Esmaspäev, 20. august 2012

Iga sõna on liigne....

8 päeva on möödas, vaatan seda muuvit kolmandat korda, sipelgad jooksevad mööda keha ja tahaks kohe veel!

Kurat, ülihää võistlus oli!!!


Kolmapäev, 15. august 2012

Suur Jalutuskäik ehk KMD Challenge Copenhagen.

Dead man walking?
Elu teine raudmehe triatlon sai siis läinud pühapäeval tehtuks. Kõik ei läinud küll nii, nagu ma seda eelmise aasta septembris ennast sellele katsumusele kirja pannes plaanisin. Sellest ka selle postituse pealkiri, sest ette antud 42,2 kilomeetri pikkusest jooksumaast suutsin ma erinevatel põhjustel (peapõhjus on tegelikult siin) jooksusammul läbida ca 15-16km. Ülejäänud 27km möödus kõndides, mis oli paljude imestavate taanlaste jaoks ikka mõistetamatult kiire (unbelievably fast walking) edasiliikumise moodus. Nojah, liikudes 100% kõndides tempoga 8-9 min/km panin mõnele uskumatult aeglasele jooksjale ikka särgi püksi küll....
Võitja Aaron Farlow (AUS), aeg 8:20:09, Folketingi ees.
Aga jooks jooksuks (loe: kõndimiseks), triatlon koosneb ju kolmest alast. Ja need kaks esimest said tehtud üsnagi korralikult, isegi nii korralikult, et maratonile minnes näitas kahe etapi ja kahe vahetusala koguaeg numbreid 6:46, mis omakorda tähendab seda, et oma nö unelmatepiiri, ehk 11h alistamiseks oleks vaja olnud joosta maraton ajaga 4:14.................
Võitjad võivad, Aaron Farlow ja Jimmy Johnsen
Aga tagasi algusesse. Suur triatlonivõistlus on mitmepäevane üritus, seal ei saa nö Elioni kombel hommikul kohale sõita ja õhtul koju tagasi kimada. Varajane start ja pikk võistluspäev nõuab mitmete toimetuste ärategemist juba eelmisel või üle-eelmisel päeval. Ise sõitsime neljakesi (kaks võistlejat, kaks tugiisikut) kolmapäeva õhtul Tallinnas laevale, et jõuda neljapäeva õhtuks kiviviske kaugusele Taanimaast, ehk siis Rootsi linna Malmösse, kus meie jaoks oli valmis pandud ühetoaline korter. Üllataval kombel mahutas see neli meest koos rataste ja hulgalise kraamiga. Siinkohal tänud Üvele, kui kogu meie majutuse-ülesõitude organiseerijale ja üleskerkinud probleemide lahendajale.
Neljapäeval Malmös tutvumisringil, kaugvaatega Taani sillale.
Giid Üve Malmö skailaini taustal.
Reedel käisime üle silla Kopis stardimaterjalide järel ja vahetusalaga tutvumas. Taani parlamendi juurde platsile oli üles seatud korralik EXPO, kus oli müügil kõikvõimalikku staffi kõikvõimalikelt tootjatelt. Hinnad olid muidugi üsna ümmargused ja suured, ikkagi üks Euroopa kalleimaid pealinnu ja kesklinn kah. Konsumeerisin endale siiski paar energiabatooni, mida juba Otepää TriStaril sai maitstud. Takkajärgi tark olles oleks võinud ilma milletagi kogu Ironman'ile peale minna. TP-de valik oli ikka üle võlli. Peale ujumist jook, esimes rattapunktis võta või kaks pudelit, batoone, geele jne.
Veest väljatuleku ala Amager Strandil.
