Tosinamat korda Saku metsas - taaskord kilbiga!

Oled tagantpoolt 24-s, teatas mulle läinud laupäeval, Saku100 raja umbes 15-ndal kilomeetril, üks õnnetu kummilappija, kes alustas kõikide osalejate tagaajamist peale ratta sõidukorda saamist umbes 3-ndal kilomeetril toimunud kummijama järel ning jõudis enne minust möödumist kitsal rajal tervelt 23 skalpi korjata! Tema poolt edastet info oli minu jaoks põhimõtteliselt täiesti mõttetu, sest Saku100-l on sul ainult üks konkurent - sinu enda pehmoversioon! Jah, seesama tegelane, kes ühel hetkel istub sulle õla peale ja hakkab korrutama: "anna alla!", "pole mõtet rohkem sõita!", "saun on soe!", "õlu on külm!", "homme on valus!" jne, jne, jne! Kuigi oma olemuselt mõttetu, oli see hetke koha määratlus, isegi miskitpidi paikapanek, siiski oluliseks märgiks hiljem juhtunud sündmuste jadas, pannes mind tõestama endale ja teistele, et esimene mulje (loe: esimese ringi tagantpoolt 24-s koht) on petlik. Tõestama, et iga sõidetud ringiga (pikkus ca 16,6km) tõusen ma üldises pingereas ettepoole, justnimelt nende loobujate/allaandjate arvelt!

Saku100 mootor Priit Grünberg! Foto: Agnes Pajur

Minu AASTA VÕISTLUSE* hommik oli masendav. Raske töönädala järgne üleväsimusest tingitud magamata öö, peale Tamula järve jooksu taustaks loetud 3-tunnist tapeeti miskipärast karedaks läinud kurk ning kolmapäeval selle-aastase Saku100 rajaga tutvumisest tekkinud mandross olid tekitanud olukorra, et vähkremisest keha all kokkurullunud linaga voodist välja ronides olin valmis leppima isegi vaid ühe Saku rabametsas läbitud (häbi)ringiga. Õnneks olin hiljaks jäämas ning seetõttu ei jäänud murede juurdemõtlemiseks aega. Lausa viimasel hetkel jõudsin starti, võtsin juurikaproffessorile kohaselt sisse koha esireas ja .... siis nad läksid, mina ühena viimastest kaa. Esimene ring oli erinev ning ei sisaldanud troppide vältimiseks kahte esimest singlit - Ivari ja Raba singlit. Jah, just sellise nime oli rajameister selle aasta raja esimesele ja tutt-uuele sinkule andnud, aga silti ennast ta üles ei jõudnud kahjuks panna.

Rajameister Andrus "Konx" Konga. Foto: Agnes Pajur

Vaatamata avaringi singlite vältimisele tekkis Hobuseraua singli juurde esimene saba ning ka Põdra singli esimene sillake oli väga paljudele ületamatuks takistuseks, kus karjakaupa jalastuti ning mitme minuti pikkune tropp tekitati. Kusagil ringi teises poole sai hakata oma sõitu tegema, mis tähendas tempo alla laskmist ja igasugu rapsimise vältimist, ehk siis nö peaga sõitu, eesmärgiga maksimaalselt ökonoomitada ning pika päeva tarbeks jõudu säästa. Kui kolmapäevasel rajatestimisel kulus ringi läbimiseks 1:30, siis laupäeval kulus esimesele ringile vaid 1:20! Lahutades siit stardijärgse passimise ja rajal olnud tropid, siis puhast sõiduaega tuli vaid 1:17, mis andis vaatamata hommikusele mustale masendusele veidike lootust sel aastal täis sada ära teha. Justnimelt ajalises mõttes, et ikka ajalimiiti jõuda, füüsise suhtes oli peale esimest ringi veel vara hõisata....

Mõnel on ratas paks (loe: FAT). Foto: Agnes Pajur

Teisel ringil oli plaan veidi hoogu maha võtta, aga kiired alustajad ei lasknud seda mitte teha. Nimelt leidsid esimesel ringil veidi ülepannud sõitjad teisel ringil minu näol endale abistava tempomeistri, kelle sabas sõita, vältimaks ka teisel ringil ülepanekut. Mis omakorda tekitas minus asjatuid pingeid, kuna ei tahtnud ju neile jalgu jääda. Nii saigi vaatamata tahtmisele tempot alla lasta ka teine ring 1:17-ga läbitud. Kolmandale ringile minnes võtsin juba teise võileiva, vältimaks eelmise aasta nälga jäämist ning otsustasin vaatamata ümberringi toimuvale oma sõitu teha, ehk ikkagi vägisi tempot maha võtta.

Mõni on ise paks...... Foto: Agnes Pajur

Kolmanda ringi keskel läks korraks veidi raskeks, ilmselt olid kaks esimest ringi ikka liiga kiired olnud. Lasin veel tempot alla, endale tundus lausa, et saan kolmanda ringi ajaks 1:30, aga tuli hoopis 1:22! See aeg üllatas, aga kuna rada muutus iga ringiga sõidetavamaks ja kiiremaks ning uued lõigud veeresid palju paremini kui kolmapäevasel läbisõidul, siis las olla 1:22! Neljandale ringile minnes haarasin TP külluslikult toidulaualt midagi lavašilaadset ning lasin suurema pudeli koolaga täita. Kas koola mõjul või mitte, ring ise kulges üllatavalt lihtsalt, välja arvatud üks rajaosa - Puumuna singel - mis muutus iga läbitud ringiga raskemaks ja ohtlikumaks. Vaatamata sellele Puumunale, mille ristisin ümber Nutu ja Hala alleeks, neljas ring jälle 1:22-ga. Veel lavašši, veel koolat pudelisse ja viiendale, peas vasardamas mõte, et ma teen täna selle asja ära. Rada muutus järjest mõnusamaks ja enesetunne kindlamaks, eks see Puumuna tõi korraks jälle maa peale tagasi, aga viienda ringi aeg, taas 1:22, andis tiivad.

