Matk rattaga ehk Rõuge Elioni uut rada kiibitsemas!

Esmaspäevane luurelkäik sügisel valmis joonistatud Elioni rajale sundis mind kibekähku uut rada välja mõtlema. Mõeldud-tehtud, täna oli siis käes see päev, kui keerasin oma maanteka küljest ära hunniku vidinaid ja installeerisin need oma talvebaigile.

Elioni raja 10-s km (Haanja Suusamaratoni ca 17km).

Umbes kella 2 paiku hakkasin Rõugest vaikselt tiksuma. Esimene paha üllatus ootas mind viiendal kilomeetril, kus meie eelmisel aastal hoole ja armastusega rajatud truup oli isevoolu teed läinud ja tagatipuks oli kohalik metsaomanik metsa tehes kogu sodi keset teed jätnud ja seda umbes kilomeetri ulatuses. Seda räga ei korja sealt kuidagi ära ja nii jäi kohe üks hea lõik mängust välja. Edasi oli üsna OK, Hallimägi-Püstümägi ilusad puhtad ja vägagi sõidetavad.

Kurikuulus Püstümäe tõus (raja 7 kilomeeter).

Kohe peale Hallimäge on üks metsalõik, mis vajab iga kevad kõva lõikamist - nii ka nüüd, kümned puud maas ja hulgaliselt murdunud kuuselatvasi (kas lume tõttu murdunud?) tee peal maas. Ja kuuseladva all sulamata lumi. Siis jõudsin ühele metsatee lõigule, mida mööda poolteist kuud tagasi tuhanded Haanja Suusamaratoni sõitsid. Minu jaoks oli see 3km pikkune rännak ca 10cm paksuses lumes, rattarummud ja porikad pidevalt lund kogumas ja ratast tinaraskeks muutes. Aga kindlasti sulab see lumi (postituse esimene pilt) maratoni ajaks ära ja kuna all on üsna kõva tee, siis probleemi siin ma ei näe. Plaani kandis oli asi korras, põllud paljad ja kuivad, lausa lust sõita.

Plaani Külamäe tõus (raja 18-s km).

Siis tegin väikese valearvestuse - esialgse plaani kohaselt pidin suunduma üle Kerekunnu mäe ümber Vaskna järve ringile, aga kuna kilomeetreid oli kogunenud juba hulga, siis otsustasin raja viia Massimõrvarist alla ja Tsälbamäe kaudu Plaksi külla. Seal sain häält mehelt loa raja läbi hoovi tõmmata ja otse Munamäe taha viia. Kuna Haanja vald välistas üsna kategooriliselt Haanja Suusaradade kasutamise maratoni jaoks, siis pidin raja viima teiselt poolt Haanjast mööda. See on siis Iisraelimäe ja Vällamäe kaudu Tsiamäele. Tsiamäel, kui läksin peremehe käest küsima luba mööda tema maad rada teha, sunniti kohe lauda istuma ja sašlokki näost sisse ajama! Normaalne! Kohe-kohe olin samas kohas, kus esmaspäeval sai luurel käidud ja tegin samast kohast uue pildi.

Onju 4 päevaga lund vähemaks jäänud????

Viimast kümmet kilti sõitma ei hakanud, sest see on analoogne eelmiste aastate sõitudega. Olin tegelikult üsna läbi, puhast sõiduaega kogunes 4,5 tundi (läbitud maa 51,8km). Päris kena keskmine kiirus? Aga arvestades, seda, et sellest 50-st kildist mingi 10-12km tuli ikka jala vantsida ja seda rasket ratast kaasas vedada, siis on vist OK! Lisaks hakkas sõidu lõpus veidi vihma tibutama, aga praegusel hetkel ootaks ikka sellist korralikku sooja vihma, sest see on parim vahend selle valge vastiku olluse eemaldamiseks meie püha kodumaa pinnalt! Aamen!

Villa-Kääraku vahel oli kohati lund üle põlve....

PS! Usun, et paljude lugejate jaoks on see postitus igav, aga kindlasti on ta vajalik ja huvitav nende jaoks, kes kui varakevadised varsad ajavad kahe nädala pärast ootusärevalt oma rattad Elioni avaetapi joonele. Maname siis koos, et see lumi jalga laseks ja laseks ühe hea sõidu maha pidada. Kel huvi täpsema raja kulgemise vastu, siis minu endomondos on tänane sõit üleval. Kilomeetrid 4-11 lõikame otseks, kilomeetrid 28-30 kulgevad veidi vasemalt, ka 35-ndal kilomeetril Vällamäe juures lõikasin otse maanteele, sest seal oli liiga palju lund ja siis lõpuks 49-ndal km-il jätsin pudrupunkti ja järvelõpu välja ja lõikasin otse Ööbikuoru platsile. Kokku peaks rada tulema 55-56km, tõusu ikka sinna 800-900 kanti. Teadmata võistluspäeva ilma, pakun võitja ajaks 2:05-2:10.

