teisipäev, 31. detsember 2013

Nutuse aasta õnnelik lõpp!

Palju pole enam uue aastani aega jäänud ning mul on ülimalt hea meel, et ma sain selle tegelikult igapidi üsnagi nutuse 2013. aasta viimastel tundidel hakkama enda jaoks rõõmustava saavutusega - nimelt jooksin oma sellel aastal tehtud 11 maratoni kohta välja oma aasta parima tulemuse, mis jäi minu eelmise aasta detsembris Vändras joostud isiklikule margile alla vaid 2 minuti ja 45 sekundiga.
Kloogalt Nõmmele ehk Pekist Priiks Tallinn 28.12.2103.
Foto Kristi Jahilo, info@jahilo.ee
Nimelt toimus Eesti Ultrajooksjate Klubi korraldusel vist juba mitmendat korda Meremõisa telkimisala kandis ultrajooksuüritus Viimase Öö Unistus, mille raames said minusugused maratonihullud ka maratoni joosta. Süsteem oli lihtne, start kell 12:00, alguses tehti 200 meetrine paun ja siis suunduti täpselt 1-kilomeetristele ringidele.
3 päeva tagast Pekist Priiks Tallinn üritusel, ca 30km läbitud!
Läksin rajale enda jaoks viimasel ajal paika loksunud skeemi abil - esimesel kuuel kildil hoida pulssi 145 kandis, selle alusel panna paika tempo ja siis juba vaadata, kas jõuab valitud kiirusega lõpuni. Täna läksid esimesed kuus kilti, mille ajal kõiksugu liigesed ja lihased suutsid endast mulle märku anda (süüdlaseks vist 3 päeva tagune Pekist Priiks 46km rännak), tempoga 6:10-6:15 min/km kanti. Siis aga, kui 40-minutilise jooksu järel organism oma keemiavabriku tööle pani (dr Leho Ripsi sõnad), lõppesid igasugu vaevused ning sai tempot veidi tõstetud. Ning (sic!) tervelt 31-ks järgnevaks kilomeetriks, kuni jooksu 37-nda kilomeetrini, jäigi tempo täpselt sinna kuue minuti alla, kõikudes 5:54 ja 6:00 vahel. Nagu metronoom oleks tiksunud ca kuueminutilise amplituudiga!!!
Rongis teel Pekist Priiks saama koos 7-kordse raudmehe Indrek Paki
ja Ivo Põlluga. Kanna Pets läks kahjuks pildi tegemise ajal pileteid ostma.
Foto: Kristi Jahilo, info@jahilo.ee
Viimasel viiel kildil sattusin jooksma Marga taha, kes hakkas mulle tempot tegema - 5:50, 5:49, 5:38, 5:27 ja viimane ring juba lõbusalt ise pannes ajaga 4:57!!! Poolmaratoni splitt oli 2:07:36 ja teine pool 2:03.29... PERFECTO!!! Siit on alla 4 tunni tegemine juba piece-of-cake.....
Just sellise koogi tegid lapsed mulle üleeile sünnipäevaks!
 Hetkel on kiire pika laua taha, teen sisukama aasta kokkuvõtte juba uuel aastal koos statistika ja uue aasta eesmärkidega. Seniks kõigile lugejatele HÄÄD LÕPPU ja ILUSAT UUT!!!!


reede, 20. detsember 2013

Jooksjana sündinud!

Sellel aastal tegin esimese jõulukingituse endale ise, kuigi rikkusin sellega ühte oma põhimõtet spämmkirjadele mitte reageerida ning mailifiltritest läbipääsenud kirjad kohe kustutada. Aga kuidagi pääses just see üks kiri läbi ning nüüd takkajärgi on mul selle üle hea meel, sest kuidas ma muidu oleks teadnud, et maailmas on olemas "niiiiiiii hea raamat"!
Neelasin raamatu pooleteise päevaga ning loetu mõjusust peaks iseloomustama säärane tõik, et kohe peale raamatu käest panemist õhtul kell 8 tõmbasin trenniriided selga ning vaatamata õues valitsevale pimedusele ja koerailmale tegin läbiloetu seedimiseks ca 11km pikkuse jooksuotsa. Kohe selline sisemine sund tekkis loetu tagajärjel. Või oli see hoopis nii, et ma ei ei suutnud raamatut enne lõpuni lugemist käest panna ning selleks päevaks kavandatud jooksmaminek viibis just seetõttu? Mine võta kinni!
Tõenäoliselt maailma kuulsaim lumine finišisirge....
Detsembri algus oli lumerindel paljulubav, sain lausa kolm päeva suuskadel Vändra maratonist taastuda. Kui eelmise nädala keskpaigaks naasnud sügis oleks mind kaks-kolm aastat tagasi nö samas olukorras ilmselt vanduma pannud, siis viimasel kahel sügis-talvisel hooajal olen endale varasemate suusatamist masturbeerivate tegevuste (rullsuusk ja imikas) asemele leidnud jooksmise - selle inimese kõige lihtsama ja loomulikuma liikumise vormi. Pähh, ütlevad nüüd paljud! Jooks on nõme ja igav, kinnitavad teised! Jooksmine on mulle vastunäidustatud ja arst ka ei luba, torkavad kolmandad! Saan kõigist neist ütlejaist aru, sest veel mingi aeg tagasi oli jooksmine ka minu jaoks väga vastik tegevus, ma lausa pidin ennast jooksma sundima, et täide viia oma unistus - lõpetada täispikk triatlon.
Keila, august 2011 - tehtud!!!
Viin on vastik ja eriti vastikud on hommikud peale viinajoomist. Aga ikka juuakse. Kas sellepärast, et viin meeldib? Ei, juuakse selle tunde pärast, mida viin tekitab. Ning kui sellest tundest on viina puhul võimalik sattuda sõltuvusse (alkoholism), siis on võimalik sattuda sõltuvusse ka sellest tundest, mida tekitab jooksmine (jooksuhullus). Sest jooksmine iseenesest on ju vastik ning nüri ja igav tegevus. Jah, on küll, aga selle nüristava tegevuse tulemusena tekib see tunne, et oled midagi ära teinud, millegagi hakkama saanud. Kas siitkohalt paralleele edasi kiskudes võib siis eeldada, et analoogselt rohkem joomisele (teeb nö rohkem täis ja suurendab heaolutunnet) süvendab ka rohkem (loe: kauem) jooksmine seda jooksujärgset mõnutunnet? Ja kas veelgi rohkem on ikka veelgi parem? Joomise puhul tean isiklikust kogemusest, et ei ole, jooksmise puhul pole veel proovinud. Tean, et 42,2km läbimine tõstab enesehinnangut rohkem kui 10km jooksmine. Aga kas näiteks 100km läbimine jääb kauemaks meelde, kui klassikalise maratoni läbimine? Ühtepidi kindlasti, sest peale sadat valutavad lihased ilmselt vaksa võrra kauem, kui peale tavalist maratoni. Aga seda teist tunnet, mitte lihasvalu, tahaks kunagi ise järgi proovida...
Rünno Ruul jooksis Laulasmaal 168,8km ajaga 14:51.04
Pilt on tehtud Haanja Jala100-l Külli Leola poolt.
Peale oma esimese maratoni läbimist Otepäält Tartusse olin ligi nädal aega väga piiratud liikumisvõimega ning tundsin ennast siis selle video peaosalisena. Nüüd peale viimast, Mispo maratoni Vändras, läksin järgmisel päeval suusatama ning praegu just seda videot uuesti vaadanuna on mul selles esinevatest tegelastest kahju, just nende oma lolluse pärast. Mis on siis minu puhul muutunud nelja ja poole aastaga? Vanus oli mul toona 41, nüüd kohe-kohe 46. Esimese maratoni aeg oli siis 4:24, nüüd 4:17. Tol korral kannatasin terve maratonijärgse nädala karmi jalalihaste valu, nüüd oli vaid 24h veidi ebamugavat tunnet. Peale esimest jooksin uue maratoni alles 21 kuud hiljem, nüüd on viimased viis maratoni alates 13. oktoobri Poznanist joostud kahenädalase vahega ja kuues juba homme tulemas. Kuidas on see võimalik? Tõmbame veel ühe paralleeli alkoholiga. Tookord esimesel maratonil käitusin ma nagu algaja joodik, kulistades pudeli viina korraga kurku, mõeldes, et nii on hea. Ei olnud! Nüüd, viimastel jooksudel, olen rahulikult tiksunud ning võtnud nö tunde järgi. Tookord sai maraton läbitud nö viimase piiri peal, sildu põletades, "pudelit korraga kurku kallates". Viimati Vändras liikusin täpselt pulsi järgi, "tipsutasin mõnuga" ning suutsin lõpus veel ka tempot tõsta.
Loll, aga siiski elus. Märts 2009, Tartu, Tamme staadion..
Tegelikult tahan ma niimoodi heietades harida neid inimesi, kes arvavad ja ka avalikult väidavad, et maratonide ületarbimine või siis jooksuhullus on saatanast. Tegelikult on väga suur vahe, kas aastapikkuse ettevalmistuse toel joosta ära üks maraton või joosta neid maratone aasta ringi. Üldistades võib öelda, et aasta aega maratoniks valmistunu läheb üldjuhul maratonile täiega panema, aega jooksma, vms. Ja siis jookseb ennast sõna otseses mõttes pikali ning tal ei teki vähemalt pool aastat väikseimatki mõtet uuesti proovida. Jooksuhull või siis maratonikoguja, kellele kuidas meeldib, ei jookse üldjuhul kunagi mingi konkreetse aja peale, sest tema eesmärk on maraton lõpetada, tulemus kirja saada ning ennast võimalikult palju säästa, sest järgmine maraton võib toimuda juba nädala pärast. Kuna Eestis on Tartu Suusamaratoni läbinud inimesi kordi rohkem, kui maratoni jooksnud inimesi, siis toon oma jutust paremaks aru saamiseks näite suusavallast. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes on nädal enne Tartu Suusamaratoni läbinud nn Avatud Raja. Kui õigel maratonil annate endast 100%, siis palju annate endast nädal enne, avatud rajal? 60%? 75%? Vahet pole, palju täpselt, aga igatahes hoiate te ennast tagasi, sest palju tähtsam sõit on ju nädala pärast. Täpselt samamoodi hoiavad ennast pidevalt tagasi ka maratonikogujatest jooksuhullud ning seetõttu nende süüdistamine ebamõistlikkuses või ärapööramises lihtsalt ei päde. Kui võtta asja mõistusega, ei tapa ka üks maraton nädalas. Mõistust koju jättes võib aga surra ka 10km distantsil.....
Annette Fredskov jooksis aastaga 366 maratoni....

