Esmaspäev, 31. detsember 2012

Kaksteist ehk HVAL!!!

Kuidagi sümboolselt sai issanda kahe tuhande ja kaheteistkümnenda aasta kaheks üsna tõsiseks märksõnaks minu jaoks number 12!!! Kuna tähtis hetk on lähenemas, siis teen nö operatiivpostituse, üritades just need kaks märksõna ehk siis möödunud aasta olulisema veel enne lõppu välja tuua!!!

1. jaanuar 2012
31.detsember 2012
Esimese asjana palun lugejal leida ülaltoodud piltidelt 12 erinevust!!!

Teiseks sain tänase Estonian Ultrarunners Klubi korraldatud "Viimase öö unistuse" nimelise ultrajooksu raames tehtud oma 12-nda ametliku maratoni, sel aastal siis seitsmenda. Ja koos üleeilse TriSmile "Pekist priiks" ürituse 45 kilomeetriga (sh ca 25 jooksukilomeetrit), mis ei läinud ametliku maratonina kirja, sai rehabiliteeritud ka suvise Kopenhaageni Ironman'i kõndimise fiasko.

Kuhu edasi, kas järgmisel, 2013 aastal, näiteks 13 maratoni???
Või Kopenhaageni Ironman alla 10,5h???
Või TriStaril ajaga 3:50 M45 klassis poodiumile???

Ooops, lobisesin oma eesmärgid välja!!! Aga kui eesmärki ei ole, pole ka kusagile püüelda!

Lõbusat lõppu ja spordirohket uut aastat kõikidele lugejatele, viimane aasta on ka selle blogi lugejanumbreid korralikult kasvatanud, ca 6000 külastust kuus (200 päevas) on viimastel kuudel tavaline. Igatahes minule tundub, et ka kellelegi peale minu enda on seda blogi vaja. Ja igatahes, luban jätkata!!!

Ah jaa, 549 tundi sai täis ja koos sellega ka 9000 (treeningu)kilomeetrit! Aga täpsem kokkuvõte juba uuel aastal.......

Pühapäev, 30. detsember 2012

45=45 ehk Kloogalt Laagrisse ja pekist priiks!

Pealkiri sai küll veidi luuleline, aga võtab ilusti kokku eilse päeva, mis algas ca 70 piisavalt segase inimese kogunemisega Laagri taga Saunapunktis. Selle rahvakogunemise eesmärgiks ei olnud küll minu pooljuubeli pidamine, aga päev ja eesootav distants sobisid ideaalselt tähistamaks elu järjekordset verstaposti!
"Sünnipäevalised" Kloogarannas enne starti!
Klubi TriSmile korraldatav "Pekist priiks" nimeline matk sai alguse kolm aastat tagasi, kui Margus Püvi ja Allan Oras võtsid ette jõulusöömaorgia järgse matka Otepäält Tartusse. Ja kuna sel aastal osales Tartu üritusel juba 168 inimest, siis oli päramine aeg midagi sellist ka pealinna läheduses korraldada. Marsruudiks valiti Kloogaranna-Laagri, teekonna pikkuseks eeldatavalt 45km. Matka süsteem oli lihtne - etteantud maa läbitakse vaheldumisi joostes ja kõndides, intervalliks 5 minutit. Peagrupi jooksutempo pidi olema 6min/km, teisel grupil 6:30. Kell 8:23 väljus Saunapunkti kõrvalt Padulast rong, mille neljas vagun oli reserveeritud ainult matkalistele. Vaguni rendi hind oli 70 euri. Veidi enne kella üheksat jõudsime Kloogaranda, viimased õpetussõnad, ühispilt ja mindigi teele.
Karge hommik Kloogarannas.
Kui hommikul näitas Nõmmel akna taga vaid kolme külmakraadi, siis Laagri taga näitas autotermomeeter juba -11 kraadi. Rongis oli näha, et osalejad lisavad ootamatult külma hommiku tõttu oma riietusele lisakihte. Endal oli valitud täpselt paras riietus, vaid mereäärsetes raja osades hakkas veidi kuum. Iseenesest mõistetavalt läksin stardis peagruppi, aga juba mõned kilomeetrid hiljem hakkasin oma otsuses kahtlema. Peagrupi pea vedas jooksulõike ca 5:40-se tempoga, mis päädis sellega, et iga jooksuotsa lõpus hakkasin grupiga vaikselt vahet sisse laskma. Õnneks lubas matka 5min+5min formaat üsna kergelt iga kõnniosa alguses grupile järele jõuda.
Kummipaelana pundi sabas...
Kuigi pidasin suusakeppide kasutamist kõnnilõikudel täitsa loogiliseks, siis miskipärast olin mina ainukene kogu 70-se kamba peale, kes nii mõtles. Aga kuidagi tuleb ju massist erineda ja ega need kepid ju jooksmist sega. Tänu neile aga sain ka kõndides hoida pulssi just selles tsoonis, kus pekk kõige paremini säriseb. Kusagil poole maa peal Keila-Joa või Vääna kandis hakkasin juba grupis püsima, kas siis hoiti eespool veidi tagasi või läks oma jalg lahti, ei saanudki aru. Ja mida edasi finiši poole, seda paremaks läks. Tegelikult oli tempo ikka lubatust palju kiirem, sest planeeritud jooksukiirus 6min/kma + arvestuslik kõndimise kiirus ca 9min/km ei tohiks kuidagi kokku anda tegelikku keskmist tempot 7:03min/km! Aga just selliseks eilne keskmine kujuneski.
Peloton kusagil pikal sirgel...
Veidi enne lõppu, ilmselt ainult eesootavatele saunamõnudele mõeldes, pani grupi pea õigest teeotsast mööda ja nii jõutigi finišisse, kui oli läbitud vaid 42,8km. Kuna see ei sobinud minu eesmärgiga ikka oma aastad ära tähistada, siis suundusin veel ca 13 minuti pikkusele jooksuotsale. Õnneks tuli üks osaleja minu lisateekonnale kaasa ja kui ma nüüd väga puusse ei pane, siis see oli Roman Fosti! Aitähh talle! Kokku siis 45km ajaga 5:17:34, keskmine pulss 130, põlenud pekki ca 2kg jagu (eilse ja tänase hommikuse kaalumise vahe)!!!

