Esmaspäev, 24. veebruar 2014

100 kilomeetrit üksildust!

Laupäeva hommik algas peldikus. Ja jätkus peldikus ja ..... peldikus. Peldikutuuri vahepeal käisin hommikusööki endale vägisi sisse surumas ning see tekitas kohe ka uue probleemi - alumisele pulbitsevale pajale lisandus ülemine pulbitsev pada. Takkajärgi ei taha ma uskuda, et eesootav 100km pikkune uisusõit mul põhja alt lõi, pigem oli tegu ikka soome köögi eripäradega või siis juba kusagilt kodumaalt üles korjatud lokaalse ja ajutise viirusliku toidumürgitusega. Aga vaatamata kehvale olekule tuli starti minna, sest vastupidine oleks mõeldamatu olnud. Tulla kodust nii kaugele, maksta ära mõõdukas osavõtutasu ning siis alla anda, loobuda? EI! 
Finland Ice Marathon'i 12,5 kilomeetri pikkuse ringi finišisirge...
Loivasin hotellist kuidagi stardipaika tegema olulisi otsuseid, mida selga panna jne. Kuna pideva öökimistunde tõttu minu mõte tol lõpliku otsuse tegemise hetkel eriti ei töötanud, olen nüüd takkajärgi rahul, et suutsin teha siiski õiged otsused - üsna õhuke, aga samas tuulekindel riietus, paksud kindad ning kaela 2 buffi, millest ühega saaks vajadusel kõrvad katta! Enne starti küsis minult näiteks ka Haanja100 MTB lõpetanud kohalik uisutaja Marika Moilanen, et ons mul mingi ajaline eesmärk. Minu vastus oli, et üritan rajal olles terveks saada ja 100km läbi sõita. Strateegia oli lihtne - üritada nii kaua kui võimalik peagrupist või  siis kasvõi "India pundist" hammastega kinni hoida ning kuidagi lõpuni kulgeda. Lihtne mõelda, raske teha, sest veel enne 2km märki ma juba peagrupi sabast pudenesin, sest iga järgnev kiire liigutus oleks kaasa toonud vägisi sisse aetud niigi vähese hommikusöögi kohese ja kiire kõrikaudse väljutamise uisurajale. Lasin jala sirgu ning asusin ootama hindusid!
Meie, 100km, start!
Aga neid ei olnud ja ka ei tulnud, nad olid ikka pikalt maas juba. 3 hindut jõudsid mulle järele alles esimese ringi lõpus, aga neist polnud palju tolku, sest kaks meesuisutajat läksid oma teed, jättes mind koos ühe daamiga maid jagama. Miskipärast me aga ei sobinud kokku, sest vastutuules ei suutnud tema minu tuules püsida, samas allatuule lõikudel läks tema jälle pikalt ette. Aeg-ajalt läksid minust mööda või möödusin ma ise 200km uisutajatest, kes olid startinud juba kell 7 hommikul. Möödujad olid liiga kiired, et neile tuulde võtta, möödutavad aga olid liiga aeglased, et neid vedada. Nii ma siis üksi jäingi ja terveks distantsiks, võitlema mitte ainult kilomeetritega, vaid ka tuule ja tuisuga, mis vahepeal muutus üsna rõvedaks, torkides jäänõelu silmadesse ning kattes üsnagi pragulist jääd lumekihiga, mis omakorda põhjustas ebavajalikku koperdamist. Olgu siinkohal öeldud, et suutsin kogu distantsi vältel siiski kahele jalale jääda, kuigi korraks oli üks abistav käsi ka lisaks jalgadele jääle toetumas.
Selfie ca 20km/h kiiruse pealt viimaselt ringilt, kui tuisk oli juba vaibunud!
Kuuendal ringil hakkas asi ikka üsna kreisiks muutuma, vastutuule tuisulõikudel pidin prillide puudumise tõttu ühte kätt kapteni-stiilis silmade ees hoidma ning teine käsi läks reie peale lihastele toeks selle kuradima tuule vastu, mis ilmselt just selleks ringiks ületas kaugelt lubatud 10m/s. Õnneks ei tekkinud korrakski allaandmise mõtet, sest enne starti pulbitsenud sisemus oli rahunenud ning suutsin endale igas allatuule lõigus sõbra leida. Viimasel ringil jätsin nimeliselt hüvasti kõigi kolme rõveda vastutuulelõiguga. Jah, olin neile lõikudele rusutuse ja üksilduse tõttu juba nimedki välja mõelnud, aga nende nimede siin blogis avaldamine nõuaks 18+ reitingu lisamist blogi juurdepääsule....
200km liidrid minemas oma viimasele, 16-ndale, ringile.
Olin enne Soome minekut mõelnud ka ise selle 200km läbimisele, aga see oleks eile olnud selgelt üle võlli üritus ja seda vaatamata sellele, et mul tekkis ca 90-nda kilomeetri kandis isegi koriseva kõhuga selline võitmatuse tunne, et võiks sõita veel ja veel. Tõrjusin need mõisnikumõtted kiiresti kõrvale või siis pigem suunasin aasta aega edasi, et siis see 200 ära teha. Ja tundub, et meil on järgmiseks aastaks koos vähemalt neljane punt, et see 200km koos ära teha. Lepime siis nii kokku, et sõidame 15 ringi koos ja las siis 16-nes ring otsustab, kellest saab esimene uiskudel 200km läbinud eestlane....
Kui Soomes on sauvakävely, siis peab ju olema ka sauvaluistelu!!!
50km kepiuisutamise start!
Kui selle postituse pealkirja inspireerinud Nobeliga pärjatud Kolumbia kirjaniku Gabriel García Márquez'i romaani tegelased elasid tervelt sada aastat üksilduses, siis mina pääsesin veidi vähemaga - pidin eile üksinda tuisuga võitlema vaid 4 tundi ja ligi 44 minutit, saades mingi 16-nda koha! 
 
