neljapäev, 28. detsember 2017

79 - rasvad ribadeks ehk Kubija III Jõulumaraton!

Isegi talveund ootav karu ütleks selle ajavahemiku peale, mis mul möödas viimasest maratonist, et on ikka palju mett kerre voolanud! Jah, kuidagi kehvasti on see jõulukuu läinud - kohe kuu alguses, ehk 1.dets, olin sunnitud taas ühe ettevõetud maratoni katkestama. Vändra maratonifestari esimesel päeval keeras sisemuse nii sassi, et pidin tuleviku huvides 28km pealt rajalt maha tulema, nui neljaks lõpetamine oleks heal juhul tähendanud korraliku külmetumist, kehva juhu peale ei taha mitte mõeldagi. Olin veel tahtmist täis kasvõi kolmandal päeval taas rajale minema, aga ei suutnud ega tahtnudki ennast kehva olemise pärast välja ajada. Kodus olid kõik sama viiruse küüsis, mis küll väljendus igaühel erineval moel - kõhuvalust kümme number niidini...
Sild Euraasiast Põhja-Ameerikasse...
Hakkasin valmistuma Rocca Vana-Aasta maratoniks, aga äkiline komandeering tõmbas ka sellele kriipsu peale. Tean küll, et iga sel aastal ära või pooleli jäänud maraton tõstab järgmise aasta kontekstis panuseid ja pinget, aga elu vastu ei saa - kui ikka tekib võimalus käia kohas, kus pole varem olnud, siis seljatab seiklushimu pragmatismi.
Maaküte lekib?
Kunagi pool-juhuslikult ellu kutsutud Kubija jõulumaratonist on saanud ilus traditsioon - kolmandat korda teisel jõulupühal toimuv sündmus võib seda nime vabalt kanda. "Õnneks" oli ilmataat ka sel aastal tegija, pakkudes osalejatele küll veidi ekstreemset, aga samas suusatajatevaba rada. Veel esmaspäeval käis Kubija rullirajale tehtud suusarajal vilgas liiklus, kuid õhtul alanud soojalaine ja vihm muutsid metsaaluse üleöö tavapäraseks eestimaiseks talvepildiks, kus esindatud kõik erinevad sademed - lumi, jää, vihm, pori. Ja just nendest elementidest Kubija jõulumaratoni rada koosneski, sekka ka veidi muru, asfalti, juurikaid ja mõnusat puhast metsarada.
Esmaspäeva õhtu Kubijal - ideaalne suusailm!
Teisipäeva lõuna Kubijal - sitt suusailm!
Kuna Kubija jõulumaratoni oluliseks osaks on maratonijärgne lebo Kubija spaas, siis on maratonil osalejate arv piiratud, sel aastal kauplesin hotellilt pühadeaegse täismaja ja paljude külaliste kiust välja 15 kohta ning just niipalju ka hommikul osalejaid startis. Jooksuveterani Leili saatsime teele tund aega varem, et ajavõtjate päeva kokku hoida, aga ise läksin teele veelgi varem, kell pool üheksa. Kui autorallis sõidab ässade ees julgestuspolitsei ja veel ka null-auto, siis tegin teisipäeval selle töö ise ära - esmaspäeva õhtul sai lumises ja pimedas metsas rada veidi võlssi maha märgitud, panin ise esteks mööda ja siis tulin tagasi ja tõstsin märgid õigeks!?! Lisaks oli suure sulaga raja ainus ojaületus muutunud väikseks järveks, kõne kahele sõbrale peale esimese ringi lõpetamist kell 8:58 suutis tekitada selle järve kohale 45 minuti jooksul korraliku silla, mis säästis kõikidele osalejatele kuivad jalad!
Kohalike inseneride Aare ja Juho kiirsild!!!
Vaatamata tagasihoidlikule tempole sai minu 79-s tehtud, hoidsin ennast käesoleva nädala jooksul tulevate tähtsamate sündmuste jaoks. 80-s saab ilmselt tehtud veel enne aastavahetust, aga siis läheb löömaks - 20 maratoni 6 kuuga, ehk siis 2,75 tükki kuus. TEEME ÄRA?
Jaaniajal oli samas kohas numbriks 69, ei ole eriti kaugele jõudnud, rsk!
Ilusat aastavahetust kõigile, kes viitsivad minu pajatusi lugeda! Luban teile, et uuel aastal läheb seoses saja maratoni kauntdauniga postituste arv tihedamaks ning üritan ka ise muuta oma maratonide geograafiat ikka väga mitmekesiseks. Igatahes, põnev poolaasta ootab ees!!! Kirjutamiseni!

reede, 1. detsember 2017

Milking cash - ekstra põmmpeadele!