Täna hommikul on jalgades väike puisus sees, aga see ei ole takistuseks homsele järjekordsele hullusele - vaatame, kas 2012 aasta lõpuks saan 12 ametlikku maratoni purki????

Fotode eest suur tänu Kristi Jahilole! 
Vaata ka: https://www.facebook.com/KirstiJahiloFoto

Reede, 28. detsember 2012

3 päeva veel ja 10h vajaka!

Jah, eelmises postituses avaldatud Projekt549 on jõudnud lõpusirgele - käesolevat aastat on meil jäänud astuda veel vaid kolm närust päeva. Tavalise eestimaalase (jah, just selle, kes ametliku statistika alusel tarbib mingi 13 liitrit puhast piiritust aastas) jaoks algas täna pidu, mis kulmineerub 1. jaanuaril sügava pohmelusega ja tavalise probleemiga, kuidas teiseks jaanuariks, ehk siis uue aasta esimeseks tööpäevaks kaineks saada.
Lugemis- ja hääldusharjutusi 1. jaanuari hommikuks....
Minu pohmelus tuleb ilmselt valusam, aga see ilmselt ei avaldu tavaliste nähtudena (peavalu jne), vaid see saab olema lihastes, eriti jalgade lihastes. Aga erinevalt sellest tavalisest pohmelusest on seda lihasvalu mõnus põdeda. Mõnus just seetõttu, et see valu on tulnud füüsilise tegevuse tagajärjel, mis arendab inimest, mitte ei kuluta teda!
Eile jäi trenn vahele - olin tööl!
Kus ja mis?
Sest lähema 3 päeva ja 10h plaan on siis selline:
29. detsember - TriSmile "Pekist priiks" Tallinn edition - 45km rännak (5min jooks + 5min kõnd) - just kilomeetrite poolest eriti sobiv tähistamaks elu järjekordset verstaposti!!!
30. detsember - ilmselt Harku metsas kerge taastav suusaots ca 2h.
31. detsember - mööduva aasta seitsmes ja elu 12-nes ametlik maraton Laulasmaal!

Tundub karm värk olevat, aga kolmapäevane ca 29km pikkune "Pekist priiks" Nõmme espessiaal näitas, et juba sama päeva õhtuks olid 3,5 tunni pikkuse üsna raske (vahepeal põlvini lumes) rännaku jääknähud kadunud, see andiski julgust ette võtta kaks maratoni päevase vahega!!! Esmaspäeval kell 17 peaks olema selge, kas kilbiga või kilbil, kas 549h või vähem. Kas 2012 aasta lõpuks saab 12 maratoni läbitud ja kas 2013 aastal tuleks joosta 13 maratoni või mitte?

Sihukesed probleemid siis minu pea sees ajal, kui Maarjamaa pidutseb ja uut aastat ootab.....................

Fotod: Kea Kanger ja Külli Leola

Kolmapäev, 19. detsember 2012

Projekt549 on ohus!

Selleks, et kusagile minna, tuleb teada sihtkohta. Selleks, et midagi saavutada, tuleb püstitada eesmärk. Eesmärgi enda tahaks veel veidikeseks ajaks kalevi alla jätta, aga eesmärgi saavutamise vahenditest võib juba rääkida.
Rossijal uued vapilinnud - varesed?
Olen vist mitmel korral juba maininud, et minu tõsisem tagasitee spordiradadele sai alguse 2004. aasta Haanja suusamaratoni fiaskost, kus eesmärgiks pandud 3-tunnine lõppaeg jäi tookord välja sõitmata, sest lõpuprotokolli kanti aeg 3 tundi ja 24,7 sekundit. Eesmärgi täitmata jätmine tekitas tookord võimsa motivatsioonipuhangu, mis päädis 2004 sügisel alanud regulaarsete treeningute tagajärjel 2005 aasta Haanja suusamaratonil väljasõidetud ajaga 2:24.43 ja seni ainsa kohaga Estoloppeti esisajas. Tollest ajast peale olen nö regulaarselt treeninud ja üheks aasta peaeesmärgiks on igal aastal jõuda treeningute koguajaga mööda aasta päevade arvust, ehk siis saada ühe kalendriaasta sees keskmiseks päeva treeningu mahuks 1 tund. Vaatame, kuidas see seni õnnestunud on:
2005 - 221:52, alguse asi...
2006 - 367:15, TEHTUD!
2007 - 181:58 perioodil 1.01-30.06, ehk siis poole aasta peal olin ilusasti graafikus, edasi algas ehitus!
2008 - 352:13, napikas.
2009 - 347:26, taas napilt lati all.
2010 - 392:21, TEHTUD!
2011 - 339:51, 31. okt seisuga oli 327h, aga novembri alguse väike vigastus ja sellele järgnenud laiskusepuhang ei lubanud kilbiga lõpetada.
Linna asutajal külas...
Ja nii jõuamegi aastasse 2012 ja üritame matemaatiliselt lahendada pealkirjas toodud arvu. Kuna järgmise hooaja eesmärgid on seatud väga kõrgele, siis peab ka ettevalmistus käima suuremalt kui varem. Ehk siis mingil ajahetkel (ilmselt peale intensiivset ja mahukat kevadist  laagriperioodi) tekkis mõte, et võiks sel aastal teha keskmiselt 1,5h päevas. 366 päeva korda poolteist tundi annabki kokku pealkirjas esitletud arvu 549.
История и гамбургеры - поле чудес!!!
Hetkel on mul sel aastal kirjas 517,5 tundi ja vajaka veel 31,5 tundi. Aasta lõpuni on koos tänasega veel 13 päeva, ehk siis 2,42 tundi (2h25min) päevas. Iseenesest ju midagi keerulist ei ole, kui see Siber poleks oma pakasepoisse siia saatnud. Sihukese pakasega on küll võimalik suusatada, aga ilmselt mitte 2 või 3 tundi korraga, nagu ma senini detsembris teinud olen. Loodan, et siinkohal aitab hädast välja ujula, sest tund ujumist ja tavalisest lühem suusaots peaks mind graafikus hoidma. Elame-näeme ja tibusid loeme vana aasta viimasel õhtul!!!
Пожалуйста три копейки....
Pildid tehtud hiljutisel tripil lähimasse suurlinna, lisa tulemas!

