Pühapäev, 28. aprill 2013

Jäelähtme rattamaraton - Põhja-Eesti PÄRL!!!

Ja ega vähema või kehvema tiitliga ei saagi seda juba seitsmendat korda toimunud tavaliselt varakevade Eesti esimest pikka maastikusõitu nimetada. Lisaõiguse Jõelähtme sõidu esiletõstmiseks andis eile Tahko 120km 4-kordne võitja Jari Heinikainen. Nimelt võtsin eile JRM-i (Jõelähtme rattamaraton) peakorraldaja Meelis Välgu (aka Flash) palvel sadamast peale kaks ratturit (kellest üks osutus selleks eelpoolnimetet legendaarseks meheks) ja viisin nad Jõelähtmele. Muidugi toimetasin nad peale sõitu ka sadamasse tagasi ja siis saime ka veidi pikemalt rattajuttu puhuda. Sellise mehe sõna, kes on neli korda võitnud Tahko120 nimelise võidusõidu ja sõitnud aastal 2011 ka Haanja100-t alla 5 tunni, peaks olema üsna kõva kaaluga. Nimelt ütles Jari peale sõitu, et tema hinnangul on H100, Tahko120 ja Jõelähtme80 üsna sarnase raskusastmega. Ja kui Haanjas ja Tahkos toidavad raskusastet tõusumeetrid, siis Jõelähtmel keerab vinti peale singlite rohkus.

Jari Heinikainen 2011. aasta Haanja100-l. Foto Sven Berg.
Kui selle jutu peale palus see teine soomlane, kelle nime mul kahjuks ei õnnestunudki teada saada, Jaril soomlaste rattafoorumis veidi ka sellest sõidust kirjutada ja sellega veelgi rohkem põhjanaabreid logistiliselt nii Helsingi lähedal toimuvale sõidule meelitada, vastas Jari talle üsna stoiliselt, et: "Ei ne suomalaiskuskit ikina usko, että Tallinnan lähella on mahdollista ajaa 80km maastopyöraa ajalla yli nelja tuntia!" Vabandan siinkohal oma võimalike vigade eest selles lauses, aga mingi viis aastat tagasi tuli välja, et iga soomlane teab, et Eesti on sile maa (tasainen maa) ilma ühegi mäeta. Sest nii on kirjas Soome koolide geograafia õpikus. Ja kui nüüd tuleks üks soomlane, mis sest et kõva tegija Soome rattamaailmas, teistele kuulutama, et Tallinna külje all saab sõita ühte 80km pikkust ringi maastikurattaga ajaga üle 4 tunni (Jari Tahko120 võiduaeg 2011 aastal oli 5:50) ning ronida kokku 650 tõusumeetrit, siis keegi seda niikuinii ei usu. Sest põhikoolis õpiti ju, et Viro on tasainen maa!!! Aga vaatamata sellele alustõele oli soomlasi eile tegelikult ju rohkemgi kohal, teiste seas ka eelmisel sügisel Haanja100 miilisõidu singel-speed-cyclokaga läbinud Jouni Kattilakoski.

