Esmaspäev, 22. mai 2017

Projekt 50/100 ohus?

Mis siis nüüd lahti on? Postituse pealkirja lõpus on küsimärk? Mitäs nyt? Tervelt 277 postitust alates 12. novembrist 2007 (ohhooo, sügisel on juubel) olen ilma küsimärgita hakkama saadud ja nüüd siis selline libastumine? Põhjust tegelt ei olnud ja selle jama ajend on kusagil mujal, aga sellest posti viimases veerus!
Siit see kuradi jama (see projekt noh) algas, esimese maratoni finiš 2009!
Pealkirjas viidatud projekt on juba korra ohus olnud, leidnud läbi lõpptähtaja edasilükkamise ajutise lahenduse, mis nüüd siis? Tegelt ei muud midagi, kui et tollest ligi 5 kuud tagasi toimunud  edasilükkamisest alates on niigi ajahädas projektist täidetud vaid 3 osaprojekti 38-st vajaminevast. Ehk siis arvude keeles on viie kuuga ettenähtud kümnest projektiosast täidetud ainult 3!!! Normaalses firmas saaks sihuke projektijuht kohe kinga, aga meil siin on asi pisut rohkem complicated!
Hetkel viimase joostud maratoni pilt Tondiraba jäähallist.
Nimelt on osaprojektideks minu poolt joostud maratonid ning neid tööülesandeid jagan iseendale vaid mina! Iseennast lahti lasta ei saa, sest iseendal on iseendale iga jama kohta kohe tuua miljon vabandust (ilm, tervis, ajapuudus, laiskus), ning need peaks ju iseendale asjaolude teadaolemise tõttu arusaadavad ja ka põhjendatud olema ja nii on ju imekerge iseendale andeks anda! Nii kuradi lihtne, aga samas nii kuradi keeruline! Inimene oma sisimas on ju hüpiknukk, keda juhivad kummmagi õla peal istuvad tegelased - hea ja halb, lahke ja kuri, ratsio- ja irratsionaalne, valge ja must, ingel ja kurat!!! Minul on viimasel viiel kuul need teisena nimetatud tegelased selle õlapealse kukepoksi võitnud ning selle tulemusena olen langenud keerisesse, mis on mind viinud ühe asja mademele...
No ei oleks uskunud, aga mitu kuud juba.......rsk!
Kes arvas ära, siis see nimetet made on allakäigutrepi viimane aste, millest edasi on vaid üks võimalus, seda teist ei hakka kaalumagi mitte! Ikka ja ainult üles, üles, kasvõi esialgu ainult sinna, kus olin eelmisel sügisel. Edasi vaaatame, mis ja kus! Projekti 50/100 lõpptähtajani on jäänud 365+38=403 päeva, lõpetamata on 34 projekti, ehk siis 11 päeva ühe projekti kohta. Blogi paremas veerus on toodud minu tulevaste maratonide master-plan, praegusest hetkest 10-ndani, üldjärjestuses 75-ndani ehk SEB Tallinna maratonini on jäänud 110 päeva, ehk siis vist miskitpidi olen graafikus? Või ei? Aga sealt seitsmekümneviiendast on vaja edasi minna, ja siis läheb kiireks, kuradi kiireks!!!
Anno 1984, Tamula jooks, esiplaanil mina ja Linnu Erka,
aga kes on finišis meie taga, tuntud eraldistardispets?
Aga nagu lubatud, pealkirja ajendi ja muu säärase juurde. Jätkub mõistujutt, millest arusaajatel palun asi enda teadmiseks võtta, kõik teised võivad asja võtta ilus muinasjutuna, bläästina päästist (blast from the past, mats minevikust)! Ülaltoodud pildil lõpetame koos hää sõbraga ümber Tamula järve jooksu, olles eelnevalt vaatamata varakevadele ja jääkülmale veele, vana ja katkise Roosisaare silla juures järves ujumas käinud. Samal jooksul pani stardist üksi plagama 400m spetsialist Aimur Kääpakaust! Nimelt oli ta aastaid jälginud, et kohaliku ajalehe "Töörahva Elu" fotograaf Joosep Aader oli aastaid sama koha peal, Spordikooli juures, 300m peale starti, pilti teinud ning järgmises lehes ilmus esikaanel pilt Tamula jooksu liidritest. Käpa (Aimur Kääpakaust) võttis sel aastal kogu au endale, sai oma pildi kohaliku lehe esikaanele, kuigi ise astus Vanalinna poe juures (ehk siis 100m hiljem) rajalt maha! Ajalool on kombeks korduda küll muudes oludes, muudel aladel, aga sarnasused on ilmsed...Hüüumärk? Ei, panen seekord lambist küsimärgi, ehh, panen kohe kolm??? :D

Neljapäev, 18. mai 2017

Kaka, mitte kevad!

