esmaspäev, 29. detsember 2014

Minilaulupidu Harku metsas!

Suusatajate, laiemalt ka rahvasportlaste, keeles tähendab laulupidu tavapärasest suuremat või tähtsamat suusa- või muud sõitu. Nii näiteks nimetatakse Eesti spordiürituste lipulaeva Tartu Maratoni tavapäraselt laulupeoks, liiatigi toimub või siis vähemasti algab see ju pealinnas, talvepealinnas Otepääl! Kui aga Harku metsas, kus tavaliselt kulgetakse omaette, harvemini paari- või kolmekaupa, saab keset kuradima tööpäeva kokku lausa kuuene jõuk, et üheskoos ette võtta 47 kilomeetri pikkune suusasõit, siis võib seda ilma liialduseta pidada väikeseks, ehk minilaulupeoks!
Tehtud, aastake korras!
Aga egas siis laulupidu tühjast sünni! Neli aastat tagasi taaselustasin kunagise õkosuusatamise - stardi ja finišiga kodu ukse ees. Tookord oli mul vaja läbida vaid 43km ning täpselt niipalju mul kodu ukse ees ka täis tiksus. Kolm aastat tagasi olin väikesel vigastuspausil ning lume puudumisel sai veidi enne oma sünnipäeva Saku metsas rattaga tiirutatud, kokku kahe päevaga 76km. Kaks aastat tagasi toimus Tartu eeskujul ka Tallinnas esimene TriSmile Pekist Priiks üritus ning tookord jäi mul Kloogalt Saunamaale kohale jõudes vajaminevast 45-st kilomeetrist 2,2km puudu ning suutsin kohalolijatest ainsana endaga kaasa meelitada sünnipäevanumbrit täis jooksma praeguse hetke tegija Romka Fosti! Ülejäänud seltskond pidas mind poolearuliseks!
Romka suvel EM-il Zürichis. Foto: Scanpix
Eelmisel aastal, taas lumeta ajal, sai sünnipäevaeelsel päeval joostud Kloogalt Nõmmele 46km ja kuna kahe päeva pärast oli ees ootamas veel üks - aasta viimane - maraton, siis piirdusin õigel sünnipäeval vaid väikese jalutuskäigu ja orienteerumisega Nõmmel! Sel aastal aga sain taas teha oma sünnipäevanumbrit tähistava kilometraaži täis suuskadel. Eileõhtusele üleskutsele moluraamatus vastas kuus tegelast ja nii me siis täna kell 11:30 väikese laulupeorongkäiguga teele asusime, ees ootamas kuus Harku ringi ehk 47km mõnusat kulgemist.
Harku metsa kõrgendikud 1.1.12! Autori foto.
Tegelikult oli lõbus, möla jätkus lausa 2,5 tunniks, alles peale seda võeti vaiksemalt ja nohiseti omaette. Vist kolmandal ringil sõitsime mööda endisest meistersportlasest laskesuusatamises, ehk minu isast, kes oli küll meie möla tagant lähenemas kuuldes kiirendanud, aga eest ära ei pääsenud. Tegelt tahaks ise ka 73-aastasena Harku metsas või kus iganes suuskadega sõita, kas just 73 kilomeetrit, aga vähemasti sõita!!! 
45 aastat tagasi koos meistersportlasega! Tundmatu autori foto.
Viimasele ringile läksime kolmekesi, neist üks mees oli tegemas elu pikimat suusasõitu, teine vist aga lõdvestust eilsest 56km pikkusest suusaotsast Kõrvemaal! Paar kilti enne ringi lõppu tegime otselõike läbi võsa ladude juurde, et mitte kilomeetritega liiale minna ning ennast aastajagu vanemaks teha! Õnnestus, lõpptulemus 47km, aeg 3:32, keskmine kiirus 13,3km/h koos 5x1 minutiliste joogipausidega iga ringi lõpus, keskmine pulss 142. Tehtud ja lahe sünnipäev peetud!

Kaasalauljad Indrek, Sergo, Kaido, Kuldar, Tauri, Enn - mina tänan!!!


esmaspäev, 22. detsember 2014

Ecoskiing vol 3!

Iga asi, mida saab harva teha, on hingele hää! Ja mida harvem saab, seda kangem see hingepalsam on! Läinud sajandi 70-80ndatel Väimelas ja Võru linnas elades sai seda tihti teha, sest praktiliselt kodumaja juurest algas mets või võsa vms ning suuskade koduukse ees allapanek ning kohe suusatama asumine oli tavapärane tegevus.
29.12.2010, siil udus minemas koduukse eest sünnipäevasõidule!
Siis tuli pikk spordipaus ja muud huvid ning suusatamine, rääkimata seesugusest ökosuuskamisest, unus. Kuni ootamatult neli aastat tagasi omaenda sünnipäeval taaselustasin enda jaoks vanad mälestused, pannes koduukse ees suusad alla ning sõites 43km, ühe kildi iga aasta eest. Teist korda õnnestus seesugust trikki teha veidi vähem kui kolm aastat tagasi! Ning uuema ajaloo kolmas juhus tekkis justnimelt täna!
Vasaloppeti liidrid ja SVT otseülekande mootorsaan ca 20km
juures! Autori foto 2.03.2014! (Kuna täna oli pime ökosõidul
pilte teha, siis edasi tulevad vaid ilusad Vasaloppeti pildid)
Siin Nõmmel elades tuleb seetsinase triki tegemiseks olla valmis just selleks hetkeks, kui kommunaalpoliitikud käivad välja oma klišeevabanduse - teate ju küll, selle vabanduse, mis käib selle neljanda aastaaja äkilise saabumise kohta. Siis tuleb minna, sest põhimõtteliselt võid suuskadega sõita igal pool, välja arvatud need tänavad, mida mööda sõidavad tasuta linnakodanikke vedavad bussid. Täna panin kodust minema suunaga Pässa rabale ning kusagil seal Pääsküla raba maratoni stardipaiga juures sain aru, et lund on isegi liiga palju - pidevalt tuli uue uisusammu astumiseks suuska lumest välja tõsta. Edasi kulgesin piki maratoni rada, siis mööda Rännaku puiesteed. Nõmme ujula juures ületasin Vabaduse, esimest korda suuski alt võttes, siis Pääsküla jaama juurest üle raudtee, üle Pärnu maantee, mööda Suvila tänavat üle Kadaka tee ja olingi Harku metsas.
Martti Himma (EST) on just peagrupist pudenenud! Müüge
aga oma klassikasuusad maha..... Autori foto 2.03.2014!
Ja siis algas ilmselt tänase sõidu raskeim osa, sest Harku ringil oli ca 10cm lund, aga suusatajaid oli üle käinud vaevalt mõnikümmend, ehk siis lootuse asemel sealt rajamasinaga pressitud jälg leida, murdsin läbi vaalude Hiiu-Astangu tee poole, et seal hõlpu leida. Eelpool mainitud tee ja Harku ringi ristmikul aga sain aru, et ka sellel rajal hõlpu pole, sest lumi tallamata ja lumeotsikutega kepid asfaldil ei pea. Peale estakaadi alt läbiminekut suundusin Trummi radade poole, tunnelis küll eriti hästi ei libisenud, aga Trummi ülemine 2,5ne ring oli tänase päeva parim lõik. Staadioni juurest suundusin taas tänavatele ning hüppetorni taga vanale raudteetammile. Seda mööda oli mõnus kuni Nõmme keskuseni Wassbergi lasta (kiireim km). Üle "Mente et manu" silla ja mööda tammi edasi kuni peaaegu koduni. Vabakal pidin uuesti suusad jalast võtma (teine kord) ning võisin lund lükkavale üle tänava naabrimehele raporteerida mõnusast ca 17km pikkusest ökosõidust Nõmme linnas (Tallinna koosseisus)!!! Kes ei usu, siis tänase sõidu träkk on SIIN!
Lukas näitab P(b)auerit Vasa stardis! Autori foto 2.03.2014!
Homme aga juba Harku ringile ja hea suusaga! Täna sain AT Spordist nö leiunurgast tasuta ühe vana Madshuse, mille panin kunagi Haanjas 1. mail suusatades hävinenud Visu asemele! Käras küll! Tänud suured, AT Sport!!!


esmaspäev, 8. detsember 2014

Pehmojooks vs kõva mees!

