Kolmapäev, 28. detsember 2011

Mõõt sai täis!

Jah, esimesel jõulupühal sai mõõt täis. Mitte sellel traditsioonilisel eestlase kombel "mõõt täis", vaid pigem sai täis üks arv, mida poleks vähemasti aastal 2003 taas sporditegemisega alustades enam ette näinud. Nimelt näitas minu kaal esimese jõulupüha hommikul sihukesi numbreid (võrdluseks selle aasta augusti kaal ca 91kg):
Ma-sen-dav...
Viimati oli neljakohaline number minu all kaalul kunagi aastal 2003, siis ma tegin ebamäärast trenni 2004. aasta Tartu Maratoniks (mis lõpuks ära jäi). Ebamäärane trenn seisnes võistlustempoga imika rada pannes, mis lõppes kiirabiga ja südamearsti tõdemusega, et sellise kerega ei saa sellist koormust arendada - ehk siis, üle oma varju pole mõtet hüpata. Küll ma toona siunasin seda südamedoktorit, aga nüüd pean tõdema, et tal oli õigus. Viieteist aasta tegemata tööd ei taastata ühe sügisega. Õnneks jäi 2004 TM ära (seaduspärasus selgub veidi hiljem)!

2007 aasta juulis hakkasime vennaga sauna ehitama. Alguses nö kukepeana tundunud ehitus viis kõigepealt kõik finantsid, siis kogu vaba aja ja takkapihta pani värisema ka mõned elu alustalad (loe: perekond)! Tookord pidasime 29. detsembril avamispidu, aga poole aasta jooksul sain teha treeningpäevikusse tervelt 4 (loe: neli) sissekannet (kaks päeva nö kommertsmatkal ja kaks päeva Haanja100 radadel). Too kuradi 2007 oli ka ainus kord, kui mul Haanja100 rada jäi korraga läbi sõitmata - suutsin seda teha vaid 2 päevaga....
Kuna talveks ettevalmistus jäi mul tegemata, siis jäi 2008 aasta Tartu Maraton ära!

2011 ehk mööduv aasta on minu jaoks igapidi tähelepanuväärne. Esiteks jõudis kusagil talvel minuni arusaam, et koht mingil maratonil ja "Pulleritsu alistamine" ei ole enam primaarsed asjad. Teiseks käisin kevadel lõunalaagris - asi, mida olin seni jälestusega pidanud mingite friikide pärusmaaks. Kolmandaks tegin ennast raudmeheks. Kusagilt sealt peale hakkas väike lagunemine - mott oli maas, eesmärk oli udune. Haanja Jala100-st kuni jõuludeni (56 päeva) on treeningpäevikus 4 sissekannet - jooks, rullsuusk, matk ja suusatamine, kokku 8 tundi trenni kahe kuuga!!!

Iga nelja aasta tagant (2003, 2007, 2011) on mul probleeme sügisese ettevalmistusega, seni on kehvale sügisele järgnenud TM-id 2004 ja 2008 ära jäänud! Tuginedes oma kehvale sügisesele ettevalmistusele võin üsna veendunult väita, et 2012 aasta TM jääb toimumata!

Aga häda selle TM-iga, mul on hooajal hoopis tähtsamad eesmärgid, nimelt 12.08 Kopenhaageni IM - ja seal tahaks finito teha alla 11h. Meest sõnast....!!!!

Aga on ka lähemaid eesmärke. Juba järgmise nädala neljapäeval (5.01) sõidame suurema seltskonnaga Tšehhi Libereci kanti Jizerska Padesatka maratonile. 50km klassikat musta maa pealt, lisaboonusena veel minu stardinumber 400 midagi ehk esimeses laines peale proffe. Nalja saab....

Et aga kaalu mitte katki astuda, ajasin jõulu ajal oma talveratta välja ja tegin kaks pikka sõitu. Esimene sõit oli veidi vihmane ja viis mind Harku metsa. Eilne sõit oli tuuline, aga soe ja see möödus vanu häid radu tallates Saku100 radadel:
Pärast ekslemist jõudsin algupära algusesse...



Kapsas metsas, jänesekapsas????????
Ah jah, veel üks hea pilt, pigem eellugu. Saku100 sillad on ehitatud ca 5 aastat tagasi ja eile neist üle sõites tekkis äkkmõte, et äkki mõni sild ei pea enam. See mõte sai kinnitust, kui jõudsin selle sillani....pidin kõva maa peale tagasipääsemiseks veel kolm silda ületama - hästi läks:

Langenud sild kusagil Pokumaa lähistel...
Ühesõnaga, olen taas tagasi reel. Teen õpetaja Lauri sõnade järgi - kui tervet trenni ei viitsi, tee pool, aga tee hingega. Küll ma jõuan, hooaeg on pikk veel ees.


Neljapäev, 8. detsember 2011

Suuskadega jalutamas

Eile enne ärasõitu Tallinnast Võrru ilmus Haanja Suusakeskuse Pubi Facebook'i lehele üks pilt, mis nõudis lähemat uurimist. Kui siis veidi Haanja suusaradade veebikaamerat ka sai jälgitud, oli asi selge, viskasin igaks juhuks suusad bussi, sest mine sa tea!
7. detsember 2011 Haanjas. Foto: Pubi Finiš
Täna üritasin võimalikult kiiresti oma Võru asjatoimetustega ühele poole saada, eesmärgiga veidi ennast tuulutada ja suuski jalutada. Kusagil lõuna paiku sain juba bussi nina Haanja poole pöörata. Nagu ikka, oli veel kuni Kasaritsani asi nutune, aga niipea kui Haanja ristis (Jaanimäe rist) jõudsin ca 200 meetri peale üle merepinna, läks pilt ilusaks ja valgeks. Haanjas panin kooli juures muidugi pikalt ABS-i krõbisedes parempöördest mööda, asfalt oli puhta jääs. 

Kibekähku suusad alla ja minema. Saaniga oli paar jälge ette sõidetud, see tegi lumeolud tunduvalt paremaks.
Kolmese ja viiese lahknemiskohas - hääää!
Peale esimest kolmest käisin uurimas, et mida need Haanja noored seal staadionit nühivad, kui metsas niivõrra hea rada...
Staadionil oli ca 10cm paksune lumekiht.
Selgitasin treener Kadrile olukorda ning suuremad ja tugevamad aeti koos minuga kolmese peale. Pärast lastekarja ülekäimist läksid mõned kohad nutusemaks, aga polnd hullu! Metsa vahel suusatas isegi Laur Lukin mulle vastu.
Kolmese lahknemine valgustatud rajal, hää klassikatõusu nurk!
Sõitsin ise küll uisusuusa ja -saapaga, aga suurem osa tõuse läks ikka klassikalises stiilis. Suusk miskipärast pidas, kas oli lumetemperatuur nulli lähedane või oli must maa suusapõhjale liiga lähedal! :))
Kolmandal ringil sõideti kolmese tõusul maa välja.
Aga see kolmese tõus oligi kogu ringi kõige kehvem koht, mujal sai mõnuga suusatada, mis minu hetkevormi juures nägi küll rohkem välja suuskadel jalutamisega. 9km läbimiseks kulus aega veidi üle tunni ja seda 142-se keskmise pulsi juures. Veel sügisel olid mu jooksutrennid kiiremad ja pulss madalam!