PS1! Tänane päev kujuneski täpselt graafiku järgi, hommikul sai basseinis ujutud tunni ajaga 3,53km, mis mitmekuulise ujumispausi järel on väga hea tulemus ja näitab üldist head baasi. Õhtupimedas tegin Trummis ülemisel ringil 10 tiiru, sest ei tahtnud -16 kraadises külmas autost eriti kaugele minna. Aga 23,2km sai klassikas läbitud alla 1:40 - nii et annab külmas sõita küll!!!

Pühapäev, 9. detsember 2012

Üheteistkümnes maraton!

Frank Shorter Münchenis.
"Maratonis sureb igaüks" - see tsitaat kuulub Müncheni OM-maratoni võitjale Frank Shorterile. Väikese poisina olid minu lemmiklektüüriks olümpiamängude raamatud ja nende seas kujunes miskipärast eriliseks lemmikuks just Müncheni mängude raamat ning see sai vennaga kahe peale ikka korralikult kapsaks loetud. Aga legendaarse Lasse Vireni lugude kõrval jäi tollest ajast mind kummitama just selle ameeriklase tsitaat ja väikese poisi mõtetes sai seda öeldut ilmselt ka veidi heroiseeritud. Võib-olla just seetõttu, kartes lubatud surma, jõudsin mina oma esimese maratoni finišisse alles 41-aastasena, ehk siis veidi enam kui kolm ja pool aastat tagasi. Kuna peale esimest jäin ellu, siis muutusin julgemaks ja üleeile sai siis üheteistkümnes 42,2km purki!
Vändra metsas Pärnumaal......
Kui nüüd satuks kogemata juttu ajama mõne vana Eesti jooksupeeruga, kes tegi tegusid 70-ndatel või 80-ndatel ja temale nii moka otsast poetada, et sain Vändra maratonil kuuenda koha, siis saaks mulle ilmselt osaks hääkskiitev mühatus! Jah, kunagi oli Vändra ju Eesti maratoni Meka ja nüüd üritab kohalik aktiiv endist hiilgust kasvõi osaliseltki taastada. Ning esimese sammuna sellel teel korraldas Vändra jooksuklubi Mispo detsembrikuu reedesel (sic!) päeval maratoni, kuhu vaatamata üsna kesisele reklaamile ja ca nädalasele etteteatamise ajale tuli kokku 13 jooksjat. Ja eneselegi üllatuseks panin üleeile oma jala joonele ka mina, kuigi minu selle aasta eesmärk saada joostud maratonide arv kahekohaliseks sai ju Valencias täidetud!
Valencia - Palau de les Arts and L'hemisferic.
Aga vanasõna ütleb, et süües kasvavat isu! Ja kuna Valencias jäi teatud põhjustel (maratonile eelnenud nädalal sai tehtud mitu üsna mägist ja rasket rattasõitu ning maratoni eelõhtul veel nö kauba peale 15km pikkune jalgsimatk sadamast hotelli) tulemus oodatust kesisemaks, siis kusagil oli ju vaja purakas välja lasta!!! Nii sündiski otsus sel aastal veel üks maraton teha praktiliselt mõni sekund peale Vändra maratoni toimumisest teada saamist. Peale Valenciat olin kokku jooksnud ligi 70km ja selline 6:00min/km ca 142-se keskmise pulsiga oli kindlalt jalas.

Läinud reedel kell 11 asusid 15 jooksjat Vändras joonele, neist 2 talitasid seekord õpetaja Lauri sõnade järgi. Kokku oli vaja joosta 9 ca 4,5km pikkust ringi, vaid esimesel ringil tuli teha veidi pikem paun Rakvere poole. Enne starti arutasid selle aasta Eesti enim maratone jooksnud Meelis Atonen ja Indrek Jürgenstein, et minnakse sellise alla 4h tempoga minema, eks hiljem näis, kuidas tempo kujuneb. No esimesel ringil kujunes kohe nii, et alustasin suures pundis, aga peale pilku kellale (pulss 156) tegin kohe sammu lühemaks ja madalamaks ning jäin kohe viimaseks. Isegi kaks maratonil osalenud naisterahvast libisesid eest ära. Kuna ma polnud endale mingit ajalist eesmärki ette seadnud, siis jäin endale kindlaks ja jooksin pulsi järgi, üritades vähemalt esimese poole maratonist hoida keskmist pulssi alla 145. Maratoni ring oli profiililt lihtne, aga ilmaolud tegid õige rajavaliku keeruliseks. Esimestel ringidel oli tee servas lume peal üsna hea joosta, aga siis vahepeal kihutas sahk uuesti teepenrast üle ja tekitas sinna sellise sentimeetri paksuse lögase kihi. Sellel lörtsisel lögal jooksmine oli võimalik, aga jõudu kulutav, sest korralikku pidamist ei olnud, lisaks kleepus iga sammuga klots tossu alla. Jooksuringi osal, mis kulges piki piki Pärnu-Sõmeru maanteed, tuli seetõttu kolida asfaldile, kus aga valitses uus oht - rekkad. Need tulid selja tagant ja panid sajaga mööda, nii et sokid tahtis jalast ära viia. Aga see selleks, mis ei tapa, teeb tugevaks! Täpset poolmaratoni aega ei suutnud ma fikseerida, aga lõpuks tundus, et tuli selline 50/50 jooks, ehk suutsin joosta ühtlase tempoga algusest lõpuni. Vaid viimasel ringil tõstsin tempot, sest üks selg hakkas ees paistma. Sain selle selja pool kilti enne lõppu kätte ja vist üllatasin Olav Metsa oma lõpukiirendusega nii, et mees laekus lõpujoonele minust lausa 50 sekundit hiljem. Lõpuajaks tuli mul 4:08:20, ehk siis 13 minuti ja 23 sekundiline rekordiparandus, vaatamata üsna hulludele oludele!!! Keskmine tempo siis 5:53min/km, pulss 148. Ilmselt senistest kergeim maraton.... 
Vabariiklikusse kaubandusvõrku on jõudnud tooted
Hispaaniast, olete oodatud ostma!
Nii kõva rekordiparandus nõudis ikka korralikku tähistamist, seega sai vaatamata krõbedale (3xkallim kui Hispaanias) hinnale konsumeeritud nii mõnigi San Miguel.

