teisipäev, 30. jaanuar 2018

Aamen!

Mulle on elu ikka õpetanud, et järjekindlus viib sihile. Tilgad teevad aastatega kivisse augu, veenire uuristab endale mäe sisse läbipääsu ja muutub jõeks, jõgi viib setteid ookeani ja nö jõest tekkinud maale kerkivad linnad. 
Udune pilt lennukiaknast deltale, mille on teinud Hispaania suurim jõgi Ebro. Linnad kasvavad...
Viimaselt maratonilt Cran Canarialt Norrasse naastes vestlesin lühidalt ühe tegelasega, kes mõtleb nagu pool Eestit. Minu jutu peale, et jooksin seal kaugel lõunamaal maratoni, oli ainus temapoolne võimalik küsimus, et: "Kui pikk see oli"? Tule taevas appi, tahaks ma iga kord hüüda, kui säärane küsimus kõlab! Aga tegelikult rahulikult järele mõeldes, tuleb tõdeda, et sel tegelasel oli omamoodi õigus. Õigus küsida!!! 
Kui ikka 15 aastat raiutakse sulle pähe, et 23,6km pikkune jooks on maraton, siis....
Umbes 10 aastat tagasi, peale oma esimese maratoni (jooks 42,2km) lõpetamist, kõnelesin klubi TM pääliku Indekuga ja pakkusin välja idee toona 22,4km (hiljem 23,6km) pikkuse jooksu nime kooskõlla viimiseks asja tegeliku olemusega. Erinevate variantidena olid laual Tartu Kevadjooks, Tartu Maastikujooks vms, aga mitte mingil juhul sõna maraton. Või siis pakkusin ka välja, et kui ikka nimes on maraton, siis tehku ka 42,2km pikkune jooks.... Kelk vastas, et rahvas pole valmis. Paar aastat hiljem vist siiski oli see rahvas valmis, kui KTM hüppas veidi hilinenult maratonibuumi viimase vaguni saba peale, korraldades I Tartu Linnamaratoni. Olin toona kohal, nagu olin endale lubanud. Kevadine Otepää-Elva sutsakas aga jätkas vaatamata rahva valmisolekule "maratoniga", millel pikkust nappis. Sinna oli minul põhimõtteliselt või siis teatud pmst iseenese kiiksu tõttu tee suletud!!!
Minu vist viimane Tartu "Jooksumaraton" anno 2008!
Kohe näha, et vanad sõbrad....
Ühes selle blogi postituses aastast 2013 tõin ma välja põhjused, miks ma ei osale Tartu Jooskumaratonile enne, kui pole nimed ja tegelikud asjad paigas. Tänase SUURE UUDISE valguses aga võtan mütsi maha ja olen 13. mail Otepääl stardis, et 42,2km möödudes Elvas lõpetada! See võiks/peaks olema minu umbes 93-s maraton! C'est la vie!
Sama 2008 "TJM", aga mida ma sealt võitsin, mitte ei mäleta... :D

Kivi taganeb vee ees, raud paindub jne. Tuleb ainult piisavalt survet avaldada........

Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista! Aamen!

teisipäev, 23. jaanuar 2018

80 - Cajasiete Kang Canaria Maraton!

Ära ma ta tõin - üks ilusamaid medaleid minu maratonide ajaloos.
Kunagi kaugel hallil nõukaajal, vist 87-ndal, sai mu isa tuusiku Indiasse. Moskva -20° pealt õhtujahedas vist Delhisse maandudes ei saanud ta arugi, et midagi valesti oleks, aga hommikul konditsioneerõhuga hotellist välja +30° kätte astudes tundis ta, nagu oleks puuga pähe saanud. Nüüd üle 30 aasta hiljem, lendasin mina lumesajusest ja miinuskuuesest Oslost pilvisesse ja ca +20-kraadisesse Las Palmasesse, aga puuga pähe ei saanud.

