esmaspäev, 15. september 2014

Tempomeistri tööpäev!

Ligi viid kuud tagasi, vahetult peale Varssavi maratoni avastasin, et minu nimi ei olegi Eesti suurima jooksu külaliste listis ning asusin kohe rünnakule. Sõnum korraldajale viisaka küsimusega, egas neil tempomeistritest puudus pole, tegelik eesmärk aga ikka eht mogrimärdilik, ehk siis ühe teise tuntud bloginduse tegelinski kombel nö tasuta peole saamine! Ja näkkaski, sain tööpakkumise 4,5 tunnise tööpäeva kohta 14. septembril Tallinnas.
Reedeõhtune udune Tallinn 120 meetri kõrguselt. Autori foto.
Oleks ma toona teadnud, et minu suviste treeningjooksude saldo jaanipäeva paiku joostud Tori-Pärnu maratoni järgselt kujuneb kujuneb justnimelt nii pikaks nagu järgnevast leotelust näha,
20.08 - 6,83km
27.08 - 5,90km
10.09 - 4,95km
12.09 - 4,20km
13.09 - 3,84km
poleks ma seda tööd mingil juhul vastu võtnud. Aga just selliseks see minu jooksusuvi kujunes, süüdlaseks siis juunikuus endale külge poogitud viirus koondnimetusega brevet. Tegelikult olin kunagi seal augusti lõpus nö kohe-kohe hakkamas viimast maratonieelset jooksulihvi tegema, kui SEB maratoni korraldaja teatas, et minu töölepingut on muudetud ning uueks tööajaks on 4:45! See veerandtunnine armuand oli nii mõjus, et jätsin plaanitud kahenädalase maratonieelse treeninglaagri tegemata ning otsustasin külma kõhuga peale minna!
Õnnelikud nagu koolipoisid, põlvikutes ja õhupallidega. Foto: Kirsti Jahilo
Eilne tööplaan oli lihtne - kolm esimest kilomeetrit tuleb läbida tempoga 6:50 (siin ja edaspidi tähendavad need numbrid kilomeetri läbimise aega minutites-sekundites), siis tõsta tempo 6:40 peale ning kulgeda nii 39-nda kilomeetrini. Selleks ajaks peaks olema tekkinud etteantud lõpuaja suhtes kolmeminutiline varu, mis on vajalik esimest maratoni jooksvatele tempogrupi liikmetele ülejäänud rajast suhteliselt raskema lõpuosa läbimiseks.
Ca kolmandik on seljataga, elu on lill! Minu vasakul käel jooksev
Anne-Ly lõpetas ajaga 4:33, paremal käel jooksev Kristina aga ajaga 4:52!
Foto: Raigo Tõnisalu
Sajaprotsendiliselt ei lähe plaanitu maratonidel kunagi täide, liiga palju on igasugu kõrvalisi tegureid, mis siis vastavalt kiirendavad või aeglustavad sihikule võetud tempot. Kui maratoniraja teatud kilomeetrite (vanalinn) veidi aeglasemat läbimist võis ette prognoosida, siis prognoosimatult said vajalikust kiiremini läbitud teine, kahekümne teine ja neljakümnes kilomeeter. Teise kilomeetri vabanduseks oli viie tunni tempomeister Valdo Jahilo, kes läks vaatamata kokkulepitule teele liiga kiiresti. Ja kuna mul oli piinlik 4:45 kirja kandvate õhupallidega joosta 5:00 õhupallidest tagapool, siis tegin ettekavatsemata tibatillukese tempotõusu, et neljandaks kilomeetriks see viga ära parandada. Siis hakkasid selgemaks saama ka tempomeistrite õhupallide alla koondunud gruppide suurused. Kusagil seal 10 kilomeetri peal oli minu grupis hinnanguliselt 40-50 jooksjat, kellest esimese ringi lõpuks olid alles vaid pooled.  
28-s kilomeeter Meriväljal, kuumaks kisub. Foto: Hannes Viherpuu
Teine ring algas veidi allamäge ja oma starti ootavate poolmaratoni jooksjate maruliste ergutuste saatel, sellest ka see liiga kiire 22. kilomeeter, aeg 6:22. Narva maanteel sain asja taas kontrolli alla ning metronoomi saatel tiksumine jätkus. Siis aga tuli tagant roheline laviin nimega poolmaraton, raketid vihisesid mööda nii paremalt kui vasakult. Seni väga üksluiselt kulgenud jooks läks järsku põnevamaks. Joogipunktis tuli veidi lahingut lüüa, et laua juurde pääseda ning ka peale igat joogikat oli grupi kokkusaamine üha raskem. Jooksjaid vajus grupist ära, samas lisandus varasemaid kustujaid, kes leidsid meie grupis uue hingamise.
Teisel ringil Pirital, 32. km, grupist on alles
puder ja kapsad. Foto: Raigo Tõnisalu
Kui poolel maal olime lõpuaja suhtes edus minuti ja neljakümne sekundiga, siis 39-ndaks kilomeetriks, ehk seal kusagil Paksu Margareeta juures oli edu juba üle 3 minuti. Piisav, et korraks kustuda ja ikka alla 4:45 kohale jõuda. Aga vähemasti nendest, kes tolleks ajaks grupis alles olid, ei soovinud keegi kustuda, pigem pandi Oleviste tõusul vunki juurde. See kilomeeter läks taas 6:22-ga?!? Üritasin neid veidigi tagasi hoida, aga kus sa sellega, mindi vasakult ja paremalt, nii et lõpujoonel oli minu kõrval alles vaid üks kaaslane.
Rõõm tehtud tööst! Foto: Kirsti Jahilo
Nendest veidi üle kahekümnest, kes minuga koos poolmaratoni vaheajapunktist läbi tulid ajaga 2:20:51-2:20:57, lõpetasid kiire protokolli kammimise tulemusel 11 jooksjat oma maratoni alla 4:45 ja 11 jooksjat üle 4:45, ehk siis 50% läks täkkesse. Aga vähemasti 15 inimest tulid finišijärgselt kättpidi tänama hea tempo eest, ehk siis neid, kes abi said, oli kindlasti rohkem.
Riho käis küll 3 korda grupist ära, aga jõudis ikka tagasi. Riho foto.
Et pikk jutt on teadagi mis, siis ütlen vaid, et oli ülimalt emotsioonirikas päev. Ja ma tahan selliseid päevi veel oma ellu. Ehk siis uuel aastal uuesti, taotlus on juba teele saadetud!!!