Käisin eile Eesti "mitteametlikus maratonipealinnas" Vändras maratoni jooksmas, selle aasta 12ndat, üldjärjestuses 34ndat. Aeg 4:48:30, koht mingi 30 või 40, keda see kotib! Ilma ilustavaid või siis vabandavaid fakte lisamata on eelnev kuiv jutt, lausa puhas statistika, aga kahjuks paljud "arvajad" teevad viimasel ajal just nende kuivade numbrite alusel ikka nii põhjapanevaid järeldusi, et anna olla!  Hiljuti võttis just üks selline "arvaja" suu vett täis ja kuulutas kogu maailmale, et see, kes pole maratoni alla 3h jooksnud, ei ole tõeline mees! Kuna aga ta ise pole oma seetsinases elus ühtegi maratoni läbinud, leiutas ta oma kõva mehe status quo säilitamiseks nö lisaklausli, et maratoni asemel käib kahh näiteks 3 korda poolmaratoni läbimine alla 1h30min!?! See on umbes sama jabur väide, kui öelda, et 42195 meetri läbimise alla 3h asemel kärab sama hästi ka 100m jooksmine 100 korda alla 25 sekundi! Sest just sellist kiirust tuleks hoida, kui tahta maratoni ajaks joosta alla 3h! Aga too tolleks, too arvaja oma elus enam ei jookse, erinevalt minust, kel plaanis joosta veel sel aastal 3 maratoni, tuleval aastal 21 maratoni jne. Arvajad arvavad, jooksjad jooksevad - küll aeglaselt, aga siiski jooksevad. Ja just nimelt sellele, ehk siis säästvale maratoni jooksmisele, tahaksingi selle postituse pühendada!

Säästev maratoni läbimine, mõnede ütlejate kõnepruugis ka pehmojooks, on klassikalise - 42,195m pikkuse - distantsi läbimine säärase tempoga või siis sellisel kiirusel, et järgmise päeva hommikul üles tõustes ei peaks välja nägema nagu need kõvatajad seal ülaltoodud videos. Ehk siis, parafraseerides (loe: väänates) klassikuid: "Jookse maratoni nii, et järgmisel päeval ei oleks piinlikult valus endale asjatu valu tekitamise pärast!" (PS! Kes oskab esimesena öelda selle väänatud tsitaadi originaalautori nime, võidab koheselt tasuta stardikoha mõnele minu korraldatud maratonile!)
Eesti Forrest Gump aka Contra laupäevasel Vändra talvemaratonil.
Foto: Compressport Estonia
Kuidas siis ikka joosta nii, et poleks valus?
Esimese ja ilmselt kõige olulisema asjana soovitan unustada igasugused stardieelsed ajalised eesmärgid. Sest nagu igaüks teab, et iga päev ei ole pühapäev, on samamoodi ka meie kehadega, ehk siis meist keegi ei tea hommikul ärgates, kas oleme täna tipus või nullis. Aga just sellest sõltub enim maratoni lõpptulemus ning ilma oma hetkeseisundit täpsemalt teadmata toob kindla aja peale minek, täpsemalt siis jooksutempo eelnev paikapanek kaasa vältimatu haamri kilomeetritel 25-35! Mina hakkan ise ajalisi eesmärke paika sättima peale viie avakilomeetri läbimist, mille olen läbinud kindla, alla 145-se pulsiga. Tempo, mida suudan arendada ilma seda pulsipiiri ületamata, ongi minu selle päeva säästutempo, ehk siis just see kiirus, millega kulgeda lõpuni. Tavaliselt see ka õnnestub, tulemuseks negatiivne splitt, ehk siis maratoni teise poole läbimine avapoolikust kiiremini. 
Teine, kolmas ja neljas asi maratonijärgse valu vältimiseks on kirjas igas maratoniõpikus - piisav treening, õige toitumine ning sobiv riietumine - ei hakka mina neid pidepunkte pikemalt üle seletama. Kui kellelgi on huvi täpsemalt teada saada, siis olen küsimustele avatud!
Eile Vändras. Foto: Jan Õiglane
Kui nüüd tagasi tulla selle eelpool soovitet tempovaliku juurde, siis erandjuhul see ei õnnestu ka minul, nagu näiteks hiljuti Ateenas või eile Vändras, kui pidin muude segavate faktorite tõttu algselt valitud algtempos hiljem korrektuure tegema ning ajaliselt alla andma, Ateenas lausa pool tundi, eile Vändras aga vaid 3 minutit. Ateena maratonil oli esimene 10km laudsile, aga siis hakkas raja profiil üles-alla käima nagu litsimaja lift ning polnud mingit mõtet ennast 26 kraadises palavuses rebestada, liiatigi kui maratonijärgne esmaspäev oli planeeritud linnaekskursiooniks ja Akropoli külastamiseks. Lasin mägisel osal tempo alla, lõpetasin Ateena Autentse (Athens Authentic) maratoni ajaga alla igasugust arvestust - 5h18min. See-eest aga kepslesin järgmisel päeval nagu noor talleke Akropolise mäele ning naersime koos teistega nende maratonituristide üle, kes oma kangeksjoostud jalgadega sugugi Akropolise arvukatest treppidest alla ei saanud!
Saad sa siis rahulikult omas tempos joosta....... (Ateena)
Eilse Vändra maratoni segavaks faktoriks oli sellele eelnenud ülimalt seiklusrikas nädalavahetus, mis kõigepealt ei lubanud mul täide viia algset plaani, ehk osaleda kahel järjestikusel päeval maratonil ning pärssis ka eilset sooritust. Pärssivaid tegureid oli tegelikult kaks - liigsöömine ja vähene uneaeg. Kui ikka laud on lookas kraamist, mida lihtsurelik korra aastas saab, ei saa ju suud lukku keerata, sisendades endale, et pühapäeval on vaja maratoni joosta. Ja kui ikka pidu, siis до упора, ehk siis magama sai üsna hilja/vara. Siinkohal viskaks välja ühe hea tarkusetera - kui kusagile võistlusele või trenni minek, siis otsige endale alati kaaslane, kes kohustab minema. Kui mul poleks pühapäeva hommikul kell 8:30 Erki värava taga oodanud, et koos minuga Vändrasse sõita, oleks ma julmalt teist külge keeranud ja edasi maganud. Poole hommikuni kestnud танцулька ja vaid 150 uneminutit olid selgelt vähe mõistlikuks maratoniks väljapuhkamiseks.
Issi, miks sa tapsid notsu ära.... :)
Aga minna tuli, sest esiteks ootas Erki ja teiseks oli ka endal vaja järjekordne maraton purki saada. Õnneks oli laupäevane lumine ja libedavõitu rada asendunud ilma lumeta libeda rajaga, kus siiski võis hästi otsides korralikku pidamist leida. Alustasin ülirahulikult, pulsi järgi ning peale 14km (2 ringi) läbimist ajaga 1:35 hakkas terendama lõpuaeg 4:45. Tunne oli hea, rada sulas ja jalgealune muutus kindlamaks. Ainsaks probleemiks oli pidevalt pommitav põis, intervalliks ring ja metsapeatus. Kuna polnud hommikul enne starti peale äratuskohvi tilkagi joonud, siis sai ainsaks põhjuseks olla eelmiste päevade ohjeldamatu õgimine ja joomine, mis siis nüüd raputamist tundes väljapääsu otsima asus. Teise kolmandiku läbisin lausa 1:34-ga, samas hakkasid ilmnema esimesed märgid, mis osutasid selgelt, et sama tempoga jätkaka ei ole mõistlik. Pidin eelnevate päevade kergemeelsuste tõttu järeleandmisi tegema ning üle minema säästurezhiimile, mis eile tähendas kilomeetri kohta sadat meetrit kiirkõndi. Kõnd viis pulsi alla ning lubas jooksuosa kiiremini teha, lausa nii, et tempo tõusis keskmiselt 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Ehk siis, suutsin kilomeetri läbida kiirkõnni kaasabil kiiremini kui ainult joostes.
Milose "Venuse" koopia koos vaatepilti
segavate turistidega.... :)
Contra tuunis hiljuti ühte "kuulsat" tõelise mehe testi nö kvalifikatsioonipunktiga, mis lubas testi edasi lahendama vaid need, kes on läbinud 42,2km pikkuse maratoni üle saja kilosena. Kuna eile sai see asi minu poolt sooritatud, ootan Contralt nüüd järgmiseid juhiseid. Nali naljaks, aga tunduvalt lihtsam oleks joosta maratoni mingi 10 või lausa 20 kilo kergemana. Eile sai see totaalne ülekaal seal kusagil 39nda kilomeetri kandis minu kirstunaelaks ning viimase kolmandiku läbisin nibin-nabin alla 1:40, koguaeg siis 4:48:30! Asi seegi! Tehtud! 
Marika Roopärg. Foto: Jan Õiglane
Ja tehtud nii, et kui täna oleks vaja olnud uuesti maratoni joosta, nagu esialgne masterplan tegelikult ette nägi, siis oleks sellega hakkama saanud. Kas küll 5 tunni sees, pole kindel. Ei ole hetkel nii heas vormis, nagu näiteks eelmisel pildil esitletud Marika, kes jooksis laupäeval 4:04:54 ja eile 3:58:01, kusjuures tema isiklik rekord on 3:55:18. Hämmastav stabiilsus, kas pole?