Aga kokkuvõttes ei ole ju treeningul (eriti esimesel) arendatav kiirus oluline. Palju olulisem on see, et selle jalutuskäiguga vabanes organismi hulgaliselt rahulolu tekitavaid hormoone. Kas neid nüüd niipalju tuli, et minu sügislaiskust murda, ei tea. Aga vähemasti suusahooaeg sai avatud!!!

Teisipäev, 6. detsember 2011

November - tühjakuu!!!

Pealkirjas toodud terminit (mitte seda kuu nime) palun lugeda rõhuga esimesel silbil! Nagu Tuhkatriinu või "tühja minema" või "tühjendama"!

Kuhu see november saigi muidu minna kui ainult tühja, sest eelmise aasta novembrikuu 70,5 treeningtunnile on sel aastal vastu panna vaid 7,5 tundi spordiharrastust 2011 aasta novembris. Masendav - ligi 10-kordne allakäik. Kuidas ma nii võin ja miks nii saab, sellest juba pikemalt edaspidi.

















Aga kui aus olla, siis on veidi siiber küll. Kusagilt novembri algusest süvenes veendumus, et aasta peaülesanne on alles augustis ja see pärsib kogu kokkuvõtmist. Keha tahab sporti teha, aga mingi piiraja pärsib, see kes ütleb, et ära rabele, tibusi loetakse augustis!




MIDA TEHA????? TAHAKS MIDAGI TEHA!!!!!!!!!!! SUNDIGE MIND MIDAGI TEGEMA!!!!!

Esmaspäev, 7. november 2011

Tule taevas appi!!!!

Täna hommikul arvutit (loe: infovoogu) avades sain korraliku šoki: Postimehes ilmus artikkel, milles soolise võrdõiguslikkuse volinik Mari-Liis Sepper algatas menetluse Saaremaa Kolme Päeva jooksu korraldajate suhtes, pannes süüdistuseks rassistlikud eelarvamused ja diskrimineerimise!

Pole ju saladus, et EL-is, eriti selle äärealadel toimuvad spordiüritused on saanud paljude virelevate Keenia-Etioopia-ja muude Aafrika riikide pagulaste seas heaks võimaluseks emigreerumiseks. Sellega on hädas olnud nii SEB Tallinna maratoni korraldaja Mati Lilliallik kui ka Indrek Kelk klubist Tartu Maraton. Kuidagi aga jäi nüüd üks sirgeselgne Saaremaa mees oma 38-ndal korraldataval jooksul tühikargajast ametniku hammaste vahele.
No commets.......
Kas tähendab see nüüd seda, et mina kui korraldaja sõnastan oma järgmise hooja ürituste juhendite punkti 4.1. nii:
4.1. Osa võivad võtta kõik stardihetkeks täisealised, piisavalt treeninud isikud, sõltumata nende soost, sooiharusest, usutunnistusest või nahavärvist.
NB! Korraldaja viisasid ja küllakutseid ei väljasta, palume selle probleemiga pöörduda EV Välisministeeriumi poole!


Kuna sel aastal oli Haanja100 osalejatest lausa 28% välismaalased, siis on ilmselt sellise reegli lisamine juhendisse vältimatu. See on küll naljakas, aga ise ei tahaks rassismisüüdistust saada!


Õnneks on ka muud ringkonnad häält tõstnud, loodame et säärane mõttetu ametnik leiab endale õige töö!!!!
Get a life...................Mari-Liis Sepper

Käesolevaga palun mind mitte süüdistada rassismis, olen nõus oma üritustele vastu võtma igasuguseid tegelasi, aga küllakutseid ma ei väljasta, lööge või risti!

Aga lugupeetud ametnikule soovitaks uueks uurimistähiseks seada TriStar Estonia regamise - nimelt seal saavad  endise Ida-Bloki riikide (Eesti kuni Ukraina) kodanikud registreerida soodsamalt kui vana Euroopa kodanikud. See aga on ju sulaselge rassism, sest Ida-Euroopa mustanahalised (neid siin palju ei ole), saavad soodasamalt regada kui Lääne-Euroopa mustanahalised (neid seal aga jalaga segada)! Miks tehakse vahet Ida- ja Lääne Euroopa mustanahalistel. Rünnakule! Sancho Panza, tule juba.............................

Kolmapäev, 2. november 2011

Viies maraton ehk Haanja Jala100

Rihm on maas! Kohe nii maas, et juba kolmas päev põrnitsen seda postitust, kirjutan midagi, siis tõmban taas maha. Kui ikka keha tahab pärast rasket tööhooaega puhata, siis ei viitsi ka aju ennast sundida midagi kirjutama. Kuigi põhjust nagu oleks, sai ju oma viies maraton joostud ja samal ajal korraldatud ka osalejatele väga hästi peale läinud ultrajooksuüritus - Haanja Jala100.
Rein Pärn oma 187-ndal maratonil Haanjas!
 
Võtan veel veidi hoogu ja kirjutan oktoobri viimasest nädalast veidi hiljem....

Aga jah, läbisin ise 7 ringi ehk 46,66km, sellest kindlalt üle 30km jooksusammul. Maratoni vaheaeg oli 4:53. See oli minu viiest maratonist kergeim või siis kiireim - mitte ajaliselt (tegelikult aeglaseim), vaid kõige kiiremini vaimselt otsa saanud 42,2km.

Foto: Külli Leola

Neljapäev, 27. oktoober 2011

6 min action from KMD CC 2011

Täna sain e-kirja Kopenhaagenist palvega sheerida hüva kama - siin ta on, mul võttis mõni koht judinad seljale:


During KMD Challenge Copenhagen 2011 we produced some great footage of all the action and adventures.
This has now been edited into an almost 7 minute long video of all the best action and emotion from KMD Challenge Copenhagen 2011. 
It's free - please share!
The video is of course free and we offer you the possibility to download it and keep it for good memories.
We hope that you will share it so your network has a chance to experience a great day of triathlon: Put it on Facebook, make it part of your mail footer, shout it out to the world, bring it to the next family get-together, put a link on your company intranet, hack some public tv screen and air it! Make it happen!
Sit back, crank up the volume - and enjoy!

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Ettevalmistused nädalavahetuseks...

Pealkiri lubaks nagu midagi lõbusat, no et ikka ettevalmistused nädalavahetuseks ja puha. Nädalavahetus, mis enamikule eestlastest tähendab tööst vabu päevi ja tavaliselt ka pidu-ja-pillerkaari, tähendab minule tavaliselt tööd. Perioodil aprill-oktoober on tõesti vaid mõned üksikud nädalavahetused vabad, aga jah, siis on ka minul pidu-ja-pillerkaar! :)

Aga laupäeval kell 7 stardib Haanja Jala100, pühapäeva hommikul võõrustan Eesti Akadeemilise Spordiliidu inimesi ja pakun neile säärase 2,5-tunnise seikluse Haanjamaal.

Nagu tavaks, ei piirdu nädalavahetuse töine pool ainult nädalavahetusega, ettevalmistusi on vaja teha pikalt - mida suurem sündmus, seda rohkem tööd. Eeloleva nädalavahetuse üritused on minu jaoks sellised väiksemat laadi, vastavalt 80 ja 40 osalejaga - nende ettevalmistused saab nädalaga tehtud. Eile sõitsin muruniidukiga Haanja suusaradadel kokku ca 15km. 6,66km pikkusest rajast on ca 5km murukattega ja seda rohtu ma seal siis niitsin, mõned kohad said 2, mõned 4 ja mõned lausa 6 korda üle käidud. Nüüd peaks olema kogu rada selline, mis eriti just esimestel hommikustel kastestel ringidel osalejate jalgu märjaks ei tee.