Jouni Kattilakoski 2012. aasta Haanja100 miili sõidul. Foto Sven Berg.
Ise suutsin eile siis teist korda Jõelähtme sõidu lõpetada. Eriti tähtis oli see minu ego jaoks just seetõttu, et sel kevadel Saku100-t miskipärast ei korraldata ja kuna ma Haanja100-l ise osaleda ei saa, siis jäigi see eilne sõit sel hooajal nö ainsaks võimaluseks tõelist mtb-maratoni sõita! Ja ma nautisin seda täiega! Vaatamata sellele, et mind sõidu alguse maanteekilomeetritel eelviimaseks jäeti, suutsin ma juba esimestel tehnilistel lõikudel skalpe korjama hakata. Asfaldil sõidab iga tsainik oma käikudega rattaga minu sinku eest ära, aga singlite peal on tingimused võrdsed ja mängu tulevad nii laskumisoskused kui ka oskused õigesti tõusupõksudele peale minna. Kaks aastat singel-speed rattaga sõitu on muutnud tundmatuseni minu sõidustiili. Kui varasemalt sai ikka enne tõusu veel käike sätitud, siis nüüd peab selle koha peal olema täishoog sees, et ikka üle nuki saaks.
Minu sinku Trek Marlin SS 29er nö tehase konfis.
Eile seal tagapool otsas sõites sain näha, et meil ei osata (loe: ei julgeta) veel rattaga sõita. Igal veidi tehnilisemal laskumisel jalastuti ilma laskumist proovimata. Ise sõitsin eile kõik (ka selle kolme noolega) laskumised põhimõtte pärast sadulas alla, paar korda oli küll asi üsna piiripealne, aga alla ma sain. Mitmed teravad tõusunukid jäid küll käikude taha, aga samas sai mitmest korralikust nukist hiljutiste Hispaania mägede võtmise toel oma 32-20 ülekandega ka üles pressitud.
Kui see mägi oleks niipalju kõrgem, saaks 1,5km täis!
Tasahilju hakkasin enne lõppu sihtima aega alla 6h, aga kummi purunemine 6km enne lõppu kustutas selle lootuse. Üleni mudase esiratta sisekummi vahetus kujunes parajaks pähkliks, pidin ühe kaelas olnud buffi (Tahko180 lõpetajale antud) ohverdama kätepuhastuslapiks. Kuidagi sain selle esijooksu sisekummi vahetatud, aga ilmselt pean selle uuesti lahti võtma ja puhtaks tegema, sest sinna kahe kummi vahele läks kindlasti umbes miljon muda- ja liivatera. Kunagi seda ratast ostes lubasin endale, et peale esimest kummipurunemist ostan sisekummiga pöia asemele uued tubeless'id. Nüüd on see aeg käes, seda enam, et eile õhtul ratast bussist keldrisse tõstes avastasin, et ka tagumine rehv on tühi! Hää, et niigi veel läits!!!
Aga rajal oli eile chill ja grill! Nii peabki! Foto Meelis Luiks.
Eilne aeg läks küll üle 6 tunni, täpsemalt 6:17:37, aga koht oli see-eest igati soliidne, lausa 69-s!!! Eelmise laupäeva Võhandu maratoni 10h11min ja selle laupäeva Jõelähtme 6h17min kõrval tundub järgmine laupäev tulevat hoopis lühike, vaid 4h30min, aga see-eest kõige karmim - 42,2km jooksu ehk 40. Vändra maraton!!! Õnneks olen viimase nädalaga seda karmust veidigi leevendanud, sest kerest on kadunud 3,8 kilo ja see annab juba paar sekki kilomeetri peale edu....

Neljapäev, 25. aprill 2013

Võhandu maraton versus perfect English!

Kui ühel hetkel satuks mulle kätte kuldkalake või mõni pudelist pääsenud džinn ja teeks mulle ettepaneku, et ta annaks mulle perfektse inglise keele oskuse, vastutasuks aga võtaks minult ära selle julguse, tahtmise ja pealehakkamise, millele toetudes olen nii mina kui veel tuhanded inimesed suutnud näiteks läbida Eesti ühe raskeima sportliku ettevõtmise - Võhandu maratoni, siis saadaks sellise vahetuskauba pakkuja koheselt sinna, kus on pime ja haiseb ka veel takkapihta.
Võhandu maratoni paadiparkla läinud laupäeva varahommikul.
Foto Maire Meeling.
Sest milleks mulle see oskus võõras keeles peeneid sõnu ritta seada, kui olen seni oma Fr.R. Kreutzwaldi nimelise Võru I Keskkooli inglise keele eriklassist pärit keeleoskusega elus hakkama saanud, suudan selles keeles vigadeta nii rääkida kui ka kirjutada. Ja lisaks inglise- ja oma emakeelele suhtlen vabalt ja kirjutan veel kahes "kohalikus" keeles.
Kanuud stardi ootel, foto Maire Meeling.
Oma tänases paskvillis aga kirjutab Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogi pidaja, et kuigi mina olen inglise keele koha pealt temast ilmselt kehvem mees, siis vähemasti ühes teises asjas olen ma temast osavam. Priit Pullerits ütleb minu kohta nii: "But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement".

Siin aga läheb asi kurjaks. Nimelt olen ma senipeetud nelja Haanja Suusa100 ja kolme Haanja Jala100 puhul alati igale üritusele suurusjärgus 100-200 eurot omast taskust või siis õigemini suuremate ürituste ülejäägi arvelt juurde pannud, sest muidu lihtsalt ei tule välja. Kokku olen seitsmele üritusele kokku peale maksnud ca 1000 eurot, täpsemaid numbreid ei viitsi hetkel raamatupidamise aruannetest taga ajada.