laupäev, 7. detsember 2013

Kakskümmend!

Ärge nüüd kohe arvake, et ma olen langenud numeroloogia küüsi, sest juba teist postitust järjest on pealkirjaks number - küll sõnadega kirjutatult, kuid ikkagi number. Kui eelmise, vaid ühe pildi ja selle kahesõnalise allkirjaga, postituse pealkirjaks oli rahanumber (summa, mille annetasid Pääsküla raba maratoni osalejad, korraldajad ja toetajad Toomas Tarmi juhitavale Eesti Maratonitiimile), siis seekordse postituse pealkirjaks on järjekorranumber - jah, just täna sain Vändras maha oma kahekümnenda 42,195 meetriga!!!
Sulev Kraam enne Poznani maraton starti??? :)
Oma esimese maratoni jooksin 2009. aasta kevadel Otepäält Tartusse ja pean seda oma senini kõige ebaõnnestunumaks jooksuks - alguse asi. Tänast, minu kahekümnendat - Mispo II Talvemaratoni, pean aga ilmselt pidama oma senini kõige õnnestunumaks jooksuks. Miks, sellest veidi hiljem, aga kas tõesti on nö algajal maratoonaril vaja läbi teha tervelt 20 maratoni selleks, et aru saada, mis see 42,195m endast tegelikult kujutab? Minu näitel ilmselt küll ja veel!!!
Vaade Nizza maratoni aegsest elupaigast finišipaigale Cannesi rannapromenaadil.
Täna läksin stardist minema pulsi järgi, eesmärgiga hoida seda vähemasti esimesed 10km seal 145 kandis. See õnnestus ilusasti, aga tempo oli nö tavaminu jaoks üle mõistuse kiire (selle pulsi jaoks siis) - tervelt selline 6:05-6:10 per/km. Kuna tunne oli hea, otsustasin samamoodi jätkata. Vaatamata ca 14km peal tabanud lumetormile ja tee libedaks muutumisele suutsin paarilöögilise pulsitõusu hinnaga algtempot hoida ning seda kuni mingi 30-nda kilomeetrini välja. Siis hakkas korraks jalgades tunda andma, et juba on 3 tundi joostud, aga ma ei lasknud end sellest infost häirida, liiatigi võis see olla puhas desinformatsioon. 35-nda kilomeetri peal tempo säilis, pulss tõusis, aga kusagilt ei pitsitanud. Selsamal kilomeetril jõudsin järele, jooksin veidi koos ja siis läksin mööda täna üsna kiiresti alustanud Eesti aasta matkajast Villu Zirnaskist. Enne viimasele ringile minekut hakkasin ka oodatavale lõpuajale tähelepanu pöörama ning sai täheldatud, et alla 4 tunni ja 20 minuti jõudmiseks pean oma senist, sinna 27 minuti peale jäävat, ringiaega veidi kärpima, ehk siis suutma maratoni viimasel ringil joosta kiiremini, kui varasematel ringidel. Algaja maratoonari jaoks ilmselt ületamatu ülesanne, aga minu jaoks nüüd juba pisss-ohv-keik!!! Nii jooksingi viimase ringi iga kilomeetri 10 sekki kiiremini kui eelmise.
Tänased ringiajad:
1. 40:49 (see oli pikem ring)
2. 27:03
3. 27:09
4. 27:42 (hakkasin toituma banaaniga, neelamine võtab aega)
5. 27:37
6. 27:23
7. 27:30
8. 27:33
9. 25:02
Nende ülaltoodud, samasse auku jäävate, ringiaegadega kõlbaks vist juba vabalt mõne suurema maratoni tempomeistriks, sest nii ühtlast tempot pole ma varem hoida suutnud. Lõpuaeg oli täna 4:17:46, negative split ca 20-30 sekundit ning peale lõpetamist Vändra meeste poolt pakutud bussisauna ja kümblustünni vähemalt minul igasugu tavalised maratonijärgsed kehalised komplikatsioonid puuduvad. Perfektne maraton? Tänased tulemused!