Täna tegin kontrolltiiru peale 12-le Eesti Top-20-sse kuuluvale mäele, eesmärgiga kontrollida mäe tippu tähistavate siltide olemasolu. Kurb statistika näitab, et 11-st sildist (Munamäge pole vist vaja sildistada) olid 4 jalutama läinud.
Noh, eks siis tuleb uued teha, muidu ei leia tuhanded Lumeilvese matka huvilised enam õigeid tippe üles.

Aga äkki juba pühapäeval uus postitus siis selleaastasest Haanja Jala100-st - minu miinimumprogramm on 42,195km ja maksimum vastavalt 53,333km ehk siis 8 ringi.

Pühapäev, 16. oktoober 2011

Saaremaa 3/3

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kohtasin eile nn sportlaspeol üht vana tuttavat Siimu, keda viimati sai nähtud kusagil Kloostri taga metsas. Kuna ööklubis oli juba õhtul kell pool kümme raske vaba kohta leida nii baarileti ääres kui ka tantsupõrandal, siis Siimu ettepanekul läksime Kuressaare klubi-pubituurile, et rahulikumas kohas veidi juttu ajada jne. Kolmes kohas käidud, naasesime pool kaksteist sportlaspeole, aga pidu oli vahepeal ära lõppenud. Ilmselt kupatasid treenerid kell 23 sportlased magama. Mille peale me jätkasime oma tuuri ja ikka kella poole viieni.....

Hommikul kaalusin ikka tõsiselt, kas minna starti või mitte. Ma oleks tol hetkel soovinud vahetada peavalu ükskõik millise valu vastu. Võimalikud variandid...

Aga noh, mõeldud-tehtud, igaüks peab oma risti ise kandma ja tuli mul ka see viimane 16km ära joosta, küll aeglasemalt kui eile, aga joostud ta sai. Täna tuli siis keskmiseks tempoks 5:44min/km ja keskmine pulss oli märkimisväärselt madal - lausa 161 lööki minutis.



Distants
Aeg
Tempo
Pulss
Reede
10km
0:51:29
5:07
167
Laupäev
16,195km
1:29:14
5:30
166
Pühapäev
16km
1:31:55
5:44
161






42,195km
3:52:38



Ehk siis, läbida maraton alla nelja tunni pole mingi probleem, kui seda teha kolme päeva jooksul, Saaremaa Kolme Päeva Jooksul! m.o.t.t.
 

Laupäev, 15. oktoober 2011

Saaremaa 2/3

Eilne hää tunne oli veidi petlik. Ja kuna õhtul tarbitud taastusjoogi kogus ei olnud kuidagi korrelatsioonis läbitud jooksumaaga, siis hommikune äratus mõjus demoraliseerivalt. Õnneks suutsid pea ja jalad oma tuikamise kuidagi sünkroniseerida või resonantseerida, igatahes kella 12-ks, stardihetkeks, oli vaim valmis.

Ees ootamas siis 16,195km kusagilt metsavahelt lausa kuningriigi staadionile. Mõistagi selle kuningriigi, mille kuningaks Kirill I. Kuna eile õhtul sai taastusjoogi tekitatud meeltesegaduses endale pühapäevaseks finišihetkeks ette seatud 4 tunni piiri alistamine, siis oli vaja täna kuidagi oma 95 kilo ca 1:34-ga finišijooneni toimetada. Eesmärk oli lihtne - hoida algusest lõpuni tempot ca 5:45min/km ja tehtud. Kohe peale starti üllatas laudsile Saaremaa korraliku tõusuga, mille peal läksid mitmed kärbeskaallased oma teed. Kulgesin endamisi ja esimene kilomeeter (koos tõusu ja 195 lisameetriga) sai läbitud ajaga 7:11. Siis taastus normaalne kilomeetrilugemine ja ka rada läks allamäge. Teine km läks 5:30-ga ja hakkasin vaikselt skalpe korjama. Esimese viie kilomeetriga oli viimanegi promill kehast kadunud ja selline 5:30 tempo oli väga broo.

Jooksin pikalt üksinda, kuni tagant lähenesid mitmed sammud ja äkki olid minu kõrval hullud, hullud naised, suusahullud naised Tiiu ja Kadri. Jooksin koos nendega järgmised 5km keskmise tempoga 5:30 - see tundus nii neile kui mulle sobivat. Kella vaadates hakkas tunduma, et 1,5h piir on alistatav. 4,5k enne lõppu olevas joogipunktis pudenesid hullud sabast ja tõstsin veidi tempot, no sinna 5:20 kanti. Viimastel kilomeetritel vastu tulevate selgade püüdmine on niivõrd meeliülendav, et tempo muudkui kasvas. Lõpujooneni jõudsin ajaga 1:29.14, keskmine tempo siis täpselt 5:30min/km.
Maa
Aeg
Avg HR
1.195km
7:11
148
2 km
5:30
157
3 km
5:49
159
4 km
5:39
159
5 km
5:43
162
6 km
5:33
161
7 km
5:30
165
8 km
5:34
167
9 km
5:27
168
10 km
5:33
169
11 km
5:32
169
12 km
5:32
169
13 km
5:25
174
14 km
5:16
175
15 km
5:01
179
16 km
4:58
181



16,196 km
1:29.14
166

Kokkuvõtvalt taas üks targalt joostud jooks, sest tark ei ju ei torma (mitte alguses, vaid lõpus)!
1:30 grupp Ohessaare pangal. Foto: Simmo Kikkas
Kuigi peale pikka tagasisõitu Torgust Kuressaarde bussist väljudes tekkis korraks küsimus, et kelle kuradi puujalad mulle vahepeal alla on pandud, siis peale Arabella hotelli sauna ja mõnda taastusjooki on taas üsna hea olla. Õhtul siis suur sportlaspidu kohalikus öölokaalis ja homme viimased 16km Kuressaare vahel. Peaasi, et üle ei paneks!

Reede, 14. oktoober 2011

Saaremaa 1/3

Täna kell 16:30 anti Kuressaares start 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooksule. Tegelikult osalen ma sellel jooksul esimest korda (Kuressaares endas sai viimati käidud vist 1995), paberite järgi olevat ma ka 1986 sellel jooksul osalenud. Olin siis Riias noorsõdur ja mitte mingi ime läbi ei oleks ma siin saanud olla. Arvan, et mu noorem vend käis siin 15-aastasena ja minu dokumendiga ja ilmselt pidu panemas .... sest kirjas on DNF.