Saku100 anno 2017 võitja Sander Saar, aeg 5:19! Foto: Agnes Pajur

Enne viimast ringi pakuti juba radlerit, neelasin õlle alla ka 2 grillvorsti, veel koolat pudelisse ning läksin rajale asja vormistama. Kui eelnevatel ringidel olin ökonoomitades kõva põhjaga singlite ja ülemineku teede peal kergelt kerides puhanud, siis viimasel ringil võis veidi auru välja lasta, andsin ainult tuld. Puumuna singliga jätsin ebasõbralikult hüvasti, kasutades hüvastijätukõnes kasutatavate omadussõnadena suguelundite nimesid erinevates maailma, aga peamiselt siiski idanaabri keeles.... Kohe kergem hakkas endal!

Puumuna singel aka Nutu ja Hala allee viimasel ringil. Autori foto.

Viimane ring 1:20-ga, kokku Saku100 anno 2017 tehtud ajaga 8h6min, ilma suurustamata võin öelda, et vajadusel oleks ringi või kaks veel peale teinud, selle uskumatult hea fiilingu päritolu ei oska aga seletada. Soovin vaid, et mul seda tahtmist ja jaksu jätkuks nüüd ning ka edaspidi, sest palju raskeid ja veel raskemaid tšällendžeid on veel ees ootamas. Esimesena neist juba selle nädala laupäeval Saaremaal BRM300! Ning 50/100 aastat/maratoni projekt teeb oma kamm-päki kusagil Soome külas 28. mail! Aga nii neist maratonidest kui ka sellest 28. maist (TRR kuupäev) juba lähiajal! Kirjutamiseni/lugemiseni!!!

Häppili finitos! Tehtud, rsk, taas!!! Foto: Priit Grünberg

Tänan südamest kogu Porter Racingu peret viimatse pääl sündmuse korraldamise eest! Kui teid ei oleks, ei saakski ma kodumaa pinnal võistluse käigus nii pikalt ja nii kaua rattaga sõita!
SADA TÄNU!!!

UUS LINEUP ON ÜLEVAL!!!

* Kuna ma teistel Eestis toimuvatel ülipikkadel mtb-sõitudel (H100, JRM) ei saa töökohustuste tõttu osaleda, on Saku100 minu jaoks aasta rattavõistluseks!!!

Juurikaprofessori loeng ehk näpunäiteid laupäevaseks Saku100-ks!

Selle nädala laupäeval sõidetakse Saku, Tallinna ringtee ja Saustinõmme vahelises metsatukas üks omanäolisim kodumaine rattasõit - kaheteistkümnendat korda toimuv Saku100! Olen sellest legendaarsest sõidust ka siin blogis varem mitmel-setmel korral pajatanud, ehk siis tavalugejale ei tohiks see asi võõras olla. Uuemale tulijale aga peab veidi selgitama, sest egas keegi tänapäeval ise midagi otsida viitsi, ikka anna link ja näita teed!

Saku100 start anno 2016!

Saku100, sünniaastaga 2004, on ringidel sõidetav maastikusõit, mille peamiseks iseloomustajaks on sõna "singel", ehk siis selle sõidu rada kulgeb peamiselt mööda metsas olevad singleid - kitsaid radu, kraavipervesid, kitsaid sildasid, mudamülkaid, pehmet rabametsa, juurikaid, juurikaid ja veelkord juurikaid. Lühemalt, kuigi Saku metsas ei ole ühtegi mäge (totaalne flat), on minu enda Saku100 läbimise ajad korrelatsioonis sama aasta Haanja100 läbimise aegadega, kestavad nad 8h mõlemad, aga H100-l tuleb teatavasti ronida 1,5-1,7km!!! 

Juurikaprofessori eriline nummer...

Sõit on niisiis nii raske ja aeganõudev, et ma olen oma 11 osalemise korraga suutnud Saku metsas läbida mitte 1100km, nagu ma tahaks, vaid ainult 942km, on siis selle põhjuseks enese suutmatus või mõni muu probleem. Igatahes 158km on jäänud erinevatel põhjustel 11 aasta jooksul läbimata! Saku100 korraldajad annavad välja juurikaprofessori tiitlit ning selle saab sõitja, kes jõuab Saku100 raames läbitud kogukilomeetritega Top 10-sse! Olen hetkel selles arvestuses austusväärsel neljandal kohal, mis on ju ilus ja uhke ja tore, aga samas paneb mulle peale kohustuse seal kuradi metsas igal kevadel ukerdada, et oma väljateenitud kohta hoida! Nii ka sel aastal, kui panen laupäeval ratta joonele... Aga enne veel, kasutades ära oma professori positsiooni, tahaks ma kasvõi veidike edasi anda oma kogemust, mis tugineb 10% ulatuses kolmapäevasele raja läbisõidule ja 90% ulatuses varasemale üle tuhandele kilomeetrile Saku100 radadel!*

Kusagil Saku metsas, kunagi!

