Teisipäev, 31. detsember 2013

Nutuse aasta õnnelik lõpp!

Palju pole enam uue aastani aega jäänud ning mul on ülimalt hea meel, et ma sain selle tegelikult igapidi üsnagi nutuse 2013. aasta viimastel tundidel hakkama enda jaoks rõõmustava saavutusega - nimelt jooksin oma sellel aastal tehtud 11 maratoni kohta välja oma aasta parima tulemuse, mis jäi minu eelmise aasta detsembris Vändras joostud isiklikule margile alla vaid 2 minuti ja 45 sekundiga.
Kloogalt Nõmmele ehk Pekist Priiks Tallinn 28.12.2103.
Foto Kristi Jahilo, info@jahilo.ee
Nimelt toimus Eesti Ultrajooksjate Klubi korraldusel vist juba mitmendat korda Meremõisa telkimisala kandis ultrajooksuüritus Viimase Öö Unistus, mille raames said minusugused maratonihullud ka maratoni joosta. Süsteem oli lihtne, start kell 12:00, alguses tehti 200 meetrine paun ja siis suunduti täpselt 1-kilomeetristele ringidele.
3 päeva tagast Pekist Priiks Tallinn üritusel, ca 30km läbitud!
Läksin rajale enda jaoks viimasel ajal paika loksunud skeemi abil - esimesel kuuel kildil hoida pulssi 145 kandis, selle alusel panna paika tempo ja siis juba vaadata, kas jõuab valitud kiirusega lõpuni. Täna läksid esimesed kuus kilti, mille ajal kõiksugu liigesed ja lihased suutsid endast mulle märku anda (süüdlaseks vist 3 päeva tagune Pekist Priiks 46km rännak), tempoga 6:10-6:15 min/km kanti. Siis aga, kui 40-minutilise jooksu järel organism oma keemiavabriku tööle pani (dr Leho Ripsi sõnad), lõppesid igasugu vaevused ning sai tempot veidi tõstetud. Ning (sic!) tervelt 31-ks järgnevaks kilomeetriks, kuni jooksu 37-nda kilomeetrini, jäigi tempo täpselt sinna kuue minuti alla, kõikudes 5:54 ja 6:00 vahel. Nagu metronoom oleks tiksunud ca kuueminutilise amplituudiga!!!
Rongis teel Pekist Priiks saama koos 7-kordse raudmehe Indrek Paki
ja Ivo Põlluga. Kanna Pets läks kahjuks pildi tegemise ajal pileteid ostma.
Foto: Kristi Jahilo, info@jahilo.ee
Viimasel viiel kildil sattusin jooksma Marga taha, kes hakkas mulle tempot tegema - 5:50, 5:49, 5:38, 5:27 ja viimane ring juba lõbusalt ise pannes ajaga 4:57!!! Poolmaratoni splitt oli 2:07:36 ja teine pool 2:03.29... PERFECTO!!! Siit on alla 4 tunni tegemine juba piece-of-cake.....
Just sellise koogi tegid lapsed mulle üleeile sünnipäevaks!
 Hetkel on kiire pika laua taha, teen sisukama aasta kokkuvõtte juba uuel aastal koos statistika ja uue aasta eesmärkidega. Seniks kõigile lugejatele HÄÄD LÕPPU ja ILUSAT UUT!!!!


Reede, 20. detsember 2013

Jooksjana sündinud!

