Pühapäev, 24. veebruar 2013

100km alpipäikese all!

Jah, eile oli Haanjas selline ilm, et kui isegi hakkaks korraldajana unistama ja mõtlema, et missugune võiks Haanja Suusa100 ajal ilm olla, siis eilset ilma oleks raske vist ette kujutadagi. Kuigi esimeste ringide ajal, start anti kell 9, valitses väljas veel hommikune krõbe külm (ca -15 kraadi), siis mida ring edasi, seda ilusamaks ilm muutus. Keskmiselt -4, lauspäike, tuuletu, rada nagu raudtee (libiseb ja peab), mida üks suusasõber veel oskaks tahta?
Eilse võitja stiilinäide alpipäikese all.
Kõikide fotode autor on Uku Vislapuu.
Ja suusasõpru oli, vaatamata ebatavalisele toimumisajale, kokku ligi viiskümmend. Etteruttavalt võib öelda, et 34 neist, kaasaarvatud mina ise, tegid läbi täisprogrammi ehk 20 viiekilomeetrist ringi ehk 100km suuskadel ehk 2220 tõusumeetrit.
Start on antud! Vasakult esireas Siim Vinter, Ivar Ivanov,
mina, Väino Ellamik, Tõnu Hendrikson. Teises reas vasakult
Juho Joonas, Ahto Vink, Aare Huik, Eero Antons,
Andres Pak ja Indrek Pak.
Kui nüüd minna aegade hämarusse ja kaevuda eilse suusasõidu ajalukku, siis ilmselt sai ajendiks 2009 aasta varakevadel hää sõbra Tõnis Piirisillaga ette võetud suusasõit teemal 2XHaanja maratom. Sõitsime toona nädal peale õiget Haanja suusamaratoni kahekesi läbi 2 maratoni täisringi (80km) ning aega kulus meil veidi vähem kui 6 tundi. 2010 talve alguses sai koos Tarmo Tarlapiga Pühajärve ja Tamula uisumaratonide jää valamiste ajal paika pandud, et kui juba 80km sai sõidetud, asi see 100-gi siis ära teha. Esimene Suusa100 toimus miskipärast Haanja Vinter100 nime all, aga peale seda kui Siim Vinter selle sõidu kinni pani, muutsin sõidu nime Suusa100-ks!
Esimese ringi lõpus, Siim Vinter läheb oma teed, tema taga
viis klassikut, vabamehi ei kusagil.
Aga eile, neljandal Suusa100-l tuli starti 46 tegijat, neist kuus naist, kaksteist klassikut ja 28 vabameest. Võistlusele lisas kaalu viie naaberriigi esindaja kohalolek, mis muutis jõukatsumise rahvusvaheliseks. Lisaks väga erinevatele ja värvilistele rinnanumbritele muudavad Suusa100 värvikaks ka osalejad. Näiteks eilne teine naine Monika Irves on nüüd oma elus osalenud kahel suusamaratonil ja need mõlemad on olnud Haanja Suusa100-d. Kui eelmisel aastal lõpetas Monika pimedas, siis sel aastal oli tema lõpetamise hetkel veel suur valge väljas. Kui täna kogutakse üle Eesti suusakilomeetreid eesmärgiga teha maakerale tiir peale, siis eile läbisid ainuüksi Haanja Suusa100 osalejad kokku 4130 kilomeetrit, ehk üle kümnendiku sellest teekonnast.
Monika Irves oma teisel suusamaratonil.
Oma sõidu kohta ei oskagi midagi öelda, esimenel ring sai koos ässadega paugutatud - suusk lihtsalt libises nii hästi. Teisel kilomeetril olin mõnda aega ka võistluse liider, sest Tartu maratoniks määritud suusad olid ka 6 päeva ja 83 kilomeetrit hiljem nii head, et pikal laskumisel libisesin kõigist mööda. 40km paiku hakkas suusatalla alune pulber lõpuks väsima ja tegin vahetust. Vend oli vanade Madshuse-nimeliste mullasuuskade alla määrinud "pulli pauku" - vene päritolu libisemisgeeli ja see muutis need vanad pütilauad korraks isegi paremaks kui vanad head Fischerid. Aga see geel ei kesta kaua ja nii käisin veel 3 korda suuski vahetamas, enne kui lõpuks saime ka Fischerid libisema ning sõitsin nendega lõpuni. Kusagil 50km peal läks raskeks, ringiajad kukkusid korraga 2 minutit. Põhjus võis peituda selles, et suure hurraaga alustasin toitumist üsna hilja, alles 2,5 tunni peal. Kuna eilne sõit võttis kokku 5909 kilokalorit, ehk umbes 3 ööpäeva tavanormi, siis energia pidev juurdevool oli väga vajalik. Peale taastumist ca 70km paiku stabiliseerusid ringiajad seal 20-21 minuti vahel. Endale küll tundus, et panen kogu aeg vunki juurde, aga tegelikkuses jäi liikumiskiirus samaks.
Kurase hüljes jääpurikatega...
Ja kui sõitu lõpetades näitas endomondo läbitud sõidumaaks vaid 98,52km, ei jäänud muud üle, kui üks kahene ring peale teha. Kokku siis 100,26km ajaga 6:41, ametlikuks lõpuajaks tuli 6:32:47!!! TEHTUD!
100km suuskadel, piece of cake!
Kolmapäeval siis Vasale, ülejärgmisel laupäeval Haanja suusamaraton, 16. märtsil Suusahunt Käärikul ja äkki juba 20. märtsi õhtupoolikul 20 kraadi sooja ja rattaga maanteel.....ja õhtul San Miguel!!!



Teisipäev, 19. veebruar 2013

Lühhike öppetus ehk marratonimehhe 10 käsku!