Siin-seal ehk siis tuntud peldikuseinal on Heategeva 15. Pääsküla raba maratoniga seoses üllatavat kiibitsemist märgatud, ning ka mulle sellest teada antud. Kuna ma teatud põhjustel ei taha vastata peldikuseinal, siis vastan siin, omas keskkonnas. Need, kel piisavalt huvi, leiavad minu vastuse üles!
Pääsküla 15. Heategeva raba maratoni võitja Ranno Erala. Foto: Janek Oblikas
Oma tootemi(te) pime jälgimine ja ustav kaasakoogutamine on sel korral viinud imelike tõdemusteni. Neist äärmuslikumad on arvanud, et lisades tavapärase Pääsküla maratoni osalustasule 30% ning seda ülejäävat osa ära kinkinuna teen endast "suure heategija"? Üsna tüüpiline tänapäeva "tõejärgne mõtlemine", kus oma tõde kuulutatakse enne teise omaga põhjalikult, pigem isegi piisavalt tutvumata!
Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil oma 101. maratoni jooksev
Margo Siimumäe. Foto: Indra Tupp
Kui keegi viitsiks vähegi süveneda kasvõi seadusesse, siis ta avastaks, et sääraste heategevate rahakogumiste puhul ei jäägi kogujal muud üle, kui kogu laekunud osalustasu (100% osalustasudest) üle kanda eelnevalt välja valitud mittetulundusliku organisatsiooni kontole! Ei mingit lisandunud väärtuse ülekandmist või muud, sada prossa peab üle kandma!
Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil Kristjan Kongo. Foto: Indra Tupp
Millest tekib heategevus? See ei teki laekunud osalustasude ülekandmisest, vaid kogu selle kompoti kokkupanemisest, mille tulemina see võistlus toimub ning need osalustasud üle kantakse!
Ehk siis:
- korraldaja töö ega aeg ei ole tasustatud
- ajavõtja Urmas Paejärv (Antrotsenter) teeb oma tööd ja jagab oma ressurssi tasuta
- Auhinnapood OÜ annab tasuta auhinnad nelja distantsi esikolmikutele
- Saarefood annab tasuta oma tooteid lõpetaja paketti
- A. le Coq annab samuti tasuta tooteid sinna paketti
- Enervit varustab jooksu toidutelgi, stardikaare, topside ja spordijoogiga, lisaks lisab oma tooteid lõpetaja paketti
- Võhandu maraton annab kasutamiseks oma telke, gaasipuhureid ja balloone
- haanjamatkad.ee varustab jooksu korraldamist kõige muu vajalikuga, lisaks maksab kõik muud arved - vajaliku varustuse rent, rinnanumbrid, diplomid, TP-s pakutavad joogid-söögid, transport jne
Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil ei-tea-mitmendat maratoni
jooksev Ergo Meier. Foto: Indra Tupp
Ehk siis, osalejad kingivad heategevuseks oma osalustasu, korraldajad-toetajad-abilised oma aja ja vahendid! Nii sünnib 2018 eurot, mis kanti Nõmme KJK arvele!

KAS NÜÜD ON PUUST JA PUNANE???

kolmapäev, 29. november 2017

Milking cash - vol 5 ..... and the last time for the show!

Kunagi ammu tundus see vainamine lahe - ai oli hää ää panna! Kuna mägi pole vaatamata nõudmisele Muhamedi juurde tulnud ega ka Muhamed ise pole mäe mano läind, pole vist edasisel vaenamisel punkti! Las ta siis olla! Mina teen ikka oma, vaatamata koerte ja karavani mölale!
Seekord siis rekordsumma, üle 2K! Foto: Marie Elise Tupp
Järgmisel aastal teeme taas, sest on ju hää hääd teha!

kolmapäev, 22. november 2017

78 - viies häätegu Pääskülas!

Olete te näinud, kuidas aeg lendab? Nõnda küsis üks sõber aastal umbes 1991 ja viskas tipi esimese ühika viienda korruse aknast oma kella välja! Postitusele pealkirja pannes ehmatasin ka ise, et kas tõesti toimus juba viies Pääsküla heategev raba maraton ehk siis justnagu eile tekkinud mõttest on möödas juba 4 aastat?
Nii mindi Pässas novembris 2013....
Tegelikult pole mõtet kiirelt kaduvat aega taga nutta, sest sellesama aja sees on ju palju ära tehtud, nähtud, kogetud ja tunnetatud! Aktiivne olles möödubki aeg kiirelt, aga tõhusalt, jättes ajalukku jäljed, mida siis vastavalt nende sügavusele või olulisusele mäletatakse või unustatakse.
.... ja nii mindi läinud laupäeval!
Pääsküla viieteistkümnenda ehk viienda heategeva maratoni ettevalmistamine algab ca kuu aega enne toimumist, mil esimesed agarad osalejad hakkavad meilboksi pommitama nõuetega regamine avada! Teen siis regamise lahti, ca 30% tavahinnast kõrgemalt. Süümekaid ei tunne, sest kogu osalustasuks makstav raha läheb otse heategevuseks, ehk siis kanname osalustasudena laekuva raha sada prossa edasi nendele, kes seda vajavad! Ca kaks nädalat ehk kümme tööpäeva enne tuleb ära teha AKIS ehk Tallinna linna avalike ürituste registreerimistaotlus, mis vaatamata üleval linnas valitsevale seakarjale, on oma loomuselt lihtne ja loogiline süsteem, muidugi kui oled eelnevalt seda teinud ja tead kuidas protsessi juhtida. Kahe tunniga asi tehtud ja ootame positiivset vastust ca kümnelt ametilt - noorsoo omast päästeni!