Tagasi kodumaal, krdi külm on...

Eile saabusin peale 44:30 kestnud autosõitu tagasi Maarjamaale, täpsemalt Võrru. Tagasitee pikkuseks kujunes 3800 kilomeetrit, ise olin sangas Hispaania osa (6h ja 630km), edasi Wroclawi tagant Varssavisse (kurat, kogu see Poola on üks küla või teeremont või misiganes, aga sõita seal ei saa), ligi 350km üle 5h ja lõpus kusagilt Siguldast Võruni (200km ja 2h).

Tegin tee peal ühe pildi. Mis see on?

Kohe eile õhtul suundusin ratta seljas vaatama, kas meie Haanjamaa tõusud on ikka endiselt teravad ja pikad (tegelikult läksin suure murega vaatama Haanja kandi lumeolusid, et kuidas ma ikka selle Rõuge rattamaratoniga hakkama saan!)? Ausalt öeldes ei olnud, teravad olid mõned neist küll (need, mis Tour de Haanja eraldistardis ja 1. etapil sees on), aga pikkus on nagu ta on. Sealse (Hispaania) 6km üles ronimisega ei anna võrreldagi. Läksin eile sõitma lühikeste pükstega - eesmärgiga oma pruunide säärtega veidikegi Haanjas vedelevat lund ehmatada. Eesmärk pühendas abinõu - täna Haanjas juba täpsemat Rõuge rattamaratoni luuret tehes avastasin, et päevaga on lund kohe tõesti vähemaks jäänud! :))

Siit peaks 19 päeva pärast Elioni I etapi rada minema...

Aga kui nüüd täie tõsidusega asjast rääkida, siis sügisel planeeritud ja paika pandud täiesti uus ja omanäoline Rõuge Elioni etapi rada lükkub edasi aastasse ... (kui see saab toimuma juunis näiteks)!!! Praegu on küll olukord selline, et suurvesi lõhub ka väiksemaid külateid ja igasugune transport nendel teedel on võimatu. Üritan Suurel Reedel muudetud kujul raja läbi sõita, eks näis, kaua läheb ja kui hull lausmetsa vahel olukord on. Kui me ei saa singlitel Rõuge etapi tõsidust näidata, siis teeme seda mujal, aga sellest juba pikemalt Elioni sarja kodukal!

Ärge külmetage ja TREHVÄMI RÕUGÕN!!!

PS! Väikseid vihjeid uute Elioni rajalõikude kohta annab endomondo.com!

Lootus sureb viimasena ehk ime ootuses!

Nagu paljud juba teavad, ei sujunud lõunatripp sekeldusteta. Esialgsete (reisieelsete) plaanide kohaselt oleksime pidanud täna-homme siit koju liikuma hakkama, aga hetke olukord on täpselt selline nagu pealkirjas mainitud. Et lugeja veelgi täpsemalt asja olemusest aru saaks, siis Soonets sebis homme hommikuks lennupileti Eestisse. Tal vaja 101 prossa esmaspäeval tööasjus Eestis olla ning riskida ei saa.

Käru hakkab kokku saama, aga hobust ei ole veel!

Minul veel nii ei põle, aga kuumaks kisub juba küll. Lisaks veematkadele, X-dreamile, Võhandu- ja Jõelähtme maratonidele (kanuurent, ratta stardinumbrite valmistamine jne) on ju ka Elioni Rattamaratonide Sarja esimene etapp uksele koputamas ja kell tiksub hirmsa hooga.

Igav liiv ja tühi väli....

Lõunalaager iseenesest oli ju mõnus, stabiilselt üle 20-kraadised temperatuurid, ülihead teed rattaga sõitmiseks, soe merevesi, lahe seltskond ja kõik muu lasid ikka korralikult ennast maha laadida või siis pigem ennast head energiat täis laadida algavaks kurnavaks tööpoolaastaks, kus ilmselt ei ole ühtegi vaba nädalavahetust ees ootamas. Kogu laagri jooksul, ehk siis 28. märtsist kuni eilseni kogunes 1406 rattakilomeetrit, 13km mägimatka, 4km jooksu (ai-ai) ja paar kilti ujumist. 17 laagripäeva treeningmahuks tundides tuli kokku 61 tundi ja 14 minutit. Sai seda kõike palju või liiga palju, eks aeg annab arutust, aga viimastel päevadel polnud 32-34 km/h kiiruse hoidmine siledal teel enam mingiks probleemiks. Jooks kui ironman'i oluline komponent jäi küll pisut unarusse, aga eks siis külmas Eestis pea seda veidi järele aitama. Saaks ainult koju....

