Esmaspäev, 31. detsember 2012

Kaksteist ehk HVAL!!!

Kuidagi sümboolselt sai issanda kahe tuhande ja kaheteistkümnenda aasta kaheks üsna tõsiseks märksõnaks minu jaoks number 12!!! Kuna tähtis hetk on lähenemas, siis teen nö operatiivpostituse, üritades just need kaks märksõna ehk siis möödunud aasta olulisema veel enne lõppu välja tuua!!!

1. jaanuar 2012
31.detsember 2012
Esimese asjana palun lugejal leida ülaltoodud piltidelt 12 erinevust!!!

Teiseks sain tänase Estonian Ultrarunners Klubi korraldatud "Viimase öö unistuse" nimelise ultrajooksu raames tehtud oma 12-nda ametliku maratoni, sel aastal siis seitsmenda. Ja koos üleeilse TriSmile "Pekist priiks" ürituse 45 kilomeetriga (sh ca 25 jooksukilomeetrit), mis ei läinud ametliku maratonina kirja, sai rehabiliteeritud ka suvise Kopenhaageni Ironman'i kõndimise fiasko.

Kuhu edasi, kas järgmisel, 2013 aastal, näiteks 13 maratoni???
Või Kopenhaageni Ironman alla 10,5h???
Või TriStaril ajaga 3:50 M45 klassis poodiumile???

Ooops, lobisesin oma eesmärgid välja!!! Aga kui eesmärki ei ole, pole ka kusagile püüelda!

Lõbusat lõppu ja spordirohket uut aastat kõikidele lugejatele, viimane aasta on ka selle blogi lugejanumbreid korralikult kasvatanud, ca 6000 külastust kuus (200 päevas) on viimastel kuudel tavaline. Igatahes minule tundub, et ka kellelegi peale minu enda on seda blogi vaja. Ja igatahes, luban jätkata!!!

Ah jaa, 549 tundi sai täis ja koos sellega ka 9000 (treeningu)kilomeetrit! Aga täpsem kokkuvõte juba uuel aastal.......

Pühapäev, 30. detsember 2012

45=45 ehk Kloogalt Laagrisse ja pekist priiks!

