esmaspäev, 24. august 2015

Kerge õppusel ehk Nuustakul, raske lahingus - Pariisist Bresti ja tagasi!

Kui keegi lugejaist veel mäletab, siis ca aasta aega tagasi kirjutasin postituse teemal, a la enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära, mis oli sissejuhatuseks suurele hüppele tundmatusse, ehk siis ettevõtmisele nimetusega 18. Paris-Brest-Paris Randonneur. Nüüd kodus tagasi, peaaegu välja maganuna ja mõtted paika mõelnuna on päramine aeg midagist üles tähendada, et tuua lugejani maailma kõige sürrealistlikuma sportliku mõõduvõtmise eredamad hetked.
Ei, siit see sõit ei alanud, siin käisime niisama kruisimas...
Jah, ilmselt see legendaarne, aastast 1921 iga nelja aasta tagant toimuv, Paris-Brest-Paris algaski kunagi Pariisist, aga hetkel küll ei kujuta näiteks ette 5844 startija teeleminekut Eiffeli torni juurest. Tänapäeval starditakse Saint-Quentin-En-Yvelin' nimelisest linnast Versailles' külje alt Prantsusmaa rahvusvelodroomi eest, sest sealt pääseb juba mingi 10km pärast tõsistele külavaheteedele, mille kaudu sõidetaksegi Atlandi ookeani äärde Bresti ja tagasi - kokku 1230km.
See on küll 2011 aasta marsruut, aga vist annab pildi ette, millega tegu!
Maailmas on olemas veelgi pikemaid ja raskemaid sõite, kasvõi näiteks London-Edinburgh-London oma 1400km-ga või siis näiteks 3000 miili pikkune Race Across America (RAAM), kuid PBP on legendaarseim ja suurim, kogudes iga nelja aasta tagant stardijoonele 6000 osalejat 65-st riigist, nende seas kuus esmakordselt Eestis sõidetud kvalifikatsioonisõitude kaudu kvalifitseerunut. Üks eestlane osales ja läbis PBP aastal 2007, kuid tema kvalifitseerus Taani klubi kaudu. Meie üllatuseks kohtusime rajal ka Narvas elava Andreiga, kes eelistas PBP pileti lunastada Peterburi klubi kaudu. Takkajärgi polegi oluline, kes oli esimene, sest ega PBP kokkuvõttes ju ka raja kiireimini läbinuid ei autasustata. Brevetitel ei selgitata võitjaid kiiruse alusel, võitjad on kõik need, kelle nime taga lõpuprotokollis ilutseb sõna DONE! Kaotajad on aga need, kelle nime taga on sõna OTL või DNF! Need esimesed ja neid oli kokku tervelt 138 jõudsid küll finišisse, kuid kontrollaja kell oli juba kukkunud. Teised 1196 jätsid sõidu pooleli kusagil rajal, mõned lausa mõnikümmend kilomeetrit enne lõpujoont!
Squad Randonneurs Estonia! Vasakult Rainer Punga, Rivo
Sarapik, Indrek Pak, Ahto Vink, Tambet Tähepõld ja mina.
Kuigi meie stardiaeg oli pühapäeval, 16. augustil kell 19:45 (starditi ca 300-ste gruppidena iga 15 minuti tagant), siis võistlus hakkas pihta juba laupäeval, kui tuli läbida bike-check, kus kontrolliti ratta korrasolekut, tulede olemasolu jne. Seejärel saime kätte oma stardimaterjalid ja muu vajaliku ning sõitsime tagasi Pariisi valmistuma, mis seisnes peamiselt ohjeldamatus õgimises ning magamises, sest meie plaan nägi ette esimese jutiga, ehk siis pühapäeva õhtust kuni esmaspäeva õhtuni läbida 509km ning siis jääda magamiseks kusagile laagrisse. Plaan on tore asi, aga esimene stardijärgne 100km tegi meile selgeks, et plaane tuleb muuta. Ühtlasi jõuangi siinkohal sujuvalt selle postituse pealkirja lahtikirjutamise juurde. Meie Eestis sõidetavate brevetite keskmine sõidukiirus (neto, ilma peatusteta) on olnud ca 28-31km/h, koos peatustega ca 25km/h, mis on lubanud meil pidada pikki ööbimispause, sest suudame kollitava kontrollaja eest piisavalt kaugele ette ära sõita. Seal Prantsusmaal aga suutsime näiteks esimese, 221km pikkuse, etapi läbida keskmisega vaid 23,8km/h ning 450km peale jõudes kukkus keskmine juba 20,8km/h peale, oodatud ja loodetud 25km/h asemel. Ehk siis kodused, siledal maal sõidetud, brevetid olid liiga kerged, valmistamaks meid ette selleks, mis meid sääl Bretagne poolsaarel ees ootab!
Vaated rajalt........ilus, aga kuratlikult raske!
