Tosinamat korda Saku metsas - taaskord kilbiga!

Oled tagantpoolt 24-s, teatas mulle läinud laupäeval, Saku100 raja umbes 15-ndal kilomeetril, üks õnnetu kummilappija, kes alustas kõikide osalejate tagaajamist peale ratta sõidukorda saamist umbes 3-ndal kilomeetril toimunud kummijama järel ning jõudis enne minust möödumist kitsal rajal tervelt 23 skalpi korjata! Tema poolt edastet info oli minu jaoks põhimõtteliselt täiesti mõttetu, sest Saku100-l on sul ainult üks konkurent - sinu enda pehmoversioon! Jah, seesama tegelane, kes ühel hetkel istub sulle õla peale ja hakkab korrutama: "anna alla!", "pole mõtet rohkem sõita!", "saun on soe!", "õlu on külm!", "homme on valus!" jne, jne, jne! Kuigi oma olemuselt mõttetu, oli see hetke koha määratlus, isegi miskitpidi paikapanek, siiski oluliseks märgiks hiljem juhtunud sündmuste jadas, pannes mind tõestama endale ja teistele, et esimene mulje (loe: esimese ringi tagantpoolt 24-s koht) on petlik. Tõestama, et iga sõidetud ringiga (pikkus ca 16,6km) tõusen ma üldises pingereas ettepoole, justnimelt nende loobujate/allaandjate arvelt!

Saku100 mootor Priit Grünberg! Foto: Agnes Pajur

Minu AASTA VÕISTLUSE* hommik oli masendav. Raske töönädala järgne üleväsimusest tingitud magamata öö, peale Tamula järve jooksu taustaks loetud 3-tunnist tapeeti miskipärast karedaks läinud kurk ning kolmapäeval selle-aastase Saku100 rajaga tutvumisest tekkinud mandross olid tekitanud olukorra, et vähkremisest keha all kokkurullunud linaga voodist välja ronides olin valmis leppima isegi vaid ühe Saku rabametsas läbitud (häbi)ringiga. Õnneks olin hiljaks jäämas ning seetõttu ei jäänud murede juurdemõtlemiseks aega. Lausa viimasel hetkel jõudsin starti, võtsin juurikaproffessorile kohaselt sisse koha esireas ja .... siis nad läksid, mina ühena viimastest kaa. Esimene ring oli erinev ning ei sisaldanud troppide vältimiseks kahte esimest singlit - Ivari ja Raba singlit. Jah, just sellise nime oli rajameister selle aasta raja esimesele ja tutt-uuele sinkule andnud, aga silti ennast ta üles ei jõudnud kahjuks panna.

Rajameister Andrus "Konx" Konga. Foto: Agnes Pajur

Vaatamata avaringi singlite vältimisele tekkis Hobuseraua singli juurde esimene saba ning ka Põdra singli esimene sillake oli väga paljudele ületamatuks takistuseks, kus karjakaupa jalastuti ning mitme minuti pikkune tropp tekitati. Kusagil ringi teises poole sai hakata oma sõitu tegema, mis tähendas tempo alla laskmist ja igasugu rapsimise vältimist, ehk siis nö peaga sõitu, eesmärgiga maksimaalselt ökonoomitada ning pika päeva tarbeks jõudu säästa. Kui kolmapäevasel rajatestimisel kulus ringi läbimiseks 1:30, siis laupäeval kulus esimesele ringile vaid 1:20! Lahutades siit stardijärgse passimise ja rajal olnud tropid, siis puhast sõiduaega tuli vaid 1:17, mis andis vaatamata hommikusele mustale masendusele veidike lootust sel aastal täis sada ära teha. Justnimelt ajalises mõttes, et ikka ajalimiiti jõuda, füüsise suhtes oli peale esimest ringi veel vara hõisata....