Pühapäeval jäi asi vormistamata, sest ette pandud eesmärgi täitmisest jäi puudu 1.20,7 ehk 80,7 sekundit ehk ca 1,3 sekundit iga raja kilomeetri kohta. Enne kui selle-aastane TM vajub ajaloo hämarusse ja üleeile toimunud üksikasjad hakkavad segunema eelmiste maratonide mälestuskildudega, tahan selle postitusega teha valmis väikese spikri, mis peaks olema nö kohustuslik kirjandus neile, kes tulevikus on minemas Eesti suurimale suusapeole tulemust tegema.

Kindlasti on olemas veel mitmeid ja paremaidki vahendeid sõiduaja kärpimiseks, aga sinna professionaalsete harrastajate - ehk siis tablettide, lumelaagrite, spetsiaalsete treeningplaanide - maailma pole tahtmistki siseneda. Koostan selle spikri oma vaatenurgast tulenevalt ja see peaks olema abiks pigem neile, kelle eesmärgiks on pääseda Tartu maratonil näiteks 500 või 1000 sisse, sõita üle mingi varem alistamata rajajoon, olgu selleks siis 4h või 3:30!
Mis jook on Toko, mis jook on Fischer?
Suusaprofessor pühapäeval TM-i raja ääres.
Foto Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix.
1. Ettevalmistaval perioodil ehk sügisesel põhjaladumisel ja talvisel erialasel treeningul ei taha pikemalt peatuda, eks iga vähegi endale eesmärke seadev harrastaja treenibki just nii palju, kui pere ja töö kõrvalt aega leiab. Selline aasta keskmine 365 tundi aastas ehk 30 tundi kuus peaks olema optimaalne treeningu maht, et ennast aastaringselt vormis hoida. Kui suvel sobib selleks ideaalselt ka rattasõit, siis sügisesel perioodil peab sisse tulema ka jooksu, imitatsiooni ja rull-suuska. Viimastel nädalatel on soovitav mõni Estoloppeti maraton (soovitavalt Alutaguse) ära paugutada, saab lõõrid lahti ja väikese teadmise iseenda valmisolekust!

2. Viimase maratonieelse nädala tegemistest sai ca nädal tagasi kirjutatud, oluline on rohkem puhata ja vältida nö viimase võtmist. Viimasel nädalal toob puhkus rohkem kasu kui treening!

3. Eelmisel päeval söö ja joo nagu loom, unusta kehakaal. Söögiks siis ikka pasta ja joogiks mineraalvesi (Borjomi, Essentuki). Maratonihommikul peab olema tunne, et enam ei lähe grammigi sööki sisse, aga söö ikka, aja jõuga sisse. Ise valin hommikuks eriti meeldiva toidu (mõni plaadikook, pannkook, sel korral Eesti Pagari kaeraküpsis jõhvikatega). Rajal olles kulutad 4 tunniga tavapäraselt 48 tunni jooksul kuluva energiakoguse ja see vajab ette laadimist. Rajal sekundeid taga ajades ei ole aega süüa!

4. Kui sa ise suuski ei määri, osta teenust! Aga uuri täpselt tegijate tausta, ürita määrijatele oma suusa kohta võimalikult palju infot anda - paine, õige pidamisala pikkus, libisemise iseärasused jne. Hea, kui laseksid samadel tegijatel oma suusa teha ka Alutaguse maratoniks, siis saad seal välja tulnud võimalikud vead Tartu sõiduks elimineerida. Mida rohkem on määrijal suusa ja sinu enda kohta teada, seda parem sinu suusk saab!