Rabaraja murekoht, kuu aega tagasi oli see kurv vee all!
Edasi käin tihedamini rabas tsekkamas, ega äkki taas uputust ei ole? Oktoobri alguses oli essa kilomeeetri kurvis tee peal ca 10cm vett, õnneks taandus see uputus ning rada on vaba. Kuna mul Tallinnas korraliku lao- või hoiuruumi ei ole, pean Võrumaalt varustust tooma, kokku tuleb korralik haagisetäis kraami - telgid, lauad, toolid, märgid jne. Et maratonieelne päev liiga pikaks ei läheks, teen suure osa asju - numbrid, toiduteema ja muud ettevalmistused ära juba neljapäeval. Reedel alustan Cramost, siis telgid püsti, Saarest promotooted ning enne pimedat veel rajamärgistus paika. Õhtupimedas pakin bussi igasugu kraami (toit, jook, nõud, gaas, kaablid, põletid) triiki täis ning hilisõhtul vaja veel paarsada kiluvõikut teha, siis võib magama minna!
Keskus peaaegu valmis, reede kell 15:30.
Kaksteist, pool üks, üks, pool kaks ja nii kella poole viieni välja vaatan kella - und ei tule. Seda juhtub mingi paarteist korda aastas, kui pea on enne omakorraldet sündmusi mõtteid ja muret täis, mis ei lase magada. Kell pool viis otsustan, et ise rajale ei lähe, kuna liiga hästi on meeles Haanja Ultra100 eelne magamata öö ja seejärel raja 25-ndal kilomeetril toimunud sepikoja külastus. Sellest otsusest tekib ilmselt rahunemine ning ärkan äratuse peale, saades nii tervelt 2,5 tundi und! See tundub piisav ning panen hommikul jooksuriided selga.
Teisel ringil oli veel ihhihhii-ahhahhaa. Foto: Janek Oblikas
Kell 9 lähetame teele aeglasemad jooksjad, kell 10 läheb põhimass, mina teiste seas. Sean koha alguses oma tempo paika ning ei lase ennast teistest häirida. Pool tundi 4,22km ringi kohta, eeldatav lõpuaeg siis 5h piires. Kuus ringi olen graafikus, siis läheb korraldamisega veidi aega kaotsi ning seitsmenda ringi lõpus läheb ootamatult raskeks. Kulgen kuidagi kaheksanda ära ja siis eelviimasel ringil, ehk kusagil 36km peal, saab jooksulimiit läbi. Otsas, kõik! Korraldamise koorem ja vaid 2,5h und jõudis kohale! Lonkan lõpuni, ajal pole tähtsust.
78! Krušoviče černe!
Kõik 90 osalejat on kella 16-ks kohal, võistluskeskus ja rada maha, asjad kokku. Pühapäeval kraami lahti- ja ümberpakkimine. Esmaspäeva varahommikul renditud kraam Cramosse tagasi. Eesriie!
Võistluskeskuse juures elav vanahärra imestab alati,
kuidas ma need peldikud üksi kärule saan.... :D
Pääsküla 15. Heategeva raba maratoni tulemusena kogusime kokku 2018 eurot, mis läheb Nõmme Kergejõustikuklubi vähekindlustatud noortele spordilaagrites osalemiseks.

reede, 10. november 2017

77 - Urho rsk, ma sul teen!

