Sportlikud jaanid ehk normaalsus vs mina!

Disclaimer! Alljärgnevas postituses sinises kirjas toodud väited kubisevad üldistamisest-sildistamisest-süldistamisest. Sellise stiili kasutamine on teadlik ja teadlikult mitte pahatahtlik. Loodan väga, et ükski üldistatu-sildistatu-süldistatu ei saa viga, ehk siis ei tunne ennast ülemäära puudutatuna....

Reede, 21. juuni
Normaalne eestlane sabatab toidupoodides, ostes kokku liha, õlut ja kõike muud, mida pikkade pühade ajal endale sisse ajada.
Meie vennaga ehitame Kubijale Eesti Krosstriatloni Meistrivõistluste esimese etapi, Kubija XV triatloni, tarbeks üles võistluslinnakut ja tähistame ratta- ning jooksuradasid Kubija metsas.

Kubija tri võistluskeskus vanas heas kohas, Kubija vutiväljakul....

Laupäev, 22. juuni
Normaalne eestlane võtab ette pika sõidu linnast maale juurte juurde, et olla valmis järgmisel päeval tähistama pagan-eestlaste aasta suurimat püha. Sama päeva õhtul läheb normaalne eestlane poodi ja ostab juurde neid asju, mis reede õhtul sai ootamatult ära tarbitud.
Meie vennaga viime Võrus, Kubija järve ääres, läbi Eesti MV etappi krosstriatlonis. Teineteiselt võtab mõõtu kokku ligikaudu 55 osalejat, võistluse kiireim on Jõgeva mees Allar Soo. Võistlust (Eesti meistrivõistluste etapp) ei väisa mitte ükski Eesti triatloniliidu ametnik, liidult ei tule võistluse korraldamiseks sentigi tuge, võistluse protokollid saavad liidu kodulehele üles alles teisipäeva (25.06) hommikuks. Normaalsed inimesed ju seal liidus, mitte minusugused rabelejad......

Kubija tri eliidi esikolmik, Allar Soo, Priit Tuisk ja Priit Ailt.

Pühapäev, 23. juuni, Võidupüha
Normaalne eestlane ärkab hilja ja asub kohe mõtlema, et kas pühade puhul ikka pood lahti on, et saaks täiendada neid jaanilaupäeva õhtuks kogutud joogi-söögi varusid, mis on hakanud nendel pikkadel ja valgetel pühadeõhtutel kuidagi kiiresti kahanema. Umbes keskpäevaks või veidi hiljem jõuab normaalne eestlane poodi. 55 normaalset eestlast poodi ei jõua, sest neid takistab politsei, osad normaalsed pannakse 5-7 päevaks kartsa.
Mina koos kolme kaaslasega stardime ratastega kell 9 hommikul Võrust, eesmärgiga külastada Valga külje all asuvat Vabadussõja tähtsa lahingu mälestusmärki Pajus. Antsla kandis lisandub punti veel kolm ratturit.

Küsimus, mis või kes on pildil üle?

Võidupüha tähistajad Pajus....

Kuna ükski rattur tavaliselt sama teed tagasi ei sõida, siis proovisime Võrru tagasi pääseda Valga ja Saru kaudu. Aga enne oli vaja Valgas ära teha 70km läbimise järgne kohustuslik pit-stop. Ääremaale kohaselt ei leidnud me peale mitut linnatiiru ühtegi lahtiolevat janukustutamise kohta ja nii pidimegi joogid võtma supermarketist ja tarbima neid laudade külge lukustatud toolidega välikohvikus, mis oli suletud. Järgmine kord sõidame Otepää kaudu ja jätame selle küla vahele....

Külalislahke Valga....... :(

Ilm läks aina kuumemaks ja peale ülimalt auklikku (Edgar, tule õpi, kui auklik on õige linnatänav) Valgast väljasõitu ei kulunudki uut 70-t kilomeetrit, kui Taheval tehti järjekordne tankimispaus. Taheva poe ees on turistide ja kohalike parmude jaoks ehitatud korralikud katusealused pingid ning seal me oma pausi tegimegi. Kohalikke parme esindasid miskipärast vaid tiivulised ja väikesed olendid, aga seda valusamini nad hammustasid....

Kohalikud parmud koos ratturitega Taheva avaõhuõllekas....

Tee ääres saime normaalsetelt eestlastelt mitmeid kutseid oma ratta lenksud sättida Metsavenna talu suunas, aga ükski meie seitsmest sõitjast Mõnistest miskipärast Ape ja Metsavenna poole ei keeranud. See-eest keerasime hoopis veidi hiljem maanteelt paremale Varstu poe juurde, sest kolmas pit-stop ootas pidamist.

