Holdeni blogi nimest ja muust....

Kuna viimasel ajal on ühe tuntud tuulelipu jututoas aeg-ajalt üles kerkinud mõttetu tähemärkide raiskamine teemadel doktor ja Holden, siis tahaks veidi asjasse selgust tuua! Ja alustaks Agu Sihvka kombel sellest, et kunagi üle kahekümne aasta tagasi sai ülikooli ajal Nõmmel Männiku kandis erakas elades üsna palju raamatuid neelatud. Üks neist oli muidugi "Kuristik rukkis" ja kuigi mul polnud tollal mingit tahtmist või vajadustki ennast mingil moel selle raamatu peategelasega samastada, jäi selle Holden Caulfield'i eesnimi kuidagi minu ajusoppi pidama. Ja vist aastal 1995, kui oli vaja oma tollasele ettevõttele välja mõelda mingi nimi, tuli mälusopist sähvatus ja AS Holden oligi sündinud. Firmale sai tehtud ka oma domeen holden.ee ja nii ta läks.

Kunagi 2004, kui ma liitusin tuntud Eesti rattafoorumi veloclubbers.ee-ga, oli seal kombeks kasutada varju- või hüüdnimesid. Nii sai "holden" minu kasutajanimeks nii selles kui ka veel mitmes muus foorumis. Kunagi peale esimest Haanja100-t mõtles keegi (kui teaks kes, maksaks talle autoritasu) välja Eesti raskeima rattamaratoni slogani "Ainult hulludele". Sealt edasi nimetasid osad Haanja100 osalejad ennast hulludeks ja mind, kui Haanja100 korraldajate pundi nö kõige avalikumat tegelast, hakati kutsuma hulluarstiks või siis fooruminime kaasates doktor Holdeniks.

See oli nüüd selle aliase nö ajalugu. Kui ma kuus aastat tagasi hakkasin tegema esimesi arglikke katsetusi oma spordiradadel läbielatut kirja panna, sai selle jaoks loodud blogi ehk veebipäevik ning panin kuidagi automaatselt blogi pealkirjaks Holdeni blogi. Ühel hetkel aga läks see blogisüsteem Google'i alla ja siis oli vaja endale luua mingi kasutajanimi. Kuna "Holden" oli juba hõivatud, aga "dr Holden" oli vaba, läks see "dr" sinna aliase ette. Ja oli ta seal rahulikult mitu-mitu aastat kuni selle hetkeni, kui "Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogija" võttis asja-eest-teist-taga kätte ja hakkas oma blogis võõras keeles mind laimama. Minu nõude peale oma esitatud lausvale ümber lükata ja minu ees vabandada, hakkas tuulelipp Julk-Jüri kombel ühe jala pealt teisele hüppama, aga "Lible tegi, Lible tegi" asemel on ta juba kümmekond päeva selle doktori kallal irisenud ja seda pidevalt ette heitnud. Kõik on ju õige, igas demagoogia aabitsas on kirjas, et probleemi tekkimise korral juhi tuli probleemilt kõrvale ja hakka pseudoprobleemidega tegelema. Sest äkki lugejad unustavad probleemi ära ja leiavad endale uue pekstava?

Olid ajad! Rohkem ma selle postituse juurde pilte ei pane, sest teema
on piisavalt tõsine, et seda värviliste piltidega rikkuda....
Foto: Sulev Kraam alias "sull".

Mis ma nüüd siis teen? Nii kui proovisin korrakski oma kasutajanime muuta, sain ühelt krooniliselt haigelt kohe ähvarduse, et enam ta ravile ei tule. Kui me näiteks räägime telefonitsi tuntud doktor Leho Ripsiga, siis olenevalt sellest, kes kellele helistab, ütleb kõne vastuvõtja alati tervituseks: "Tere, doktor"! Üleeile Viljandis Mulgi rattamaratoni väisates (ei osalenud) tervitasid mitmed inimesed mind sõnadega: Tere, doktor"! Ma ei ole mitte kunagi kasutanud seda teaduskraadile viitavat lisandit oma pärisnime juures, sest "doktor Ivar" või "doktor Ain-Ivar Tupp" kõlaks minu jaoks pühaduseteotusena. Meil on juba Schibstedi kontserni kuuluvas Kanal 2-s tohter Olaf (hr Suuder olevat oma sõnul kunagi haiglas töötanud) ja Raadio2-s on doktor Koit (Raudsepp). Lisaks on olemas üks eestlannaga abielus olev britist dj Rhytm Doctor.  