Kõik Suusa- ja Jala100-d läbinud Tõnu Hendrikson oma sõidu-
riistaga Võhandu maratoni stardis. Foto Maire Meeling.
Nüüd muidugi tekib õigustatud küsimus, miks ma seda teen, miks ma mängin filantroopi? Ilmselt seetõttu, et nii mõnusat ja vahetut õhkkonda ning meeldivaid osalejaid mujal ei ole. Ei ole seda stardikohtadega slikerdamist, stardikoridoris trügimist, rajal üle kaassõitja suusaninade sõitmist ega kõike seda muud, mis käib kaasas kasvõi Tartu Maratoni või muude suurüritustega. Selle fiilingu kogemine on väärt pealemaksmist ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Ja seda niikaua, kui kasvõi veidi rohkem osalejaid tuleks ja üritusega nulli saaks.
Vahepeal juhtub ka nii!, foto Maire Meeling
Lugupeetud ajakirjanik aga tulistab ilma fakte kontrollimata puusalt, valetades oma lugejatele näkku, kujutades mind õnnetute osalejate lüpsjana. Eelpool toodud võõrkeelse lause puhul on tegu puhtakujulise laimuga ja siinkohal ootan avalikku vabandamist.

Kolmapäev, 24. aprill 2013

Rõuge Samsung - esimene katse!

Olete te kunagi rattaga sõitnud (vabandust, naislugejad!) munadeni lumes? Või siis mitte sõitnud, vaid sumanud umbes 60 meetrit, ratas peakohal ja (veelkord vabandust, naislugejad!) munad märjad. Mina nüüd olen ja seda peale tänast esimest katset alistada (loe: üle mõõta) 8. juunil Samsung Estonian Cup raames toimuva Rõuge rattamaratoni rada. Etteruttavalt võib öelda, et ilmselt peale seda raja 18-ndal kilomeetril toimunud sumamist jäigi see tänasele katsele mineku hoojooks lühikeseks ja katse lõppes lati maha ajamisega...
5. mail, Viljandis, läheb lahti! Foto: Jaanus Ree
Nüüd muidugi ninatargad küsivad, et miks ma siis nii vara seda rada mõõtma läksin? Tegelikult ei ole ju vara, aga viimasel ajal ei tunne aastaajad enam hästi kalendrit ja laiutavad üle oma volituste piiride. Ja see niigi pikk ja ikka veel hambaid näitav talv hammustab tavaliselt kõige valusamalt just Haanjas, mille teine tuntud nimi, eriti ilmateadetes, on "Kohati"! Aga minna oli vaja, sest juba homme alustavad 1/8/500 nimelisest laagrist osavõtjad oma sõitmist Kõrvemaal ning plaanivad Rõuge raja järgmisel teisipäeval ette võtta. Minu tänaseks eesmärgiks oli rada üle mõõta ja saada sellest rajast gpx-fail, mida saaks siis vastavasse seadeldisse sisse tõmmates kasutada digitaalse teejuhina. 
Hakkab see kevad lõpuks ka Haanjasse jõudma. Aga sellist
silmailu ei olnud kauaks...
Kell 12 panin siis Rõugest minema, algus oli ilus - päike paistis, lind laulis ja vesi voolas. Vaatamata sellele, et Rõuge rada ronib juba esimese 3 kilomeetriga ligi 100 meetrit, oli minna mõnus, sest tee oli kuiv ja kõva. Esimene lumi ilmus rajale 4,5km peal ja seal suutsin ka hooaja esimese nipliga maha saada, kui üsna korraliku hoo pealt sisenesin üsna paksu lumme. Õnneks oli kukkumine pehme, sest tervelt pool meetrit lund oli hoogu pidurdamas. Edasi sai sõita juba hooti, 100m sõitu, teine 100 sumpamist. Ja kui sõitu ei seganud lumi, siis ajas oma rida pori, ikka oma 6-7cm tõmbas ratast enda sisse, nii et ka allamäge oli vaja pulss punases tööd teha. 10km peale ehk Hallimäe kanti jõudsin veidi enam kui tunniga ja sellest kohast raja 12,5km peal, kus maraton ja poolmaraton lahku lähevad, hakkas košmaar pihta. 
Raja 13-s kilomeeter, peale esimest lahknemist poolmaratoniga.
Edasi 3,5km mööda lund, sellest vahest 300 meetrit sadulas, siis edasi 2km sellist fifty-sixty't ehk vaheldumisi muda ja lund kuni 17km ehk Plaani Karjamõisa TP-ni välja. Plaanil sai veidi sõita, aga peale laskumist alla Kopra singlile saigi see hargivahe märjaks ning peale selle strateegilise koha niiskumist hakkas esialgne entusiasm vaikselt maha käima - labajalad olid juba ammu läbi vettinud vaatamata talvesaabastele ja matkabahillidele ning iga samm külmas lumes muutis need järjest tundetumaks. See Koprasingli kilomeeter sai läbitud ajaga 15:06!!! Liikusin veel kuidagi üle Plaani Jaani- ja Külamäe Kääraku ja Massimõrvari suunas, aga Käärakul läkski see latt maha. Füüsiliselt oleks ju jõudnud ka lõpuni lumes sumbates selle raja läbida, eriti veel, et kilomeetrid 45-55 olid kindlalt lumevabad külateed ja ega vaim ka alla ei andnud, aga kogu selle olukorra lootusetuse ja mõttetuse adumine oli see, mis pani mind otseteed Rõugesse tagasi sõitma.
Tegin Koprasingli peal liiga vara selle pildi ära, see munadeni lumi
algas seal eespool selle mahakukkunud kuuse juures...
23,8km ajaga 3 tundi ja 3 minutit suutsin mina täna rajal püsida. Mis aga järgmisel nädalal saab, kuidas need laagerdajad seda rada sõidavad, sellest juba järgmisel nädalal! Ise sõidan laupäeval Jõelähtme maratoni pikka, 80km pikkust, distantsi. Loodan väga, et seal lund ei ole. Ausõna, sellest valgest sitast on juba siiber!!!