Aga see selleks, ajalugu on ürituse kodukal saadaval ja nähtaval. Täna aga joosti 2011 aasta esimest etappi ja distants oli 10km. Etteruttavalt peab ütlema, et rada oli ülitäpselt mõõdetud ja märgitud. Iga kilomeetri märgi juures tegi endomondo taskus häält, ehk siis ka kilomeetri märgid olid paigas. Alustasin ülirahulikult, eesmärgiga joosta 10km täpselt tunniga, hoida pulssi madalal ja teha mõnus treening. See vene vanasõna on ikka krdi hea, sest taas läks nagu alati. Esimene km läks märkamatult tempoga 5:30, järgnevad juba tõusvas tempos:
1 km
5:30
2 km
5:20
3 km
5:18
4 km
5:17
5 km
5:15
6 km
5:09
7 km
5:06
8 km
5:01
9 km
4:57
10 km
4:36
Kusagil poole maa peal hakkas igav tuimalt joosta, tunne oli ülihea, hingamine korras, jalad OK. Tõstsin jala maast rohkem lahti, tegin pikema sammu ehk siis tõstsin tempot. Kõige parem tunne ongi sellest, et suutsin kogu maa joosta tõusvas tempos. Palju parem on lõpu poole teistest mööduda, kui teisi mööda lasta. Viimasel neljal kilomeetril ei möödunud minust keegi, ise aga korjasin järjest skalpe. Mõnus!
Paar kilti enne lõpujoont! Foto: Simmo Kikkas
Homme siis ees ootamas 16.195km Sõrve säärel ja pühapäeval 16km Kuressaares, eesmärk võtta asja rahulikult...ha-ha-ha....no tegelt tahaks ikka kolme päevaga maratoni alla 4h saada. Eesmärk on raske, aga võimalik. Tuleb ainult pea külmas hoida ja esimesed kilomeetrid omas tempos teha! Simpel???

Ja veel - Arabella hotell, kus mul oli L-P koht broneeritud, andis juba täna mulle toa välja ja küsis selle eest............30€!!! 30 eurot kahe öö eest üksinda kaheses toas (telekas, dušs, külmkapp jne). Ma olen senini arvanud, et kogu Saaremaa on orienteeritud turistide lüpsmisele ja olen ise ka ühte teatud legendi levitanud: kui Saaremaal tee ääres vett küsida, siis tahetakse liitri eest paar krooni, Hiiumaal vett küsides saad kauba peal ka öömaja tasuta! Enam ma kunagi seda legendi ei levita, ausõna!!!!

Neljapäev, 13. oktoober 2011

Puhkamine paneb keha valutama

Eelmisel sügisel lõin 15-ndal oktoobril labida maasse. Ehk siis alustasin vundamendi ladumist käesolevaks hooajaks, eelkõige Finale Ultimoks. Ka sel sügisel oli plaan ligikaudu samal ajal alustada, aga organism, täpsemalt siis valutav selg ja tuikavad lihased, sundisid varem tosse jalga tõmbama ja rajale minema.

Nüüd, pärast kolme treeningpäeva, mille jooksul olen läbinud joostes-kepikõndides ligi 28 kilomeetrit, on olemine kohe oluliselt parem. See on see sõltlase elu, kui uut doosi ei saa, kisub olemise pahaks. Nagu narkomaan, aga siis positiivse märgiga. Ka doktor Leho Rips ütles suvel, et organism on nagu tohutu keemiavabrik, mis vabastab just treeningu (pingutuse) ajal organismi teatud mõnuaineid. Ehk siis, kui tahad ennast paremini tunda, ära viska pikali, vaid mine õue.....

Aga jah, hooaja järgne puhkus kiskus erinevatel põhjustel pikale. SEB maratonist möödunud kuu jooksul sai lausa kolm korda spordiga tegeletud - kõik need korrad möödusid single-speediga metsa vahel, mitte treenides, vaid mõõtes, kord Haanja100, siis Haanja Jala100 radasid. Kokku siis kuu aja jooksul tervelt 10h ratta seljas. Lootsin küll Haanja100 järgselt varem liigutamisega alustada, aga Haanja100 rada maha võttes läks mõistatuslikult kaduma minu parema jala jooksujalats, mis oli mind eelmisest sügisest hästi teeninud, läbinud koos minuga ca 650km (sh 3 maratoni). Kui keegi selle kusagilt Haanjast leiab, siis vasaku jala toss maksab vaevatasu!

Esmaspäeval sai siis AT Spordist uued jooksujalatsid soetatud (aitäh meestele hea hinna eest!) ja õhtul kohe rajale. Kuna mahuhooaja alguses tavaliselt kunagi joosta eriti ei kannata (puhkuse kehakaal, jooksulihase taandareng jne), siis tegin esimeseks trenniks traditsioonilise kepikõnni, läbides 1:20-ga kaks Trummi viiest ringi. Allamäge sörkides oli aga jooksutunne nii hea, et üleeile ja eile sai juba nö puhtalt jooksmas käidud. Jalg kandis, tempo sinna 6:20-6:30min/km kanti ja kahe trenniga ligi 18km läbitud. Kusagilt midagi ei valuta, väsimust ei ole - ühesõnaga mõnus! Tunne on kohe nii hea, et homme stardin 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooksul. 

Järgmine post juba Saaremaalt ja siis saab ka möödunud aasta (15.10.2010-14.10.2011) kokku võetud!

Teisipäev, 4. oktoober 2011

Haanja100 - telgi taga!

Kunagisest underground-ainult-hulludele ekstreemsest rattasõidust on aastatega miskipärast saanud massiüritus. Kui veel ka selleaastase sõidu ilm oli väga hea ja rada varasemast kiirem, siis ilmselt tekkis paljudel andunud fännidel küsimus, et kas me sellist H100 siis tahtsimegi? Õnneks on sellele küsimusele olemas ka vastulause - kui 100km on liiga lihtne, siis miks mitte proovida sadat miili!!!
100 miili raja profiil, tõusmeetreid tuli 2346 tükki!
Aga las need eksistentsiaalsed probleemid jää osalejate arutada, mina korraldajana ajan oma rida ja minu eesmärk on üks ja ainus. Haanja100 peab olema Eesti ja lähiümbruse parim maastikurattaüritus nii raja, korralduse kui ka kõige muu kaasneva osas. Latt on kõrgele seatud, aga muidu ei saagi!
H100 2011 võitja Martin Loo Kolmekuninga silla all. Foto: Sven Berg