Reede õhtul sai tehtud kerge treening suunaga Malmöst Taani sillale. Nii uskumatut ratturite vastast respekti autojuhtide poolt pole ma näinud isegi hea liikluskultuuriga Hispaanias. Enne iga rattateest ülesõitu jääb auto nö igaks-juhuks seisma, et veenduda, ega mõnda ratturit 100m kaugusel pole ristmikule lähenemas. Meil siin vaid bussiridasid maha joonistavate poliit-pupsikute mõttemaailma ilmselt ratas kui sõiduauto alternatiiv veel ei mahu. Iga kortermaja ees pargib kümneid-ja-kümneid rattaid, iga suurema tänava ääres on eraldi rattatee ja kõnnitee, ratturite liiklust reguleerivad ratturite foorid jne jne jne. Dreamland...
Püssiga Öresundi silla man.
Laupäeval oli kella 17 ja 18:30 vahel T1-te ära viia ratas, kiiver ja run-bag ehk jooksutarvikute kott. Sõitsime taas üle silla ja läbi tunneli. Amager Strandi ehk kunstlikult tekitatud merelahte või siis laguuni oli maha märgitud ujumistrass ja kaldale ehitatud vahetusala, mis oli ikka tõeliselt suur, lausa nii suur, et pühapäeval võisteldes kulus veest väljatuleku koha ja rattale mineku koha puhtaks läbimiseks ca 4 minutit, sinna juurde veel riietumise 4 minutit. Rattakohad leitud, lasime kõrvetava päikese tõttu mõne ati kummidest välja, panime kiivrid paika ja sõitsime Malmösse tagasi mandrazheerima.
T1, rattakoht nr 1107
Pasta-pasta-pasta ja magamiseüritus, mis eriti ei õnnestunud. Vahest 2 tundi tuligi tegelikku magamist, sest kell 3:45 oli äratus, pakkimine-närvilisus-mittesöömine jne. Kell 5:16 saime minema ja kella kuue ajal hakkasime koos tuhandete palveränduritega stardiala poole liikuma.
Highway to hell??
Kell 7 kõmatas kahur, profid läksid teele. Kell 7:05 läksid naised ja hakkasin vaikselt kalipsot selga seadma. Vaatasin veel imestusega enda vastas istuvaid tegelasi, kes mingit möksi oma kaela peale määrisid. Ise panin kreemi vaid strateegilisse kohta ja kaenla alla. Kalipso seljas, läksin supporttiimi juurde, et nad mul luku tagant paika sätiksid, aga siin tegin valusa vea. Ingemar ei teadnud täpselt, kuidas see lukk peab seal taga kinni olema ja kuidagi poole vinna peale see asi jäigi. Kuigi käisin enne starti teisel pool laguuni ennast vette kastmas, ei saanud ma ka siis aru, et midagi oleks valesti.
Naeru ei jätkunud kauaks...
Stardist pandi ikka ilge lauluga minema, hoidsin ennast tagasi, et kohe käsi kinni ei kakuks. Peale esimest poid sai nagu ujuma hakatud, kui käed tundusid kuidagi rasked ja veidi jahe oli ka. Sain aru, et kalipso ei ole korralikult kinni ja kukla tagant tulvab vett sisse. Proovisin seda sättida, aga kohe ujusid hordid selga ja ilma jalgadealuse pidepunktita lukku paika ei saanud. Kui ma kusagil 700m peal lõpuks luku kuidagi kinni sain, oli lahtine kaelus koostöös mereveega tugevasti mu kaela raspeldanud, iga ujumisliigutus tegi valu. 1,5km peal tõmbasin paremale kaldale välja ja jalad põhjas sain lõpuks kinnituse õigesti paika ning lõpuks ujuma hakata. Aeg oli aga kulunud ja nahk raisus. Ilmselt sinna läkski see lootus ujuda Ironmani swim alla ühe tunni... kahju!
21 tundi peale lõpetamist ja....

