Esmaspäev, 19. september 2011

TRM - mulle aitab!!!

Kuigi regasin ennast sügisel tervele neliküritusele, siis tegelikult osalesin neist neljast ainult kahel - suusasõidul ja maanteerallil. Jooksule ei olnud ega olegi enne plaanis minna, kui see oma nime väärib, TRM oli vähemasti sügisese odavaima regamise ajal veel plaanis (ikkagi 11 korda osaletud), aga suvine krõks suhtumises ja üleminek single-speedile muutis sellel nn eesti ratturite laulupeol osalemise minu jaoks mõttetuks. 30km/h mööda kruusateid kihutamine ei ole minu jaoks enam fun!

Kui nüüd keegi küsib, et miks üldse ennast kogu nelikule kirja panna, kui osalemisplaani kõikidel üritustel pole, siis hind paneb asja paika. Neliku regamise hind(80€) miinus 10 euri jooksu osalemise müügist ja kast õlut (see läheb H100 finiši TP lauale) TRM osaluse müügist on kokku vähem(50€), kui kahele üritusele (TM ja TRR) eraldi regamise hind (60€).

Aga see selleks, raha pole siin elus kõige olulisem - palju olulisemad on põhimõtted. Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees.  Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100. Erinevaid mõtteid on palju, oleks ainult aega ja tahtmist neid ellu viia.  Kõige sportlikum eesmärk oleks näiteks oma 1986-nda aasta TM koha ülelöömine, aga see jääbki ilmselt unistuseks, sest praeguses konkurentsis 140-nda koha saavutamine talvisel suurüritusel nõuab väga-väga tõsist ettevalmistust ja head õnne!

Hetkel nõuab minu peatähelepanu Eesti maastikurattaspordi tippsündmuse Haanja100 ettevalmistamine. Sel aastal lõppeb regamine ilmselt enne, kui juhendi tähtaeg lubab, sest 500-st olemasolevast stardikohast on alles veel ca 20. Neist hetkel 480-st reganust on ca 27% välismaalased, mis teeb Haanja100-st tõenäoliselt suurima väljamaalastest osalejate osakaaluga rahvaspordiürituse Eestis. Selle nähtuse põhjus on lihtne - 100km pikkust ringi raskel maastikul ei pakuta ei Lätis-Leedus ega ka Soomes. See need fännid sealt siia Haanjamaale kohale toobki.
Haanja100 kuulsaim võitja - anno 2008!

Neljapäev, 15. september 2011

Üks Ironman aastas on vist OK!

Sain just kirja:

Dear Ain-Ivar Tupp

Thank you for your registration to participate in KMD Challenge Copenhagen on 12/08/2012.

Best regards
KMD Challenge Copenhagen

Ehk siis panin ennast kirja järgmise aasta Copenhageni Ironman'ile. 4 korda väikesest merineitsist mööda joosta on ikka hingele ilusam, kui 14 korda Keila tervisekeskuse tagusel tööstusmaastikul ukerdada. 

http://www.challengecopenhagen.com
Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda! Nii kõval üritusel on ka väga kõva osavõtumaks. Senine kalleim üritus, millel ma olen osalenud, oli Vasaloppet oma ca 120 eurose hinnaga. Praegu läks aga minu arvelt maha ei rohkem ega vähem kui 360.70!!! Lisaks sellele, et see minu hobi nii raske on, on ta ka väga kulukas. Äkki peaks hakkama kabega tegelema...

Siinkohal võtan mütsi maha Ain-Alari ees, kes teeb endise idabloki osalejate jaoks TriStari ikka ulmelise 60€ eest!!!
 
Den lille havfrue, photo by Atilay

Esmaspäev, 12. september 2011

SEB Tallinna Maraton, 9/11/11

Läksin (loe: sõitsin single-speediga Nõmmelt kesklinna) eilset maratoni jooksma vastakate tunnetega. 3 nädalat tagasi tehtud Ironman'ist olin korralikult taastunud, samas ei lasknud teatud pisiasjad viimasel maratonieelsel nädalal üldse sporti teha. Viimane ja ka ainus jooksuots jäi kümne päeva taha.