Monte Carlo kasiino ees vähem kui kuu aega tagasi.
Kes pakub ära tumerohelise sõiduki margi?
NB! OFF-TOPIC:
Aga kuna ma olen niiiii kuradi laisk, et ei viitsi tavaliselt päevateemadel sõna võtta (loe: pastakast välja karanud probleemist tervet postitust välja imeda), siis üritan vähemasti mõned sisemusse kogunenud karjed avalikku ruumi paisata ürituspõhjusliku postituse lisana - asi seegi? 


Viimasel ajal on siin-seal (loe: Eesti enamtsiteeritud ja enimvigastatud harrastussportlas-blogija jututoas) hakanud kõlama sõnavõtud teemadel et, ah parem tsiteerin otse autorit: "Või kui, siis seda, et rahvaspordiürituste korraldajad on puhta sassis (väljend "Naabriplika" noorelt parmult bussipeatuses). Mis liig, see liig. Me oleme jõudmas faasi, kus rahvaspordiürituste rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. See teema tuleb ka üles tõsta."

Vastan sellele idiootsusele nii: "Mis kuradi pärast on meie maaletoojad ja jaemüüjad toppinud kogu meie kaupluste alkoholiosakonna täis erinevaid napse. Me oleme jõudmas faasi, kus erinevate markide rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. Vanasti oli lihtne - olid Ekstra viin, Vana Tallinn, Agdam'i vein ja Žiguli õlu. See teema tuleb ka üles tõsta.



pühapäev, 24. november 2013

Käega teen suure linna, suuga ei kärbsepesagi...

Alustan täna mittetavapäraselt, ehk siis ei selgita kohe esimeses postituse lõigus lahti pealkirja, vaid teen seda hoopis postituse lõpus. Ja seda mitte teie kontrollimiseks, et kas te ikka minu jutu lõpuni loete, vaid ikka selleks, et nii lihtsalt kukkus täna välja! Aga tänane postitus peaks tegelikult kandma pealkirja: "Pääsküla raba maraton" ning just sellest ma tahangi teile rääkida.

"I love it when a plan comes together", tavatses öelda A-Tiimi pealik Hannibal Smith peale seda, kui ettevõetud asi oli korda aetud. Sellest kuulsast ütelusest on mul lihtne paralleeli tõmmata ühte musta autosse, mis sõitis 11. oktoobril Tallinnast Poznanisse ning mille pardal oli just parajasti 4 meest. Olin koos Eesti maratoni "grand old man" Rein Pärna, kohe-kohe oma sajanda maratonini jõudva Peeter Kirpu ning Lauri Valdmaaga sõitmas Poznani maratoni jooksma, kui jutu käigus tekkis mõte ka novembrikuus kodumaal maratoni joosta. Peale väikeseid vaidlusi maratoni toimumiskoha üle (variantideks olid ka Harku mets või Stromka kant) jäi sõelale Pääsküla raba. Peamisteks Pääsküla poolt peale jäänud argumentideks olid liiklusevabad rajad, võimaliku lume tuleku puhul suusatajate pahameele puudumine ning minu oma kodu lähedus (ca 2km võistluskeskuseni)!!!

Kõik on stardiks valmis - TP, liiderrattur ja osalejad!
Tehtud-mõeldud, aga tegelikult astusin selle Pääsküla maratoni korraldusega enda jaoks üsna tundmatusse vette, sest kuigi ma olen nüüdseks juba 15 aastat erinevaid sportlikke mõõduvõtte korraldanud, siis senini on need kõik jäänud (ühe erandiga) sinna Võrumaale, kus on mu sünnikodu ja kus ma kohaliku inimesena tean paljusid inimesi ning takkapihta oskan kõnelda ka nende keelt!!! Siin, suures linnas, asja ette võttes asusin esmalt uurima, kas siin on mingid omad seadused või nõuded, mis reglementeerivad spordiürituste korraldamist. Tegelikkuses midagi väga uut ei olnud, ainsaks imelikuks asjaks oli nõue ise füüsiliselt linnavalitsusse ürituse korraldamise loa järele minemine...
Stardini on jäänud umbes-täpselt poolteist minutit...
Load käes, läks orgunn lahti. Esialgsest novaatorlikust plaanist liita kokku korraldamise kulud ning neid siis osalejate arvuga jagades saada teada iga osaleja personaalne osavõtutasu suurus, sündis aja käigus hoopistükkis projekt toetada kogu osavõtutasu ulatuses Eesti Maratonitiimi jooksjaid. Heategevusliku idee ettesöötmine võimalikele koostööpartneritele äratas neiski heategevusiha ning praktiliselt kõik maratoni korraldamiseks vajalikud kulutused (ajavõtt, kommentaar, võimendus, auhinnad, toitlustamine, varustus) tehti erinevate teenuspakkujate poolt nö püha ürituse toimumise heaks ära puhta ilma eest ehk tasuta!!! Iga esialgu plaanitud ca 20-30 osalejale lisandunud osaleja kasvatas Maratonitiimile minevat rahasummat ning sundis ühe rohkem pingutama, et kavandatud üritus ikka oma pagunid välja kannaks!!!
Start on antud...
Eile, laupäeval kell 10:00, oli kõik valmis ning 67 osalejat võisid asuda kümmet ringi mõõtma. Tegelikult on hea vahete-vahel ka ringidel maratoni joosta, sest nii on jooksjal jooksu ajal üsna selge ülevaade sellest, mis rajal toimub. Kes on liidrid, kui kiiresti nad liiguvad, kui sobiv on minu tempo nendega võrreldes jne. Enda jooksust rääkides on paslik mainida, et jooksin samaväärselt liidritega ühtlases tempos, mis tähendas seda, et enne iga teise ringi lõppu läksid liidrid minust ringiga mööda. Ehk siis 2=3, aga just selline oli eile minu tempo, mis tähendas lõpuaega sinna 4:40 kanti.
Võitja finiš - Villu Eller, aeg 3:03:18
Nüüd, juba takkajärgi, võin öelda, et kuigi negative split ei kukkunud seekord välja, oli see Pääsküla ilmselt minu 20-st tehtud maratonist kõige ühtlasema tempoga joostud jooks - toon siia väite näitlikustamiseks 4,228km pikkuste ringide ajad:
1. 27:25
2. 27:48
3. 27:31
4. 27:34
5. 27:44
6. 27:46
7. 27:39
8. 28:14
9. 28:42
10. 28:59
Tundsin ise ka, et kaheksandal ringil toimus väike kangestumine, aga see võis olla tingitud sellest, et nii eelmisel päeval kui ka maratoni hommikul sai veidi rabeletud korraldamise kallal.... Õnneks sattusin algusest peale jooksma ühte kvartetti, kellega läbisime koos poolmaratoni 2:18:03 vaheajaga, peale seda otsustasid kaks kvarteti meesliiget maha jääda ning mina jätkasin jooksu koos oma viiendat maratoni jooksnud Liina Volmersoniga. Kusagil 9-ndal ringil poetas Liina mokaotsast, et ta pole veel ühtegi maratoni nö 100% joostes läbi teinud. Ning kuna mul endalgi sai viimane nö jooksumaraton läbitud tervelt 6 maratoni tagasi selle aasta jaanuaris, siis olid need Liina sõnad piisavaks põhjuseks kannatamiseks. Mina sudisin teda ning tema kontrollis mind! Kogemus maksab, 20 nüüdseks minu poolt läbitud maratoni on piisav pagas õigel hetkel õige tempo valimiseks ning lõpuni kestmiseks. Seekord tuli siis lõpuajaks 4:39:26!
Meelis Atoneni nn 4:00 grupp, liduvad nii krresti, et ei jää pildilegi..
Aga nüüd sellest, miks on selle postituse pealkirjaks üks tuntud vanasõna, aga ebaharilikus vormingus? Eile õhtul, naastes koju ühelt läinud aasta omalaadseimalt spordiürituselt, mille ma üsna ootamatult ise ellu kutsusin, läbi viisin ning kus ma takkapihta ka ise osalesin, sattusin interneti avarustest lugema, et mitte Pääsküla raba maraton, mille raames koguti heategevalt üle 1000 euro Eesti Maratonitiimi toetuseks, pole mitte selle nädala tegija Eesti spordimaastikul, vaid selleks on hoopis üks teine oluline uudis!!!