Mõnel on ratas paks (loe: FAT). Foto: Agnes Pajur

Teisel ringil oli plaan veidi hoogu maha võtta, aga kiired alustajad ei lasknud seda mitte teha. Nimelt leidsid esimesel ringil veidi ülepannud sõitjad teisel ringil minu näol endale abistava tempomeistri, kelle sabas sõita, vältimaks ka teisel ringil ülepanekut. Mis omakorda tekitas minus asjatuid pingeid, kuna ei tahtnud ju neile jalgu jääda. Nii saigi vaatamata tahtmisele tempot alla lasta ka teine ring 1:17-ga läbitud. Kolmandale ringile minnes võtsin juba teise võileiva, vältimaks eelmise aasta nälga jäämist ning otsustasin vaatamata ümberringi toimuvale oma sõitu teha, ehk ikkagi vägisi tempot maha võtta.

Mõni on ise paks...... Foto: Agnes Pajur

Kolmanda ringi keskel läks korraks veidi raskeks, ilmselt olid kaks esimest ringi ikka liiga kiired olnud. Lasin veel tempot alla, endale tundus lausa, et saan kolmanda ringi ajaks 1:30, aga tuli hoopis 1:22! See aeg üllatas, aga kuna rada muutus iga ringiga sõidetavamaks ja kiiremaks ning uued lõigud veeresid palju paremini kui kolmapäevasel läbisõidul, siis las olla 1:22! Neljandale ringile minnes haarasin TP külluslikult toidulaualt midagi lavašilaadset ning lasin suurema pudeli koolaga täita. Kas koola mõjul või mitte, ring ise kulges üllatavalt lihtsalt, välja arvatud üks rajaosa - Puumuna singel - mis muutus iga läbitud ringiga raskemaks ja ohtlikumaks. Vaatamata sellele Puumunale, mille ristisin ümber Nutu ja Hala alleeks, neljas ring jälle 1:22-ga. Veel lavašši, veel koolat pudelisse ja viiendale, peas vasardamas mõte, et ma teen täna selle asja ära. Rada muutus järjest mõnusamaks ja enesetunne kindlamaks, eks see Puumuna tõi korraks jälle maa peale tagasi, aga viienda ringi aeg, taas 1:22, andis tiivad.

Saku100 anno 2017 võitja Sander Saar, aeg 5:19! Foto: Agnes Pajur

Enne viimast ringi pakuti juba radlerit, neelasin õlle alla ka 2 grillvorsti, veel koolat pudelisse ning läksin rajale asja vormistama. Kui eelnevatel ringidel olin ökonoomitades kõva põhjaga singlite ja ülemineku teede peal kergelt kerides puhanud, siis viimasel ringil võis veidi auru välja lasta, andsin ainult tuld. Puumuna singliga jätsin ebasõbralikult hüvasti, kasutades hüvastijätukõnes kasutatavate omadussõnadena suguelundite nimesid erinevates maailma, aga peamiselt siiski idanaabri keeles.... Kohe kergem hakkas endal!

Puumuna singel aka Nutu ja Hala allee viimasel ringil. Autori foto.

Viimane ring 1:20-ga, kokku Saku100 anno 2017 tehtud ajaga 8h6min, ilma suurustamata võin öelda, et vajadusel oleks ringi või kaks veel peale teinud, selle uskumatult hea fiilingu päritolu ei oska aga seletada. Soovin vaid, et mul seda tahtmist ja jaksu jätkuks nüüd ning ka edaspidi, sest palju raskeid ja veel raskemaid tšällendžeid on veel ees ootamas. Esimesena neist juba selle nädala laupäeval Saaremaal BRM300! Ning 50/100 aastat/maratoni projekt teeb oma kamm-päki kusagil Soome külas 28. mail! Aga nii neist maratonidest kui ka sellest 28. maist (TRR kuupäev) juba lähiajal! Kirjutamiseni/lugemiseni!!!

Häppili finitos! Tehtud, rsk, taas!!! Foto: Priit Grünberg

Tänan südamest kogu Porter Racingu peret viimatse pääl sündmuse korraldamise eest! Kui teid ei oleks, ei saakski ma kodumaa pinnal võistluse käigus nii pikalt ja nii kaua rattaga sõita!
SADA TÄNU!!!

UUS LINEUP ON ÜLEVAL!!!