Ja veel, tänasega sai sel sügisel suuskadega 200km sõidetud. Kuna eile jäi koduse mööbeldamise tõttu suuskamas käimata, siis pidin juba teist pühapäeva järjest karistuseks pikemalt tegema. Täna sai kohe kaks joogikotti kaasa võetud ja eesmärgiks pandud 6 Harku ringi ehk 48km. Peale neljandat ringi võtsin autost uue joogikoti ja kütsin edasi. Viimase ringi tagasirgel (kui oli sõidetud 44km) tundsin, et käed on kutud, nii kutud, et enam ei jõua paaris lükata. Samas jalad, mis alles 48h tagasi olid jooksnud maratoni, ei näidanud üles vähimatki väsimusmärki. Augusti lõpust alates kõndides-joostes läbitud 625km on teinud oma töö. Nüüd on vaja käed samale tasemele viia....

Pühapäev, 2. detsember 2012

Tormihoiatus!

Reede õhtul sain siis teist korda sel sügisel suusale. Esimene kord oli oktoobri lõpus Saku metsas, reedel jõudsin pärast üsna keerulist (tuisust ja libedat) trippi Võrust Tallinna alles kella neljaks ja seetõttu jäi hooaja teine suusaots lühikeseks. Ainult 18km ja selleks kulus aega lausa 1:40. Paljuvõitu, aga raja seisukord oli ka üsna pehme ja seetõttu sõita parajalt raske, olin nimelt neljas suusataja, kes peale saani rajale läks. Suuskadeks olid kah keldrinurgast võetud tolmused Visud, ehk totaalsed mullasuusad, mille põhjad pole vist aastaid ei määret, ei harju näinud.
Eesti suusamaratonide üks kurikuulsamaid
tõuse - Kivestmägi?!?
Kuna eile olin haige (põdesin ühte rumalat tõbe, mis ei levi viirusena, vaid mis tuleb külge inimese enda tegevuse tulemusena), siis jäi eile lumel käimata. Seetõttu otsustasin täna enne suuskama minekut, et olen nö karistuseks kohustatud täna pikemalt tegema, noh näiteks 3 tundi suusatamist. Ja salamisi lootsin, et äkki olen võimeline selle 3 tunniga 5 Harku 8 kilomeetri pikkust ringi ära tegema. See oleks teinud siis kilomeetri läbimise keskmiseks ajaks ca 4:30. Piisavalt korralik väljakutse, arvestades, et reedel olin suutnud kilomeetri läbimisega hakkama saada vahemikus 5:06-6:22!
Tamsalu maratoni stardis aastal 2007. Kes on esiplaanil?
Et ettepandud ülesande täitmine veidigi libedamalt läheks, võtsin reedeste laudade asemele suusakotist poolmullasuusad, ehk siis eelmisest sajandist pärit Fischerid, lisanimega RCS! Kaapisin suuskadele kevadel alla pandud ülipaksu kihi suveparakat maha ja panin uue, tänasele ilmale rohkem sobiva paraka alla. Ja siis rajale. Kohe esimestest sammudest peale oli tunda, et lipe on väga hea ja enda minek veelgi parem. Katsin kilomeetreid ca 3:35-ga. Esimene kaheksane ring alla poole tunni, kaks ringi alla 59 minuti. Keskmine pulss püsis umbes 140 juures, ehk siis ca 25-30 matsu alla võistluspulsi. Säärase pulsiga oleks selline minek normaalne kusagil veebruaris, kui siiski, aga selline ootamatu jõudemonstratsioon hooaja kolmandal suusasõidul pani mind alguses imestama, praegu seda juttu kirjutades aga hoopis muretsema....
Haanja maratonil aastal 2009, kohe saan PP kätte!
Mis toimub? Pole varasematel aastatel kunagi nii vähe erialast trenni (imikas, rullsuusk, rulluisk) teinud, kui sel hooajal. Jooksnud näiteks aga olen ainuüksi sel sügisel rohkem, kui varasemalt ühelgi aastal kokku. Palju on ka ratast sõidetud. Kas sügisene järjekindel jooksutrenn ja Mallorcal sõidetud ratas teevad sel talvel imet? Või olen juba praegu, ehk liiga vara, liiga heas maratonivormis ja jõuluks on vorm otsas?

Ah jaa, kokku sai siis täna suuska tehtud 5 ringi, ehk veidi üle 40km ja seda alla 2,5 tunni?!?

Kolmapäev, 28. november 2012

89,2!