Eks ilu ole vaataja silmades.................................................................................

Fotod: 1 - internet, 2-5 Andrei Doronin, 6 - Kristjan Indus

Tänud Pääsküla raba maratoni toetajatele ja abilistele:
Nelson Timing - Vahur Leemets
Riho Järvelainen
Stamina
Meelis Atonen
André Abner
Eesti Pagar
Auhinnapood.ee
Kaitseliit
Marika Lilienthal
Margus Tinno
Andrei Doronin
Erik Raitviir
Harry Seinberg
Jüri Kanger


esmaspäev, 18. november 2013

Suusahooaeg on avatud!!!

Jah, käisin täna suusatamas! Lumel! Suuskadega!
Suusarada, see valge ja paremal...
Kui tavapäraselt saab nö tavaharrastaja sügisel jala valgeks ikka põhja pool - Vuokatti tunnelis või Levi kandis, siis mina sõitsin täna suusatama hoopis lõuna poole. Jah, just Eestist veidike lõuna pool asuvas ilusas Läti linnas nimega Sigulda on alates tänasest olemas 720 meetri pikkune lumest suusarada. Ja minul oli täna hea võimalus Võru linna ühe esindajana seal seda lund proovida ning oma suusahooaeg avada.
Esimesed sammud valgel ollusel koos osade fotode tegija Merikesega...
Kuidas see suusalumi sinna saab, küsite te nüüd? Sest vaatamata sellele, et täna hommikul näitas kraadiklaas vähemasti Võrus miinust, on ju õues valdavalt soojakraadid ja need küündivad päeval ikka sinna 8-10 kraadi kanti. Kuidas on võimalik sellise ilmaga lund teha?
Esimesel tõusul...
No nüüd esimene tark kohe ütleb, et lund saab ka üle suve hoida, kui see saepuru ja kilega katta. Jah, saab ja ka see Sigulda rajal praegu maas olev lumi on pärit eelmisest talvest. Järgmine tark küsib, et kuidas see lumi seal maas püsib selle õues valitseva 8°C kraadiga?

Ja siin tuleb mängu raha, õigemini suur raha. Esiteks on vaja rajada rulliraja alla külmutussüsteem, mis jahutaks asfaldi altpoolt -5°C lähedale. Kuna see süsteem on paigutatud kokku 1,2km pikkuse, keskmiselt 4 meetri laiuse asfaldilõigu alla, siis kokku jahutatakse altpoolt 4800m² suurust pinda. Jahutussüsteemis olev vedelik läheb ringi peale -6,5°C juures ja naaseb praeguselt 720 meetri pikkuselt ringilt vaid kraad soojemana, et siis läbi jahuti taas uuele ringile minna. Meie küsimuse peale, palju see energiat võtab, kehitas spordibaasi pealik esialgu Janis õlgu ning vastas siis, et ootavad hirmuga esimest arvet asutuselt nimega Latvenergo.

Selle raja ääres oleva torni ülemisele platvormile
olevat võimalik ronida 20-l erineval moel.
Ehk siis seikluspark ca sajal ruutmeetril?
Ka selle peale, et soojade ilmade ja eriti vihmaga muutub rada kiiresti jäärajaks, on mõeldud. Spordibaasi on soetatud rajamasin, mis suudab jää peamist kihti hekseldades sellest lund teha. Kui veel eile olevat olnud rajal nö puhas jää, siis täna hommikune rajamasina töö muutis selle hõlpsasti suusatatavaks.
Suusarajast 300m kaugusel saab nautida miljonivaadet Gauja orule.
Kuna aga Läti lati kurss on nii kõrge, siis nimetavad nemad seda vaadet
"Keisri omaks"... ehk siis "Ķeizarskats"
Aga Siguldas ei saa mitte ainult suusatada, raha eest on võimalik on tegeleda igasugu erinevate talispordi aladega. Kelgurajal harjutasid venelased ja grusiinid, slaalomimägi ootab veel külmasid ja lund ning ka see täna kasutatud suusarada on veel vaid kolmapäevani tasuta kasutatav. Alates neljapäevast tuleb rajale pääsemise eest maksta ja mitte vähe. Kahetunnise külastuse eest küsitakse 4 latti (ca 6€), päevapilet maksab 5 latti. Nädalavahetuse pakettidel ja noortelaagritel on eri (loe: kokkuleppe) hinnad. Ehk siis, kellel nii väga sügeleb (nagu minul täna), see saab oma esimese kihu maandatud. Mina sain - tegin 10 ringi, kokku 7,2km tempoga ca 15km/h. Oli tõeliselt mõnus suusatada, eriti veel kui viimasest suusasõidust on möödas juba 201 päeva....
Vene mees Siguldas starti harjutamas...

Laipni lūdzam uz Siguldu!


laupäev, 16. november 2013

Taganeda pole kusagile, TSM juba 3 kuu pärast!