Kuna keskmine kiirus osutus mägise maastiku (no umbes nagu Vooremaa, aga tõusud olid 2-3 kraadi kangemad ning 4-5 korda pikemad) ning pideva linnade-linnakeste läbimise (foorid, stopp-märgid) tõttu keskmisest aeglasemaks, ei suutnud me ettepandud graafikus püsida. Seetõttu jäime peale 450km läbimist õhtul ca kella 18 paiku Loudeac'is laagrisse, leides magamiskohaks mingi koristatud teeäärsse viljapõllu. Õnneks oli põllu ääres talu, kust kauplesime käte ja jalgade abiga välja voolu, et laadida lampe ja telefone. Muul juhul poleks me enne hommikut edasi sõita saanud, sest korraliku esilaterna omamine oli määrava tähtsusega, nelja öö peale tuli meil tervelt 18 tundi pimedassõitu. Osa rahvast vajus kohe unne, ise pidin veel veidi askeldama, aga umbes pool kümme kustus ka minu lamp. Äratus oli pandud kella 1 peale, eesmärgiga öösel kell 2 teele asuda!?!
Laager kesapõllul Loudeac'is.
Kõlab vist piisavalt napakalt minna magama valges, et siis kell 2 öösel teele asuda? Miks mitte kasutada maksimaalselt ära valget aega? Ammendavaid vastuseid nendele küsimustele on mitu - esiteks muutusid pealelõunad õhtupoole liiga kuumaks, et kuumusele lõivu maksmata edasi liikuda. Teise sõidupäeva (loe: öö) stardihetkel oli väljas aga näiteks 14 kraadi sooja ja kuigi mingil hetkel enne päikesetõusu langes kraadiklaas 7 peale, polnd hullu midagi, sest jahedaga on võimalik temperatuuri riideid lisades reguleerida, kuum seevastu võtab viimasegi välja. Teiseks on öösiti maaanteedel liiklus olematu ning seetõttu edasiliikumine kiirem. Ja viimaseks ja kaalukaimaks argumendiks varaöösel teeleasumisele oli kollitav kontrollaeg - lahkusime Loudeacist kell 2:08, selle punkti päramine kontrollaeg meie jaoks oli 2:15, ehk siis saime minema vaid 7 minutit enne aega! Arutasime ka veel õhtul, et me võiks ju ka hiljem minna, sest sõidame rahulikult paari tunniga ennast kontrollaja sisse tagasi, aga õnneks me selle afääri peale ei läinud! Nimelt püüdis meid 45km peale teeleasumist kinni "secret control", ehk siis nö rajakontroll. Olime kontrollimise hetkel küll juba pooleteise tunniga plusspoolel, aga näiteks 2h hiljem teele asudes oleks meie pidu selleks korraks läbi olnud!
Bresti sillal.
Atlandi ookean paistab...
Teine sõidupäev viis meid 165km Atlandi ookeani äärde Bresti ning siis päeva stardikohta, ehk Loudeac'i tagasi - kokku 333km ja 3340 tõusumeetrit. Selle päeva sisse jäi ka üks korralik tõus mööda serpentiini ning kogu raja kõrgeim koht, 380 meetrit üle merepinna. Sealsamas mäe otsas elasin üle ka ilmselt kogu oma 4-päevase sõidu ärevaima hetke, kui peast soe kohalik kombainer mind teelt välja surus. Kuigi jäin kuidagi jalgadele, sõitis kombaini slepis oleva agregaadi väljaulatuv osa minust vaid mingi 10cm kauguselt mööda. Napikas! Kuidagiviisi jäi meile kõigile mulje, et vaatamata rajaäärse publiku tohutule entusiasmile ja kaasaelamisele olid kõik need maanteel sõitvad 6000 ratturit suureks pinnuks silmas kohalikele autojuhtidele ning nende nahaalsus oli korrelatiivses suhtes sõiduriista suurusega. Kõige hullemad olid rekkajuhid ja traktoristid, kõige viisakamad väikesed Renault Clio'd jne.
Pildike kombainerite ja rekkameeste töömaalt.....
Teise sõidupäeva õhtu leidis meid taas Loudeac'is, seekord veidi paremas ööbimiskohas, otse kontrollpunkti keskuseks oleva koolimaja taga muruplatsil. Siin sai enamus meist ka esmakordselt duši alla, seda peale 783km läbimist. Duši all käidud, kõht täis ja ära põhku, äratus kell 2:00! Kell 3 saime uuesti teele, ees ootamas 310km. Meie kuuiku senine koospüsimise võime hakkas sel päeval tõsiselt lagunema, osa mehi oli eelmiste päevade aukudest välja roninud ning kukkusid paugutama, kontrollpunktis kuulsin midagi atakkidest ja kontratest, kõlas nimesid nagu Thibault Pinot ja Oleg Tinkoff, räägiti mingitest lepingutest ja kõrgetest jooksudest. Ei saanudki nagu aru, kas mehed on koomaeelses transis või lihtsalt "горячие эстонские парни"! Ise olin vist kogu tuuri sügavaimas augus ning lisaks suutsin kuidagi esimest korda elus maanteerattal keti purustada, õnneks vaid kilomeeter enne kontrollpunkti ja ametlikku rattahooldust. Ka Ahto rattal murdus midagi, seekord pedaali võll, õnneks taas vaid mõni km punktist eemal. 80km enne kolmanda päeva lõppu jõudsime linnakesse nimega Villaines-la-Juhel ning sinnajõudmine oli eriti pidulik, 1000km sai sõidetud ning seepärast oli vist kogu linn jalule aetud, iga ratturit võeti vastu nagu Chris Froome'i või Alberto Contador'i!
