Teisipäev, 28. jaanuar 2014

2 korda 17. ehk valus-valus-valus nädalavahetus!

Aga ma olen seda ju varem teinud! Ja ma ei mäleta, et midagi oleks väga valesti läinud! Just sellised olid mõtted enne läinud nädalavahetuse veidi hullumeelset plaani korraldada ja joosta laupäeval Pääsküla rabas üks mõnus maraton ning pühapäeval Viljandi järvel paugutada üks terav tunnine uisusutsakas otsa. Jah, plaan oli ilus ning toetus kolmele varasemale kogemusele, milledest see teise päeva ala on seni alati olnud seotud uiskudega. 2009. aasta augustis tegin Pühajärvel plekkmeest (poolpikk triatlon ajaga 5:54) ning järgmisel päeval läksin Tartu Rulluisumaratoni sõitma - kangete jalgadega sai see tookord ära tehtud ning ca 700nda stardikoha pealt 200 sisse sõidetud! 2010. aasta veebruaris sõitsin Alutaguse klassikamaratoni ning järgmisel päeval sai Võrus laksatud 70km uisumaratoni - ei olnudki väga hull! Läinud talvel läksin järgmisel päeval peale Tamsalu suusasõitu Viljandisse uisutama ning naasin sealt neljanda kohaga (M40 I), haamri sain toona peale sõitu jalgsi järve äärest treppidest üles linna kõndides! Seekord sattusid siis järjestikku 42,2km pikkune jooks ja 30km pikkune "uisumaraton" ning hetkel on küll tunne, ja seda tunnet on kohe pidevalt tunda, et see on nüüd neist neljast seni valusaim kogemus kahel päeval järjest tõsiselt sporti teha (ma ei saa öelda "võistelda", sest maratoni joostes ma ju ei võistle)!
Läinud laupäeval Pääskülas stardi ootel. Foto: Andrei Doronin
Jaanuari alguspäevade "leitsakus" välja mõeldud Pääsküla raba talve maratoni toimumisaeg oli sätitud just nõnda, et ta ei kattuks mõne teise minu jaoks olulise sündmusega, olgu selleks siis Estoloppeti suusasõit või Mulgi uisumaraton. Aga kuna talvel oli seekord mingi oma plaan, siis läkski just nii, et samal päeval, kui mina olin plaaninud Pääskülas maratoni korraldada-joosta, toimusid kaks omavahel konkureerivat suusamaratoni ning päev hiljem leidis aset algselt 5. jaanuariks planeeritud, kuid jää puudumise tõttu edasi lükatud Mulgi uisumaraton. Eelmisel esmaspäeval nädalavahetuse ilmaprognoosi nähes ma veel korraks kõhklesin maratoni korraldamise mõttekuses, aga teisipäeval alanud registreerimistulv kummutas kõik kõhklused, sest ligi 40 jooksjat sai kahe distantsi peale kirja. Neljapäeval-reedel tegelesin jooksu ettevalmistamisega ning laupäeva hommikuks oli kõik valmis - tähistatud ja osaliselt lumest puhtaks lükatud rada, stardi-finišikaar, jootmistelk, soojendusega riietumistelk, kiipidega ajavõtt ja kõik muu üheks väikseks maratoniks vajalik! Ilmataat ka halastas, lubades meil kell 10 stardi anda vaid 10-kraadises külmas.
Kolm kihti on ilmselgelt palju! Foto: Andrei Doronin