Nimelt on sel aastal vaatamata kuivale (r)ajale ja vanade tuntud singlite (Pokumaa, Tünni, Švammi, Oja, Kase, Laane, Kraavi, Kraavivalli, jpt) rajalt väljajäämisele tegu üsnagi karmi rajaga!!! Alustaks oma raja analüüsi sellele sõidetud ringile kulunud ajast, mida läks ligi poolteist tundi, mis on liiga pikk ca 16+ kilomeetri pikkuse ringi jaoks! See tähendaks laupäeval 6 ringi läbimise lõpuaega sinna kusagile 9 tunni kanti, mida on tunduvalt rohkem, kui olen varem Saku100-l täisraja läbimiseks kulutanud. 

Pommiauk tabas eile ootamatult, sest mets on
nüüdseks ümberringi maha võetud... :D

Mida ma seal rajal siis nii kaua tegin, keskmise kiirusega 10,8km/h? Kulgesin üsna rahulikult, säärase ideega, et suudaksin samas tempos laupäeval kuus ringi vastu pidada. Eesmärgiks mitte rapsida, keerulisemates kohtades võimalusel ökonoomitada, sõidetavatel metsateedel kergelt kerida, ringi alguse sirgetel toituda jne - kokkuvõtvalt hoida pulssi võimalikult madalal, et kere suudaks 9h raputamist vastu pidada. Jah, see eelnev on hea idee, aga see ei toimi, kui rada on hoopis midagi muud, kui seni! Miskipärast mulle tundub, et RB "ootuses" on porterimehed läinud seda teed, et joonistavad kogu vana metsa uusi singleid täis. On selle põhjuseks siis nö viimase võtmine enne RB-d või siis pigem pragmaatilisem mõte, a la vaadake kui palju siin erinevaid radasid on, siia küll ei saa RB-d teha! On see plaan kuis on, aga minu hinnangul on umbes veerand/või/kolmandik selle aasta Saku100 ringist joonistatud  nö singlitoorikule, ehk siis uuel metsaalusele, kus kulgemine on raske, eriti raskel ratturil, nagu mina!

Kunagi Saku100 radadel.....punkri drop!

Ring algab lihtsa kilomeetriga Saku terviseradadel, kusagil Pokumaa kandis keerab rada vasakule metsa ja väljub sealt Pokumaa silla kaudu teele. Edasi tuleb kunagine kolmapäevaku lõpulõik, siis Põdra singel (kuiv ja 100% sõidetav). Seejärel hakkab peale, kõigepealt uuemavõitu Švammi 2 (turbane kraaviperv), mis viib välja Raiesmiku singlile, aga oodatud Švammi ja Tünni singlit ei järgne, rada keerab hoopis paremale, käib kõva põhja mööda ringtee ääres ning tuleb tagasi Veneetsia ja Lenduri singlitele. Sealt edasi läheb raskeks ja igavaks - raiesmikku pidi on veetud poognaid siia-sinna, ehk siis mingil hetkel on laupäeval raiesmik rattureid täis, kes ei saa aru, kus ja kes nad on! Egas ma isegi aru saanud, kus ma olen? Mõned kraaviperved ja kiired singlid tulid tuttavad ette, aga kohe oli vanal heal rajal lint ees ja 180 kraadi tagasipööre uuele, sõkkumata singlile. Ja nii kordi ja kordi järjest. Vahepeal tundsin ennast olevat Oja singlil, aga enne neid kurikuulsaid sildasid taas vasakpööre ja uus rada. Siis tuli maa alt Pommiauk, ootamatult keset kuradi raiesmikku!?! Sain hakkama, aga hakkama ei saanud Pommiaugu järgse imeliku laskumisega piki sammalt. Teine kord pidin kogu ringi ajal jala maha panema ehmatusest, kivide ees. Tegu oli tegelikult nö rock-gardeniga, mis mulle tundus rohkem Saaremaa kiviaiana...

Jõuaks laupäeval sinnani.......

Peale Pommiauku lootsin kiirele Rebasehotelli sinkule, aga sattusin hoopis kraavi äärde ja siis korraks, vaid korraks, kaeviku põhja kiirele mõnusinglile. See lõbu lõppes kiiresti, sest ees ootas pööre vasakule metsa, tutikale ca 1km pikkusele samblalõigule, mis viiski läbi terviseraja lõigu välja Käsna singlile, mille lõpust jääb ringi lõpuni napp kilomeeter. Ca 3km uut sammalt, ca 2km uut raiesmikku, kuradima vähe kiiret ja mõnusat ca 10-aastast singlit, ca 4km metsateed/terviserada. Quo vadis, Saku100?

* Aastal 2013, kui Saku100 ei toimunud, sõitsin omaalgastuslikult läbi 100km Saku metsas, ehk siis tegelt on 1000km ammu täis.....

Back in track!

Kert Ämmapetsi kuulus sõnum - võta, aga pane tagasi - mis võttis kokku eelmise postituse ja tähendas ülekurnatud organismile hingetõmbeaja andmist, võrdus minu, kui trenninarkomaani, jaoks umbes kuuajalise šokivangistusega range režiimiga koloonias. Kui ikka organism on harjunud aeg-ajalt sportlikke litakaid saama, siis kuupikkune vaikelus vegeteerimine paneb ennast tundma loomana, kes on "vabana sündinuna" sunnitud kuu aega elama Tallinna loomaaia puuris!