Pealkiri sai küll veidi luuleline, aga võtab ilusti kokku eilse päeva, mis algas ca 70 piisavalt segase inimese kogunemisega Laagri taga Saunapunktis. Selle rahvakogunemise eesmärgiks ei olnud küll minu pooljuubeli pidamine, aga päev ja eesootav distants sobisid ideaalselt tähistamaks elu järjekordset verstaposti!
"Sünnipäevalised" Kloogarannas enne starti!
Klubi TriSmile korraldatav "Pekist priiks" nimeline matk sai alguse kolm aastat tagasi, kui Margus Püvi ja Allan Oras võtsid ette jõulusöömaorgia järgse matka Otepäält Tartusse. Ja kuna sel aastal osales Tartu üritusel juba 168 inimest, siis oli päramine aeg midagi sellist ka pealinna läheduses korraldada. Marsruudiks valiti Kloogaranna-Laagri, teekonna pikkuseks eeldatavalt 45km. Matka süsteem oli lihtne - etteantud maa läbitakse vaheldumisi joostes ja kõndides, intervalliks 5 minutit. Peagrupi jooksutempo pidi olema 6min/km, teisel grupil 6:30. Kell 8:23 väljus Saunapunkti kõrvalt Padulast rong, mille neljas vagun oli reserveeritud ainult matkalistele. Vaguni rendi hind oli 70 euri. Veidi enne kella üheksat jõudsime Kloogaranda, viimased õpetussõnad, ühispilt ja mindigi teele.
Karge hommik Kloogarannas.
Kui hommikul näitas Nõmmel akna taga vaid kolme külmakraadi, siis Laagri taga näitas autotermomeeter juba -11 kraadi. Rongis oli näha, et osalejad lisavad ootamatult külma hommiku tõttu oma riietusele lisakihte. Endal oli valitud täpselt paras riietus, vaid mereäärsetes raja osades hakkas veidi kuum. Iseenesest mõistetavalt läksin stardis peagruppi, aga juba mõned kilomeetrid hiljem hakkasin oma otsuses kahtlema. Peagrupi pea vedas jooksulõike ca 5:40-se tempoga, mis päädis sellega, et iga jooksuotsa lõpus hakkasin grupiga vaikselt vahet sisse laskma. Õnneks lubas matka 5min+5min formaat üsna kergelt iga kõnniosa alguses grupile järele jõuda.
Kummipaelana pundi sabas...
Kuigi pidasin suusakeppide kasutamist kõnnilõikudel täitsa loogiliseks, siis miskipärast olin mina ainukene kogu 70-se kamba peale, kes nii mõtles. Aga kuidagi tuleb ju massist erineda ja ega need kepid ju jooksmist sega. Tänu neile aga sain ka kõndides hoida pulssi just selles tsoonis, kus pekk kõige paremini säriseb. Kusagil poole maa peal Keila-Joa või Vääna kandis hakkasin juba grupis püsima, kas siis hoiti eespool veidi tagasi või läks oma jalg lahti, ei saanudki aru. Ja mida edasi finiši poole, seda paremaks läks. Tegelikult oli tempo ikka lubatust palju kiirem, sest planeeritud jooksukiirus 6min/kma + arvestuslik kõndimise kiirus ca 9min/km ei tohiks kuidagi kokku anda tegelikku keskmist tempot 7:03min/km! Aga just selliseks eilne keskmine kujuneski.
Peloton kusagil pikal sirgel...
Veidi enne lõppu, ilmselt ainult eesootavatele saunamõnudele mõeldes, pani grupi pea õigest teeotsast mööda ja nii jõutigi finišisse, kui oli läbitud vaid 42,8km. Kuna see ei sobinud minu eesmärgiga ikka oma aastad ära tähistada, siis suundusin veel ca 13 minuti pikkusele jooksuotsale. Õnneks tuli üks osaleja minu lisateekonnale kaasa ja kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis see oli Roman Fosti! Aitähh talle! Kokku siis 45km ajaga 5:17:34, keskmine pulss 130, põlenud pekki ca 2kg jagu (eilse ja tänase hommikuse kaalumise vahe)!!!

Täna hommikul on jalgades väike puisus sees, aga see ei ole takistuseks homsele järjekordsele hullusele - vaatame, kas 2012 aasta lõpuks saan 12 ametlikku maratoni purki????

Fotode eest suur tänu Kristi Jahilole! 
Vaata ka: https://www.facebook.com/KirstiJahiloFoto

Reede, 28. detsember 2012

3 päeva veel ja 10h vajaka!

Jah, eelmises postituses avaldatud Projekt549 on jõudnud lõpusirgele - käesolevat aastat on meil jäänud astuda veel vaid kolm närust päeva. Tavalise eestimaalase (jah, just selle, kes ametliku statistika alusel tarbib mingi 13 liitrit puhast piiritust aastas) jaoks algas täna pidu, mis kulmineerub 1. jaanuaril sügava pohmelusega ja tavalise probleemiga, kuidas teiseks jaanuariks, ehk siis uue aasta esimeseks tööpäevaks kaineks saada.
Lugemis- ja hääldusharjutusi 1. jaanuari hommikuks....
Minu pohmelus tuleb ilmselt valusam, aga see ilmselt ei avaldu tavaliste nähtudena (peavalu jne), vaid see saab olema lihastes, eriti jalgade lihastes. Aga erinevalt sellest tavalisest pohmelusest on seda lihasvalu mõnus põdeda. Mõnus just seetõttu, et see valu on tulnud füüsilise tegevuse tagajärjel, mis arendab inimest, mitte ei kuluta teda!
Eile jäi trenn vahele - olin tööl!
Kus ja mis?
Sest lähema 3 päeva ja 10h plaan on siis selline:
29. detsember - TriSmile "Pekist priiks" Tallinn edition - 45km rännak (5min jooks + 5min kõnd) - just kilomeetrite poolest eriti sobiv tähistamaks elu järjekordset verstaposti!!!
30. detsember - ilmselt Harku metsas kerge taastav suusaots ca 2h.
31. detsember - mööduva aasta seitsmes ja elu 12-nes ametlik maraton Laulasmaal!