Heameel 100km lõpetamisest on pildilt näha....
Kuigi see kogemus sealt Kallavesi pealt oli valus, sest uisk ja tuisk ikka ei sobi kokku ning üksi tuult murda on ülinõme, siis järgmisel aastal teeme selle 200km ära!!! Minu sõna selle peale!!!

Reede, 21. veebruar 2014

Uus 100!!!

Olen oma senises elus võistlustel läbinud 100km pikkust distantsi neljal eri alal - maanteerattal, kanuuga, suuskadel ja maastikurattaga. Homme on mind ees ootamas uus kogemus, uus century, ehk 100km uiskudel! Olen hetkel nimelt Savo maakonnas Kuopios ning homme kell 9:00 antakse start Finland Ice Marathon 100km pikkusele distantsile. Sõidetakse looduslikul jääle tehtud 12,5km pikkusel ringil, mida tuleb läbida siis 8 korda. Täna sõidetud testiring näitas, et rada on küll veidi praguline, aga piisavalt ettevaatlikust üles näidates on tegu üle keskmise kiire jääga.
Sõbrad, kes mind siia kaasa kutsusid, ärgitasid mind küll algselt, teades minu tõmmet ülipikkade distantside poole, osa võtma selle uisufestivali peasündmusest - 200km pikkusest distantsist. Selle 10-tunnise kannatuste raja lisaboonuseks pidi olema selline väike nüanss, et ükski eestlane pole varem seda distantsi läbinud. Peale väikest mõtlemist, õigemini siis üleeilset proovisõitu Männiku järvel jõudsin oma mõtetes selgusele, et minus ei ole, vähemasti veel sel talvel piisavalt sisu, et 200km pikkune väljakutse vastu võtta. Eks ma homme olen veidi pädevam selgitama, miks ma olen praegu nii kindel, et ma kahtesadat teha ei suuda või siis pigem, miks ma seda lausa kardan.
Homse Finland Ice Marathoni finišisirge - lai ja praguline...
Õnneks andis ilmataat veel kodus Eestis niipalju hõlpu, et sain üleeile Männiku karjääris veidigi erialast trenni teha, ehk siis uisulihast arendada. Tahtsin ka veel eile Võrus Tamulal mõned ringid teha, et oleks saanud nö kolme päevaga teha kolm uisusõitu kolmel järvel - Männiku järvel, Tamulal ja Kallavesil. Aga eile Võrus lõuna paiku sadama hakanud märg lumi ja liig kiireks kujunenud päev nurjas selle põneva plaani - läbida uisuradade otsingul kahe ööpäeva jooksul tervelt 1000 kilomeetrit. See maa sai ju tegelikult läbitud, vaid Võrus jäi uisutamata, see-eest täna Kuopios sai jalg uisuseks tehtud.
Üleeile Männiku karjääri järvel, viimatse peal jää!
Aga homme pidavat targemate (loe: varem osalenud) meeste sõnul taktika olema lihtne, esimesed kaks ringi tuleb sõita kindlasti kiiremini kui 25km/h, et pääseda enne tund aega hiljem antava 50km pikkuse võistlusmaa starti kolmandale ringile. Tänane mitte just võistlustempoga tehtud 1 ring ajaga 31:03 annab selleks lootust. Aga peale seda kahte ringi tuleb iga hinna eest kuidagi kellelegi tuulde saada ning lõpuni kannatada. Sest täna kukkus ikka vastutuule lõikudel kiirus alla 20km/h, samas kui allatuult sõites oli tunne, et keegi lükkaks kergelt tagant. Ehk siis grupisõit on ajavõit, oleks ainult gruppi ja mõistvaid soomlasi-hollandlasi-rootslasi-venelasi-kanadalasi jne, sest siin on ikka tõsine rahvaste paabel!

