teisipäev, 28. juuni 2011

Krõks suhtumises ehk traditsioonid on muutmiseks!!!

Kuigi käisin juba 5 päeva tagasi Apes oma uue sõbra järel (sellel rattal on keskjooksu kohal üks logo kirjaga Mans Best Friend), sain alles täna ta viia sinna, kuhu ta kuulub - nimelt Haanja100 rajale. Ei saanud küll nö seda H100 õiget maiku (kord olid niidud, Vorstikas, kuusesinglid jne), aga sõitsin H100 rajast läbi viimased 7km Verijärvest Kubija hotellini ja sinnajärgi esimesed 8km hotellist Jaanimäele ja see ratas on ikka SELLE TRASSI JAOKS LOODUD!!!

H100 raja viimasel seitsmel kilomeetril olen tavaliselt tervet rada läbides kahel korral sadulast maha roninud, nii ka seekord. Andsuka taga peale euroalusega kraavi on nurk nii julm, et pole sealt ka tavakonfiga rattaga üles saanud ja Kuradimäel oli lutserni ja heina konsistents nii paks, et ei lasknud isegi jala kõndida, poos kohe kinni. Aga stardijärgne tõus Tornimäe poole oli sellele 32/20 ülekandele just paras, lahingukooli järgsel ja Kasemetsa järgsel tõusul pidi perse sadulast korraks üles tõmbama, aga läks ilusti üles. Ka Tornimäe tõus alistus, samuti ka juba üle Kasaritsa-Rõuge asfaldi olev peale põlend talu pokumaa lõik. Suur ratas sõi konarused ära ja veidi kangutades jõudsin ilusti Jaanimäele välja. Siis hakkas piin, kõigepealt kruus ja edasi asfalt - 10 kiiret vändapööret ja pikalt tirri. Ja nii 100 korda järjest, kuni Koseni välja.

Ehk siis, kui sulle ei ole oluline mitte distantsi läbimise aeg, vaid oluline on igal juhul distants läbida, siis karmi maastikuga sõidu puhul (Haanja100, TdR, Tahko) on sinu ainus võimalik sõiduvahend 29 tollise rattaga single-speed. Minu 2 hooaja jooksul murtud 4 raamikõrva, veel rohkem pooleks astutud kette, pidev jama chain-chuck'ide (imev Jane), heinaga kasseti vahel jne on nüüdsest läbi. Enam ei ole vaja käiguvahetuse pärast muret tunda, sest käiguvahetust ei ole. On ainult käik ja vabakäik. LIHTNE JU?

Aga pealkirjas püstitatud teesi tõestus peitubki eelmise lõigu esimeses lauses! Krõks suhtumises seisneb selles, et ühel hetkel enam ei olnud kiire, olgu tegu või võistlusega. Sealt kadus ära vajadus kiiremate käikude ja geelide järele. Aga pealkirja teine osa räägib traditsioonidest ja nende muutmisest - jah, 26 tolline 27-käiguline MTB tundus veel paar aastat tagasi olevat insenerimõtte tipuks - nüüd arvan teisiti. C'est la vie!!!