Tundub karm värk olevat, aga kolmapäevane ca 29km pikkune "Pekist priiks" Nõmme espessiaal näitas, et juba sama päeva õhtuks olid 3,5 tunni pikkuse üsna raske (vahepeal põlvini lumes) rännaku jääknähud kadunud, see andiski julgust ette võtta kaks maratoni päevase vahega!!! Esmaspäeval kell 17 peaks olema selge, kas kilbiga või kilbil, kas 549h või vähem. Kas 2012 aasta lõpuks saab 12 maratoni läbitud ja kas 2013 aastal tuleks joosta 13 maratoni või mitte?

Sihukesed probleemid siis minu pea sees ajal, kui Maarjamaa pidutseb ja uut aastat ootab.....................

Fotod: Kea Kanger ja Külli Leola

Kolmapäev, 19. detsember 2012

Projekt549 on ohus!

Selleks, et kusagile minna, tuleb teada sihtkohta. Selleks, et midagi saavutada, tuleb püstitada eesmärk. Eesmärgi enda tahaks veel veidikeseks ajaks kalevi alla jätta, aga eesmärgi saavutamise vahenditest võib juba rääkida.
Rossijal uued vapilinnud - varesed?
Olen vist mitmel korral juba maininud, et minu tõsisem tagasitee spordiradadele sai alguse 2004. aasta Haanja suusamaratoni fiaskost, kus eesmärgiks pandud 3-tunnine lõppaeg jäi tookord välja sõitmata, sest lõpuprotokolli kanti aeg 3 tundi ja 24,7 sekundit. Eesmärgi täitmata jätmine tekitas tookord võimsa motivatsioonipuhangu, mis päädis 2004 sügisel alanud regulaarsete treeningute tagajärjel 2005 aasta Haanja suusamaratonil väljasõidetud ajaga 2:24.43 ja seni ainsa kohaga Estoloppeti esisajas. Tollest ajast peale olen nö regulaarselt treeninud ja üheks aasta peaeesmärgiks on igal aastal jõuda treeningute koguajaga mööda aasta päevade arvust, ehk siis saada ühe kalendriaasta sees keskmiseks päeva treeningu mahuks 1 tund. Vaatame, kuidas see seni õnnestunud on:
2005 - 221:52, alguse asi...
2006 - 367:15, TEHTUD!
2007 - 181:58 perioodil 1.01-30.06, ehk siis poole aasta peal olin ilusasti graafikus, edasi algas ehitus!
2008 - 352:13, napikas.
2009 - 347:26, taas napilt lati all.
2010 - 392:21, TEHTUD!
2011 - 339:51, 31. okt seisuga oli 327h, aga novembri alguse väike vigastus ja sellele järgnenud laiskusepuhang ei lubanud kilbiga lõpetada.
Linna asutajal külas...
Ja nii jõuamegi aastasse 2012 ja üritame matemaatiliselt lahendada pealkirjas toodud arvu. Kuna järgmise hooaja eesmärgid on seatud väga kõrgele, siis peab ka ettevalmistus käima suuremalt kui varem. Ehk siis mingil ajahetkel (ilmselt peale intensiivset ja mahukat kevadist  laagriperioodi) tekkis mõte, et võiks sel aastal teha keskmiselt 1,5h päevas. 366 päeva korda poolteist tundi annabki kokku pealkirjas esitletud arvu 549.
История и гамбургеры - поле чудес!!!
Hetkel on mul sel aastal kirjas 517,5 tundi ja vajaka veel 31,5 tundi. Aasta lõpuni on koos tänasega veel 13 päeva, ehk siis 2,42 tundi (2h25min) päevas. Iseenesest ju midagi keerulist ei ole, kui see Siber poleks oma pakasepoisse siia saatnud. Sihukese pakasega on küll võimalik suusatada, aga ilmselt mitte 2 või 3 tundi korraga, nagu ma senini detsembris teinud olen. Loodan, et siinkohal aitab hädast välja ujula, sest tund ujumist ja tavalisest lühem suusaots peaks mind graafikus hoidma. Elame-näeme ja tibusid loeme vana aasta viimasel õhtul!!!
Пожалуйста три копейки....
Pildid tehtud hiljutisel tripil lähimasse suurlinna, lisa tulemas!