Postituse pealkirjas kasutatud Isamaasõjast pärit tuntud käibefraasi päritolu ja venekeelset originaalteksti otsides jõudsin lõpuks välja Moskvat Volokamski maantee kandis sakslaste pealetungi eest kaitsnud panfiilovlaste politruki Klotškovi väidetavate viimaste surma-eelsete sõnadeni: Велика Россия, а отступать некуда", kuigi meie jaoks on see käibefraas kõlanud ikka ju niimoodi: "Отступать некуда - за нами Москва"! Sõnastus sõnastuseks, eks propagandistid väänasid tollal sõnu ja tõde just nii, nagu neil just parajasti vaja oli. Aga, aga ..... nüüd läheb põnevaks - politruk Klotškov ütles oma kuulsad sõnad 16. novembril 1941 ja just samal päeval, vaid 72 aastat hiljem, jõudsin ka mina järeldusele, et enam pole mul kusagile taganeda......
Panfiilovlaste memoriaal Moskvas samanimelisel uulitsal...
...... sest kätte on jõudnud päramine aeg alustada ettevalmistusega uueks hooajaks! Sest minu nii umbes-täpselt 4-5 võistlusest koosneva hooaja juhatab sisse juba vaid 3 kuu pärast, 16. veebruaril, toimuv talvine laulupidu - Tartu Maraton. Niipea, kui ma selle 63km pikkuse suusasõidu ametliku nime siia kirjutasin, tuli mul üks vana kana või siis pigem selle kitkumine meelde. Hr Indrek Kelk, tehke oma ürituste nimed korda, sest need on segi nagu Kört-Pärtli särk! Tartu Maraton on suusatamine (võiks olla Tartu Suusamaraton), Tartu Linnamaraton on jooks (võiks olla Tartu Maraton), Tartu Jooksumaraton on 23,6km pikkune jooks?!? (võiks olla Tartu Kevadjooks või Tartu jooks). Kas sain nüüd kana sulgedest puhtaks? Ilmselt siiski mitte, sest hane selg ju vett ei karda! Endal sai vähemasti korrakski kergem...
No comments!
Kuigi ma olen mõnes asjas üsnagi jäärapäine ning olen mõne brändi (Adidas, Nike, Nalini, Statoil, McDonald's, Tartu Jooksumaraton) kandmisest-kasutamisest-osalemisest just nimelt põhimõtte pärast loobunud, siis vaatamata sellele nimesegadusele olen otsustanud siiski Tartu Suusamaratonil (nimetan seda juba korraga siis õige nimega) osaleda niikaua, kuni teenin välja punase numbri. Kes on käinud Vasaloppetil, see teab, mida see tähendab. Rootsimaal tuleb küll austusväärse numbri väljateenimiseks 30 korda Mora kiriku juures lõpetada, aga hr Kelk lubas oma maratonil juba 25-nda korra pealt kulupäid kummardama hakata! Mul on sinnamaani veel 10 korda vaja Elvas lõpetada ükskõik mis koha või ajaga, aga kuna Tartu Suusamaraton pidi ju olema Eesti mehe kõige tähtsam mõõdupuu, siis olen ka enda jaoks võtnud eesmärgiks alati see 63km läbi teha nö täie pasaga, ehk siis nii kiiresti kui vähegi võimalik!
Viimasel Tartu Suusamaratonil liidri gruppi vedamas.... :)
Peale augustikuise Kopenhaageni Ironman'i ärategemist olen tegelikult teadlikult uue hooaja ettevalmistuse avapauku edasi lükanud. Olen küll mõnedsajad kilomeetrid rattaga sõitnud, veidi matkanud ja ka jooksnud (sh 4 maratoni), kuid senini on see olnud selline paras vegeteerimine, mis küll ei lase olemasoleval füüsisel täielikult ära känguda, kuid samas mingit edasiminekut kah ei anna. Aga see avapauguga venitamine ei tulene mitte laiskusest, vaid eelmise sügise kogemusest. Eelmisel hooajal sai juba oktoobri alguses päästik vinna tõmmatud ning seal kusagil jaanuari alguses, kui oleks pidanud alustama täppissihtimisega, oli salv kahjuks juba püssirohust tühjaks saanud ning üsna raske oli leida motti veebruari keskel toimuva võistluse jaoks. Sel hooajal alustan ca kuu aega hiljem, äkki siis on kuni 16. veebruarini sära silmis?
Sära säilitamiseks käin enne maratoni ära ka mägedes....
Eks see tee sinna püha tõe, ehk Elva finiši, suunas saab olema pikk ja huvitav ning saab ilmselt üsna palju sõltuma ka ilmast või siis pigem ikka sellest, kuna lumi maha tuleb. Aga tegelikult ei ole ju ka see lumi primaarne, kui ettevalmistuse arsenalis on olemas mitmed erinevad relvad - jooks, imitatsioon, rattasõit, matkamine, kepikõnd, rullsuusk- ja uisk, ujumine. Aga ka sellest arsenalist jääb väheks, kui on puudu siht, see eesmärk, see ora tagumikus, mis aitaks ennast sundida tegema nii ebainimlikku ja loomuvastast asja, kui seda on kestvusalade treening!!! 
Tartu Suusamaratoni stardipauguni on jäänud kolm kuud ehk 92 päeva!!! Selle tähistamiseks lähen nüüd varsti koos huvilistega tutvuma järgmisel nädalavahetusel, 23. novembril, Pääsküla rabas toimuva maratoni ringiga. Nädala pärast tuleb mul seda 4,22km pikkust ringi läbida 10 korda, et saada kirja oma 20-s maraton. 

Lugemisteni-kirjutamisteni!
 
Piltide allikad: Wikipedia, Kermo Tsäro, maratonipildid.ee, www.worldwideticketing.com, www.cartoonstock.com

teisipäev, 12. november 2013

Nissis saadeti kanni, hää et niigi veel läits!

Minu jaoks sai üsna levinud eestikeelne softroppus "Käi kanni" läinud pühapäeval uue mõõtme, sest tegelikult polnud mul mõtteski sealsamas Prantsuse Rivieras peetud Marathon des Alpes-Maritimes raames Nissist Kanni (from Nice to Cannes) käia, eesmärk oli ikka see etteantud vahemaa joostes läbida. Liiatigi on siin-seal viimasel ajal igasugu tegelinskid hakanud sõna võtma just asjasse puutuvatel teemadel a la "Maraton on ainult jooksmiseks!" või "Maratone on liiga palju!" või "Maratoniturism on loodust lammutav!" Aga nagu üks tuntud kaasa-aegne vene vanasõna juba teab, siis "получилось, как всегда"! Aga võin nö käsi südamel öelda, et taaskord ei olnud süüdi mitte mina, vaid ikka see kehv ilm ja ilmselgesti ka see rahvusvaheline imperialism!
Finito oli vasakult paremale Cannes' rannapromenaadil
La Croisette'l. Tuul 18-19m/sek, puhanguti kuni 30m/sek.
Foto: Raul Andresson
Aga hakkaks taaskord Agu Sihvka kombel algusest, ehk siis läheks juurte juurde ning alustaks sellest, et kunagi suvel ilmus interneti avarustesse teade Jooksupartneri poolt korraldatavast maratonireisist Prantsuse Rivierasse. Kuna ma polnud oma lühikese elu jooksul veel sinnakanti saanud ning ka maraton ise tundus põnev, sai ennast kirja pandud. Eelmisel neljapäeval Nizzas maandudes tänasin nii ennast kui Jooksupartnerit südamest selle eest, et sain neljaks päevaks välja kaamosekupli alt nautima sellist keskmist Eesti suve novembrikuise Vahemere ääres. Südamest seetõttu, et sain reisi eest 100% ära maksta suvel, praegu ma poleks selleks lihtsalt kusagilt vahendeid leidnud!
Nietzsche rajal laskumas mere poole...
Marathon is Nice! Yes, I Cannes!
Usun miskipärast, et nö suurele grupile eriti see ei meeldinud, et me kohe esimesel päeval koos elukaaslasega nö ära kadusime ning asusime piirkonda omal käel avastama. Aga kuuldes hiljem teiste aruandeid äranähtud vaatamisväärsuste kohta, siis panime teistele ikka pika puuga. Monte Carlo kasiinost Nietzsche rajani Eze's või Herzeni hauast Nizza kalmistul kuni Picasso muuseumini (mina ise küll sinna ei jõudnud, olin sel ajal maratonirajal ja jooksin sealt mööda). Etteruttavalt võib öelda, et lisaks maratonielamusele sain ka täisväärtusliku kultuurilaksu! Ja et mitte nautida kultuuri tühja kõhuga, sai ikka ka kohalikku kulinaariat nauditud. Tagasiulatuvalt mõeldes oli see aga miskipärast vägagi itaaliapärane.,.....pasta-pasta-pasta!
Fettuccine Fellini.....mmmmm!!!
This is not a Miracle, that I finished! Miracle is, that I've got the balls to come to the start!
Kuigi ma hakkasin laupäeva õhtul veidi põdema, et kolme eelmise päeva jooksul sai liiga palju jalgsi ringi trambitud, siis gruppenführer Margus Pirksaar rahustas mind, et iial ei tea, milleks see hea võib olla. Üks mees olevat kevadel peale nädalast kogu perega Pariisis ringitrampimist maratoni isikliku jooksnud... Tundub, et ka mul oli sellest aeroobsest eeltegevusest kasu, sest mul pole ammu nii kerge joosta olnud, kui oli pühapäeval maratoni esimesed 30 kilomeetrit.