Kui te nüüd pealkirja hakkate lahti murdma, siis see ei ole minu hetke kaal, vaid see on madalaim mõõdetud temperatuur maakeral. Ja just nii külm oli 21. juulil 1987 lõunamandril Vostoki jaamas.
Но a как туда добраться?
Külmast õhust ja ühtlasi ka ilmast kirjutan ma ikka seetõttu, et veel laupäeval kell 14 vaatasin Palma lennujaama juures ca 22-kraadises palavuses veel viimast korda sooja ja säravat päikest. Siis tuli asuda koduteele ja täna, vaid 4 päeva hiljem, on väljas miinuskraadid ning lumi maas. Aga tegelikult ma ei kurda, sest võin surmkindlalt öelda, et näiteks joosta on kodus ka näiteks tänase lumise maa ja miinuskraadidega parem kui oli nüüd Mallorcal või kevadel Denias. Miks nii? Ikka seetõttu, et esiteks saab siin ilma juua kaasa vedamata rahulikult 15-kilomeetrise ringi teha (seal oli peale paari kilti keel suulae küljes kinni) ja teiseks ei ole minu reie ümbermõõt 5cm põlvest kõrgemal mitte 44cm ja kehakaal mingi 70kg, vaid ikka tunduvalt enam ning sellisele kehale meeldib joosta pehmemal pinnasel, kui seda on Hispaania teedel valitsev asfalt-betoon-unikivi.
314 meetrit üle merepinna - peaaegu Munamäel! :))
Jah, seda pean möönma, et rattaga on seal soojal maal ikka parem sõita. Esiteks sellepärast, et selga-jalga on vaja panna ainult 5 asja ja teiseks seetõttu, et Mallorca on rattasõbra paradiis. Üliviisakad autojuhid, korralik teede märgistus, spetsiaalsed rattateed, võimalus iga päev uut ringi valida, soodne rattarent ja muidugi need mäed. Täpselt parajad tõusud, et granny abil õiges südamelöögisageduse (SLS) tsoonis üles kerida ja piisavalt nõudlikud laskumised, et ikka selle adrenaliinilaksu kätte saaks.
Banyalbufar - linn terrassidel.
Jah, seal kaugel oli hea, aga trenni saab teha ka siin. Pühapäeval sõitsin rattaga, esmaspäeval jooksin ja kõndisin. Hommikul oli vaja naise auto teenindusse viia ja sihuke võimalus tuleb ära kasutada - autot viies jooksuriided selga ja esinduse juurest Paldiski maanteelt pika ringiga koju! Eile oli plaanis suusarulle sõita, aga peale esimest edasi-tagasi otsa Hiiult Astangule viskas kopa nii ette, et viskasin rullid autosse ja suundusin Harku metsa suurimale künkale imikat tegema. Rullidega allamäge täiest jõust uhades ei saanud pulssi kuidagi üle 110, tagasi tõusu tulles sain nibin-nabin pulsi 120 joone juurde. Sellisel trennil ei ole pointi ja lisaks hakkas ka külm. Seevastu metsas oma imikarajal oli mõnusalt raske, lõpuks sain ikka jalad korralikult tümaks. Paraja portsu ensekindlust lisas veel ka see, et olen selle imikaringi enda jaoks teinud nö vormi testimise kohaks ja eilne testi tulemus oli minu aegade parim! Panen siia mõned paremad ringiajad eri perioodidest, aga neist aegadest arusaamiseks pean veidi selgitama - ringe tuleb läbida nii, et ringi keskmine SLS oleks alla aeroobse läve, mis minul on 137/138 lööki: 
8.12.2008, aeg 10:20, SLS 135
12.10.2009, aeg 10:02, SLS 135
20.10.2010, aeg 9:33, SLS 135
1.01.2012, aeg 11:41, SLS 139 (kaal 102 kilo!!!)
23.10.2012, aeg 8:37, SLS 136
27.11.2012, aeg 8:17, SLS 136
Cape Blanc'i poolt Palma poole sõites on just selline vaade
(taamal uduselt Palmanova, kus mina asusin).
Täna jooksin kodust Tähetorni kanti uurima, et kas õhtul vanu suuski jalutada saab, tagasiteel otsustasin veel paar haaki teha ja nii kujunes jooksuots taas peaaegu 15km pikkuseks. Ega nagu vähem ei oskagi ega tahagi enam joosta....sest täna laekus sihuke uudis, et järgmisel reedel joostakse Vändras maratoni!!! Kurat, konda siin mööda öist Valenciat, et oma kümnes maraton ära joosta ja siis tagasi jõudes teada saada, et ka siin on see võimalik. Kus te enne olite??? 

Aga jah, pealkirjas toodud number ei ole minu kaal, minu kaal on grammi võrra väiksem!!! :))

Teisipäev, 20. november 2012

Coll de Soller ruudus!

Olen siia blogisse laadinud ainult pilte, kirjutanud probleemidest Valencia maratonile saamisega ja seal maratonil kannatamisega, aga ma pole veel ju tegelikult kirjutanud sellest, et mida kuradit ma keset kõige pinevamat laulupeo (loe: TM) ettevalmistusperioodi siin Vahemere saarel teen. Vastus on tegelikult lihtne - puhkan, laen akusid, sõidan rattaga, tutvun saarega jne.
Vaade Palmale, taamalolev Tramuntina mäestik on pilve sees...
Eile tegin peale maratoni kerge kerimise mööda rannapromenaadi, kokku tuli veidi üle 60km - selline hea haigele jooksulihasele rattaga pealekerimine, mis praegusel hetkel, peale tänast üsna karmi sõitu, tundub hea valikuna lõdvestuseks. Etteruttavalt võib öelda, et tänane sõit märksõnadega 116km, ascent 1450 ja aeg 5:15, möödus, arvestades pühapäeval joostud maratoni ja sellest taastumist, üsna valutult. Aga kõigest järjekorras!
Hää, et kohalikud antiloobid on senini ainult tõusudel jalus olnud...
Täna oli siis plaan minna tegema eelluuret Puig Majori vallutamiseks, ehk siis otsida välja kõige sirgem marsruut, vaadata üle baaslaagrite kohad jne. Kuna viimastel päevadel on mul järjest erinevad elektroonilised vidinad saba andnud või totaalselt mööda pannud (eilne rattasõit möödus endomondo andmetel 2,7km sügavusel Biskaia lahes), siis on see jama (äkki on selle põhjustajaks see NASA lubatud protuberants) ka mulle külge hakanud. Täna kusagil seal peale 20-ndat kilomeetrit suutsin ca 13km lihtsalt lambist lisaks sõita, suunataju oli täitsa kadunud. Kel huvi, võib hullu ekslemist endomondost vaadata!

Serpentiinide serpentiin...
Aga jah, tahtsin ära käia Solleri nimelises linnas, kust avaneb värav Puig Majorile. Ja tee sinna linna viib normaalsetel (autoga) inimestel läbi 3023m pikkuse Solleri tunneli, mis asub umbes 200m peal merepinnast, ebanormaalsetel inimestel nagu mina, aga tuleb rattaga ronida üle Coll de Solleri kuru, mis asub vaid 497 meetri kõrgusel. See eelnev pilt kirjeldab seda tõusu vist üsna ilmekalt, mingi 5km minekut keskmiselt 5,1%-se nurgaga. Tegelikult mõnus!