PS1! Tänane päev kujuneski täpselt graafiku järgi, hommikul sai basseinis ujutud tunni ajaga 3,53km, mis mitmekuulise ujumispausi järel on väga hea tulemus ja näitab üldist head baasi. Õhtupimedas tegin Trummis ülemisel ringil 10 tiiru, sest ei tahtnud -16 kraadises külmas autost eriti kaugele minna. Aga 23,2km sai klassikas läbitud alla 1:40 - nii et annab külmas sõita küll!!!

Pühapäev, 9. detsember 2012

Üheteistkümnes maraton!

Frank Shorter Münchenis.
"Maratonis sureb igaüks" - see tsitaat kuulub Müncheni OM-maratoni võitjale Frank Shorterile. Väikese poisina olid minu lemmiklektüüriks olümpiamängude raamatud ja nende seas kujunes miskipärast eriliseks lemmikuks just Müncheni mängude raamat ning see sai vennaga kahe peale ikka korralikult kapsaks loetud. Aga legendaarse Lasse Vireni lugude kõrval jäi tollest ajast mind kummitama just selle ameeriklase tsitaat ja väikese poisi mõtetes sai seda öeldut ilmselt ka veidi heroiseeritud. Võib-olla just seetõttu, kartes lubatud surma, jõudsin mina oma esimese maratoni finišisse alles 41-aastasena, ehk siis veidi enam kui kolm ja pool aastat tagasi. Kuna peale esimest jäin ellu, siis muutusin julgemaks ja üleeile sai siis üheteistkümnes 42,2km purki!
Vändra metsas Pärnumaal......
Kui nüüd satuks kogemata juttu ajama mõne vana Eesti jooksupeeruga, kes tegi tegusid 70-ndatel või 80-ndatel ja temale nii moka otsast poetada, et sain Vändra maratonil kuuenda koha, siis saaks mulle ilmselt osaks hääkskiitev mühatus! Jah, kunagi oli Vändra ju Eesti maratoni Meka ja nüüd üritab kohalik aktiiv endist hiilgust kasvõi osaliseltki taastada. Ning esimese sammuna sellel teel korraldas Vändra jooksuklubi Mispo detsembrikuu reedesel (sic!) päeval maratoni, kuhu vaatamata üsna kesisele reklaamile ja ca nädalasele etteteatamise ajale tuli kokku 13 jooksjat. Ja eneselegi üllatuseks panin üleeile oma jala joonele ka mina, kuigi minu selle aasta eesmärk saada joostud maratonide arv kahekohaliseks sai ju Valencias täidetud!
Valencia - Palau de les Arts and L'hemisferic.
Aga vanasõna ütleb, et süües kasvavat isu! Ja kuna Valencias jäi teatud põhjustel (maratonile eelnenud nädalal sai tehtud mitu üsna mägist ja rasket rattasõitu ning maratoni eelõhtul veel nö kauba peale 15km pikkune jalgsimatk sadamast hotelli) tulemus oodatust kesisemaks, siis kusagil oli ju vaja purakas välja lasta!!! Nii sündiski otsus sel aastal veel üks maraton teha praktiliselt mõni sekund peale Vändra maratoni toimumisest teada saamist. Peale Valenciat olin kokku jooksnud ligi 70km ja selline 6:00min/km ca 142-se keskmise pulsiga oli kindlalt jalas.