Oktoobri keskel Kõnnus alanud turnee, ehk 3 nädalaga 4 maratoni, lõppakordiks sai Käärikul, kunagi ammu spetsiaalselt Soome NSV presidendi Urho Kaleva Kekkose jaoks tehtud 14km pikkuse raja kolmekordne läbimine, ehk maraton pimedas, mudas ja loodist väljas rajal!
Urho Kaleva Kekkonen 3.9.1900-31.8.1986. Autori foto.
Jooksuhullude vennad Tartumaalt, Suusahullud, on juba teist aastat korraldamas Ööjooksumaratoni, millel kavas 1, 2 või siis 3 kekkost, ehk siis arvude keeles 14, 28 või 42km. Eelmisel aastal olin ise sinna minemist plaanimas, aga samal päeval toimunud rattalaat, rääkimata Ruu metsa sõidust (kuhu ma laada tõttu minna ei saanud), pani(d) tala ja ei saand ma kuhugi peale laada. Aasta tagasi õnnistas vanajumal suusahulle lumega, niiet hää sõber ja PBP-kaaslane Rainer sai selle lausa suuskadel läbida. Sel aastal jättis aga just läinud lumi maha korraliku vete- või siis pigem porivälja, mille jaoks oli vaja valmistuda.
Porine PBP-kaaslane Rainer Käärikul!
Siit ja edasi ilma märketa korraldaja fotod.
Olen seni omanud pidevalt vahetuvaid nn asfalditosse (ainult Asics) ja ühte paari naelu nimega Icebug. Ja kuidagimoodi hakkama saanud! Aga Haanja Ultral hakkas just mäest alla jooksmisel jalg jooksma Icebugi ninasse ning 35km-ga olin teinud vasakul jala suure varba küünele 1:0 või siis hoopis vastupidi, tegi varvas mulle üks-null, mine võta kinni! Seetõttu hakkasin otsima Kääriku jaoks veidi paremat jalatsit, ning oh imet, leidsin need 48h enne starti, Järve keskuse Rademarist! Müüja lubas, et need 139 pealt 79 pealt allahinnatud tossud on pidavad ja goreteksid, ehk ka veekindlad. Tavapärase umbusklikuna uskusin müüja jutust ainult hinda...
Töö on tehtud, 42km poris ja varbad kuivad! Uskumatu! Autori foto
Aga selle müüja jutt pidas, tänud talle siitkaudu ja kui kohapeale satun, annan ise edasi nii verbaalselt kui ka moraalselt! Kohe raja esimesel kilomeetril oli palju sellist vajuvat pinnast, kus vesi lirtsus ning pori jätkus. Jalats pidas ning vett läbi ei andnud. Pure lack, mõtlesin peale esimest suuremat mülgast. Peale teist ja kolmandat mülgast, juba Pülme Suurmäele tõustes, sain aru, et jalg ongi kuiv, vaatamata püdelale porile, millest sai läbi mindud! See andis julgust vähem rada valida ning rohkem otse minna! Asics Gel Sonoma 3 - julgen soovitada!
Ennast tõestanud tegija pestuna kodus ahju servas kuivamas.... (Y) Autori foto
Peale Haanja Ultra maratoni koormat olin iseendaga ettevaatlik, sealne pauk ja pisut alla 7-tunnine maraton olid värskelt meeles. Alustasin rahulikult, eesmärgiga kulutada ringile max 2h ja jõuda 6-tunnise kontrollaja sisse. Üllatavalt kergelt läks, vaatamata tagasihoidmisele sain esimese ringiga hakkama ca 1:48-ga. Pilt selge sellest, mis veel kahel ringil rajal ees ootamas on, sukeldusin öösse. Kui teisel ringil tilkus veel siin-seal ükskuid 28km jooksjaid, siis kolmandal olin rajaga ühtes pühalikus vaikuses! Oot, rebisin oma jutuga jooksust ette! Teise ringi tegin ca 1:50-ga, täpsemalt ei tea, mäletan, et kolmandale ringile läksin 3:42 pealt!
Ringi lõputõus oli karmimast-karmim.....
... mõne venna võttis lausa käpuli.....
Lahkusin kolmandalt korda Käärikult, lambi aku oli just enne ringi lõppu vahetatud, kõht TP-s täis söödud, olemine üle keskmise. Tulevik hele! Tegelikult oli asi üsna tume, sest peale Kääriku baasi tulesid nägin järgmist korda mingitki tulukest alles Harimäel, raja 7km peal TP-s, kus Sigrit pakkus kõike hääd ja lisaks sellele veel ka kuuma musta kohvi. Seda oli vaja, sest ees oli veel 7km üksi ja pimedas! Panin hooga minema, aga peale pikka allamägejooksu tõmbas luupealsed lihased valusaks ning jooksuga oli kõik. Kilt edasi tõmbasid ka triitsepsid, mis polnud ammu keppi näinud, krampi ning jäigi vaid kõnd ilma keppideta. Enne heinamaa kaarega laskumist olin kindel, et nägi kahte rajamärki, aga üks kadus. Ilmus taas ja kadus uuesti. Sain veits hiljem aru, et rebane ootas raja ääres kustujaid, kaks põlevat rohelist silma teraselt jägimas osalejate olekut!
Harimäel, raja kõrgeimas kohas, 217 ümp.
Lõpp läks raskeks, aga olin kahe varasema ringiga kogunud niipalju varuaega, et vaatamata viimase ringi veidi üle 2h minekuni tegin need kolm kekkost ära 5:43-ga, 17 mintsa alla kontrollaja! Medalid olid otsas, õlu õnneks mitte, tehtud! 77 purgis! Kui ma järgmise aasta 30. juunil selle sajanda maratoni ära teen, hakkan ikka tõsiselt valima, milliseid maratone üleüldse edaspidi joosta!!!
Igatahes, see Suusahullude Ööjooks on üks neist, mis jääb!!! Erilisus maksab....
Tuluke öös, Harimäe TP 7km peal, elupäästjad ja-süstijad!
Aitüma, Suusahullud! Erilised tänud, Sigrit ja Tiiu! Sõidame, suusatame ja jookseme.....!!!!

kolmapäev, 1. november 2017

76 - uma ja "hää" Haanimaal!

