma eelmise aasta 23. jaanuaril käisin välja oma hullumeelse plaani teha 29. detsembriks 2017 ära 99 maratoni ning võtta siis kogu kaader kokku, et ära pidada nii minu 50-s juubel kui ka 100-s maraton, ei teadud ma veel, et mul läinud kevad-suvel siuke paus tuleb, et augusti lõpus Kihnus vaid aasta viienda maratoni purki saan! Sealtmaalt sain nelja kuuga veel 11 maratoni purki, neist 6 detsembrikuu jooksul! TEHTUD! 16 sel aastal, 52 kokku, 47 veel kahe aasta jooksul enne juubelit! Reaalne!
Saaks kaalu alla, oleks lihtsam joosta.... :D
Foto: Pavel
Eilne läinud aasta viimane maraton Meremõisas on minu jaoks siiani mõistatus. Alustasin enda jaoks liiga kiirelt, mitte 7:00, vaid umbes 6:40/km ning peale 7-ndat ringi (joosti kildisel ringil) tõstsin tempot, tuginemas üliheale jooksujalale ning meeles mõlkumas Jõuluvana toodud käsitööõlled ning naise poolt ostetud über-hea värske lõhemari! Korraks mõtlesin, et kas ikka kestan 6:15 tempot lõpuni, aga siis otsutasin sillad põletada ning samamoodi edasi panna! 8-41km läks ühtlases voos vahemikus 6:10-6:20 ja kustumist ei tulnud. Viimane kilt 5:32-ga ning kogu maraton aasta parima ajaga 4:23:50! Arvasin kogu aeg, et olen paras puss, aga võta näpust! Iial ei tea, kust varrest see pauk tuleb!
Ootamatu purakas enne uut aastat!
Kuivad numbrid anno 2015:
Ratas: 7395km, sh MNT 5658km ja MTB 1737km
Jooks: 1057km, sh 16 maratoni 675,2km........
Suusk: 366km ja HÄBI!!!
Kõnd-matk: 137km
Ujumine: 0,25km kusagil spaas....
Pudinaid peale kamaluga veel!
Kokku: 8984km ja 536h - korralik harrastaja aasta!