neljapäev, 23. juuni 2011

Trek Marlin 29er SS

Eile õhtupoole lätlaste rattafoorumis ringi kolades (ok, tegelikult tahtsin teada, mida nad äsja lõppenud Rõuge tuuri kohta kirjutavad) jäi poolkogemata silma üks reklaam, mis pakkus just seda, millest olin juba Saku100 raamikõrva murdumisest peale mõelnud - vaja oleks maastikuratast, mille raamikõrv ei murduks. Lisaks olid paljud ratturitest sõbrad hakanud oma 26" MTB-sid vaikselt BigFoot'i ehk 29 tollise rattamõõduga rataste vastu välja vahetama. Nimelt pakkus reklaam üsna soodsa hinna eest just seda pealkirjas toodud isendit, mis pildil nägi välja selline:
Kuna tunnen Läti maaletoojat, siis saatsin talle nii igaks-juhuks sõnumi küsimusega - čik maksa (palju maksab)? Hommikul sain vastuse või siis pigem pakkumise, millest ei saanud keelduda. Enne lõpliku otsust uurisin veel veidi tausta. Treki foorumis kirjutas üks rattaostja niimoodi: I am completely sold on having a 29er. There's no going back. I think the Single Speed separates the men from the boys, but I do miss having a touch more speed on the high end. I hear there is an easy convert to a 9 speed if I get sick of the SS. See jutt otsustas, tegin kõne maaletoojale ja õhtul kell 10 saime Ape turuplatsil kokku ja tegime diili!!!
Ape, täna kell 22:05, õnnelik ostja ja õnnelik müüja!
Mis nüüd edasi? Eks lähipäevil tuleb ära proovida ja ikka seal, kus seda kõige rohkem vaja on - Haanja maastikul. Kruusal ja Harku ringil pole sellega midagi teha. Aga kõigepealt peab puhkama minema, sest homme teen ühe triatloni üle 2 aasta - Mulgi triatlon (0,75+20+5). See on ka uue treeningtsükli alguseks, sest eelmine lõppes 2 kuud tagasi, täpselt nädal peale Hispaaniast kojujõudmist. Kindlasti olen kahe kuuga kehvemaks jäänud, harv trenn, ületöötamine ja ebakorrapärane toitumine on (eriti jooksu)vormile karmi laksu pannud. 

Aga homsest siis uue hooga, alustame taasülesehitustööga!!!

kolmapäev, 15. juuni 2011

Tour de Rõuge esimene startija!

Täna asusin koostama reedel algava Eestis ainulaadse kolmepäevase maastikurattatuuri stardiprotokolli ning mul ei olnud mingit kahtlust, et esimese startija õiguse ehk stardinumbri 1 saab endale Andre Pukk. Andre on üks neist seitsmest Eesti ratturist, kes (inim)rööviti täiesti mõistetamatutel asjaoludel 23.märtsil Liibanonis. Veel veebruari lõpus palus Andre ennast taas tuurile kirja panna, teadmata siis, et nende planeeritud nn Javea tuur, mis pidi kestma 19. märtsist kuni 2. aprillini, on veninud nii nende kui ka meie jaoks liiiiiiiiiiiiiiiga pikaks!!!

Ma väga loodan, et üks röövitutest, Aux ehk August Tillo, ei pahanda, kui avaldan siin ühe lõigu tema kirjast ca kuu aega enne Lähis-Idasse minekut:

Ütlematagi on selge, et 19.märts-2.aprill toimuv Javea velotuur on iga professionaalse harrastaja jaoks üks hooaja peaeesmärke. Mitu pikka ja pimedat kuud baasettevalmistust on nüüdseks selja taga ning järelejäänud vähesed nädalad kuluvad erialase võimsuse ja kiirusliku vastupidavuse arendamisele. Füüsilise ettevalmistuse peensustel ja treeningmetoodika finessidel praegu rohkem ei peatuks, pigem tahaks rõhutada psühholoogilise ettevalmistuse olulisust. Iga professionaalse harrastaja jaoks on hooaja eesmärkide saavutamise seisukohalt ülioluline õnnestunud vaimne transformatsioon tsiviilkodanikust tippsportlaseks.

Tjah, takkajärgi tark olles võib ainult kurvalt nentida, et tegelikkuses (elu on ikka vahel karm) on toimunud transformatsioon tsiviilkodanikust hetkel teadmata saatusega vangiks teadmata eesmärkidega röövijate kätes.

TULGE TAGASI, MEHED!!!

Ka siin on tuure, mis vajavad sõitmist! Ja ma ei räägi ainult algavast Rõuge tuurist, vaid ühest teisest sõidust - kes teab, see teab!!!

Oma pisikese avaldusena kaugel maal vangis olevate sõprade toetuseks trükkisin kõikidele Rõuge Tuuri osalejate numbritele kollase lindi kujutise...


neljapäev, 9. juuni 2011

Dehüdratsioon ehk vedelikupuudus!

Kõigepealt definitsioon, aga kas seda vajagi on? Iga mats saab aru, et kui väljas on kuum ilm ja juua ei ole, siis tekib janu. Aga mis tekib siis, kui kanda ca 30-kraadise kuumusega pikki rõivaid, saapaid ja mütsi-buffi ning kindaid ja veel lisaks metsas tugevalt rahmeldada ilma joomata? See ei ole enam mitte peene nimega dehüdratsioon, vaid puhas KUVALDA!!!