teisipäev, 2. detsember 2014

Ükski heategu ei jää karistamata!

Me kõik tahame ja loodame, et tehes midagi head, kasvõi vaid lootes oma karmasaldot parandada, juhtub kohe varsti midagi ilusat, midagi sellist, mis näo naerule veab ja paneb endamisi ütlema a la: "Näedsa, ma ju ütlesin, et kiida küla üks kord, kiidab küla sind 9 korda vastu!" Või siis, olles varem näiteks liikluses kümme korda kedagi ummikurivi vahele lubanud, koged järsku, et sul on kogu aeg nö peatee ning kõik viipavad ja noogutavad kaasa, et anna minna, sõber!
Lahke või tänav juht..... Foto: rolesrelations.wordpress.com
Hääd lugejad, usun, et te andestate mulle, aga olen nüüdseks veendunud, et see eelnev jutt on puhas teooria, millel pole praktikaga essugi pistmist! Olen oma elus kümneid, isegi sadu kordi pidanud veenduma, et heategu on küll õilis asi, kuid selle kasum on olematu, pigem peaksime siinkohal rääkima kahjumist! Antud hetkel ma muidugi istun oma mätta ostas ja kõnelen enda eest! Loomulikult saab see isik, kellele konkreetne heategu tehakse, otsest kasu. On see siis rahaline, emotsionaalne või füüsiline, vahet pole. Kasu on kasu ning selle kasu otsene tekitaja omalt poolt siis loodab sellest tehtud heateost tulu tõusvat vastavalt siis kas omakasu-
- püüdlikult, ehk siis loodab sellest kasust otseselt midagi tagasi;
- püüdmatult, et vbla muutub sellest heateost ühiskond paremaks, ehk siis kasu saavad kõik.

Medal Heategeva Pääsküla raba maratoni lõpetajale! Foto: Enervit
Mina ja minu tehtud heateod on hetkel kõlkumas nende kahe variandi vahel, ehk siis ma küll loodan, et head tehes saame endale parema ühiskonna ja mölakaid jääb vähemaks, samas loodan ma ikka ja veel, et järsku kusagil kõrgel keegi vaatab ning ühel heal hetkel, kui ta otsustab nii või naa, siis on see otsus minu jaoks ikka positiivne, ehk siis olen ikka mäel...jee-jee.... 
Eelmisel aastal kogusime Heategeva Pääsküla raba maratoni raames 1116 eurot ning see sai üle kantud EKJL-ile ja sümboolne tšekk üle antud Eesti Maratonitiimi juhile Toomas Tarmile. Tähelepanelikud tegijad märkasid, et ka sel aastal oli sama plaanis.....aga siis ühel hetkel juhtus nii nagu öeldakse, et: "karma strikes back"! Eks asjaomased tea ise, kuis ja mis, aga muutsin oma otsust, ning selleaastane kokkukogutud 1350 eurot läheb hoopis Nõmme Spordiklubi kergejõustikunoortele, nendele, kelle vanemate rahakott ei lubaks neil muidu laagrisse minna!
Aasta aega tagasi.....olid ajad!
Aga miks ma sellest kirjutan? No ikka seepärast, et kaks päeva peale selleaastast suurimat heategu jäin haigevoodisse........ishiasega!!! Jah, te muidugi teate, see on ju see Joosep Tootsi haigus, aga te ei tea seda, mis asi see tegelikult on ja miks ta täisjõus mehe voodisse paneb! Tegelikult minu enda viga, sest ma polnud seda kokkukogutud summat veel Nõmme Spordiklubile üle (k)andnud.....kohe teen, vbla saan taas jalule...... :)




kolmapäev, 26. november 2014

Pehmojooksuaeg!

Hetkel valitseb õues vahest aasta kõige kehvem olukord, see vist ongi see paljukirutud sitt suusailm! Ehk siis rattaga sõita on ohtlik, rulle toksida ka ei saa, suusatamisest pole mõtet kõneldagi mitte, kui sa muidugi ei ole naaberrahva sõnavara laenates nn miesten mies, kes suusatab ka ilma lumeta. Ning kui sa juba kord oled looduse poolt tehtud selliseks, et sind näiteks nii sisehallid, trenažöörid kui ka ühe koha peal higipilve sees rattaväntamine öökima ajab, ei jäägi muud üle, kui jooksuga tegeleda. Liiatigi, kui Pääsküla raba on kodust vaid 600 meetri kaugusel! Liiatigi, kui sai endale paar hooaega tagasi soetatud ka kiilasjääl pidavad naeltossud! Liiatigi, kui selle aastanumbri sees on ees ootamas veel lausa 4 maratoni + 2 pikemat marš-brošokki!
James Healy ei vaja mingit testi tõestamaks, et ta on mees!!!
Viimases postituses käsitlesin põgusalt Ateena maratoni ajalugu, kuid oma kuulsusetust jooksust seal ei lausunud ma sõnakestki. Ja ega vist lausu ka nüüd, sest te ju teate ja olete seda ka ilmselt ise kogenud, et meie teele juhtub vahel just selline päev, mis võiks üldse olemata olla. Selline päev, kus ükski asi ei õnnestu, kõik ettevõetu läheb otseteed prügikasti või kehvemal juhul ümbertegemisele ehk siis nö täisnullpäev. Minul juhtus see päev olema sel aastal just nimelt 9. novembril seal kaugel Kreekamaal! Ja rohkem sellest ei räägi, shit happens, you know!
Tolsamal õhtul Ateenas oli aga kõik jälle hää!!! Foto: Jaanika Kindlam
Muidugi on palju parem kirjutada meeldivatest asjadest, kasvõi sellest, et sattusin hiljuti ühe huvitava võrdluse peale - vaid kuus aastat tagasi oli Eesti Vabariigi nö esindusmaratonil, mis toimus Tallinna Sügisjooksu raames, tervelt 87 lõpetajat. Läinud laupäeval oli Pääsküla rabas toimunud heategeval, kümnel ringil joostud, maratonil 72 lõpetajat. Sõber Soonets ütleks selle peale: "не сравни хуй с пальцсэм", aga just seda ma teen, sest kuue aastaga on toimunud spordiharrastajate teadvuses tõsine nihe - enam ei peeta 42,2km pikkust jooksu mingiks müstiliseks ettevõtmiseks, mida suudavad läbida ainult üksikud tegijad. Maraton on läinud massidesse, massid dressidesse ning evolutsioon jätkub. Isegi "heade mõtete linnas" on sellest aru saadud ja õiget maratoni, mitte seda kevadist sõnavääratust, võetakse uuest hooajast mitmikürituse loomuliku osana. Vaatamata sellele, et veel 3 või 4 aastat tagasi ütles Indrek Kelk mulle, et Eesti rahvas ei ole selleks valmis, et maraton neliku arvestusse selle 23,6km pikkuse jooksu asemel lisada. Nüüd on vist siis valmis?
Tegelt oleks see mulle hea väljakutse, aga...
Põhimõtted pole murdmiseks!!!
Veelgi parem on aga kirjutada sellest, et vaatamata miesten miehe kunagistele süüdistusele, et ma lüpsvat oma korraldatud spordisündmustel osalejaid, sundides neid ei tea mida tegema, kogusime juba teist aastat jutti raba maratoni korraldamise kaudu heategevaks otstarbeks üle 1000 euro. Läinud aastal sai 1114 euro suuruse toetuse Eesti Maratonitiim, sel aastal läheb kogutud 1335 eurot Nõmme Spordiklubile, toetama nende laste osalemist talvelaagris, kelle perede majanduslik olukord seda muidu ei luba.
Pässa start nr 4! Foto: Toomas Ellmann, Enervit.
Ja kuna mul endal jäi seoses reedel maha sadanud lumega ning ühes sellega suurenenud vastutusega enam kui saja osaleja ees oma maraton jooksmata, teen selle järele sellel laupäeval Pääskülas, start kell 10! Nagu kevadelgi, kui ise ei julgenud justnimelt vastutuse pärast starti minna! Kes tuleb kaasa? Kas või poolikut või mõnda ringi jooksma? Jooksen ülipehmo tempoga, ca 6:30 kilomeetri kohta! Sest pehmojooksuaeg on käes! Sest talve ei tule ja Tartu maraton jääb kahjuks taas ära!
Pehmo kutsub maratoni jooksma! Happy movember!