Üritan järgnevaga oma pikka blogimisauku välja vabandada ja veidigi telgitaguseid kergitada, et teada anda, millised on need vajalikud tegevused ja mida peab kokku varuma, et 500 ratturit saaksid ennast Haanjamaa metsades-heinamaadel-teedel proovile panna?
1. Kusagil augustis veetsime vennaga ca nädala metsas rada puhastades-koristades. Sama töö käigus toimusid ka esimesed nö läbirääkimised maaomanikega. Samal ajal käis vilgas registreerimine, mis viis iga päev mõne tunni aega ära.
2. Septembri alguses alustas vend rajalõikude niitmisega. Täpset äraniidetud kilometraazhi ei oska välja tuua, aga niitmas käis Ivo vähemalt 10 päeva. Siis tuli Katia ning taas paar päeva metsas - kuidas küll ühe tormi jäänused niipalju paha suudavad teha? Samal ajal sai ehitatud ka kopratammi sild.
Sillategu Kirbujärve taga...
3. Päevad arvuti taga - liikluskorralduse skeemid maanteeametile, taotlused valdadesse, Keskkonnaametisse, RMK-le. Toidu ja muu kraami tellimine jne
4. Peale TRM-i alustasime raja tähistamisega. 4 pikka päeva metsas, lisaks veel õhtused tegemised - numbrid, talongid, registreerimine jne.
5. 24.09 - avatud rada. Sõitsin teist korda sel aastal oma single-speediga Haanja100 raja läbi - eesmärgiks teha ära lõplik mõõdistamine, paika panna TP-de kaugused ja kõik muu logistikasse puutuv.
6. Teisipäeval Tallinnas ja Tartus kraami toomas - särgid, nõud, bannerid, joogid. Buss sai täis.
7. Kolmapäeval terve päeva rajal - viimased koristamised, märgistamised, kokkulepped. Õhtud venivad hirmus pikaks, sest vaja on koostada turvamise ja toidupunktide logistika skeeme, pakkida numbreid.
TP-järgne vajalik infotahvel.
8. Neljapäev - võistluskeskuse paikamõõtmine, TP-desse bannerialuste ehitamine, miiliraja tähistamine, Ivo nõuab lisaks 35 noolemärki ja 5 risti (teen õhtul ära), numbrid, numbrid, numbrid - ärkan öösel kell 4:30 teleka ees diivanil, numbriümbrik nimega Märt Küüt käte vahel. Järelikult jõudsin enne uinumist numbrite sorteerimisega alles L täheni.
9. Reede - aiad, võrgud, postid - võistluskeskus paika. Toiduainete kokkuvedamine:
- 125kg banaane
- 95kg arbuusi
- 60kg soolakurki
- 30kg Eesti Pagari prantsuse kohupiimakooki
- 30kg Karni lihatööstuse juustuga grillvorsti
- 20kg makarone, 10kg riisi
- 10kg kaeraküpsiseid
- 10kg rosinaid
- paar kilo soola
- 480 liitrit SIS spordijooki
- 180 liitrit RC Colat
- 150 purki Red Bulli
- 200 pdl Arcticu Spordijooki
- 90 liitrit Aura mullivett
- 720 liitrit vett punktidesse spordijoogi tegemiseks ja joomiseks
- ja veel palju nipet-näpet, toidunõud, 6000 joogitopsi
Muu varustuse kohalevedamine - 3 kattega autohaagist TP-de jaoks, 3 lisaautot ja 2 haagist turvajate ja liiklusmärkide veoks jne
Kell 18:00 avasin Haanja100 kontori ja sellest hetkest kuni kella 22:00-ni oli pidev numbrisaba. Uskumatu! Samal ajal sorteerin numbreid. Magama sain kell 1, aga und ei tule ega tule. Närv sees! Kell 3 läksin kontorisse arvuti taha ja tegin veel tunnikese vajalikku tegemist. Kirjutasin hommikused tegemised paberile, veel voodisse, aga und ei tulnudki!
10. Laupäev, H100. 5:45 üles ja siis möödus päev nagu unenägu - 65 inimest hoolitsesid selle eest, et 500 saaksid oma sõitu teha. Kell 4:00 laekusin aftekalt hotelli!
11. Pühapäev, koristamine, puhastamine, väsimus-väsimus. Õhtuks saime 8 esimest ja 21 viimast kilomeetrit rada ka veel maha.
12. Esmaspäev - õhtul kell 18:28 oli rada maas - 290 märki-silti (neist 208 noolemärki, 16 distantsi pikkuse märki, 9 TP-de märki, 10 risti (vale suund) ja veel pudi-padi, 150 lindiga tokki lagedate rajaosade tähistamiseks, ca 4km linti. Õhtul algas kooma.....
Pildil olev on ca pool kogu märgindusest!
Kui nüüd mõni lugeja, kes pole elus Haanja100-t sõitnud, ei saa aru, millest jutt, siis soovitan vaadata Tuisu Tõnni kiivrikaamera videot - kulutasin isegi täna 1:15 oma kallist aega, et video üle vaadata!!!!! Ja see ei olnud kulutatud aeg - see oli kvaliteetaeg!


Esmaspäev, 19. september 2011

TRM - mulle aitab!!!

Kuigi regasin ennast sügisel tervele neliküritusele, siis tegelikult osalesin neist neljast ainult kahel - suusasõidul ja maanteerallil. Jooksule ei olnud ega olegi enne plaanis minna, kui see oma nime väärib, TRM oli vähemasti sügisese odavaima regamise ajal veel plaanis (ikkagi 11 korda osaletud), aga suvine krõks suhtumises ja üleminek single-speedile muutis sellel nn eesti ratturite laulupeol osalemise minu jaoks mõttetuks. 30km/h mööda kruusateid kihutamine ei ole minu jaoks enam fun!

Kui nüüd keegi küsib, et miks üldse ennast kogu nelikule kirja panna, kui osalemisplaani kõikidel üritustel pole, siis hind paneb asja paika. Neliku regamise hind(80€) miinus 10 euri jooksu osalemise müügist ja kast õlut (see läheb H100 finiši TP lauale) TRM osaluse müügist on kokku vähem(50€), kui kahele üritusele (TM ja TRR) eraldi regamise hind (60€).

Aga see selleks, raha pole siin elus kõige olulisem - palju olulisemad on põhimõtted. Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees.  Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100. Erinevaid mõtteid on palju, oleks ainult aega ja tahtmist neid ellu viia.  Kõige sportlikum eesmärk oleks näiteks oma 1986-nda aasta TM koha ülelöömine, aga see jääbki ilmselt unistuseks, sest praeguses konkurentsis 140-nda koha saavutamine talvisel suurüritusel nõuab väga-väga tõsist ettevalmistust ja head õnne!

Hetkel nõuab minu peatähelepanu Eesti maastikurattaspordi tippsündmuse Haanja100 ettevalmistamine. Sel aastal lõppeb regamine ilmselt enne, kui juhendi tähtaeg lubab, sest 500-st olemasolevast stardikohast on alles veel ca 20. Neist hetkel 480-st reganust on ca 27% välismaalased, mis teeb Haanja100-st tõenäoliselt suurima väljamaalastest osalejate osakaaluga rahvaspordiürituse Eestis. Selle nähtuse põhjus on lihtne - 100km pikkust ringi raskel maastikul ei pakuta ei Lätis-Leedus ega ka Soomes. See need fännid sealt siia Haanjamaale kohale toobki.
Haanja100 kuulsaim võitja - anno 2008!

Neljapäev, 15. september 2011

Üks Ironman aastas on vist OK!

Sain just kirja:

Dear Ain-Ivar Tupp

Thank you for your registration to participate in KMD Challenge Copenhagen on 12/08/2012.

Best regards
KMD Challenge Copenhagen

Ehk siis panin ennast kirja järgmise aasta Copenhageni Ironman'ile. 4 korda väikesest merineitsist mööda joosta on ikka hingele ilusam, kui 14 korda Keila tervisekeskuse tagusel tööstusmaastikul ukerdada. 

http://www.challengecopenhagen.com
Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda! Nii kõval üritusel on ka väga kõva osavõtumaks. Senine kalleim üritus, millel ma olen osalenud, oli Vasaloppet oma ca 120 eurose hinnaga. Praegu läks aga minu arvelt maha ei rohkem ega vähem kui 360.70!!! Lisaks sellele, et see minu hobi nii raske on, on ta ka väga kulukas. Äkki peaks hakkama kabega tegelema...

Siinkohal võtan mütsi maha Ain-Alari ees, kes teeb endise idabloki osalejate jaoks TriStari ikka ulmelise 60€ eest!!!
 
