Võta aega veidi ringi vaadata...

Viimane nädal läks töö tähe all - lausa kuus päeva jutti ei saanud ei tosse jalga, ei rattale, ega ka varatulnud suve mõnes soojas järves nautima. Töö pani ikka nii tala, et vähe polnud! Seetõttu läks hää Läti sõbra Janis Baltaisbrencis'e kutse Ape rattamaratonile nooleviskajate kõnepruugis (olen kunagi sel alal isegi eestikatel osalenud ja 16 parema sekka jõudnud, sic!) täpselt sumpa rosinasse, ehk maakeeli siis noole märklaua keskel asetseva 50 punkti andva ringi keskmesse!

Janis Baltaisbrencis seisab Lätis vivus.lv rattasarja taga.
Janis on see mees, kes muutis minu mõtlemist, müües mulle single-speed'i!

Ape maratoni olen ma ka varem sõitnud, seetõttu ei olnud vähemasti minu jaoks tegu nö tundmatus kohas vette hüppamisega. Liiatigi kasutan oma korraldatud Tour de Rõuge kolmanda etapi raames ca 15km ulatuses täna sõidetud Ape maratoni rada, mida me siis kahepeale lätlastega ka hooldame. Ja mitte ainult ei hoolda, mis tegelikult kujutab endast teedele-radadele langenud puude eemaldamist ning okste lõikamist, vaid rajasime kunagi sinna ka ühe rajatise, mis küll oma rajamise hetkel oli mitme seadusepügalaga vastuolus. Tegu oli nimelt Läti ja Eesti vahelise ca 10m pikkuse sillaga.... (lingi taga on Osooni saade Paganamaast, kus näha mitmed kohad, mis ka rajal sees olid)

Sild sillaks, täna sealt üle sõita tegelikult ei saanud, sest Paganamaa järvede veetase oli üle mõistuse kõrgel. Enne sillale sõitu olid ka lätlased lõpuks uue piiriposti püsti pannud ning selle ümber kaitsekraavi kaevanud, mis oli ca 50cm sügav ja vett täis. Nad oleks ju võinud selle posti panna meeter lääne poole, oleks olnud hundid söönud ja hambad terved, aga ei, post oli pandud just keset kusemist, mis välistab rattaga hooga sillale tuleku. Tundub, et see nn "Draudziba tilts" (googeldagu, kes aru ei saa) on pinnuks silmas ka Läti ametnikele....

Ma küll sõidan siit üle, aga enne ja peale silda tuli ikka jalastuda.

Aga enne seda silda, mis oli alles raja 18-ndal kilomeetril, juhtus minu jaoks veel paljut ning sellest alustakski. Stardikoridorid olid jagatud nii, et esimeses oli 30 eliittegelast ja edasi valis igaüks endale vastavalt eeldatavale lõpuajale oma koridori. Mina läksin oma sinkuga koridori, mille nimest ma aru ei saanud, aga füüsilise vaatluse järgi oli see viimane!!! Ja see oli nii viimane, et minu (ja veel minuga solidaarselt koos seisma tulnud lätlase) ees oli 50m tühja maad. Ja tagatipuks ei võtnud keegi meie koridori eest lintigi ära, ju siis arvati, et niiiiii tagant keegi ikka ei stardi!

4. stardikoridor. Planeeritud sõiduaeg - autasustamiseks olen kohal!
(Contra tõlge)