Varstu pit-stop, kolmas sass ja soolakurgid..

Varstu laskumise-tõusu põhjas tuli meie pundile ratta seljas vastu olümpiamees Kana, kah vist ebanormaalne eestlane. Peale Varstut pöörasid Antsla omad Tsooru ja Litsmetsa kaudu Antslasse tagasi ning meie jätkasime neljakesi Võru poole. Ühel hetkel sõitis meile ratta seljas vastu Contra, kes ilmselt oli teel Metsavenna talu poole....  Ja siis, kui kõik tundus juba varsti läbi olevat, laksas ebanormaalsuse geen taas ja kohe nii tugevalt, et Sännast keerati ära otse Võrru sõitmise asemel ära Rõuge peale mägede poole, sealt juba kusagilt meie gruppi ilmunud eraldistardikunni Olavi Mõtsa vedamisel Nursi kaudu Võru poole. Ja näiteks ca 300m enne ühe osaleja kodu juba Võru linna sees keerati taas õigelt teelt ära, et minna lisapaunale ümber Tamula - eesmärgiks kokku saada see õige, 180km pikkune distants. Mina pääsesin peale Tamula järve ringi otse koju, kaks meest tegid veel motivatsiooniringi ümber Kubija järve....... No ei ole ju normaalne...... :)

Kusagil teel....

Esmaspäev, 24. juuni, Jaanipäev
Normaalne eestlane parem ei ärkaks, sest ärkamine on valus. Pea lõhub, säärekarvad on põlenud (no ikka üle lõkke hüppamisest), elukaaslane on vihane (sest eestlane ei oska piiri pidada) ja kuidagi on vaja õhtuks ju vaatamata politsei kiusamisele linna tagasi saada.
Mina ärkan vara, sätin oma asjad valmis, annan oma bussi koos selletäie kraamiga teiste hoolde ning istun rattale, et sõita tööle. Et siis kuhu, tööle? Jah, mis sest, et tegu on 24. juuniga! Nimelt peetakse Missos, seal Eesti pära-kagunurgas, kus nii Vene kui Läti piir on umbes 5km kaugusel, juba traditsioonilist ümber Pulli järve jooksu ja kuna see jooks kuulub Võrumaa pikamaajooksu sarja, siis olen mina seal lepingu alusel tööl kommentaatorina. Kohale jõudes aga selgub, et kohalikku abiväge on vähe ning nii tuleb ise ka kogu muu töö kallale asuda. Võistluskeskus vaja ju üles panna ning ka järvering läbi joosta, et oleks millest hiljem juttu vesta.

Keegi peab ju tööd kah tegema....

Märkamatult saab Jaanipäeval kell juba 18:00, siis kui viimane normaalne eestlane on juured taas maha jätnud ning linna poole teele asunud.
Mina olen Missos võistluskeskuse koos abilistega kokku saanud ning asutan ennast kodu poole, ikka rattaga. Aga enne veel käin Misso poest läbi ja loputan sealt konsumeeritud pindise sassiga alla kodust kaasa tehtud võileiva. Ning siis rattale, rauad paremale ja tuld. Kosele jõudes on peale 39km läbimist spidomeetril keskmiseks kiiruseks 35,5km/h ja kahe päeva kokkuvõtteks rattaga läbitud 258 kilomeetrit. Kokku siis pika jaaniaja jooksul ca 10h ise sporditegemist ja ca 24h spordiürituste korraldamist....


Ütle nüüd sina, hää lugeja, kumb meist on normaalne, kas see tava-eestlane või mina???

Vaikimine pronks, rääkimine hõbe, kirjutamine kuld!

Igatsugu toimetuste tõttu olen blogimisse ikka liiga pika vahe sisse lasknud. Mingil määral on see mõistetav, sest üldjuhul teen noka (loe: avan klaviatuuri) lahti ikka siis, kui miskit sporti on tehtud. Peale Saku100-t on aeg aga möödunud suuremalt jaolt töö tähe all ja polegi nagu millestki kirjutada. Aga hoolimata tööpoolsele pidevale talapanemisele olen suutnud ka veidi sporti teha ja sellest nüüd tahakski väikse ülevaate teha.

Tuuri stardis Tartus 15. mail 2013. Töö paneb tala taas...