Aga kõigest järjest. Täna oli plaanis Jürihani orgu sild ehitada - TEHTUD!!!
Tänu talvele, kes langetas lähedusse kaks kuuske ja tänud firmale TRENDWOOD tasuta prusside eest!
See sild sai tehtud ja Jürihani org ka Rõuge Tuuriks ära tähistatud. Edasi sai suundutud Rabadumäe kanti, puhtaks sai lõigatud nii see Rabadu- kui ka kurikuulus Sikamägi. Järgmisena oli kavas ammutuntud rajalõigu Jaanimäe-Kurgjärve (tuntud ka kui Haanja100 lõik 8-13km) puhastamine. Eeldasime, et seal on palju puid rajal ees ja varusime kaasa ka veidi jooki. Aga juba esimene tõus ja selle järgne sirge näitas ära, et täna läheb pikalt. Kümned kuuseladvad olid laskunud sarapuuvõsale ning moodustunud oli totaalne puder-kapsas - vahepeal ei saanud neid raisku lõigates isegi aru, kummalt poolt sai sisenetud ja kas me üldse rada lõikasime - nii segamini oli kõik. Juba enne Jõõrdõmäge oli kaasavõetud jook otsas ja janu hakkas piinama. Lootsime Kaarataudsa-Kuuda kiirtee kähku puhtaks teha ja jõuda Uraojani (see on see oja, mis vahepeal jõeks kasvades viib meie ehitatud sildu ära - kui keegi nägi videopilti Rõuge Elionilt, kus oja ületusel nipleid pandi, siis just see oja). Aga enne ojani ja joogini jõudmist läks veel niipalju aega, et hakkasin juba segast peksma - süüdistasin oma venda Ivot, et miks ta seda pöördekohta ära ei tähistanud (kuigi pöördekoht oli ca 30 meetrit edasi) jne. Ühesõnaga - kapitaalne kuvalda hakkas kohale jõudma, tundus, et suulagi on kusagil kohe silmade all ja see kuivab nii, et ei saa rääkida. Kohe-kohe olime jõudmas ojani....aga sinna jõudes avastasin, et ojas vesi seisab, ehk siis mingi hetkeni voolanud oja oli muutunud seisvaks veekoguks - vesi ei voolanud. Seal olev vesi ei voolanud ilmselt kopra tõttu ära ja uut vett põua tõttu juurde ei tulnud. Seetõttu polnud seal ojas olev vesi ka joogikõlbulik ning see lõpetas meie tänase tööpäeva.

Oma hääle või siis pigem kõnevõime sain tagasi peale Haanja poe külastust - senini levis kurgu kuivamine üle kogu keha - tunne oli nagu käsnal, mida nö tühjaks väänatakse.....loodan, et seda tunnet ei pea kogema ühelgi ratta- või muul võistlusel, sest peale selle tunde saabumist on asjaga kohe KAPUTT!!!!!!!


teisipäev, 7. juuni 2011

Mudalase hammustus...

Kas keegi teab midagi mudakärbsest või mudalasest? Pühapäeval peale Rõuge X-Dreami, kui sain oma liivatossud jalast ära ja asusin kipras jalataldadega paljajalu Liinjärve äärses kanuualas kanuusid peale laadima, sibasid mööda jalgu mingi imeväiksed mustad mutukad. Need mutukad on vist nii väiksed, et isegi Wiki või Google ei anna nende kohta üldsegi infot. Aga infot on vaja, sest minu parem sääremari on hullusti paistes ja labajalal on suur veritsev haav, mis on ka labajala paiste ajanud. Ainus jalats, mida kanda saab, on sandaal ehk plätu, mida saab suuremaks timmida ja mille pealsed rihmad ei suru veritsevale haavale. Tahaks trenni minna - jooksma-ratast sõitma-rullitama jne, aga vajalikud jalatsid ei mahu jalga!
Kuidas saab nii väike mutukas nii suure jama tekitada?

Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks, mida teha? Millega määrida, mida sisse võtta?
Ja kurat, mis putukad need üldse on ja kuidas neist hoiduda? Suvel tuleb pidevalt järve- või jõe kallastel tööd teha, teaks juba ette, et sellisest jamast hoiduda!!!

esmaspäev, 6. juuni 2011

Näpunäiteid prügistamise vältimiseks!

