Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Ice, Ice, Baby!!!

Oli kunagi üks sääne hää lugu kelleltki Vanilla Ice'ilt (kaver), mille kitarririff pärines tegelikult Freddie Mercury ja Queen'i loost "Under Pressure". Kas mitte ka David Bowie polnd sääl loos kaastegev? Aga tegelikult ei taht ma mitte sellest kõnelda.
See Ice, ice... tuli meelde täna kell 23.30 kui Tamula hotellis jäävalamise varustuse ladustamiseks võtmeid küsisin:

See pilt räägib vähem kui 10 sõna, sest kogu see seljas olev kaadervärk ei olnud painduv, ta kriuksus või pigem nagises, lisaks klobisesid saapapaelte ja bahillade külge kogunenud jääkamakad üsna korraliku steppi. Oma 10 lööki sekundis tuli ära küll. :)

Aga milleks kõik see, eelmine postitus ju oli jää valamisest, miks veel???

Miks, miks, läinud nädala esmaspäeval algas kolmepäevane sula, mis tegi kogu töö 0-ks, NULLIKS!!! Ehk siis, mis sitasti, see uuesti...ja tehtud ta sai.

Aga see nädal olin spordi seisukohast (mis on minu blogi pidamise mõte) palju parem kui eelmine. Kuna suutsin enda telefonisse kolmapäeval hankida endomondo.com programmi, siis tekkis huvi, et mida see vidin veel võib korda saata. Lisaks kolmapäevasele 10-le jooksukilomeetrile sai N-P tehtud lisaks 114km suuska, sellest ca üle poole uisku (suurem jagu paaristõuge) ja alla poole õiget klassikat. Kel huvi, mis täpselt, siis endomondo näitab - kaardist pulsini ja tagasi...

Niiet sel nädalal õnnestus omavahel ühendada hardwork ja hardtraining - kokku siis sel nädalal 10:07 ja 124km. Ilmselt on väikest koormuselangust vaja, eks need 70-tunnised kuud olid ikka rasked, pidevalt vajus silm kinni. Täna jõuan veel kell pool üks öösel blogi pidada. Way to go!

Aga lõpetuseks üks pilt bahilladest, mis ei tahtnud ei pükste-ei saabaste küljest lahti tulla, sinna dušinurka nad minust sulama jäid ja kui nad ei ole ära sulanud, siis sulavad praeguseni...

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Võlg on võõra oma!

Lubasin sügisel, et vähemalt korra nädalas käin ennast ja oma tegemisi siin ilmutamas. Viimasest korrast on möödas 11 päeva - olen süüüüdi, pekske mind!!!

A millest sa kirjutad, kui midagi asjalikku ei toimu - üks tühi töö ja vaimu närimine käib! Nimelt alustasin eelmisel neljapäeval Võru Uisumaratoni (29.01 Tamulal) raja ettevalmistustöödega. Olin veel Mulgi Uisumaratonil ja ka sellejärgselt ca 100% kindel, et Võru Uisumaraton sel aastal toimuma ei saa - põhjuseks paks ja kõva lumi, mis esiteks ei lase selle all oleval jääl paksemaks külmuda ja mida on teiseks hirmraske jää pealt teisaldada. Aga see esimene sula muutis Tamulal oleva lume veeks ja sellele järgnenud külm muutis järve selliseks:
Siit on nüüd sahaga ATV-ga üle sõidetud ja see pisku lund pealt ära lükatud. Lund oli tõesti nii vähe, et ei saanud jää valamiseks isegi korralikku valli mõnes kohas üles! Aga et asi oleks selge, siis jää valamine käib nii - auk jäässe, toru auku, pump tööle ja sellele lükatud osale pumbatakse ca 3-6cm paksune kiht vett!
Ühe puurimisega (üks auk) saab kasta ca 80m pikkuse lõigu. Kuna rada on 6-10m lai (keskmine ca 7m), siis isegi 3cm paksuse veekihi tekitamine jääle nõuab 2,8km pikkuse raja ülekastmiseks (0,03x7x2800) kokku ca 588 m³ (ligi 600 kantmeetri vee) pumpamist järvest jää peale. Kui veel arvestada sellega, et lumevalli puudumine viib palju vett naleevo (valli taha), siis ilmselt pumpasin järvest välja ca 1000 kanti vett.
Kuna selle pumba projektvõimsus olevat 1000 liitrit (1 m³) minutis, siis kuluks tuhande kantmeetri vee väljapumpamiseks aega 1000 minutit, mis on ca 17 tundi. Kuna pump kogu aeg ei löö (agregaatide ümberpositsioneerimine jne), siis võib ajakulu vabalt korrutada kahega. Kui veel siia lisada ATV ja muu aparatuuri igapäevase kohaleveo, installeerimise, tööjärgse kuivatamise, soojapaneku ja muu ajakulu.......



..... siis on vist selge, et TRENN JÄÄB TEGEMATA!!!!!!!

Õnneks oli igal hommikul ärgates mõni uus koht valus, ehk siis midagi see töö annab - ta annab teadmist lihastest (loe: valust), mille olemasolust sul varem teadmist ei olnud! Lohutav ju?