Kui ühes trükikojas ühel maal trükiti mullu sügisel uue aasta kalendreid, siis oli küljendaja kas lohakas või joobes, sest kalendrit trükiks ette valmistades, ehk siis trükifaili tehes, kopis ta lisaks märtsikuu lehele ka aprillikuu lehele kogemata märtsikuu faili. Korrektor oli vist armunud, lastes selle praagi läbi ning kalender läks trükki ja müüki. Mingeid iks-teid pidi jõudis seesama kalender ka Ilmataadi seinale! Jah, just sinna kohta, kus ilmakraane keeratakse! Selle jama tulemusega olete sel kevadel ilmselt korduvalt kokku puutunud....
Haapsalu maratoni kilomeetripost 29.aprillil,
kliimasoojenemine "my ass"
Muinasjutud on toredad, aga oskab mõni tark selles "pidevas kliima soojenemises" seletada, miks aprillis-mais lund sajab? Eks seda ole ka varem (näiteks 1975) juhtunud, et ilma kevadel ära talviseks keerab, aga siis on see olnud ühe, max kahepäevane värk. Nüüd on aga mõne erandiga aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani meil valitsenud keskmine märts?!? OK, ilm on sitt, kõik teavad seda, aga miks ma sellest nii pikalt pajatan?
Alati on pointi ka vastaspool ära kuulata.....
Nimelt on mind viimasel paaril kevadel hakanud piinama imelik kurguvalu, mis tekib imeväiksest külmetusest, valutab, segab elamist, aga arstiteadusel sellele seletust ei ole. Eelmisel kevadel peale haigena Mallorca hotellitoas veedetud rattalaagrit läksin suure kurguvaluga perearstile, aga märke põletikust või millestki muust ükski toona antud proov ei näidanud. Terve nagu purikas, arsti või siis teaduse jaoks. Haige ja nõrk aga iseenda või trenni tegemise jaoks. Sel aastal suutsin ennast hoida kuni mai alguseni, siis laksas ära. Takkajärgi ma isegi tean seda hetke, kui imenatuke külma sain. Tulemuseks valusa kurguga Saku100le minek ning seejärel nädalane põdemine.
Üks vähestest soojadest päevadest - 6. mai. Foto: Agnes Pajur
Eelmiseks reedeks olin korras ning suundusin Muhumaale selle aasta esimest brevetit sõitma. Sõbrad olid 30. aprillil kahesajase ilma minuta ära teinud, olin väge täis vähemasti kolmesajane kaasa teha. Üle kaheksa tunni veninud Saku100 andis selleks kuhjaga kindlust. Reede õhtul tegime Kalviga tuulisel Muhu saarel nö prooviringi, testides riietust ja valmisolekut laupäevaseks pikaks sõiduks. Panin temperatuurile tuginedes sobivad riided selga, kuid kusagil Üügu panga kandis puhus mere pealt nii valusalt külm tuul, et vahetasin Liival riided veidi paksemate vastu. Jõudsin vahetamise otsuseni ilmselt liiga hilja, sest öösel kella kolme paiku läks olemine kehvaks, uni kadus, tekkisid värinad ja hommikuks olin haige-mis-haige! Sõbrad startisid kella poole üheksa ajal Saaremaa tiirule.
Ei paremat pole....aga juhtus halvem, 7 tundi hiljem!
Kuradi kurat! Kaka, mitte kevad! See ei ole normaalne, kui mai keskel peab endale rattasõiduks selga ajama talvetagi, suusakindad, suusamütsi, mitu buffi ja saapakatted! Sooja 10 kraadi, tuulekülm umbes 4-5 kraadi Celsiust!?! Vaatasin kogu eelmise laupäeva sõprade sõitu nö kõrvalt, süda tilkus verd, olin ju nii ilusa ja mõnusa trassi joonistanud.... Sõbrad tegid sõidu ära, üsna hea tempoga - 308km, bruto 11:40, neto10:40. Ilmselt oleks minu kaasasõitmine veidi pelotoni kiirust vähendanud, aga see on juba takkajärgi targutamine. Nemad sõitsid, mina vaatasin kõrvalt. Kaua veel?
Sõbrad Väikse Väina tammil, 25km sõidetud 300-st.
Ilmajaam teatab: "Kuni jaanipäevani on jahe, siis läheb külmemaks!" Olin juba valmis seda naljaprognoosi uskuma, kui äkki sellel nädalal läks soojaks, kohe nii soojaks, et eile lühkarid jalga panna. Need, mis ma viimati Hispaanias jalast ära võtsin....leidsin nende taskust 55 euri, asi seegi leevendamaks seda valu, mis on tekkinud minu organismi uue eripära ja kehvade kevadetega. Olge terved!
Võru-Väimela maanteejooksu start. Foto: Külli Leola