reede, 14. november 2014

Pheidippidise jälgedes Marathoni väljalt Ateenasse!

Paljud inimesed, ka spordikauged, teavad ilmselt legendi sellest, kuidas keegi sõnumitooja jooksis kusagilt Marathoni väljalt Ateenasse sõjalistest edusammudest ette kandma ning suri peale teate edastamist Ateenas. Tuleb ju tuttav lugu ette? Muidugi, isegi koolis räägiti sellest...
Luc-Olivier Merson'i maal, 1869
Vähesed aga teavad lugu täpsemalt! Nimelt oligi eelpoolnimetet mees ametis nö jooksva kullerina, kelle ülesanneteks oli kiiresti vahemaid läbida ning vajalikku inffi jagada. Vahetult enne seda kuulsusrikast ning maailma spordiajalukku raiutud 40km pikkust jooksu Marathonist Akropolise künka otsa läbis Pheidippides kuus korda pikema vahemaa Ateenast Spartasse, et kutsuda spartalasi appi pärslaste invasiooni vastu. Ka seda vahemaad joostakse tänapäeval koondnimetuse all Spartathlon, pikkusega 246km ning vahemärkusena võin lisada, et tänavuse Spartathloni lõpetajatest oli 3 meest ka hiljutise Haanja Ultra100 stardis ja finišis. Aga see selleks, 246km jooks ei mahu kuidagi peakolu sisse isegi nendele vähestele inimestele, kes maratoniga tegelevad nagu ka see (ehk siis maratoni läbimine) ei mahu mitte kuidagi pähe rõhuvale enamusele inimestest, kes peavad maratonide läbimist puhtakujuliseks idiootsuseks!
Pheidippidise ausammas Marathoni lähistel.
Tegelikkuses katab kogu seda eelnenud ajaloolist kaunisjuttu üks parajalt paks segaduse loor ning paljud skeptikud peavad kogu seda asja puhtakujuliseks väljamõeldiseks. Veelgi segasemaks teeb asja see, et tegelik distants Marathoni väljalt Akropolisesse oli ju kaasaja pikkusmõõte kasutades täpselt 40km, kuid miskipärast joostakse alates 1920-ndast aastast nii rahvusvahelistel- kui ka kolkamaratonidel ikka 2195 meetri võrra pikemat maad. See kõik on seletatav ühe kurikuulsa linnalegendiga, mille kohaselt paiknevat ühe maratoni 25 miili ehk siis 40km märgi juures silt, mis ütlevat: "God, fuck the King"! See silt heidab valusa tagasivaate aastasse 1908, mil maratoni pikkuseks oli Londoni olümpiakorraldajate plaanides ikka see sama 40km, aga Briti kuningliku perekonna kiuslikkus oli see, mis nõudis maratoni startimist Windsori lossi juurest ning lõpujooneks oli kuningliku looži esine olümpiastaadionil. Nendesamade arulagedate monarhide üle saja aasta taguse jonni pärast ei lõppe meie tänapäevane maraton mitte punkt neljakümnendal kilomeetril, vaid ikka 2195 meetrit hiljem - God Fuck the Royal Family, yeah!
Kommentaarid on liigsed, pildi päriolu nähtav pildil.
Just sellesama Edward VII või siis tema õukondlaste pärast ei saanud ka mina pühapäeval seal kaugel Kreekamaal otse Pheidippidese jälgedes joosta, vaid pidime raja neljandal kilomeetril keerama vasakule ja tegema selle 2+ kilomeetri pikkuse pauna ümber tema ausamba, et siniverelistele meeldida. Oli tore jooks ja paun!
Õnneks pole Kreekas enam mingit kuningat ning saime sellises
uhkes kohas oma maratoni lõpetada - senimaani on värin sees!!!

Aga maratoniturism on lahe asi, palju parem kui toksimine....
Eks ma kirjuta sellest Ateenast veel, asi alles settib! Ootate?

laupäev, 8. november 2014

Sinusoidi põhjas!