Taamal oleva Serra de Bernia (1126m) otsas jäigi käimata.

Taas Pego ja taas 70km sõidetud....

Müüa küttepuid (koos kohaletoomisega).

Benigembla metspõlengut näidati HRR (ERR kohalik vaste) uudistes.

Poolelijäänud triatlon ehk 34 kraadi sooja!

Laagri alguses sai niipalju siledat maad sõidetud, et see viskas korralikult siibrisse. Ühel hetkel hakkasime me kõik üha tihedamini mägede poole vaatama, et mis seal õige huvitavat on. Esimesed arglikud katsed mõnda kaardi peal vingerdavat teed vaatama-minna polnudki kõige hullemad, väga hullude nurkade (16-17 kraadi) peale ei läinud, selline 3-6 kraadine tõus on mõnusasti keritav, pulss täitsa normis, aga see jõutrenn hakkas korralikult reie peale. Mõni hommik oli ikka nii valus, et andis kohe voodist välja saada.

Samas hakkasid ka sõidud üsna pikaks, üle 4 ja isegi 5 tunni venima, sest igapäevane sada oli ju vaja täis saada, aga mägederingide keskmine kiirus jäi sinna alla 20 tuuri. Nendel pikkadel sõitudel oli vaja sellist korralikku motivatsiooni ning Indreku pealekäimisel leiutasime endale igaks trenniks väikse õllepeatuse mõnes vinges vanalinnas. Tingimuseks oli see, et enne 70km õlut ei saa ja kodu peab olema vähemasti 30 kilomeetrit. Oleme nüüdseks mitmes erinevas linnas neid peatusi teinud ning ei kujutagi enam teistmoodi trenni ette.

Eriline mott on veel see, et tavaliselt on vanalinn ja õlu mäe otsas, mille juurde viivad sellised kitsad tänavad ja teistkümnekraadised tõusupõksud. Täna juba Kermo kaebas, et miks see tee õlle juurde (Pego kiriku kõrvale) nii krdi raske peab olema. Nagu elus ikka, ei saa ühtki asja lõpuni täie tõsidusega võtta, muidu kiilub aju kinni ja läheb kett maha. Sama on ka selle trenniga - võib ju nö nina plaanis iga päev täie tõsidusega trenni teha, aga see muutub nüriks. Ning seega on see meie 70km TP üks kuradima õige asi. Vähemalt meile endile tundub nii. Ja nalja saab ka - üleeile Xabia vanalinnas cervezat konsumeerides pani minu ratta tagakumm nii kõva paugu, et kahest baarist hüppas kari mehi välja kaema, et äkki on ETA mehed pommi pannud!

Aga see eelnev jutt ju läheb kaarega mööda postituse pealkirjas märgitust. Mis triatlon ja miks pooleli? Mõtlesin eile hommikul, et kuna meri on üsna soojaks läinud ja väike mägedeväsimus sees, siis teeks kergema päeva ja teeks hoopis kolme ala. Esimene distants oli meres ca 800 meetrit,

siis panin rattariided selga, et teha 50km pikkune sileda maa ots. Kuna eelmistel ca 100km sõitudel on alati kahest pudelist joogist pool pudelit üle jäänud, siis panin rattale ainult ühe pudeli ja tuld! Esimesel poolel tunnil oli suu mereveest hirmus soolane ja nõudis juua. Teisel tunnil hakkasin jooki säästma, aga 10km enne lõppu oli pudel tühi. Tulin viimased 10 kilti koju nö kulmude peal, täielikus näljas ja nii läkski koju jõudes läks esimene Miguel kerisele, alles teise õlle poole peal tundsin, et joon midagi. Noh jah sinna läks ka see jooks. Pärast vaatasin kellalt, et rattasõidu min temp oli 33, keskmine 34 ja max 39 kraadi. Kurat, nii ei saa ju ratast sõita....

Ühe vinge pildi sain veel - päev pärast meie Montgo külastust oli see mägi selline!

Mägi hoidis pilve kinni ja pilv keeras ennast mäe kohal, aga ära ei läinud. Kuidas me oleks eelmisel päeval sellise pilvega tee mäest alla leidnud, ei tea?

Viskan siia veel ühe rea pilte üles elust-olust, palun muutuge kadedusest roheliseks!