5. Riietuse koha pealt panin mina vähemasti pühapäeval puusse. Kuigi olin hooaja kulgedes pidevalt seljasoleva kogust vähendanud, siis miskipärast riietusin üleeile nii, nagu oleks olnud stardis -10 ja jahedam. Tegelikult ju lubaski sellist ilma ja eks ma seetõttu ka niimoodi hommikul kell 5:15 riietusin. Kohapeal läks aga juba nii kiireks, et sellise väikse asja peale enam mõte ei liikunud. Stardis seistes peab külm olema, mul oli seistes paras, hiljem rajal juba kuum. Trennis ei saa õiget riietust testida, seda tuleb teha siis, kui pulss on 2h punases!
Neegril ei hakka kunagi kuum! Foto Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix.
6. Kuna stardikoha saad üldjuhul eelmise või siis üle-eelmise aasta koha järgi, siis sellega ei ole midagi teha. Aga ole maratonihommikul Tehvandil ca kell 8:15 oma koridori juures kohal. Ainult nii saad oma suusad oma stardikoridori esiritta ja võidad korraga mitte sekundeid, vaid lausa minuteid! Startisin üleeile ise oma 701-1000 koridori esireast ja juba Valga maantee ületusel olin ca 500 sees!
TM stardikoridorid 2013, foto Karli Saul / Scanpix.
7. Sõidutaktika ehk energia jagamine 63 kilomeetri peale. Siin on minu tagashoidlikule arvamusele tuginedes kaks taktikat - "sillad põlema" või "tark ei torma". Õige taktika valik sõltub suuresti ilmast (loe: rajaoludest), üleeile olid mõlemad taktikad võrdsed ja valik sõltus sõitjast. Värske lumega raja puhul ei pääse hiljem tagant tulema, sest ainult üks rada hõõrutakse libisema, üleeilse ilmaga oli ka mõni rada libedam kui teine, aga see vahe ei olnud nii hull, kui näiteks Alutagusel.
Ma ise läksin üleeile sildu põletama, seda soodustas hea õnn stardikoha valikul, ülihästi libisenud suusk ja usk oma sügisesse ettevalmistusse. Olin kindel, et suudan alguse paugutamisest taastuda ja peaaegu nii ka läks. Kui vaadata ühte ülihead analüüsivahendit, mille koostas Myttajate nimeline kollektiiv, suur aitähh neile!, sisestada sinna minu ja peakonkurendi nimi, siis on näha, et tegelikult jõudsin Matu TP-ks just sellele kohale, millega ka lõpetasin. Peakonkurent aga vajus Matult alates vaikselt tahapoole. PS! Palu punkti koha peal on tabelis viga, kuna sealt on puudu ca 100 läbija ajad. Aga just peale Palust või isegi veel Hellenurmes, kui oleksin pidanud asja ära vormistama, hakkasin liiga kiirele algusele lõivu maksma ja nii ta seekord läks! 
Kuigi see jääbki tegelikult teadmata, milliseks oleks lõpptulemus kujunenud siis, kui oleksin alustanud tasa ja targu, siis usun, et ma poleks lõpuks nii ette jõudnud. Lihtsam on pundist pudeneda kui pundist punti järgi minna!
Sillad põlema!!! Foto Karli Saul, Scanpix.
 8. Sõiduaegse toitumise koha pealt olen teatavasti eriarvamusel enamiku teiste sõitjatega, nimelt mina ei tarbi juba 3 aastat põhimõtteliselt neid nn spordigeele. Usun, et paljude pühapäeval rajal viibinute jaoks avanes enne iga TP-d ikka masendav vaatepilt sellest, millises ulatuses prügistatakse. Rada oli paksult täis geelipakke ja mina sõitsin seal 400-nda koha peal. Tagapool olevat mitu korda hullem olnud. Aga see selleks, äkki ükskord algab aega...
Usun, et oma jootmistiimi palumine-palkamine sind rajale abistama säästab kokku enam kui minuti jagu sõiduaega, kui mitte rohkem. Kui peale Tamsalu untsu läinud maratoni lõin korraks kogu kupatusele käega ja vallandasin ka oma TM-iks kaubeldud abilise, siis üritasin teda peale Alutaguse õnnestumist tagasi kaubelda, aga oli juba hilja, mehel olid juba muud plaanid tehtud ja nii pidin ise hakkama saama.
Jootmis- ja toitmissüsteem on tegelikult lihtne - abilin(s)e(d) peaks jõudma sind igasse TP-sse jootma-söötma. Kindlasti tuleb kokkuleppida jootmine enne TP-d, sest kui juhuslikult (ummikud, misiganes) abilist enne TP-d kohal pole, saad leppida TP-st pakutavaga. Jootmine peab toimuma laugel laskumisel ja kahe abilise puhul annab esimene sulle geeli või muu söögi, teine abiline ca 50m hiljem pudeliga (nt Jänksi shake on hea pudel) joogi. Geelipaki viskad teise abilise juurde, pudeli otsib ka avitaja hiljem ära. Peale toitumist saad TP-st läbi sahistada, vältides sealset risti-rästi liikumist ja võtad kümneid skalpe.
Mustikasupi pajad Vasaloppet'i Mangsbodarna TP-s,
autori foto aastast 2012.

9. Raja trajektoori valik oli ka üleeile, vaatamata väga libedale rajale, äärmiselt tähtis. Kui juba liidrid ees kõik nurgad sirgeks lõikavad, siis pead ka sina seda tegema. Mitmel puhul sain üleeile enne suuremat kurvi juba varen nö õige raja peale minnes paarist-kolmest konkurendist mööda, kes märkasid pööret liiga hilja. Samas astusin ka ise mitu korda sama reha otsa ja hävisin.
Need mehed teavad, kuidas rada lõigata ja õige positsioon
kätte võita! Foto Karli Saul, Scanpix.
10. Leia endale rajal sihtmärk, keda taga ajada. Minul oli heaks valguskiireks Eveli Saue oma kollase numbriga. Tõusudel liikus ta küll eest ära, aga laskumistel kukkusin talle jälle sappa. Kui Eveli maha jäi, leidsin kohe uue saaklooma jne. Kogu sõidu ajal peab olema ora seal kohas, et mitte hetke olukorraga leppida ja sobivasse punti loksuma jääda.
Kui kunagi päriti ühe kuulsa kossumehe käest, et mis talle
naiste korvpallis meeldib, vastuseks tuli, et meeldivad mängijad!
Ka suusatamine on tore ala, pildil naiste võitja Sandra Hansson.
Foto Karli Saul, Scanpix.
Vist saigi kõik! Ise panin üleeile täiega mööda kahe ülaltoodud punktiga (5 ja 8), natuke mööda läks veel kahega (2 ja 7). Ja sinna ei läinud mitte see puudu jäänud 1:20, vaid ikka rohkem väärtuslikku aega!
Inimene õpib kogu elu, aga kas mul sellest enam kasu on. Otsustasin ju harrastustippspordist loobuda!?!


Pühapäev, 17. veebruar 2013

Kaotust ei vabanda miski!