Sõitsin esimese kilomeetri viimasena, aga siis tuli üks heinamaa tõus ja kohe jäid 3-4 käiku otsivat (ragistavat) tegelast jalgu. Edasi läks lõbusaks, sirgete (loe tasane kõva kruusa- või mullakattega tee) peal astusin teistega sama sammu, veidigi tehnilisema koha peal liikusin vaid mina, teised tegid arusaamatuid liigutusi. Esimeseks TP-ks ca 17-ndal kilomeetril olin koorinud ca 30 skalpi ning üritasin veel kahest nägemisulatuses olevast kulgejast jõuga mööda suruda, et peale TP-d tulevat, Ape raja laskumiste pingereas teisel kohal olevat, down-kill'i (vaata laskumist ja sillaületust alates 34:10) vabasse vette jõuda ning seda täiega kaifida. Sain neist mööda, TP-s pakuti jooki, vastasin: "Es negribu" (ei soovi) ning osutasin oma seljas olevale joogikotile. Mind veidi valesti mõistnud üliagar jootja lajatas mulle seepeale topsitäie külma vett just sinna, kuhu ma käega näitasin, ehk siis krae vahele, mis võttis mul hetkeks pildi sassi ning suundusin vale teed mööda minema. Lätikeelse karjumise peale pöörasin tagasi ja jõudsin siiski nibin-nabin enne neid kahte laskumisele, mis viiski eelpool mainitud sillale Eestisse. Kuigi lätlased olid tavapärast laskumismarsruuti muutnud (NB! Teeme nii ka TdR-il), oli see allatulek puhas kaif - soovitan soojalt!

Esimene põige Eestisse umbes raja 8-ndal kilomeetril.
Tere tulemast Eestisse! Palume dokumendid valmis panna! (autori tõlge)

Läbi vesise silla Eestisse jõudnud, ootas ees tõus üles Paganamaa matkarajale. Käikudega rattaga tükk torti, sinkuga paras proovikivi. Möödusin tõusul kahest kõndijast ning sain üleval kellale pulsi 180!!! Valus!!! Aga ma pidin neist mööda murdma, et saaks üksi ja omas tempos nautida ühte pikka-pikka laskumist, mis lõpeb parema U-kurviga, kuhu kohe peab täie pasaga sisse lendama. Vedas, kedagi polnud mu hoogu pidurdamas. Liivakraavi laskumisel (pingerea Top-1, vaata alates 46:51) sain imekombel ka täiega sõita, sest murdsin enne laskumisele minekut mööda sa seitsmest sõitjast ning karjusin laskumise alguses alla laskumise põhja väga kõva häälega: "Es brauca" (mina sõidan)! Tõmmati eest ära ja lubati nautida, paldies!!! Edasi järgnes ca kahekilomeetrine kallasrada - Eesti parim kiire singel. Kolm tegelast jäid küll jalgu, aga ikaldusid igaüks eri kohtades, nii et sain nautida....

Kikkajärve otsas, Eesti piirist ca 100m Läti poole. Foto: Iveta Druvaskalne

Tagasi Lätisse jõudes tõmbasin kruusakal kässarit ja asusin kulgema, läinud raske töönädal ja eilne 18-tunnine tööpäev hakkasid kohale jõudma. Lisaks polnud kruusal minu 28-18 ülekandest tegijat ning kogu eelnevalt Paganamaa singlitel allaheidetud tšainikute-kamp vajutas mööda. So what! Minu töö oli tehtud ning neid ära sõidetud, kauaoodatud singleid, olin juba täiega nautinud. Nüüd jäi vaid oodata, kuna tuleb 3km enne lõppu lubatud Vaidava jõgi, et seal oma tavapärane suplus ära teha ning siis juba finiš. Aga kuna olin peale Paganamaad oma kulgemises üsna aeglane, siis sattusin peale teist TP-d pika sõidu rajaga liitunud, poolmaratoni sõitvate hokikiivrites ketsimeeste võitlustandrile, kus lätlane ei tundnud lätlast, rääkimata siis eestlasest. Tagant tulid kiired mehed, kes hoki-, kes ehituskiivriga ja nõudsid rada. Vastasin neile ülbikutele viisakalt vaid kahe sõnaga - "Mine persse"! Üks mööduja oli aga tõeline džentelmen, öeldes mulle: "Labak, ludzu" (möödun paremalt, palun). Viisakas oli ta küll, aga mitte eriti arukas, sest minu rattapükste tagumiku peal on suur haanjamatkad.ee logo ning eestlasele läti keeles nii pakilist infot anda pole eriti arukas. Mina sain õnneks tema hoiatusest aru, aga paljud eestlased ei pruugi saada ning seetõttu annangi meie lõunanaabritele ühe äärrmiselt vajaliku nõuande - keeled suhu ja Euroopasse!