Enda korraldatud üritustega kaasneb alati see oht, et suures ettevalmistamise tuhinas saab tavaliselt veidi üle pingutatud ning pool tundi enne starti on alati selline tühja koti tunne - kas ikka minna ise starti või mitte. Ka laupäeval küsisid paljud, et kas ise ikka ka tuled? Ja egas siis muud üle jäänudki, kui tossud jalga ajada ning jalg joonele panna. Suure rabelemisega ei pannud aga tähelegi, et temperatuur on tõusnud ning kohe esimesel kilomeetril hakkas kuum. Esimese ringi järel vestist vabanenud, jätkasin juba tavaks saanud ühtlase tempoga kuni seitsmenda (kokku 10 ringi a 4,22km) ringini, siis hakkas raske. Eelnenud pikad tööpäevad ja maratoni-eelne hommikune rabelemine hakkas mõjuma. Pulss, mis seni oli olnud valdavalt alla 150, hakkas tempot hoides tõusma sinna 160 kanti, see aga pani ajus järgmise päeva uisumaratonile mõeldes "kellad helisema"! Lasin veidi tempot järele, mida on näha ka laupäevastest ringiaegadest:
1. 25:30 - tempo 6:02 (min/km)
2. 25:26 - 6:01
3. 25:21 - 6:00
4. 25:11 - 5:58
5. 25:14 - 5:59
6. 25:26 - 6:01
7. 25:36 - 6:04
8. 25:58 - 6:09
9. 26:05 - 6:11
10. 24:42 - 5:51
Lõpuaeg aga tuli enda kohta igati korralik - 4:14:30, mis jääb oma isiklikule margile alla vaid 6 minutiga! Aga silmas pidades järgmise päeva uisusõitu sai ikkagi veidi üle pingutatud, sest peale jooksu ei saanud sokke jalast ära - üle pika aja tulid külla krambid!?!
Laupäevase jooksu 2 kiiremat - Lauri Valdmaa (vasakul) ja Rain Seepõld.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com
Peale jooksu sai veel veidi rabeletud, võistluskeskus maha võetud ning kokku pakitud ning nii ei saanud tegelikult arugi, et olin endale ikka natuke liiga teinud. Täie selgusega jõudis see kohale järgmisel hommikul, kui juba loobununa Viljandi sõitmast komberdasin rabasse rajatähistust maha võtma. Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku aga sain jalad miskitpidi liikuma ning just siis helistas oma tänava mees Steve, et kas ikka Viljandisse ka läheme? Tehtud-mõeldud, peale keskpäeva olime Mulgimaa pealinnas kohal, veidi hiljem juba numbrid küljes ja uisud all, ees ootamas 30km kihutamist siledal ja kiirel järvejääl.
Ovaal ja uisurada Viljandi järvel. Foto: Ilmar Roosmaa
Tegin järvele rajatud 400m pikkusel ovaalil mõned ringid, reie tagaosad olid küll valusad, aga lubasid liigutada. Uisutamise puhul töötavad ilmselt mingid muud lihased kui jooksu puhul, sest jooksma poleks mind sel pühapäeval küll miski vägi sundinud. Kell pool kaks tuli asuda stardijoonele, kus võtsin oma stardinumbrist 3 tulenevale staatusele tuginedes sisse koha esireas. Vahetult enne stardipauku algas aga mingi siblimine ning paugu kõlades olin vist juba kolmandas reas. Tagatipuks tegi minu ette roninud konkurent paar koperdavat sammu ja nii oligi stardikiirus maas. Kui kiiruse taas üles sain, laiutasid kolmekesi kõrvuti raja peal ees Viljandi Rattaklubi kollastes riietes noormehed, taas pidin veidi pidurdama. Hokiuiskudega tegelasest kuidagi mööda saades vajutasin punni põhja, et ca 20 meetri kaugusel oleva peagrupi saba taha tuulde saada. Vajutasin täiega mingi 300 meetrit, 50 sekundit peale starti oli pulss 175!?!, aga seda ca 5-meetrist vahet kinni ei saanud.  Minust möödus Viljandi mees Jaanus Johanson, kellel vaatamata eelmisel päeval läbitud Viru suusamaratonile oli veel piisavalt jõudu, et grupile saba peale saada. Minu püssirohutünn oli aga tühi mis tühi ning lasin jala sirgu, maandudes India pundis.