Edit: üks asi tuli veel meelde! Eile peale maratoni korraldajate külalislahkust ja taastusjooke nautides panime paika, et 11. oktoobril 2015 jookseme Münchenis maratoni. Täpsem info kunagi südatalvel!!!
Raul ja Pets ja Meelis ehk München ootab!

esmaspäev, 1. september 2014

Enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära!

Pühapäev, 16. august kell 18:00, Pariis, Prantsusmaa. Kõlab stardipauk! Mina koos tuhandete teiste ratturitega igalt poolt meie planeedilt, oleme asumas teele rannikulinna Brest'i poole üheainsa eesmärgiga - jõuda peale 1200km sadulas läbimist neljapäeva keskpäevaks ehk enne 90 tunni möödumist tagasi Pariisi.
Maailma suurim ratturite pikamaasõit, 18-ndat korda sõidetav Paris-Brest-Paris, on alanud.

Loo avalõik on minu puhas fantaasia, kuna seal kirjeldatud sündmused leiavad aset alles järgmisel aastal, samuti on fiktsioon see, et ka mina seal nende tuhandete seas stardin. Sest see sõit ei ole mingi tavaline maanteesõit, kuhu iga mõndasada eurot peos veeretav ratturihakatis võib ennast registreerida. Sellele sõidule peale saamiseks (stardikohtade arv selgub veebruaris ning peaks olema ca 6000) tuleb läbida üsna korralik kadalipp ehk siis tõestada sealsetele korraldajatele, et sa oled ka tegelikult selleks sõiduks valmis, mitte ainult ei arva seda!
Enda sisimas olen rahulik ja kindel, sest olen sel aastal ära teinud peaaegu kõik minu võimuses oleva, et 16. augustil 2015 Pariisis ratas joonele panna. Suve alguses võtsin brevetite seniselt maaletoojalt teatepulga üle ning asusin kohe PBP (Paris-Brest-Paris) nimel tegutsema. Nö jutu käigus selgitan ka kohe ära, mis imeloom see brevet on? Brevet, BRM, Audax, Randonnée - heal lapsel mitu nime, aga kõik need tähendavad rattasõitu allure libre (free pace), ehk siis vabalt valitud tempoga. Samas, väga vabalt ei saa ka võtta, sest sõidu kontrollajas püsimiseks peab kogu sõidu brutokiirus (sealhulgas söömine, peatused, uinakud jms) olema suurem kui 15km/h. Minimaalne breveti pikkus on 200km, sellest pikemad võimalikud sõidud on vastavalt 300, 400, 600, 1000 ja 1200km pikkused. PBP-l osalemise kvalifikatsiooniks on PBP toimumisaastal sõidetavad 200, 300, 400 ja 600km pikkused sõidud, aga eelregistreerimine avaneb kõigepealt eelneval aastal 1000km pikkuse breveti läbinutele, siis on 600km sõidu läbinute kord, edasi 400km läbijad jne.
19.juuli kell 7 hommikul, 300km Lõuna-Eestit ees ootamas...
Seetõttu oli mul sel aastal sigakiire, et veel enne suve lõppu Eestimaa pinnal 4 sõitu ära organiseerida ning nendele nö takkajärgi Pariisist ka kinnitus saada. Õnnestus, lisaks sõitsin ise läbi nii 300, 400 kui ka 600km, mis annab mulle võimaluse ennast PBP-le kirja panna nö teises voorus. Loodan väga, et maailmas ei ole kuut tuhandet segast, kes sel aastal PBP2015 nimel 1000- või 1200km breveti ära tegid ning mulle kohta ei jäta peale esimest vooru. Eelvoorust läbi saanuna peab tuleval aastal kindlate ajaperioodide jooksul läbi sõitma neli brevetit, 200-300-400-600km ning alles siis võib 101% kindel olla, et võin oma ratta Pariisis joonele panna.
2.august kell 12:00, Brevet400 ja Lääne-Eesti ootamas