Lubasin eelmises postituses, et võtan ennast kokku ja kirjutan kuni sajanda maratonini välja iga läbitud 42,2km kohta postituse. Ehk siis lisaks orale tagumikus neid maratone joosta lisasin sellele orale ka paar kida juurde, et neid maratone kajastada! Mida veel? Valus on ju!
Legendaarne minek pimedas kell 7! Foto siin ja edasi: Külli Leola
Tõnuke ehk igiliikur Tõnu Hendrikson täägis FB-s mind ühel pildil ja kirjutas sinna juurde nii: "Ise korraldan, ise osalen, ise naudin"! Tõnuke on küll Võrumaa kõikse segasem spordimees oma 14 Haanja100 MTB, 11 Võhandu maratoni, 8 Haanja Ultra100 ja 6 Haanja Suusa100 ehk siis kõigi seniste toimunud Võrumaa sadade läbimisega, aga tervelt kahe kolmandikuga pani ta selles FB-pildi allkirjas mööda! Jah, korraldasin! Jah, osalesin! Nautimisest aga oli asi ikka väga kaugel! Minu korraldavate sündmuste osalejate arvu kasvuga tõuseb vastutus, kasvab korralduslik koormus, mis omakorda mõjutab iseenda osalemist isekorraldatud sündmusel ning kahjuks mõjutab seda äraspidises suunas. Aasta-aastalt on minu maratoni lõpetamise aeg Haanja Ultra100-l muutunud üha pikemaks, lahkudes sel aastal ikka lausa uude mõõtkavasse...
Pikaks läinud maratoni põnev outfit -
matkasaapad ja sulejope!
Oktoobri lõpu ilmaskeene on alati olnud ootamatu ning ei olnud erandiks ka see aasta, öösel vastu neljapäeva maha sadanud lumi, Haanjas ca 7-10cm, pani meid dilemma ette - tallata või lükata? Õnneks jagus kannatust oodata reede lõunani ning siis vastavalt ilmaprognoosile tegime otsuse tallata, mis takkajärgi osutus õigeks - rada kestis 90% rajast lumisena veel ligi 8 tundi peale starti, alles siis sadama hakanud vihm muutis raja korralikuks mudaväljaks.
Tegelikult vedas! Pühapäeval oleks rada selline olnud...... :(
Kell seitse rajale minnes oli kõik OK! Sain kätte oma spetsiaalselt erikulleriga Tallinnast kohale tellitud naeltossud, pidamine oli hea. Meelis Atonen, kes mulle lõppkokkuvõttes ca 2 tunniga tuule alla tegi, ägises õla taga ja kurtis liiga kiire tempo üle. Elu oli lill! 9km peal hakkas seesama Meelis vaikselt eest ära vajuma, lasin vahe sisse, sest tundsin, et kõht tekitab probleeme, mis tahavad kiiret lahendamist. Kitsast ruumist laiale rajale saades oli meie kuuene punt kadunud, jätkasin omas tempos ca 5:40 lõpuaja poole. Kuni 25-nda kilomeetrini, ehk neljanda täisringi Kurgjärve toidupunktini läks kõik hästi, regi oli lepane ning lõpp paistis. Peale Sikamäge aga oli keegi loll raja ääres sepikoja avanud - mõni sai naela, mõni kruvika või muukviili. Mulle aga anti suurim sepavasar ja kauba peale ka alasi...
Sikamäe võtmine.......
Tuiasin oma kingitud koormaga kuidagi ringi lõpuni ja varjusin lasketiiru majja - järele mõtlema. Katkestamine ei tulnud kõne allagi, teisalt samamoodi edasiminek oleks tähendanud krahhi! Vahetasin kõik ülemised riided ning panin jalga matkasaapad, eesmärgiga 2 viimast ringi läbi matkata ja ellu jääda. Isegi 100% kõndides oli see rada raske, mulle! Teised paistsid hakkama saavat! Viienda ringi aeg oli 17 minutit aeglasem, kui viimase normaalselt läbitud ringi oma, aga ikkagi suutsin kuiva särgi uuesti märjaks teha ja keha jaoks külmaks muuta. Viimasele ringile minnes, kui lisaks pulkadele ja trummikomplektile oli kogu sümfooniaorkester koos dirigendiga juba nö "läinud", panin taas uue kuiva särgi selga ja sulejope sellele peale. Kulutasin viimasele ringile ligi poolteist tundi, kokku läks aega veidi alla 7 tunni, aga tehtud ta sai, rsk!
Ilm oli muidu OK, aga paljalt selle mehe
vaatamine sundis pidevalt riideid vahetama...
Takkajärgi tark olles saan aru küll, mis laupäeval juhtus! Nädal varem enda jaoks harjumatult kiiresti ja harjumatus kuumas läbitud Bilbao maraton, reisiväsimus, Haanja Ultra100 korraldamise pinged ning sündmuse enda eelne magamata öö lõid piisava fooni selleks, et haamer tuleks! Ja ta tuligi, ca 3,5 tunni kandis, seal kus tegelikult nö tavalisel maratonil ta ikka tuleb! Alles täna, kolmapäeval, tunnen ennast lõpuks taas inimesena - olen välja maganud, puhanud ning valmistumas juba uueks matsuks.  
Laupäevase jooksu käigus ilmusid rajale ka saladuslikud suusajäljed.
Kuna keegi suusatajat ei näinud, siis oldi üksmeelsel arvamusel,
et eks see Neeme Harri vaim oli, kes need jäljed jättis...
Laupäeva õhtul võtan Käärikul ette 3 Kekkost, pimedas! Ma olen küll ositi seda ringi varem jooksnud, tervenisti veel mitte. Suuskadega on seda ringi kunagi Suusahundi raames 8 tunniga läbitud 7 ringi ja veidi pealegi. Ajalimiit sellel võistlusel ehk Suusahullude öömaratonil on 6 tundi, loodan väga, et kohalik sepikoda on valgustamata ning ma ei näe/pea seda külastada/ma! Kirjutamiseni...

neljapäev, 26. oktoober 2017

Kolmveerandsajas Bilbo's!