Start on antud! Foto: Kenno Soo, Delfi Sport
Aga ega seal India pundiski hõlpu polnud, sest esiteks oli eelmise päeva maraton kehas korraliku laastamistöö teinud ning teiseks on just India pundis selline seltskond, kel pole piisavalt jõudu või oskusi, et peagrupis loksuda. Minu ja ilmselt ka kõigi muude "hindude" õnneks juhtus meie gruppi Art Soonets, sest suuresti tänu tema vedamistele suudeti hoida piisavalt head kiirust, mis välistas Bangladeshi meeste meile järgi jõudmise. Aga nii kui Soonets vedamast kõrvale astus, kukkus kiirus kohe mitme pügala võrra. Lisaks astuti peale vedaja vahetust grupis ka teiselt ja kolmandalt possalt lihtsalt kõrvale, hüüdes: " Ei jõua"! Üritasin ise seda kiirust paar korda peale Ardi vedamist üleval hoida, aga suutsin seda teha ca 300 meetrit tema kilomeetriste ja pikemate vedamiste vastu. Paar meest käisid veel eest läbi, aga suuremalt jaolt oodati juba viimast sirget, et saaks finišit teha....
India punt tüüpolukorras, Soonets vedamas, mina grupi peas!
Foto: moonakas, Delfi Pilt.
Kui ma sel ammusel Tartu rullimaratonil, mida ma läksin sõitma peale poolpika triatloni läbimist, läksin püha viha täis, kui nägin varasemalt mitu kilti minu taga tuules valugrimasse teinud uisutajaid endast kilomeeter enne lõpujoont möödumas, siis ei tahtnud ma seda asja niisama jätta seegi kord! Kahjuks ei tabanud ma täpselt ära Soonetsi äraminekut ca 2km enne lõpujoont, pigem olin liiga kaugel taga grupis. Art vajutas uue käigu ja läks, ise jäin kemplema ülejäänud "lõpusirgeässadega". Kui pool kilti enne finišit kihutas TÜASK-i vormis sõitnud ning ilmselt India grupi parima tehnika ja kiireimate uiskudega Siim Lepik Soonetsit püüdma, siis mina olin karbis ning talle tuulde ei saanud. Vahetult enne Siimu minekut oskas Aigar Saarnits enne finišit "Pulleritsu teha" ning grupi peast diagonaalis läbi sõita, mis pani mind pidurdama. Siis oli aga vaba tee minna ning vana mees lasi lõõrid lahti - pulsiga 185 (sic!) olin joonel India pundi kolmas, võites poole uisuga poogeldajat Saarnitsu! 30km läbitud ajaga 1:06, keskmine kiirus 27km/h! Järgnevas videos on meie grupi finiš alates 2:51-st
Aga seletaks selle postituse pealkirja ka enne ära, kui läheme tagajärgede kallale. Pühapäeval protokolle silmitsedes selgus kokkusattumus, et olen kahel eri päeval peetud kahel eri üritusel saanud mõlemal 17-nda koha. Aga keda see huvitab? Ilmselt ainult mind ja seda ka niikauaks, et postitusele pealkiri leida! 
Tahaks väga teada,
kas see maratoni nimi
tuleneb õlle nimest või
sellest kuningas Ludwigist?