15-ndal mail startis Tartust üks tuur, millest teab kokku ligikaudu 100 inimest üle Eesti. Üks sõpruskond sõidab kord aastas viie päeva jooksul läbi kokku ca 600km, õhtul peale sõitu tegeletakse enesetäiendamise ja muu sellise sotsialiseerumisega. Nagu alati, jäi ka sel aastal mul tuur lõpetamata, sest töö pani taas tala! Aga esimese kolme päevaga sõidetud 400km on hea pagas suviseks peasündmuseks:
1. päev Tartu-Jõgeva-Vägeva-Emumägi-Simuna-Väike-Maarja-Rakvere (tegelik 138km, mul 123, kuna olin vahepeal saateauto roolis), õhtul Aqua Spa ja muud mõnud
2. päev Rakvere-Vihula-Sagadi-Toolse-Kunda-Ulvi-Tudulinna, 138km
3. päev Tudulinna-Iisaku-Alajõe-Mustvee-Alatskivi-Kolkja-Varnja-Koosa, 138km

Maituuri peloton maikuus kusagil Eestimaal.

Laupäeval sõideti Koosalt meie juurde haanjamatkad.ee Lauga tallu, aga ise läbisin sel päeval Rõuge Samsungi 63km pikkuse raja. Ja see keskmiselt 32-kraadises (päikse käes) ilmas tehtud 4:36 pikkune sõit imes mahlad nii välja, et pühapäeval ma enam koos tuuriga Võrust Tartusse ei jõudnud. Kuskil on piirid kah olemas.

Tuurijärgne nädal läks ühe jutiga Põhjamaade Kestvusratsutamise Meistrivõistlusteks radade ettevalmistamisega ning alles pühapäeval (26.05) sain naasta spordiradadele. Õnneks alustas tol samal päeval üks Urvaste hull oma amokijooksu ümber Vana-Võrumaa, mille väidetavaks eesmärgiks olevat olnud võrukatele nende uue lipu tutvustamine. Sain koos tolle hullu Contraga kokku neljal korral joosta, kuigi jooksuks oli seda üsna raske nimetada, sest tempo oli ikka tunduvalt aeglasem, kui mu eelmise aasta kõnnimaratonil Kopenhaagenis, ehk siis ikka üle 8min/km. Aga loodetavasti oli kasu sest jooksust ikka ka...

Lipujooksu eelviimane päev Ruusmäe kandis. Foto: Toomas Kalve

Seejärel talatas meie korraldatav Rõuge Samsung ja ikka nii pikalt, et lausa 12-päevane spordipaus tuli sisse. Alles eelmisel laupäeval sain lõpuks sadulasse ja veidi koos kahesajase brevetiga sõites sain 114 kilomeetrit kirja. Aga täna, kui selle aasta põhilaksuni jääb täpselt kaks kuud, ei jäänud enam muud üle, kui hakata vaikselt trenni tegema. Kõigepealt mõõtsin üle 6. juulil joostava Rõuge maratoni ringi, seejärel suundusin Kubijale, et ära mõõta laupäeval toimuva Võru XV krosstriatloni (tuntud ka kui Kubija minitriatlon) rajad. 

Rõuge maratoni rada läheb ümber seitsme Rõuge järve!

Kuigi lähemad päevad mööduvad ilmselt Kubija triatloni ettevalmistamise tähe all, siis vähemasti pühapäeval, kui sajad tuhanded eestlased juba vaikselt peo peale mõtlevad, on meie Kopenhaagenisse mineval tiimil omad plaanid. Nimelt sõidame pühapäevasel võidupühal, 23. juunil, pika otsa marsruudil Võru-Antsla-Paju lahingupaiga mälestusmärk-Valga-Saru-Võru, kokku ca 160km. Ja see pole veel kõik, sest 30. juunil, Tour de France teisel päeval on plaanis sihuke sõit nagu Tallinna sadam-Munamägi, ehk 275km pikkust ja stardi merepinnalt 318 meetri peale tõusmist. Need on sõidud, mis loodetavasti annavad signaale, mida on oodata 18. augusti Kopi Ironman'i 180km pikkuselt eraldistardilt. Tunniste, 33-34km/h sõidetavate, trennidega ei jõua kaugele, vaja on ikka pikemalt ja rahulikumalt asja võtta.....

Kahe kuu pärast siis taas üle selle silla kolmekordeks raudmeheks saama!

Kuna suuremad (loe: keerulisemad) tööd on nüüdseks läbi, siis saan rohkem aega trennile pühendada. Loodan ja luban, et kirjutan ka siia tihedamini........