Stardihommiku kohustuslik grupikas hotelli Best Western Mondial'i fuajees.
Pain is temporary, Glory is Forever!
Stardist läksin rahulikult liikuma, eesmärgiga hoida pulssi 145 kandis. Kusagil 10km peal pani imestama see, et vaatamata pulsi samaks jäämisele hakkas jooksutempo tõusma. Nizza laht on läänetuule puhul vist Antibes all asuva poolsaare tõttu üsna varjuline, sest vaatamata eelmisel päeval antud tormihoiatusele oli seal ikka väga vaikne, meri sinas helesiniselt ja kerge tuuleke sasis palmilehti. Usutavasti sain ise esimese kümne kilomeetriga lihased soojaks ja hea jooksurütmi kätte, sest teise kümne tempo tõusis ikka märgatavalt:
10km - 1:04:55, lõigu tempo
6:29
21,1km -  2:15:00, tempo 6:18
30km - 3:13:04, tempo 6:31
Kolmanda kümne tempo viis alla 27-nda kilomeetri märgis aset leidnud peldiku külastus, minut järjekorda, teine tegutsemist ning taas rajale, aga 2 minutit oli läinud, see teeb 14 sekundit kilomeetri kohta ehk siis tegelikult oli kolmanda kümne netotempo seal 6:17 kandis. Aga see oli ka ilu lõpp, sest üle poolsaare otsa Cannes'i lahe poole väljumist selgus reaalsus:
42,2km - 4:33:22, tempo 6:35

Tegelikult lootsin väga sellise 6:15-ga jätkata, aga kohe esimene vastutuule sahmakas pani asja paika. Kui ikka puhub nii, et võtab sammu sassi, siis on raske joosta. Veel raskem on siis, kui merest soolast vett üle pea lööb või rajapiirded-sildid-palmioksad ringi lendavad. Tegu ei olnud küll Haiyan'i-laadse katastroofiga, mis hiljuti Filipiine tabas, aga tol hetkel seal joostes tundus küll, et olen sattunud taifuuni keskele. Kohati polnud mõtet joosta, vaid tuli käed põlvedel kummargil edasi liikuda.....
Viimastel kilomeetritel olin kätte saanud Kairi ja Tiiu, kellega olin koos startinud ning murdsime üksteisevõidu tuult lõpuni, kõigile läks kirja sama aeg.

Tuulevaiksel ööl.........
Tegelikult oli kerge jooks, need ülaltoodud paksemas kirjas lõikude alguses toodud tsitaadid lugesin jooksu käigus välja kaasjooksjate selgadelt. Tegelikult on tore selliseid nn sõnumitoojaid rajal kohata, teevad kohe tuju paremaks!!!
Sponsored by Kronenbourg...
Olen nüüdseks korraldanud või parajasti korraldamas 3 kevadist Hispaania rattalaagrit, 4 sõitu Vasaloppetile ning mitmeid väiksemaid sõite rajatagustele nii ratta- kui ka suusamaratonidele. Nüüd ampsan uue suutäie ning asun uuele rindele! Esimese pääsukesena pakun välja Divina Pastora maratoni Valencias novembris (ilmselt 16.11) 2014! Olen seal ise jooksnud ning ka rattalaagrite käigus selle linnaga lähemalt tutvunud. Teen veel eeloleval kevadel endale asjad lõplikult selgeks suunal lennujaam-hotell-start-aftekas jne. Kui on huvilisi, kes on huvitet järgmise aasta novembris Hispaania päikese alla organiseeritult jooksma minema, andke aga teada, saaks hakata organiseerima....
Bentley, AMG, 2x Maserati, BMW GT, Cayenne jne

teisipäev, 5. november 2013

Lidar vs ilves!!!