Juba homme stardime väikese seltskonnaga Saksamaa poole, et nädalavahetusel osaleda taas kahel maratonil, laupäeval vabastiilis König Ludwig Lauf'il ja pühapäeval sama nimega klassikasõidul. Aga seal võtan vähemasti mina ikka mõnuga, sest Viljandi järvel välja sõidetud pulsinumbrid 165/185 paneks mulle neli aastat tagasi füsioloogiliseks maksimumiks 168 lööki määranud emeriitprofessori ilmselt kukalt sügama!!! Ja ega endal ka veel hea olla ei ole, ikka valutab siit ja sealt. Aga kuidagi ju tuleb valmistuda detsembris toimuvaks Vändra maratonifestariks, kus kahel järjestikusel päeval kavas üks ja seesama - maraton 42,2km!!!

Esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Kehvakese talve dilemmad-trilemmad!

Hiljuti ühe tuttavaga vesteldes koorus välja tõde, et ka inimesel on haugi mälu. Nimelt väitis see tuttav, et viimased viis aastat on lumi tulnud maha detsembri alguses ja ära sulanud aprillis. Tuletasin siis talle siis meelde vaid kaks aastat tagasi (2011) olnud musti jõule ja aastavahetust, aga seda ta juba ei mäletanud. Aga just toona sain ma korraks, vist 9. detsembril, Haanjas suusad alla ning järgmine kord sain suusatada alles kuu aega hiljem Tšehhi mägedes Jizerska maratonil. Sellel talvel sai ka ca 10-nda detsembri paiku paar päeva suusatada ning järgmine kord sain suusad alla taas Tšehhis. Ja nagu aastal 2012 , hakkas ka sel talvel lõpuks Eestis lund sadama just täpselt siis, kui mina olin Tšehhimaal. Talved nagu kaks tilka vett?
Tšehhis Jizerska magistraalil lund jagus. Foto: Taivo Tolli
Ega ikka ole küll, sest toona hakkas lund sadama ja lumi jäigi sadama ning seda sadas veel aprilliski. Sel aastal aga läheb vastupidi. Kui Viru- ja Kõrvemaa sõidud saavad suusatapu sildi all ning maratonide korraldajate omavahelise tülitsemise saatel ära peetud, ja Alutaguse maraton toimub ilmselt ka, siis Tartu Suusamaratoniga on asi selge - see sõit jääb sel aastal pidamata, kuna mitte ükski prognoos ei luba lähematel nädalatel sinnakanti isegi mitte viit sentimeetrit lund. Ja niivõrd madala osavõtumaksuga, nagu see on Tartu Suusamaratonil, ei saa korraldaja garanteerida kogu 63km pikkuse trassi katmist kunstlumega! Kuigi külma ju on ning lund toota ju annaks! Nagu seda teevad Vasaloppet'i korraldajad, kellel olevat vajaminevast 150-st tuhandest kantmeetrist lumest juba kolmandik toodetud. Ja seda ka nö igaks-juhuks, sest seal tuleb ka taevast lund, nagu näitab Mora kirikutornis olev veebikaamera!
Vasa 2013 peagrupp ca 20-ndal kilomeetril.