Pilt: http://yogscast.wikia.com

Kuigi tegin nädal peale DNF-iga lõppenud Pässa raba maratoni inertsist läbi selle aasta esimese, 200km pikkuse breveti, siis 300-le brevetile igaks juhuks ei läinud (teen selle järgi 24.05) ning ka Varssavi maratonil jooksvaid sõpru jälgisin renditud linnaratta seljast. Vändra maratonil oli minu nime taga DNS, sest ootasin tol hetkel analüüse erinevate organismi osade talitluse ja korrasoleku kohta. Kuna eelmisel nädalal laekunud analüüside vastused õnneks miskit paha ei täheldanud, siis oli paras aeg vegeteerimine lõpetada ning asuda võidupühal ühe selle aasta pääsündmuse starti!

Minusuguste "sportlaste" jaoks on üldjuhul mõne Eestis peetava võistluse poodiumile pääsemine välistatud! Kuna erand kinnitavat reeglit, siis mõnikord ikka juhtub, kasvõi jääl uisutamises. Minusugused pääsevad poodiumile vaid pikka vinnaga, visadusega, aga see poodium on kahjuks vaid virtuaalne! Ehk siis otseselt poodiumi peal manti ei anta, aga teiste osalejate poolt väike respekt on ikka! Ja kui nüüd otsekohene ja aus olla, siis sellest mulle piisab! Olen osalenud 11-st peetud Saku100-st kümnel ning ka sel aastal, kui Porteri mehed otsustasid vahe-aasta teha ning sõitu ei toimunud, tegin ma ikka Saku metsas õigel päeval sada ära. Kuigi seda nö partisani-sadat ametlikud annaalid ei kajasta, olen ma ka ilma selleta Saku100 raames läbitud võistluskilomeetrite ehk Juurikaprofessorite arvestuses auväärsel kolmandal positsioonil, nagu ka eelpooltoodud link näitas!

Läinud laupäeval Sakus joonele asudes, kus ette ritta lubati vaid juurikaprofessoreid, olin ma kahevahel - ühelt poolt kohustas kolmas koht (eriti kui järgnev professor Tarmo Neemela istub 2km tagapool) igal juhul sada ära teha, teisalt kummitas peas ikka see kuu aega tagasi ilmnenud ootamatu terviserike! Otsustasin alustada vaikselt ja vaadata nö töö käigus, mis sest asjast saab! Vastavalt staatusele esireast startides otsustasin kohe peale stardipauku kõrvale tõmmata ja umbes kolmveerandi ca 170-st startijast mööda lasta, eesmärgiga üsna pea algaval Pokumaa singlil rahulikult kulgeda ning enesetunnet kontrollida. Õnnestus - Põdra singlil, mis oli eelmise aasta rämedast hard-core palgisinglist imeläbi muudetud ninnu-nännu vaipadega kaetud pehmosingliks, loksus tempo ja ümbritsev seltskond paika. Pulss loksus 145 kandis, minek oli mõnus. Järgnev Veneetsia singel võinuks selle aasta kuiva rajaga vabalt kanda Gobi nime! Lenduri singel ja sellele järgnenud Kraavi singel tõid näo naerule, koogitükk ma ütlen! Edasi tulnud J. Laasi ja Pauna singlid ainult süvendasid arvamust, et eelmise aasta kiun liiga raske raja kohta on rajameistri ära pehmostanud ning sel aastal on korralik lebo ees ootamas...

Kusagil singlite avaruses. Foto: Viljar Saare

Siis aga lajatas Kraavihalli (loe: Kraavivalli, aga seda ma sain teada alles finitos) singel, mis purustas tekkinud roosa unelma. Täisjäiga rattaga, millel pole ühtegi amorti, oli juba esimesel ringil seda Hallivanameest (või mis iganes selle singli nimi oligi) seljatada paras piin. Porimatiga kaetud sild ujus ning minu mõistus keeldus seda ratta seljas alistamast. Järgnes kurikuulus Oja singel, mille teine sild oli saanud nii korraliku down-grade'i, et ei suutnud seda kordagi kuuest katsest seljas alistada! Uhh, järgnevad Igivana, Sõnajala, Pommiaugu ja Rebasehotelli singlid olid vaatamata kahele võimalusele minna otse või valida kanaliin (chicken-line) taas korraks uinutavad ning ning suutsid paisata just möödunud koledused sügavale mälu kõvaketta äärealadele, kui Kännu, Fukushima ja Koolme singlite ühispauk tõi Valge Daami taas peidust välja! Kuna täisjäiga single-speediga ei ole kuidagi võimalik säärasel nõudlikul rajal pulsinumbreid jälgida, lasin selle kinnisidee vabaks! Enne ringi lõppu ootas mind ees veel kurjakuulutava nimega Käsna singel, mis võiks tegelt kanda Svammi nime, nii kuradi imev oli see!

White men can't jump?

Teisele ringile minnes oli selge, mida karta ja nautida ning täitsin vaid käsku. Kolmandale ringile minnes haarasin igaks-puhuks võileiva, millega eelmisel aastal olin ringi (loe: pooleteise tunniga) hiljaks jäänud! Vaatamata õigeaegselt konsumeeritud võileivale muutus kolmanda ringi Oja singli padrik nii pimedaks, et otsustasin raudselt vaid 4 ringi ära teha ning siis maha tulla, alla anda! Sitta sest kolmandast professorikohast, nii raske oli olla! Sillad läksid kitsamaks, puud hakkasid ettevaatamatult üle raja jooksma ja esimesel ringil kusagil peidus olnud juurikad leidsid tee valguse kätte!!! Matkatarkus number üks ütleb sellisel juhul, et viska haamer minema, läheb kergemaks!