Sellel aastal tegin esimese jõulukingituse endale ise, kuigi rikkusin sellega ühte oma põhimõtet spämmkirjadele mitte reageerida ning mailifiltritest läbipääsenud kirjad kohe kustutada. Aga kuidagi pääses just see üks kiri läbi ning nüüd takkajärgi on mul selle üle hea meel, sest kuidas ma muidu oleks teadnud, et maailmas on olemas "niiiiiiii hea raamat"!
Neelasin raamatu pooleteise päevaga ning loetu mõjusust peaks iseloomustama säärane tõik, et kohe peale raamatu käest panemist õhtul kell 8 tõmbasin trenniriided selga ning vaatamata õues valitsevale pimedusele ja koerailmale tegin läbiloetu seedimiseks ca 11km pikkuse jooksuotsa. Kohe selline sisemine sund tekkis loetu tagajärjel. Või oli see hoopis nii, et ma ei ei suutnud raamatut enne lõpuni lugemist käest panna ning selleks päevaks kavandatud jooksmaminek viibis just seetõttu? Mine võta kinni!
Tõenäoliselt maailma kuulsaim lumine finišisirge....
Detsembri algus oli lumerindel paljulubav, sain lausa kolm päeva suuskadel Vändra maratonist taastuda. Kui eelmise nädala keskpaigaks naasnud sügis oleks mind kaks-kolm aastat tagasi nö samas olukorras ilmselt vanduma pannud, siis viimasel kahel sügis-talvisel hooajal olen endale varasemate suusatamist masturbeerivate tegevuste (rullsuusk ja imikas) asemele leidnud jooksmise - selle inimese kõige lihtsama ja loomulikuma liikumise vormi. Pähh, ütlevad nüüd paljud! Jooks on nõme ja igav, kinnitavad teised! Jooksmine on mulle vastunäidustatud ja arst ka ei luba, torkavad kolmandad! Saan kõigist neist ütlejaist aru, sest veel mingi aeg tagasi oli jooksmine ka minu jaoks väga vastik tegevus, ma lausa pidin ennast jooksma sundima, et täide viia oma unistus - lõpetada täispikk triatlon.
Keila, august 2011 - tehtud!!!
Viin on vastik ja eriti vastikud on hommikud peale viinajoomist. Aga ikka juuakse. Kas sellepärast, et viin meeldib? Ei, juuakse selle tunde pärast, mida viin tekitab. Ning kui sellest tundest on viina puhul võimalik sattuda sõltuvusse (alkoholism), siis on võimalik sattuda sõltuvusse ka sellest tundest, mida tekitab jooksmine (jooksuhullus). Sest jooksmine iseenesest on ju vastik ning nüri ja igav tegevus. Jah, on küll, aga selle nüristava tegevuse tulemusena tekib see tunne, et oled midagi ära teinud, millegagi hakkama saanud. Kas siitkohalt paralleele edasi kiskudes võib siis eeldada, et analoogselt rohkem joomisele (teeb nö rohkem täis ja suurendab heaolutunnet) süvendab ka rohkem (loe: kauem) jooksmine seda jooksujärgset mõnutunnet? Ja kas veelgi rohkem on ikka veelgi parem? Joomise puhul tean isiklikust kogemusest, et ei ole, jooksmise puhul pole veel proovinud. Tean, et 42,2km läbimine tõstab enesehinnangut rohkem kui 10km jooksmine. Aga kas näiteks 100km läbimine jääb kauemaks meelde, kui klassikalise maratoni läbimine? Ühtepidi kindlasti, sest peale sadat valutavad lihased ilmselt vaksa võrra kauem, kui peale tavalist maratoni. Aga seda teist tunnet, mitte lihasvalu, tahaks kunagi ise järgi proovida...
Rünno Ruul jooksis Laulasmaal 168,8km ajaga 14:51.04