Kes teab, äkki ongi väikest pausi vaja, sest nov-dets sai ikka totaalselt pandud - 141 tundi kahe kuuga, egas ma ometi MM-iks ei valmistu? Võtan nüüd asju veidi rahulikumalt, täna näiteks käisin jooksmas - ja minu telefon salvestas Endomondo kaudu säärase asja: trenni kokkuvõte, lisaks suutis ta lugeda Polarilt pulssi (ja kaloreid). Uskumatuid asju tehakse sihukese raha eest!!!

Aga töö endaga jätkub - sain nüüd jää valatud (loodan, et see sula lõppeks ja väga palju sodi peale ei sajaks rajale), saab asja võtta rahulikumalt ja ise ka taas liigutama hakata. Tänane tunnine jooks oli küll ülikerge ja mõnus, näiteks läinud suvel oleks peale sellist jooksu 3 päeva põdenud. Nii et midagi on toimunud, positiivset!!!


Laupäev, 8. jaanuar 2011

Spordimehe hing on suurem kui karikas!!!

Peale aasta lõppu ei ole palju juhtunud. Laupäev ja pühapäev, ehk siis need töörahva pühad sai teatud asju välja põetud ja veidi lund lükatud. Esmaspäeval ei tahtnud veel trenni minna, reedene 5-tunnine laksakas oli veel kätes sees. Teisipäeval tegin 35 kilti klassikat, kusjuures esimene Harku ring (8,165km) sai läbitud vasikavaimustuses (3 päeva polnd suusale saanud) lausa ajaga 35:11 (4:17 per km). Edasi võtsin veidi rahulikumalt. Õhtul oli millegipärast kurk veidi valus.

Kolmapäeval suusatama minnes oli kurk veidi kähe, peale 300m pikkust sõitu läks kepirihm katki. Lõin käega ja läksin koju tagasi - õhtuks oli kurk paks ja punane. Huvitav, kas see kepirihm oli nö jumala sõrm, mis hoidis mind hullemast või oleks hoopis peale plaanitud 45km läbimist kurk korras olnud? Huu nõus?

Aga kurk tegi korrektiive ja hoidis mind kodus. Mis iseenesest on ju hea, sest ka trenni maailmameister vajab vahel puhkust, ise ta endale seda ei luba, seega peale sunnitud puhkus on ihan OK!

Esimest korda sain siis suusale (loe: uisule) täna Viljandis, kus peeti Mulgi Teist Uisumaratoni. Nädala jooksul tekkis kuri plaan oma käreda kurgu tõttu mitte osaleda või siis osaleda lühemal poolmaratonil (pealegi oleks seal võimalus M40 klassis lammutada poodiumi kõrgeima astmeni välja).
Number krt ei taha jalal püsida!
Olin veel kuni eelõhtuni selles poolmaratonis ja kindlas karikas kinni, kuid korraldajate teade maratoni lühendamisest 50 pealt 40-le ja poomaratoni kohitsemisest 30 pealt 20-ne peale (lisaks veel kurgu valu puudumine) lõi õnneks tõsise spordimehe hinge välja ja regasin ennast ikka meeste sõidumaale.
Stardini ca 1 minut!
Stardikat vaadates oli selge, et eelmise aasta kolmandat kohta ei ole võimalik see aasta kaitsta, kuna kohal oli 4 ilmselt minust kõvemat uisutajat - Raivo, Sulev, Eerik ja Märt, aga viienda koha peale peaks jõudu jätkuma. Stardist pandi täiega minema, proovisin veidi liidrite tempot, aga see oli liiast, Raul (eelmise aasta finišikonkurent) proovis ka, aga peale ühte ringi olime koos - mina, Raul, Sandra ja Sulev Jalasto (M40 võitja lühimaal).
Sulev, Sandra, mina ja üks kahtlane noormees, kes alguses ette trügis ja ohtlikult koperdama hakkas!
Andsime minna poole maa liidrite tempos ja pmst oleks nö lühimaa virtuaalne võit võimalik olnud, aga ei hakanud seepärast kiirendama, meil ju 13 ringi veel sõita. Kusagil 5 ringi enne lõppu läksid 3-4 koht (Sulev ja Eerik) ringiga mööda, kuid siis peale Eeriku litrit lasi Sulev jala sirgu ja hakkas meile jalgu jääma. Olime seni Rauliga ringikaupa vedanud, kuid siis pani Raul minema ja hakkas Sulevit Eerikule järgi vedama. Kuna minu taga olijad olid ca 2 ringiga (üle 3km) maas, lasin jala sirgu ja lõpetasin ajaga 1:33.11, keskmine kiirus 2:18/km ehk siis arusaadavamas keeles 26 km/h.
Noh, lühemal maal oleks laua täiega kinni löönud, aga......

... las vanamehed võidavad, ma olen hingelt noor!
Kokkuvõtteks on enda jaoks hea asi see, et nö täispurjes (pulss 173/182) poolteist tundi andmine ei jätnud ei ühelegi jäsemele ei ühelegi organile ühtegi tüsistust, a la piimahape, lihasvalu, jne jne). Hetkel on nii hea olla, et tahaks nt jooksma minna.... Eks see suur mahulaks peab kunagi ennast ka ilmutama hakkama. Tänane oli esimene hea märk, et kiirusega meestele vastu ei saanud, aga oleks distants 100km olnud, oleks mehed ikka püstihädas (ja mina võis sees) olnud.

Tibusid loetakse augustis!!!! :D