Seda raja elementi ehk Punkri Drop'i mina teha ei julgenud... :(

Neljandale minnes rebisin veel ühe võileiva ning haarasin kaasa pudeli koolat! Endalegi ehmatuseks oli see 0,75l koolat Veneetsia alguseks ehk siis ca 15 minutiga otsas ning Oja singlil läks kohe valgemaks! Elu tuli tagasi! Vaatamata iga mülka nimelise maakaardile kandmise erineva, peamiselt venekeelse suguelundi, nimega jõudsin neljanda ringi lõpuni! Võtsin kogenud baarikärbsena veel ühe pudeli koolat ning peale Hallivatimehe singlit hakkas 100km tunduma reaalsena!

Seal 100km lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik!

Viimasele ringile minek on alati mõnus - tead täpselt, mis ees ootab ning vajadus tagasi hoida, millekski säästa, puudub! Veel üks kolmveerand liitrit koolat kaasa ja nautima! Tõsiselt! Enne Pokumaale mahapööret on mõnus pink - istusin seal tervelt viis minutit ja puhkasin, nautisin metsa ja seda, et kohe saab 100 tehtud! Aega ju oli, sest olin kontrollajast, ehk viimasele ringile mineku pääsu sulgumisest juba läbi ning üle tunni eespool. Kiiret polnud kuhugi, sest ka saunabuss lubas kõik ära oodata! Kui nüüd takkajärgi filosofeerida, siis Saku100 esimene ring on nö noorukiaeg, kus oled loll ja tugev, kõik on lubatud ning elu on lill. Teine kuni viies ring on töömehepõli koos keskeakriisi ja muu sinna juurde käiva jamaga ning viimane ring on pensionäri paradiis, kus saab nautida elu, varasemalt valatud higi arvel! TEHTUD! KOLMAS KOHT KAITSTUD!

Rõõm tehtud tööst!

Dist: 96,3km

Time: 8:13:47
HR av/max 151/174
Energy: 7423kcal
Neist numbreist loen välja vaid üht - tervis lubab! Ehk siis - I'M BACK IN TRACK!!!
Homme õhtul Harju-Kosel kell16:00 stardis, et läbi sõita BRM400, ehk 400km rattaga maanteel kontrollajaga 27h20min! Palju naelu mulle kummi kõigi teie poolt!!! :)

Saku100, anno 2014!

PROLOOG - SISSEJUHATUS
Selle blogi vanale lugejale ei pea ilmselt seletama, mis on Saku100 ning miks ma sellest olen alati kirjutanud. Uuemale lugejale ütleks tutvustuseks niipalju, et Eestis on vaid 4 maastikurattasõitu, millel ma ise osaleda tahaks ning kahel neist ma ise kahjuks korraldajana osaleda ei saa. Ülejäänud sõidud on Jõelähtme rattamaraton ja Saku100! Minu ustavust sellele Eesti mõistes unikaalsele maastikusõidule tunnistab eelmise aasta Saku100 nui-neljaks läbimine, vaatamata sellele, et korraldaja seda sõitu ei korraldanudki.

Erinevad spordiüritused tunnustavad oma lojaalseid osalejaid mitmeti, Haanja100 näiteks annab igale 5 korda selle katsumuse läbinule unikaalse ning ratturite seas eriliselt hinnatud Buff'i®, Saku100 aga peab arvestust selle üle, mitu kilomeetrit on osalejad aastate jooksul sellel ränkraskel rajal võistluse käigus läbinud. Nagu alltoodud pildil olev number näitab, olen mina selles arvestuses auväärsel kolmandal kohal ning võin vabalt kanda Juurikaprofessori tiitlit. Loodan, et sellest ei tule nüüd rahvusvahelist skandaali, kui üks Emajõe Ateena ükspõlv avastab, et lisaks doktoritiitlile olen ennast pärjanud ka professoritiitliga.

Juurikaprofessorite esikümme saab nö nimelised numbrid....

ESIMENE RING - ÜLLATUS (aeg 1:26.10, pulss 150)
Selle aasta Saku100 peeti 16,8km pikkusel ringil, mis oli ilmselt paljudele üllatuseks keeratud kogu ulatuses teisipidi ning lisaks samas peetud kolmapäevaku raames paljusid rabanud Põdrasingli üllatusele oli uusi singleid veel ja veel ning need olid oi-oi kui valusad - turvas, juurikad ja vesi. Pool ringi sai läbitud ajaga 45 minutit ning esialgsesse plaani sõita kõik ringid 80 minutiga (kokku siis 100km 8h) hakkas tekkima suuri mõrasid. Õnneks oli ringi teine pool joonistatud mööda vanu ja seetõttu kiiremini sõidetavaid Saku singleid nagu Oja, Pommiaugu, Koolme ja Käsna!