Peaaegu et viimasel hetkel ise registreerununa avastasin, et ka kolm hääd sõpra on ennast maratonile kirja pannud. Kahe jaoks oli see esimeseks nii pikaks jooksuks, kolmas sõber suutis eelmisel sügisel Haanja Jala100-l 50km ära teha ja ka maratoni aja (5:24) kirja saada. Seega osutusin mina nende jaoks niiöelda heaks orientiiriks või siis lausa treeneriks, nagu nad pool naljaga selle nime välja käisid.
(Paremalt) treener, Kentaur, Kalvi, Merle, foto Ivan Lavrentjev
Minu enda eesmärk oli maraton lihtsalt läbida, miinimumprogramm oli seda teha alla 5h. Sama plaan oli ka Kalvil-Merlel, Kentaur arvas, et 4:30 oleks OK. Sättisime ennnast kohe alguses Meelis Atoneni juhitavasse 4:30 gruppi. Siinkohal mega-aitähh Meelisele - tema poolt tõeliselt hea grupi juhtimine, alates perfektsest tempo hoidmisest kuni tema sõnalise osani, mis oli ilmselt paljudele esmakordsetele maratoonaritele kui tõe kuulutamine.
4:30 punt (füürer vasakult kolmas) Pirita teel, foto Ivan Lavrentjev
Grupis jooksmisel on omad agad. Eesotsas olles on kõik ok, aga grupi lõpus joostes tekib kummipaela efekt - kogu aeg on tunne, nagu oleksidki paela otsas, kiirendus, aeglustus, kiirendus, aeglustus. Maraton aga nõuab ühtlast jooksmist, seetõttu sättisime koos Kentauriga ennast ca 18km peal grupi ette - jooksime ca 20-30 meetrit grupi ees, see oli ohutum ja sai ise vanalinnas trajektoori valida. Kusagil Tuukri tänavas sai paar sõna vahetatud ka Tallinna Maratoni reklaamnäo Kertuga, kes kurtis liiga kiire alguse üle. Kusagil Kaarli kirikust allapoole joostes läks mööda esimene mendi tsikkel, siis teine - ilmselt oli väikseid neegripoisse tagant oodata. Tegime Kentauriga kiire spurdi ja pääsesime 3 sekki enne mustade välejalgade käest ringiga saamist uuele ringile!!! Asi seegi!
5 väikest neegrit, mere poole pead, 3 maha jäi, jäi 2 neid seal!

Teine ring oli minu jaoks ok kuni Pirita Selverini, siis hakkas kuidagi raske. Ise ei saanud arugi, miks raske oli, sest üleval pool vööd oli kõik korras, allpool hakkasid reie välisküljed ainult natuke valutama. Aga miskipärast oli edasiliikumine vaevalisem, kui oleks pidanud olema. Meriväljal saatsin Kentauri ees minema, minu maraton hakkas seekord 32km pealt.
Kõnnitiim teisel ringil EOK majast möödumas, foto Ergo Tamm.
Suutsin veel Pirita ranna parklani joosta, siis andis vaim alla - hakkasin iseendaga kõnnidiili tegema. Kuni Kadrioru TP-ni (ca 5 enne lõppu) suutsin seda 6min jooksu, 1min kõndi järgida, kuid siis oli ka kõik. Lasin Kalvil ja Merlel eest ära libiseda, kuulsin raja ääres olevate tuttavate käest enda kohta arvamusi, mis tavaolukorras sunniks rusikat tõstma, eile aga mõjus see omamoodi tunnustusena. Kadrioru TP-st kuni Mere pst TP-ni lasin kõnnil hea maitsta, pulss läks alla 130 peale ja organism taastus. Enne Margaretat (seda paksu) üritasin joosta, aga veel ei tulnud kuidagi välja. Peale vanalinna tõusu oli kaks kollases vestis tibi, kes ütlesid mulle, et: "Palun, jooksuga!" See läks kuidagi hinge ja jooksin lõpuni. Aeg siis 4:38.55, oma maratonidest kolmas tulemus. Kentaur jooksis välja 4:23 ja Kalvi-Merle lõpetasid veits üle minuti enne mind. 
Kokkuvõttes olen rahul esimese 30 kilomeetriga, siis aga tuli sein ette. Kui on mõni targem, väitke vastupidist, aga arvan, et kolme nädala tagune Ironman on veel keres nii kuradi sees, kuigi väliselt seda ei tunne. Ilmselt ei ole ma veel nii kõva, et 20-päevase vahega maratone läbida. Inimkatse on sellega tehtud, tahaks elus veel lausa mõnikümmend maratoni joosta, aga teeks seda edaspidi miinimum 2-kuulise või veel pikema vahega!!!