Ma usun, et vähemasti pooled blogi lugejad teavad, mis eesmärgiga ma täna Otepää ja Elva vahelisele trassile suuskadega läksin. Teine pool lugejaid vahest ei tea, aga saavad kohe teada. Juba sügisest saati on ühe konkureeriva (hetkel veel minu omast edukama) spordiblogi kommentaariumis üles köetud suurt Tartu maratoni vastasseisu - Holden vs Pullerits. Kes seda kütnud on või kas neid mahitajaid on rohkem kui üks, seda me ei tea, sest seda tehti anonüümselt. Aga minu õnneks või siis kahjuks võtsin ma neist mahitustest tuld ja hakkasin juba varasügisest üsna sihipäraselt treenima, mida olen ka siin blogis üsna agaralt kajastanud.
Täna kell 6 Tehvandil!
Täna kell 9 hommikul koitis Otepääl tõehetk. Ja kui enne starti on kõik valesti - jõudu ei ole, 3 korda peldikus, imelikud valuhood põlvedes jne, siis see saab tähendada ainult üht - kõik on valmis. Kell 8:30 sai veidi trügitud, eesmärgiga saada oma suusad 701-1000 stardigrupi esimesse rivvi ja võita juba stardiga 300 kohta - TEHTUD! Kell 9 mindi teele ja kohe hakkas juhtuma. Minu vend oli mulle ja veel 48 kliendile määrinud sihukese suusa, et mul ei jäänudki muud üle, kui hakata eessõitjatest mööduma. Poslavitsa laskumisel pidin mitu korda rada vahetama, sest suusk lihtsalt libises ja libises (teised juba tõukasid) ja libises. Ma ei jõua hetkel vaheaegade analüüsi teha, aga umbes 10-ndaks kilomeetriks olin jõudnud umbes 400-nda koha piirimaile. Hetkel protokolli sirvides näen, et Main Target liikus Matu vaheajapunktis minust ainult 57 sekundit eespool! Hea, et ma seda tollel hetkel ei teadnud, sest muidu oleks mind peale Matut tabanud kuvaldast kergelt kujunenud terve sepikoda, sest see hull tagaajamine oli organismi kõvasti kustutanud ning kere nõudis taastumist.

Enne Harimäge sain heasse punti, kus liikusid ka multisportlane Alari Kannel ja kollases liidrisärgis Eveli Saue. Tõusul Harimäele said vähemalt need kaks kerget tegelast minu ees ca 100 meetrise edu, aga peale Harimäe laskumise lõppu olin neist juba möödas. Mass teeb oma tööd! Kuigi ma olin väga lootusrikas, et pikk laskumine Harimäelt taastab veidigi organismi, siis all uuesti tööle asudes pidin pettuma, kuvalda oli ikka taskus. Alles kusagil sellel hetkel, kui sõita jäi vähem, kui juba sõidetud sai (minu jaoks alati psühholoogiliselt tähtis punkt) tuli olemine tagasi ja jõudsin taas. Sain uuesti kätte Eveli Saue ja veel paar tegelast, kes olid ka enne Harimäge meie pundis. Ja siis tuli see saatuslik hetk. Raja ääres oli klubikaaslane Aare, kellelt sai päritud, et kaugel Pullerits on? Tema vastus, 45 sekundit, tekitas minus hetkelise motivatsioonilaksu, mille tulemuseks oli juba paari kilomeetri pärast uus kuvalda - suurem kui eelmine!  Pidin ma seda üldse küsima!!!

Ja ega sellest paugust ei saanudki enne välja, kui seal kusagil Elva jõe esimesel ületusel ca 10km enne finišit. Siis tekkis korraks uus hingamine, sõitsin paar punti kinni ja juba hakkas tekkima lootus. Peale kohvipunkti aga lajatas haamer kolmandat korda ja see oli lõplik pauk. Ma olin surmkindel, et korraldajad on unustanud need kaks rohelist märki kirjadega 2km lihstalt raja äärde panna, sest ma olin 3km märgist alates lükanud paaristõuget juba umbes pool tundi, aga 2km märki ei tulnud. See oli vist minu suusakarjääri pikim kilomeeter...

Aga läbi vaevade sain lõpuni ajaga 3:25:47, koht 415., kaotust siis 1.20, pulss 162/178!
Leidsin reedel keldrist ühe San Migueli (Mallorcalt toodud)!
Võib ju hakata, et tegin kolm päeva suuski, sõrmed villis ja päevad läbi jala peal - ei ole vabandus!
Võiks ju mõelda, et sain ainult 3 tundi magada ja olin juba kell 6 Otepääl - ei ole vabandus!
Kindlasti võiks öelda, et seljas oli liiga suur number - ei ole vabandus!

Kui sõidad, siis sõida! Kui vabandad, siis istu kodus ja vabanda!

Aga see 15-nes TM oli vist viimane selline, kui sai kihutatud. Edaspidi võtame mõnuga, eesmärgiga kohale jõuda, koht ja aeg ei ole olulised. Nagu näiteks juba järgmisel laupäeval Haanja Suusa100-l!

Tänan kõiki kaasaelajaid, parastajaid ja ässitajaid! Tänan kõiki, kes olid täna rajal mõistvad ja kultuursed suusatajad ja annan andeks sellele käputäiele, kes seda ei olnud! Peace!

Laupäev, 16. veebruar 2013

Seekord siis DNF!

Eelmisel aastal suutsin selle karmi maratoni lõpuni teha, seekord tuli umbes 6 tundi enne lõppu kõrvale astuda - kuidagi kahju oleks olnud loobuda sellest, mille nimel sai varasügisest peale vaeva nähtud. Kuigi homne TM ei ole minu selle aasta peamine eesmärk, veelgi enam, see suusasõit ei mahu isegi kolme tähtsama eesmärgi hulka, siis väikese vahekokkuvõttena tehtust kõlbab homne talvine laulupidu küll ja enamgi veel.