Ühel mitmekümnest esimese ringi sillast!
Foto: grimsun.eu

TEINE RING - RAHULDUS (aeg 1:28:58, pulss 151)
Kuna esimene ring oli üle 100 osaleja tõttu üsna sagimist täis, sai teisel ringil lõpuks ka oma rütmis sõitma hakata. Ja siis oli hea näha, kuidas varased paugutajad hakkasid tehnilistel singlitel jänni ning minu single-speedile jalgu jääma. Tasasematel teelõikudel pandi muidugi minust täiega mööda, et singlitel taas jalgu jääda. Endal oli samas üsna hea tunne nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. 8-tunnise lõpuaja alistamine oli unustatud, vaikselt hakkas vägisi mõtteisse ronima kahtlusekurat, et kas ikka suudan viienda ringi alla 8h lõpetada, et pääseks enne kontrollaega viimasele ringile.

28-18 ülekanne käras täna Sakus küll je veel!!!

KOLMAS RING - VÄSIMUS (aeg 1:33.56, pulss 155)
Kuigi ligi kolm tundi oli juba stardist möödas, polnud ringi alguses mingit tahtmist süüa. Õnneks oli niipalju kogemust, et haarasin raja äärsest kotist oma standardvõileiva kaasa. Poole ringi peal, peale käsnade ja svammide läbimist hakkas uni peale tulema - see on minu jaoks esimene märk salaja pealetükkivast väsimusest. Sain kohe aru, et kiiremas korras peaks võileiva kurku ajama, aga enne ringi lõpus olevat sirget ei tulnud selleks mingit võimalust. Siis pidasin kinni ning edasi sõitsin kuni kolmanda ringi lõpuni pajukit nosides. Hakkas parem!

MTB-sillaehituse uued suunad!
By Saku100!!!

NELJAS RING - IKALDUS (aeg 1:54.57, pulss 149)

Et nüüd aus olla, pean välja ütlema, et mõtlesin selle postituse struktuuri ja nende ringide nimed välja juba sõidu käigus. Sest vaatamata pidevale raputamisele on Saku100-t sõites piisavalt aega mõelda, mediteerida ja elu üldiste postulaatide üle omaette arutleda. Selle ringi pealkiri sai välja mõeldud enne kolmanda ringi lõppu ning võimaliku ikalduse all pidasin ma silmas ikka füüsilist äravajumist ja just selle võileiva liighilise makku jõudmise pärast. Oleks ma siis teadnud, mis mind neljandal ringil ees ootab, oleks vist mõne muu pealkirja välja mõelnud. Aga teha polnud enam midagi, saatus oli ette määratud ja Svammi singli ainsal sillal läks ratas vasakule kraavi, ise aga paremale ja ikka nii, et seljakott oli kraavi põhjas ja üle kõhu lõid lained kokku. Ehk siis täiega mudas ja ikka nii sügavalt sees, et väljarabelemiseks läks oma 20 sekundit. Esimene mõte oli, et jalad päästke keha, sest kuivaks jäi ainult pea. Peale suplust veidike kanarbiku vahel pikutades aga mõte selgines - ikka edasi, sest võistluskeskuses on ju terve komplekt kuivi riideid ootamas. Mürsu singlil, mis on mul korra lõhkunud keti ja teisel korral käikari (see oligi see hetk, kui pöörasin sinku-usku), oskasin aga ennast juurikate peal niimoodi külili keerata, et terve keha sai vorpe täis. Vasak pöial aga sai ilmsesti risti keeranud lenksu käest sihukese paugu, et oigasin pikalt sambla peal ja mõtlesin, et kuhu ja mida veel??? Viienda ringi nimeks olin planeerinud sõna KANNATUS, aga see algas mul juba neljanda ringi Mürsu singlist alates - sadulasse istuda ei saanud, sest turbamuda oli kraavispaa supluse tagajärjel salakavalalt sõidupükste pamperi vahele ilmunud ning lenksust korralikult kahe käega kinni hoida ei saanud, sest pöial tegi põrguvalu. 12 kilomeetrit püsti rattal poolteise käega lenksust kinni hoides kustutas igasuguse sõiduiha ning nii see neljas ring mulle sel aastal viimaseks jäigi. Kuigi ma oleks peale riiete vahetust ja pöidla teipimist suutnud ka selle viienda ringi läbi teha, ei näinud ma sellel mingit mõtet, sest kuuendale ma poleks niiehknaa pääsenud..... Kahju, sest kuuenda ringi nimeks oli juba ette pandud LUNASTUS - ehk siis see hetk, kui ma jätan isiklikult hüvasti iga raja juurika, silla ja mättaga, lubades samas kunagi ikka tagasi, neid vaatama, tulla!!!

Kolm tublit naist, kes tegid täna 5 ringi ja jagasid poodiumikohad!

Ma ei viitsi hakata kaevama vanades tulemustes, aga mulle tundub, et tänase sõidu näol oli tegemist ajaloo raskeima Saku100-ga! Rääkides finišijärgselt erineva tasemega sõitjatega jäi kõlama üldine mõte, et rajameister keeras vindi ikka korralikult üle. Ja selle vindi keeras lõplikult maha eile sadanud padukas!!! Mõelge ise, alla 8 tunni suutis 100km läbi sõita vaid 7 meest?!? Jah, kindlasti saab teha veel raskemat rada, aga kas seda on vaja? Kas eelmisel aastal osalejate vähesuse tõttu vahe-aastat pidanud Saku100 saab endale lubada osalejate peletamist raja raskusega? Eks see ole korraldajate otsustada...

Hooaja esimene MTB100, ikka Sakus!

Sel samal maikuu nädalavahetusel, kui kogu Eesti progressiivne harrastussportlaskond (kaasa arvatud üks Tartu invaliid) osaleb ühel maratonil, mis tegelikult maratoni mõõtu välja ei anna, on tavapäraselt toimunud veel üks sportlik ettevõtmine, nimelt Saku metsades ja rabades sõidetav 100km pikkune maastikurattasõit koondnimetusega Saku100. Ja see on Maraton suure algustähega.

