TRR - ohtlik, aga adrekat nii täis!!!!!

Minu eiteamitmes Tartu Rattaralli ei alanud eriti hästi. Esiteks olen saanud peale Hispaania laagrist naasmist saanud enne rattarallit 42 päeva jooksul ratast sõita 495km, sellest 135km sai sõidetud Saku100 ja Rakke Elioni raames. Teiseks sai eile õhtul vist liiga palju pastat endale sisse aetud, niiet uni ei tahtnud tulla. Kõrvalaias tähistas kari jõmme ilmselt nädala viimast laupäeva ja nende möla kostus läbi paberõhukese suvila seina. Kolmandaks suutsin hommikul suvila järsust trepist laskudes libastuda ja pahkluud veidi väänata. Lonkama võttis, üsna valus oli. Neljandaks proovisin reedel oma uusi Hispaaniast soetatud maanteesaapaid, aga nagu tavaliselt hakkas uus karboonsaabas jalga pooma. Eile õhtul veel mõtlesin, et lähen ikka MTB-saapaga, aga jah, MTB-ratas koos pedaalidega on Tallinnas ja nii pidingi poovate saabastega rallile minema. Tagatipuks ei läinud see pasta vist õigesse kohta ja hommikul jõudsin ca 7 korda peldikut külastada - viimast korda veel ca 10min enne starti koridorist välja üle aia ronides...

Shimano R-220 Carb WITHE, 320€ ==> 100€

Kõik see eelnev oli nii masendav, et lasin juba stardis nö jala sirgu. Kerisin vaikselt EPA tõusu ära ja hakkasin kulgema. Kusagil Ülenurmes hakkasin otsima mingit punti, kelle sabas see sõit kuidagi ära sõita - kodust ju välja tuldud sai, siis võiks ka trenni mõttes asja ära lõpetada. Proovisin mõnda punti, aga küljekas oli nii karm, et rebis kõik pundiüritused pikaks ketiks. Peale Põlva peale pööramist läks lõbusamaks, väikses küljekas hakkas selline ca 100-line punt tekkima. Teine samasugune oli ca pool kilti eespool ja veel suurem punt oli taga tulemas. Kusagil peale Liivat tuli tagant Lasse (Nõlvik), kellel oli selja peal number 222222, läks grupi peasse ja järsku hakkas grupp liikuma ca 5km/h kiiremini. Lasse vedas meid sellele eesolevale pundile järele ja pani ise üksi ees minema. Peale Tilleorgu ja pööret Kanepi peale sai korralikus vastutuules ka tagumine grupp meile järele ja tekkis selline 400-500 ratturine monstrum.

Aeglane fotograaf või kiire mina??? Kaadrisse jäi jalalihas...

Selge oli see, et selline monstrum ei saa kaua koos olla. Kuna grupi peas lasti ka laskumistel tirri, siis tekkis selline kummipaela efekt, laskumise lõpus sõidab grupp tagant selga, tõusul tõmmatakse jälle korraks ribadeks. Olin juba algusest peale hoidnud ennast grupis nii paremale kui võimalik, isegi küljetuulega ei andnud seda kõige ohutumat kohta käest, hoidsin ennast ikka nii paremale kui võimalik. Ja siis, peale Rüa ristmikut see toimus. Enne veel jõudis kõrval sõitev mees küsida, et kas eelmisel aastal kah suur grupp niikaua koos püsis, kui hakkas ragin - kusagilt 10 meetrit minu ees keskel hakkas külakuhi tekkima. Keerasin kohe ära kraavi, aga see oli nii sügav, et teed polnud näha, nägin ainult kaarega lendavaid rattaid. Raske tööga sain kraavist teele tagasi, tee oli tühi - ees läks mingi sajane punt oma teed. Sain paar meest veel tööle ja Valgjärve ristiks olime grupis sees, 2 kilti pulsiga 185 ja jalg paks. Ees olid ootamas Otepää tõusud...

Ja siis hakkasid imed toimuma. Kui ma tavaliselt olen oma kehakaalu ja saiavormi pärast tavaliselt Otepää tõusudel grupist läbi ja taha täpiks vajunud, siis seekord oli vastupidi - mina liikusin tõusul grupist läbi ettepoole. Mis toimub??? Poslavitsa serpentiinist alla tulles tekkis küll väike seisak, aga peale Otepää valgusfoori sai taas hullupööra tööd tehtud ja enne Leigo pööret olin taas grupis sees, ja see grupp tegi juba korralikult tööd. Vahepeal anti sirgetel 60-ga minna, Kambja tõus ehk Tatra org oli nagu jalutuskäik, mingi ülihea tunne oli peal. Käisin peale Reolat ka korra grupi peas vaatamas, mis seal toimub, vedasin paarsada meetrit ja tõmbasin siis kõrvale. Grupp jõudis järele alles ca 5 sekundi pärast. Nii tugev ma muidugi ei olnud, et eest ära minna, aga takkajärgi põen, oleks ju võind proovida...