Selle asemel, et siin blogis prügistajaid hukka mõista, võiks neid hoopis abistada. Et siis abistada mitte prügistama, aga teha seda nii, et nad oma geelilaksu ikka igal võistlusel võetud saaks. Samas esitaks oma ettepanekud ka võistluste korraldajatele...

Aga algatuseks räägiks ühe huvitava loo. Laupäeval käisime koos lätlastega (Trek-Philips maratonisarja korraldajatega) nö subbotnikul Tour de Rõuge ja Ape maratoni radadel. Puhtaks sai lõigatud ja trimmerdatud nii see osa tuurist, mis kulgeb Lätis kui ka see osa Ape maratonist, mis kulgeb Eestis. Lisaks sai ehitatud uus sild Lätist Eestisse üle Mudajärve otsa. Rääkisin ka neile oma algatusest prügivallas, aga mehed (Janis Baltaisbrencis ja Mairis Levans) vastasid, et neil käib see teema kuumana juba 3 aastat. Viimasel Smiltene maratonil korjati rajalt NB! lausa 3 pakendit, millest üks oli kinnine ja kasutamata (ehk siis kogemata pudenenud), ühe kohta kirjutas selle viskaja nende foorumis xc.lv, et tal läks korraks meelest, et ta ei ole mitte SEB maratonil (kus prügistatakse nagu meie Elionil) ja ta viskas kogemata, kolmanda pakendi viskaja isik olevat veel tuvastamisel......

Aga selle jutu jätkuks mõned ettepanekud, mis aitaksid nii Teid kui meid, kõigepealt vahendid pakenditest hoidumiseks või nende keskkonnasäästlikuks käitlemiseks:
1. Geelipudel - kasutan siin kopi-pastaga Art Soonetsi postitust FB-s: heh, asi ju elementaarselt lihtne ... ostad selle väikese joogipudeli (mis reeglina joogivööle käib) ja pigistad ühte pudelisse 5X30gr gel'i + ka törtsu vett, et vedelam oleks ja ... oluliselt ohutum ning mugavam (eriti maanteesõidul) on se...da nii tarbida kui ka hoida:) juba vähemalt teist hooaega kasutan sellist lahendust ja ei mingit gel'ipakendi muret:) tuled pärast koju ja pesed pudelikese puhtaks ning uus gel sisse:) ja originaalpakendid on juba ammu leidnud koha prügikastis! vot nii ... pole pakendit, pole probleemi, lisaks ohutum ja mugavam ning mittekleepiv tunne:))) (analoog hügieenisidemete reklaamile) ...:)))) Nii palju seletuseks, et see väike pudelike käib siis rattasärgi tahataskusse, seda on sealt lihtne kätte saada ja tagasi panna! Ei leidnud küll paremat linki, aga umbes selline see pudel välja näeb!


2.  Geeliboks - mis kinnitub stemmi taha ülemise toru peale. Lihtne geeli kätte saada, sisse imeda ja samasse kotti tühi pakend tagasi panna. Geeliboks sulgub krõpsuga, lisaks geelidele mahub sinna ka paar batooni ja näiteks autovõti... Kui keegi hakkaks ka Eestis müüma, ostaks endalegi 2 tükki - maantekale ja baigile!

3. Seda vahendit ei soovita - sorry müüja ees, aga see vahend soodustab prügistamist!!! 

4. Ja lõpuks see vahend, mille peale paljud kisa tõstavad - loobuge keemiast! Täna tegin läbi X-Dreami A-raja, ratast tuli mingi 36km, jooksu üle 15km ja ka kanuuga sai mõned kilomeetrid sõidetud - kokku kulus aega 7 ja pool tundi, kilokaloreid läks 138-se keskmise pulsi juures 5623 tükki. Mina jõin kogu võistluse ajal ca 5 liitrit vett (sellest suur osa järvedest-ojadest), pool liitrit Arcticut ja sõin Haanjas Vahuri Inglite laualt 3x3cm suuruse tüki rabarberikooki. Kõht läks tühjaks kilomeeter enne lõppu!