Den lille havfrue, photo by Atilay

Esmaspäev, 12. september 2011

SEB Tallinna Maraton, 9/11/11

Läksin (loe: sõitsin single-speediga Nõmmelt kesklinna) eilset maratoni jooksma vastakate tunnetega. 3 nädalat tagasi tehtud Ironman'ist olin korralikult taastunud, samas ei lasknud teatud pisiasjad viimasel maratonieelsel nädalal üldse sporti teha. Viimane ja ka ainus jooksuots jäi kümne päeva taha.

Peaaegu et viimasel hetkel ise registreerununa avastasin, et ka kolm hääd sõpra on ennast maratonile kirja pannud. Kahe jaoks oli see esimeseks nii pikaks jooksuks, kolmas sõber suutis eelmisel sügisel Haanja Jala100-l 50km ära teha ja ka maratoni aja (5:24) kirja saada. Seega osutusin mina nende jaoks niiöelda heaks orientiiriks või siis lausa treeneriks, nagu nad pool naljaga selle nime välja käisid.
(Paremalt) treener, Kentaur, Kalvi, Merle, foto Ivan Lavrentjev
Minu enda eesmärk oli maraton lihtsalt läbida, miinimumprogramm oli seda teha alla 5h. Sama plaan oli ka Kalvil-Merlel, Kentaur arvas, et 4:30 oleks OK. Sättisime ennnast kohe alguses Meelis Atoneni juhitavasse 4:30 gruppi. Siinkohal mega-aitähh Meelisele - tema poolt tõeliselt hea grupi juhtimine, alates perfektsest tempo hoidmisest kuni tema sõnalise osani, mis oli ilmselt paljudele esmakordsetele maratoonaritele kui tõe kuulutamine.
4:30 punt (füürer vasakult kolmas) Pirita teel, foto Ivan Lavrentjev
Grupis jooksmisel on omad agad. Eesotsas olles on kõik ok, aga grupi lõpus joostes tekib kummipaela efekt - kogu aeg on tunne, nagu oleksidki paela otsas, kiirendus, aeglustus, kiirendus, aeglustus. Maraton aga nõuab ühtlast jooksmist, seetõttu sättisime koos Kentauriga ennast ca 18km peal grupi ette - jooksime ca 20-30 meetrit grupi ees, see oli ohutum ja sai ise vanalinnas trajektoori valida. Kusagil Tuukri tänavas sai paar sõna vahetatud ka Tallinna Maratoni reklaamnäo Kertuga, kes kurtis liiga kiire alguse üle. Kusagil Kaarli kirikust allapoole joostes läks mööda esimene mendi tsikkel, siis teine - ilmselt oli väikseid neegripoisse tagant oodata. Tegime Kentauriga kiire spurdi ja pääsesime 3 sekki enne mustade välejalgade käest ringiga saamist uuele ringile!!! Asi seegi!
5 väikest neegrit, mere poole pead, 3 maha jäi, jäi 2 neid seal!

Teine ring oli minu jaoks ok kuni Pirita Selverini, siis hakkas kuidagi raske. Ise ei saanud arugi, miks raske oli, sest üleval pool vööd oli kõik korras, allpool hakkasid reie välisküljed ainult natuke valutama. Aga miskipärast oli edasiliikumine vaevalisem, kui oleks pidanud olema. Meriväljal saatsin Kentauri ees minema, minu maraton hakkas seekord 32km pealt.
Kõnnitiim teisel ringil EOK majast möödumas, foto Ergo Tamm.
Suutsin veel Pirita ranna parklani joosta, siis andis vaim alla - hakkasin iseendaga kõnnidiili tegema. Kuni Kadrioru TP-ni (ca 5 enne lõppu) suutsin seda 6min jooksu, 1min kõndi järgida, kuid siis oli ka kõik. Lasin Kalvil ja Merlel eest ära libiseda, kuulsin raja ääres olevate tuttavate käest enda kohta arvamusi, mis tavaolukorras sunniks rusikat tõstma, eile aga mõjus see omamoodi tunnustusena. Kadrioru TP-st kuni Mere pst TP-ni lasin kõnnil hea maitsta, pulss läks alla 130 peale ja organism taastus. Enne Margaretat (seda paksu) üritasin joosta, aga veel ei tulnud kuidagi välja. Peale vanalinna tõusu oli kaks kollases vestis tibi, kes ütlesid mulle, et: "Palun, jooksuga!" See läks kuidagi hinge ja jooksin lõpuni. Aeg siis 4:38.55, oma maratonidest kolmas tulemus. Kentaur jooksis välja 4:23 ja Kalvi-Merle lõpetasid veits üle minuti enne mind. 
Kokkuvõttes olen rahul esimese 30 kilomeetriga, siis aga tuli sein ette. Kui on mõni targem, väitke vastupidist, aga arvan, et kolme nädala tagune Ironman on veel keres nii kuradi sees, kuigi väliselt seda ei tunne. Ilmselt ei ole ma veel nii kõva, et 20-päevase vahega maratone läbida. Inimkatse on sellega tehtud, tahaks elus veel lausa mõnikümmend maratoni joosta, aga teeks seda edaspidi miinimum 2-kuulise või veel pikema vahega!!!

Siis, kui elu oli veel lill!!! Foto: Ergo Tamm
Isegi hetke jalavaluga olen kindel, et jooksen sel aastal veel kaks maratoni, üks Haanja Jala100-l ja teine aasta lõpus Stamina Vana-Aasta Jooksul! Olen nüüd nö maratoni-usku...

PS! Õhtul peale maratoni muidugi pidin enne lubatu teoks tegema, sõitsin oma single-speediga, 15-kilone poiss taga lapsetoolis, Pässa rabas ja Järve terviseradadel oma tavalise nädalavahetuse õhtuse tunnise rattasõidu, läbides ca 15km. Ferrum ferrum est!!!

Laupäev, 10. september 2011

3 nädala jooksul 2 maratoni!