Pilt on tehtud Haanja Jala100-l Külli Leola poolt.
Peale oma esimese maratoni läbimist Otepäält Tartusse olin ligi nädal aega väga piiratud liikumisvõimega ning tundsin ennast siis selle video peaosalisena. Nüüd peale viimast, Mispo maratoni Vändras, läksin järgmisel päeval suusatama ning praegu just seda videot uuesti vaadanuna on mul selles esinevatest tegelastest kahju, just nende oma lolluse pärast. Mis on siis minu puhul muutunud nelja ja poole aastaga? Vanus oli mul toona 41, nüüd kohe-kohe 46. Esimese maratoni aeg oli siis 4:24, nüüd 4:17. Tol korral kannatasin terve maratonijärgse nädala karmi jalalihaste valu, nüüd oli vaid 24h veidi ebamugavat tunnet. Peale esimest jooksin uue maratoni alles 21 kuud hiljem, nüüd on viimased viis maratoni alates 13. oktoobri Poznanist joostud kahenädalase vahega ja kuues juba homme tulemas. Kuidas on see võimalik? Tõmbame veel ühe paralleeli alkoholiga. Tookord esimesel maratonil käitusin ma nagu algaja joodik, kulistades pudeli viina korraga kurku, mõeldes, et nii on hea. Ei olnud! Nüüd, viimastel jooksudel, olen rahulikult tiksunud ning võtnud nö tunde järgi. Tookord sai maraton läbitud nö viimase piiri peal, sildu põletades, "pudelit korraga kurku kallates". Viimati Vändras liikusin täpselt pulsi järgi, "tipsutasin mõnuga" ning suutsin lõpus veel ka tempot tõsta.
Loll, aga siiski elus. Märts 2009, Tartu, Tamme staadion..
Tegelikult tahan ma niimoodi heietades harida neid inimesi, kes arvavad ja ka avalikult väidavad, et maratonide ületarbimine või siis jooksuhullus on saatanast. Tegelikult on väga suur vahe, kas aastapikkuse ettevalmistuse toel joosta ära üks maraton või joosta neid maratone aasta ringi. Üldistades võib öelda, et aasta aega maratoniks valmistunu läheb üldjuhul maratonile täiega panema, aega jooksma, vms. Ja siis jookseb ennast sõna otseses mõttes pikali ning tal ei teki vähemalt pool aastat väikseimatki mõtet uuesti proovida. Jooksuhull või siis maratonikoguja, kellele kuidas meeldib, ei jookse üldjuhul kunagi mingi konkreetse aja peale, sest tema eesmärk on maraton lõpetada, tulemus kirja saada ning ennast võimalikult palju säästa, sest järgmine maraton võib toimuda juba nädala pärast. Kuna Eestis on Tartu Suusamaratoni läbinud inimesi kordi rohkem, kui maratoni jooksnud inimesi, siis toon oma jutust paremaks aru saamiseks näite suusavallast. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes on nädal enne Tartu Suusamaratoni läbinud nn Avatud Raja. Kui õigel maratonil annate endast 100%, siis palju annate endast nädal enne, avatud rajal? 60%? 75%? Vahet pole, palju täpselt, aga igatahes hoiate te ennast tagasi, sest palju tähtsam sõit on ju nädala pärast. Täpselt samamoodi hoiavad ennast pidevalt tagasi ka maratonikogujatest jooksuhullud ning seetõttu nende süüdistamine ebamõistlikkuses või ärapööramises lihtsalt ei päde. Kui võtta asja mõistusega, ei tapa ka üks maraton nädalas. Mõistust koju jättes võib aga surra ka 10km distantsil.....
Annette Fredskov jooksis aastaga 366 maratoni....