Palju edu mulle kõigi Teie poolt!!

Neljapäev, 13. veebruar 2014

Isiklik rekord, oli seda nüüd siis vaja!

Jooksin pühapäeval Rakveres maratoni, oma 24-nda. Jooksin enda kohta hästi, sest ületasin 2 minuti ja 31 sekundiga oma senise parima maratonitulemuse, mille olin jooksnud 14 kuud tagasi Vändras. Ja seda vaatamata jäisele ning seetõttu ülilibedale rajale, mis pani kaasjooksjaid juba ette rada kartma ja kiruma ning hiljem seda jooksu lausa uisujooksumaratoniks nimetama. Kõik see peaks ju suurt heameelt tegema?
 4:05:49
Jah, kindlasti oli mul lõpetamise hetkel ja lõpuaja teada saamisel korraks meel hea! Aga kogu selle nädala ja veel ka täna, juba tervelt 4 päeva peale seda jooksu, olen küsinud endalt ikka ja veel, oli seda nüüd siis vaja? Sest hetkeline õnnetunne asendus kiirelt valuga ning see valu pole minu jalgadest senini lahkunud. Iseenesest on sellest valust probleemi tekitamine imelik, sest üldtunnustatud tõe alusel peavadki jalad peale maratoni valusad olema ning lihaste taastumine peabki aega võtma. Jah, nii see üldiselt on, tavalisel maratonijooksjal - sellisel, kes valmistab ennast aastajagu ette ning siis jookseb ühe maratoni. Ning teeb seda nö kogu raha eest, paneb täiega, jookseb ennast pikali ... ning pärast põeb pikka aega. Jah, nii teeb tavaline maratonijooksja, aga mina ju nii ei tee! Mina jooksin eelmisel aastal 11 maratoni, viimased 8 neist vaid veidi enam kui 100 päeva jooksul. Veel 2 nädalat tagasi läksin järgmisel päeval peale Pääsküla raba talvemaratoni Viljandisse uisumaratonile ning suutsin ka seal normaalselt sõita. Mis siis nüüd lahti on? Kas tõesti need hädised 9 minutit, mis ma Rakveres, võrreldes Pääsküla rabaga, kiiremini jooksin, panid mulle kabelimatsu? Või oli see miski muu, selle üle üritangi veidi arutleda.
Rakveres enne starti. Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
9 minutit 42,2km kohta tähendab 12 sekundit kilomeetri kohta. See ei ole nii suur kiiruse vahe, et seletaks niipalju kehvemat maratonijärgset olekut. Mis ikka selle oleku põhjustas?
Rada? Pääsküla ja Rakvere rajad on oma põhiolemuselt nagu öö ja päev - asfalt vs rabarada, aga nagu öösiti on kõik kassid hallid, peaks talvel kõik rajad valged olema. Nii siiski ei olnud, sest Pääsküla raba kinnitallatud lume asemel oli Rakvere-Vinni kergliiklusteel ilus jää, mis teise ringi ajal kippus minu meelehärmiks, teiste jooksjate rõõmuks, ära sulama. Jooksin nimelt jäisel pinnal hea pidamisega naeltossudega, aga teisel ringil pidin nii jalgade kui ka naelte säästmiseks asfaldi servast lund või jääd otsima. Kas see kitsal lume- või jääribal jooksmine-balansseerimine pani lihastele selle matsu? Ei usu!
Toitumine?  Kuigi olen hetkel üldiselt nö vaegtoitumise peal, siis vähemasti enne maratoni laadisin ennast korralikult, nagu tavaliselt. Rakveres ei olnud võimalust oma jooki rajale ootama sättida ning kuna TP-teenindaja ei osanud spordijoogi marki nimetada, siis piirdusin terve distantsi jooksul vaid magusa teega. Olen nüüd viimased maratonid läbinud peaaegu puhtalt spordijoogi ja koola pealt, võttes ainult mõnikord laualt tüki banaani või peotäie rosinaid. Seekord polnud mingit isu süüa ja ega aega ka polnud. Teisel ringil minu jaoks üllatavalt kõrgele tõusnud pulsi tõttu võis selles tees olevast suhkrust organismile väheks jääda ning kuna ma midagi juurde ei söönud, siis võis keha minna vaid eriolukordades kasutatavate varude kallale ning praegune valu võib olla tingitud süsivesikutest kuivale jäetud lihastest? Võimalik!
Lihtsalt kehv päev? Tavaliselt jooksen maratoni esimesed 5 kilomeetrit pulsiga 145 ning nende kilomeetrite jooksul paika loksunud tempoga liigun lõpuni, ehk siis maratoni lõppaeg sõltub esimeste kilomeetrite kiirusest. Pühapäeval Rakveres aga sai miskipärast (kevadine karjainstinkt?) minema mindud 150-se pulsiga, mis tegi tempoks 5:50min/km ning selle tempo hoidmiseks läks juba enne poolt distantsi pulss üle 160 ning viimastel kilomeetritel lausa üle 180!!! Samas tempot alla ka ei tahtnud lasta, sest isiklik ju paistis.... Aga selle isikliku pärast saigi ligi 3 tundi joostud puhta punases!!! Kas siia ongi koer maetud? Võimalik, aga näiteks ka Tartu Suusamaratonil panen tavaliselt 3 tundi punases. Ja siis ei ole tagajärjed nii hullud!
Kokkuvõttes ei oskagi lõplikku diagnoosi panna, eks ta nende kahe viimase punkti pluss Tambovi konstandi sümbioos ole! Järgmine kord loodan targem olla, sest inimene pidi ju kogu elu õppima!
Sel aastal jääb Otepäält Elvasse punases panemata...
Foto: Peeter Liik. Allikas: tartumaraton.ee
Eile ei viitsinud enam pikutades jalgu valutada ning otsustasin ravile minna. Raviplaaniks siis matk rabas, lootusega, et läheb paremaks. Ligi kümnekilomeetrise matka ajal sai mingi 4 kilomeetrit vahelduva eduga ka sörgitud, sest liikudes vallandunud hormoonid kaotasid valu. Õhtul oli aga valu tagasi. Kuna täna hommikul oli juba peaaegu et olemine, siis sörkisin rabas küll väga aeglaselt (7:10min/km), aga pikalt, tervelt 10km. Jooksu ajal oli väga hea olla, praegu diivanil istudes taas valutab. Kaua võib???