Ükskord jõuan ma ka üle 500 meetri, eelmisel nädalal sain tipuks 496m...
Ülessaanuna kiiresti pikk dress peale ja laskumisele. Sealpool kuru aga ei jõua päike oma madaluse tõttu enam nägu näidata ja asfalt oli veel kastemärg. Sellega kadus pool mõnu, sest üksinda siin descentides (loe: laskudes) tuleb olla mõistlik - ratas on renditud ja kallis, abi on kaugel ja umbkeelne jne. Aga sealt pea 500 meetri pealt kukub ikka üsna kiiresti alla Solleri linna, mis asub peaaegu merepinnal. Otsisin siis ülehomseks õige teeotsa üles - sõitma Puig Majorile peaks üle Fornalutx'i ja asusin tagasiteele. Teist korda sama kuru võttes oli aga asi karmim, ees ootas 7,5km keskmise nurgaga 5,7%.

Üleval, Coll de Solleri kurus....
Üles jõudes oli jalg üsna pehme, aga sest polnud lugu, sest siis algas mõnu - päikesepaistel (Solleri pool kuru varjus langes temperatuur vahepeal 14 peale) kõigepealt serpentiine mööda alla ja siis piki allamäge sirget teed Palma suunas. Näiteks täna tehtud 10km 16 minutiga peaks olema üsna hea keskmine kiirus? Palmasse jõudes, kui sõidetud sai ca 100km,  hakkas jalg töntsiks minema ja jook sai ka otsa. Kuidagi oli aga vaja veel kodu jõuda! Ühel tõusul paar kilti enne kodu möödusin täpselt samal koha peal juba teist päeva järjest ühest liiga ülekaalulisest (ilmselt töölt koju sõitvast) ratturist. Mõlemad olime üllatunult rõõmsad sellise kokkusattumise peale...... ja mingit kohalikus keeles jutuvada kuulsin tagant veel tõusu lõpuni!
Paaris võib, paralleelselt ei tohi!
Tagasi hotelli jõudes avastasin, et senorita on käinud ja pesu ära vahetanud ning toa ära koristanud. Mis nii viga? Aga jah, nii ma siin siis elan ja olen! Veel 3 päeva ratast, siis laupäevane jooks (kas põlv(ed) peavad) ja olen tagasi külmas ja vihmases kodus! Adios, amigos!!!

PS! Kui keegi teab midagi nn Nõelasilmast, siis jagage oma infot.............

Esmaspäev, 19. november 2012

Kannatuste rada Valencias!

Nüüd, täpselt 24 tundi peale Valencia Divina Pastora maratoni lõpetamist, ei peakski enam sellele postitusele sihukest pealkirja panema - valu on läinud ja igasugu segadused unustatud. Olen tagasi Mallorcal, Orbea rendist taas enda kätte võetud ja varsti sõitma minemas. Aga kuna juba eile sai maratoni viimastel kilomeetritel see pealkiri välja mõeldud, siis las ta olla.
Start! Foto: www.maratondivinapastoravalencia.com

Segadus hakkas tegelikult sellest hetkest, kui ma laupäeva õhtul hakkasin Palma-Valencia laevast maha tulema. Panin seks puhuks kaasas olnud autogepsu tööle, seadistasin jalakäija režiimi peale, sisestasin hotelli aadressi - ja siis kustus geps ära. Kuigi olin teda kaks eelmist ööd läpaka kaudu laadinud. Vajuta palju vajutad, pime ekraan. Mis seals ikka, olin veel jõudnud näha, et ca 6km ja 1 tund oli gepsu pakutud teekond. Kuna olime kevadel käinud Mestalla staadionil Alkmaar'i-Valencia vutti vaatamas, siis oli linna üldplaan minu mälus ähmaselt olemas. Vaatasin enne teele asumist linna tähtsamate maamärkide asukohad ära ja hakkasin astuma. Juba esimeses olulises kohas (tegelikult siis Valencia F1 linnaringi 14-ndas kurvis) sammusin otse minemise asemel vasakule (otsesuunaga kesklinna) ja sattusin Nazareti nimelisse linnaossa, mida läbiv (tunde järgi otse suunaga kesklinna viiv) ilus promenaad sumbus kusagile kiirteede rägastikku ja sealt ma linna ei saanud. Tulin siis tagasi sadamasse, veidi kõhe oli, sest see Nazaret meenutas sellist nö eel-Lasnamäge, kus asukateks muulased ehk siis neegrid. Sadama juures 14-ndas kurvis sain Policia Local'i käest juhatust. Edasi liikusin üsnagi sinka-vonka, vahepeal mõnest putkast linnakaarti küsides. Tavaline vastus oli lo siento, no plano!
Ajutised tänavad F1-rajal....

