Veebipäeviku algseks eesmärgiks oli tutvustada teed raudmeheks saamiseni. Peale kolmekordseks Ironman'iks saamist kajastan siin oma erinevaid ettevõtmisi spordiradadel - kas siis ise osaledes või korraldades!
Vahel harva, kui miskit sita keema ajab, tõmban üles purje, et oma arvamus välja öelda!!!
Suusatajate, laiemalt ka rahvasportlaste, keeles tähendab laulupidu tavapärasest suuremat või tähtsamat suusa- või muud sõitu. Nii näiteks nimetatakse Eesti spordiürituste lipulaeva Tartu Maratoni tavapäraselt laulupeoks, liiatigi toimub või siis vähemasti algab see ju pealinnas, talvepealinnas Otepääl! Kui aga Harku metsas, kus tavaliselt kulgetakse omaette, harvemini paari- või kolmekaupa, saab keset kuradima tööpäeva kokku lausa kuuene jõuk, et üheskoos ette võtta 47 kilomeetri pikkune suusasõit, siis võib seda ilma liialduseta pidada väikeseks, ehk minilaulupeoks!
Tehtud, aastake korras!
Aga egas siis laulupidu tühjast sünni! Neli aastat tagasi taaselustasin kunagise õkosuusatamise - stardi ja finišiga kodu ukse ees. Tookord oli mul vaja läbida vaid 43km ning täpselt niipalju mul kodu ukse ees ka täis tiksus. Kolm aastat tagasi olin väikesel vigastuspausil ning lume puudumisel sai veidi enne oma sünnipäeva Saku metsas rattaga tiirutatud, kokku kahe päevaga 76km. Kaks aastat tagasi toimus Tartu eeskujul ka Tallinnas esimene TriSmile Pekist Priiks üritus ning tookord jäi mul Kloogalt Saunamaale kohale jõudes vajaminevast 45-st kilomeetrist 2,2km puudu ning suutsin kohalolijatest ainsana endaga kaasa meelitada sünnipäevanumbrit täis jooksma praeguse hetke tegija Romka Fosti! Ülejäänud seltskond pidas mind poolearuliseks!
Romka suvel EM-il Zürichis. Foto: Scanpix
Eelmisel aastal, taas lumeta ajal, sai sünnipäevaeelsel päeval joostud Kloogalt Nõmmele 46km ja kuna kahe päeva pärast oli ees ootamas veel üks - aasta viimane - maraton, siis piirdusin õigel sünnipäeval vaid väikese jalutuskäigu ja orienteerumisega Nõmmel! Sel aastal aga sain taas teha oma sünnipäevanumbrit tähistava kilometraaži täis suuskadel. Eileõhtusele üleskutsele moluraamatus vastas kuus tegelast ja nii me siis täna kell 11:30 väikese laulupeorongkäiguga teele asusime, ees ootamas kuus Harku ringi ehk 47km mõnusat kulgemist.
Harku metsa kõrgendikud 1.1.12! Autori foto.
Tegelikult oli lõbus, möla jätkus lausa 2,5 tunniks, alles peale seda võeti vaiksemalt ja nohiseti omaette. Vist kolmandal ringil sõitsime mööda endisest meistersportlasest laskesuusatamises, ehk minu isast, kes oli küll meie möla tagant lähenemas kuuldes kiirendanud, aga eest ära ei pääsenud. Tegelt tahaks ise ka 73-aastasena Harku metsas või kus iganes suuskadega sõita, kas just 73 kilomeetrit, aga vähemasti sõita!!!
45 aastat tagasi koos meistersportlasega! Tundmatu autori foto.
Viimasele ringile läksime kolmekesi, neist üks mees oli tegemas elu pikimat suusasõitu, teine vist aga lõdvestust eilsest 56km pikkusest suusaotsast Kõrvemaal! Paar kilti enne ringi lõppu tegime otselõike läbi võsa ladude juurde, et mitte kilomeetritega liiale minna ning ennast aastajagu vanemaks teha! Õnnestus, lõpptulemus 47km, aeg 3:32, keskmine kiirus 13,3km/h koos 5x1 minutiliste joogipausidega iga ringi lõpus, keskmine pulss 142. Tehtud ja lahe sünnipäev peetud!
Kaasalauljad Indrek, Sergo, Kaido, Kuldar, Tauri, Enn - mina tänan!!!