* Kuna ma teistel Eestis toimuvatel ülipikkadel mtb-sõitudel (H100, JRM) ei saa töökohustuste tõttu osaleda, on Saku100 minu jaoks aasta rattavõistluseks!!!

Juurikaprofessori loeng ehk näpunäiteid laupäevaseks Saku100-ks!

Selle nädala laupäeval sõidetakse Saku, Tallinna ringtee ja Saustinõmme vahelises metsatukas üks omanäolisim kodumaine rattasõit - kaheteistkümnendat korda toimuv Saku100! Olen sellest legendaarsest sõidust ka siin blogis varem mitmel-setmel korral pajatanud, ehk siis tavalugejale ei tohiks see asi võõras olla. Uuemale tulijale aga peab veidi selgitama, sest egas keegi tänapäeval ise midagi otsida viitsi, ikka anna link ja näita teed!

Saku100 start anno 2016!

Saku100, sünniaastaga 2004, on ringidel sõidetav maastikusõit, mille peamiseks iseloomustajaks on sõna "singel", ehk siis selle sõidu rada kulgeb peamiselt mööda metsas olevad singleid - kitsaid radu, kraavipervesid, kitsaid sildasid, mudamülkaid, pehmet rabametsa, juurikaid, juurikaid ja veelkord juurikaid. Lühemalt, kuigi Saku metsas ei ole ühtegi mäge (totaalne flat), on minu enda Saku100 läbimise ajad korrelatsioonis sama aasta Haanja100 läbimise aegadega, kestavad nad 8h mõlemad, aga H100-l tuleb teatavasti ronida 1,5-1,7km!!! 

Juurikaprofessori eriline nummer...

Sõit on niisiis nii raske ja aeganõudev, et ma olen oma 11 osalemise korraga suutnud Saku metsas läbida mitte 1100km, nagu ma tahaks, vaid ainult 942km, on siis selle põhjuseks enese suutmatus või mõni muu probleem. Igatahes 158km on jäänud erinevatel põhjustel 11 aasta jooksul läbimata! Saku100 korraldajad annavad välja juurikaprofessori tiitlit ning selle saab sõitja, kes jõuab Saku100 raames läbitud kogukilomeetritega Top 10-sse! Olen hetkel selles arvestuses austusväärsel neljandal kohal, mis on ju ilus ja uhke ja tore, aga samas paneb mulle peale kohustuse seal kuradi metsas igal kevadel ukerdada, et oma väljateenitud kohta hoida! Nii ka sel aastal, kui panen laupäeval ratta joonele... Aga enne veel, kasutades ära oma professori positsiooni, tahaks ma kasvõi veidike edasi anda oma kogemust, mis tugineb 10% ulatuses kolmapäevasele raja läbisõidule ja 90% ulatuses varasemale üle tuhandele kilomeetrile Saku100 radadel!*

Kusagil Saku metsas, kunagi!

Nimelt on sel aastal vaatamata kuivale (r)ajale ja vanade tuntud singlite (Pokumaa, Tünni, Švammi, Oja, Kase, Laane, Kraavi, Kraavivalli, jpt) rajalt väljajäämisele tegu üsnagi karmi rajaga!!! Alustaks oma raja analüüsi sellele sõidetud ringile kulunud ajast, mida läks ligi poolteist tundi, mis on liiga pikk ca 16+ kilomeetri pikkuse ringi jaoks! See tähendaks laupäeval 6 ringi läbimise lõpuaega sinna kusagile 9 tunni kanti, mida on tunduvalt rohkem, kui olen varem Saku100-l täisraja läbimiseks kulutanud. 