Siis, kui elu oli veel lill!!! Foto: Ergo Tamm
Isegi hetke jalavaluga olen kindel, et jooksen sel aastal veel kaks maratoni, üks Haanja Jala100-l ja teine aasta lõpus Stamina Vana-Aasta Jooksul! Olen nüüd nö maratoni-usku...

PS! Õhtul peale maratoni muidugi pidin enne lubatu teoks tegema, sõitsin oma single-speediga, 15-kilone poiss taga lapsetoolis, Pässa rabas ja Järve terviseradadel oma tavalise nädalavahetuse õhtuse tunnise rattasõidu, läbides ca 15km. Ferrum ferrum est!!!

Laupäev, 10. september 2011

3 nädala jooksul 2 maratoni!

Pean kohe alguses selgitama, et postituse pealkirja puhul on tegu hüpoteesiga, sest alles homme nii umbes kella 13 ja 14 vahel võib see hüpotees vähemalt minu puhul faktiks saada.
Oma esimese maratoni finišis ajaga 4:24:08 (28.03.2009)
Tegelikult tahtsin seda mõtet natuke lahata. Tavalise (nö inimese tänavalt) jaoks kõlab see "lause" ilmselt millegi ulmelisena, sest juba üks maraton on sellises "harju keskmises" mõttestambis midagi hirmsat-koledat-õudsat-jubedat-rasket-kurnavat, rääkimata siis nö õudusest ruudus 3 nädala jooksul. Kui aga sama asja vaadata näiteks Sander Hannuse pilguga, siis tekib õigustatud küsimus, miks nende kahe maraton vahele nii palju aega jäi. Kolmas vaatenurk on veel hullem, aastas on ju veel 363 päeva, mida ei kasutatud maratoni läbimiseks.
Minu teine maraton (19.12.2010, -11°C, aeg 4:27:56)
Jah, maratoni läbimine ei ole kinni mitte füüsiliste, vaid pigem ikka psüühhiliste võimete taga. Ilmselt suudaks iga teine vähegi ennast liigutav (2-3 korda nädalas treeniv) harrastaja maratoni läbida. Just nimelt läbida, mitte joosta, sest 42km järjest joosta on ikka väga raske. Oma esimesel maratonil jõudsin 25-ndal kilomeetril tõdemuseni, et ainult jooksuga lõpuni välja ei vea. Tegin toona endaga diili, et iga joostud 6 minutit lubab mul minuti kõndida - ja see diil pidas, liikusin niimoodi viimased 17km ja lõpetasin maratoni. Ka oma viimasel maratonil (sellel 7-tunnise soojendusega) oleks suutnud 20-ndal kilomeetril veel joosta, aga alalhoiuinstinkt hoidis tagasi ja sundis lühikesi minutilisi käigulõike jooksu vahele tegema. Kindlasti tuleb mul ka homme veidi kõndida, sest eelmisel reedel purustatud väike varvas pole mind jooksma lubanud. Õnneks on igasugu häid sõpru homme stardis, kellel plaan maraton läbida, sõltumata ajast või kohast. Kulgen siis koos nendega!
Kolmandal maratonil 20 päeva tagasi, aeg 4:45:06
Tahtsin tegelikult eelmise lõiguga öelda just seda, et kuigi maraton ei ole vähemasti minu kogemusele toetudes midagi üle mõistuse käivat, siis ikkagi on homse Eesti suurima jooksusündmuse esimeses stardis liiga vähe kodumaiseid jooksjaid. Kas tõesti on Eestis ainult ca 1000 sellist harrastajat, kes suudavad maratoni läbida? Ei, selliseid harrastajaid on kordades rohkem, aga need homme mitte stardis olevad, kuid selleks kindlasti suutelised harrastajad, ei ole suutnud oma kõrvade vahelist asja õigesse konditsiooni saada!!!