.... täna hommikul!
Veest välja, hulga kreemi kaelale (põrguvalus), riided selga ja rattale. Selle osaga võistlusest olen ma kõige rohkem rahul, aeg 5:32:20 (ajaliselt kiirem kui jooks?!?), tempo ülistabiilne (erinevate ajavõtupunktide punktide vahelised keskmised kilomeetri läbimise ajad on vahemikus 1.50-1.52 ehk siis keskmine kiirus 32,42-32,82km/h). Rattast veel niipalju, et kuigi Taani on veel lamedam maa kui Eesti, suutsid korraldajad 180km pikkuse distantsi kohta välja võluda lausa 695 tõusumeetrit. Kaks korda võetud raja suurima tõusu peal võisid osalejad kogeda tõelist tuurdefraansi mäefiniši tunnet - tuhanded pealtvaatajad väga häälekalt kaasa elamas igale võistlejale.
Geels Bakken - raja suurim tõus.
Nojah, ja jooksust või siis pigem kiiresammulisest jalutukäigust sai juba räägitud. 6km enne lõppu sai mu eelmise aasta Ironman'i aeg täis, aga samas suutsin vaatamata olematule jooksulihasele (30km jooksu sel aastal enne Taanit) läbida maratoni ajaga 5:37.24, mis lubas koguajas lõpetada lausa 3 tundi enne ametlikku kontrollaega, ehk kella 23.00-i. Teise Ironman'i lõpuaeg tuli mul siis 12:32:24. Niipaljukest veel, et jooksin esimest korda maratoni nö suures linnas, kus iga suvaline möödakäija, isegi Jaapani turist, elab sulle häälekalt kaasa, sunnib sind edasi pingutama ja mitte alla andma. Sellise suhtumise ja avatuseni on näiteks meil, nõukaajast tulnud eestlastel, ikka pikk-pikk maa minna. Tulevastele raudmehe hakatistele aga soovitan - tehke enne kodus (Keilas) proov ära, et saaksite minna elu emotsiooni saama kusagile suurele triatlonile. Selleks kulunud raha (mul suurusjärgus üle 1000 euro) on piisk meres selle emotsiooni eest, mida te seal saate. Olen juba järgmisel suvel valmis suunduma kuhu iganes Ironman'ile - üks "Raudmehe Triatlon" aastas on piisav väljakutse sellele jamale, millesse suurem osa eestlasi sureb, ehk siis südame veresoonkonna haigused!!!!!
Eesti koondus peale lõpetamist...

Ja veel, üllatavalt palju naisi oli Kopenhaagenis seda võistlust tegemas ja kuidas neile kaasa elati!!! Kokku lõpetas võistluse 169 naist ja neist tervelt 112 tegid mulle tuule alla!!!! Eesti naistel on valehäbi matmiseks veel pikk-pikk maa minna....
Cristina Conzalez, Venezuela, 12:47.31
Lõpetuseks veidi tehnilist juttu ja seda just nimelt sama ala tegijatele. Toitumise koha pealt möödus see Ironman küll kuidagi säästurezhiimil. Peale ujumist jõin pool topsi High5 jooki, rattasõidu ajal sain hakkama 4x0,75 pudeliga, millest 3 olid oma Dexali mustsõstrajook ja üks punktist võetud vesi. Sõin ära ühe High5 banana energiabatooni (koogi) ja sain raja äärest supporti käest oma klassikalise sändvitši - kaks viilu saib'a,  seal vahel vaap merevaiku, 6 viilu kanasinki ja 6 viilu gouda juustu. Igatahes möödasõitjad neelatasid kadedusest. Jooksu ajal sõin pool banaani, kaks viilu õuna ja jõin ohjeldamatult coca-colat, no umbes 3-4 litra läks küll sisse. Ja see oligi kõik.

Proovin siia istutada ka ühe huvitava tabeli, kes oskab lugeda, saab aru:

Link tabelile, kus on toodud ajavõtupunktide kohad, ajad, kiirused, tempod ja muu. Hää töövahend algajale raudmehele!


Uute kohtumisteni!!!

Laupäev, 11. august 2012

12 tundi stardini!