Homne tulemus peaks selguma umbes kella poole ühe paiku, sest viimased teated ilmarindelt lubavad kiiret rada, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Eelmise postituse lõpus sai küll lubatud veel ühte maratoniteemalist infokildu, aga lapse haigestumine öösel vastu neljapäeva keeras minu plaanid pea peale ja nii jäigi see kirjutis sündimata. Ega ka täna mingit kirjutamise plaani polnud, aga üks idee hakkas mind tänase suure suusamäärimise käigus kummitama. Kuna selle töö käigus käib käe alt läbi nii palju erivaid suuski, siis kohe tahtmatult tekib soov veidi statistikat teha. Seda enam, et valim on suurem (üle poole protsendi), kui tavaliste nn üle-eestiliste gallupite puhul (ca pool promilli)!
Haanjamatkad.ee nõiaköögis täna lõuna paiku!
Üldiselt oli tulemus etteaimatav, aga et selle ühe margi osakaal nii mäekõrguseks osutub, seda ei osanud oodata. Meie tiimi poolt Tartu maratoniks määritavate suuskade ülelugemisel selgus selline tõde:
1. Fischer 55,1% ehk 27/49
Võitja kohta võiks veel välja tuua, et 10 paari olid nn numbrisuusad, 4 paari tavalised RCS-id ja 13 paari igasugu muud cs-id või cr-d või sc-d
2. Madshus 14,2% ehk 7
3. Rossignol 10,2% ehk 5
4. Salomon 8,1% ehk 4
5. Atomic ja Peltonen 4% kumbagi ehk 2
7. Elan ja Visu 2% ehk 1 esindaja

Kui nüüd keegi suudaks selle valimi alusel mõne analüüsi teha ja välja öelda, miks selle ühe margi ülekaal nii masendavalt suur on, siis see oleks tore. Kas on selles süüdi suusa enda headus või see, et AV kullad tulid just seda marki suusaga ning see on rahva mällu kinnistunud kui võitja suusk? Ei tea, hetkel ei suuda rohkem mõelda ka, uni hakkab tulema...
Töö käib!
Ilusat maratoni kõigile homsetele startijatele ja kaasaelajatele!!!

Teisipäev, 12. veebruar 2013

Maratoninädala tegemistest!

Eeloleval pühapäeval sõidetav Tartu maraton on minu jaoks veidi juubelihõnguline, sest juba 15-nes kord asun selle talvise laulupeo stardijoonele. Seda, et nüüd juba viieteistkümnes kord minna, sain just praegu teada, sest sirvisin eelmise aasta protokolli. Eelmisel aastal oleks nibin-nabin katkenud ka minu ilus seeria lõpetada alates aastast 1983 ikka kolmekohalise kohaga. Esimesel korral, 1982, suutsin 14-aastase tatikana sõita ennast viimasest reast sinna kusagile 1500 kanti. 1983 siis juba esituhandes ja sealt pole seni välja jäänud. Teismelise sportlaskarjääri parima koha sõitsin välja 1986, kui jõudsin pärale 141-ndana. Keskealise mehe teise tulemise (alates 2004) parim koht on seni olnud 217.
Tippaegadel võistlemas kohtade eest 141-250!
Eelnevad numbrid ja faktid on kuivad ning tegelikult polnudki täna plaanis neid välja tuua. Tahtsin selle postitusega hoopistükkis veidi vähem kogenud maratoonaritele veidi hääd nõu jagada, aga selle nõu tummisemaks tegemiseks (loe: tõsiseltvõetavuse suurendamiseks) on ju vaja ka veidi feimi lisada!
Meistersportlast fännamas, aastal 1969?
Tartu suusamaratonieelse nädala kondikava on minu jaoks paigas olnud juba aastast 1982 ja selle pani tookord paika minu suurim eeskuju - minu isa. Omal ajal laskesuusa teates Eesti meistriks tulnud ja individuaalselt eestikate pronksi saanud meistersportlase master-plan oli järgmine:
P - tühjendus 40-50km
E ja T - puhkus
K - 20km, ca 1,5h
N - 20km, ca 1,5h
R - puhkus
L - 30min, sekka mõned kiirendused (kopsud lahti)
P - maraton
Lisaks suusatamisele oli paigas ka toitumiskava, aga seda ma imestan senimaani, kuidas tolleaegse totaalse toiduainete defitsiidi tingimustes suutis minu ema seda täita, ehk siis vastavalt plaanile koduse toidulaua katta. Põhimõtteliselt tegime teiperit, E-K tekitati organismis süsivesikute defitsiit, süües võimalikult vähe leiba-saia, jahu ja muud sellist süsivesikuid sisaldavat toitu ning rohkem valku-rasva. Neljapäeva lõunast hakati andma süsivesikuid ja organism (üle)laadis ennast, eelnevat kriisi veel hästi mäletades, süsivesikuid korralikult ja üle normi täis. Ja siis pühapäeval maratoni sõites, oli kerel, mida kulutada.
Isaga Otepääl 30km liidukaid vaatamas, äkki 1981?
Võitis Beljajev, Rotšev oli vist teine!
Viimastel aastatel olen neid rohujuure tasandilt pärit teadmisi veidi mugandanud, aga mitte palju. Konkreetselt sellel aastal oli tühjendus juba laupäeval Alutagusel. Sellele järges 2 päeva puhkust ja täna olin juba suusatamas. Ilmselt teen kaks päeva veel sellise kerge sõidu, lihtsalt selleks, et lihaseid ja vaimu toonuses hoida. Ja tavalise laupäevase sõidu asemel teen ka sel aastal kiiremaid liigutusi suuski määrides, sest kohe-kohe saab meie 50 paari ära bronnitud. Toitumisega või siis pigem teiperiga ei ole ennast viimastel aastatel vaevanud, kuna minu üldise orientatsiooni muutumine pikemate võistluste kasuks on organismi harjumusi muutnud. Nö tavaharrastajal on sellest klassikalisest teiperist kasu võistlusel, mis kestab üle 2,5h, sest just siis on kerest need ülelaaditud süsivesikud võtta. Ise ma ise suudan mingi 3-4 tundi ära paugutada ka ilma rajal söömata, seega peaks Tartu maratonil ilma teiperita hakkama saama.
Müüa kleeps, hind 3 rubla! :)
Olen viimased 3 aastat osalenud erinevatel võistlustel, aga pole rajal tarbinud ühtegi kiiret süsivesikut ehk siis nn spordigeeli. Ma saan täiesti aru kaupmeeste huvist geele müüa ja neid promoda, aga no kui lugeda viimast "Maraton" nimelist üllitist (autor Priit Pullerits), siis seal on paika pandud Tartu maratoni energiastrateegia, mis nõuab harrastajalt 15 erineva asja allaneelamist, sh stardieelsed geelid, tabletid, rajageelid, taastumisgeelid jne. Tule taevas appi, milleks??? Hiljuti lõppes ühe Suurbritannia harrastaja elutee mingit spordikeemiat tarvitades, eelmisel aastal TriStar'il elustati ühte koomakolli, kes oli nii võistlusel kui ka võistluseelsel päeval toitunud vaid purgi-paki-geelidest-magneesiumist-millestiganes!!! Palun, olge selle kraamiga mõistlikud, 2-3 geeli rajal on OK, aga 15?!?
Aasta vist 1986, jalas tutikad Menokkaat
talvetossud jne. Keskkool sai kevadel läbi, enne
sõjaväge olin ärikas, taustal Võru miilitsaülema
Volga, millega maratonile tulime...... :))))