Oma aliase juures aga võtan seda doktorit kui omadussõna, nagu "vinge" või "lahe" vms. See "holden" on minu alias ja see "doktor" on omadussõna! Aga jah, kahjuks peab sellest arusaamiseks mõnel minu ülipikal üritusel osalema....

Nüüd aga palun oma lugejate abi väikese gallupi korraldamiseks - pange kasvõi siia kommentaariumisse kirja, kas te pooldate või eitate minu Google'i kasutajanime "dr Holden" kasutamist minu poolt. Luban, et vastavalt gallupi tulemustele võtan kasutusele vajalikud meetmed!

PS! Hää(d) lugeja(d), kes postitab(vad) tollele peldikuseinale minu blogist tsitaate või tõstavad esile mõnda minu siin blogis kajastatud või endomondos nähtud sportlikku tegevust, PALUN ÄRGE ENAM SEDA TEHKE! Mul on häbi oma nime (loe: aliast) peldikuseinal lugeda!!!

Negative split 2 ehk Nipernaadi "linna"maraton!

Disclaimer: käesoleva postituse pealkirja teine pool ja ülalpool olev video ei ole mitte mingi juhul mõeldud virisemisena eilse Tartu Linnamaratoni raja kallal. Lihtsalt alates maratoni 14-ndast kilomeetrist hakkas mind kummitama see Anne Maasiku poolt lauldud lugu ning ma tundusin endale Toomas Nipernaadina, kes küll ei kõnni ega sõida rattaga, vaid jookseb hallil lõpmata teel kesk mitte midagi....
12 kilti praktiliselt üksinda mööda nö külavaheteid, ainsaks sõbraks iga kuue ja veidi peale minuti pärast külas käivad kilomeetri tähised, mis toovad häid sõnumeid, et taas on üks kilt joostud ja kilt vähem minna. Kui ikka jooksu nimi on Linnamaraton, siis võiks rada olla linnas! Tegelikult mulle meeldis kruusal ehk asfaldist veidi pehmemal pinnal jooksmine, aga eilse rajavaliku puhul tundub mulle, et väike Tartu tahtis suurele Tallinnale ära panna ja teha oma maraton ühel ringil, sest 4 korda suurem Tallinn ei suutnud oma suurde linna 42km pikkust rada ära mahutada ja korraldas oma jooksu kahel ringil. Minu isiklik arvamus ürituste korraldajana on see, et kahel ringil maratoni korraldamine on korraldajale odavam ja osalejale sõbralikum, aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus.
Ühesõnaga, ma ei virise ja vingu! Kui järgmisel aastal toimub Tartu Linnamaraton täpselt samal rajal, olen igal juhul stardis, sest kogu üritus jättis üdini positiivse mulje ja meeldis!!!

Stardis koos olümplasega.... :))))

Aga nagu eelmise postituse dilemmast võis välja lugeda, polnud ma eelmisel nädalal endas ja oma osalemises üldsegi kindel. Neljapäeval sai küll ennast stardikasse möllitud, aga reede õhtul hakkasid igasugused asjad (põlved, selg, hüppeliiges jne) valutama. Kui hommikul sai kell 6 Võrus ärgatud ja akna taga ladistas veel korralikult vihma ka, siis kell pool seitse olin juba peaaegu murdumas. Ainult eelmisesse blogipostitusse ja FB-sse lisatud kommentaarid sundisid mind teki alt välja tulema ja suunda Tartu poole võtma.