Eelnev oli selline ilus tulevikumuusika, aga kuna alates viimasest postitusest siin blogis on vahepeal palju vett merre voolanud, siis üritaks nüüd veidigi tagantkätt härjal sarvist haarata ja möödunut annaalidesse talletada!
Brevet 300, Lõuna-Eesti, 19. juuli
Aga enne kui minna Pariisi, tuleb ära käia Nuustakul ning just täpselt nii me 19. juulil ka tegime - alustasime kell 7 Lasva kandist, ees ootamas kümneid "depressiivseid" kagukandi väikelinnu ja -külasid nagu Räpina, Põlva, Kanepi, Otepää, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Valga, Tsirguliina, Antsla, Tsooru ja Võru. Alustasime viiekesi, kuid Kanepis hakkas kahel mehel koju kiire ning edasi kulgesime kolmekesi. Kiiret meil tegelikult ei olnud, aga kuidagi kiirelt kukkus asi välja - näiteks teine sõidusada möödus vaid kolme tunniga ning nii üldine brutoaeg 11h30min kui ma netoaeg 9h40min oli meile tõsiseks üllatuseks. Künklikul maastikul, taludes kahte kõva vihmasahmakat, jäi keskmine netokiirus üle 30km/h ning ka brutokiirus oli üle 25 kilomeetri tunnis. Kurat, see ei ole brevet, vaid see on lihtsalt ebatavaliselt pikk trenn!!! Ehk siis näitasin selle kolmesajasega iseendale, milline ei tohiks üks brevet mitte olla ning lubasin järgmisel korral targem olla!
Sõidu trass
3.august kell 8:00, Brevet400, Vändra, 50km sõidetud, hommikukohvi...
Brevet 400, Lääne-Eesti, 2.-3. august
Kahe nädala tagusest kihutamisest õppust võtnuna koostasin seekord marsruudi selliselt, et saaks hilishommikul startida, kusagil Vändra kandis lühikest ööd veeta ja siis juba uuel päeva lõuna ajal kodus tagasi olla. Umbes-täpselt nii ka läks, kuigi seiklusi oli palju. Haapsalus esimest pikemat toidupausi tehes avastasime, et oleme miskipärast liigselt haagitanud ning pidime Vändras kinni pandud ööbimise asemel hakkama Pärnusse ulualust otsima. Öömaja lahendus tekkis kuidagi iseenesest ning oli kantud breveti vaimust - veetsime lühikese öö riideid ja mööblit müüvas laos. Tänud Janekile ja Helenile Pärnusse! Esimese päeva 243km sai läbitud aegadega 7:51 neto ja 8:42 bruto. Alates Paldiskist sappa keeranud tuul ajas Pärnuks keskmise 31km/h peale, nii et enda peale ma seda süükoormat ei võta. Teisel hommikul saime distsiplineeritult kell 6 minema, esimesed 50km Vändrani sõideti vaoshoitult ja rahulikult ca 25-ga, kuid Järvakandist suunda põhja poole võttes tuli tuul taas kaarte segama - tuul lükkas, kodu paistis ning kiirus kasvas. Tallinnas peale 158km läbimist taas keskmine üle 30-ne. No ei kuku see allure libre kuidagi meil välja!
I päev
II päev
30.08, Brevet600, Ahaste külapood, naer on terviseks!
Brevet 600, 11 maakonda ehk Tour de Estonia, 30.-31. august
Praktiliselt viimasel hetkel enne de facto suve lõppu sai ka kuuesajane välja kuulutatud ning ka sõitjad leitud, sest olgem ausad, üksinda võin ma sõita 180km ehk Ironman'i distantsi, no võib-olla ka 200km, aga edasi läheks nüriks. Rattasõit on tahes tahtmata sotsiaalne tegevus ning lõbusas kambas sõites mööduvad kilomeetrid kiiremini. Kuna esialgu pidi suurem osa sõitjaid tulema Tartust, siis sai ka start sinna Emajõe äärde viidud. Lõpptulemusena tuli 5 sõitjat Tallinnast ja 1 Võrust, aga marsruut oli juba varem paigas ja kinnitatud. Esimeseks