Ilmselt teen sel nädalal veel ühe postituse, kus räägin täpsemalt, kuidas rajal käituda, ehk siis kuidas alustada, kuidas kulgeda ja kuidas lõpetada! Seniks treenimiseni-toitumiseni!!!

Kõik fotod autori erakogust, pildistatud paberfotolt Canon 1100 EOS-iga!

Laupäev, 9. veebruar 2013

Klassika, mu arm!

Võtsin tänast Alutaguse klassikamaratoni juba ette üsna lõdva randmega, ei teinud ma neid kuradi lõike ega ka toitunud nii, nagu vaja oleks olnud. Viimase nädala tulipunkt oli suunatud hoopis ühele teisele teemale ja Alutagusele selle nädala plaanides eriti ruumi ei olnud. Kui, siis ainult niipalju, et olin lubanud 8 meest Tallinnast Pannjärvele viia ja viiele mehele ka suusad määrida. Ja see oli kõik - oma sõit seal Kurtna järvede vahel ununes sootuks. Aga kuna sai ennast kirja pandud ja veel selle II vooru, ehk siis kallima, hinna eest, siis pidasin vajalikuks ka joonele asuda. Eile õhtul sai tavapärase maratonieelse pasta asemel kodus hoopis väikesed liigud tehtud koos kalamarja, prosecco kihiseva joogi ja nii mõnegi õllega. Miski ei viidanud sellele, et järgmisel hommikul tuleb juba 5:40 tõusta ja sättima asuda.
Aasta pärast on suusamailma pilgud neil radadel - Šotsis!
Kuna olin endale võtnud teatud kohustuse paari seltsimehe suusad Alutaguse maratoniks võistluskonditsiooni panna, siis pidin seoses sulailmade ja värske lume üledoosiga veidi ka suuska testima. Teisipäeval ja kolmapäeval sai veidi Harkus asja testitud, tegelikult olid seal üsna sarnased olud tänase maratoniga - lai sadav lumi, jäine laperdav klassikajälg jms. Peale kahte testipäeva (loe: mõnda tundi) sai selgeks, et kogu Alutaguse maratoni pidamise määrimise saladus on lihtne - pidamist ei tohi panna. Kui, siis ainult näpuotsaga puhast flooripulbrit pidamisalale ja kõik!!!
Suusastaadion?
Kui üritasin täna hommikul juba Alutagusel oma teooriat ka oma klientidele selgitada, siis esimesel hetkel nägin mind vaatavaid pikki nägusid. Aga peale testimist olid mehed nõus vaid liivapaberi ja pulbri abil pidama saadud suusaga rajale minema. Etteruttavalt võib öelda, et kõik olid ka tagasi tulles sõbrad - nii et seekord määrimisega taas peaaegu täkkesse. Ainsaks miinuseks või siis selleks vale aine tilgaks selles õiges potis oli ühe kliendi mure, et ca poole peal kadus tal libisemine. Kuna 3 paari sai tehtud täpselt ühtemoodi ja vaid ühel paaril kadus libisemine, siis lükkaks probleemi heameelega suusa peale, aga nii ei tohi. Mõtleme veel!
Olümpiaküla - on küll sedamoodi... :)
Aga sõidust! Läksin rahulikult nö viimasel hetkel starti ja võtsin sisse koha vastavalt oma numbrile 187 - teise sajase grupi lõpuosas. Plaan oli sõidust rõõmu tunda ja nagu viimase Haanja Jala100 võitja Hannes Veidega sai räägitud, ka veidi banaani süüa. Stardist pandi ikka parajalt rüseldes minema, üritasin sirgjooneliselt liikuda ja keppe hoida. Paaril korral jäi minu rida toppama, ilmselt mõne sõitja tõttu, kes avastas pidamise puudumise, vaatamata pidama MÄÄRITUD suusale,  alles raja esimestel kilomeetritel. Üsna pea sai vabamasse vette, aga siis selgus ilme tõde - liidrid olid sõitnud rada just nii, nagu vedaja otsustas, ehk siis ühel hetkel libises üks rada, siis jälle teine. Pidi olema paras hiromant, et õiget rada nö ära arvata ja kergemat libisemist saada.
Гостиница на берегу реки...