Stardis otsisin 4:30 tempomeistrit, aga ei leidnud?!? Stardist läksin minema koos Hannes Viherpuuga ja pidevalt tundus endale, et lähen liiga kiiresti. Endomondo muidugi unustasin käima panna, alles Ahju juures tuli see meelde. Ja kui siis kusagil Siili tänaval tuligi taskust esimene kraaksatus, mis kinnitas minu arvamust, et tempo oli liiga kiire, ca 6min/km. Lasin kohe sammu lõdvaks, Hannes hakkas eest libisema. Tiksusin vaikselt edasi, 4:30 grupp paarsada meetrit tagapool. Enne suurele sillale minekut suutsin rajalt eksida ja otse panna. Seal tegi rada väikse parempauna, aga mulle tundus, et läheb otse sillale. Lisaks ei öelnud minu teed takistama pidanud sõdur sõnakestki, seisis käed taskus ja vaatas, kuidas jooksja valesti läheb. Sõdur pole süüdi, süüdi on see, kes talle käsu andmata jättis. Pöördusin tagasi õigele rajale ja olingi 4:30 grupis. 100m grupis jooksmist ja läksin oma teed, kuidagi ei sobinud seekord see grupp minu rütmiga. Peale silda külastasin enne Eedeni TP-d minu jaoks juba naljakalt kohustuslikku 10km peldikut ning peale peldikut kahtede pükste nööridega pusimine võttis niipalju aega, et 4:30 grupp oli veel vaevalt näha. Kuna ma nii kehva ajaga ei taht lõpetada, siis jooksin gruppi tagasi. Oli see nüüd õige tegu või mitte, aga tagaajamise tempo oli 5:50/km. Taas grupis joostes tõdesin taas, et see grupp ei ole minu jaoks ja enne Annelinna läksin oma teed. Ja siis tulid need Nipernaadi kilomeetrid, kus sai mööda joostud mitmest tuttavast tegelasest, kes olid vist äkki liig kiiresti alustanud.

Meelis Atoneni muusa...kes küll oli seekord kiirem...
Kes selg ees seal vastu tuleb?
Kas trassil võidelda veel juleb?
Distantsiks tal on ultra,
see on meie Contra.
M. Atonen

Tagasi Luunja poole pöörates oli tuul vastu, kamandasin sõbrad oma varju ja asusin tuult murdma. Poolmaratoni vaheaeg tuli sama, mis 4 nädalat tagasi SEB maratonil, ehk 2:13. Tol hetkel veel ei uskunud, et suudan teise poole niipalju kiiremini joosta, et tuleks uus maratoni isiklik (päälinnas jäi sellest 28 sekki puudu). Aga peale Ihaste poole pööramist tõstsin ilma tahtmata tempot! Katrin Eks, kellega olin viimased 10km suht lähestikku jooksnud, jäi maha. Endomondost on see tempotõus üsna hästi välja loetav. Sisemine hääl küll ütles, et äkki on veidi vara, aga üldine tunne oli nii hea, et lasin edasi. Meeleolu tõstis veel see, et peale Eedeni 10km TP-d ja tegelikult kuni Raekoja platsini möödus minust ainult üks jooksja, ega see oli mingi UFO, sest ta ilmus kusagil Ihaste teel (ca 29km) ei kusagilt ja kadus kiiresti silmist. Äkki mingi starti hilineja? Aga kõik ülejäänud jooksid minust mööda suunaga selg ees!!!

Toomemäe tõusul, joostes!!!

Tagasi linna jõudes hakkas kuum, sain kindad anda Täpi kätte, kes need finiši toimetas. Tegelikult see raja lõpuosa Eedenist alates oli väga vinge - sildade alused, kergliiklusteed, jõeäärsed porised rajad, Toomemägi jne. Seda jookseks või mitu korda. Viimastel kilomeetritel tuli ikka palju tegelasi selg ees vastu, mõni üritas ka minu 6:00 tempos püsida, aga maha jäid nad ikka. Lobamokk-Soonets, ehk 35km TP pealik ütles veel, et Ivar, nüüd hakkab maraton. Vastasin, et tunne on nii kuradi hea, et lähen sama hooga lõpuni. Ja läksin, Toomemäe tõusu kilomeeter läks joostes tavapärase 6:00 asemel küll 6:11-ga, aga see oli ka ainus pidurdav faktor. Korraks käis üleval Toomemäel peast läbi mõte 4:20 piiri alistamisest, aga Vallikraavist allatulek tõmbas sellele kriipsu, 20km minu jaoks liiga kiiret tempot olid jalad pehmeks teinud. Minu kaheksanda maratoni finišijoon Raekoja platsil tuli siis ajaga 4:21:43, mis tähendas uut isiklikku rekordit ja raja teise poole läbimist 2:07:40-ga, ehk siis korralik Negative Split taas!!!