Inimkonna areng käib juba kord sinusoidi mööda, kord on asi ikka puhta perses, teinekord ollakse jälle tipus. Just nii on ka siin hellenite maal Kreeekas. Kunagi tuhandeid aastaid tagasi oli siin tsivilisatsiooni häll ja hellenite ajal oldi sinusoidi tipus, siis ca 1500 aastaga kukuti taas sinna graafiku põhja. Korraks oli üks sähvatus üle-eelmise sajandi lõpus, kui Kreeka võõrustas esimesi kaasaaegseid olümpiamänge, aga peale seda hakati seal nö kommunismi ehitama ning eelmise sajandi kuuekümnendate kandis oldi taas sügavalt pasas.
2004 aasta olümpiaks ehitatud TAE KWON DO hall, mille aeda
on vist hiljuti "edukalt" remonditud! Ah jaa, siin oli maratoni EXPO!
Siis aga tuli euroliit ning avas rahakraanid ning senine mahajäänud agraarmaa süttis paarikümneaastaseks heleda leegiga põlemiseks, aga see leek kustus kahjuks viie aasta eest, jättes maha pettunud inimesed, kes ei saagi enam nt töökohal kätepesemise eest lisatasu, kelle 20 aastat tagasi surnud vanaema ei saagi enam pensioni või siis kelle onu ei teeni enam vedurijuhina kaks korda suuremat palka kui Brüsselisse valitud eurosaadik!
Sügisene saak on põllumehel igatahes salves. Pildike kesklinna pargist
Jah, siin Ateenas on seda masu ikka igal sammul näha, mahajäetud majad kesklinnas, tühjad kaubanduspinnad, sajad ja vbla ka tuhanded müügis olevad korterid ja nii edasi. Samas, pragamaatilisel eestlasel, kes on sajandeid võõrvõimu all kannatanud ning kes on ka seekord ilma võlakoormata viimasest majanduskriisist välja ujunud, on raske neile ülbikutele kaasa tunda, kes on aastaid nautinud laenuleiva värskust ja sellega kaasnevat piimajõgede ning pudrumägede voolu.
Teeme ära, sest viimane koristus oli siin vist
aastal 2004, enne kui OM-objekt vastu võeti!
Aga see selleks, ma tulin siia maratoni jooksma, mitte kurtma selle üle, et tänavad on räämas ja majad lagunevad. Ja ma jooksen homme maratoni vaatamata sellele, et kaugel kodumaal üks ennast vigaseks jooksnud arvamusliider arvab, et ma tegelen siin poosetamisega. Mis tegelikult ju ongi omaette tõsi, sest ma ei tule ju siia Kreekasse kusagile kiirteele 42,2km pikkust trenni tegema lihtsalt niisama - vaid ikka selleks, et tulemust kirja saada, uut maratoni purki saada! Sest selmet imetleda kauges minevikus joostud ühte aega, on palju rohkem elamusi pakkuv mitu korda aastas kogeda seda imelist tunnet, mis sind valdab peale järjekordse maratoni lõpetamist! Kes aga pole oma elus ühtegi maratoni lõpetanud, see ei tea ka, mida see tunne tegelikult tähendab!
Jah, just üle selle silla on homme finito!
Homme siis stardin kell 9 Marathoni väljalt ja jooksen (vist) mööda seda traditsioonilist trassi Ateenasse, et lõpetada oma 33-s maraton vist maailma kuulsaimal olümpiastaadionil. Kõlab ju piisavalt huvitava väljakutsena? Või pean siin kümneid kordi korrutama, et olin noores põlves kõva ujuja, kes ujus 100m alla minuti....keda kurat see kotib???

esmaspäev, 15. september 2014

Tempomeistri tööpäev!

Ligi viid kuud tagasi, vahetult peale Varssavi maratoni avastasin, et minu nimi ei olegi Eesti suurima jooksu külaliste listis ning asusin kohe rünnakule. Sõnum korraldajale viisaka küsimusega, egas neil tempomeistritest puudus pole, tegelik eesmärk aga ikka eht mogrimärdilik, ehk siis ühe teise tuntud bloginduse tegelinski kombel nö tasuta peole saamine! Ja näkkaski, sain tööpakkumise 4,5 tunnise tööpäeva kohta 14. septembril Tallinnas.
Reedeõhtune udune Tallinn 120 meetri kõrguselt. Autori foto.
Oleks ma toona teadnud, et minu suviste treeningjooksude saldo jaanipäeva paiku joostud Tori-Pärnu maratoni järgselt kujuneb kujuneb justnimelt nii pikaks nagu järgnevast leotelust näha,
20.08 - 6,83km
27.08 - 5,90km
10.09 - 4,95km
12.09 - 4,20km
13.09 - 3,84km
poleks ma seda tööd mingil juhul vastu võtnud. Aga just selliseks see minu jooksusuvi kujunes, süüdlaseks siis juunikuus endale külge poogitud viirus koondnimetusega brevet. Tegelikult olin kunagi seal augusti lõpus nö kohe-kohe hakkamas viimast maratonieelset jooksulihvi tegema, kui SEB maratoni korraldaja teatas, et minu töölepingut on muudetud ning uueks tööajaks on 4:45! See veerandtunnine armuand oli nii mõjus, et jätsin plaanitud kahenädalase maratonieelse treeninglaagri tegemata ning otsustasin külma kõhuga peale minna!
Õnnelikud nagu koolipoisid, põlvikutes ja õhupallidega. Foto: Kirsti Jahilo
Eilne tööplaan oli lihtne - kolm esimest kilomeetrit tuleb läbida tempoga 6:50 (siin ja edaspidi tähendavad need numbrid kilomeetri läbimise aega minutites-sekundites), siis tõsta tempo 6:40 peale ning kulgeda nii 39-nda kilomeetrini. Selleks ajaks peaks olema tekkinud etteantud lõpuaja suhtes kolmeminutiline varu, mis on vajalik esimest maratoni jooksvatele tempogrupi liikmetele ülejäänud rajast suhteliselt raskema lõpuosa läbimiseks.
Ca kolmandik on seljataga, elu on lill! Minu vasakul käel jooksev
Anne-Ly lõpetas ajaga 4:33, paremal käel jooksev Kristina aga ajaga 4:52!
Foto: Raigo Tõnisalu
Sajaprotsendiliselt ei lähe plaanitu maratonidel kunagi täide, liiga palju on igasugu kõrvalisi tegureid, mis siis vastavalt kiirendavad või aeglustavad sihikule võetud tempot. Kui maratoniraja teatud kilomeetrite (vanalinn) veidi aeglasemat läbimist võis ette prognoosida, siis prognoosimatult said vajalikust kiiremini läbitud teine, kahekümne teine ja neljakümnes kilomeeter. Teise kilomeetri vabanduseks oli viie tunni tempomeister Valdo Jahilo, kes läks vaatamata kokkulepitule teele liiga kiiresti. Ja kuna mul oli piinlik 4:45 kirja kandvate õhupallidega joosta 5:00 õhupallidest tagapool, siis tegin ettekavatsemata tibatillukese tempotõusu, et neljandaks kilomeetriks see viga ära parandada. Siis hakkasid selgemaks saama ka tempomeistrite õhupallide alla koondunud gruppide suurused. Kusagil seal 10 kilomeetri peal oli minu grupis hinnanguliselt 40-50 jooksjat, kellest esimese ringi lõpuks olid alles vaid pooled.  
28-s kilomeeter Meriväljal, kuumaks kisub. Foto: Hannes Viherpuu
Teine ring algas veidi allamäge ja oma starti ootavate poolmaratoni jooksjate maruliste ergutuste saatel, sellest ka see liiga kiire 22. kilomeeter, aeg 6:22. Narva maanteel sain asja taas kontrolli alla ning metronoomi saatel tiksumine jätkus. Siis aga tuli tagant roheline laviin nimega poolmaraton, raketid vihisesid mööda nii paremalt kui vasakult. Seni väga üksluiselt kulgenud jooks läks järsku põnevamaks. Joogipunktis tuli veidi lahingut lüüa, et laua juurde pääseda ning ka peale igat joogikat oli grupi kokkusaamine üha raskem. Jooksjaid vajus grupist ära, samas lisandus varasemaid kustujaid, kes leidsid meie grupis uue hingamise.
Teisel ringil Pirital, 32. km, grupist on alles
puder ja kapsad. Foto: Raigo Tõnisalu
Kui poolel maal olime lõpuaja suhtes edus minuti ja neljakümne sekundiga, siis 39-ndaks kilomeetriks, ehk seal kusagil Paksu Margareeta juures oli edu juba üle 3 minuti. Piisav, et korraks kustuda ja ikka alla 4:45 kohale jõuda. Aga vähemasti nendest, kes tolleks ajaks grupis alles olid, ei soovinud keegi kustuda, pigem pandi Oleviste tõusul vunki juurde. See kilomeeter läks taas 6:22-ga?!? Üritasin neid veidigi tagasi hoida, aga kus sa sellega, mindi vasakult ja paremalt, nii et lõpujoonel oli minu kõrval alles vaid üks kaaslane.
Rõõm tehtud tööst! Foto: Kirsti Jahilo
Nendest veidi üle kahekümnest, kes minuga koos poolmaratoni vaheajapunktist läbi tulid ajaga 2:20:51-2:20:57, lõpetasid kiire protokolli kammimise tulemusel 11 jooksjat oma maratoni alla 4:45 ja 11 jooksjat üle 4:45, ehk siis 50% läks täkkesse. Aga vähemasti 15 inimest tulid finišijärgselt kättpidi tänama hea tempo eest, ehk siis neid, kes abi said, oli kindlasti rohkem.
Riho käis küll 3 korda grupist ära, aga jõudis ikka tagasi. Riho foto.
Et pikk jutt on teadagi mis, siis ütlen vaid, et oli ülimalt emotsioonirikas päev. Ja ma tahan selliseid päevi veel oma ellu. Ehk siis uuel aastal uuesti, taotlus on juba teele saadetud!!!