See pole küll selle veski pilt, millest kohe juttu tuleb. See on
Grube veski Pihkva-Riia kivitee ääres. Foto Wikipeediast.

Kuna ise olen Eestis ratta- ja muude võistluste korraldaja ning maadlen alati enne võistluspäeva kümnete eri ametkondadele saadetavate taotluste-kooskõlastustega, siis mind pani ca 10km enne lõppu imestama üks tõik, kuidas A2 numbriga maanteele (a la Tln-Tartu-Luhamaa) rattaga väljasõit ei olnud ei turvatud ega olnud seal liikuvate autode liikumiskiirus piiratud. Tõsine Russian Roulette! Welcome to Latvia! Aga see maanteelt mahapööre viis väga vingesse veskisse ja sealt edasi veel vingema ehitise juurde - Vaidva jõele kunagi ehitatud 3-kordse ca 15x40 meetrise põhjapinnaga puidust veski juurde. Kuigi korraldan ise Eestis mööda erinevaid jõgesid erinevaid matkasid, pole meil sellist veskilossi lätlastele vastu panna - tõeline vaatamisväärsus, lähen sinna kunagi kindlasti tagasi, kui numbrit pole ratta küljes ja aeg ei jookse!

Sic transit gloria mundi - nii kaob maailma hiilgus.
Foto: apesnovads.lv

Veskist möödasõit tähendas aga ainult üht, et jõgi on lähedal ja varsti saab jahutust. Aga jahutus tuli veel enne jõge, sest ülevalt hakkas tulema rämedapiisalist äiksevihma. Tegelikult vahet polnud, sest kuum oli ikka olla, vaatamata vihmale. Stardis näitas Polar725SX päikese käes 38 kraadi, rajal olles läks õnneks pilve ning hullem jäi olemata. Aga Vaidva ootas ja sinna ma peale ratta teisele kaldale viimist ka sukeldusin, jäädes sinna lebotama umbes kolmeks minutiks - minu jaoks Ape maratoni tipphetk! Vedeled jões, vaid nägu ja kiiver paistab vee alt välja ja näed kurjade nägudega mööduvaid rattureid, kes ratast vee kohal kandmas, kes pohhuistlikult seda läbi vööni küündiva vee lükates. Mõnus, kaif, lahe, vinge!!!

Sõnad on vist liigsed, kont laksab täiega! Foto: Madara Jakobsone

Kuigi ma tõin ülaltoodud jutus välja mõningaid Ape maratoni nö näiliseid korralduslike probleeme, soovitan siiski soojalt mõnikord selle rutiinse kodumaise karusselli pealt vahel maha astuda ning mõnda lähivälismaal peetavat maratoni jooksma-sõitma-suusatama minna. Et mingi suvalise kohaliku rattasõidu 139 osaleja seas saavutatud suvaline 79-s koht ei tunduks mingi erilise saavutusena, on vahepeal vaja nende KTM-i, Estonian Cup'i, Filtri või Estoloppet'i sõitude kõrval ka midagi muud näha!!! Maailmapilt läheb kindlasti selgemaks ja mõte helgemaks!

Chill, grill ja vankrimääre! Viimased 100m! Foto: Rakkemees Enno Eilo!

Siinkohal kutsungi maastikurattahuvilisi juba vähem kui kahe nädala pärast lööma kahte kärbest ühe hoobiga, kuna just siis avaneb võimalus nö ühe Tallinnast väljasõiduga osaleda kahel korralikul MTB-sõidul - 7. juunil toimuval Estonian Cup 3. etapil, Rõuge rattamaratonil ning 8. juunil sõidetaval vivus.lv MTB-sarja 3.ndal etapil, Smiltene rattamaratonil!

Saku100, anno 2014!