Istume Malmös ühetoalises korteris ja mandrazheerime. Mina mitte eriti, sest üks säärane ettevõtmine, nagu meid homme ees ootab, on mul juba läbitud ja minu suur mandross jääb aasta tagusesse aega. Teine mees, Kermo, võtab asja vist rohkem südamesse, aga see selleks.
Homme kell 5 sõidame üle selle silla starti...
Aga kõigest järjest:
Eelmisel pühapäeval tegin Nuustakul Tristari võistlust. Võrreldes eelmise aastaga (loe teemakohast postitust siit) võtsin sel aastal asja ikka väga kergelt, sest siiani on valusalt meeles eelmise aasta jalavalu veel nädal peale TriStar111 triatloni. 111km aeg oli küll kokku 13 minutit aeglasem kui eelmisel aastal, aga kuna vahetasin kohe peale rattale istumist esikummi, siis tegelikult tegin selle läbi ainult 9 minutit aeglasemalt, mis hetke vormi ja enda valusat tagasihoidmist ning rajal nö naljategemist on ikka väga OK tulemus. Tegelikult tahaks selleaastasest TriStarist kohe pikema postituse teha, äkki leian selleks veidi hiljem aega. Postituse teemaks oleks siis, et kuidas TriStari mõistusega teha....mõlematpidine kogemus on mul nüüd olemas.
White men can't jump???
Juba kolmapäeva õhtul läksime laevale, et suunduda Kopenhaageni poole KMD Challenge nimelisele võistlusele, kus soojenduseks ujutakse kunstlikus merelahes ehk Amagerstrandis üks suur ring ehk 3,8km. Kokku tuleb ujuda kuus korda kolme silla alt läbi. Sillad olevat pilgeni täis pealtvaatajaid ja ilmselt üldse on kaasaleamist siin rohkem kui eelmisel aastal Keilas :))
Tšainikute vahetusala, numbrid 1020-1400
Edasi järgneb 180km rattasõitu ilusas Kopenhaageni ümbruses. Rajal olevat ka mõni tõus ja raja kõrgeim punkt pidavat olema lausa 70 meetri kõrgusel? Aga kuna ratast on sel aastal sõidetud lausa niipalju kui 4300 kilomeetrit, siis selle viie-ja-pooletunnise rattasõidu pärast ma üldse ei põe. Lisaks on mul homseks sõiduriistaks sihuke püss, millisega pole ma veel kunagi sõitnud - spetsiaal TT-ratas koos 60mm-ste karboonaerojooksude ja eriti kiirete Schwalbe Ultremo kummidega.
Merida Warp4 Dalkia six-zero jooksudega.
Mis aga ootab mind ees 7 tundi peale starti, ehk siis umbes kell 14:35, sellest ei taha kohe mitte rääkidagi. Seda siis seepärast, et selle aasta jooksukilometraazh on kokku lausa 30 kilomeetrit. Eelmisel pühapäeval sain Pühajärvel selle 10 kilomeetriga kuidagi hakkama, aga 42,2 on ikka midagi muud. Õnneks on mul peale rattasõitu vist elu raskeima jooksumaratoni läbimiseks aega tervelt 8 ja pool tundi, ehk siis ilmselt ootab mind homme ees pikk ja vaatamisväärsusi täis jalutuskäik õhtuses Kopenhaagenis. Rada möödub neli korda väikesest merineitsist, möödub neli korda Taani kuninganna akende alt ja finišeerub raekoja platsil. Kokkuvõttes ma eriti ei põe, kindlasti saab homne jooks lõbusam olema, kui eelmisel aasta Keilas seal ladude taga silkamine!
Köögitoimkonnas....
Hetkel aga teeme viimast pastahunnikut, et homme oleks rajal midagi seedida...
 
Palju edu mulle teie kõigi poolt, loodan homme selle jama lõpuni teha ja eluga pääseda!!!