Pommiauk tabas eile ootamatult, sest mets on
nüüdseks ümberringi maha võetud... :D

Mida ma seal rajal siis nii kaua tegin, keskmise kiirusega 10,8km/h? Kulgesin üsna rahulikult, säärase ideega, et suudaksin samas tempos laupäeval kuus ringi vastu pidada. Eesmärgiks mitte rapsida, keerulisemates kohtades võimalusel ökonoomitada, sõidetavatel metsateedel kergelt kerida, ringi alguse sirgetel toituda jne - kokkuvõtvalt hoida pulssi võimalikult madalal, et kere suudaks 9h raputamist vastu pidada. Jah, see eelnev on hea idee, aga see ei toimi, kui rada on hoopis midagi muud, kui seni! Miskipärast mulle tundub, et RB "ootuses" on porterimehed läinud seda teed, et joonistavad kogu vana metsa uusi singleid täis. On selle põhjuseks siis nö viimase võtmine enne RB-d või siis pigem pragmaatilisem mõte, a la vaadake kui palju siin erinevaid radasid on, siia küll ei saa RB-d teha! On see plaan kuis on, aga minu hinnangul on umbes veerand/või/kolmandik selle aasta Saku100 ringist joonistatud  nö singlitoorikule, ehk siis uuel metsaalusele, kus kulgemine on raske, eriti raskel ratturil, nagu mina!

Kunagi Saku100 radadel.....punkri drop!

Ring algab lihtsa kilomeetriga Saku terviseradadel, kusagil Pokumaa kandis keerab rada vasakule metsa ja väljub sealt Pokumaa silla kaudu teele. Edasi tuleb kunagine kolmapäevaku lõpulõik, siis Põdra singel (kuiv ja 100% sõidetav). Seejärel hakkab peale, kõigepealt uuemavõitu Švammi 2 (turbane kraaviperv), mis viib välja Raiesmiku singlile, aga oodatud Švammi ja Tünni singlit ei järgne, rada keerab hoopis paremale, käib kõva põhja mööda ringtee ääres ning tuleb tagasi Veneetsia ja Lenduri singlitele. Sealt edasi läheb raskeks ja igavaks - raiesmikku pidi on veetud poognaid siia-sinna, ehk siis mingil hetkel on laupäeval raiesmik rattureid täis, kes ei saa aru, kus ja kes nad on! Egas ma isegi aru saanud, kus ma olen? Mõned kraaviperved ja kiired singlid tulid tuttavad ette, aga kohe oli vanal heal rajal lint ees ja 180 kraadi tagasipööre uuele, sõkkumata singlile. Ja nii kordi ja kordi järjest. Vahepeal tundsin ennast olevat Oja singlil, aga enne neid kurikuulsaid sildasid taas vasakpööre ja uus rada. Siis tuli maa alt Pommiauk, ootamatult keset kuradi raiesmikku!?! Sain hakkama, aga hakkama ei saanud Pommiaugu järgse imeliku laskumisega piki sammalt. Teine kord pidin kogu ringi ajal jala maha panema ehmatusest, kivide ees. Tegu oli tegelikult nö rock-gardeniga, mis mulle tundus rohkem Saaremaa kiviaiana...

Jõuaks laupäeval sinnani.......

Peale Pommiauku lootsin kiirele Rebasehotelli sinkule, aga sattusin hoopis kraavi äärde ja siis korraks, vaid korraks, kaeviku põhja kiirele mõnusinglile. See lõbu lõppes kiiresti, sest ees ootas pööre vasakule metsa, tutikale ca 1km pikkusele samblalõigule, mis viiski läbi terviseraja lõigu välja Käsna singlile, mille lõpust jääb ringi lõpuni napp kilomeeter. Ca 3km uut sammalt, ca 2km uut raiesmikku, kuradima vähe kiiret ja mõnusat ca 10-aastast singlit, ca 4km metsateed/terviserada. Quo vadis, Saku100?

* Aastal 2013, kui Saku100 ei toimunud, sõitsin omaalgastuslikult läbi 100km Saku metsas, ehk siis tegelt on 1000km ammu täis.....

Back in track!

Kert Ämmapetsi kuulus sõnum - võta, aga pane tagasi - mis võttis kokku eelmise postituse ja tähendas ülekurnatud organismile hingetõmbeaja andmist, võrdus minu, kui trenninarkomaani, jaoks umbes kuuajalise šokivangistusega range režiimiga koloonias. Kui ikka organism on harjunud aeg-ajalt sportlikke litakaid saama, siis kuupikkune vaikelus vegeteerimine paneb ennast tundma loomana, kes on "vabana sündinuna" sunnitud kuu aega elama Tallinna loomaaia puuris!