Lõpuks juba vanalinna ehk hotelli lähedusse jõudes hakkas lisaks minu otsustusvõimet ja suunataju piirama ka ajalimiit, nimelt töötas hotelli recepcion kella 22-ni ning peale seda kellaaega hotelli leidmine oleks tähendanud üht - kodutut ööd. Veel paar asjatut politsei tülitust, sest need raisad ei tundnud linna ega kõnelnud keeli, kuni võtsin kõne hotelli. Ja siis see recepcioni-tüdruk juhatas mind lõpuks telefoni teel kohale. Kolgata tee numbrites - 14,8km ning 2:24. Kolgata tee endomondos!!!
Vähemasti tuba oli viisakas, Blue Moon Apartments - soovitan!!!
Hommikul sõin kaasasolnud vahenditest valmistet riisiputru moosiga, jõin kohvi koorega, siis pakkisin oma seitse asja ja läksin otseteed starti! :) Juba teel sinna hakkas hommikukohvi rõhuma, aga meie rahvaspordiüritustel nii tavapäraseid peldikuid ei kuskil. Osalejaid oli kokku mingi 15000, kellest 9000 maratoni jooksmas ja 6000 kümmet kilti, aga peldikuid ei olnud. Või olin mina pime?!? Stardikoridoriks oli keset tänavat risti tõmmatud kollane lint ja korraldaja pilk minu numbrile paigutas mind automaatselt lindi taha, ehk siis tšainikute sekka.
Eespool mind olid jooksjad ikka koridoris, meie juba nö tavatänaval...
Seda viimast pilti laadides avastasin ka peldikud - need on seal vasakul esimese tuhande jooksja juures. Oops! Aga siis käis pauk ja ... seisime edasi, seisime veel lausa 10 minutit. Siis sai paar sammu astuda, kui taas stopp! Üle stardijoone saamiseks kulus aega 11 minutit ja 50 sekundit. Panin oma maratoni aja jaoks stardijoonel kella käima, endomondo mõõtis taskus üldaega. Algus oli lõbus, kohalikud osalejad jooksid pidevalt risti-rästi üle tänava (nelja-realine) omastele-sugulastele-sõpradele kallistusi-musisi jagama. 12km peal jõudsime vanalinna ja mul läks vaatamata nädala jooksul sõidetud 300 rattakilomeetrile (3,5km vertikaali), mõnele jooksuotsale, paarile kehvalt magatud ööle, õhtusele ca 7-kilose seljakotiga linnamatkale ikkagi hästi. Jalg oli lahti ja joosta oli hea, tõstsin veidi tempot. Kuna tulenevalt eelpoolnimetet põhjustele ja veninud stardile ma enam neljast tunnist ega ka 4:12-st ei unistanud, siis vähemasti Tartus joostud isikliku oleks tahtnud ametlikult (mitte oma kella järgi) üle joosta. Ja see tundus tol hetkel lihtne - poolmaraton läks oma kella järgi 2:08-ga. Tõstsin veel tempot, et teha negatiivne split ja koos stardis kulunud tühja ajaga jõuda kusagil 4:20-ga finišisse. 
Herr Atonen, ootame SEB 2013 maratonil sarnast out-fitti! :)
22km peal jooksin mööda 4:30 tempomeistrist ja tegin temast ka pilti, sigar oli ka mehel näpus! Ja siis hakkasin ees umbes 500m peal nägema ka 4:15 tempomeistri silti! Ilm oli ilus, ca 20 kraadi, päike paistis, rahvas ergutas - amino, vamoz, venga, correos campeones!!! Kahjurõõmu tegi ka see, et alguse otsa paugutajad hakkasid peale poolmaratoni silti igasugu uusi jooksustiile välja mõtlema ning lausa koperdasid jalus.  Maraton nagu lill!
Samal ajal, kui ma poolega hakkama sai, tegi tema juba terve....
28km peal tuli esimene tunnel - ca kildi pikkune vahepealsete katuseluukidega (mille ääred olid täis käratsevat rahvast) ja kurdistava muusikaga. Teine tunnel seal kusagil 29km peal aga oli valus - üsna järsk allaminek, tunnelis seisev õhk, väga järsu tõusuga väljumine, kus pealegi asfalt korralikult viraažis ehk siis paremale kaldes. Poole tõusu peal hakkasin kõndima, sest paremasse põlve lõi ootamatu ja terav valu. Mis siis nüüd? Kas mind tabab Pulleritsu saatus? Kui rada jälle sirgeks läks, oli korras. Aga kahjuks mitte kauaks, peale 30nda kilomeetri toidupunkti torkas keegi taas noa põlve, no nii valu tegi kohe. Lonkasin veidi edasi, üks rattaga meedik lasi veidi külma peale, sain taas jooksma. Mingi 5 minutit lasi joosta see põlv, siis tahtis minuti kõndi saada. Selline abitu tunne, kõik on korras, lihased ei valuta, hingamine on korras, pulss kontrolli all, aga jalga maha panna ei saa, torkab. Üks rajaäärne pealtvaataja, nähes minu lonkamist, lasi mulle mingit kuuma põšši põlve peale ja see oli nii hea, et lasi kohe 3km joosta. Enne finišit tegin veel pikema kõnnika, et siis äkki laseb kaamerate ees ilusti üle sinise vaiba lõpujoont ületada, aga ta sindrinahk torkas mingi 50m enne lõpujoont uuesti. Ja siis olid kaamerad sähvimas - kuradi hagijad, sportlase traagika jne.....
Aga see lõpusirge oli vinge, basseini ehitatud sillal ja sinisel vaibal!
Aga läbi ta sai, tulemus seekord siis selline! Nagu hiljem selgus, olid neegripoisid vist valestardi teinud ning mingi 5 minutit korjati neid stardijoonele tagasi. Tegelik nihe minu bruto-neto aja vahel oli vaid 5:21! Nii et minu kümnes maraton sai joostud vaatamata viimase 12km liipamisele netoajaga 4:25:02, ametliku tulemusena läheb kirja 4:30:23. 
Peale jooksu lebotamas
Peale lõpetamist istusime veel tunnikese koos heategija (võttis laupäeval minu stardinumbri ja viis selle mulle hotelli) Indrek Jürgensteiniga muru peal ja rääkisime maratoni- ja maailma asjadest. Siis asutasin ennast sadama poole ja kui Avinguda de Port'i peale jõudsin, siis mõtlesin, et kuna on nii palju aega (kell oli 4 ja laev läks kell 10), siis käin läbi igast baarist, mis teele jääb ja võtan ühe taastusjoogi. Õnneks oli pühapäev ehk domingo ja  vähe baare oli lahti, viimases ehk kaheksandas sain tuttavaks kah maratoni jooksnud meestega, kellest kaks lausa Deniast pärit. Nendega sai mõndagi räägitud ja tuttavaid mäekurusid kiidetud. Üks hull oli veel IronMan'i fixie'ga ära teinud. Krdi napilt jõudsin laevale......
Seitsmendas tagusid hiinlased kaarte, isegi baaridaam sai harva
leti taha, sest mäng oli niiii huvitav! Kokku külastatud
kaheksast kõrtsist neljas olid leti taga hiinlased!
Aga nüüd lähen rattaga sõitma, sest väljas on +22 ja päike särab taevas. Palun ärge mind kadestage, tegelt tahaks juba koju sinna vihmasesse Eestisse......