Iga asi, mida saab harva teha, on hingele hää! Ja mida harvem saab, seda kangem see hingepalsam on! Läinud sajandi 70-80ndatel Väimelas ja Võru linnas elades sai seda tihti teha, sest praktiliselt kodumaja juurest algas mets või võsa vms ning suuskade koduukse ees allapanek ning kohe suusatama asumine oli tavapärane tegevus.
29.12.2010, siil udus minemas koduukse eest sünnipäevasõidule!
Siis tuli pikk spordipaus ja muud huvid ning suusatamine, rääkimata seesugusest ökosuuskamisest, unus. Kuni ootamatult neli aastat tagasi omaenda sünnipäeval taaselustasin enda jaoks vanad mälestused, pannes koduukse ees suusad alla ning sõites 43km, ühe kildi iga aasta eest. Teist korda õnnestus seesugust trikki teha veidi vähem kui kolm aastat tagasi! Ning uuema ajaloo kolmas juhus tekkis justnimelt täna!
Vasaloppeti liidrid ja SVT otseülekande mootorsaan ca 20km
juures! Autori foto 2.03.2014! (Kuna täna oli pime ökosõidul
pilte teha, siis edasi tulevad vaid ilusad Vasaloppeti pildid)
Siin Nõmmel elades tuleb seetsinase triki tegemiseks olla valmis just selleks hetkeks, kui kommunaalpoliitikud käivad välja oma klišeevabanduse - teate ju küll, selle vabanduse, mis käib selle neljanda aastaaja äkilise saabumise kohta. Siis tuleb minna, sest põhimõtteliselt võid suuskadega sõita igal pool, välja arvatud need tänavad, mida mööda sõidavad tasuta linnakodanikke vedavad bussid. Täna panin kodust minema suunaga Pässa rabale ning kusagil seal Pääsküla raba maratoni stardipaiga juures sain aru, et lund on isegi liiga palju - pidevalt tuli uue uisusammu astumiseks suuska lumest välja tõsta. Edasi kulgesin piki maratoni rada, siis mööda Rännaku puiesteed. Nõmme ujula juures ületasin Vabaduse, esimest korda suuski alt võttes, siis Pääsküla jaama juurest üle raudtee, üle Pärnu maantee, mööda Suvila tänavat üle Kadaka tee ja olingi Harku metsas.
Martti Himma (EST) on just peagrupist pudenenud! Müüge
aga oma klassikasuusad maha..... Autori foto 2.03.2014!
Ja siis algas ilmselt tänase sõidu raskeim osa, sest Harku ringil oli ca 10cm lund, aga suusatajaid oli üle käinud vaevalt mõnikümmend, ehk siis lootuse asemel sealt rajamasinaga pressitud jälg leida, murdsin läbi vaalude Hiiu-Astangu tee poole, et seal hõlpu leida. Eelpool mainitud tee ja Harku ringi ristmikul aga sain aru, et ka sellel rajal hõlpu pole, sest lumi tallamata ja lumeotsikutega kepid asfaldil ei pea. Peale estakaadi alt läbiminekut suundusin Trummi radade poole, tunnelis küll eriti hästi ei libisenud, aga Trummi ülemine 2,5ne ring oli tänase päeva parim lõik. Staadioni juurest suundusin taas tänavatele ning hüppetorni taga vanale raudteetammile. Seda mööda oli mõnus kuni Nõmme keskuseni Wassbergi lasta (kiireim km). Üle "Mente et manu" silla ja mööda tammi edasi kuni peaaegu koduni. Vabakal pidin uuesti suusad jalast võtma (teine kord) ning võisin lund lükkavale üle tänava naabrimehele raporteerida mõnusast ca 17km pikkusest ökosõidust Nõmme linnas (Tallinna koosseisus)!!! Kes ei usu, siis tänase sõidu träkk on SIIN!
Lukas näitab P(b)auerit Vasa stardis! Autori foto 2.03.2014!
Homme aga juba Harku ringile ja hea suusaga! Täna sain AT Spordist nö leiunurgast tasuta ühe vana Madshuse, mille panin kunagi Haanjas 1. mail suusatades hävinenud Visu asemele! Käras küll! Tänud suured, AT Sport!!!
