Mispo 3/3, 49-s, inimene harjub kõigega...

...isegi poomisega - algub sipleb veidike, hiljem jääb rahulikuks! Selles habemega naljas on paraku sees ka üks suur tera tõtt, sest inimkehale on antud imepärane võime ennast ekstreemses olukorras kokku võtta ning teha ära kõik see, mida inimese loll pea on planeerinud ja ette võtnud. Ja siis, kui see planeeritu on lõpuks täide viidud, ei taha see keha teha enam ühtegi liigset liigutust, andes igal sammul märku, et OK, tegid nalja, aga nüüd aitab! Tegelikkus hetkel nii hull ei ole, kui selles eile kirjutatud postituse algusest võib välja paista! Mõned imelikud kohad, mis pole kunagi maratonijärgselt valu teinud, tekitavad hetkel veidi ebamugavust, aga samas need tavapäraselt maratonijärgselt valutavad kohad ei anna endast üldse märku. Kokkuvõttes pole mul siin kurta midagi, sest "Ise" ju tegi!

Kolmanda päeva stardi ootel vihmavarjus...

Kolmanda päeva stardis seista oli ikka tunduvalt tummisem, kui päev varem. Laupäevane, teine järjestikune, maraton oli lisanud korraliku pahmaka enesekindlust ning tutvustanud mulle seda senikogemata tunnet, mille ma endamisi ristisin ultratundeks. See on selline staadium, kus sa tunned, et sinu seisund ei saa enam kuidagi paremaks minna, aga samas hullemaks ka ei lähe. Lihtsalt tiksud samas rütmis edasi, kuni finišis medal kaela pannakse. Ning finišijärgselt ei ole tunnet, et variseks kohe horisontaali, vaid võiks hoopis edasi joosta. Säärase hea tunde tekkimisele aitas kindlasti kaasa kohe esimesest päevast peale õigesti valitud tempo, mis hindas täpselt organismi hetkeseisundit ja võimalusi. Minu suurim rahuolu ei tulenegi sellest, et ma kolme päevaga kolm maratoni ära tegin (milles ma enne ei kahelnudki), vaid hoopis nende kolme maratoni lõpuaegadest - 5:00, 4:56, 4:53. See kahanev numbrijada tuletab meelde ühte tuntud vanasõna, kus mängus aeglus, aerud ja teekonna pikkus! Ehk siis, distants ei tapa, tempo tapab! Eile ja üleeile Vändras kogetu pani mind mõtlema ühe senimaani minu jaoks ulme valdkonda kuulunud ettevõtmise läbitegemise peale. Kustutaks ma ju sellega suure pleki oma renomeelt, sest Haanja Ultra100 on ainus minu korraldatud spordisündmus, mida ma ise pole läbinud. Eks järgmisel sügisel näis...

Surnuaia tõusul koos Ljubov Bogdanovaga Piiterist.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

Olen siit ja sealt kuulnud erinevaid arvamusi selle kolmepäevase avantüüri kohta seal Vändras ning need arvamused on eestasele tavapäraselt seinast seina. Kõlas ka see kõige tähtsam küsimus - miks? Vastus on väga lihtne - kuna ma tellisin Urmo Raiendilt endale 20. detsembril toimuvaks Heategevuslikuks Vana-aasta jooksuks numbrivesti ühe ümmarguse numbriga, siis ei jäänudki mul seal Vändras muud üle, kui need kolm maratoni ära joosta ja olla täiesti õigustatult Rocca al Mare kooli juures oma poolesajanda maratoni stardis numbriga 50!

I always love when the plan comes together!!!

Jooksjana sündinud!

Sellel aastal tegin esimese jõulukingituse endale ise, kuigi rikkusin sellega ühte oma põhimõtet spämmkirjadele mitte reageerida ning mailifiltritest läbipääsenud kirjad kohe kustutada. Aga kuidagi pääses just see üks kiri läbi ning nüüd takkajärgi on mul selle üle hea meel, sest kuidas ma muidu oleks teadnud, et maailmas on olemas "niiiiiiii hea raamat"!

Neelasin raamatu pooleteise päevaga ning loetu mõjusust peaks iseloomustama säärane tõik, et kohe peale raamatu käest panemist õhtul kell 8 tõmbasin trenniriided selga ning vaatamata õues valitsevale pimedusele ja koerailmale tegin läbiloetu seedimiseks ca 11km pikkuse jooksuotsa. Kohe selline sisemine sund tekkis loetu tagajärjel. Või oli see hoopis nii, et ma ei ei suutnud raamatut enne lõpuni lugemist käest panna ning selleks päevaks kavandatud jooksmaminek viibis just seetõttu? Mine võta kinni!

Tõenäoliselt maailma kuulsaim lumine finišisirge....

Detsembri algus oli lumerindel paljulubav, sain lausa kolm päeva suuskadel Vändra maratonist taastuda. Kui eelmise nädala keskpaigaks naasnud sügis oleks mind kaks-kolm aastat tagasi nö samas olukorras ilmselt vanduma pannud, siis viimasel kahel sügis-talvisel hooajal olen endale varasemate suusatamist masturbeerivate tegevuste (rullsuusk ja imikas) asemele leidnud jooksmise - selle inimese kõige lihtsama ja loomulikuma liikumise vormi. Pähh, ütlevad nüüd paljud! Jooks on nõme ja igav, kinnitavad teised! Jooksmine on mulle vastunäidustatud ja arst ka ei luba, torkavad kolmandad! Saan kõigist neist ütlejaist aru, sest veel mingi aeg tagasi oli jooksmine ka minu jaoks väga vastik tegevus, ma lausa pidin ennast jooksma sundima, et täide viia oma unistus - lõpetada täispikk triatlon.