Pean kohe alguses selgitama, et postituse pealkirja puhul on tegu hüpoteesiga, sest alles homme nii umbes kella 13 ja 14 vahel võib see hüpotees vähemalt minu puhul faktiks saada.
Oma esimese maratoni finišis ajaga 4:24:08 (28.03.2009)
Tegelikult tahtsin seda mõtet natuke lahata. Tavalise (nö inimese tänavalt) jaoks kõlab see "lause" ilmselt millegi ulmelisena, sest juba üks maraton on sellises "harju keskmises" mõttestambis midagi hirmsat-koledat-õudsat-jubedat-rasket-kurnavat, rääkimata siis nö õudusest ruudus 3 nädala jooksul. Kui aga sama asja vaadata näiteks Sander Hannuse pilguga, siis tekib õigustatud küsimus, miks nende kahe maraton vahele nii palju aega jäi. Kolmas vaatenurk on veel hullem, aastas on ju veel 363 päeva, mida ei kasutatud maratoni läbimiseks.
Minu teine maraton (19.12.2010, -11°C, aeg 4:27:56)
Jah, maratoni läbimine ei ole kinni mitte füüsiliste, vaid pigem ikka psüühhiliste võimete taga. Ilmselt suudaks iga teine vähegi ennast liigutav (2-3 korda nädalas treeniv) harrastaja maratoni läbida. Just nimelt läbida, mitte joosta, sest 42km järjest joosta on ikka väga raske. Oma esimesel maratonil jõudsin 25-ndal kilomeetril tõdemuseni, et ainult jooksuga lõpuni välja ei vea. Tegin toona endaga diili, et iga joostud 6 minutit lubab mul minuti kõndida - ja see diil pidas, liikusin niimoodi viimased 17km ja lõpetasin maratoni. Ka oma viimasel maratonil (sellel 7-tunnise soojendusega) oleks suutnud 20-ndal kilomeetril veel joosta, aga alalhoiuinstinkt hoidis tagasi ja sundis lühikesi minutilisi käigulõike jooksu vahele tegema. Kindlasti tuleb mul ka homme veidi kõndida, sest eelmisel reedel purustatud väike varvas pole mind jooksma lubanud. Õnneks on igasugu häid sõpru homme stardis, kellel plaan maraton läbida, sõltumata ajast või kohast. Kulgen siis koos nendega!
Kolmandal maratonil 20 päeva tagasi, aeg 4:45:06
Tahtsin tegelikult eelmise lõiguga öelda just seda, et kuigi maraton ei ole vähemasti minu kogemusele toetudes midagi üle mõistuse käivat, siis ikkagi on homse Eesti suurima jooksusündmuse esimeses stardis liiga vähe kodumaiseid jooksjaid. Kas tõesti on Eestis ainult ca 1000 sellist harrastajat, kes suudavad maratoni läbida? Ei, selliseid harrastajaid on kordades rohkem, aga need homme mitte stardis olevad, kuid selleks kindlasti suutelised harrastajad, ei ole suutnud oma kõrvade vahelist asja õigesse konditsiooni saada!!!

Õnneks hakkavad Eestis maratoniasjad õiges suunas liikuma, uusi maratonijookse tuleb aina juurde. Kuna aga tuleb ükskord aeg, kui ka see kevadel Otepäält Elvasse joostav 23,6km pikkune jooks oma senist nime väärima hakkab? Luban, et siis osalen taas neliküritusel, enne mitte!!!


Esmaspäev, 5. september 2011

Runners run Marathons, we run it for Cooldown!

Kõigepealt suur aitäh mehele nimega Priit Ailt - olen siin juba üle nädala postitust nö ette valmistanud, aga pealkirja ei olnud ega olnud. Täna juhuslikult Priidu kaudu kuuldud lause on kui rusikas silmaauku pealkiri, iseloomustamaks viimase kahe nädala ja tuleva nädala tegemisi.

Peale TriStari andsid reiepealsed lihased veel laupäevani tunda, peale Ironman'i suutsin esmaspäeva õhtul juba ilma valugrimassita kükke teha. Totaalselt erinev tempovalik ja totaalne erinevus taastumises nende kahe võistluse vahel ainult kinnitab kuldset tõde: "Tapab tempo, mitte distants". Kolm päeva peale Ironman'i käisin juba rattaga sõitmas ja laupäeval võtsin ette Otepää rattamaratoni - mõnusa 63km-se kulgemise. Silm läks nii mul kui single-speedil eriliselt särama Kekkose rajal, täpsemalt aga juba ETV videopildi vahendusel, alates 19:30 pealt on minu "45 seconds of fame or shame".
Otepää rajal..
Otepääl sõitsin oma 46 number Shimano talvesaabastega, sest ainsa tüsistusena Ironman'ist oli mul parema jala suure varba küüs otsustanud koostöö lõpetada ning ükski muu rattajalats jalga ei mahtunud. Seetõttu ei saanud ka jooksutrenni teha. Aga juba eelmisel kolmapäeval sai ka esimene triatloni lõdvestusmaratoni järgne jooksuots tehtud ja asi tundus joones olevat. Reede õhtul jälgisin Eesti vutimeeste triumfi ning värava peale teisest toast teleka ette joostes lõin parema jala väikese varba vastu treppi nii kõvasti ära-katki-puru, et see pauk pani esialgu tõsise küsimuse alla osalemise pühapäevasel SEB maratonil. Täna proovisin tossu jalga panna ja jooksma minna, aga sinnapaika see jäi - varvas on veel nii valus, et kohe ei tea. Samas veel aega nagu on, aga vaja oleks ka natuke seda jooksusoolikat venitada, muidu võib pühapäeval juba Russalka juures ai-ai olla.


Kui ikka varvas kuidagigi lubab, siis olen pühapäeval stardis. Õnneks puuduvad seekord igasugused eesmärgid, seega võtan asja väääga vabalt. Aga no isikliku võiks ikka välja joosta, sest senijoostud maratonid on kõik olnud sellised veidi imelikud:
1. Otepää-Tartu 2009, vihm, lörts, 0°C, jääs teeääred - tulemus 4:24
2. Vana-aasta maraton 2010, -11°C, libe, lumi - tulemus 4:27
3. Eesti Ironman 2011 - 7 tunniseks veninud soojendus - tulemus 4:45

Eeloleval pühapäeval saab minna starti ilma mingite lisadeta, lihtsalt mine ja jookse - ja seda ma teengi!!!



Esmaspäev, 22. august 2011

Finale Ultimo - takkajärgi ja põhjalikult!