Ühed, tegelikult üks, ütleb: "Ivar, sa ei jõua oma 100 maratoniga 30. juuniks valmis"!
Teine, tegelt mina, ütleb: "Kõik on kontrolli all"!
Kellele kuulub tõde, kes valetab/vassib?
74-nda finito Aegviidus, aeg 5:58.....
Igatahes on nüüd vaatamata aug-sept tagasilöökidele 75 ehk siis kolmveerandsada ehk 3/4 tehtud! Aega on jäänud veel 247 päeva, et teha ära 24 maratoni ning paadunuimast paadunud optimist minu sees ütleb, et aega on küll ja veel! Ehk siis jõuab! Parastajate ja uskmatutetoomaste kiuste! Justnimelt selline peabki olema üks väljakutse, iseenesest uskumatu, aga kuna selle tõttu on ora kõik see aeg perses, siis uskumatut pole siin midagi! Proovin ja tahan sajaeelsed viimased veerandsada maratoni oma lugejani tuua selles puhtas eheduses, nagu nad minu jaoks olid ja tundusid - ausalt ja keerutamata!
Töö paneb spordile tala - mis töö see on, kes teab?
73 ja SEB oli valus, igas mõttes. Las ta jääda! 74 ja wilderness oli ülilahe kogemus märjal Maarjamaal, elu ajaliselt pikim maraton, ilmselt distantsilt ka! Täna räägin 75-dast, oma viiendast maratonist oma teise kodumaa, Hispaania, pinnalt! EDP Bilbao Night Maraton on üks omamoodi frukt teiste Hispaania maratonide seas, kuna siin stardivad kõikide distantside osalejad koos ning start antakse laupäeva õhtul kell pool üheksa! Pimedas! Korraldus lonkab hispaaniapäraselt igast servast, aga sellega juba harjununa pole tegelt vahet! Kui veidigi ise kaasa mõelda ja veidigi sinna juurde lisada seda va mañana-koefitsienti, saab suurepäraselt hakkama! Saingi!
Kirjutan alla, millele? Baski iseseisvusdeklaratsioonile iga kell!
Euskararako askatasuna!!!
Peale oma koti pakihoidu (stardist ca 1km) panemist liikusin stardi poole. Mulle liikus vastu tuhandeid kotiga jooksjaid, kes lootsid oma kotid stardialas kusagile poetada, ilmselt jäid nad starti hiljaks! Stardipaigas oli 6 koridori, mina pidin miskipärast minema kuuendasse. Seal oli peale minu veel üks maratoonar, häbelik Svetlana, ilmselt Venemaalt. Kõik muud olid pidevalt vehkides kõnelevad ja selfisid tegevad kohalikud, enamikus 10km jooksjad. Sekka ka mõned poolmaratoonarid. Start anti, seisime, ilutulestik ja tulelondid, ikka seisime. 10min peale neegrite teele saatmist tuli ka meie kord. Esimesed paarsada meetrit oli ikka paras slaalom selfitajate vahel, mis kiskus tempo kohe alguses liiga kiireks.
Mis tan iks põdeda, panna om vajja!
Plaanisin minna 7 min/km, mis andnuks lõpuajaks sub 5h, aga plaanid on selleks, et peesse minna! Kui ikka startida koos 10km ja 21km jooksjatega, on oma tempo hoidmine praktiliselt võimatu, sest mass surub peale. Ca 6km peal, esimesel korralikul tõusul, sain oma tempoga minema hakata, sest alguse tikupõletajad hakkasid siis surema! Kuigi 10km raja mahapööre oli üsna lollikindlalt tähistatud ja ka mehitatud, leidus siiski kollase numbriga ehk 10km peale startinud euforiste, kes hakkasid ca 15km peal küsima, et kuna see finiš tuleb!?! 
Just nii ilus on Bilbao ja Guggenheim öösel! Pika säriajaga foto by Kea Kanger!
Teisel ringil jäi väga vaikseks, sest ka poolmaratoonarid läksid koju. Rajaturva hakkas ilmselgelt väsima, ühes kohas jooksis minu eest läbi grupp tiinekaid-beibesid, neist viimasele jooksin sisse ning (pool)kogemata haarasin talt rinnu(a)st kinni! Õnneks oli riistvara korralik, mis päästis mind kukkumisest! Kell oli juba üle südaöö, mis viis ka viimased pealtvaatajad raja äärest. Paaris kohas tekkis tunne, a la: "linn on minu"! Mitu kilti ei kedagi ees ega taga, dokumentideta võõras linnas!
Pilte rajalt, kes ja kus ja mis, ei tea!
Samas joosta oli hea, kraadiklaas püsis 19 kraadi piires. Juua anti suvaliselt - kui oleks tahtnud spordijooki, oli pakkumises vaid aqua, vett küsides sain mingit sinist Powerade nimelist jooki. Üldiselt korjasin ise raja äärest vajaminevat - nii pudelivett kui ka spordijooki, seda oli seal maas tuhandete pudelite kaupa. Viimastel kilomeetritel hakkasin kuulma, et teispool jõge elatakse ühe baari juures kõikidele jooksjatele eluga kaasa. See koht oli umbes poolteist kilti enne lõpujoont, minu kella järgi ca 41,5km peal. Otsustasin, et see saab olema minu selle hispaania maratoni pit-stopiks!
Maraton ei ole ainult sport! Maailmakuulsa Picasso repro juures Guernicas!
"Fuck, I need a beer", ütlesin, kui üle rajaapiirde astusin ja sellesse kaasaelavasse baari suundusin. Kostus mürisev naer, peamiselt briti turistide suust! Võtsin jooksupükste taskust viieka, panin selle letile ja ütlesin kõlava häälega - "Una cerveza, por favor!" Kohe tundsin, kuidas kellegi karvane käsi surub mu püksitaskusse tagasi sedasama viiekat ning ütleb, et: "I'll pay!". Samas kõrval on veel kümme meest, kes tahavad mulle välja teha!!! Tõmban õlle rindu ja ütlen: "I'll be back!"
Maraton ei ole ainult sport! Luis Canase veinikeldris, peale kogu
senise isikliku veiniteadmise pea peale pööramist!!!
Finiš, tehtud, kuivad riided on ikka seal, kus ma need jätsin, 1km finišist ja 1km stardist! Loivan kohale, kiirustan tagasi sinna baari, kokku üle 3,5km minna ..... aga vahepeal on kell saanud 2 ja kõik on kinni! Kurat! Ma ju lubasin tagasi tulla.....


teisipäev, 3. oktoober 2017

Haanimiis tänab Briti valijaid ja Brexitit!