Neljapäev, 18. aprill 2013

Sajandi suurvesi on tulekul!

Kui mina õppisin koolis, siis raiuti mulle pähe üks tõde - kolm talvekuud on detsember, jaanuar ja veebruar. Viimast kolme-nelja talve vaadates hakkab mulle üha enam tunduma, et mulle taoti pähe hoopis ebatõde! Igaüks meist teab, et ka veel praegu, jüripäeva paiku, on aknast välja vaadates siin-seal veel lund näha. Ise imestasin eelmisel teisipäeval koduteel Hispaaniast Eestisse sõites, et Lõuna-Saksamaal on veel üsna suurte laikudena lund näha ja peaaegu kogu Poola oli veel valge. Olin küll teadlik, et see talv on Maarjamaal erakordselt pikale venimas, aga no nii pika vinnaga talve ei ole mina veel näinud.
Haanja Lasketiir 18.04.2013...
Täna tegin Eestis selle aasta esimese rattasõidu ja sõitsin uurima, mis siis tegelikult toimub ja kaua see talv veel kesta võib. Tulemus oli ausalt öeldes jahmatav, aga kõigest järjekorras. Piusa äärde jõudes tundus asi kevadine - igast vähegi endast lugupidavast nõost või kraavist jooksis täiega vett. Ja ikka alla Piusa poole, mis olevat jõe ääres rassinud Alar Siku sõnul hetkel 3 meetrit ja 10cm üle oma tavalise veetaseme. Selles numbris ma veidi kahtlen, sest tegelikuks veetaseme määrajaks on järgmisel pildil olev kivi. Kui seda enam näha pole, on Piusal raftimine tõeline kaif, kui kivi veel napilt paistab, siis on asi nö bolee-menee!
Piusa sõidetava osa veetaseme indikaatorkivi - veel on näha...
Ise usun, et eeloleval pühapäeval tõuseb jõgi veel umbes meetri ja siis on minek. Meie raftidesse on pühapäevaks veel üksikud vabad kohad, huvilised saavad ühendust telefonitsi 511 4179 või maili teel info@haanjamatkad.ee. Tegelikult peaks minu tänaste luureandmete põhjal (pildid hiljem) Piusa olema laevatatav ilmselt 1. maini välja, nii et kui kellelgi vähegi huvi on adrenaliin möllama lasta, siis Eesti parim raftijõgi on õige koht.
Veemöll Piusal Vasekoja juures..
Piusa oludega tutvunud, suundusin edasi Haanjasse. Ootasin sisimas samasugust vetemöllu, aga seal üleval mägedes oli talv tukkuma jäänud. Truubid veest tühjad, eurokraavid meetrise lume all, ei mingit voolamist, ei mingit märkigi kevadest. Vaatamata sellele, et Polar näitas lenksul pidevalt 15-17 soojakraadi ja päike oli väljas. Ilmselt saab nii mul endal, kes ma pean nende 1/8/500 meeste jaoks Rõuge Samsungi raja gepsuga läbi sõitma, kui ka nendel 1/8/500 sõitjatel 30. aprillil raske päev olema. Pakun, et ca 10-15km tuleb neil lumes sumbata!!! Aga teisalt on see Haanja vaikelu minu kogemuse põhjal petlik, kui see asi seal üleval lõpuks sulama ja alla liikuma hakkab (ja see toimub üsna äkiliselt), siis saab Piusa ikka väga vett täis!
Piusa ülemjooksul enne Haanjat, midagi nagu voolab....aga