Edit: üks asi tuli veel meelde! Eile peale maratoni korraldajate külalislahkust ja taastusjooke nautides panime paika, et 11. oktoobril 2015 jookseme Münchenis maratoni. Täpsem info kunagi südatalvel!!!
Raul ja Pets ja Meelis ehk München ootab!

esmaspäev, 1. september 2014

Enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära!

Pühapäev, 16. august kell 18:00, Pariis, Prantsusmaa. Kõlab stardipauk! Mina koos tuhandete teiste ratturitega igalt poolt meie planeedilt, oleme asumas teele rannikulinna Brest'i poole üheainsa eesmärgiga - jõuda peale 1200km sadulas läbimist neljapäeva keskpäevaks ehk enne 90 tunni möödumist tagasi Pariisi.
Maailma suurim ratturite pikamaasõit, 18-ndat korda sõidetav Paris-Brest-Paris, on alanud.

Loo avalõik on minu puhas fantaasia, kuna seal kirjeldatud sündmused leiavad aset alles järgmisel aastal, samuti on fiktsioon see, et ka mina seal nende tuhandete seas stardin. Sest see sõit ei ole mingi tavaline maanteesõit, kuhu iga mõndasada eurot peos veeretav ratturihakatis võib ennast registreerida. Sellele sõidule peale saamiseks (stardikohtade arv selgub veebruaris ning peaks olema ca 6000) tuleb läbida üsna korralik kadalipp ehk siis tõestada sealsetele korraldajatele, et sa oled ka tegelikult selleks sõiduks valmis, mitte ainult ei arva seda!
Enda sisimas olen rahulik ja kindel, sest olen sel aastal ära teinud peaaegu kõik minu võimuses oleva, et 16. augustil 2015 Pariisis ratas joonele panna. Suve alguses võtsin brevetite seniselt maaletoojalt teatepulga üle ning asusin kohe PBP (Paris-Brest-Paris) nimel tegutsema. Nö jutu käigus selgitan ka kohe ära, mis imeloom see brevet on? Brevet, BRM, Audax, Randonnée - heal lapsel mitu nime, aga kõik need tähendavad rattasõitu allure libre (free pace), ehk siis vabalt valitud tempoga. Samas, väga vabalt ei saa ka võtta, sest sõidu kontrollajas püsimiseks peab kogu sõidu brutokiirus (sealhulgas söömine, peatused, uinakud jms) olema suurem kui 15km/h. Minimaalne breveti pikkus on 200km, sellest pikemad võimalikud sõidud on vastavalt 300, 400, 600, 1000 ja 1200km pikkused. PBP-l osalemise kvalifikatsiooniks on PBP toimumisaastal sõidetavad 200, 300, 400 ja 600km pikkused sõidud, aga eelregistreerimine avaneb kõigepealt eelneval aastal 1000km pikkuse breveti läbinutele, siis on 600km sõidu läbinute kord, edasi 400km läbijad jne.
19.juuli kell 7 hommikul, 300km Lõuna-Eestit ees ootamas...
Seetõttu oli mul sel aastal sigakiire, et veel enne suve lõppu Eestimaa pinnal 4 sõitu ära organiseerida ning nendele nö takkajärgi Pariisist ka kinnitus saada. Õnnestus, lisaks sõitsin ise läbi nii 300, 400 kui ka 600km, mis annab mulle võimaluse ennast PBP-le kirja panna nö teises voorus. Loodan väga, et maailmas ei ole kuut tuhandet segast, kes sel aastal PBP2015 nimel 1000- või 1200km breveti ära tegid ning mulle kohta ei jäta peale esimest vooru. Eelvoorust läbi saanuna peab tuleval aastal kindlate ajaperioodide jooksul läbi sõitma neli brevetit, 200-300-400-600km ning alles siis võib 101% kindel olla, et võin oma ratta Pariisis joonele panna.
2.august kell 12:00, Brevet400 ja Lääne-Eesti ootamas
Eelnev oli selline ilus tulevikumuusika, aga kuna alates viimasest postitusest siin blogis on vahepeal palju vett merre voolanud, siis üritaks nüüd veidigi tagantkätt härjal sarvist haarata ja möödunut annaalidesse talletada!
Brevet 300, Lõuna-Eesti, 19. juuli
Aga enne kui minna Pariisi, tuleb ära käia Nuustakul ning just täpselt nii me 19. juulil ka tegime - alustasime kell 7 Lasva kandist, ees ootamas kümneid "depressiivseid" kagukandi väikelinnu ja -külasid nagu Räpina, Põlva, Kanepi, Otepää, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Valga, Tsirguliina, Antsla, Tsooru ja Võru. Alustasime viiekesi, kuid Kanepis hakkas kahel mehel koju kiire ning edasi kulgesime kolmekesi. Kiiret meil tegelikult ei olnud, aga kuidagi kiirelt kukkus asi välja - näiteks teine sõidusada möödus vaid kolme tunniga ning nii üldine brutoaeg 11h30min kui ma netoaeg 9h40min oli meile tõsiseks üllatuseks. Künklikul maastikul, taludes kahte kõva vihmasahmakat, jäi keskmine netokiirus üle 30km/h ning ka brutokiirus oli üle 25 kilomeetri tunnis. Kurat, see ei ole brevet, vaid see on lihtsalt ebatavaliselt pikk trenn!!! Ehk siis näitasin selle kolmesajasega iseendale, milline ei tohiks üks brevet mitte olla ning lubasin järgmisel korral targem olla!
Sõidu trass
3.august kell 8:00, Brevet400, Vändra, 50km sõidetud, hommikukohvi...
Brevet 400, Lääne-Eesti, 2.-3. august
Kahe nädala tagusest kihutamisest õppust võtnuna koostasin seekord marsruudi selliselt, et saaks hilishommikul startida, kusagil Vändra kandis lühikest ööd veeta ja siis juba uuel päeva lõuna ajal kodus tagasi olla. Umbes-täpselt nii ka läks, kuigi seiklusi oli palju. Haapsalus esimest pikemat toidupausi tehes avastasime, et oleme miskipärast liigselt haagitanud ning pidime Vändras kinni pandud ööbimise asemel hakkama Pärnusse ulualust otsima. Öömaja lahendus tekkis kuidagi iseenesest ning oli kantud breveti vaimust - veetsime lühikese öö riideid ja mööblit müüvas laos. Tänud Janekile ja Helenile Pärnusse! Esimese päeva 243km sai läbitud aegadega 7:51 neto ja 8:42 bruto. Alates Paldiskist sappa keeranud tuul ajas Pärnuks keskmise 31km/h peale, nii et enda peale ma seda süükoormat ei võta. Teisel hommikul saime distsiplineeritult kell 6 minema, esimesed 50km Vändrani sõideti vaoshoitult ja rahulikult ca 25-ga, kuid Järvakandist suunda põhja poole võttes tuli tuul taas kaarte segama - tuul lükkas, kodu paistis ning kiirus kasvas. Tallinnas peale 158km läbimist taas keskmine üle 30-ne. No ei kuku see allure libre kuidagi meil välja!
I päev
II päev
30.08, Brevet600, Ahaste külapood, naer on terviseks!
Brevet 600, 11 maakonda ehk Tour de Estonia, 30.-31. august
Praktiliselt viimasel hetkel enne de facto suve lõppu sai ka kuuesajane välja kuulutatud ning ka sõitjad leitud, sest olgem ausad, üksinda võin ma sõita 180km ehk Ironman'i distantsi, no võib-olla ka 200km, aga edasi läheks nüriks. Rattasõit on tahes tahtmata sotsiaalne tegevus ning lõbusas kambas sõites mööduvad kilomeetrid kiiremini. Kuna esialgu pidi suurem osa sõitjaid tulema Tartust, siis sai ka start sinna Emajõe äärde viidud. Lõpptulemusena tuli 5 sõitjat Tallinnast ja 1 Võrust, aga marsruut oli juba varem paigas ja kinnitatud. Esimeseks päevaks planeerisime 357km ning valget aega oli meile antud veidi alla 15 tunni. Põhimõtteliselt teostatav - 12 tundi kiirusega 30km/h + ca 3 tundi mökutamist! Kõik toimis ja plaan pidas kuni Lihulani, peale mida keeras tuule otse pasunasse. Kiirus langes. Mina osutusin meeste seas nõrgimaks lüliks, kuna olin enne lõunat toitumisega kapitaalselt puusse pannud. Nii pikal sõidul, kus kere kulutab ligi 10 tuhat kalorit, on õige toitumine või siis pigem sisseaetava kraami toitainete osakaal määrava tähtsusega. Unustasin laupäeval soolase söömise ning enne Lihulat hakkasid reied hoiatama. Mingis teeäärses tanklas neelasin imestava müüja pilgu all kolm teelusikat soola, mille koolaga alla loputasin. Ca tund aega hiljem olin korras ning taas ees vedamas. Pool tundi enne pimedust jõudsime Kosele Eesti kroonimata berevetikunni hoovi peale ööbima. Saun, pasta, taastusjoogid sisse ning hommikut ootama. Päeva saldoks siis 362km ajaga 12:15 neto ja 14:17 bruto. Keskmine kiirus 29,6 km/h.
Pildikesi brevetlaste toitumistavadest - Väike-Maarja.
Hommik oli väga valus, aga valu kaob sõitma asudes üsna kiiresti. Kusagil Tamsalus tuli päike ka välja ning elu muutus ilusamaks. Ainsaks mureks oli kas vastu või eest küljelt puhuv tuul. Ees oli ootamas Peipsi serv ning seal lootsime tuule sappa saada. Ei saanud, alles viimased 30km Koosalt Tartusse võis vilet lasta. Eile oli minu organismis kõik korras, erinevalt laupäevast, mil sain esimese pala suhu alles 2h peale starti. Sõin korraliku hommikusöögi ning ka hiljem läks tarbitu täkkesse, terve 242km jooksul ei tekkinud äravajumist ega raskeid hetki. Reites oli valu küll, eriti vastutuules iga minu vedamiskorra viimased pool kilomeetrit, aga taga taastudes olid jalad uueks vedamiseks valmis. Kuidagi kiiresti tuli see Tartu ja finiš, teise päeva saldoks siis 242km netos 8:45 ja brutos 10 tundi.
I päev (Ahastest Raplani on 100km otse lõiganud...)
II päev
Kamba peale kahe päevaga 3000+ kilomeetrit. Eile kell 16:17 Tartus.
Hetkel ma veel PBP 1200-ks kilomeetriks valmis ei ole, sest täna hommikul oli ikka üsna kange olek. Tegelikult oleks siiski pidanud täna sadulasse ronima, kasvõi seepärast, et kogeda seda tunnet, kuidas algaks kolmas päev eesmärgiga läbida veel 300km. Ja siis üks päev veel 300km.....
Jah, karm värk seal Prantsusmaal mind aasta pärast ees ootamas, aga vähemasti on nüüd uus siht silme ees, mille poole püüelda! Kuidagi hakkaski mul see rihm peale täispika triatloni ärategemist maha käima. Kaks täispikka sai veel inertsist peale tehtud, vahepealne hasart maratone koguda on ka vaikselt hääbumas. Äkki nüüd, kui silmapiiril terendab uus ja piisavalt segane katsumus, leian enda seest uue jõu heita maha laiskuse ahelad ning asuda tööle???