Käisin eile Eesti "mitteametlikus maratonipealinnas" Vändras maratoni jooksmas, selle aasta 12ndat, üldjärjestuses 34ndat. Aeg 4:48:30, koht mingi 30 või 40, keda see kotib! Ilma ilustavaid või siis vabandavaid fakte lisamata on eelnev kuiv jutt, lausa puhas statistika, aga kahjuks paljud "arvajad" teevad viimasel ajal just nende kuivade numbrite alusel ikka nii põhjapanevaid järeldusi, et anna olla! Hiljuti võttis just üks selline "arvaja" suu vett täis ja kuulutas kogu maailmale, et see, kes pole maratoni alla 3h jooksnud, ei ole tõeline mees! Kuna aga ta ise pole oma seetsinases elus ühtegi maratoni läbinud, leiutas ta oma kõva mehe status quo säilitamiseks nö lisaklausli, et maratoni asemel käib kahh näiteks 3 korda poolmaratoni läbimine alla 1h30min!?! See on umbes sama jabur väide, kui öelda, et 42195 meetri läbimise alla 3h asemel kärab sama hästi ka 100m jooksmine 100 korda alla 25 sekundi! Sest just sellist kiirust tuleks hoida, kui tahta maratoni ajaks joosta alla 3h! Aga too tolleks, too arvaja oma elus enam ei jookse, erinevalt minust, kel plaanis joosta veel sel aastal 3 maratoni, tuleval aastal 21 maratoni jne. Arvajad arvavad, jooksjad jooksevad - küll aeglaselt, aga siiski jooksevad. Ja just nimelt sellele, ehk siis säästvale maratoni jooksmisele, tahaksingi selle postituse pühendada!
Säästev maratoni läbimine, mõnede ütlejate kõnepruugis ka pehmojooks, on klassikalise - 42,195m pikkuse - distantsi läbimine säärase tempoga või siis sellisel kiirusel, et järgmise päeva hommikul üles tõustes ei peaks välja nägema nagu need kõvatajad seal ülaltoodud videos. Ehk siis, parafraseerides (loe: väänates) klassikuid: "Jookse maratoni nii, et järgmisel päeval ei oleks piinlikult valus endale asjatu valu tekitamise pärast!" (PS! Kes oskab esimesena öelda selle väänatud tsitaadi originaalautori nime, võidab koheselt tasuta stardikoha mõnele minu korraldatud maratonile!)
Eesti Forrest Gump aka Contra laupäevasel Vändra talvemaratonil.
Foto: Compressport Estonia
Kuidas siis ikka joosta nii, et poleks valus?
Esimese ja ilmselt kõige olulisema asjana soovitan unustada igasugused stardieelsed ajalised eesmärgid. Sest nagu igaüks teab, et iga päev ei ole pühapäev, on samamoodi ka meie kehadega, ehk siis meist keegi ei tea hommikul ärgates, kas oleme täna tipus või nullis. Aga just sellest sõltub enim maratoni lõpptulemus ning ilma oma hetkeseisundit täpsemalt teadmata toob kindla aja peale minek, täpsemalt siis jooksutempo eelnev paikapanek kaasa vältimatu haamri kilomeetritel 25-35! Mina hakkan ise ajalisi eesmärke paika sättima peale viie avakilomeetri läbimist, mille olen läbinud kindla, alla 145-se pulsiga. Tempo, mida suudan arendada ilma seda pulsipiiri ületamata, ongi minu selle päeva säästutempo, ehk siis just see kiirus, millega kulgeda lõpuni. Tavaliselt see ka õnnestub, tulemuseks negatiivne splitt, ehk siis maratoni teise poole läbimine avapoolikust kiiremini.
Teine, kolmas ja neljas asi maratonijärgse valu vältimiseks on kirjas igas maratoniõpikus - piisav treening, õige toitumine ning sobiv riietumine - ei hakka mina neid pidepunkte pikemalt üle seletama. Kui kellelgi on huvi täpsemalt teada saada, siis olen küsimustele avatud!