Kuigi esialgne plaan oli banaani süüa, siis rajal edenedes ja näiteks Tea Pärnikust (kes mulle kahel eelmisel sõidul pikalt kandu näitas) ja Terje Piirmannist möödudes tekkis tunne, et äkki laksaks täna täiega? Kusagil esimese TP kandis kaotasin silmist klubikaaslase Olavi Mõtsa, kes liikus uskumatult hästi just paaristõuke rakendamise aladel. Minul endal oli seal pidevalt raskusi teiste sabas püsimisega. Peale 40-minutilist sõitu loksusin kuidagi paika ühte gruppi, mida vedas kollase liidrinumbriga Eveli Saue. Hunnik härgasid olid Eveli taga, aga mööda ei saanud, sest kõrvalrajale astumine võrdus nö rattaga asfaldilt heinamaale sõitmisega, rabele palju tahad, aga möödutavast mööda ei saa. Ja kui läbi häda saabki keegi mööda, siis peab ta kohe sellest möödumisest taastuma, millega omakorda jääb teistele jalgu ja muutub möödutavaks. Tekkis selline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Loksusin selle pundi sabas üsna kaua ja tegelikult rahunesin, pulss läks alla ja oli juba peaaegu hea olla. Peast käis läbi mõte, et tiksukski nii lõpuni, sööks banaani jne. Kuidagi juhtus aga nii, et ühes järsus kurvis sain ma kogemata Evelist mööda ja siis sundis juba kambavaim veidi vajutama. Sattusin koos sõitma Raivo Laanemetsaga, tegeliku Eesti (jää)uisuradade kunniga ning ühel hetkel Raivo küsis, et kas "rahvuslikku põlve nr 2" polegi täna rajal? Tegelikult olin selleks hetkeks juba avastanud endast umbes 400m eespool liikuva kangutava sõitja, kes kandis sini-tumesinist kombet ja oli oma liigutustes kangesti selle Dendropargi paaristõukekunni moodi. Kunnile lähenedes nägin, et tal ikka absull ei pea, mees lükkas paaristõukega ka väikseid tõusunukke üles ja see lükkamise liigutus oli kole, okei ei hakka nii halvasti ütlema, ütleme, et see oli kole vaevaline!
еревo???
16km enne lõppu, umbes seal, kus esimesed korralikud tõusud hakkasid, jõudsin kunnile järele ja ühe tõusu lõpus läksin tast mööda. Midagi sai talle ka öeldud, ilmselt tema olematu pidamise kohta, mis oli ilmselt saavutatud määrde ebakompetentse laotamisega pidamisalale! Tegelt oli temast kahju, inimene üritas südamest, aga suuska all ei olnud!
Kuna olin ennast kunni tagaajamisega (jah, sellest mehest möödumine paneb käed-jalad kiiremini tööle) veidi kulutanud, siis oli taas aeg väikseks leboks. Õnneks muutus rada vahelduvaks, ehk siis üles-alla käivaks, nii sain oma tänase trumbi, vahelduvtõukelise suusasammu tööle panna. Mingil hetkel ca 8km enne lõppu loeti kohaks 145, olin sellega enamgi kui rahul. Lõpus sai veel mõnuga paar kiiremat liigutust tehtud ja lõpukohaks tuli 139, kaotust võitjale 23 minutit. Normaalne!!!
Tulbi tänava kõrts?
Kuigi eelmises postituses sai veidi viu-viu tehtud ja kiiretest liigutustest kategooriliselt keeldutud, siis tegelikult oli täna mõnus. Ja mõnusaks tegi tänase sõidu see, et see toimus klassikalises ehk siis Juha Mieto sõnade järgi kreeka-rooma stiilis, just selles, mis mulle juba emapiimaga kaasa anti! Teine oluline faktor oli täkkesse länud määrimine või siis mittemäärimine - 150-ne liivapaber ja 100% flooripulber olid tänase pidamise võtmesõnad. Kokkuvõttes - kui on õige tehnika ja õige suusk, siis võib ka võidu sõita!!!

Mina tänan!!!

PILDID: Merike Õun otse Šotsist

PS! VEEL 5 VABA KOHTA TARTU MARATONI SUUSAMÄÄRIMISEKS!!!

Kolmapäev, 6. veebruar 2013

Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!
Jää karestatud pidamisalal...
Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.
Ehe rõõm läbitud maratonist!
Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!
Tõsise suusamaratoonari suusad!
Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!
Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!
Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!
Tavaline lõuna. Head isu!
Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

Pühapäev, 3. veebruar 2013

Tamsalu! Hää, et niigi veel läits!