Sama nõudlike Eestis peetavate mtb-sõitude üleslugemiseks jääb ühe käe sõrmedest üks üle. Ja kuna teatavasti ei saa ma kahel sõidul neist neljast osaleda, siis olen nii Jõelähtmel kui Sakus võimalusel ikka osalenud. Ja seepärast võibki mind ilmselt pidada selle sõidu suurimaks fänniks, olen sellel sõidul osalenud kõikidel kordadel peale esimese sõidu 2004. aastal ning juurikaprofessori, ehk Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejate arvestuses olen korralikul kolmandal kohal. 

Juurikaproffessorite erikujundusega number.

Ja nüüd võite kolm korda arvata, kui külm see dušš oli või mis minu südames toimus, kui kaks kuud tagasi tuli uudis, et sel aastal kümnendat korda toimuma pidanud Saku100 JÄÄB ÄRA! Juba siis, märtsi alguses, sai vastu võetud otsus, et toimub see 100 seekord või ei toimu, mina sõidan sel õigel päeval Saku metsas oma 100km ikka ära! Ja eile oligi siis see päev käes, kui tuli oma lubadus välja lunastada ja rajale minna.

Oh ajad, oh kombed! Esimesel Saku100-l anno 2005.

Lootsin küll salamisi, et äkki leidub mõni hull veel ning ei pea üksipäini metsas ringe ketrama, aga lõpuks ta ikka nii läks, et esimesel kahel ringil olid kohalikud Porterracingu teejuhid mulle abiks, aga alates sõidu 30-ndast kilomeetrist kuni lõpuni sõitsin üksi. Mingis mõttes oli tegelikult nii paremgi, sest sain teha oma sõitu enda jaoks paraja pulsi ja tempoga. Esimesel ringil saigi teiste sõitjate tempos liiga kõrge pulsiga hagu antud ning see andis kolmanda 20-kilomeetrise ringi lõpuosas üsna valusalt tunda.

Eile Seljandiku singlil, see singel on hää kõva põhjaga!

Aga mida see Saku mets endas ikka peidab, et see 100km tavaliselt nii raskelt kätte tuleb. Tõuse seal metsas ei ole, valdavalt on tegu sellise vahelduvalt rabase männimetsaga. Raskeks teevad selle sõidu juurikad ja pinnase pehmus, ehk siis mida madalamast-rabasemast kohast singel läbi viib, seda aeglasem on minek. Ja mida pehmem on pind, seda rohkem on sealt mulda minema ja juurikaid välja sõidetud. Eriti karmid lõigud on näiteks Tünni singli ca 1200 meetrit (läbimise aeg ca 10min), Koolme-, Oja-, Veneetsia-, Pokumaa- ja Laane singlid tervenisti või osaliselt. Aga ka muud ja peamiselt kõva põhjaga singlid on piisavalt tehnilised, pidevalt tuli sõita nina maas ja jälgida, mida sealt oodata on. Omaette ooperiks Saku100 rajal on sillad - kokku on neid selle 20km ringi peale ligi paarkümmend ja nende eripära on see, et nad lähevad iga sõidetud ringiga kitsamaks. Ja ega nad esimesel ringil ka rohkem kui 30cm laiad pole.

Veel üks fotomeenutus aastast 2010.

Nagu eelnevalt sai juba märgitud, läks kolmanda ringi lõpus raskeks, aga peale võileiva manustamist ja lisaks Isostari spordijoogile ka soolase Vytatutase jooma hakkamist läks kergemaks. Neljas ring läks puhta sõiduaja järgi (ilma boksipeatuseta) isegi kiiremini kui kaks esimest. Viienda ringi alguses toppisin teise võileiva kurku, aga siis hakkas juhtuma. Kohe esimeselt oosilt mahapöördel Laane singlile läks üks puu ilma hoiatamata üle raja ja sõitsin õlaga puusse. Ratas koos jalgadega aga jätkas liikumist ja nii ma täies pikkuses maha prantsatasin. Veidi oigamist ja edasi, aga 300m hiljem olin taas pikali. Füüsis oli veel tugev, aga ilmselt pidevast singli vahtimisest tekkinud vaimne väsimus oli see, mis kukkumisi põhjustas. Vahepealsed kõvemad singlid möödusid valutult, aga Tünni singlil panin taas kaks korda puusse. Peale sildade kitsenemise on Saku100 rajaäärsetel puudel ka oma eripära - nad nimelt liiguvad iga ringiga rohkem singli poole.

Võidukarikas ja võidusokid!

Kuna see eilne läbitud ring oli tegelikult mingi 19,5-19,8km (sõltus rajal eksimistest) pikkune, siis pidin viimasel ringil kusagilt 2km lisaks sõitma. Tegin selle edasi-tagasi otsa ära raja kõige lihtsamal osal, kõva põhjaga rabateel Mürsu ja Tünni singli vahel. Finišis ootas mind Saku100 peakorraldaja Priit koos auhinnakotiga, mille väärtuslikeim osa tema jaoks oli ilmselt Porterracingu õllepokaal, minu jaoks aga jääkülm õlu. Nimelt sai pool tundi enne sõidu lõppu jook otsa ja lõpetamise hetkeks oli janu muutunud juba parajaks saharaks.