PS! Sõidan reedel, peale seda kui olen neljapäeval Võrumaal stardis teele saatnud ja finišis vastu võtnud pea tuhat Võrust Väimelasse jooksjat, läbi Mulgi 17. Rattamaratoni raja. Alustaksin umbes kella 16-17 paiku eesmärgiga kogu rajale ring peale teha, hõlbustamaks laupäevast monitori tagust tööd sellesama rattamaratoni otseülekande kommenteerimisel Delfi.tv vahendusel. Kui keegi tahab Viljandis reedel kaasa sõita, võtku ühendust. Kõiki teisi kiibitsejaid aga kutsun laupäeval kell 12:45 otseülekannet jälgima, kas võidab taas Gert Jõeäär või on mõnel teisel tegijal midagi vastu panna?

Teisipäev, 9. mai 2017

Tosinamat korda Saku metsas - taaskord kilbiga!

Oled tagantpoolt 24-s, teatas mulle läinud laupäeval, Saku100 raja umbes 15-ndal kilomeetril, üks õnnetu kummilappija, kes alustas kõikide osalejate tagaajamist peale ratta sõidukorda saamist umbes 3-ndal kilomeetril toimunud kummijama järel ning jõudis enne minust möödumist kitsal rajal tervelt 23 skalpi korjata! Tema poolt edastet info oli minu jaoks põhimõtteliselt täiesti mõttetu, sest Saku100-l on sul ainult üks konkurent - sinu enda pehmoversioon! Jah, seesama tegelane, kes ühel hetkel istub sulle õla peale ja hakkab korrutama: "anna alla!", "pole mõtet rohkem sõita!", "saun on soe!", "õlu on külm!", "homme on valus!" jne, jne, jne! Kuigi oma olemuselt mõttetu, oli see hetke koha määratlus, isegi miskitpidi paikapanek, siiski oluliseks märgiks hiljem juhtunud sündmuste jadas, pannes mind tõestama endale ja teistele, et esimene mulje (loe: esimese ringi tagantpoolt 24-s koht) on petlik. Tõestama, et iga sõidetud ringiga (pikkus ca 16,6km) tõusen ma üldises pingereas ettepoole, justnimelt nende loobujate/allaandjate arvelt!
Saku100 mootor Priit Grünberg! Foto: Agnes Pajur
Minu AASTA VÕISTLUSE* hommik oli masendav. Raske töönädala järgne üleväsimusest tingitud magamata öö, peale Tamula järve jooksu taustaks loetud 3-tunnist tapeeti miskipärast karedaks läinud kurk ning kolmapäeval selle-aastase Saku100 rajaga tutvumisest tekkinud mandross olid tekitanud olukorra, et vähkremisest keha all kokkurullunud linaga voodist välja ronides olin valmis leppima isegi vaid ühe Saku rabametsas läbitud (häbi)ringiga. Õnneks olin hiljaks jäämas ning seetõttu ei jäänud murede juurdemõtlemiseks aega. Lausa viimasel hetkel jõudsin starti, võtsin juurikaproffessorile kohaselt sisse koha esireas ja .... siis nad läksid, mina ühena viimastest kaa. Esimene ring oli erinev ning ei sisaldanud troppide vältimiseks kahte esimest singlit - Ivari ja Raba singlit. Jah, just sellise nime oli rajameister selle aasta raja esimesele ja tutt-uuele sinkule andnud, aga silti ennast ta üles ei jõudnud kahjuks panna.
Rajameister Andrus "Konx" Konga. Foto: Agnes Pajur
Vaatamata avaringi singlite vältimisele tekkis Hobuseraua singli juurde esimene saba ning ka Põdra singli esimene sillake oli väga paljudele ületamatuks takistuseks, kus karjakaupa jalastuti ning mitme minuti pikkune tropp tekitati. Kusagil ringi teises poole sai hakata oma sõitu tegema, mis tähendas tempo alla laskmist ja igasugu rapsimise vältimist, ehk siis nö peaga sõitu, eesmärgiga maksimaalselt ökonoomitada ning pika päeva tarbeks jõudu säästa. Kui kolmapäevasel rajatestimisel kulus ringi läbimiseks 1:30, siis laupäeval kulus esimesele ringile vaid 1:20! Lahutades siit stardijärgse passimise ja rajal olnud tropid, siis puhast sõiduaega tuli vaid 1:17, mis andis vaatamata hommikusele mustale masendusele veidike lootust sel aastal täis sada ära teha. Justnimelt ajalises mõttes, et ikka ajalimiiti jõuda, füüsise suhtes oli peale esimest ringi veel vara hõisata....