Keila, august 2011 - tehtud!!!

Viin on vastik ja eriti vastikud on hommikud peale viinajoomist. Aga ikka juuakse. Kas sellepärast, et viin meeldib? Ei, juuakse selle tunde pärast, mida viin tekitab. Ning kui sellest tundest on viina puhul võimalik sattuda sõltuvusse (alkoholism), siis on võimalik sattuda sõltuvusse ka sellest tundest, mida tekitab jooksmine (jooksuhullus). Sest jooksmine iseenesest on ju vastik ning nüri ja igav tegevus. Jah, on küll, aga selle nüristava tegevuse tulemusena tekib see tunne, et oled midagi ära teinud, millegagi hakkama saanud. Kas siitkohalt paralleele edasi kiskudes võib siis eeldada, et analoogselt rohkem joomisele (teeb nö rohkem täis ja suurendab heaolutunnet) süvendab ka rohkem (loe: kauem) jooksmine seda jooksujärgset mõnutunnet? Ja kas veelgi rohkem on ikka veelgi parem? Joomise puhul tean isiklikust kogemusest, et ei ole, jooksmise puhul pole veel proovinud. Tean, et 42,2km läbimine tõstab enesehinnangut rohkem kui 10km jooksmine. Aga kas näiteks 100km läbimine jääb kauemaks meelde, kui klassikalise maratoni läbimine? Ühtepidi kindlasti, sest peale sadat valutavad lihased ilmselt vaksa võrra kauem, kui peale tavalist maratoni. Aga seda teist tunnet, mitte lihasvalu, tahaks kunagi ise järgi proovida...

Rünno Ruul jooksis Laulasmaal 168,8km ajaga 14:51.04
Pilt on tehtud Haanja Jala100-l Külli Leola poolt.

Peale oma esimese maratoni läbimist Otepäält Tartusse olin ligi nädal aega väga piiratud liikumisvõimega ning tundsin ennast siis selle video peaosalisena. Nüüd peale viimast, Mispo maratoni Vändras, läksin järgmisel päeval suusatama ning praegu just seda videot uuesti vaadanuna on mul selles esinevatest tegelastest kahju, just nende oma lolluse pärast. Mis on siis minu puhul muutunud nelja ja poole aastaga? Vanus oli mul toona 41, nüüd kohe-kohe 46. Esimese maratoni aeg oli siis 4:24, nüüd 4:17. Tol korral kannatasin terve maratonijärgse nädala karmi jalalihaste valu, nüüd oli vaid 24h veidi ebamugavat tunnet. Peale esimest jooksin uue maratoni alles 21 kuud hiljem, nüüd on viimased viis maratoni alates 13. oktoobri Poznanist joostud kahenädalase vahega ja kuues juba homme tulemas. Kuidas on see võimalik? Tõmbame veel ühe paralleeli alkoholiga. Tookord esimesel maratonil käitusin ma nagu algaja joodik, kulistades pudeli viina korraga kurku, mõeldes, et nii on hea. Ei olnud! Nüüd, viimastel jooksudel, olen rahulikult tiksunud ning võtnud nö tunde järgi. Tookord sai maraton läbitud nö viimase piiri peal, sildu põletades, "pudelit korraga kurku kallates". Viimati Vändras liikusin täpselt pulsi järgi, "tipsutasin mõnuga" ning suutsin lõpus veel ka tempot tõsta.

Loll, aga siiski elus. Märts 2009, Tartu, Tamme staadion..

Tegelikult tahan ma niimoodi heietades harida neid inimesi, kes arvavad ja ka avalikult väidavad, et maratonide ületarbimine või siis jooksuhullus on saatanast. Tegelikult on väga suur vahe, kas aastapikkuse ettevalmistuse toel joosta ära üks maraton või joosta neid maratone aasta ringi. Üldistades võib öelda, et aasta aega maratoniks valmistunu läheb üldjuhul maratonile täiega panema, aega jooksma, vms. Ja siis jookseb ennast sõna otseses mõttes pikali ning tal ei teki vähemalt pool aastat väikseimatki mõtet uuesti proovida. Jooksuhull või siis maratonikoguja, kellele kuidas meeldib, ei jookse üldjuhul kunagi mingi konkreetse aja peale, sest tema eesmärk on maraton lõpetada, tulemus kirja saada ning ennast võimalikult palju säästa, sest järgmine maraton võib toimuda juba nädala pärast. Kuna Eestis on Tartu Suusamaratoni läbinud inimesi kordi rohkem, kui maratoni jooksnud inimesi, siis toon oma jutust paremaks aru saamiseks näite suusavallast. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes on nädal enne Tartu Suusamaratoni läbinud nn Avatud Raja. Kui õigel maratonil annate endast 100%, siis palju annate endast nädal enne, avatud rajal? 60%? 75%? Vahet pole, palju täpselt, aga igatahes hoiate te ennast tagasi, sest palju tähtsam sõit on ju nädala pärast. Täpselt samamoodi hoiavad ennast pidevalt tagasi ka maratonikogujatest jooksuhullud ning seetõttu nende süüdistamine ebamõistlikkuses või ärapööramises lihtsalt ei päde. Kui võtta asja mõistusega, ei tapa ka üks maraton nädalas. Mõistust koju jättes võib aga surra ka 10km distantsil.....

Annette Fredskov jooksis aastaga 366 maratoni....