Läinud kevadel raputas Eestit ootamatu teade, et meie suure uhkuse, Baltimaade kõrgeima mäe Suure Munamäe, tipp ei asugi tegelikult 318,1 meetrit üle merepinna, vaid hoopis 90cm madalamal, ehk siis 317,2 meetri kõrgusel. Šokk missugune, ja kõigepealt asuti netikommentaariumites mäe madaldamises süüdistama muidugi lätlasi?!? Teatavasti on nende Gaizinkalns vaid 6,2 meetrit Munamäest madalam ja just need lisavarbalised peaksid evima peamist motiivi meie mäe madaldamises ja enda oma upitamises. Sest oma mäe otsa ehitasid nad ju kunagi lausa 45 meetri kõrguse punasest rabedatest savitellistest vaatetorni, et siis vähemasti selle tipp Munamäe 29-meetrise vaatetorni tipust kõrgemal asuks!!!
Õnneks sai mõistus võitu ja see monstrums lammutati
eelmisel aastal....
Aga mitte sellest Läti mäest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka meie mägedest. Olen ju mina võtnud endale püha kohustuse vedada edasi Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi poolt 1998. aastal algatatud Lumeilvese ehk Eesti 20 kõrgeima tipu vallutamise projekti. Ning just seetõttu raputas see Lidar'i poolt nö ümbermõõdetud mägede kõrguste avaldamine üsna kõvasti mindki, sest olen ju senimaani oma Lumeilvese matkasid korraldanud ikka Eesti 1995. aasta põhikaardilt leitud tippude alusel. Ehk siis jõuan nüüd välja käesoleva postituse pealkirjani - kumba siis tulevikus usaldada, kas lennukilt teostatud laserskaneerimist (Lidar) või topograafilist põhikaarti?
Läinud laupäeval matkalistega topo18-nda või lidar15-nda ehk Olgluiõ mäe otsas....
Ausalt öeldes ei ole mul õrna aimugi, kuidas topograafilist kaarti tehakse ehk siis kuidas on senini nende Haanjamaa mägede kõrgused välja arvutatud. Mäe suhtelise kõrguse (jalamilt vertikaalselt tippu) saab ju kasvõi tavaliste maamõõduvahendite ja koosinuste abil välja arvutada, aga kuidas arvutatatakse selle mäe jalami kõrgust merepinnast? Lähim meri on ju Munamäest näiteks ca 200km kaugusel. Aga nagu siin meie elus on palju asju, millest me muhvigi aru ei saa (a la kuidas ikkagi see onu telekasse mahub?), siis me tavaliselt lihtsalt lepime sellega ja oletame, et Munamäe tipp on ja ongi kogu aeg olnud 318,1m kõrgusel üle merepinna..... Ja olekski leppinud ja elanud selle ja ka muude mägede kõrguste teadmisega rahulikult edasi, kui poleks tulnud seda Lidari't koos oma uute andmetega!
Kobras tegi ojanirest jõe, aga tegi sinna ka silla. Pole paha, ütleks Villu!
Ehk siis kui tahad Olgluiõ-Korgõmäe pealt Tsälbamäele minna,
pead selle kopratammi üles leidma, sest ümberringi on meri....
Lidar'i abil mõõtmine on ju ikkagi uus tehnoloogiline progress seniste vananenud mõõtmisviiside kõrval ning iga progressiivne kodanik, kes kasutab nutitelefoni, internetti ja kõike muud tänapäeval pakutavat, peaks koos uuendustega ka Lidar'i uue infoga kaasa jooksma ning selle heaks kiitma. Mina ise olen küll vägagi uuendusmeelne, kasutan nii endomondo't, pulsikella kui ka nutitelefoni, kuid olles lugenud mõnede autorite kahtlusi seoses taimestiku olemasolu ja Lidari täpsusega, muutusin ka ise veidi skeptiliseks. Eriti skeptiliseks muutusin siis, kui võtsin endale ette selle nö mägede muudetud kõrguste tabeli, millest suutsin välja lugeda teatud seaduspärasusi mägede kasvamise või kahanemise kohta.
Seakari, mitte Tallinna raad... mitte, et need paremad oleksid...
Aga rada Plaani Jaanimäe ja Vaartsmäe tippude vahel, mida kaudu läheb nii
Samsungi, Tour de Rõuge kui ka Haanja100 rattarada, on täiega üles küntud!!!
Olen nüüd juba kaheksa aastat mööda neid tippe kolanud ja tean täpselt, millise mäe tippu katab tihe kuusik ca 30-35 meetriste kuuskedega, millised tipud on täitsa lageda peal või millised tipud on nende aastate jooksul kas lageraiestatud või hoopistükkis võssa kasvanud ning suudan vastavalt eelpool toodud tabelile välja joonistada skeptilisuse mustri. Kindlasti esineb ka erandeid, aga need ainult kinnitavad järgnevaid reegleid:
- kui mäe tipp asub tihedas kuusikus, on ta üldjuhul varasemast kõrgemaks mõõdetud (nt Rohtõsuu-, Haraga-, Ollõ-, Jänesse-, Kuku-, Hardo-, Valgõliiva-, Tuhkri- ja Vaartsmägi 2)
- kui mäe tipus on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud lageraie, on see mägi tuntavalt madalamaks mõõdetud (nt Kaldõ- ja Tsardsõmägi)
- kui mäe tipp on olnud kunagi lage rohumaa, kuid nüüdseks veidi võsastunud, on Lidar need mäed veidi kõrgemaks mõõtnud (nt Papisöödu-, Kullipera-, Luku-, Olgluiõ-, Kirbu Esändä- ja Häälimägi)
- Munamägi ja Vällamägi ning ka Kerekunnu- ja Tsälbämägi on omal ajal kõrgeimatena ilmselt nii täpselt ära mõõdetud, et neid see Lidar'i ülemõõtmine palju ei kõigutanud, sentimeetrid siia-sinna
Plaani Jaanimägi on vaid 10cm madalamaks mõõdetud, seepärast on paaristõuge abiks....
Oot-oot, aga miks see mägede kõrgus ikka nii oluline on? Ilmselt keskmisele eestlasele, kes elab 3-toalises korteris ja sõidab punase VW Golfiga, see ei olegi oluline. Aga nendele ilmselt ca tuhandele seiklusspordi huvilisele, kes on 23. veebruaril 2014 naasmas juurte juurde (esimene Winter Xdream toimus Haanjas 20 tipu vallutamisena), ehk siis on osalemas järjekordsel Winter Xdreamil, on see üsna oluline, kas välja reklaamitud neid ees ootava Eestimaa 40 kõrgeima mäe vallutamise osas tuleb plaani pidada topograafilise kaardi alusel või võtta ette Lidar'i poolt koostatud mägede nimekiri. Igatahes läinud laupäevasel matkal ühe laheda seltskonnaga 40-t nn topomäge ühe päevaga vallutada üritades kohtasime Iisraelimäe otsas ka Xdreami tegelasi Tarmo Siimsaaret ja Tõnis Ermi (taas üks maailmameister, mul vist veab nendega viimasel ajal), kes olid üsna kidakeelsed ning vastasid meie küsimustele vägagi ümmarguselt, a la meie tipud (loe: topotipud) on ilusamad, aga Lidar'i omad teevad jällegi raja lühemaks! Mine sa võta siis kinni!
Xdreami juhendis on kirjas, et looma jõul liikuvate abivahendite kasutamine
on keelatud. Et siis kas hobune on abivahend, mis liigub looma jõul???
Ehk siis, kes tahab talviseks Winter Xdreamiks tõeliselt valmis olla, peab oskama üles leida nii senised 40 kõrgeimat mäge kui ka Lidar'i poolt mõõdistatud 40 kõrgeimat tippu. Topokaart koos 40 tipuga on mul pdf-ina olemas, teen lähiajal ka Lidar'i tippude kaardi valmis, kel huvi, võin sheerida!!!

Aga palju rohkem ootaks ma arvamusi, kumb suund on õige? Kas usume vana topograafilist meetodit ja seeläbi põlistamine need olemasolevad 40 tippu igaveseks või võtame üle moodsa tehnoloogia ning usume, et vaatamata mäetippudel kasvavale taimestikule (kõrgusega ca 1-40 meetrit) mõõdetakse lennuki pealt 2400 meetri kõrguselt mäetippude senised kõrgused õigemaks?

Quo vadis, Lumeilves?


Tänud ja viited: Tõnu Oja
Fotod: Paul Lumi, Internet (Gaizinkalnsi torn)

teisipäev, 29. oktoober 2013

Mesikäpa jooks!