Esmaspäev, 10. veebruar 2014

200!!!!

Kauge 2007. aasta sügisel tegin esimese argliku katse oma mõtteid veebipäevikusse ehk siis blogisse kirja panna. Järgmise aasta jooksul lisandus veel üks postitus ning kui 2009. aasta kevadel olin teinud taas ühe postituse, küsis sõber Margus, et kas siia blogisse tehaksegi üks kanne aastas??? Takkajärgi ei tea nüüd, kas see Marguse sõbralik torge oli sütikuks või hakkas endal üle ääre ajama, igatahes aasta 2009 tõi siia lugemiseks juba 11 postitust. Järgmisel aastal alanud täispika triatloni unistuse täitmine, mis küll lükkus vedelaks löömise tõttu edasi järgmisele aastale, tõi siia juba 21 sissekannet. 2011 ja selle blogi päises toodud unistuse täitumise aasta oli kirjanduslikult senini kõige viljakam - lausa 70 postitust.
Esimesel täispikal augustis 2011!
Sealt peale olen ise olnud valivam - iga osaletud spordiürituse või pikema trenni järel pole kohe kribama tõtanud, vaid olen natuke lasknud asjal seedida. Ning mõnigi kord on uuel hommikul möödunud päeva suhtes hoopis teine tunne, kui nö treeningu-võistluse järgse äksiga tunnetatud. Ehk siis aastast 2012 hakkas kvantiteet vaikselt asenduma kvaliteediga - ma vähemasti ise loodan nii. Aeg-ajalt olen siin ka targutama hakanud ning jaganud õpetussõnu kasvõi näiteks Tartu Suusamaratonil tulemuse tegemiseks või selle sama sõidu läbimiseks erakordse külmaga.
Kodukootud vildist bahillad sõitmiseks -20 kraadise pakasega..
Mõnikord on ka seda ette tulnud, et olen sõna võtnud nö peavoolumeedias päevakorral olevates küsimustes - äkksurm jooksuvõistlusel, Rait Pallo või Raul Olle juhtumid. Ja mingil määral olen oma blogi kasutanud ka oma väikeste ettevõtmiste - reiside, ürituste või suusamäärimiste promomiseks. Oma tuba, oma luba!!!
Sel aastal jääb vähemasti see töö tegemata.....
Viimasel ajal aga ei suuda ma ennast enam miskipärast forsseerida ning mitmed alustatud postitused on jäänudki alustatuteks. Kas kõik on kunagi varem juba öeldud ning iga toimuv sündmus on millegi déjà vu? Kas 10 aastaga, mil ma olen nüüd nö spordiharrastaja olnud, on ring täis saanud? Kas seitsme aasta jooksul selles blogis avaldatud 200 postitust on lagi?

Quo vadis, Holdeni blogi?

Kolmapäev, 5. veebruar 2014

Stressivaba(d) maraton(id)!