Pilt: http://yogscast.wikia.com

Kuigi tegin nädal peale DNF-iga lõppenud Pässa raba maratoni inertsist läbi selle aasta esimese, 200km pikkuse breveti, siis 300-le brevetile igaks juhuks ei läinud (teen selle järgi 24.05) ning ka Varssavi maratonil jooksvaid sõpru jälgisin renditud linnaratta seljast. Vändra maratonil oli minu nime taga DNS, sest ootasin tol hetkel analüüse erinevate organismi osade talitluse ja korrasoleku kohta. Kuna eelmisel nädalal laekunud analüüside vastused õnneks miskit paha ei täheldanud, siis oli paras aeg vegeteerimine lõpetada ning asuda võidupühal ühe selle aasta pääsündmuse starti!

Minusuguste "sportlaste" jaoks on üldjuhul mõne Eestis peetava võistluse poodiumile pääsemine välistatud! Kuna erand kinnitavat reeglit, siis mõnikord ikka juhtub, kasvõi jääl uisutamises. Minusugused pääsevad poodiumile vaid pikka vinnaga, visadusega, aga see poodium on kahjuks vaid virtuaalne! Ehk siis otseselt poodiumi peal manti ei anta, aga teiste osalejate poolt väike respekt on ikka! Ja kui nüüd otsekohene ja aus olla, siis sellest mulle piisab! Olen osalenud 11-st peetud Saku100-st kümnel ning ka sel aastal, kui Porteri mehed otsustasid vahe-aasta teha ning sõitu ei toimunud, tegin ma ikka Saku metsas õigel päeval sada ära. Kuigi seda nö partisani-sadat ametlikud annaalid ei kajasta, olen ma ka ilma selleta Saku100 raames läbitud võistluskilomeetrite ehk Juurikaprofessorite arvestuses auväärsel kolmandal positsioonil, nagu ka eelpooltoodud link näitas!

Läinud laupäeval Sakus joonele asudes, kus ette ritta lubati vaid juurikaprofessoreid, olin ma kahevahel - ühelt poolt kohustas kolmas koht (eriti kui järgnev professor Tarmo Neemela istub 2km tagapool) igal juhul sada ära teha, teisalt kummitas peas ikka see kuu aega tagasi ilmnenud ootamatu terviserike! Otsustasin alustada vaikselt ja vaadata nö töö käigus, mis sest asjast saab! Vastavalt staatusele esireast startides otsustasin kohe peale stardipauku kõrvale tõmmata ja umbes kolmveerandi ca 170-st startijast mööda lasta, eesmärgiga üsna pea algaval Pokumaa singlil rahulikult kulgeda ning enesetunnet kontrollida. Õnnestus - Põdra singlil, mis oli eelmise aasta rämedast hard-core palgisinglist imeläbi muudetud ninnu-nännu vaipadega kaetud pehmosingliks, loksus tempo ja ümbritsev seltskond paika. Pulss loksus 145 kandis, minek oli mõnus. Järgnev Veneetsia singel võinuks selle aasta kuiva rajaga vabalt kanda Gobi nime! Lenduri singel ja sellele järgnenud Kraavi singel tõid näo naerule, koogitükk ma ütlen! Edasi tulnud J. Laasi ja Pauna singlid ainult süvendasid arvamust, et eelmise aasta kiun liiga raske raja kohta on rajameistri ära pehmostanud ning sel aastal on korralik lebo ees ootamas...