ei mingit fiilingut!
Rõuges oli asi juba parem ja hiljem Sännas oli üldse väga harva lund märgata. Rõuge finišipaigas on need väikesed pimedad mustad elukad vist terve talve oma Samsung Cup'i pidanud, kuhu need väsinud lõpetajad nüüd peale rasket maratoni pikali saavad visata???
Elas metsas (loe: aasal) mutionu, keset kuuski noori-vanu... :)
Aga jah, mis ma siin ikka tühja juttu ajan, kogu see postitus on siia üles riputatud ainult ühe eesmärgiga - inimesed, tulge Piusat kaifima, sihukest Piusa jõge, nagu me kuni maipühadeni pakume, pole veel olnud ja kas tulebki? Nädalavahetustel teeme kaks tretti, stardid kell 10 ja kell 15, nädala sees start vastavalt soovile kell 17-18. Nädalasisene sõit on eriti sobiv firmadele, laske oma töötajate adrekas valla!!! Aga mis iganes ajal selles ajavahemikus on haanjamatkad.ee tiim valmis Teid teenindama. Ja karta pole vaja, alati tuleb üks kogenud matkajuht paati kaasa!!!
Ise sain adreka valla, kui ussist üle sõitsin. Lumi veel Haanjas
ei sula, aga roomajad juba roomavad...

Näeme Piusal!!!

Teisipäev, 16. aprill 2013

Ekeheiria rikkumine, miski pole enam püha!

Vana-Kreeka olümpiamängudel valitses hea tava - perioodiks 30 päeva enne kuni 30 päeva peale mänge kuulutati välja ekeheiria, ehk püha rahu, mis lubas mängudest osavõtvatel sportlastel ilma kartmata Olümpiasse võistlema sõita ja peale mänge ka koju naasta. Peale seda sõditi edasi. Olümpiamängude väidetavast algusest 776 e.m.a. kulus tervelt 388 aastat, enne kui seda püha vaherahu rikuti esimest korda.

Kaasaaegsete olümpiamängude ajaloo jooksul on nende toimumise ajal ikka sõdu peetud, väga suurte sõdade (I ja II maailmasõda) ajal on mängud lihtsalt ära jäänud (1916, 1940 ja 1944). Müncheni olümpiamängude ajal 1972. aastal jõudis sõda ka olümpiakülla, kui terrorirühm Must September pantvangistas 9 Iisraeli sportlast. Olümpia katkestati 34-ks tunniks. Politseirünnaku tulemusena vabastati küll 9 pantvangi, kuid kokku hukkus 11 Iisraeli sportlast, treenerit, kohtunikku. Peale insidenti olümpia küll jätkus, kuid mitmed delegatsioonid lahkusid enne mängude lõppu.

27. juulil 1996 otsustas oma eluga mitte hakkama saav Eric Robert Rudolph poliitilistel põhjustel terroriseerida Atlanta olümpiamänge, olümpiapargis lõhkes tema pandud pomm, tappes ühe ja vigastades 111 inimest.

Eile Bostonis, maailma vanima maratoni finišipaigas, kõnelesid taas relvad. Tulemuseks 3 surnut (neist üks 8-aastane poiss, kes tuli oma isa maratonifinišit vaatama) ja sadu vigastatuid (loe: amputeerituid). Miks? Mis on lahti? Mis teil viga on, et te tapate harrastussportlasi ja/või nende omakseid. Kas ekeheiria ei ole teile püha???