PROLOOG - SISSEJUHATUS
Selle blogi vanale lugejale ei pea ilmselt seletama, mis on Saku100 ning miks ma sellest olen alati kirjutanud. Uuemale lugejale ütleks tutvustuseks niipalju, et Eestis on vaid 4 maastikurattasõitu, millel ma ise osaleda tahaks ning kahel neist ma ise kahjuks korraldajana osaleda ei saa. Ülejäänud sõidud on Jõelähtme rattamaraton ja Saku100! Minu ustavust sellele Eesti mõistes unikaalsele maastikusõidule tunnistab eelmise aasta Saku100 nui-neljaks läbimine, vaatamata sellele, et korraldaja seda sõitu ei korraldanudki.

Erinevad spordiüritused tunnustavad oma lojaalseid osalejaid mitmeti, Haanja100 näiteks annab igale 5 korda selle katsumuse läbinule unikaalse ning ratturite seas eriliselt hinnatud Buff'i®, Saku100 aga peab arvestust selle üle, mitu kilomeetrit on osalejad aastate jooksul sellel ränkraskel rajal võistluse käigus läbinud. Nagu alltoodud pildil olev number näitab, olen mina selles arvestuses auväärsel kolmandal kohal ning võin vabalt kanda Juurikaprofessori tiitlit. Loodan, et sellest ei tule nüüd rahvusvahelist skandaali, kui üks Emajõe Ateena ükspõlv avastab, et lisaks doktoritiitlile olen ennast pärjanud ka professoritiitliga.

Juurikaprofessorite esikümme saab nö nimelised numbrid....

ESIMENE RING - ÜLLATUS (aeg 1:26.10, pulss 150)
Selle aasta Saku100 peeti 16,8km pikkusel ringil, mis oli ilmselt paljudele üllatuseks keeratud kogu ulatuses teisipidi ning lisaks samas peetud kolmapäevaku raames paljusid rabanud Põdrasingli üllatusele oli uusi singleid veel ja veel ning need olid oi-oi kui valusad - turvas, juurikad ja vesi. Pool ringi sai läbitud ajaga 45 minutit ning esialgsesse plaani sõita kõik ringid 80 minutiga (kokku siis 100km 8h) hakkas tekkima suuri mõrasid. Õnneks oli ringi teine pool joonistatud mööda vanu ja seetõttu kiiremini sõidetavaid Saku singleid nagu Oja, Pommiaugu, Koolme ja Käsna!

Ühel mitmekümnest esimese ringi sillast!
Foto: grimsun.eu

TEINE RING - RAHULDUS (aeg 1:28:58, pulss 151)
Kuna esimene ring oli üle 100 osaleja tõttu üsna sagimist täis, sai teisel ringil lõpuks ka oma rütmis sõitma hakata. Ja siis oli hea näha, kuidas varased paugutajad hakkasid tehnilistel singlitel jänni ning minu single-speedile jalgu jääma. Tasasematel teelõikudel pandi muidugi minust täiega mööda, et singlitel taas jalgu jääda. Endal oli samas üsna hea tunne nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. 8-tunnise lõpuaja alistamine oli unustatud, vaikselt hakkas vägisi mõtteisse ronima kahtlusekurat, et kas ikka suudan viienda ringi alla 8h lõpetada, et pääseks enne kontrollaega viimasele ringile.

28-18 ülekanne käras täna Sakus küll je veel!!!

KOLMAS RING - VÄSIMUS (aeg 1:33.56, pulss 155)
Kuigi ligi kolm tundi oli juba stardist möödas, polnud ringi alguses mingit tahtmist süüa. Õnneks oli niipalju kogemust, et haarasin raja äärsest kotist oma standardvõileiva kaasa. Poole ringi peal, peale käsnade ja svammide läbimist hakkas uni peale tulema - see on minu jaoks esimene märk salaja pealetükkivast väsimusest. Sain kohe aru, et kiiremas korras peaks võileiva kurku ajama, aga enne ringi lõpus olevat sirget ei tulnud selleks mingit võimalust. Siis pidasin kinni ning edasi sõitsin kuni kolmanda ringi lõpuni pajukit nosides. Hakkas parem!