Kui kellelgi nüüd tekkis asja vastu huvi, siis olen avatud vastama või selgitama, miks ja milleks, kuna ja kui kaua jne. Blogipostitus on liiga lühike selgitamaks kõiki breveti nüansse nagu kontrollpunktid, kontrollajad vms. Lisa saab lugeda siit!
Breveteid sõidetakse enam kui 50-s riigis üle maailma ehk siis veel kündmata põld on suur ja lai......
Väike näide nö tööplaanist - BRM600!

Veel lisalugemist ühe osaleja vaatenurgast!

reede, 27. juuni 2014

Vätternrundani allaheitmine!

Eestlane on juba kord selline loom, et talle on alati vähe, ta peab alati kellestki parem olema ja igal juhul kasvõi näiteks naabrile ära tegema. Juba Vargamäelt saati! Kaasajal väljendub see nii autode-majade suuruses, lastele võimaldatavas hariduses kui ka harrastusspordis. Kui näiteks Eesti suurimas maastikurattasarjas nimega Estonian Cup stardib raskel maratonidistantsil ca 1200 ja paljude harrastajate ettevalmistuse jaoks tunduvalt sobivamal poolmaratonil vaid 400 ratturit, siis eestlase igal-juhul-naabrist-parem-olemise kompleksi mittepõdevas Lätis on asi vastupidine - maratoni sõidab sealses sarjas ca 500 tõsist tegijat, poolikule läheb tavaliselt aga lausa 2000 mõistlikku harrastajat.
Estonian Cup Rõuge rattamaratoni start.
Ma võin ju siin targutada ja teoretiseerida, aga see ju mind ja/või eestlasi ei muuda. Kui kunagi aprillis helistas mulle üks tuttav rattur ning pakkus välja idee naabritele (loe: svenssonitele) ära teha ning nende hädisele 300km pikkusele Vätternrundan'ile vastukaaluks hoopis ümber Peipsi sõita, olin ilma pikemalt mõtlemata nõus! Vaatamata sellele, et ettevõetav marsruut viib läbi Venemaa, kus mitte kõik ei ole ainult võimalik, vaid palju asju on ka ilmvõimatu! Vaatamata sellele, et arvutuslikult tuli selle ringi pikkuseks 565 kilomeetrit ning vaatamata sellele, et see hirmuäratav ring oli plaanis ära teha vaid kahe päevaga....
Stardis, Värska sanatooriumi ees!
25. juuni hommikul kell 7 oli kokkuaetud (loe: nõussesaadud) seltskond valmis lahingusse minema, teadmata täpselt, mis sorti lahing ees ootamas on, sest ligi 200 kilomeetrise lõigu kohta sel päeval ees ootavast kokku 320-st kilomeetrist puudus igasugune info. Kuna sõit toimus maanteeratastega, oli kõige olulisem teekatte ja liiklustiheduse olukord, lisaks sellele pidi arvestama ka Venemaal valitseva üldise liikluspohhuismiga, ehk siis teedel liikuvate sõidukite kiirust piirab vaid nende mootori võimsus! Asja tegelikust tõsidusest annab aimu eile õhtul laekunud äärmiselt kurb teade Moskva lähistelt Domodedovost, kus alles pühapäeval ratturitele tuntud Poola Beskidy MTB-tuuri lõpetanud Aleksei Pitšugin hukkus rattatrenni tehes 130-ga kihutanud auto rataste all. Alekseil oli tõsine plaan sügisel Haanja100-le tulla......... Puhka rahus!
R.I.P.
Mina ise kohe stardist koos teistega minna ei saanud, sest pidin meie saateautoga kõigepealt üle piiri sõitma. Aga alates Kunitšna Gorast, ehk siis Koidula piiripunkti Venemaa sõsarpunktist, olin rivis ja sõit Pihkva poole võis alata. Siinkohal oleks paslik teha väike geograafiatund ning selgitada, et ümber Peipsi sõites peab sõitma veel ümber kolme järve - Pihkva järv, Lämmijärv ja Narva veehoidla, ehk siis ettevõetud Venemaa-poolne trass oli selline - Värska-Petseri-Pihkva-Gdov-Slantsõ-Kingissepp-Narva. Kuni Pihkvani läks vaatamata alanud vihmale õnnelikult, saime isegi natuke maad taganttuules sõita, mis kasvatas korralikult keskmist kiirust. Pihkva suurlinnast (200.000 elanikku) õnnelikult läbi, tehti esimene toidupaus ning kohe seejärel läks esimene ratas õhtale, käikar kodaras ning üks vedaja vähem. Pihkvast alates meile vastu keeranud tuul, pigem isegi eest vasakult puhuv küljekas ei andnud mingit võimalust varju saada ning peale kümneminutilist punases pulsiga sõitmist pudenesin grupist. Kindlasti oli üheks põhjuseks 3 päeva tagasi joostud Võidupüha maraton ning kahe päeva tagune 160km pikkune soojendussõit Võru-Valga-Võru. Uskusin starti asudes, et olen rauast, aga ei. Meelde tuli anekdoot Tšapaist ja Petkast, kus Tšapai vedas teiste ohvitseridega kihla, et tal on mees, kes joob 5 viina korraga ära ja lahkub omal ajal. Kui siis Petka sellega ohvitseride ees hakkama ei saanud ning peale kolmandat pudelit ära kukkus, arutas Tšapai omaette, et huvitav küll - just paar tundi tagasi proovisime ja siis läks viis viina nigut niuhti mehele sisse.... :)
Grupp kusagil teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel.