Mõnel on ratas paks (loe: FAT). Foto: Agnes Pajur
Teisel ringil oli plaan veidi hoogu maha võtta, aga kiired alustajad ei lasknud seda mitte teha. Nimelt leidsid esimesel ringil veidi ülepannud sõitjad teisel ringil minu näol endale abistava tempomeistri, kelle sabas sõita, vältimaks ka teisel ringil ülepanekut. Mis omakorda tekitas minus asjatuid pingeid, kuna ei tahtnud ju neile jalgu jääda. Nii saigi vaatamata tahtmisele tempot alla lasta ka teine ring 1:17-ga läbitud. Kolmandale ringile minnes võtsin juba teise võileiva, vältimaks eelmise aasta nälga jäämist ning otsustasin vaatamata ümberringi toimuvale oma sõitu teha, ehk ikkagi vägisi tempot maha võtta.
Mõni on ise paks...... Foto: Agnes Pajur
Kolmanda ringi keskel läks korraks veidi raskeks, ilmselt olid kaks esimest ringi ikka liiga kiired olnud. Lasin veel tempot alla, endale tundus lausa, et saan kolmanda ringi ajaks 1:30, aga tuli hoopis 1:22! See aeg üllatas, aga kuna rada muutus iga ringiga sõidetavamaks ja kiiremaks ning uued lõigud veeresid palju paremini kui kolmapäevasel läbisõidul, siis las olla 1:22! Neljandale ringile minnes haarasin TP külluslikult toidulaualt midagi lavašilaadset ning lasin suurema pudeli koolaga täita. Kas koola mõjul või mitte, ring ise kulges üllatavalt lihtsalt, välja arvatud üks rajaosa - Puumuna singel - mis muutus iga läbitud ringiga raskemaks ja ohtlikumaks. Vaatamata sellele Puumunale, mille ristisin ümber Nutu ja Hala alleeks, neljas ring jälle 1:22-ga. Veel lavašši, veel koolat pudelisse ja viiendale, peas vasardamas mõte, et ma teen täna selle asja ära. Rada muutus järjest mõnusamaks ja enesetunne kindlamaks, eks see Puumuna tõi korraks jälle maa peale tagasi, aga viienda ringi aeg, taas 1:22, andis tiivad.
Saku100 anno 2017 võitja Sander Saar, aeg 5:19! Foto: Agnes Pajur
Enne viimast ringi pakuti juba radlerit, neelasin õlle alla ka 2 grillvorsti, veel koolat pudelisse ning läksin rajale asja vormistama. Kui eelnevatel ringidel olin ökonoomitades kõva põhjaga singlite ja ülemineku teede peal kergelt kerides puhanud, siis viimasel ringil võis veidi auru välja lasta, andsin ainult tuld. Puumuna singliga jätsin ebasõbralikult hüvasti, kasutades hüvastijätukõnes kasutatavate omadussõnadena suguelundite nimesid erinevates maailma, aga peamiselt siiski idanaabri keeles.... Kohe kergem hakkas endal!
Puumuna singel aka Nutu ja Hala allee viimasel ringil. Autori foto.
Viimane ring 1:20-ga, kokku Saku100 anno 2017 tehtud ajaga 8h6min, ilma suurustamata võin öelda, et vajadusel oleks ringi või kaks veel peale teinud, selle uskumatult hea fiilingu päritolu ei oska aga seletada. Soovin vaid, et mul seda tahtmist ja jaksu jätkuks nüüd ning ka edaspidi, sest palju raskeid ja veel raskemaid tšällendžeid on veel ees ootamas. Esimesena neist juba selle nädala laupäeval Saaremaal BRM300! Ning 50/100 aastat/maratoni projekt teeb oma kamm-päki kusagil Soome külas 28. mail! Aga nii neist maratonidest kui ka sellest 28. maist (TRR kuupäev) juba lähiajal! Kirjutamiseni/lugemiseni!!!
Häppili finitos! Tehtud, rsk, taas!!! Foto: Priit Grünberg
Tänan südamest kogu Porter Racingu peret viimatse pääl sündmuse korraldamise eest! Kui teid ei oleks, ei saakski ma kodumaa pinnal võistluse käigus nii pikalt ja nii kaua rattaga sõita!
SADA TÄNU!!!