Meie elamine naabermaja katuselt ja Soonets enne kipsi ja koitu!

Meie hoov, parim koht päikesevannide jaoks!

Sebastian (vasakult kolmas) sai kaheksaseks!

Vaese mehe sünnipäevalaud (6€ kilo)!

Just tuldi tagasi videvikupoest, kolm maja said suu seks!

Denia kesklinnas tšillimas või hängimas (kuratsedateab)!

Adios, amigos! Pidage vastu, sest egassee primavera Hispaaniasse jää...

Comedia española!

Statement! See postitus ei räägi spordist (kui, siis hästi natukene)!

Kuigi siin on (eriti Eesti mõttes praegusel ajal ) üsna hea (loe: soe) ja lahe (loe: odav) olla, siis vahepeal ajab see riik ja siin elavad inimesed ikka tõsiselt naerma.

Riik, kus elab 41 miljonit inimest ja mida külastab aastas ca 57 miljonit turisti, ei saaks lubada endale selliseid steitmente majade seintel:

Lisaks sellele olen kuulnud, et Portugal juba palus täna Euroopa Liidult finantsabi, Kreeka juba on omadega otsas, kaugel siis see Hispaania nö pankrotist on. Aga ümberringi vaadates ei saa küll aru, et midagi valesti oleks - raha paistab neil manjanalastel jätkuvat, sest puhas kraam vedeleb maanteekraavis, ilma et see kellelegi korda läheks:

Elamisega on neil asjad korras, majad on üsna hästi õhutatud ja valgusrikkad, turvalisusega on veidi probleeme, aga kui vara vähe, siis pole ju millestki kahju:

Selles villas, kus mina elan, oli kah esimesel päeval mõni asi üle ja mõni asi puudu. Ilmselt enne meie saabumist vannitoa või poti äravoolu (ei tööta siiani) reguleerinud-remontinud töömees otsustas, et viib oma asjad homme (manjana) ära, aga vast unustas. Mis seals ikka:

Esimesel päeval suppi sööma asudes avastasime, et hoovi peal ei ole lauda ega toole. Neid pidi öösel saama naabervilla territoorumidelt. Saime laua, toolid, grilli ja lisaks veel kolm lamamistooli. Pole paha, aga esimene supisöömine käis niimoodi:

Eile nägime kusagil El Vergeri kandis ühte siestat pidavat miniekskavaatori juhti, kelle rammestav päike oli murdnud otse töökohas. Magas vaene vennike pea tänava äärekivi peal, ei olnd jõudnud isegi oma traktorit välja lülitada, see mürises kõrval. Kahju, et temast pilti ei saanud, kihutasime liiga kiiresti mööda. Samas leidsime eile mägedest kaks härras-koera, kes ei viitsi ise isegi mäest üles minna, vaid tellisid endale koeratakso:

Ah jaa, tulles tagasi selle 243 eurose postituse juurde, siis kõik pole alati nii ilus, kui paistab - meie 5 mehe peale renditud Citröen Berlingo osutus kohapeal selliseks masinaks, käime nüüd ühekaupa sellega sõitmas! :)))))

Ok, tänaseks aitab, sest mingi väsimus on sisse pugenud ja tahaks magada. Homme tahaks teha kergemalt, noh mingi 80km võiks ära sõita, aga lähen seda tegema siledale maale koos naiste ja haigetega.....

Buenas noches!

8 päeva sadulas, ca 31h ja 735km!

Kõigepealt üks lisandus eelmisele postitusele: väike videoadrekas Montgo'lt laskumiselt!

Aga selle postituse juurde tagasi tulles - te ei tea, kui raske on siin kuuma päikese all sulgeda ennast tuppa ja asuda kirjutama. Aga ma püüan, sest eelmine postitus ületas 200 lugemise piiri, püstitades selle blogi absoluutse loetavuse rekordi. Järelikult, kui on lugejaid, siis tuleb minul olla tegija.

Kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis tegelikult näitab ju see, et kohapeal oldud 10 päeva jooksul olen 8 päeva pedaalinud, ühe päeva roninud ja ühe päeva puhanud (eile). Kui jagada tunnid kilomeetritega, saame kesmiseks kiiruseks ca 23,5km/h. Kindlasti oli esimestel päevadel rattasõitude kiirus suurem, sest sõitsime suurema pundiga siledamatele teedel, viimastel sõitudel on aga terad ja sõklad eri marsruute läbinud ja sõidud on toimunud peamiselt mägedes, sest kodumaal saame me suve jooksul seda lausikut sõkkuda, niiet vähe pole.