Edasi ideed korraldajatele:
1. Peale pikema singli lõppu, kui ratturid on juba ca 10km metsas olnud ja tulevad välja maanteele või suuremale kruusakale, siis sinna saaks teha ametliku prügiala pikkusega ca 200-400 meetrit. Eriti hea, kui selle lõigu mõlemas otsas oleksid turvajad-reguleerijad, kes kohe peale lõpu-ATV-d selle ala puhtaks korjaksid. Siis ei jää see prügi maa- ja teeomanikele näha. Selliseid ametlikke prügialasid võiks olla ca 60km raja jooksul ca 4 tükki ja need peaksid olema tähistatud - 1km prügialani ja prügiala algus-lõpp. Hea, kui ala lõpus oleks ka säärane prügikast, kuhu saaks peale hoo väikest vähendamist oma geelipaki sisse visata.

2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  

Rohkem ei oska hetkel lisada, silm vajub peale X-Dreami ikka korralikult looja. Loodan, et peale neid ettepanekuid ei võeta mind kui tavalist lahmijat, sest pakun välja ideid asja parandamiseks. Kahjuks oli ka täna Rõuges A-raja viimase lisaülesande juures suutnud keegi Corny-paberi ürgsesse Jürihani oru allikajõkke visata - shame on you!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

neljapäev, 2. juuni 2011

Prügistajad seebiks!!!

Eestimaa rattaüritustel toimuv massiline prügistamine, ehk siis kasutatud geeli- või muu pakendi süüdimatu loodusesse viskamine on isiklikult minul juba ammu pinnuks silmas olnud, sest peale iga oma korraldatud rattaüritust tuleb neid pakendeid sealt rajalt sadade kaupa ära koristada. Olen seda seni nö vaikselt talunud ja üritanud asja muuta ametlike prügialade tegemisega Rõuge Elionil, aga asi läheb vaikselt üha hullemaks.

Kuidas nii? Ilmselt seetõttu, et kuna nt Elionis sõidetakse ka seal 800-nda koha kandis üsna veriselt iga koha eest, siis on ka seni TP-des hakkama saanud nö teine ešelon hakanud massiliselt geele tarvitama. Ja nii kui sealt eestpoolt mõni tegelane saab nö valgustatud, et tema enam loodust ei reosta, siis tuleb tagantpoolt kohe kaks uut prügistajat juurde!

Otsustasin endamisi pidada sellist vaikset, aga visa ja teadlikku võitlust prügistamise vastu kas veendes inimesi geelidest või siis vähemasti pakenditest (kasutage geelipudelit) loobuma. Aga nüüd, kui peale Tartu rattarallit toimus avalikus ruumis säärane postiivne pööre, kus valdav enamus oli selle totaalse läbu vastu, otsutasin põranda alt välja tulla ja asuda selle jõmluse vastu avalikku võitlusse!!!

Aga enne, kui ma toon välja oma juuniteesid võitluses prügistajatega, räägiks asjast veidi laiemalt. 10 aastat tagasi ei olnud probleeme, peale maratone sai radadelt korjatud ainult raputavatel laskumistel pudenenud joogipudeleid, varukumme, pumpasid jms. Prügi (kasutatud pakendeid) radadel toona ei olnud. Jama hakkas umbes 5-6 aastat tagasi, kui sport läks massidesse, massid dressidesse ja iga Juhan tahtis igal kuradi võistlustel Vellole ära teha. Alguses piirduti parema varustuse (kergem ratas jne) soetamisega, siis enam sellest ei piisanud ja appi võeti keemia! Alguses kasutas seda suuremalt jaolt platseebo-efekti pakkuvat pakikest nn Elioni esimene 200 osalejat. Nüüd pasundab iga endast lugupidav veloajakiri või muu meediakanal enne suuremaid rattaüritusi, et Oras või Püta või veel keegi isehakanu soovitavad, et iga poole tunni takka on vaja sisse imeda üks geel, siis kofeiinigeel, siis erguti jne. Vahepeal poleks paha ka endale sisse valada vedelat magneesiumi ja muud solki. Ja kogu see osalejaskond usubki neid kaupmehi ja valabki endale seda solki sisse, aga pakendi viskab metsa.