Sellel lingil on näha, mida pommid Bostonis tegid! Soovitan mitte vaadata...ausalt!

Ekeheiria ehk püha vaherahu rikkujad võeti Vana-Kreekas vastutusele ja pandi maksma trahvi, mis mõnel puhul ulatus ca 200000 päevapalgani. Raha rahaks, aga need kuradi Bostoni pommivärdjad riputaks m...pidi üles päikese kätte piinlema!

Tegelikult tahtsin juba ei tea mitmendat korda kirjutada millestki muust, aga need pommipanijad rikkusid seekord selle plaani ära!!!! Äkki homme???
 
On ta jee.....

Reede, 12. aprill 2013

Kliimasoojenemisest ehk 164-päevane suusahooaeg!

Jah, just 164 päeva kestis minu senise elu pikim suusahooaeg, sest läinud aasta 30. oktoobril sain Saku metsas esimest korda ja eile panin Harku metsas viimast korda suusad alla. Kuigi, kui suur see number 164 ka ei tundu, ei ole see ju veel lõplik tõde - esimest korda nägin eelmisel sügisel suusatajaid Haanja Jala100 ajal meid, segaseid lumes jooksjaid, vaatamas (takkajärgi võib öelda, et toona oli tegu just sellise jooksuvõistlusega, mille pealtvaatajate enamuse moodustasid suusatajad) ja see oli 27. oktoobril, ehk kolm päeva varem, kui ma ise suusad alla sain. Ja peale tänast päeva saab ilmselt veel vähemasti nädalajagu (Haanjas ehk kauemgi) suusatada, nii et väikeste mööndustega võib selletalvise suusahooaja võimalikuks pikkuseks märkida tähenduslikud 180 päeva. See on ju tervelt pool aastat!!! Kuradi kliimasoojenemise eestkõnelejad, kus kurat te nüüd olete, kui Maarjamaa talv kestab kolme kuu asemel pool aastat???

Eile, 11. aprillil, oli Harkus rajamasin uue jälje sisse tõmmanud....
No okei, egas ma siis tervet seda pikka talve ju ainult ei suusatanud ja ega mingi 3 nädalat novembris poleks see ka võimalik olnud. Sellesama 164 päeva sisse mahub peale läbitud 1422 suusakilomeetri veel palju muud - kaks rattalaagrit kokku 1663 rattakilomeetriga, 4 joostud maratoni (kogu jooksukilometraazh 520km), mitmed matkad nii lumistel küngastel kui ilma lumeta mägedes koguajaga 20 tundi, rullsuuska-uisku ja ujumist (viimati veel paar päeva tagasi Vahemeres). 
Kokku sai siis selle niinimetatud suusahooaja 164 päeva jooksul läbitud 3771 kilomeetrit ning aega kulus selleks 255 tundi!
8. jaanuaril Rakveres maratoni jooksmas, foto Riho Lüüs.
Eelmises lõigus toodud numbrid peaksid ju olema Pühajärvel ja Kopenhaagenis toimuvate minu selle hooaja peasündmuste kontekstis piisavad, aga miskipärast on hakanud minu hinge siginema mingine kahtlus. Tegelikult see polegi mitte kahtlus, vaid ikka üsna kindel värk, et ma polegi veel TM-ile järgnenud pingelangusest ja sellele järgnenud motivatsioonikriisist üle saanud. Pingelangus tõi kaasa rezhiimi lagunemise, see omakorda põhjustas kaose kogu süsteemis ja hooaega ettevalmistavas, 19-päevases, rattalaagris soojal maal saabus juba üsna laagri alguses karm tõde - ei viitsi, ei taha, ei saa!!!
Denia kodumäe ehk Serra Montgo otsa siiski viitsisin minna, sest
teejuhile oli lausa purk San Migueli töö eest välja pandud....
Selle tahtmatuse üheks, aga kaudseks, põhjustajaks oli kodumaalt kaasatoodud hingamisteede viirus, mis ei lasknud kohe laagri alguses treenimisega tegelema hakata. Tegelikult läks mul see krdi viirus üle alles nädal enne laagri lõppu, peale meres ujumist. Aga selleks ajaks olin juba suutnud oma mõtlemise ümber orienteerida puhkamisele (loe: akude laadimisele). Ja see seisnes väga väheses kehalises aktiivsuses, aga see-eest aktiivses seltsielus. Ei hakka siin täpsemalt kirjeldama, aga nii ta läks. Vaid 816 läbitud rattakilomeetrit tavapärase 1,5K asemel, tervelt 8 puhkepäeva 19-päevase laagri jooksul? Ei ühtki jooksusammu..............
Käisime poes!!! Sorry, sõber, et su pildi üles panin....sina pole
süüdi, tegelikult need Kiir ja Lible tegid!
Peale eile lõppenud ja kokku ligi 54 tundi kestnud pidevat autos viibimist (Denia-Valencia lennujaam-Denia-Prantsusmaa-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Võru-Tallinn, kokku ca 4300km) olin surmkindel, et magan või siis viibin poolunes mitu päeva. Aga täna hommikul ärgates kibeles kohe suusatama, sest elu pikim suusahooaeg tahtis kinnitamist saada. Ja kuna suusatada oli ikka tõeliselt paha (pehme rada, suuskadele kinnituv lörtsikiht jne), siis tegin 8km pikkusele suusatatud Harku ringile kohe peale ka jooksuotsa. 51 päeva jooksupausi ei tundunudki nii valus, veidi alla 5km sai joostud keskmisega alla 6min/km ning hetkel kusagilt ei valuta. Homme tahaks veel joosta! Uus ärkamine???
Bussi tagaistmetele ja pagasile ehitatud magamiskohas,
ehk "internetis" eile veidi enne Eestisse jõudmist.