Sellist paari-kuni-nelja protsendist tõusu saab väikese kassettiga maantekaga mõnusalt kerida ja õiget pulssi hoida, kui nurk läheb veidi järsemaks (üle 5 kraadi), siis liigub ka pulss üle alumise läve. Tänasel sõidul Parcent'ist Castello de Castell'i läks ühel hetkel nurk 11 kraadi peale, siis pani ka pulss kohe punasesse. Laskumistel pulss eriti madalale ei lasku, sest adreka laks on korralikult üleval - igas kurvis käib ikka mõte peast läbi, et kas pidama saab. Kardan, et peale laagrit pean maantekal hakkama klotse vahetama ja järgmisel korral sebin veidi rohkemate hammastega kassetti peale.

Kuradi-kurat, see nett või siis pigem selle tööpõhimõte on üles ehitatud vist vilkuri mootorile, kord on, kord ei ole. Pean tänaseks lõpetama, sest nett ei toimi kohe mitte kuidagi. Äkki homme jätkan või tekib homse sõiduga midagi huvitavat, millest kirjutada. Ah jaa, egas siin asja väga tõsiselt võtta ei saa, täna tegime siesta ajal peatuse väikeses Orba nimelises linnakeses ja tutvusime kohaliku cerveceria'ga. Polnd paha, ütleks üks mees!

Adios, amigos! Manjana.....

Serra Montgo, ascendo ja descendo!

Kuna laagri esimese viie päevaga sai 21 tundi ja 10 minutit ratta seljas mööda saadetud ja mingi 510 kilomeetrit läbitud, siis otsustasin teha ühe puhkepäeva!

Ei, mitte sellist puhkepäeva ei pidanud ma silmas, sest sellise tegevusega saab iga päev peale trenni päeva õhtusse saadetud. Võtsime paari kamraadiga eesmärgiks teha tuul alla kohalikule iludusele - Montgo'le! 

Kuna eelnevatel päevadel olime ratastega piisavalt Montgo ümber tiirutanud, siis visuaalne pilt ütles, et tippu tuleb võtta piki harja ja läheneda saab ainult Denia poolt otsast, ehk siis põhja poolt. Sõitsime autoga piki linna mäe selle külje alla ja hakkasime otsima võimalust harja peale pääsemiseks. Ühes kohas sai asfalt otsa ja mäkke läks selline mõnus rada. Tehtud-mõeldud, saatsime juhi minema ja hakkasime astuma. Hiljem ikka selgus, et see koht oli vale valik.

Minek toimus risti kinnikasvanud kiviterassidega piki võsa ainult üles. Käed said kraabitud ja vahel oli ikka tunne, et mida krdit me siia võssa otsisime.

Aga noh, vaated olid ilusad, mõnikord tuli lausa sundida ennast imetlema. Suutsime 700 meetrise lõiguga (GPS järgi) tõusta 300 meetrit vertikaali. Karm, karm! Siis avastasime ühe kuru ja saime mäe laele (küll nö esimene korrus), aga juba hakkas pilt selginema, ehk siis see õige tipp hakkas paistma.

Leidsime ka raja, mis oli mingil määral märgistatud, see aitas meil nö kobedamalt edasi liikuda. Jõudsin tippu ajaga pisut üle 2 tunni, seal oli paras laulupidu - pered lastega (kandekottides), pered, pensionärid. Saime siis aru, et tippu on ka lihtsam tee, aga seda me ei leidnud.

Peale põhitippu (753 ümp) võtsime veel kaks tippu ja nendele jõudmine oli tõsine kaif. Kõlkusime nö maailma ääre peal, kahel poole paarisajameetrised kraavid. :)

Viimaks leidsime ka allaminekuks õige tee, see oli küll tõsine serpentiin. Kui keegi viitsib suurendada selle postituse teist pilti, siis seal keskel on üks väike veidi rohelisem kuru - sealt tulime alla. Serpentiin keerutas küll hullemini kui hullumaja lift, aga alla me saime. Tee peal oli veel mingi draakonikoobas, aga sinna ei viitsinud minna, niigi sai peaaegu 4 tundi ronitud.

Niipalju siis tänaseks, homme teeks (kui see krdimanjananett lubab) nädala kokkuvõtte ja räägiks ka järgmise kevade plaanidest. Siin on nii krdi hea, et tahaks veel tuua, aga siis võtaks juba seltskonna kokku ja .......................

Ah jaa, muu trenniinfo ja kaardid on nähtaval siin: endomondo.com

Ja veel, los muchos grazias Juhole ja Inksule, et nõustusid kaasa tulema...