Oled sa mõnikord mõelnud, et saaks kunagi sõita suusamaratoni nii, et ei pea ei sõidu eel-, ajal-, ega järel mõtlema sellele, kuidas läks, mis koht tuli või kas see teibitud Tartu mees saab taas sind oma heidetute nimekirjas sättida endast tahapoole (sest temast ettepoole tulijaid ju ei mainita)? Kui need eelnevalt ülesloetletud probleemid on sinu jaoks valusad teemad, siis aitab sinu enesehinnangut tõsta mõni Kesk-Euroopas peetav, Worldloppet’i sarja kuuluv, suusamaraton!
Reedene lumeproov Ammergau orus...
Kuna selle aasta Eesti suusatalv oli taas kiskumas sinna folkloori juurte juurde, ehk peale kolme suvekuu pidi Eestis valitsema veel 9 kuud sitta suusailma, siis otsustasin veel läinud vana-aasta õhtul ennast ja ka paari sõpra kirja panna Austria piiri ääres Saksamaal Ammergau orus toimuvale WL-sarja suusamaratonile nimega König Ludwig Lauf! Ja et kilomeetri hind ei tuleks liiga karm, panime ennast kirja ikka mõlemale – nii laupäeval toimuvale vabastiilis, kui pühapäeval aset leidvale ja SwixSkiClassic’u sarja kuuluvale klassikamaratonile. Olgu siis kohalike maratonidega võrdlusmomendi tekitamiseks lisatud, et ühe maratoni hind oli 48€, kahele korraga sai ennast kirja panna aga vaid 60€ eest.
Austrias meie elupaiga ees, taamal Saksamaa kõrgeim mägi...
Kes seletab lahti, mis mägi ja miks Austrias ehk siis, mis värk sellega on?
Kuni 2000km kodust eemal toimuvatele maratonidele mööda maad sõit on küll üks parajasti ebamugav ettevõtmine, aga vähemasti 6 osaleja puhul on see ajutist, 24-tunnist, ebamugavust ära kannatades rahakotile ikka pöördvõrdeliselt soodsam kui lennusõit. Ja nii sõitsime ka meie – Võrust Oberammergausse keris kokku 2150km ning see võttis ca 26 tundi aega. Aga see selleks, ma ei taha lugejat rohkem kommunaalprobleemidega tüüdata ning lähen kohe kõige tähtsama juurde!
Konkurendid olid juba neljapäeval kohal suuski testimas.... :)
Laupäevaseks uisusõiduks lubati 12 kraadi sooja – käisin õhtul läbi erinevad võimalused kaasavõetud riiete osas ning tegin otsuse, et võin ju teisel ringil juba sooja päikese käes (kehvade lumeolude tõttu sõideti 2x23km ringi) oma vana suusakombe püksid ribadeks tõmmata ning lühkaritega finišeerida, lihtsalt show pärast! Hommikul stardipaigas termomeetrit vaadates tõmbasin õhukese kombe asemel aga tavalised paksemad suusapüksid jalga ja unustasin eelneva. Sest vähemasti auto kraadimõõdik näitas pool tundi enne starti veel miinus kolme kraadi!
Viimane stardirida, päike juba kütab, kaif on ees ootamas!
Stardis läksime koos venna Ivoga kõige lõppu, eelkõige seepärast, et polnud mingit aimu oma võimetest suuskadel ning teiseks ka seetõttu, et möödasõit igasugu kiirelt alustanud lammastest annab hiljem tiivad. Nii ka läks – juba esimestel kilomeetritel lasime oma pulbrisuuskadel endast looma välja ning mõnuga sai möödutud igasugu fruktidest – parukalaadse soenguga naistest, pika valge habemega meestest ning mõnedest tegelastest, kes olid just 5 minutit tagasi vist suusad esimest korda jalga saanud!!! Kusagil 5km peal loksusid jõujooned paika – saime nö omade sekka. Sõit läks mööda alpiaasasid, kus