Läinud reedel kell 11 asusid 15 jooksjat Vändras joonele, neist 2 talitasid seekord õpetaja Lauri sõnade järgi. Kokku oli vaja joosta 9 ca 4,5km pikkust ringi, vaid esimesel ringil tuli teha veidi pikem paun Rakvere poole. Enne starti arutasid selle aasta Eesti enim maratone jooksnud Meelis Atonen ja Indrek Jürgenstein, et minnakse sellise alla 4h tempoga minema, eks hiljem näis, kuidas tempo kujuneb. No esimesel ringil kujunes kohe nii, et alustasin suures pundis, aga peale pilku kellale (pulss 156) tegin kohe sammu lühemaks ja madalamaks ning jäin kohe viimaseks. Isegi kaks maratonil osalenud naisterahvast libisesid eest ära. Kuna ma polnud endale mingit ajalist eesmärki ette seadnud, siis jäin endale kindlaks ja jooksin pulsi järgi, üritades vähemalt esimese poole maratonist hoida keskmist pulssi alla 145. Maratoni ring oli profiililt lihtne, aga ilmaolud tegid õige rajavaliku keeruliseks. Esimestel ringidel oli tee servas lume peal üsna hea joosta, aga siis vahepeal kihutas sahk uuesti teepenrast üle ja tekitas sinna sellise sentimeetri paksuse lögase kihi. Sellel lörtsisel lögal jooksmine oli võimalik, aga jõudu kulutav, sest korralikku pidamist ei olnud, lisaks kleepus iga sammuga klots tossu alla. Jooksuringi osal, mis kulges piki piki Pärnu-Sõmeru maanteed, tuli seetõttu kolida asfaldile, kus aga valitses uus oht - rekkad. Need tulid selja tagant ja panid sajaga mööda, nii et sokid tahtis jalast ära viia. Aga see selleks, mis ei tapa, teeb tugevaks! Täpset poolmaratoni aega ei suutnud ma fikseerida, aga lõpuks tundus, et tuli selline 50/50 jooks, ehk suutsin joosta ühtlase tempoga algusest lõpuni. Vaid viimasel ringil tõstsin tempot, sest üks selg hakkas ees paistma. Sain selle selja pool kilti enne lõppu kätte ja vist üllatasin Olav Metsa oma lõpukiirendusega nii, et mees laekus lõpujoonele minust lausa 50 sekundit hiljem. Lõpuajaks tuli mul 4:08:20, ehk siis 13 minuti ja 23 sekundiline rekordiparandus, vaatamata üsna hulludele oludele!!! Keskmine tempo siis 5:53min/km, pulss 148. Ilmselt senistest kergeim maraton.... 
Vabariiklikusse kaubandusvõrku on jõudnud tooted
Hispaaniast, olete oodatud ostma!
Nii kõva rekordiparandus nõudis ikka korralikku tähistamist, seega sai vaatamata krõbedale (3xkallim kui Hispaanias) hinnale konsumeeritud nii mõnigi San Miguel.

Ja veel, tänasega sai sel sügisel suuskadega 200km sõidetud. Kuna eile jäi koduse mööbeldamise tõttu suuskamas käimata, siis pidin juba teist pühapäeva järjest karistuseks pikemalt tegema. Täna sai kohe kaks joogikotti kaasa võetud ja eesmärgiks pandud 6 Harku ringi ehk 48km. Peale neljandat ringi võtsin autost uue joogikoti ja kütsin edasi. Viimase ringi tagasirgel (kui oli sõidetud 44km) tundsin, et käed on kutud, nii kutud, et enam ei jõua paaris lükata. Samas jalad, mis alles 48h tagasi olid jooksnud maratoni, ei näidanud üles vähimatki väsimusmärki. Augusti lõpust alates kõndides-joostes läbitud 625km on teinud oma töö. Nüüd on vaja käed samale tasemele viia....