Ajutine kodutänav Trianas, ehk Las Palmase vanalinnas.
Mats lihtsalt lükkus edasi, lajatades ilmselt kogu selle lühikese lõunameresaaretripi kõige ebasobivamal hetkel. Aga sündmustest etteruttamata pean ilmselt alustama sellest, et miks just Cran Canaria - senine kodust kaugeim maraton? Detsembri lõpus sain teada, et olen jaanuaris Norras komandeeringus ning juba varem olin sellele maratonile (varem kaks korda siin jooksnud Indrek Jürgensteini kaasabil) silma peale visanud. Edasi oli ainult vormistamise küsimus, (Norrast kusagile lennata on ikka sigaodav) ning eelmise neljapäeva õhtul olin Norwegiani abil Oslost Barca kaudu kohal. Järgmiseks hommikuks oli Indrek kohaliku kliimapagulase Kaspari kaasabil meile väikese saareekskursi planeerinud, mis algas Antonio Gaudi õpilase poolt ehitatud kirikust Firgases ja lõppes korraliku matkaga Azuaje orgu.
Ojad, kosed, köied, džungel - matk nagu peab!
Laupäeva hommikul maratoni expo, ilm oli pilves, isegi mõni tiba vihma tuli alla. Aga kusagil kella kahest alates hakkasid pilved hajuma ja päike särama, andes mõista, et pühapäevane kohalik ilmateade - 25 kraadi sooja ja lauspäike - võibki täide minna. Vaatasime veel üle maratonipäeva 41km extra cerveza servicio asukoha ning siis valmistuma, vedelikke tarbides.
Kui Miguel'i ei ole kodus, saab ka Mahou'ga hakkama!
Maratonipäeva hommikul olen koos kümnete teiste maratoonaritega San Telmo bussijaamas, stardini 7,2km ja 50 minutit, aga busse pole - ega tule, kuna linna põhjaosa oli juba kella 00:30-st maratoni tõttu suletud. Mingid Lanzarote klubi jooksjad suutsid ühe niisama passiva bussijuhi ära rääkida ja mees tegigi nö extra otsa, teiselt poolt linna läbi mäealuse tunneli otse stardi juurde, pool tundi enne starti. Piisavalt, et kott ära anda ja koht viimases stardireas sisse võtta. Kell 8:30 on minek, alguses läbi linna ja siis juba pikalt lõunasse ehk lennujaama poole viiva magistraali peale, mille üks suund on liiklusele suletud. Päike on mõnusa hägu taga, temperatuur ca 20°. Paar korda käib rada viaduktide pärast ka üles alla, aga tõusud on siiski lamedad. 12 ja poole kilomeetri peal tagasipööre ning linna poole tagasi. Igasugu sulelisi ja karvaseid tuleb veel vastu, ehk siis ei ole me Indrekuga mitte kõige viimased. Kusagil 15km peal on päikest varjanud hägu järsku kadunud ning grill pannakse tööle. Paar kilti hiljem ütleme üsna üheaegselt, et küll kõrvetab, kukal ja selg hõõguvad. Poolele maale, ehk 21km peale, jõudes saan selle sama puuga pähe, millega mu isa kostitati veidi enam kui 30 aastat tagasi Indias.
Catedral de Santa Ana, muidugi maratoniraja ääres.
Indrek läheb, mina jään kangi taltsutama. Lootus, et vanalinna vahelisele rajaosale jõudes saab varju, kustub ca 24km peal, kui päike paistab otse piki tänavat. Kang süveneb, igas joogipunktis joon suure topsitäie Aquariuse nimelist spordijooki ja võtan pooleliitrise pudeli kaasa. See kulub uue punktini, ehk 5 kildiga, tilgatumaks. Kastan nokatsit veevannidesse, aitab minutiks. Kuumus kasvab, mõned postid raja ääres näitavad juba 26-27 kraadist temperatuuri. Seitse kilti enne lõppu ei suuda enam joosta, jalad on pakud, tunnen talla all ville, riided hõõruvad. Ei mäletagi enam, millal viimased villid sain või kusagilt hõõrus. 39-ndal kilomeetril jõuan ookeaniäärsele promenaadile, mis on turiste täis, rannas päevitavad inimesed. Kaasaelajate toel proovin joosta - suudan, sest 41km extra TP on nii lähedal. 
Quo vadis, temperatura?
Juba tuttav fraas - una cerveza por favor ja kohe tuuaksegi, klaas on higine, külm jutt läheb kiirelt kurgust alla. Kilt lõpuni, jooksen, löön lastele patsu, ergutan kaaskannatajaid, finiš! Valus! Tehtud!

Elu tuli tagasi peale extra servicio't..... :D
20 veel.....