Ja kui juba südatalvine laulupidu ära jääb, pole ju mingit mõtet suusatrenni peale aega raisata. Eriti veel, kui seda peaks näiteks hetkel tegema üsna kivisel Harku ringil või siis 1,4km pikkusel Trummi kunstlumeringil, kus vähemasti läinud nädalavahetusel olevat kuulujutu põhjal liikunud nö katkematu-suusk-suusakannas-kinni inimmass. Ning sellega peakski olema üks minu talviseid dilemmasid murtud. Sest palju lihtsam ja ökom on joosta, paned kodus tossud jalga ja tuld! Ära jääb autoga sõitmine suusaradade juurde, määretega mökerdamine ja kõik muu, mis suusatamisega kaasas käib. Jah, ühtpidi läheb talvine sportimine odavamaks, aga teistpidi paneb see suusatalve ärajäämine minule isiklikult paraja põntsu. Olin selleks talveks ennast registreerinud 147€ eest neljale suusamaratonile, millest üks on juba ära jäänud, 2 järgmise kohta (König Ludwig Lauf'i mõlemad pikad sõidud) antakse, ilmselt ärajäämise, infot 27. jaanuaril ning Tartu omaga saab olema nii, nagu ennist juba ütlesin!  Muist sellest rahast saab tagasi, muist kantakse üle järgmisele hooajale, aga suurem osa rahast on ikkagi läinud. Lisaks veel hotellibronnide tühistamisest tulenevad trahvid ja muu selline. Lisaks sellele istub raske kivina kaela peal sügisel TSM-il määrdeteenuse osutamiseks soetatud kraam. Nii et pole see lumevaene talv odavam midagi, kui lumine...
Just sellises rabas me peamegi pidu....
Kuna selle talve algus oli veel 8-nda jaanuari paiku lume suhtes üsna vinduv ja lootusetu, sai hoopiski plaani võetud 25.01 Pääsküla rabas lisaks sügisesele heategevale jooksule veel üks maraton korraldada. Vahepeal Eestisse jõudnud talv ning üsna krõbedad külmakraadid panid mind küll ettevõetus korraks kõhklema, aga eile õhtul sain kõhklustest võitu ning juba laupäeval saab alternatiivina Viru- ja Aegviidu suusatapule ilusalt talvises Pääsküla rabas nii poolmaratoni kui ka maratoni joosta. Mis oma korda tekitab minu enda jaoks järjekordse dilemma ehk siis kokku juba trilemma. Sest päev pärast Pääsküla maratoni toimub Viljandis veel üks samale nädalavahetusele edasi lükatud sportlik mõõduvõtt - Mulgi 5. Uisumaraton, seesama sõit, kus ma olen vähemalt paar korda saanud sinna, kuhu mul muudel spordialadel asja pole - poodiumile!!! See, et ma lauäeval Pääskülas maratoni korraldan ja ise selle ka läbi jooksen, mind ilmselt Mulgis poodiumile ei aita. Samas eelmisel aastal sai ju päev enne uisumaratoni Tamsalus suusamaraton läbi sõidetud ning siis suutsin kenasti Viljandi järvel peagrupis püsida kuni finišini välja? Kuidas see sel aastal välja kukub, saame näha, igatahes kindel plaan on laupäeval teha 42,2km jooksu ja pühapäeval uiskudega 30km peale. Niipaljukest lugejale rahustuseks, et viimaste kuude jooksukilometraazh annab minu usule alust - jaanuaris on läbitud juba 155km, novembri algusest peale aga tervelt 522km!
Liidergrupp 2013 Mulgi uisumaratonil.
Eks neid dilemmasid tuleb talve jooksul veel - näiteks 8.02 saab Alutagusel 40km klassikat sõita (kui ikka saab) ning kohe järgmisel päeval Rakveres maratoni joosta! Mis ei tapa, teeb tugevaks!