Äkki see Hispaanias süvenenud motikriis oli märk võimalikust ületreeningust ja nüüdse hetke tahtmine trenni teha märk sellest, et ülepaneku jäljed on läinud? Mine sa võta kinni! Igatahes liigutada on vaja, sest lõunamaa hea elu ei jätnud mõju avaldamata ka kehakaalule. Ja juba kolme nädala pärast tuleb Vändras maratoni joosta - saab vist raske olema.

Reede, 5. aprill 2013

Üle mägede, vol2!!!

Barranc d'Almudiana y Planes ehk veehoidla tamm...
Täna siis 121km ja 5:50!!! Ja jällegi läks nii nagu alati, kui korralik plaan jääb tegemata, rääkimata siis plaani tegemisest, millel nimeks B! 
Kui korraliku plaani pole, võib sõit lõppeda
juba enne STOP-märki - this is Spain!!!
Ühesõnaga, eile sõitsid laagrikaaslased Tauno ja Allan uut marsruuti pidi ja sõber Mati (tuntud ka kui Margus Tinno) väitis nonde meeste sõidulugu kuuldes, et täna pidi meil nende eilset sõitu korrates tegu olema üsna lihtsa sõiduga, mille eeldatav pikkus 112km on küll veidi pikem tavalisest siin sõidetavast sajasest otsast, kuid tõusumeetrid pidavat olema kontrolli all, sest pärast Pego tagant algava 25km pikkuse tõusu, mille jooksul tõustakse 80 meetri pealt vaid 620 meetri kõrgusele merepinnast hakkavat üsna mõnus allamäge kodutee....
Arvasin täna tõsimeeli, et 45km peale laagripaigast ärasõitu, seal
ca 620 meetri kõrgusel algab chill ja grill, umbes nii nagu läinud laupäeval
peale selle pildi tegemist Benidormis, peale mida sõime promenaadirestos
kõhud punni ja sõitsime mägiraudteega (loe: tramm) kodu.....
Hää mees, kes lubabki! Algus oli ju ilus, sõitsime kodust 18km Pegosse, sealt algas see pikk 25km pikkune tõus. See tõus ei läinud mul eriti libedalt, sest Eestist paar päeva enne siiasõitu üleskorjatud viirus, mis nurjas ka minu Suusahundi sõidu, ei tahtnud vaatamata vahemerelisele kliimale, ohtrale manustatud vitamiinikogusele ja suvisest Eestimaast karmimale päikesele kuidagi taanduda. Pidasin alguses kaks trennivaba päeva, ravisin ennast igal võimalikul viisil, kuid kurk oli ikka kibe, köha algas kopsust ja tagatipuks läks veel hääl ka ära. Siis tegin veel kolm päeva vahet ja vist sain terveks. Aga haigusväsimus on sees ja see tõus ei tahtnud täna kuidagi edeneda. Lohutasin ennast ainult sellega, et ülesjõudes algab lafaa....
Veel üks pildike Benidormi promenaadilt, kui mulle toodi
miskipärast tühi klaas.....
Ja algaski, kõigepealt kukkusime 620 meetri pealt 350 peale, siis ilusad vaated postituse avapildil olevale veehoidla paisule, siis ainult natuke ronimist Beniarrese linna. Sealt edasi jälle mõnuga allamäge 240 meetri peale L'Orxasse. Peaaegu 70km sõidetud, elu oli lill.