UUS LINEUP ON ÜLEVAL!!!

* Kuna ma teistel Eestis toimuvatel ülipikkadel mtb-sõitudel (H100, JRM) ei saa töökohustuste tõttu osaleda, on Saku100 minu jaoks aasta rattavõistluseks!!!

Neljapäev, 4. mai 2017

Juurikaprofessori loeng ehk näpunäiteid laupäevaseks Saku100-ks!

Selle nädala laupäeval sõidetakse Saku, Tallinna ringtee ja Saustinõmme vahelises metsatukas üks omanäolisim kodumaine rattasõit - kaheteistkümnendat korda toimuv Saku100! Olen sellest legendaarsest sõidust ka siin blogis varem mitmel-setmel korral pajatanud, ehk siis tavalugejale ei tohiks see asi võõras olla. Uuemale tulijale aga peab veidi selgitama, sest egas keegi tänapäeval ise midagi otsida viitsi, ikka anna link ja näita teed!
Saku100 start anno 2016!
Saku100, sünniaastaga 2004, on ringidel sõidetav maastikusõit, mille peamiseks iseloomustajaks on sõna "singel", ehk siis selle sõidu rada kulgeb peamiselt mööda metsas olevad singleid - kitsaid radu, kraavipervesid, kitsaid sildasid, mudamülkaid, pehmet rabametsa, juurikaid, juurikaid ja veelkord juurikaid. Lühemalt, kuigi Saku metsas ei ole ühtegi mäge (totaalne flat), on minu enda Saku100 läbimise ajad korrelatsioonis sama aasta Haanja100 läbimise aegadega, kestavad nad 8h mõlemad, aga H100-l tuleb teatavasti ronida 1,5-1,7km!!! 

Juurikaprofessori eriline nummer...
Sõit on niisiis nii raske ja aeganõudev, et ma olen oma 11 osalemise korraga suutnud Saku metsas läbida mitte 1100km, nagu ma tahaks, vaid ainult 942km, on siis selle põhjuseks enese suutmatus või mõni muu probleem. Igatahes 158km on jäänud erinevatel põhjustel 11 aasta jooksul läbimata! Saku100 korraldajad annavad välja juurikaprofessori tiitlit ning selle saab sõitja, kes jõuab Saku100 raames läbitud kogukilomeetritega Top 10-sse! Olen hetkel selles arvestuses austusväärsel neljandal kohal, mis on ju ilus ja uhke ja tore, aga samas paneb mulle peale kohustuse seal kuradi metsas igal kevadel ukerdada, et oma väljateenitud kohta hoida! Nii ka sel aastal, kui panen laupäeval ratta joonele... Aga enne veel, kasutades ära oma professori positsiooni, tahaks ma kasvõi veidike edasi anda oma kogemust, mis tugineb 10% ulatuses kolmapäevasele raja läbisõidule ja 90% ulatuses varasemale üle tuhandele kilomeetrile Saku100 radadel!*