Kokkuvõte...

Aega läks, aga tehtud ta sai. Sõidu põhiandmed on ülemisel pildil toodud, lisan juurde veel pulsinumbrid 143/166 ja kulutatud energia 6089 ühikut!

PS! Eilsete fotode autor on Priit Grünberg, vintage fotode autor(id) jäi(d) tuvastamata.

Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!

Jää karestatud pidamisalal...

Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.

Ehe rõõm läbitud maratonist!

Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!

Tõsise suusamaratoonari suusad!

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!

Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!

Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!

Tavaline lõuna. Head isu!

Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

Saku100 - maraton vaimult tugevatele!

Kaheksanda Saku100 start on antud!

Eile nihutati Sakus rajajooni. Senini ilmselt Eesti 100km pikkuste rattamaratonide raskuse edetabelit juhtinud Haanja100 sai eile haledalt peksa. Saku metsa rajameister Priidu poolt mahajoonistatud 25km pikkuse ringi neljakordne läbimine andis näiteks võitja ajaks 4:59.28, mis on 11 minutit aeglasem kui eelmise Haanja100 võitja Allan Orase sooritus. OK, muidugi võib vaielda, et eilne võitja ei ole ikka Orase masti mees, aga kuidas siis kaotas eilne kolmas jalg võitjale kalendriga, ehk 20 minutiga. Ja see kolmas mees ei olnud keegi muu kui Kodar ise!?!?!?

Kodar kanarbikku niitmas!

Aga ok, las ässad tulistavad omasoodu, seal tagapool oli palju huvitavam. Peaaegu kolmenädalane regulaarne treenimatus ei olnud erilist mõju avaldanud. Stardist sain ilusti minema, esimestel uutel singlitel (Käsna ja Puumuna singlid) püsisin ilusti pundis (omade, mitte liidrite). Järgnenud vanemad ja kõvemad rajaosad (Seljandiku, Pommiaugu, Kibuvitsa, Pauna singlid ja isegi Oja singel) olid tõsist kaifimist väärt. Elu oli lill. Peale üllatavalt sõidetavate Lenduri, Veneetsia ja Mürsu singlite läbimist aga algas paras peavalu. Rajameister oli vist lindirulliga võsast läbi jooksnud ja seal mingis meeleheitehoos lindijupikesi rabamändide otsa riputanud. Kogu see loomakari pani esimesel ringil vist igaüks oma trajektoori, sest sellist konkreetset jutti maha ei jäänud. Mõtlesin nendele uutele osadele juba uusi nimesid välja, nagu Svammi, Nuustiku, Lõputa, Mõttetu jne singlid. Siis järsku peale Igivana singlit oli mets tiirutavaid mehi täis, isegi liidrite hulka kuuluv Tarmo Neemela mängis seal peata kana! :) Kiire kõne rajameistrile ja kamba peale leidsime õige juti taas üles. Ja see ringi lõpp ehk viimane 7km oli ikka tõsiselt raske, tipnedes eelmise aasta uudis-singli Pokumaaga. Esimene ring sai läbitud ajaga 1:45, mis tegi kohe korrektuure eeldatavas lõpuajas. Ees terendas selline 7,5-8 tunnine tööpäev. :))

Pokumaa singel, märjaga läks asi libedaks!

Teine ring oli rahulikum, sai oma sõitu sõita ja veidi tempot maha võtta. Rabadesse hakkas juba nö korralik jutt tekkima, mis tegi need uued singlid sõidetavamaks. Kahjuks trügis kaarte segama tugevnev vihm, mis muutis uued singlid imevaks, vanade singlite juurikad ja ka rajal olevad kümned-ja-kümned sillad väga libadaks. Teine ring sai läbitud 1:47-ga, siis tegin pikema toidupausi, kuna 3,5 tunniga oli kõht ikka korralikult tühjaks läinud. Hernesupp, banaan, leib, kurk, ohtralt jooki ja edasi.

Veel on rattal üle ühe käigu ja meel hea!

Kolmandal ringil sai 10km sõidetud, kui hakkas tunne tulema - selline mõnus ja hea tunne, et mõnus on sõita. Käed ja õlad olid küll väsinud, kuid jalad töötasid üllatavalt hästi. Mitu selga tuli vastu ja suutsin need seljad ka üsna pikalt maha jätta. Peale Mürsu singlit oleval uuel kraaviäärsel singlil käis saatuslik krõks - käikari kõrv (4tk 3 hooajaga!!!) andis saba ja ees ootas mehhaanikutöö.

Hand-made singlespeed!

Mott läks vulinal piki remondipaiga kõrval olevat kraavi pidi oma teed, niipaljukest veel sisu jäi, et otsustasin sellise konfiga vähemasti 3 ringi lõpuni sõita, et Saku100 Juurikaprofessori (kogu Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejad) arvestuses mitte väga kaugele kukkuda. Täpne ülevaade hetkel puudub, aga 100km sõitmise puhul oleks ma selles arvestuses ilmselt esinelikusse tõusnud. Kulgesin oma singelspiidiga kuidagi 3 ringi lõpuni ja sinna see seekordne 100 läbimine seekord jäi. Ilmselt oleks suutnud ka selle lonkava rattaga veel ühe ringi ära teha, aga kell kuus pidi lapsehoidja jalga laskma ja enam ei olnud aega..... Kahju!!!

Tegijal tegija nummer ja ka kollane lint rattal!!!

 Saku100 tulemused!!!

Saku100 singlikunni arvestus!