Finale Ultimo ehk siis kusagil kaugel 1989. aastal (kui sai Võrust Tallinna sõites kogemata kaasa elatud tolleaegsele TransEstonia täispikale triatlonile) paika pandud eesmärk sai eile täidetud. Aega on mööda läinud 22 aastat, tolleaegsest poisikesest on saanud parimas keskeas, parajalt paks mees. Täna valitsevad hinges kaks meeleolu - suur rõõm ja suur tühjus. Rõõm sellest, et ei pea enam ennast piitsutama (mine trenni, ära söö seda, ära tee toda). Tühjus on hinges aga mitte kadunud energiast, vaid teadmatusest, kuhu edasi. Kas inimene on täitmatu, et ühe tipu vallutamise järel tuleb kohe järgmine sihikule võtta või saab ka nii, et kirjutad seinale TEHTUD, ja nii jääbki? Loodan endas lähiajal selgusele jõuda...
Finito....
Aga asjast ka! Eilne äratus kell 5:30, puder, kohvi, asjade pakkimine, 6:50 ärasõit stardipaika, asjad vahetusalasse, kalipso selga ja kella 8-ks kaldajoonele starti. Kõik kõlab loogiliselt, aga juba etteplaneerimise käigus olin suutnud paar apsakat sisse planeerida, mis hiljem valusalt ajaliselt kätte maksid. Esiteks tuleb sihukese ürituse tarbeks teha nimekiri asjadest, mis peavad kindlasti olemas olema ja olema ka oma õigetes kohtades. 
Enne starti "raudse" Tõnukesega poseerimas.
Enne ujumist oli väike kahtlus, et kas suure udu tõttu ikka poid näha on, aga veidi peale starti võimust võtnud päike hajutas udu ja ujumine võis alata.
Ees on ootamas 3,8km ujumist...
Peale starti oli minu jaoks hullem pesumasin, kui TriStaril. Võrdluseks osalejate arv 34 versus 350!!! Aga üsna kähku eraldusin terana sõkaldest ja ujusin 2.-4. kohal. Üks ujuja (Margus Tamm) oli ringi lõpuks ligi 100m ees, aga teistega käis pidev kemplemine. Esimese 1,9km pikkuse ringi lõpujooneni saabusin hetkel, kui anti teatevõistluse start, ehk siis pool maad sai ujutud poole tunniga. Teisel ringil, eriti peale 3km läbimist hakkasin väsima ja seetõttu hakkas ka tehnika lagunema. Basseinis talvel ujutud 3km pikkused trennid olid jäänud liiga kaugele, suvised mõned pikemad otsad vees olid aga liiga harvad ja lühikesed. Ujumise teine ring siis ca 33 minutiga, veest välja ja siis hakkas peale. 
Üksinda vees...
Kollanokk on ikka kollanokk, järgmise 15 minuti jooksul juhtus kolm asja, millest üks tingitud oli teadmatusest, teine lohakusest ja kolmas ebaõnnest. Nimelt olin otsustanud, et 180km ratast on liiga pikk maa, et minna seda sõitma märja triatlonikombega, lisaks on selle kombe pamper liiga õhuke ning näiteks TriStaril tekitas see sadulas veidi probleeme. Otsustasin minna ratast sõitma täis rattavormis. Kui olin riietumistelgis jalad puhtaks saanud, sokid-kingad-püksid jalga saanud, hakkasin märja selja peale rattasärki venitama. No ei lähe selga, rulli ja krussi, aga mitte selga. Lõpuks särgi selga saanud, avastasin, et püksitraksid on rebadel - taas särk maha (no ei tule) ja uuesti selga (no ei lähe). Lõpuks olin valmis, aga ratta peale minnes avastasin, et number puudu, number autos, auto aetud välja maantee peale, et kiiresti minema saaks. Ca 3 min ootasin numbrit ja alles siis rattale. Vahetusalas läks üle 8 minuti, kiire ujumise edu oli läinud. 6km sõidetud, käis väike pauk ja plinn ja ratta esikumm hakkas tühjenema. Enne Kanama viadukti keerasin tee äärde ja vahetasin kummi ära. Aega läks kaotsi tervelt 8 minutit. See eelnev sahmerdamisest tingitud ja ebaõnnest tulenev ajakadu tekitas sellise kummalise rahunemise. Olin kindel, et miinimumeesmärgiks seatud 12 tunniga lõpujooneni jõudmine on ebatõenäoline - see aga vabastas mind imekombel igasugu kohustustest-pingetest (vabandus oli ju olemas) ning lasi asja rahulikult võtta. Ja rahulikult ma seda asja võtsingi - hoidsin ratta seljas pulssi 137-140 vahel ja keskmist kiirust 32km/h juures. Sellise tempo hoidmise peaeesmärk oli jalgade hoidmine vimaseks vaatuseks, samas tekitas nii madal pulss ka probleeme. Nimelt ei suutnud ma nö ettemääratud toidukogust endale sisse ajada, samas kutsus ka loodus mind korraks bussipeatuse putka taha. Rattasõidus tähendab selline sunnitud peatus vähemasti minuti pikkust hävingut. Lõppkokkuvõttes näitaski rattaspido keskmist kiirust 32,2km/h, koos pealesunnitud pausidega aga langes tegelik kiirus 31,5km/h peale. Kokku kulus siis rattasõidu 181,8km peale aega 5:46.50.
Ratas on käest võetud, ees on ootamas maraton...
Peale ratast tegin jälle riietuse täisvahetuse, rattariietest jäi selga ainult pulsivöö. Selles vahetusalas kulus nii suure riidevahetuse peale üsna mõistlikult aega, ainult 3.06. Paar lonksu vett sisse ja jooskma.
Peale 150-ndat rattakilomeetrit maitses ainult vesi.
Peale tankimist hakkasin liikuma ja oh üllatust, kuidagi väga lihtne oli joosta, esimesed kolm 3,014 kilomeetrist ringi sai läbitud tempoga alla 6min/km. Edasi läksid ringiajad veidi pikemaks, aga see oli tingitud tankimispauside venimisest 20 sekundi pealt ca minuti peale. Vähemasti maratoni esimesed 20km sai läbitud joostes, siis hakkas ratsionaalne mõistus tööle ja asusin igal ringil olevaid kindlaid lõike kiirkõnniga võtma. Need olid just need kolm veidi ülesmäge lõiku, kus ei saanud pehmemat äärt kasutada ja pidi jooksma asfaldil. Ringiajad küll kukkusid poole minuti võrra, samas aga olin veel ikka liikumas ja alla 7min/km. 
Tark ei torma, vaid lõikab nurgad sirgeks....
Üheksas-kümnes, eriti aga 11-s ja 12-s ring olid äärmiselt rasked, osalt ka oma süül, sest varasema liiga hea tunde tõttu loobusin mingil hetkel soolakapslite manustamisest. See aga maksis kätte, elus esimest korda tekkisid krambid mõlema jala ahilka lihastesse (kas selline lihas üldse olemas on?). See on selline tunne, nagu igal sammul lööks päkapikk haamrikesega vastu ahilkat. Lisaks hakkasid tõmblema vasaku jala sääre sise-ja väliskülje lihased. Peale 10-ndat ja 11-ndat ringi aga võtsin 2 kapslit sisse ja viimased kaks ringi olid lust ja lillepidu. Juba see teadmine, et kohe-kohe saab läbi, lisas sammule pikkust. Viimase ringi jooksin kiiremini kui kaheksanda ja läbi ta oligi. FINITO!!!
Rõõmu rohkem kui euro eest!
Muust nagu ei oskagi kirjutada, huvilisi kindlasti huvitavad teatud faktid:
Eile tarbitud:
Jook: ujumise ajal kaks lonksu vett karjäärist, ratta ajal 3 liitrit dexali spordikat ja liiter vett, jooksu ajal vist kokku 3 liitrit vett ja liiter koolat
Söök: ratta ajal 2 dexali energiabatooni, üks proteiinibatoon, üks topeltvõileib(saib) ohtra merevaigu, kalkunisingi ja juustuga, 100 grammi vedeldatud mett ning 100 grammi Atleet juustu. Jooksu ajal pool keskmisest suuremat arbuusi.
Ained: kokku vist mingi 15-20 soolakapslit.
Kaal hommikul 91,9 - õhtul peale liitrit õlut 90,0!!! 23. juunil Mulgi triatlonil kaalusin 98,5kg.

Tehtud trennid alates 15. oktoobrist, kui algas nö ebasihipärane ettevalmistus IronMan'iks:
Kokku läbitud (310 päeva jooksul) 6288,7km ajaga 433h 25min
Sellest:
maanteerattal 2592,3km, aeg 95:58
MTB-l 1225km, aeg 79:23
jooks 375km ajaga 40:40
suuskadel 1529,2km ajaga 118:48
ujudes 75,6km ajaga 23:41
ülejäänud kilometraazh ja aeg siis kõik muu, ehk imikas, rullsuusk, rulluisk, matkamine, kepikõnd, rännak, uisutamine jääl, kanuutamine jne jne jne

Mis veel? Tänud kõigile kaasaelajatele, aitajatele, uskujatele, parastajatele, vingujatele!!!

Aga lõpetuseks peaks küsima, kuhu edasi - kõigepealt tuleks ära muuta selle blogi selgitus, siis tuleks välja mõelda, kas seda blogi on üldse vaja edasi pidada ja kui pidada, siis mis võtmes. Üks periood on läbi, aga lahtisi otsi jäi palju.....

AITÄHHHHH!!!