suvel ilmselt vohavad alpikannid. Nüüd aga oli kahelt poolt rada lumi kokku korjatud ning sellest keskpõrandale kokku rada tehtud – asi seegi! Esimene 23km sai kaetud ajaga 1:17, mis tundus endale küll liiga kiire tempona ning see tunne ei olnud petlik – teise ringi alguse tõusudel hakkasid triitsepsid SOS-signaale saatma. Aga see oli ka mõistetav, kuna minu selle suusahooaja ettevalmistus (loe: Tartu Suusamaratoni ettevalmistus) oli rajatud vaid ühele kaardile – TSM JÄÄB ÄRA!!! Ning just seetõttu olid minu käekesed saanud sel hooajal vaid 111km sellist treeningut, kus neid käsi või siis pigem suusakeppe vaja oli. Kogu muu treening oli tehtud jooksuna, ehk siis ainult jalgadele!
Kurat, sihukesel rajal pidime sõitma!!! Pilt tehtud väikesel laskumisel
sõidu pealt. Kell 12 päeval hakkas kirikukell ka veel lööma......
Teise ringi keskpaigas peale metsavahelisi laugeid tõusukesi taas alpiaasadele jõudes võtsin käigu välja, sest päike küttis ning polnud enam tarvidust sooja saamiseks kiiremaid liigutusi teha. Lasin pulsi 125 kanti ja lihtsalt kulgesin - võin julgelt öelda, et kunagiste 30 aasta taguste isa ja vennaga ettevõetud kevadiste koorikusõitude kõrval oli laupäeval raudselt tegu minu elu ühe mõnusaima suusatamisega - tõeline kaif!!!
Sihukese koleda kiviseina alt pidime
2 korda päikese käes läbi sõitma...... :)
Aasadel paunasid tehes nägin ka oma venda mingi 4-5 minutit tagapool liikumas ning otsustasin veel tempot alla lasta, et temaga koos lõpetada. Kulgesin need sõidu viimased 13km kaassõitjatega suheldes, pilte tehes ning tuleviku masendushetkede jaoks ilusaid mägedevaateid mällu tempeldades. Ootasin veel finišikoridoris mõned-kümned sekundid oma selle hooaja esimest suusasõitu teinud venna järele ning sõitsime siis koos üle lõpujoone. Tulemus ja koht ei omanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, sest kõik muu oli palju olulisem!
Laupäevane after-ski Ehrwaldi parimas kõrtsus.....
Pühapäevase klassikasõidu jaoks, mis kuulus SwixSkiClassicu sarja ning millest tegi ilmselt ülekande ka Eurosport, oli aga Ammergau orul oma plaan. Hommikul hakkas väikeste miinuskraadide juures vihma sadama, mis pidi lõunaks üle minema tõsiseks lumesajuks korralikus plusskraadises ilmas. Veel hommikul telekast nähtud pildid Linzist, Austriast, kus sadas maha meeter lund, panid veidi kukalt sügama. Õhtune otsus kasutada pidamiseks ökovarianti, ehk siis sajast liivapaberit, hakkas tunduma üha õigema otsusena. Aga määrde või selle puudumise pärast põdeda polnud tegelikult mingit vajadust, sest ees oli ootamas taas üks stressivaba suusasõit ilusate mägede vahel.
Taas start ja tagarida! Poolteist tundi peale starti läks lumesadu nii
tihedaks, et pildil olev kopter oli sunnitud ajutiselt maanduma!