Kusagil Saku metsas, kunagi!
Nimelt on sel aastal vaatamata kuivale (r)ajale ja vanade tuntud singlite (Pokumaa, Tünni, Švammi, Oja, Kase, Laane, Kraavi, Kraavivalli, jpt) rajalt väljajäämisele tegu üsnagi karmi rajaga!!! Alustaks oma raja analüüsi sellele sõidetud ringile kulunud ajast, mida läks ligi poolteist tundi, mis on liiga pikk ca 16+ kilomeetri pikkuse ringi jaoks! See tähendaks laupäeval 6 ringi läbimise lõpuaega sinna kusagile 9 tunni kanti, mida on tunduvalt rohkem, kui olen varem Saku100-l täisraja läbimiseks kulutanud. 
Pommiauk tabas eile ootamatult, sest mets on
nüüdseks ümberringi maha võetud... :D
Mida ma seal rajal siis nii kaua tegin, keskmise kiirusega 10,8km/h? Kulgesin üsna rahulikult, säärase ideega, et suudaksin samas tempos laupäeval kuus ringi vastu pidada. Eesmärgiks mitte rapsida, keerulisemates kohtades võimalusel ökonoomitada, sõidetavatel metsateedel kergelt kerida, ringi alguse sirgetel toituda jne - kokkuvõtvalt hoida pulssi võimalikult madalal, et kere suudaks 9h raputamist vastu pidada. Jah, see eelnev on hea idee, aga see ei toimi, kui rada on hoopis midagi muud, kui seni! Miskipärast mulle tundub, et RB "ootuses" on porterimehed läinud seda teed, et joonistavad kogu vana metsa uusi singleid täis. On selle põhjuseks siis nö viimase võtmine enne RB-d või siis pigem pragmaatilisem mõte, a la vaadake kui palju siin erinevaid radasid on, siia küll ei saa RB-d teha! On see plaan kuis on, aga minu hinnangul on umbes veerand/või/kolmandik selle aasta Saku100 ringist joonistatud  nö singlitoorikule, ehk siis uuel metsaalusele, kus kulgemine on raske, eriti raskel ratturil, nagu mina!
Kunagi Saku100 radadel.....punkri drop!
Ring algab lihtsa kilomeetriga Saku terviseradadel, kusagil Pokumaa kandis keerab rada vasakule metsa ja väljub sealt Pokumaa silla kaudu teele. Edasi tuleb kunagine kolmapäevaku lõpulõik, siis Põdra singel (kuiv ja 100% sõidetav). Seejärel hakkab peale, kõigepealt uuemavõitu Švammi 2 (turbane kraaviperv), mis viib välja Raiesmiku singlile, aga oodatud Švammi ja Tünni singlit ei järgne, rada keerab hoopis paremale, käib kõva põhja mööda ringtee ääres ning tuleb tagasi Veneetsia ja Lenduri singlitele. Sealt edasi läheb raskeks ja igavaks - raiesmikku pidi on veetud poognaid siia-sinna, ehk siis mingil hetkel on laupäeval raiesmik rattureid täis, kes ei saa aru, kus ja kes nad on! Egas ma isegi aru saanud, kus ma olen? Mõned kraaviperved ja kiired singlid tulid tuttavad ette, aga kohe oli vanal heal rajal lint ees ja 180 kraadi tagasipööre uuele, sõkkumata singlile. Ja nii kordi ja kordi järjest. Vahepeal tundsin ennast olevat Oja singlil, aga enne neid kurikuulsaid sildasid taas vasakpööre ja uus rada. Siis tuli maa alt Pommiauk, ootamatult keset kuradi raiesmikku!?! Sain hakkama, aga hakkama ei saanud Pommiaugu järgse imeliku laskumisega piki sammalt. Teine kord pidin kogu ringi ajal jala maha panema ehmatusest, kivide ees. Tegu oli tegelikult nö rock-gardeniga, mis mulle tundus rohkem Saaremaa kiviaiana...
Jõuaks laupäeval sinnani.......
Peale Pommiauku lootsin kiirele Rebasehotelli sinkule, aga sattusin hoopis kraavi äärde ja siis korraks, vaid korraks, kaeviku põhja kiirele mõnusinglile. See lõbu lõppes kiiresti, sest ees ootas pööre vasakule metsa, tutikale ca 1km pikkusele samblalõigule, mis viiski läbi terviseraja lõigu välja Käsna singlile, mille lõpust jääb ringi lõpuni napp kilomeeter. Ca 3km uut sammalt, ca 2km uut raiesmikku, kuradima vähe kiiret ja mõnusat ca 10-aastast singlit, ca 4km metsateed/terviserada. Quo vadis, Saku100?

* Aastal 2013, kui Saku100 ei toimunud, sõitsin omaalgastuslikult läbi 100km Saku metsas, ehk siis tegelt on 1000km ammu täis.....