Peale 65km sõitu ilmus protokolli minu nime taha DNF, põhjusteks oma nõrkus, sõidukaaslaste liigne  kiirustamine kell 21 Narva-Jõesuus ootavasse spaasse ning vähemoluline ei olnud ka see, et saateautos istus katkise rattaga löödud mees Leivo, kelle nägu läks peale minu katkestamist uuesti naerule, sest ta sai minult sõitva ratta ning taas grupiga liituda. Olin ise küll üsna löödud ja kaaslaste peale veidi pahane, aga kokkulepe oli, et nõrkasid ei oodata ja nii ta läks. Kuna olemine oli üsna märg, varastasin veidike vene mendi jaoks igaks puhuks varutud altkäemaksu ning olemine muutus kohe soojemaks ja lõbusamaks. 140km peal ronis järgmine mees pardale, põhjuseks sel aastal pikima ühe jutiga tehtud sõidu rekordi ületamine... :) Eelpoolmainitud liiklusohtlikkuse kohapealt asi eriti hull ei olnud, kihutati küll, aga napikaid oli kõigest paar-kolm. Samas olid teeäärsed metsad täis mälestuspärgi ja riste ning neid oli selle 200km peale Pihkvast Kingisseppa ikka sinna poolesaja kanti!?!
Jelizarovo klooster. Väidetavalt olevat siia pagendatud Putja eksnaine
ning seetõttu olevat rahakraanid avatud. Oli näha küll, et ei koonerdata!
Asfalt oli tegelikult kole, löökauke ja pikivagusid täis pikitud. Samas rehvipurunemisi oli vaid kaks ja needki miskipärast just nende teede pärast alla pandud krossijooksudel. Lisaks löökaukudele on Venemaa asfalt ikka väga konarlik, pidevalt oli tagant bussist näha surnud kätesse verd raputavaid sõitjaid ning üha rohkem üritati sõita püsti sadulas. Pisitasa aga edeneti ikka põhja poole ning peale kummitustelinna Slantsõ läbimist jõudsimegi Kingissepa külje all Piiter-Narva maanteele. Seal pidime hullunud liikluse pärast ratturite grupist eemale hoidma, sest paar korda pandi saateautost raudselt pealt sajase kiirusega suisa paremalt mööda!?! Tee peal oli mingi kontrollpost, mille juures peatudes meilt küsiti: "Võ kuda? V Evropu?" Samal ajal pani meist ja ka sellest stoppmärgi ja kiirusepiirangutega kontrollpostist ilma peatumata ca 130-ga mööda must Range Rover. Pole tšudes!!!
Krt, marketisse ei jõudnudki, nii kiire oli... :)
Narva jõudes ootas meid ootamatult ees 2,5 tunnine piirisaba, samal ajal kui ratturid ilma järjekorrata üle pääsesid. Ja kuna kõik asjad olid autos, siis pidid õnnelikud ülepääsejad Narva-Jõesuu spaahotellis poolteist tundi paljajalu ringi patseerima, ainsaks kehakatteks hotellitoa kapist leitud hommikumantel. Aga spaa oli mõnusalt rammestav! Hommikuste juttude põhjal oli sõitjate sõidujärgne uni korralik ning hommikul asuti varakult tegutsema eesmärgiga Värskasse tagasi jõuda. Ronisin ise taas sadulasse, sest tunne oli väga hea. Kuna Soonets ja Leivo otsustasid teise päeva vahele jätta, siis jätkasime kuuekesi. Kõigepealt Jõesuu-Sillamäe-Jõhvi-Illuka-Mustvee ning sealt juba Kasepää ja Omedu kaudu Koosale, kus algasid selle päeva õudused. Taas kodumaiste heade teedega harjunud ratturid raputas korralikult maa peale tagasi Koosa ja Kavastu vaheline teeremont ning see tee oli hullem, kui mistahes eilne lõik Venemaal. Suuretükiline purustatud asfalt vaheldumisi lahtise liiva ja treppis kruusaga ning nii ca 11km jutti. Kavastus väike peatus, parvega üle ning taas veidi vale otsus suunduda Võnnu peale - veel 9km kruusateed!!!

Tartu-Räpina maanteele saades tundus õudus otsas olevat, kuid ühe mehe nina haistis eesootavat jama ning ta ronis 200km täitumisel taas autosse. Taas uus rekord ja päev kirjas? Veel enne Räpinat veel üks teeremont ja taas 5,5km kruusa-liiva-jne. Peaorganisaatoril läksid sellel lõigul mõlemad rehvid, kuid autos olevate varujooksude abil sai mees taas kiiresti sadulasse ning saateauto poolt ka grupile järele veetud. Minu puhul oli kõige naljakam see, et kusagil 150km peal olin eelmise päevaga võrreldes nagu ümbersündinud - tegin pidevalt pikki vahetusi ees gruppi vedades ning meeleolu üleval hoides. Kas tõesti jäi pühadeaegsest paugust taastumiseks üks päev puudu. Värska sanatooriumi juures peale 260km läbimist oli tunne, et paneks edasi, mis kinnitab taas minu poolt juba eelmise aasta Tallinn-Munamäe sõidu järel lendu lastud mõtet - on suur vahe, kas sõita 140 või 200km, aga pole mingit vahet, kas sõita 200 või 300km!!!
Neli kanget peale 580km läbimist Värskas!!! Thumbs up!
Neljal mehel sai siis Peipsile ring peale ning seega on rootslaste kuulus Vätternrundan ametlikult allaheidetud! Mina ise teen selle sama tripi igal juhul ära kas järgmisel või siis ülejärgmisel aastal! Ükskord me võidame niikuinii!!!
Soonetsi esimene päev graafiliselt!
Minu eilne päev graafiliselt!

Elutarkust Peipsi tagant!
Tänud kõikidele osalejatele, abilistele, kaasaelajatele! Erilised tänud tuulele, mis puhus mõlemal päeval vastu!!! Täname veel Eesti ja Vene tollimehi-naisi ja piirivalvureid, kes eriti asjasse ei süüvinud ning lasid meid üsna hõlpsasti üle ja tagasi! Täname ka Eesti teedeehitajaid, kes miskipärast ei ehita...
Pildike Sosnovski nim. kolhoosi katseputkepõllult... :)
Kel soovi teada saada, kuidas sihuke sõit tundub, need on oodatud pühapäeval, 29.06, kell 10 Männikule sõitma selle aasta esimest brevetit, pikkus 200km! Täpsem info!