Ronisin taas viimasesse ritta, ehk siis startisin ca 2100-nda koha pealt. Karestatud suusk pidas, vähemasti kuni kolmekraadiste tõusunukkide peal ning seetõttu liikusin esimese 9 kilomeetriga mingi 1000 kohta ettepoole. Taas seal alpiaasade peal sai selgeks, et paaristõuget mul sel talvel ei ole ega ka tule, seetõttu lasin käed sirgu ning liikusin pidevalt suheldes-mölisedes (nii eestlaste kui väljamaalastega) vahelduvtõukega ringi lõpu poole. Kuna olin sellele nö lisamaratonile saanud ennast regada vaid 12 euro eest, siis tiksus esimese ringi poole (ehk siis juba veerand maratoni) peal taksomeeter täis ning mingit vajadust kõvaks ajada ning ikka poolvägisi kaks ringi läbi sõita, mul enam polnud. Sest suusatamine, kui inimesele loomuvastane tegevus, peab olema mõnus - mingit mõtet pole ju vägisi, vastu tahtmist, suusatada. Aga just seda see pühapäevane sõit oli, sest niigi vähese lumega kokku kraabitud rada lagunes, suusajälg laperdas, üha rohkem tuli jälje seest maad välja jne. Teisele ringile mineku puhul oleks minu jaoks tegu olnud vägistamisega, mille eest võib paragrahvi alla minna. Õnneks silmasin enne esimese ringi viimasele kilomeetrile suundumist, et ässad on minust paar kilti tagapool teel finiši poole ning analoogselt viimase aja Eesti teatetiimidega MK-sarjas on mul võimalus ringiga pähe saades iseendale disklaff  (sic!) välja kuulutada!?!
Kahelt poolt rada võetud lumega kuhjati keskpõrandale sõidetav
osa kokku. Aga sula tegi jälje parajaks umbluuks......
Astusingi rajalt ilma igasuguste süümekateta maha - vastu tahtmist pole ju mõtet punnida. Aga see ei tähendanud, et ma oleksin loobunud maratoni osavõtutasu eest pakutavatest hüvedest. Järgmist juttu võiksid lugeda kõik kohalikud nö suusamaratonikorraldajad! Peale finišit sai istuda bussi, mis viis Oberammergausse reläksima - suures võimlas sai käia pesemas, süüa puljongit-võileiba, süüa pastat ning juua igasugu jooke, koolast õlleni, nõrkemiseni! Ja kõike seda leboasendis siseruumis vaipkattega põrandal vedeledes, mitte kusagil lageda taeva all lumes või läppuvas telgis maid jagades. Ja seda kõike 30 euro eest (maksin kahe maratoni osaluse eest 60 eurot) maratoni kohta!!! Ehk siis König Ludwig Lauf'i deviisiks peaks olema sentens - osaleja on kuningas ehk siis see "kunn Ludwig ise"!!!
Hetk 500m enne ässade finišit - nr 717 ei saa aru, kus ja kes ta on!
Üheksa meest on nr 717-st mööda saanud...
717 on taipamas, et on jalgu jäänud!
717: "Rikkusin küll mõne mehe finiši ära, aga see-eest sain
8 sekundit peagrupis sõita...
PS! Kui vaatad ülaltoodud SwixSkiClassicu linki, näed seda
situatsiooni videos ja 1:57:10 võid ka mind vasakul märgata.... :)
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis käisin ju tegelikult järgmise aasta Königi-reisiks maad kuulamas, grupi maabumist ette valmistamas. Leidsin ka ühe pädeva majutusasutuse ürituse peastaabist vähem kui kilomeetri kaugusel. Ehk siis, kui kellelgi tekkis peale ülaltoodud juttu soov või on huvi juba ammu olnud König Ludwig Lauf ära teha, siis saan mina 2015 aasta König'i plaanimisel abiks olla. Idee ise siis järgmine - reede varahommikul lend Tallinast Münchenisse, sealt transfeer Oberammergausse, rajaproov; laupäev-pühapäev maratonid vabal valikul (suuskade ettevalmistus meie poolt) ning peale pühapäevast after-ski'd lend esmaspäeval tagasi Talllinna. Seltsimehed-naised suusafännid, kiirustage, grupis on vaid 11 kohta!!
Oberammergaus on .....!!!