MTB-sillaehituse uued suunad!
By Saku100!!!

NELJAS RING - IKALDUS (aeg 1:54.57, pulss 149)

Et nüüd aus olla, pean välja ütlema, et mõtlesin selle postituse struktuuri ja nende ringide nimed välja juba sõidu käigus. Sest vaatamata pidevale raputamisele on Saku100-t sõites piisavalt aega mõelda, mediteerida ja elu üldiste postulaatide üle omaette arutleda. Selle ringi pealkiri sai välja mõeldud enne kolmanda ringi lõppu ning võimaliku ikalduse all pidasin ma silmas ikka füüsilist äravajumist ja just selle võileiva liighilise makku jõudmise pärast. Oleks ma siis teadnud, mis mind neljandal ringil ees ootab, oleks vist mõne muu pealkirja välja mõelnud. Aga teha polnud enam midagi, saatus oli ette määratud ja Svammi singli ainsal sillal läks ratas vasakule kraavi, ise aga paremale ja ikka nii, et seljakott oli kraavi põhjas ja üle kõhu lõid lained kokku. Ehk siis täiega mudas ja ikka nii sügavalt sees, et väljarabelemiseks läks oma 20 sekundit. Esimene mõte oli, et jalad päästke keha, sest kuivaks jäi ainult pea. Peale suplust veidike kanarbiku vahel pikutades aga mõte selgines - ikka edasi, sest võistluskeskuses on ju terve komplekt kuivi riideid ootamas. Mürsu singlil, mis on mul korra lõhkunud keti ja teisel korral käikari (see oligi see hetk, kui pöörasin sinku-usku), oskasin aga ennast juurikate peal niimoodi külili keerata, et terve keha sai vorpe täis. Vasak pöial aga sai ilmsesti risti keeranud lenksu käest sihukese paugu, et oigasin pikalt sambla peal ja mõtlesin, et kuhu ja mida veel??? Viienda ringi nimeks olin planeerinud sõna KANNATUS, aga see algas mul juba neljanda ringi Mürsu singlist alates - sadulasse istuda ei saanud, sest turbamuda oli kraavispaa supluse tagajärjel salakavalalt sõidupükste pamperi vahele ilmunud ning lenksust korralikult kahe käega kinni hoida ei saanud, sest pöial tegi põrguvalu. 12 kilomeetrit püsti rattal poolteise käega lenksust kinni hoides kustutas igasuguse sõiduiha ning nii see neljas ring mulle sel aastal viimaseks jäigi. Kuigi ma oleks peale riiete vahetust ja pöidla teipimist suutnud ka selle viienda ringi läbi teha, ei näinud ma sellel mingit mõtet, sest kuuendale ma poleks niiehknaa pääsenud..... Kahju, sest kuuenda ringi nimeks oli juba ette pandud LUNASTUS - ehk siis see hetk, kui ma jätan isiklikult hüvasti iga raja juurika, silla ja mättaga, lubades samas kunagi ikka tagasi, neid vaatama, tulla!!!

Kolm tublit naist, kes tegid täna 5 ringi ja jagasid poodiumikohad!

Ma ei viitsi hakata kaevama vanades tulemustes, aga mulle tundub, et tänase sõidu näol oli tegemist ajaloo raskeima Saku100-ga! Rääkides finišijärgselt erineva tasemega sõitjatega jäi kõlama üldine mõte, et rajameister keeras vindi ikka korralikult üle. Ja selle vindi keeras lõplikult maha eile sadanud padukas!!! Mõelge ise, alla 8 tunni suutis 100km läbi sõita vaid 7 meest?!? Jah, kindlasti saab teha veel raskemat rada, aga kas seda on vaja? Kas eelmisel aastal osalejate vähesuse tõttu vahe-aastat pidanud Saku100 saab endale lubada osalejate peletamist raja raskusega? Eks see ole korraldajate otsustada...