"OK, ma maksan osalustasu, selle eest võin ka raja ära prügistada." - pmst on säärastel ütlejatel omajagu õigus. On ju igaüks näinud, kuidas Girol või Vueltal või Touril lendavad pudelid kaarega üle grupi kraavi.
OK, ma saan ka need pakendid kokku korjata, aga ma ei jõua oma kahe brigaadiga korraga raja kõikidele kilomeetritele. Enne jõuavad kohale linnud, kes pakid puruks nokivad (sealt jama imevad) või näeb seda vedelevat geelipakki see maaomanik, kelle ma olen suutnud suure vaevaga ära veenda, et rada tema hoovist läbi viia. Mida see omanik sellest prügimäest arvab, et taha mõeldagi. Ja kui nö teadlik prügistaja viskab oma pahna tee peale või rippuva lindi juurde, siis täielik mats virutab selle tagantkätt metsa või teekraavi, mida kaugemale, seda uhkem. Ja sealt me ei suuda kogu prügi üles leida. Mõne pakendi saame kätte paar aastat peale viskamist, aga sadu pakendeid jääbki sinna, sest 15m laiuselt kahelt poolt teed kammida käib üle jõu!

Mis siis teha ehk juuniteesid:
1. Kõige valusam, aga ka kõige kindlam variant - iga rattaürituse juhendis on selline rida:
- prügi tahtlik rajale viskamine väljaspool selleks ettenähtud prahialasid ja toitlustuspunkte toob kaasa osaleja diskvalifitseerimise. Diskvalifitseerimise aluseks on rajakohtuniku otsus, video- või fotosalvestus.
Iseasi on see, kas iga korraldaja viitsib sellega tegeleda - mina hakkan just sellest punktist peale.
2. Pidev pasundamine meedias just enne suuremaid üritusi ja pasundamine ka ürituse kommentaatori poolt enne starti kohapeal. A la rehvikaupmehed maksavad nö mingit utiliseerimistasu, ehk siis kui nad müüvad rehvi, siis selle rehvi hinna sees on ärasõidetud rehvi hävitamise tasu. Geelimüüjad peaks siis kas pakendile lisama, et ära reosta loodust ja igale müüdud geelile kurja sõna kaasa ütlema. Lisaks peaks propageerima geelipudelite kasutamist - käed puhtad ja loodus ka puhas!
3. Mõni tõsine arst võiks teaduslikult ära põhjendada, et ca 2-2,5 tunnise võistluse ajal ei anna geel eriti suurt efekti. Oma kogemus näitab, et geeli läheb vaja võistluse 3-7 tunnil, peale seda ei taha organism enam keemiat nähagi! Ja kui teaduslikult on põhjendatud, et tavalisel harrastussportlasel (noh nt Elioni 200-1000 koht) ei ole mõtet nii lühikese võistluse ajal keemiat tarbida, äkki jääks ka risustamine väiksemaks.
4. Enne starti tuleb teadlik ja teistele eeskujuks olev rattur oma stardikoridori ja laseb sisenemisel kõik oma geelid ja tuubid oma stardinumbriga varustada (vildika abil). Sellega ta näitab kõigile ümberkaudsetele, et tema ei viska pakendit loodusesse!!! Proovime Tour de Rõuge'l seda teha!!!
5. Loon vähemalt oma võistlustele rohkem ametlikke prahialasid. Selle ala kahes otsas olevad liikluse reguleerijad korjavad kohe peale lõpu-ATV möödumist tee puhtaks ja 5 min hiljem on loodus puhas!
6. Kas kellelgi on veel häid ettepanekuid, mida teha? Pange oma ettepanekud siia kommentaari või mailiga aadressil info@haanjamatkad.ee

Kahju, et selle postituse illustreerimiseks ei ole mul fotosid. Käsi pole lihtsalt kunagi tõusnud sellest prügimäest pilti tegema. Aga hakkan pilte tegema, ka selline šokiteraapia on mõjus!

NO PARASAN! NULLTOLERANTS PRÜGISTAJATE SUHTES!!!

PS! Mul endal saab kohe aasta hetkest, kui ma tarbisin eelmise aasta Saku100-l oma elu viimase geeli. Käis selline krõks sees ja sain aru, et kui ma ei suuda ennast kiiremaks-paremaks-tugevamaks-osavamaks treenida, siis ei aita mind paremaks muuta ka see väiksesse pakikesse kontsentreeritud energia. Ja kui nö pudru ja maatoidu pealt ei jõua näiteks TRM-il esimese 500 sisse, siis ei jõua, vahet pole!!!