EDIT: kell 18:37 kohaliku aja järgi! 60km pikkune mõnus rattasõit 2,5 tunniga ei andnud mingit märki, et põlvega midagi viga oleks. Naljakas on aga see, et tõusude peal hakkas samast kohast valu tegema vasak põlv - see, mis eile korras oli. Nigut rase naine.....

 EDIT2:  20.nov kell 18:50 - tahtsin sinna postitusse jäetud aukudesse mõned pildid panna, aga nad küsivad mingi 10 pildi eest tervelt 30 euri, ei taha maksta: aga link on siin ja alla mingi video kah minu tulekust!

Reede, 16. november 2012

Totaalne logistiline segadik!

Kaugelt vaadates on kõik lihtsam, mugavam ja mõnusam. Veel Eestis olles ja Divina Pastora ehk Valencia maratonile minekut planeerides tundus kogu minek umbes sama lihtsana nagu Helsingis käimine - lähed sadamasse, sõidad üle mere, siis lähed Valencias hotelli, hommikul võtad numbri välja, jooksed maratoni ära, kobid laevale ja oledki Mallorcal tagasi. Lihtne skeem, onju?
Lihtsa skeemi kohale hakkasid pilved kogunema...
Jah, kui sulle tundub, et kõik on kontrolli all ja korras, siis valmistu halvimaks. Nimelt sõidab saarelt mandrile ehk Palmast Valenciasse minule vajalikul laupäeval ehk homme ainult 2 praami ja need on konkureerivate firmade alused ja väljuvad nad kah miskipärast ühel ajal ehk kell 11:30. Kohalegi jõuavad mõlemad samal ajal - 19:30, ehk maakeeli öelduna ainult pool tundi enne viimase numbritelgi sulgemist ning see telk asub sadamast ca 4km kaugusel. Ja suurtel maratonidel, Valencia on suur oma 9000 osalejaga, stardihommikul numbreid ei jagata. Hakkasin viimases hädas juba lennuplaane vaatama, aga ka seal midagi rõõmustavat ei olnud - ainus logistiliselt loogiline lahendus oleks olnud AirEuropaga üle Madridi, kohalejõudmisega peale lõunat. Aga hind oli see, mis sundis loobuma, ca 160 eurot ühe otsa eest. Oleks saanud ka Ryan'iga ja 40 euro eest, aga selle lennu juures pelutas mind hiline (ca 22:30) jõudmine Valencia lennujaama, sealt omakorda võimalik probleemne hotelli pääsemine ja nii edasi.
Vaade Palmale Oratorio Virgen de la Pazi juurest.
Kus häda kõige suurem, seal on ikka abi Hemingway'st, kelle kuulsat postulaati igas sadamas leiduvast kaasmaalasest on vist iga eestlane kuulnud. Väikese uurimise tagajärjel leidsin Valencia sadamast ühe eestlase, kes (oh üllatust!) tulnud sinna eesmärgiga joosta Valencia maratoni ning püsida Eesti 2012 aasta enim maratone jooksnud eestlaste hulgas heal löögipositsioonil. Hetkel juhib selle aasta maratonihullude edetabelit Meelis Atonen, kes viimase maratoni jooksis Aasiast Euroopasse. Aga Indrek Jürgenstein oli lahkesti nõus mind aitama ning loodan nüüd väga, et tal õnnestub minu number homme kätte saada.
Indrek Jürgenstein lõpetamas oma 44-ndat
maratoni vähem kui 3 nädala eest Haanjas.
Aga ka siin on üks aga, kuidagi on mul vaja toimetada Indrekuni oma ID-kaardi koopia koos minu allkirja ja nõusolekuga, et tema minu numbri välja võtaks. ID-kaart on aga rattarendi firmas pandis ja üleüldse on asi veel väga segane. Lisaks kõigele muule oskasin ma miskipärast endale Valenciasse apartement tüüpi hotellitoa bronnida, kus hommikusööki ei pakuta. Ja kuna Hispaanias ei ole Selver kella 23-ni lahti, siis pean ka vajaliku toidu endale siit saarelt kaasa vedama.
 
Kuidas võib üks nii lihtne tripp nii krdi keeruliseks osutuda???
See ei ole küll maratonihommiku roog, aga minu tavaline lõuna.
Aga maraton maratoniks, tegelikult tulin ma siia ju trenni tegema, lõõgastuma, talveks patareisi laadima ja ringi vaatama tuleviku kevadlaagreid silmas pidades. Ja seda kõike olen ma siin ka teha saanud, ilm on soodne, keskmiselt selline 18-20 kraadi sooja, kerge pilvitus (eriti mägede pool), rattasõidu teed on head ja üsna süsteemselt tähistatud, autojuhid on viisakad. Viie päeva jooksul olen 4 korda rattale saanud, läbitud on ümmarguselt 300km ja ronitud 3,5km. 
Sihukest teed mööda sõidaks või ümber saare...
Jooksma olen saanud kahel korral, pühapäeval ja eile, mõlemal korral tegin veidi pealt 10km otsa. Aga eilne jooksuots näitas, et täna vist ratta peale ei lähe, sest jalad on ronimisest üsna kanged ja nii võib pühapäevane maraton Kolgata teeks osutuda. Üsna raske oli ennast liikuma saada ning tagatipuks hakkas palavus liiga tegema. Ilmselt pole mõtet enne pühapäeva ka jooksma minna, lihtsalt puhkan lihaseid ja lebotan. Lähen randa päevitama...
Rannas on küll üsna vähe vaba ruumi, aga saan hakkama...
Autori (päikselised) ja Külli Leola (lumised) fotod.

Teisipäev, 13. november 2012

El paraiso...vol1!

See ongi paradiis?
Santa Ponca
Descendo Coll de sa Gramola'lt
Badia de Palma, +18 umbes
Orbea
San Miguel

Võtab sõnatuks? Võtab jah.... :)