Sellise vahva nime sai laupäevase jooksu käigus ligi paaritunnise ajurünnaku tagajärjel Haanja Jala100 raames toimunud klassikaline maraton ehk 42 kilomeetrit ja 195 meetrit Haanjamaa tõuse ja laskumisi. Ilmselt kuidagi teisiti ei saakski ju nimetada 100km pikkuse põhidistantsi kõrval nö vaese sugulasena toimunud, peasündmusest ca 2 ja pool korda lühemat, võistlusmaad. Aga ka see - vaid 42195m - osutus minu jaoks, kes ma pole ikka veel suure korraldamiskoorma kõrval suutnud nö tavaelusse ja -rutiini sisse elada, ikka nii piisavalt kõvaks kiviks, et pidin leppima ikka ootamatult kehva tulemusega - 5:08:02. Lootsin küll eelmisel aastal peale Kopenhaageni fiaskot, et ma ei pea enam kunagi üle 5-tunnise ajaga maratoni lõpujoont ületama, aga nii ta taas läks. Ehk siis nii jooks oli Mesikäpa oma (vaata ka tillujooks, matkasõit, Jänksi lastesõit jne), kui ka ma ise olin paras Mesikäpp või siis pigem Mesijalg (vaata ka Päntajalg, Kobakäpp jne) .....
Joel Tints oma 20-ndal, mina oma 6-ndal maratonil aastal 2013.
Haanja Jala100 Mesikäpa jooks 26. oktoobril.
Kui nüüd hakata otsima selle üle 5 tunni läinud maratoni põhjuseid (vabandusi), tuleb ilmselt minna ajas tagasi umbes 2 kuud, kui algas tõsisem ettevalmistus 10-ndat juubeli tähistavaks Haanja100 MTB-ks. Nii mastaapse spordisündmuse ettevalmistamine, eriti kui seda teha kuni viimaste päevadeni vaid vennaga kahekesi, imeb välja kõik mahlad. Suutsin terve septembrikuu jooksul teha vaid paar trenni, joosta Valmieras läbi häda maratoni ning ära teha RTG maratlon. Kokku terve kuu jooksul 20 tundi ja 45min trenni/võistlusi, millest 8h 48min moodustas Haanja100 nö kohustuslik läbisõit ehk "avatud rada" 1. septembril. Aga vähemasti töö sai korralikult tehtud, saime hakkama kõige-kõige sajaga läbi ajaloo, mida troonis tagatipuks UCI maastikurattamaratoni valitseva maailmameistri võit juubelisajal!

Maailmameister Haanja100 finito's Martin Loo ees!
Haanja100 tegemine võttis nii läbi, et ma ei jõudnud nädal hiljem ka Tartusse, Linnamaratonile. Tõusin küll varahommikul kell 5 Tallinnas üles eesmärgiga Tartusse maratonile minna, aga kaine mõistus sai õnneks võitu ning suundusin tagasi magama! See-eest olin nädal hiljem koos 3 Eesti jooksumehega Poolamaal Poznanis, kus sain hakkama oma 17-nda maratoniga. Lõpuaeg oli viimase aja tasemel, seal 4:45 ringis. Hoopis hullema maratoniga sain aga hakkama poolteist tundi peale Poznani maratoni lõpetamist, kui istusin kell 15:15 hotelli ees auto rooli ja sõitsin nö ühe jutiga (vist 4 kohvi-, pissi- ja söögipeatust) 1354km Tallinnasse. Hommikuks olime kohal....
Viimne võidmine Poznanis enne starti.... :)
PS! Tähelepanu taamale peldikute rivile (kokku mingi 400 kohta)!!!
Haanja Jala100 ettevalmistamine, mis algas kohe peale Poznanist naasmist, ei nõudnud küll niipalju ajalist ressurssi, kui rattasaja tegemine, aga oma aja võttis seegi. Aga kuna Poznani hotellituppa unustatud tossud ja jooksuriided jõudsid UPS-i vahendusel minuni alles läinud teisipäeval, siis sain enne Jala100-t teha vaid ühe jooksutreeningu. Asi seegi!

Haanja Jala100 võistluskeskus.
Läinud laupäevane jooks oli väga kerge ja hea kuni 30-nda kilomeetrini, siis läks raskeks. Kindlasti oli oma mõju ka sadama hakanud vihmal ja eelnevate päevade rahmeldamisel raja niitmise-tähistamise või võistluskeskuse ülespanekuga. Aga peamiseks põhjuseks, miks raskeks läks, on ikka totaalne treenimatus... Seda enam pean võtma mütsi maha kõigi nende ees, kes suutsid laupäeval, vaatamata hullule padukale, minust rohkem. Mõned neist - 21 meest ja 6 naist - said hakkama 100km läbimisega. Veel 31 osalejat läbisid 46,67-80km!!! Ja tagatipuks tuli Haanja Jala100 võitjaks taas maailmameister, küll rogainis, aga siiski maailmameister. Kahest kaks!!! Pean vist nüüd mõnda suusatamise maailmameistrit hakkama Haanja Suusa100-le kauplema, et ilus rida ei katkeks! Veerpalu?!?
Silver Eensaar rajarekordiga finišis!!!
Aga nüüd ka veidi poliitilist kraami! Ei, ärge ehmatage, ei taha teid tüüdata erakondade kama-jamaga. Lihtsalt täna kirjutas laupäevase Haanja Jala100 naiste võitja Mari Boikov oma FB-lehele järgmised sõnad: "It takes a fool to remain sane", teate sellist laulu? Kui ei tea, siis otsige Youtube'st. Sellest mõttest olen ma juhindunud alates 2007.aastast. HaanjaJala100 oli raudselt minu senise elu kõrgpunkt. Viimase Öö Unistusel sain üle kiusatuseset alla anda, Laulasmaal veendusin, et liikuda saab lõputult kaua ja viimased maratonid kinnitasid, et ka kiirus on juba täitsa hea. 10h läksin jooksma ja see sai ka tehtud. Ilm oli jah vihmane, aga võrreldes eelmise aastaga super. Hea enesetunne finišis lubab uskuda, et saab ka kiiremini, pikemate distantside jaoks peab veel vaimu treenima aga selle Sparthatloni ma teen ükskord ära. Nii ütles Mari, kes esimese Eesti naisena jooksis 100km alla 10 tunni. 

Ja pannes siia kõrvale ühe vigastatud (küll enimtsiteeritud) harrastussportlase parastuse minu kohta läinud kevadest - But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement - saab igaüks veenduda, kummal meist on õigus, kumb meist ajab õiget rida.....
Mari Boikov elu kõrghetkel Haanjas.
Ja veel, selle jaoks, et see eelmises lõigus ära toodud minu pihta heidetud solvang lõplikult ise ümber lükata, sest ega sealtpoolt pole ju vabandamist loota, korraldan ma 23. novembril Pääskülas heategevusliku rabamaratoni, mille kogu laekuv osavõtumaks läheb Eesti noorte maratonijooksjate järgmise hooaja ettevalmistuse toetuseks!!! Täpsem info rabamaratoni kohta juba lähiajal haanja100.ee kodukal või Facebookis (seal juba midagi on)!!!
Lõbus oli kuni 30-ndani, kirev aga lõpuni!!!
Kohtumiseni üsna pea juba tuleva kevade ja Hispaania teemadel, neljas laager on tulemas!!!