Kui nüüd takkajärgi vaagida eelnenud nelja päeva, siis kõik, mis neil päevil erinevatel põhjustel toimus ja juhtus, ei olnud mitte ühelgi viisil tarvilikud või kasulikud selleks, et saada tänasel Tamsalu maratonil võimalikult parem koht. Reedel oli plaanis teha mõned lühikesed lõigud ja laupäeval puhata. Läks aga nii, et reede ainsaks tõsisemaks trenniks sai 250km autoroolis Tallinnast Võrru, muud ei mänginud haige lapse kõrvalt välja. Laupäeval lootsin kasvõi lühikese jooksuotsa teha, aga ka seda ei mänginud välja, sest peale öösel kella 3 paiku õemehe juubelilt (vähemasti sai talle sportlik kingitus - TriStari osalus - kingitud) naasmist oli vaja juba üsna vara hommikul Viljandis käia ja kindlaks kellaajaks Tallinna jõuda. Õhtul Tallinnas oli veel vaja pead murda suusamäärimise teemadel ja nii see päev läks. Kell 22 olin valmis valmistumiseks, aga oli vist juba hilja.
Lennutunne? 
Siinkohal tahaks küsida eakaaslaste käest, et kas teil on ka nii, et peale ühte poolmagatud ööd on järgmisel ööl und loota üks üsna lootusetu tegevus. Senimaani arvasin, et see nö peojärgse öö unetus on tingitud alkoholist, aga seekord vaevas see mind järgmisel ööl ka ilma eelmisel ööl alkoholi tarvitamata. Kas see on minu isiklik probleem või siis teatud vanuses üldine jama? Ise sain selle imeliku probleemi tõttu tänasel maratonieelsel ööl magada vist 2h34min, sest viimati vaatasin kella 3:56 ja äratus oli seatud 6:30 peale.
Mütsi eest kümme punkti!!!
Hommikul korjasin linna pealt 8 maratonimeest peale ja sõitsime Tamsallu. Alguses oli aega küll, aga peale ca 15min peldikusabas seismist ja peldikusse sisenemisel paberi puudumise avastamist hakkas kiire. Sest kusagile oli ju vaja see tundelt suur, sisult väike, ekskrement poetada. Lõpuks sai spordihoones veel ühes sabas seistud ja asi maha pandud. Aga enne starti läks ikka totaalseks rabelemiseks, jõudsin ikka väga vahetult enne minekut kohale ja oma 100-200 koridori mahtusin napilt sisse.
Paaris ja paaritult....
Stardist mindi rahulikult, esimesed paar kilti ikka paaristõukega, sest ruumi polnud. Teatud seltskond, nende hulgas ka Indrek Pak ja Sulev Lokk, panidki ees pikalt paremas servas olevas klassikajäljes, mis tegelikult oli üks paras jäärenn. Ühel heal hetkel suruti ka mind kogemata sinna ja enam ma sealt väja tulla ei tahtnud. Liikumiskiirus oli kõrval uisutajatega sama, aga pulss sa 10 lööki madalam. Esimesed 14km sai antud ikka korralikult piirajas - jaksasin punnida ja vahepeal kärisevaid vahesid kinni sõita. Kusagil viiendal kilomeetril astus mulle keegi nii tõhusalt ja korralikult kepi kulbi peale, et see liigutus tahtis õlga jakust välja tõmmata. Kepp jäi õnneks kätte ja unustasin korraks selle juhtumi. Kui aga ca 15-ndal kilomeetril tõugates käsi poolde keppi vajus (rihm katki), sain aru, et see oli siis selle kepile astumise tagajärg. Järgmised 5km lasin tempo alla, sest tekkis selle katkise kepi najal teatud vabandus, mis vabastas edasisest pungestamisest. Endomondost on näha, et tempo langes ca 30sek kilomeetri kohta. Lasin pikalt enda taga olnud grupi jooksikud endast mööda ja lootsin kuidagi oma ilma rihmata kepiga lõpuni kulgeda. Tempo oli all ja tuju oli hea.
Tuvastamata paaristõuke lükkaja......
Minu lõpuni lebotamise plaani rikkus ära taja 18-ndal kilomeetril Lasila-Saksi teeületuse juures raja ääres olnud sõber Mark Laine, kes pakkus mulle tänase teise koha mehe Raido Ränkeli keppi. Selle kepi toomise peale selle teeületuse kõige kaugemast autost kulus ca paar minutit minutit ja selle ajaga läks minust mööda umbes 100 sõitjat. Aga see nö korras, kuigi 5cm vajalikust pikem, käetugi andis uut motti ja tahtmist edasi punnida. Kuigi olin selleks ajaks langenud sinna kusagile veerandsajandast kohast tahapoole, siis üritasin ikka edasi. Mõned kustujad tulid selge ees vastu, aga ka seal kahe-ja-poolesajanda koha kandis jõutakse sõita.
Äkki oleks mururehad abiks
TP-de ajutisel puhastamisel?
Lõpuks sain sellest Estoloppetist niipalju sotti, et üsna palju kohti sõidetakse ikka paika stardikoha baasil. Ühe pundiga minnakse ja ühe pundiga tullakse. Need, kes pundist pudenevad või sinna juurde tulevad, on pigem erandid, kes kinnitavad reeglit. Kas on neile sattunud hea suusk või elu parim vorm (juurdetulijad) või siis on nad totaalses alavormis või kannatavad mingi tehnilise probleemi (kehv suusk, katkine kepp) käes (pudenejad).

Lõpuaja sain täna siis neli sekundit alla kahe ja poole tunni. Kuigi sõitsin täna kokkuvõttes vaid 3 sekundit kilomeetri kohta aeglasemalt kui Viru maratonil, siis lõpuprotokollis hävisin tervelt 87 kohta. Kui korrutada 44,3 tänast kilomeetrit kolmega, saame summaks 132 sekundit, ehk siis 2min ja 12sek. Tegelikult aga lõpetas minu Viru maratoni koht (165.) täna ajaga 2:22:28, nii et pool tänasest ajakaost saab lükata eelmiste päevade jamade kaela ja teise poole saan kanda puruks sõidetud kepirihma arvele!  Need, kellega esimesed 20km sai koos sõidetud, lõpetasidki seal kusagil 2:17 ja 2:22 vahel.

Hundid söönud, hambad terved! Alutagusel näeme! Minu Alutaguse bussitäis on vist välja müüdud, homme selgub, kas on üks koht veel või ei ole!

PS! Ma pole küll veel selle aasta Tartu Maratoni määrdeteenust välja reklaaminud, aga veel on saadaval veidi alla 20 suusapaari koha. Teised 30 kohta on müüdud ilma reklaamita!!! Kel huvi, siis info@haanjamatkad.ee kaudu saab ühendust!!!

Fotod: Riho Lüüs, tema galerii on saadaval SIIN!