Eelmise aasta novembris, kui olin kohas, mis tuleks paljudele üllatuseks, sain kõne Indrek Kelgult, Klubi Tartu Maraton päälikult! Ta rääkis mulle, et seoses Brexit'iga sai Eesti uueks EU eesistujaks, seetõttu liikus Euroopa Spordinädala avamine Tartusse ja seepärast peaks Haanja100 liikuma nädalajagu edasi! Ajasin esialgu sõrad vastu, kuna Kubija hotell oli broneeritud ja mitmed muud kokkulepped sõlmitud! Mainisin ka, et Haanja100 häviks ca 100 osalejat, aga TRM häviks ca 4-500 osalejat! Kelk oli sellega nõus, aga möönis, et kui ma ei leebu, siis järgmine helistaja on Indrek Saar! Konnatiik my ass! Ma ei tea ega tahagi teada, palju Kelk selle Spordinädala raames EU-st klotsi sai, aga surveastmest tulenevalt oli see klots ikka õige paks!
Start! Pmst kõik on kohal! Fotod siin ja edasi Külli Leola!
Sitta kah, egas ma pole ka mingi egotsentrik, et hakkan kauna kiskuma! Las siis eurooplased spordivad, SEB-i sponsorluse kaotanud KTM saab nutsu ja Indrek Saar saab oma põhitööd edasi teha! Aga eelnevalt paikapandud EMV/XCM EJL minupoolne kalendis nihutamine on niivõrd tähelepanuväärt sündmus, mis peaks mulle tulevikus nii mõnegi suletud ukse avama! Elame-näeme!
H100 esimene 3-kordne võitja Martin Loo!
Igatahes, see brittide algatatud muudatus oli kokkuvõtvalt äärmiselt hea - nädal enne avatud rada sõites oli H100 rada ikka seal 2009 ja 2015 aasta tasemel, aga alates 21. septembrist lakanud vihm (täna, 3.10.2017 kell 13 hakkas alles uuesti sadama) tegi raja niipalju kuivaks, et peaks brittidele ja ka Kelgule mõne küünla viima vä? Ei vii, neil niigi hea!
3-kordsed H100 võitjad ja Eesti meistrid
anno 2017 XCM kategoorias!
Kunagi ammustel aegadel sain Haanja Looduspargist sõnumi, et ära sa üle 500 osaleja rajale luba, no nii igaks juhuks! Paar aastat kasutasin seda klauslit müügiargumendina, tundub et toimivalt, sest siit-sealt ikka kostub jutte osalejate piirangust, mida pole juba aastaid olnud! See-aastane startijate saak 608 nime aga paneb mõtlema, et ehk oli see 500 ikka nö paras saak! Elame-näeme!


14 Haanja100 lõpetamist, 11 Võhandu100
lõpetamist, 7 Haanja Ultra100(100km jala)
lõpetamis, 6 Haanja Suusa100 lõpetamist!
Haigekassa on igavesti plussis! :D
Üks on selge, 15. Haanja100 MTB 2018 toimub 22. septembril 2018! Täname kõiki osalejaid, avitajaid, tegijaid, maavaldajaid, omavalitsusi ja ametkondi, et aegade suurim Haanja100 MTB2017 sai toimuda!

JUMMAL OM IKS HAANIMIIS!!!

AGA ET TA NII OLESS, VÕIT ISE VÕI UMA KOHALIKU INIMÕSÕ KAUDU MULLE HÄÄLE ANDA, NUMMER 181 HAANI VALLAS; AIN-IVAR TUPP!



pühapäev, 13. august 2017

Fiasko a la Järvakandi!

"Damn you, Sten", tahtnuks hüüda, kui peale esimese kilomeetri läbimist tänasel Järvakandi Igamehe Maratonil (JIM) sain aru, et täna on taas see päev, kui tuleb alustatu enne lõpujoont katki jätta!!! Vaid 45 tundi tagasi Vikerraadio otsestuudios küsis saatejuht Sten Teppan, et kas mul on mõni maraton kunagi ka pooleli jäänud? Vastasin, et on, 2-3 senimaani, alati teatud ja kaalutletud põhjustel...

Tänane kiireim mees Allan-Peeter Jaaska!
Täna Järvakandis ei ennustanud enne starti miski fiaskot, aga juba umbes kilt peale starti oli parem jalg surnud mis surnud, ei tundnud ses jalas miskit põlvest allpool. Ei saa joosta, kui ei tunne, kuidas jalg maha läheb, kõndides läks jalg kord nii ja naa, aga see polnud ohtlik! Möödakäija veel ütles, et parm sööb jala peal, mupärast oleks sääl võinud olla 100 parmu, sest jalga ei olnud tunda!!! Liipasin esimese 4,22km pikkuse ringi lõpuni, et näha kogu korraldus ära ja siis häbiga jalga lasta!
Häbi on! Meie Kersti jookseb, aga mina teen pilti..... :(
Kunagi eelmise sajandi lõpus Rootsis juhtunud autoavariis sai minu selg viga nii, et neljanda ja viienda lüli vahel olnud disk on peale seda kusagile ära läinud ning selle elemendi puudumine mõjutab minu keha Tootsi "ishiase" moel, kord siin jama, kord seal valu! Tegelikkuses on ju ka sellel "Joosep Tootsi ishiasel" olemas oma nimi, sest "sciatic nerve" on inimkeha pikim, ulatudes selgroost varvasteni.
Minu suurim innustaja Järvakanti tulekul, anna andeks,
et pooleli jäi! 