Õnneks hakkavad Eestis maratoniasjad õiges suunas liikuma, uusi maratonijookse tuleb aina juurde. Kuna aga tuleb ükskord aeg, kui ka see kevadel Otepäält Elvasse joostav 23,6km pikkune jooks oma senist nime väärima hakkab? Luban, et siis osalen taas neliküritusel, enne mitte!!!


Esmaspäev, 5. september 2011

Runners run Marathons, we run it for Cooldown!

Kõigepealt suur aitäh mehele nimega Priit Ailt - olen siin juba üle nädala postitust nö ette valmistanud, aga pealkirja ei olnud ega olnud. Täna juhuslikult Priidu kaudu kuuldud lause on kui rusikas silmaauku pealkiri, iseloomustamaks viimase kahe nädala ja tuleva nädala tegemisi.

Peale TriStari andsid reiepealsed lihased veel laupäevani tunda, peale Ironman'i suutsin esmaspäeva õhtul juba ilma valugrimassita kükke teha. Totaalselt erinev tempovalik ja totaalne erinevus taastumises nende kahe võistluse vahel ainult kinnitab kuldset tõde: "Tapab tempo, mitte distants". Kolm päeva peale Ironman'i käisin juba rattaga sõitmas ja laupäeval võtsin ette Otepää rattamaratoni - mõnusa 63km-se kulgemise. Silm läks nii mul kui single-speedil eriliselt särama Kekkose rajal, täpsemalt aga juba ETV videopildi vahendusel, alates 19:30 pealt on minu "45 seconds of fame or shame".
Otepää rajal..
Otepääl sõitsin oma 46 number Shimano talvesaabastega, sest ainsa tüsistusena Ironman'ist oli mul parema jala suure varba küüs otsustanud koostöö lõpetada ning ükski muu rattajalats jalga ei mahtunud. Seetõttu ei saanud ka jooksutrenni teha. Aga juba eelmisel kolmapäeval sai ka esimene triatloni lõdvestusmaratoni järgne jooksuots tehtud ja asi tundus joones olevat. Reede õhtul jälgisin Eesti vutimeeste triumfi ning värava peale teisest toast teleka ette joostes lõin parema jala väikese varba vastu treppi nii kõvasti ära-katki-puru, et see pauk pani esialgu tõsise küsimuse alla osalemise pühapäevasel SEB maratonil. Täna proovisin tossu jalga panna ja jooksma minna, aga sinnapaika see jäi - varvas on veel nii valus, et kohe ei tea. Samas veel aega nagu on, aga vaja oleks ka natuke seda jooksusoolikat venitada, muidu võib pühapäeval juba Russalka juures ai-ai olla.


Kui ikka varvas kuidagigi lubab, siis olen pühapäeval stardis. Õnneks puuduvad seekord igasugused eesmärgid, seega võtan asja väääga vabalt. Aga no isikliku võiks ikka välja joosta, sest senijoostud maratonid on kõik olnud sellised veidi imelikud:
1. Otepää-Tartu 2009, vihm, lörts, 0°C, jääs teeääred - tulemus 4:24
2. Vana-aasta maraton 2010, -11°C, libe, lumi - tulemus 4:27
3. Eesti Ironman 2011 - 7 tunniseks veninud soojendus - tulemus 4:45

Eeloleval pühapäeval saab minna starti ilma mingite lisadeta, lihtsalt mine ja jookse - ja seda ma teengi!!!