päevaks planeerisime 357km ning valget aega oli meile antud veidi alla 15 tunni. Põhimõtteliselt teostatav - 12 tundi kiirusega 30km/h + ca 3 tundi mökutamist! Kõik toimis ja plaan pidas kuni Lihulani, peale mida keeras tuule otse pasunasse. Kiirus langes. Mina osutusin meeste seas nõrgimaks lüliks, kuna olin enne lõunat toitumisega kapitaalselt puusse pannud. Nii pikal sõidul, kus kere kulutab ligi 10 tuhat kalorit, on õige toitumine või siis pigem sisseaetava kraami toitainete osakaal määrava tähtsusega. Unustasin laupäeval soolase söömise ning enne Lihulat hakkasid reied hoiatama. Mingis teeäärses tanklas neelasin imestava müüja pilgu all kolm teelusikat soola, mille koolaga alla loputasin. Ca tund aega hiljem olin korras ning taas ees vedamas. Pool tundi enne pimedust jõudsime Kosele Eesti kroonimata berevetikunni hoovi peale ööbima. Saun, pasta, taastusjoogid sisse ning hommikut ootama. Päeva saldoks siis 362km ajaga 12:15 neto ja 14:17 bruto. Keskmine kiirus 29,6 km/h.
Pildikesi brevetlaste toitumistavadest - Väike-Maarja.
Hommik oli väga valus, aga valu kaob sõitma asudes üsna kiiresti. Kusagil Tamsalus tuli päike ka välja ning elu muutus ilusamaks. Ainsaks mureks oli kas vastu või eest küljelt puhuv tuul. Ees oli ootamas Peipsi serv ning seal lootsime tuule sappa saada. Ei saanud, alles viimased 30km Koosalt Tartusse võis vilet lasta. Eile oli minu organismis kõik korras, erinevalt laupäevast, mil sain esimese pala suhu alles 2h peale starti. Sõin korraliku hommikusöögi ning ka hiljem läks tarbitu täkkesse, terve 242km jooksul ei tekkinud äravajumist ega raskeid hetki. Reites oli valu küll, eriti vastutuules iga minu vedamiskorra viimased pool kilomeetrit, aga taga taastudes olid jalad uueks vedamiseks valmis. Kuidagi kiiresti tuli see Tartu ja finiš, teise päeva saldoks siis 242km netos 8:45 ja brutos 10 tundi.
I päev (Ahastest Raplani on 100km otse lõiganud...)
II päev
Kamba peale kahe päevaga 3000+ kilomeetrit. Eile kell 16:17 Tartus.
Hetkel ma veel PBP 1200-ks kilomeetriks valmis ei ole, sest täna hommikul oli ikka üsna kange olek. Tegelikult oleks siiski pidanud täna sadulasse ronima, kasvõi seepärast, et kogeda seda tunnet, kuidas algaks kolmas päev eesmärgiga läbida veel 300km. Ja siis üks päev veel 300km.....
Jah, karm värk seal Prantsusmaal mind aasta pärast ees ootamas, aga vähemasti on nüüd uus siht silme ees, mille poole püüelda! Kuidagi hakkaski mul see rihm peale täispika triatloni ärategemist maha käima. Kaks täispikka sai veel inertsist peale tehtud, vahepealne hasart maratone koguda on ka vaikselt hääbumas. Äkki nüüd, kui silmapiiril terendab uus ja piisavalt segane katsumus, leian enda seest uue jõu heita maha laiskuse ahelad ning asuda tööle???

Kui kellelgi nüüd tekkis asja vastu huvi, siis olen avatud vastama või selgitama, miks ja milleks, kuna ja kui kaua jne. Blogipostitus on liiga lühike selgitamaks kõiki breveti nüansse nagu kontrollpunktid, kontrollajad vms. Lisa saab lugeda siit!
Breveteid sõidetakse enam kui 50-s riigis üle maailma ehk siis veel kündmata põld on suur ja lai......
Väike näide nö tööplaanist - BRM600!

Veel lisalugemist ühe osaleja vaatenurgast!