PS! Ma ausalt väga loodan, et mul ei ole Tartu Suusamaratoni suhtes õigus...



Reede, 17. jaanuar 2014

Mälust ja mäletamisest, valikuliselt....

Aasta siis oli 1997. Ehitasin Võrumaal teist aastat üles oma firmat (aktsiaseltsi), mille nimeks oli .... teate ju küll, seesama nimi on praegu ühe blogi nimeks. Mingil hetkel kolis üks hea sõber kibekiiresti Tallinnast tagasi Võrumaale tagasi ning talle oli kiirelt töökohta vaja. Milles on probleemi, nagu öeldakse, lõime firma juurde uue osakonna, kuhu see sõber tööle asus - ja just sellel erialal, millisel ta ka Tallinnas oli töötanud. Oli selline aeg, kus võis seda lubada - teha sõbrale töökoht, kui vaja ja just selline, nagu vaja! Umbes pool aastat hiljem helistas mulle üks Eestis senini üsna tuntud ärimees, kes minu sõpra teatud liini pidi tundis ning kes soovitas mul selle tööle võetud sõbra asjus teatud tegelastega ühe Tallinna hotelli kohvikus tingimata kohtuda. Kuna ajad olid toona keerulised, ikkagi 90-ndate keskpaik - maffia-tapmised-jne, siis läksin sinna hotelli kohale. Üsna kiiresti tehti mulle selgeks, et see sõber oli teatud tegelastele üsna kiire perioodi jooksul 30000 krooni võlgu jäänud. Millest võlg tekkis, seda mulle ei seletatud, aga nii suure summa nii kiire ajaga võlgujäämine saab toimuda ainult kahel viisil - žetoonid või süstal! Mulle tehti ettepanek võla klaarimiseks maksta ühe naisterahva autoliisingut ühe aasta vältel summas 2500 krooni kuus - ning see oli ettepanek, millest oleks mõistlik olnud mitte keelduda!!! Maksingi, maksin aasta otsa mingi tibi autoliisingut, sest minu töötaja (loe: sõber) oli neile võlgu...... Shit happens, aga elu läheb edasi!!!
Aga miks ma seda teile räägin? Aga sellepärast, et kui keegi ajakirjanik oleks tulnud näiteks nädal aega tagasi ja küsinud minu käest, et miks ma tagusin 16 aastat tagasi 12 kuu jooksul kinni mingi maffiapomo armukese autoliisingut, siis esimese reaktsioonina oleks ma vastanud, et sõida seenele, ma pole midagi maksnud!!! Jah, paar päeva hiljem oleks midagi võib-olla koitnud, aga esimene reaktsioon oleks ikka see, et ei mäleta, pole olnud! Miks? Sest ma ei taha seda mäletada!!!
Pildi taga on ka video: http://www.svt.se/skidor-vasaloppet/vasaloppet-2000-sammandrag
Tean ja tunnen Rauli juba üle 30 aasta - sellest ajast, kui ta Haanjast Võru I Keskkooli ehk Reimani gümnaasiumisse tuli. Ma tunnen üsna paljusid inimesi, aga teist nii vahetut ja ausat suhtlejat, nagu tema, kohtab harva. Ta ei keeruta kunagi, ta vastab ja küsib alati otse ning võib-olla just seetõttu on ta hetkel ka selle imeliku dopingusaaga hammasrataste vahel. Nagu ka see, et ta need misiganes-eest-ka-need-ei-olnud ülekanded tegi läbi panga, ausalt, kartmata, et nendest kunagi mingi jama tuleb. Ma ise ka ei mäleta, kas ma maksin selle tibi autoliisingut sulas või sulas pangaarvele või pangaülekandega (oli siis panganet?), ei mäleta! Las see Karpa mehe (Mihkel Mattisen aastavahetuse saates "Me armastame Eestit") naine uurib välja, kuidas ma maksin! Ja tegelikult ei peaks see ei mind, ega ka Rauli huvitama, sest meie asjad on aegunud, case closed, Finito, конец фильма!!!
Inimesed siin ja seal, olgem tolerantsemad. Meie seas liigub iga päev ringi inimesi, kes ei ole sünnist saati olnud üdini, 101% ausad, ikka tuleb mõnel eluetapil ette mõni seik, mis ei ole üldiste normidega kooskõlas. Mõni ületab maanteel kiirust, aga ei jää vahele; teine teeb naabrimehele sarvi, aga ei jää ei naabrimehele ega ka oma naisele vahele; kolmas optimeerib makse ja tõmbab maksuametit, aga maksuameti arust on kõik korras. Kõik need ja kindlasti veel paljud muud pahalased ei ole ju üdini pahad, sest keegi ei tea, et nad on vaid korraks pahad! Keegi ei ole neid teolt tabanud. Hе пойман, не вор!!! Elu ongi selline mäng - tee, aga ära jää vahele! Mina ise olen juba 10 aastat olnud ilma ühegi liiklusrikkumiseta, aga see ei tõesta, et ma ca 40000km aastas sõites liikluses ingel olen. Niipaljukest see aitab, et 3 viimase väikese eksimuse puhul on mendid vaadanud minu olematut karistusregistrit ning vaid hoiatuse teinud. Ehk siis, tee valskust, aga oska olla korralik!
Kellele pandi Harkovisse aastal 2005 monument???
Ja eriti nõme on mingite vanade asjade üleskaevamine kümne ja enama aasta tagant. Maksuamet lubab hävitada ettevõtte raamatupidamispaberid (va tööjõudu puudutavad) 7 aasta möödudes, Eestis täna kehtiv karistusseadustik ütleb, et esimese astme kuriteod aeguvad 10 aasta jooksul, teise astme kuriteod 5 aasta jooksul. Jah, on ka aegumatud kuriteod, nagu inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja kuriteod, mille eest on võimalik vabaduskaotusena mõista eluaegse vangistuse. Kas ühe sportlase pangaülekanne ühele väidetavale "dopingutohtrile" on inimsusevastane kuritegu, mis ei aegu?????? Tulge mõistusele, nii ajakirjanikud kui ka delfiilsed kommenteerijad eri kanalites!

Side lõpp!

Ja kui kellelgi midagi hinge läks, siis jäta see välja ütlemata, mine parem õue jalutama või tee veidi sporti, ilm on ju imeilus!!!
Pääsküla raba....


Teisipäev, 7. jaanuar 2014

Hääd uut liikumisaastat!