Sissesõit Villaines-la-Juhel'i. Photo by Olaf Storbeck.
Kolmandal sõidupäeval hakkas üha enam teede ääres silma osalejaid, kes jõudmata ära oodata ametlikus kontrollpunktis pakutavat öömaja, olid otsustanud samasse teeveerde puhkama heita - mõni viisakamalt teest veidi eemal ja magamiskotis, mõni aga lausa asfaldil, nagu oleks sinna ratta seljast kukkunud. Kuulsin ühelt austraallaselt, et tema oli näinud esimesi magajaid juba 2 tundi peale starti ning enamasti oli tegu Aasiast (Jaapanist, Hiinast, Singapurist) pärit tegelastega, kelle ajavahe lihtsalt maha murdis. Kõige vingem magaja pikutas magamiskotis otse surnuaia väravas! Endalgi oli just vastu hommikut pealetükkiva unega probleeme ning see kollitas mind peamiselt laskumistel, kui sai ühtlase monotoonse surinaga tirri lastud. Tavaliselt aitas lahtise käega laks vastu nägu une korraks eemale peletada, aga abi oli ka mõnest teeäärsest kohvikust, mis olid vist öö läbi lahti.
Uni ei küsi ei madratsist ei tekist, padjast rääkimata....
Öösel on magajad paremini näha, tulukesed põlevad küljes...
Kontrollpunkti sööklas, leib vaja ikka luusse lasta....
See hiina härra ärkas fotoka klõpsu peale üles
ja tänas südamest äratamise eest...
Ise jõudsime veel valges viimasesse laagripaika Montagne-au-Perche's, taas dušš, kõht täis ning rahuliku südamega magama, sest peale kõike läbitut tundus hommikune 140km koogitükikesena. Asusime teele kell 4, et oleks varuaega igasugu õnnetuste vältimiseks. Etterutates võib öelda, et tehnilist jama sel päeval ei juhtunud, seevastu läksid valla seni kinnipüsinud taevaluugid. Kuigi vihmaga sõita oli parasjagu rõve ja libe, siis mulle see meeldis. Ning sellel meeldimisel oli üsna perversne põhjus - nüüd ei saa keegi öelda, et mis nii viga PBP läbi teha, kui vihma ei saja. Nõnda nägime ja kogesime selle 1230km jooksul kõike - külma, vihma, pimedust, kuuma, rekkamehi, auklikke teid, janu, nälga, unepuudust, tehnilist ebaõnne! Samas saime hulgaliselt infot säärase isendi, nagu PBP läbija kohta. Tema keskmine vanus on kaugelt üle 60 eluaasta, kuu on tema päike, sadul on tema tugitool ning hommikusöögiks sööb ta kilomeetreid, muidugi lisaks kõigele muule söödavale, mida raja ääres saada on. Ja ta sõidab, et jõuda Pariisi, enne kui kell kukub!
Itaallastest old-school'i mehed sajanditaguste rataste ja vormiga!
Ka meie seltskond, kuigi me ei vasta mitmele eelpooltoodud kriteeriumile, jõudis õnnelikult kontrollaja piires Pariisi tagasi! PBP DONE! Tehtud! Ei oska teiste eestlastest sõidukaaslaste kohta kosta, aga ma ise läheks uuesti sõitma, kohe uuel nädalal! Kahjuks on uus võimalus alles 4 aasta pärast! C'est la vie!
Sõidu kokkuvõte Excelis.....
Pool passi templeid täis, ehk siis pool maad tehtud!
Kuigi kogu see seiklus oli nii elamusrikas, et sellest võiks kohe mitu juttu kirjutada, piirdun täna ülaltooduga. Kogu asi tahab veel veidi settimist ja uus maailmapilt paikaloksumist. Aitüma sõidukaaslastele ja kaasaelajatele!!!

LISAD:
- panen siia lõppu ühe video ühe sakslase PBP-st, mis vaatamata oma kurvale alatoonile annab hea ülevaate, mis laadi rattasõiduga PBP näol tegemist on! Video tegi Alexander Neumann.
- üks korralik galerii piltidest, suur osa tehtud nö sadulast, autor Florian Steiper.
- mina nii ei oska, aga üks meie osalejatest - Rivo, kirjutab asja lahti, täiesti zen!!! 
- mina ja Rivo külas Ringvaatel