Kusagil singlite avaruses. Foto: Viljar Saare

Siis aga lajatas Kraavihalli (loe: Kraavivalli, aga seda ma sain teada alles finitos) singel, mis purustas tekkinud roosa unelma. Täisjäiga rattaga, millel pole ühtegi amorti, oli juba esimesel ringil seda Hallivanameest (või mis iganes selle singli nimi oligi) seljatada paras piin. Porimatiga kaetud sild ujus ning minu mõistus keeldus seda ratta seljas alistamast. Järgnes kurikuulus Oja singel, mille teine sild oli saanud nii korraliku down-grade'i, et ei suutnud seda kordagi kuuest katsest seljas alistada! Uhh, järgnevad Igivana, Sõnajala, Pommiaugu ja Rebasehotelli singlid olid vaatamata kahele võimalusele minna otse või valida kanaliin (chicken-line) taas korraks uinutavad ning ning suutsid paisata just möödunud koledused sügavale mälu kõvaketta äärealadele, kui Kännu, Fukushima ja Koolme singlite ühispauk tõi Valge Daami taas peidust välja! Kuna täisjäiga single-speediga ei ole kuidagi võimalik säärasel nõudlikul rajal pulsinumbreid jälgida, lasin selle kinnisidee vabaks! Enne ringi lõppu ootas mind ees veel kurjakuulutava nimega Käsna singel, mis võiks tegelt kanda Svammi nime, nii kuradi imev oli see!

White men can't jump?

Teisele ringile minnes oli selge, mida karta ja nautida ning täitsin vaid käsku. Kolmandale ringile minnes haarasin igaks-puhuks võileiva, millega eelmisel aastal olin ringi (loe: pooleteise tunniga) hiljaks jäänud! Vaatamata õigeaegselt konsumeeritud võileivale muutus kolmanda ringi Oja singli padrik nii pimedaks, et otsustasin raudselt vaid 4 ringi ära teha ning siis maha tulla, alla anda! Sitta sest kolmandast professorikohast, nii raske oli olla! Sillad läksid kitsamaks, puud hakkasid ettevaatamatult üle raja jooksma ja esimesel ringil kusagil peidus olnud juurikad leidsid tee valguse kätte!!! Matkatarkus number üks ütleb sellisel juhul, et viska haamer minema, läheb kergemaks!

Seda raja elementi ehk Punkri Drop'i mina teha ei julgenud... :(

Neljandale minnes rebisin veel ühe võileiva ning haarasin kaasa pudeli koolat! Endalegi ehmatuseks oli see 0,75l koolat Veneetsia alguseks ehk siis ca 15 minutiga otsas ning Oja singlil läks kohe valgemaks! Elu tuli tagasi! Vaatamata iga mülka nimelise maakaardile kandmise erineva, peamiselt venekeelse suguelundi, nimega jõudsin neljanda ringi lõpuni! Võtsin kogenud baarikärbsena veel ühe pudeli koolat ning peale Hallivatimehe singlit hakkas 100km tunduma reaalsena!

Seal 100km lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik!

Viimasele ringile minek on alati mõnus - tead täpselt, mis ees ootab ning vajadus tagasi hoida, millekski säästa, puudub! Veel üks kolmveerand liitrit koolat kaasa ja nautima! Tõsiselt! Enne Pokumaale mahapööret on mõnus pink - istusin seal tervelt viis minutit ja puhkasin, nautisin metsa ja seda, et kohe saab 100 tehtud! Aega ju oli, sest olin kontrollajast, ehk viimasele ringile mineku pääsu sulgumisest juba läbi ning üle tunni eespool. Kiiret polnud kuhugi, sest ka saunabuss lubas kõik ära oodata! Kui nüüd takkajärgi filosofeerida, siis Saku100 esimene ring on nö noorukiaeg, kus oled loll ja tugev, kõik on lubatud ning elu on lill. Teine kuni viies ring on töömehepõli koos keskeakriisi ja muu sinna juurde käiva jamaga ning viimane ring on pensionäri paradiis, kus saab nautida elu, varasemalt valatud higi arvel! TEHTUD! KOLMAS KOHT KAITSTUD!

Rõõm tehtud tööst!

Dist: 96,3km

Time: 8:13:47
HR av/max 151/174
Energy: 7423kcal
Neist numbreist loen välja vaid üht - tervis lubab! Ehk siis - I'M BACK IN TRACK!!!
Homme õhtul Harju-Kosel kell16:00 stardis, et läbi sõita BRM400, ehk 400km rattaga maanteel kontrollajaga 27h20min! Palju naelu mulle kummi kõigi teie poolt!!! :)