100m to go!!!

Mis ma oskan lõpetuseks öelda? Aitäh kõigile kannustajatele, nii siin blogis, FB-s kui rajal! Eneseusk sa taas korraliku lisapagasi, järgmisel, aga miks mitte veel sel hooajal tahaks juba seda 4h piiri rünnata. Eile veel ei julgenud, nüüd takkajärgi võib ju tark olla ja öelda, et pmst oleks see võimalik olnud! Aga siis oleks ennast sodiks ka jooksnud. Eilne maraton möödus lihasesõbralikult, sest eile kell 20:00 tegime koos sõber Augustiga (tema aeg oli 3:15:20) tema saunas peale teist leili prooviks mõned kükid. Ja andis teha küll, vaatamata sellele, et põrand polnud peeglist! :)))) Selle pommiga ka lõpetaks...........

Fotod: dr Leho Rips

Üks vale samm ja......

Teinekord on kohe nii, et kui kõik läheb liigagi hästi, siis ilmneb kohe mingi jama või juhtub mõttetu õnnetus. Ja selline asjade järjepidevus paneb ikka tõsiselt mõtlema, et kusagil on olemas mingi kardinatagune jõud, mis sekkub just siis, kui mõnel hallist massist ja harju keskmisest välja tahtjal hakkab see just õnnestuma.

Eelmine jama juhtus 5. novembril, kui läksin nö uut treeningaastat alustades pikemale jooksuotsale. Jooks lõppes Kalda tänava ladude juures põlve (pigem selle külje) valuga, mis lasi hädapärast kodu kõndida. Kõndimine aga ei soojendanud piisavalt keha ja märjas riietuses üle 6km liiga aeglane läbimine lõppes korraliku tatitõvega. Sealt sai alguse üle kahe kuu pikkune allakäik ja kogu see muu jama, millest siin juba aastavahetuse paiku kirjutatud.

Nüüd siis sain taas hoo üles - 43 päeva jooksul sai tehtud 87 tundi trenni, millest 800km suusatamist, 20km kepikõndi ja 30km ujumist. Kaal langes 102,1 kilogrammi pealt sinna 94 ja 95 kilo vahele (oli seal stabiilselt viimase nädala). Plaanis oli veel kaks nelja päeva pikkust treeningtsüklit teha ja siis hoog maha võtta, ees ootamas ju Suusahunt ning Haanja Suusa100.

Tegin maratonireisi Haanjasse, korjasin Tallinnast peale sõitjad ja suusad, määrisime ligi 15 paari suuski, pidamist ei pannud (ühele paarile panime, sest klient ei olnud karestatud suusaga nõus), sõitsin ka ise maratoni ajal raja erinevaid lõike:

Liidrid mõrvaritõusul 4,5km enne lõppu.

Õhtul tegime Lauga talus sauna ja siis tuligi see vale samm - läksin lavalt õue sauna kerise alla värsket õhku juhtiva toru klappi avama, kui murule langenud värske lume peal libises vasak jalg alt ja keha prantsatas jalale peale. Kohe ei saanud aru, et midagi viga on, ainult veidi valus oli. Õhtul käisime veel kohalike vaatamisväärsustega tutvumas...

Head vabariigi aastapäeva!

... ja hommikul ei saanud enam jala peale toetuda. Läbi häda sain liikuma ja sõitsin veel Tallinna. Kodust saadeti muidugi kohe traumapunkti ja seal läks asi tõsiseks. Jalg taheti kipsi panna ja kirjutati mingid hullud ained välja. Tagatipuks olime eelmisel päeval Haanja maratonil traumatoloog-ortopeed dr Leho Ripsi pidamisega kapitaalselt puusse pannud....ja minu kõnele ta ei vastanud!!!

Õnneks helistas Leho tagasi - keelas kipsi ja muu jama ning soovitas pigem jalga liigutada ja venitada. Esmast diagnoosi pole, sest röntgen midagi vale ei näidanud ja tomograafi niisama ei saa. Peab andma jalale mõõdukalt rahu ja veidi venitusi. Spordipaus 4-6 nädalat......kes kurat teab, milleks see taas hea on.....

Neljapäeval sõidan Rootsi Vasale - õnneks reisikorraldajana! Äkki järgmine jutt juba sealt?