Niikuinii lasin vastavalt iseendaga sõlmitud kokkuleppele Ringtee peal jala sirgu ja lõpetasin grupi viimasena ( jah, kaks tölli oskasid ennast Annelinna silla all aeda sõita ja kägisesid seal maas, niiet nemad olid grupi viimased). See-eest olid luud-kondid-rattad terved ja meel hea. 5:2 püstijäämiste kasuks alates aastast 2005. Olen alates peale 2007 aasta fiaskot suutnud nüüd alati tervena finišisse tulla. Elu õpetab!!!!!!

Ahjaa, kui pilte lisandub, siis panen juurde - hetkel leidsin vaid ühe pildi, kus pool mind peal! :))))

Saku100 - maraton vaimult tugevatele!

Kaheksanda Saku100 start on antud!

Eile nihutati Sakus rajajooni. Senini ilmselt Eesti 100km pikkuste rattamaratonide raskuse edetabelit juhtinud Haanja100 sai eile haledalt peksa. Saku metsa rajameister Priidu poolt mahajoonistatud 25km pikkuse ringi neljakordne läbimine andis näiteks võitja ajaks 4:59.28, mis on 11 minutit aeglasem kui eelmise Haanja100 võitja Allan Orase sooritus. OK, muidugi võib vaielda, et eilne võitja ei ole ikka Orase masti mees, aga kuidas siis kaotas eilne kolmas jalg võitjale kalendriga, ehk 20 minutiga. Ja see kolmas mees ei olnud keegi muu kui Kodar ise!?!?!?

Kodar kanarbikku niitmas!

Aga ok, las ässad tulistavad omasoodu, seal tagapool oli palju huvitavam. Peaaegu kolmenädalane regulaarne treenimatus ei olnud erilist mõju avaldanud. Stardist sain ilusti minema, esimestel uutel singlitel (Käsna ja Puumuna singlid) püsisin ilusti pundis (omade, mitte liidrite). Järgnenud vanemad ja kõvemad rajaosad (Seljandiku, Pommiaugu, Kibuvitsa, Pauna singlid ja isegi Oja singel) olid tõsist kaifimist väärt. Elu oli lill. Peale üllatavalt sõidetavate Lenduri, Veneetsia ja Mürsu singlite läbimist aga algas paras peavalu. Rajameister oli vist lindirulliga võsast läbi jooksnud ja seal mingis meeleheitehoos lindijupikesi rabamändide otsa riputanud. Kogu see loomakari pani esimesel ringil vist igaüks oma trajektoori, sest sellist konkreetset jutti maha ei jäänud. Mõtlesin nendele uutele osadele juba uusi nimesid välja, nagu Svammi, Nuustiku, Lõputa, Mõttetu jne singlid. Siis järsku peale Igivana singlit oli mets tiirutavaid mehi täis, isegi liidrite hulka kuuluv Tarmo Neemela mängis seal peata kana! :) Kiire kõne rajameistrile ja kamba peale leidsime õige juti taas üles. Ja see ringi lõpp ehk viimane 7km oli ikka tõsiselt raske, tipnedes eelmise aasta uudis-singli Pokumaaga. Esimene ring sai läbitud ajaga 1:45, mis tegi kohe korrektuure eeldatavas lõpuajas. Ees terendas selline 7,5-8 tunnine tööpäev. :))

Pokumaa singel, märjaga läks asi libedaks!

Teine ring oli rahulikum, sai oma sõitu sõita ja veidi tempot maha võtta. Rabadesse hakkas juba nö korralik jutt tekkima, mis tegi need uued singlid sõidetavamaks. Kahjuks trügis kaarte segama tugevnev vihm, mis muutis uued singlid imevaks, vanade singlite juurikad ja ka rajal olevad kümned-ja-kümned sillad väga libadaks. Teine ring sai läbitud 1:47-ga, siis tegin pikema toidupausi, kuna 3,5 tunniga oli kõht ikka korralikult tühjaks läinud. Hernesupp, banaan, leib, kurk, ohtralt jooki ja edasi.

Veel on rattal üle ühe käigu ja meel hea!

Kolmandal ringil sai 10km sõidetud, kui hakkas tunne tulema - selline mõnus ja hea tunne, et mõnus on sõita. Käed ja õlad olid küll väsinud, kuid jalad töötasid üllatavalt hästi. Mitu selga tuli vastu ja suutsin need seljad ka üsna pikalt maha jätta. Peale Mürsu singlit oleval uuel kraaviäärsel singlil käis saatuslik krõks - käikari kõrv (4tk 3 hooajaga!!!) andis saba ja ees ootas mehhaanikutöö.

Hand-made singlespeed!