L'Orxa, üleval Castillo de Perputxent!
Selles L'Orxas aga sai aga otsa meie generaalplaan, sest meie poolt valitud edasist teed ei olnud olemaski või me lihtsalt ei leidnud teda üles (hiljem saime teada, et meie laagri teine ekspeditsioonigrupp, varustatud 2 mtb ja 1 mnt rattaga siiski leidsid täna selle tee, kuid neile astusid mäe harjale jõudes ette kaks relvastatud sõdurit ja järgnes käsu korras tagasi allasõit, ehk jutul oli lõpp)!!! Meie plaan B seisnes telefonikõnes eilsetele novaatoritele, kuid nemad ei osanud muud tarka öelda, kui et tuleb minna üle kuru..... ja see asub umbes 700 meetri kõrgusel.
27.03 enne Tollost peale kõige kergema käigu panemist.... :(
Tehtud-mõeldud, tuli hakata allamäge minekuga juba leppinud kerele uuesti hagu alla viskama, aga see tuli oli valus, väga valus! Ligikaudu 7 kilomeetriga tuli tõusta ligi 480 meetrit ja kohati oli see valus, umbes 20% ja enam. Lisaks tõusunurgale oli ka asfalt lausa nii kehv (killustikupurune), et sadulast püsti tõustes hakkas kets ringi käima ja kahjude-kahjuks ei jäänud taas muud üle, kui võtta appi see kõige kergem käik!!! Äkki läks ca 600 meetri kõrgusel asfalt laiaks ja heaks, keegi oli (ilmselt eurorahade toel) rajanud mäeaheliku otsa täislaks eurotee (meie sealsõitmise ajal ei sõitnud seal kahjuks küll ühtegi autot). Ronisime veel 100 metra ülespoole ja siis läks lahti...
Eurotee ei kuhugi... (Carretera des Tres Valls).
Kõigepealt umbes 70-kilomeetrise tunnikiirusega 5km alla (siis sai euroraha otsa), edasi kusagil külavahel allamäge mööda konarlikku teed keskmiselt 50-ga. Siis klassikaline Mallorca-stiilis ülikehva asfaltkattega serpentiin, mis viis meid 450 pealt 100 peale. Peale seda karmi laskumist oli kere nii valus ja hell, et peatus linnas nimega Villalonga kulus mitte ainult marjaks, vaid palju rohkemaks ära.
San Miguel Villalongas, taamal see, kust tulime...
Edasi oli juba lihtne ja selge, 30km kodu allatuules. Takkajärgi on muidugi heameel, et taaskord sai ühe paraja hullusega hakkama saadud. Vaatamata sellele, et üks staarspordiblogija (kes viimasel ajal küll väga spordikaugetel teemadel on hakanud postitusi tegema) väitis mingil hetkel oma blogi kommentaariumis, et minu juba kolmas järjestikune viibimine ikka samas paigas Hispaania kevadlaagris on lolluse tipp, avastame me ikka veel siin uusi ja ülihuvitavaid kohti ning väljakutseid. See piirkond on lihtsalt nii suur ning seetõttu on mul suurel hulgal orge, mägesid, losse ja linnasid ikka veel nägemata. Las mõni segane tiirutab oma ovaalil, mina ja suurem osa meie selle-aastasest seltskonnast tuleme ka järgmisel kevadel siia tagasi. 
Vaade 400m pealt Gandia orule - see on veel puhta avastamata..

PS! Vabandan pika pausi blogipausi pärast, siin lõunas on miskipärast pidevalt selline manjana-tunne peal!

PS! Fotod: Kermo Tsäro, Margus Tinno ja mina ise!