Eile Vändras. Foto: Jan Õiglane
Kui nüüd tagasi tulla selle eelpool soovitet tempovaliku juurde, siis erandjuhul see ei õnnestu ka minul, nagu näiteks hiljuti Ateenas või eile Vändras, kui pidin muude segavate faktorite tõttu algselt valitud algtempos hiljem korrektuure tegema ning ajaliselt alla andma, Ateenas lausa pool tundi, eile Vändras aga vaid 3 minutit. Ateena maratonil oli esimene 10km laudsile, aga siis hakkas raja profiil üles-alla käima nagu litsimaja lift ning polnud mingit mõtet ennast 26 kraadises palavuses rebestada, liiatigi kui maratonijärgne esmaspäev oli planeeritud linnaekskursiooniks ja Akropoli külastamiseks. Lasin mägisel osal tempo alla, lõpetasin Ateena Autentse (Athens Authentic) maratoni ajaga alla igasugust arvestust - 5h18min. See-eest aga kepslesin järgmisel päeval nagu noor talleke Akropolise mäele ning naersime koos teistega nende maratonituristide üle, kes oma kangeksjoostud jalgadega sugugi Akropolise arvukatest treppidest alla ei saanud!
Saad sa siis rahulikult omas tempos joosta....... (Ateena)
Eilse Vändra maratoni segavaks faktoriks oli sellele eelnenud ülimalt seiklusrikas nädalavahetus, mis kõigepealt ei lubanud mul täide viia algset plaani, ehk osaleda kahel järjestikusel päeval maratonil ning pärssis ka eilset sooritust. Pärssivaid tegureid oli tegelikult kaks - liigsöömine ja vähene uneaeg. Kui ikka laud on lookas kraamist, mida lihtsurelik korra aastas saab, ei saa ju suud lukku keerata, sisendades endale, et pühapäeval on vaja maratoni joosta. Ja kui ikka pidu, siis до упора, ehk siis magama sai üsna hilja/vara. Siinkohal viskaks välja ühe hea tarkusetera - kui kusagile võistlusele või trenni minek, siis otsige endale alati kaaslane, kes kohustab minema. Kui mul poleks pühapäeva hommikul kell 8:30 Erki värava taga oodanud, et koos minuga Vändrasse sõita, oleks ma julmalt teist külge keeranud ja edasi maganud. Poole hommikuni kestnud танцулька ja vaid 150 uneminutit olid selgelt vähe mõistlikuks maratoniks väljapuhkamiseks.
Issi, miks sa tapsid notsu ära.... :)
Aga minna tuli, sest esiteks ootas Erki ja teiseks oli ka endal vaja järjekordne maraton purki saada. Õnneks oli laupäevane lumine ja libedavõitu rada asendunud ilma lumeta libeda rajaga, kus siiski võis hästi otsides korralikku pidamist leida. Alustasin ülirahulikult, pulsi järgi ning peale 14km (2 ringi) läbimist ajaga 1:35 hakkas terendama lõpuaeg 4:45. Tunne oli hea, rada sulas ja jalgealune muutus kindlamaks. Ainsaks probleemiks oli pidevalt pommitav põis, intervalliks ring ja metsapeatus. Kuna polnud hommikul enne starti peale äratuskohvi tilkagi joonud, siis sai ainsaks põhjuseks olla eelmiste päevade ohjeldamatu õgimine ja joomine, mis siis nüüd raputamist tundes väljapääsu otsima asus. Teise kolmandiku läbisin lausa 1:34-ga, samas hakkasid ilmnema esimesed märgid, mis osutasid selgelt, et sama tempoga jätkaka ei ole mõistlik. Pidin eelnevate päevade kergemeelsuste tõttu järeleandmisi tegema ning üle minema säästurezhiimile, mis eile tähendas kilomeetri kohta sadat meetrit kiirkõndi. Kõnd viis pulsi alla ning lubas jooksuosa kiiremini teha, lausa nii, et tempo tõusis keskmiselt 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Ehk siis, suutsin kilomeetri läbida kiirkõnni kaasabil kiiremini kui ainult joostes.
Milose "Venuse" koopia koos vaatepilti
segavate turistidega.... :)
Contra tuunis hiljuti ühte "kuulsat" tõelise mehe testi nö kvalifikatsioonipunktiga, mis lubas testi edasi lahendama vaid need, kes on läbinud 42,2km pikkuse maratoni üle saja kilosena. Kuna eile sai see asi minu poolt sooritatud, ootan Contralt nüüd järgmiseid juhiseid. Nali naljaks, aga tunduvalt lihtsam oleks joosta maratoni mingi 10 või lausa 20 kilo kergemana. Eile sai see totaalne ülekaal seal kusagil 39nda kilomeetri kandis minu kirstunaelaks ning viimase kolmandiku läbisin nibin-nabin alla 1:40, koguaeg siis 4:48:30! Asi seegi! Tehtud!