Mulle ei meeldi kampaaniad - ei valimis-, ei müügi- ega ka sellised kampaaniad, mis kutsuvad vägisi liikuma. Sest kampaaniaga läheb tavaliselt kaasa loll inimene - ehk siis see inimene, kes ise ei oska mõelda. Ja kui ta on oma mõttelageduses kampaaniaga kaasa läinud, siis tavaliselt tema nö mõtestatud tegevus lõppeb ära koos kampaania lõppemisega. Valimiste puhul selline asi toimib, inimene annab oma hääle ja korras. Müügikampaaniaga on samamoodi, müüja saab lolli käest raha kätte ja tehtud! Seetõttu suhtungi veidi eelarvamuslikult ka sellesse uude nn Eestimaa liigub 2014 kampaaniasse. Inimest pole vaja kutsuda liikuma, teda on vaja panna mõtlema, et liikuda on vaja! Küürakat parandab ainult haud, igasugu kampaaniad tema selga sirgeks ei tee!!!
Kui pikaks sel aastal talv venib, kui ta üldse tuleb? Pilt tehtud 24.04.2013 Haanjas.
Aga seda postitust alustades polnud mul üldse mitte see esimese lõigu pessimismipuhang mõttes. Tahtsin kokku võtta oma 2013 spordiaasta, mis sisaldab küll üsna igavaid ja tavapäraseid numbreid, kuid võib siiski olla võrdluskohaks või eeskujuks mõnele säärasele liigutajale, kelle jaoks see "Eestimaa liigub" kampaania on juba ammu hiljaks jäänud! Ehk siis täpsemalt, minu eelmise aasta kokkuvõttest võiks huvituda mõni selline liikuja, kes on juba aastaid nö liikunud ning on sellega jõudnud liikuja tasemest veidi kõrgemale astmele - temast on saanud harrastaja! Ja harrastajad tahavad ennast teiste harrastajatega võrrelda, mõõtu võtta, võistelda. Sest ükski normaalne harrastaja ei taha ju sõbrast vähem trenni teha või veelgi enam - talle kaotada. Aga veel korraks tagasi tulles selle kampaania juurde, siis vähemasti ühe asja eest tuleb selle uue kampaania vedajate ees müts maha võtta - nad on kaasanud nö "sõbra jutu efekti"! Sest keegi meist ju ei usu seda pläma, mis tuleb meediast, aga oma sõpra me usume ju küll. Ja kui juba sõber ütleb, et nii on, siis nii ongi!!! Geniaalne, liigutamaajajad!!!
Rattamehed omavahel - 16.05.2013 Rakveres.
See kuradi kampaania on ikka nii hinges, et ei lase kuidagi postituse teema juurde minna.
Aga, eat this!!!
Minu 2013 arvudes:
- treeningtunnid- ja kilomeetrid kokku 378:17; 5631,8km
- maanteeratas 101:26; 2696,6km - vähe kuidagi
- maastikuratas 70:55; 905km - parasjagu
- suusatamine 58:40; 844,8km (sh klassika 31:24; 477,3km ja uisk 27:15; 367,5km) - detsember jäi puudu
- jooks 98:09; 888,3km - uus tase!
- matk, rännak, kepikõnd 29:45; 119,4km
- ujumine 4:46; 16,9km - häbi!!!
- rullsuusk 0:00; 0km - toks, toks, toks...
- rulluisk 0:35; 11,7km - korra Hispaanias, kui rattast siiber sai...
- muu pahn, enamasti kanuu ..... 13:12; 136,6km

Plusspoolele jääb see, et treeningtunde kogunes rohkem, kui aastas päevi (üle 1h päevas) ja jooksukilometraazh oli vägagi korralik (detsembris lausa 243km)... Miinuspoolele võiks arvata vähese rattakilometraazhi (eelmisel aastal üle 5K) ja ujumiskilometraazhi vähesuse (kuigi Kopenhaagenis sel suvel välja ujutud 1:03 on paljude aironmännide unistuste tulemus).
Läinud aasta üks tipphetki - rattaga Tallinnast Munamäele 305km!
Suures piirdes võib aastaga sportlikus mõttes rahul olla - TSM-il isiklik rekordaeg (siiski ühes teises võtmes napikas), TriSmile'l ilma väga pingutamata isikliku lähedane tulemus, IronMan'i isiklik rekord, 11 joostud maratoni (neist viimane isikliku rekordi lähedase ajaga)!! Iga tõsisem harrastaja tunneks uhkust. Mina ei tunne, sest tean, et olen võimeline palju rohkemaks....eks uus aasta anna arutust!!! Uutest eesmärkidest ja plaanidest juba õige pea, hetkel on kiire Tšehhimaa poole ärajäänud Jizerska maratoni radadele suusatama....