Laupäev, 7. detsember 2013

Kakskümmend!

Ärge nüüd kohe arvake, et ma olen langenud numeroloogia küüsi, sest juba teist postitust järjest on pealkirjaks number - küll sõnadega kirjutatult, kuid ikkagi number. Kui eelmise, vaid ühe pildi ja selle kahesõnalise allkirjaga, postituse pealkirjaks oli rahanumber (summa, mille annetasid Pääsküla raba maratoni osalejad, korraldajad ja toetajad Toomas Tarmi juhitavale Eesti Maratonitiimile), siis seekordse postituse pealkirjaks on järjekorranumber - jah, just täna sain Vändras maha oma kahekümnenda 42,195 meetriga!!!
Sulev Kraam enne Poznani maraton starti??? :)
Oma esimese maratoni jooksin 2009. aasta kevadel Otepäält Tartusse ja pean seda oma senini kõige ebaõnnestunumaks jooksuks - alguse asi. Tänast, minu kahekümnendat - Mispo II Talvemaratoni, pean aga ilmselt pidama oma senini kõige õnnestunumaks jooksuks. Miks, sellest veidi hiljem, aga kas tõesti on nö algajal maratoonaril vaja läbi teha tervelt 20 maratoni selleks, et aru saada, mis see 42,195m endast tegelikult kujutab? Minu näitel ilmselt küll ja veel!!!
Vaade Nizza maratoni aegsest elupaigast finišipaigale Cannesi rannapromenaadil.
Täna läksin stardist minema pulsi järgi, eesmärgiga hoida seda vähemasti esimesed 10km seal 145 kandis. See õnnestus ilusasti, aga tempo oli nö tavaminu jaoks üle mõistuse kiire (selle pulsi jaoks siis) - tervelt selline 6:05-6:10 per/km. Kuna tunne oli hea, otsustasin samamoodi jätkata. Vaatamata ca 14km peal tabanud lumetormile ja tee libedaks muutumisele suutsin paarilöögilise pulsitõusu hinnaga algtempot hoida ning seda kuni mingi 30-nda kilomeetrini välja. Siis hakkas korraks jalgades tunda andma, et juba on 3 tundi joostud, aga ma ei lasknud end sellest infost häirida, liiatigi võis see olla puhas desinformatsioon. 35-nda kilomeetri peal tempo säilis, pulss tõusis, aga kusagilt ei pitsitanud. Selsamal kilomeetril jõudsin järele, jooksin veidi koos ja siis läksin mööda täna üsna kiiresti alustanud Eesti aasta matkajast Villu Zirnaskist. Enne viimasele ringile minekut hakkasin ka oodatavale lõpuajale tähelepanu pöörama ning sai täheldatud, et alla 4 tunni ja 20 minuti jõudmiseks pean oma senist, sinna 27 minuti peale jäävat, ringiaega veidi kärpima, ehk siis suutma maratoni viimasel ringil joosta kiiremini, kui varasematel ringidel. Algaja maratoonari jaoks ilmselt ületamatu ülesanne, aga minu jaoks nüüd juba pisss-ohv-keik!!! Nii jooksingi viimase ringi iga kilomeetri 10 sekki kiiremini kui eelmise.
Tänased ringiajad:
1. 40:49 (see oli pikem ring)
2. 27:03
3. 27:09
4. 27:42 (hakkasin toituma banaaniga, neelamine võtab aega)
5. 27:37
6. 27:23
7. 27:30
8. 27:33
9. 25:02
Nende ülaltoodud, samasse auku jäävate, ringiaegadega kõlbaks vist juba vabalt mõne suurema maratoni tempomeistriks, sest nii ühtlast tempot pole ma varem hoida suutnud. Lõpuaeg oli täna 4:17:46, negative split ca 20-30 sekundit ning peale lõpetamist Vändra meeste poolt pakutud bussisauna ja kümblustünni vähemalt minul igasugu tavalised maratonijärgsed kehalised komplikatsioonid puuduvad. Perfektne maraton? Tänased tulemused!

Monte Carlo kasiino ees vähem kui kuu aega tagasi.
Kes pakub ära tumerohelise sõiduki margi?
NB! OFF-TOPIC:
Aga kuna ma olen niiiii kuradi laisk, et ei viitsi tavaliselt päevateemadel sõna võtta (loe: pastakast välja karanud probleemist tervet postitust välja imeda), siis üritan vähemasti mõned sisemusse kogunenud karjed avalikku ruumi paisata ürituspõhjusliku postituse lisana - asi seegi? 


Viimasel ajal on siin-seal (loe: Eesti enamtsiteeritud ja enimvigastatud harrastussportlas-blogija jututoas) hakanud kõlama sõnavõtud teemadel et, ah parem tsiteerin otse autorit: "Või kui, siis seda, et rahvaspordiürituste korraldajad on puhta sassis (väljend "Naabriplika" noorelt parmult bussipeatuses). Mis liig, see liig. Me oleme jõudmas faasi, kus rahvaspordiürituste rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. See teema tuleb ka üles tõsta."

Vastan sellele idiootsusele nii: "Mis kuradi pärast on meie maaletoojad ja jaemüüjad toppinud kogu meie kaupluste alkoholiosakonna täis erinevaid napse. Me oleme jõudmas faasi, kus erinevate markide rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. Vanasti oli lihtne - olid Ekstra viin, Vana Tallinn, Agdam'i vein ja Žiguli õlu. See teema tuleb ka üles tõsta.