Pühapäev, 2. detsember 2012

Tormihoiatus!

Reede õhtul sain siis teist korda sel sügisel suusale. Esimene kord oli oktoobri lõpus Saku metsas, reedel jõudsin pärast üsna keerulist (tuisust ja libedat) trippi Võrust Tallinna alles kella neljaks ja seetõttu jäi hooaja teine suusaots lühikeseks. Ainult 18km ja selleks kulus aega lausa 1:40. Paljuvõitu, aga raja seisukord oli ka üsna pehme ja seetõttu sõita parajalt raske, olin nimelt neljas suusataja, kes peale saani rajale läks. Suuskadeks olid kah keldrinurgast võetud tolmused Visud, ehk totaalsed mullasuusad, mille põhjad pole vist aastaid ei määret, ei harju näinud.
Eesti suusamaratonide üks kurikuulsamaid
tõuse - Kivestmägi?!?
Kuna eile olin haige (põdesin ühte rumalat tõbe, mis ei levi viirusena, vaid mis tuleb külge inimese enda tegevuse tulemusena), siis jäi eile lumel käimata. Seetõttu otsustasin täna enne suuskama minekut, et olen nö karistuseks kohustatud täna pikemalt tegema, noh näiteks 3 tundi suusatamist. Ja salamisi lootsin, et äkki olen võimeline selle 3 tunniga 5 Harku 8 kilomeetri pikkust ringi ära tegema. See oleks teinud siis kilomeetri läbimise keskmiseks ajaks ca 4:30. Piisavalt korralik väljakutse, arvestades, et reedel olin suutnud kilomeetri läbimisega hakkama saada vahemikus 5:06-6:22!
Tamsalu maratoni stardis aastal 2007. Kes on esiplaanil?
Et ettepandud ülesande täitmine veidigi libedamalt läheks, võtsin reedeste laudade asemele suusakotist poolmullasuusad, ehk siis eelmisest sajandist pärit Fischerid, lisanimega RCS! Kaapisin suuskadele kevadel alla pandud ülipaksu kihi suveparakat maha ja panin uue, tänasele ilmale rohkem sobiva paraka alla. Ja siis rajale. Kohe esimestest sammudest peale oli tunda, et lipe on väga hea ja enda minek veelgi parem. Katsin kilomeetreid ca 3:35-ga. Esimene kaheksane ring alla poole tunni, kaks ringi alla 59 minuti. Keskmine pulss püsis umbes 140 juures, ehk siis ca 25-30 matsu alla võistluspulsi. Säärase pulsiga oleks selline minek normaalne kusagil veebruaris, kui siiski, aga selline ootamatu jõudemonstratsioon hooaja kolmandal suusasõidul pani mind alguses imestama, praegu seda juttu kirjutades aga hoopis muretsema....
Haanja maratonil aastal 2009, kohe saan PP kätte!
Mis toimub? Pole varasematel aastatel kunagi nii vähe erialast trenni (imikas, rullsuusk, rulluisk) teinud, kui sel hooajal. Jooksnud näiteks aga olen ainuüksi sel sügisel rohkem, kui varasemalt ühelgi aastal kokku. Palju on ka ratast sõidetud. Kas sügisene järjekindel jooksutrenn ja Mallorcal sõidetud ratas teevad sel talvel imet? Või olen juba praegu, ehk liiga vara, liiga heas maratonivormis ja jõuluks on vorm otsas?

Ah jaa, kokku sai siis täna suuska tehtud 5 ringi, ehk veidi üle 40km ja seda alla 2,5 tunni?!?