Mott läks vulinal piki remondipaiga kõrval olevat kraavi pidi oma teed, niipaljukest veel sisu jäi, et otsustasin sellise konfiga vähemasti 3 ringi lõpuni sõita, et Saku100 Juurikaprofessori (kogu Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejad) arvestuses mitte väga kaugele kukkuda. Täpne ülevaade hetkel puudub, aga 100km sõitmise puhul oleks ma selles arvestuses ilmselt esinelikusse tõusnud. Kulgesin oma singelspiidiga kuidagi 3 ringi lõpuni ja sinna see seekordne 100 läbimine seekord jäi. Ilmselt oleks suutnud ka selle lonkava rattaga veel ühe ringi ära teha, aga kell kuus pidi lapsehoidja jalga laskma ja enam ei olnud aega..... Kahju!!!

Tegijal tegija nummer ja ka kollane lint rattal!!!

 Saku100 tulemused!!!

Saku100 singlikunni arvestus!

Rämpstoit ehk nädalane treeningpaus!

Nagu oligi karta, imes mind taas endasse üks vankumatu loodusjõud - tornaado nimega Elion Estonian Cup Rattamaratonide sarja 1. etapp Rõuge Rattamaraton. Igal aastal luban endale, et teen kõik tööd seekord varem ära, et nö selle kõige kiiremal ettevalmistusajal jääks aega ka mõne trenni jaoks, aga seni on läinud ikka nagu vene vanasõna järgi - "hoteli kak polutše, a polutšilas kak vsegda"!!!

Rada peab ikka ilus olema, seepärast istutasime raja veerde lilli!!!

Sel aastal on ka ilmataat tõsist mäkra pannud ja palju paha teinud. Hispaaniast naastes käisime vennaga kohe rada tšekkamas ja esmapilk oli ikka väga hull. Eks eelmine postitus ole seda juba valgustanud. Tookordne otsus kardinaalselt juba olemasolevat, välja mõõdistatud ja kaardistatud rada mitte kasutada, on osutunud totaalselt ilusate ilmade tõttu ennatlikuks. Kõik need kohad, mis said kaks nädalat tagasi hirmuga rajast välja jäetud, on nüüd krõbisevalt kuivad ja lausa tuleohtlikud, sest 2 nädalat pole piiskagi vihma tulnud ja pidevalt lõõskav päike on kahe nädalaga looduses imet teinud.

Ülased ja lumi Tsälbamäe veerul Tuuljärve kandis.

OK, aitab sellest rajast, tagasi pealkirja juurde. Kuidas ikka saab minusugune trenninarkomaan teha nädalase treeningpausi ja miks ta sööb rämpstoitu? Olen mitu korda viimase nädala jooksul olnud nö lävepakule väga lähedal (nimelt pidi harrastussportlase trenni kõige raskem osa olema teekond diivani pealt välisukseni), aga üle paku ei saanud. Ilmselt mängib siin oma rolli mingisugune organismi eripära, mis ei luba peale väga rasket ja pingutavat päeva keha enam rohkem piinata ja paneb trennitegemisele veto. Ise ma seda protsessi ei kontrolli, seda juhib mingi vägevam jõud!?! Eilne ja tänane rattasõit (Elioni pool- ja maratoniraja läbimine eri kelladega) kvalifitseerub nö vajaliku töö alla ja selle kannatab organism ära. Aga peale väsitavat raja puhastamise või tähistamise päeva keeldub aju keha välja jooksma viimast. Nii see on, sinna ei ole midagi parata. Aga see rämpstoit, jah, sellega on see lugu, et metsas mütates läheb kõht hirmus tühjaks ja kohalikust külapoest (Rõuge, Haanja) ei ole võimalik midagi sellist kiireks lõunasöögiks konsumeerida, mis jääks rämpstoidu piiridest välja. 

Ühesõnaga, tuleb need kaks aasta kiireimat, stressirohkeimat, närvesöövat ja tervistkahjustavat nädalat üle elada ja siis taas põhieesmärgi nimel tööle asuda. 

Per aspera ad astra!!!!!!!!!!!!!

PS, panen veel ühe pildi sellest samast kohast, mida on juba eelmises kahes postituses eksponeeritud. Nagu näha, oli läinud neljapäeval ikka juba kord majas, täna sai juba sealt hooga läbi sõidetud!

Ükskord annab iga talv alla, ka Haanja kõrgmägedes!

PS2, siin ka mõned lingid Rõuge Elioni radade kohta:

53km maratonirada Endomondos

30km poolmaratonirada Endomondos
53km maratoni Polari rajaprofiil
30k poolmaratoni Polari rajaprofiil

JA VEEL, JA VEEL, täna ületas see blogi 10000 külaskäigu piiri!!! Viimasel ajal (alates veebruarist on olnud keskmiselt 3000 lugejat kuus) on külastuste arv hüppeliselt kasvanud! Aitäh kõigile lugejatele, kiibitsejatele, kaasaelajatele. Üritan jätkata samas vaimus!