Ehk siis, aeg-ajalt, mõnikord (nagu täna) just siis, kui seda vaja pole, annab see kadunud disk endast märku ning minul on kohe probleemid. Täna siis suutis see kuradi ishias just kõige ebasobivamal hetkel lüüa sinna paremasse jalga ning muuta selle minu jaoks olematuks kehaosaks. Krt ja prg!
Igamehe maratoni saab ka nii joosta, kaks tulevast jooksjat kärus! Respect!
Sinna see tänane, järjekorras 72. maraton jäi! Kahju, aga projekt 50/100 on endiselt jõus, olen igasugu tagasilöökidega arvestanud ning hulganisti bäkkappe endale ette loonud! Õhtul ajasin ennast Rõuges ratta selga ja mõõtsin ära järgmisel pühapäeval toimuva 19. Rõuge Rattamaratoni pikima sõidu esimese lisapauna pikkusega 18km, ehk siis sain veel enne tormi tervelt tund ja nelikümmend minutit higi valada 30-26 kraadises leitsakus!

Lähimm konkurent 100 maratoni peale sai täna
sammu kaugemale.....way to go Mart!
Ja see kuradi jalg ei olnud surnud, oli täitsa olemas ja töötas kaasa!?!


esmaspäev, 22. mai 2017

Projekt 50/100 ohus?

Mis siis nüüd lahti on? Postituse pealkirja lõpus on küsimärk? Mitäs nyt? Tervelt 277 postitust alates 12. novembrist 2007 (ohhooo, sügisel on juubel) olen ilma küsimärgita hakkama saadud ja nüüd siis selline libastumine? Põhjust tegelt ei olnud ja selle jama ajend on kusagil mujal, aga sellest posti viimases veerus!
Siit see kuradi jama (see projekt noh) algas, esimese maratoni finiš 2009!
Pealkirjas viidatud projekt on juba korra ohus olnud, leidnud läbi lõpptähtaja edasilükkamise ajutise lahenduse, mis nüüd siis? Tegelt ei muud midagi, kui et tollest ligi 5 kuud tagasi toimunud  edasilükkamisest alates on niigi ajahädas projektist täidetud vaid 3 osaprojekti 38-st vajaminevast. Ehk siis arvude keeles on viie kuuga ettenähtud kümnest projektiosast täidetud ainult 3!!! Normaalses firmas saaks sihuke projektijuht kohe kinga, aga meil siin on asi pisut rohkem complicated!
Hetkel viimase joostud maratoni pilt Tondiraba jäähallist.
Nimelt on osaprojektideks minu poolt joostud maratonid ning neid tööülesandeid jagan iseendale vaid mina! Iseennast lahti lasta ei saa, sest iseendal on iseendale iga jama kohta kohe tuua miljon vabandust (ilm, tervis, ajapuudus, laiskus), ning need peaks ju iseendale asjaolude teadaolemise tõttu arusaadavad ja ka põhjendatud olema ja nii on ju imekerge iseendale andeks anda! Nii kuradi lihtne, aga samas nii kuradi keeruline! Inimene oma sisimas on ju hüpiknukk, keda juhivad kummmagi õla peal istuvad tegelased - hea ja halb, lahke ja kuri, ratsio- ja irratsionaalne, valge ja must, ingel ja kurat!!! Minul on viimasel viiel kuul need teisena nimetatud tegelased selle õlapealse kukepoksi võitnud ning selle tulemusena olen langenud keerisesse, mis on mind viinud ühe asja mademele...
No ei oleks uskunud, aga mitu kuud juba.......rsk!
Kes arvas ära, siis see nimetet made on allakäigutrepi viimane aste, millest edasi on vaid üks võimalus, seda teist ei hakka kaalumagi mitte! Ikka ja ainult üles, üles, kasvõi esialgu ainult sinna, kus olin eelmisel sügisel. Edasi vaaatame, mis ja kus! Projekti 50/100 lõpptähtajani on jäänud 365+38=403 päeva, lõpetamata on 34 projekti, ehk siis 11 päeva ühe projekti kohta. Blogi paremas veerus on toodud minu tulevaste maratonide master-plan, praegusest hetkest 10-ndani, üldjärjestuses 75-ndani ehk SEB Tallinna maratonini on jäänud 110 päeva, ehk siis vist miskitpidi olen graafikus? Või ei? Aga sealt seitsmekümneviiendast on vaja edasi minna, ja siis läheb kiireks, kuradi kiireks!!!
Anno 1984, Tamula jooks, esiplaanil mina ja Linnu Erka,
aga kes on finišis meie taga, tuntud eraldistardispets?
Aga nagu lubatud, pealkirja ajendi ja muu säärase juurde. Jätkub mõistujutt, millest arusaajatel palun asi enda teadmiseks võtta, kõik teised võivad asja võtta ilus muinasjutuna, bläästina päästist (blast from the past, mats minevikust)! Ülaltoodud pildil lõpetame koos hää sõbraga ümber Tamula järve jooksu, olles eelnevalt vaatamata varakevadele ja jääkülmale veele, vana ja katkise Roosisaare silla juures järves ujumas käinud. Samal jooksul pani stardist üksi plagama 400m spetsialist Aimur Kääpakaust! Nimelt oli ta aastaid jälginud, et kohaliku ajalehe "Töörahva Elu" fotograaf Joosep Aader oli aastaid sama koha peal, Spordikooli juures, 300m peale starti, pilti teinud ning järgmises lehes ilmus esikaanel pilt Tamula jooksu liidritest. Käpa (Aimur Kääpakaust) võttis sel aastal kogu au endale, sai oma pildi kohaliku lehe esikaanele, kuigi ise astus Vanalinna poe juures (ehk siis 100m hiljem) rajalt maha! Ajalool on kombeks korduda küll muudes oludes, muudel aladel, aga sarnasused on ilmsed...Hüüumärk? Ei, panen seekord lambist küsimärgi, ehh, panen kohe kolm??? :D