Marika Roopärg. Foto: Jan Õiglane
Ja tehtud nii, et kui täna oleks vaja olnud uuesti maratoni joosta, nagu esialgne masterplan tegelikult ette nägi, siis oleks sellega hakkama saanud. Kas küll 5 tunni sees, pole kindel. Ei ole hetkel nii heas vormis, nagu näiteks eelmisel pildil esitletud Marika, kes jooksis laupäeval 4:04:54 ja eile 3:58:01, kusjuures tema isiklik rekord on 3:55:18. Hämmastav stabiilsus, kas pole?
Me kõik tahame ja loodame, et tehes midagi head, kasvõi vaid lootes oma karmasaldot parandada, juhtub kohe varsti midagi ilusat, midagi sellist, mis näo naerule veab ja paneb endamisi ütlema a la: "Näedsa, ma ju ütlesin, et kiida küla üks kord, kiidab küla sind 9 korda vastu!" Või siis, olles varem näiteks liikluses kümme korda kedagi ummikurivi vahele lubanud, koged järsku, et sul on kogu aeg nö peatee ning kõik viipavad ja noogutavad kaasa, et anna minna, sõber!
Lahke või tänav juht..... Foto: rolesrelations.wordpress.com
Hääd lugejad, usun, et te andestate mulle, aga olen nüüdseks veendunud, et see eelnev jutt on puhas teooria, millel pole praktikaga essugi pistmist! Olen oma elus kümneid, isegi sadu kordi pidanud veenduma, et heategu on küll õilis asi, kuid selle kasum on olematu, pigem peaksime siinkohal rääkima kahjumist! Antud hetkel ma muidugi istun oma mätta ostas ja kõnelen enda eest! Loomulikult saab see isik, kellele konkreetne heategu tehakse, otsest kasu. On see siis rahaline, emotsionaalne või füüsiline, vahet pole. Kasu on kasu ning selle kasu otsene tekitaja omalt poolt siis loodab sellest tehtud heateost tulu tõusvat vastavalt siis kas omakasu-
- püüdlikult, ehk siis loodab sellest kasust otseselt midagi tagasi;
- püüdmatult, et vbla muutub sellest heateost ühiskond paremaks, ehk siis kasu saavad kõik.
Medal Heategeva Pääsküla raba maratoni lõpetajale! Foto: Enervit
Mina ja minu tehtud heateod on hetkel kõlkumas nende kahe variandi vahel, ehk siis ma küll loodan, et head tehes saame endale parema ühiskonna ja mölakaid jääb vähemaks, samas loodan ma ikka ja veel, et järsku kusagil kõrgel keegi vaatab ning ühel heal hetkel, kui ta otsustab nii või naa, siis on see otsus minu jaoks ikka positiivne, ehk siis olen ikka mäel...jee-jee....
Eelmisel aastal kogusime Heategeva Pääsküla raba maratoni raames 1116 eurot ning see sai üle kantud EKJL-ile ja sümboolne tšekk üle antud Eesti Maratonitiimi juhile Toomas Tarmile. Tähelepanelikud tegijad märkasid, et ka sel aastal oli sama plaanis.....aga siis ühel hetkel juhtus nii nagu öeldakse, et: "karma strikes back"! Eks asjaomased tea ise, kuis ja mis, aga muutsin oma otsust, ning selleaastane kokkukogutud 1350 eurot läheb hoopis Nõmme Spordiklubi kergejõustikunoortele, nendele, kelle vanemate rahakott ei lubaks neil muidu laagrisse minna!
Aasta aega tagasi.....olid ajad!
Aga miks ma sellest kirjutan? No ikka seepärast, et kaks päeva peale selleaastast suurimat heategu jäin haigevoodisse........ishiasega!!! Jah, te muidugi teate, see on ju see Joosep Tootsi haigus, aga te ei tea seda, mis asi see tegelikult on ja miks ta täisjõus mehe voodisse paneb! Tegelikult minu enda viga, sest ma polnud seda kokkukogutud summat veel Nõmme Spordiklubile üle (k)andnud.....kohe teen, vbla saan taas jalule...... :)
