Kolmapäev, 26. november 2014

Pehmojooksuaeg!

Hetkel valitseb õues vahest aasta kõige kehvem olukord, see vist ongi see paljukirutud sitt suusailm! Ehk siis rattaga sõita on ohtlik, rulle toksida ka ei saa, suusatamisest pole mõtet kõneldagi mitte, kui sa muidugi ei ole naaberrahva sõnavara laenates nn miesten mies, kes suusatab ka ilma lumeta. Ning kui sa juba kord oled looduse poolt tehtud selliseks, et sind näiteks nii sisehallid, trenažöörid kui ka ühe koha peal higipilve sees rattaväntamine öökima ajab, ei jäägi muud üle, kui jooksuga tegeleda. Liiatigi, kui Pääsküla raba on kodust vaid 600 meetri kaugusel! Liiatigi, kui sai endale paar hooaega tagasi soetatud ka kiilasjääl pidavad naeltossud! Liiatigi, kui selle aastanumbri sees on ees ootamas veel lausa 4 maratoni + 2 pikemat marš-brošokki!
James Healy ei vaja mingit testi tõestamaks, et ta on mees!!!
Viimases postituses käsitlesin põgusalt Ateena maratoni ajalugu, kuid oma kuulsusetust jooksust seal ei lausunud ma sõnakestki. Ja ega vist lausu ka nüüd, sest te ju teate ja olete seda ka ilmselt ise kogenud, et meie teele juhtub vahel just selline päev, mis võiks üldse olemata olla. Selline päev, kus ükski asi ei õnnestu, kõik ettevõetu läheb otseteed prügikasti või kehvemal juhul ümbertegemisele ehk siis nö täisnullpäev. Minul juhtus see päev olema sel aastal just nimelt 9. novembril seal kaugel Kreekamaal! Ja rohkem sellest ei räägi, shit happens, you know!
Tolsamal õhtul Ateenas oli aga kõik jälle hää!!! Foto: Jaanika Kindlam
Muidugi on palju parem kirjutada meeldivatest asjadest, kasvõi sellest, et sattusin hiljuti ühe huvitava võrdluse peale - vaid kuus aastat tagasi oli Eesti Vabariigi nö esindusmaratonil, mis toimus Tallinna Sügisjooksu raames, tervelt 87 lõpetajat. Läinud laupäeval oli Pääsküla rabas toimunud heategeval, kümnel ringil joostud, maratonil 72 lõpetajat. Sõber Soonets ütleks selle peale: "не сравни хуй с пальцсэм", aga just seda ma teen, sest kuue aastaga on toimunud spordiharrastajate teadvuses tõsine nihe - enam ei peeta 42,2km pikkust jooksu mingiks müstiliseks ettevõtmiseks, mida suudavad läbida ainult üksikud tegijad. Maraton on läinud massidesse, massid dressidesse ning evolutsioon jätkub. Isegi "heade mõtete linnas" on sellest aru saadud ja õiget maratoni, mitte seda kevadist sõnavääratust, võetakse uuest hooajast mitmikürituse loomuliku osana. Vaatamata sellele, et veel 3 või 4 aastat tagasi ütles Indrek Kelk mulle, et Eesti rahvas ei ole selleks valmis, et maraton neliku arvestusse selle 23,6km pikkuse jooksu asemel lisada. Nüüd on vist siis valmis?
Tegelt oleks see mulle hea väljakutse, aga...
Põhimõtted pole murdmiseks!!!
Veelgi parem on aga kirjutada sellest, et vaatamata miesten miehe kunagistele süüdistusele, et ma lüpsvat oma korraldatud spordisündmustel osalejaid, sundides neid ei tea mida tegema, kogusime juba teist aastat jutti raba maratoni korraldamise kaudu heategevaks otstarbeks üle 1000 euro. Läinud aastal sai 1114 euro suuruse toetuse Eesti Maratonitiim, sel aastal läheb kogutud 1335 eurot Nõmme Spordiklubile, toetama nende laste osalemist talvelaagris, kelle perede majanduslik olukord seda muidu ei luba.
Pässa start nr 4! Foto: Toomas Ellmann, Enervit.
Ja kuna mul endal jäi seoses reedel maha sadanud lumega ning ühes sellega suurenenud vastutusega enam kui saja osaleja ees oma maraton jooksmata, teen selle järele sellel laupäeval Pääskülas, start kell 10! Nagu kevadelgi, kui ise ei julgenud justnimelt vastutuse pärast starti minna! Kes tuleb kaasa? Kas või poolikut või mõnda ringi jooksma? Jooksen ülipehmo tempoga, ca 6:30 kilomeetri kohta! Sest pehmojooksuaeg on käes! Sest talve ei tule ja Tartu maraton jääb kahjuks taas ära!
Pehmo kutsub maratoni jooksma! Happy movember!

Reede, 14. november 2014

Pheidippidise jälgedes Marathoni väljalt Ateenasse!

Paljud inimesed, ka spordikauged, teavad ilmselt legendi sellest, kuidas keegi sõnumitooja jooksis kusagilt Marathoni väljalt Ateenasse sõjalistest edusammudest ette kandma ning suri peale teate edastamist Ateenas. Tuleb ju tuttav lugu ette? Muidugi, isegi koolis räägiti sellest...
Luc-Olivier Merson'i maal, 1869
Vähesed aga teavad lugu täpsemalt! Nimelt oligi eelpoolnimetet mees ametis nö jooksva kullerina, kelle ülesanneteks oli kiiresti vahemaid läbida ning vajalikku inffi jagada. Vahetult enne seda kuulsusrikast ning maailma spordiajalukku raiutud 40km pikkust jooksu Marathonist Akropolise künka otsa läbis Pheidippides kuus korda pikema vahemaa Ateenast Spartasse, et kutsuda spartalasi appi pärslaste invasiooni vastu. Ka seda vahemaad joostakse tänapäeval koondnimetuse all Spartathlon, pikkusega 246km ning vahemärkusena võin lisada, et tänavuse Spartathloni lõpetajatest oli 3 meest ka hiljutise Haanja Ultra100 stardis ja finišis. Aga see selleks, 246km jooks ei mahu kuidagi peakolu sisse isegi nendele vähestele inimestele, kes maratoniga tegelevad nagu ka see (ehk siis maratoni läbimine) ei mahu mitte kuidagi pähe rõhuvale enamusele inimestest, kes peavad maratonide läbimist puhtakujuliseks idiootsuseks!
Pheidippidise ausammas Marathoni lähistel.
Tegelikkuses katab kogu seda eelnenud ajaloolist kaunisjuttu üks parajalt paks segaduse loor ning paljud skeptikud peavad kogu seda asja puhtakujuliseks väljamõeldiseks. Veelgi segasemaks teeb asja see, et tegelik distants Marathoni väljalt Akropolisesse oli ju kaasaja pikkusmõõte kasutades täpselt 40km, kuid miskipärast joostakse alates 1920-ndast aastast nii rahvusvahelistel- kui ka kolkamaratonidel ikka 2195 meetri võrra pikemat maad. See kõik on seletatav ühe kurikuulsa linnalegendiga, mille kohaselt paiknevat ühe maratoni 25 miili ehk siis 40km märgi juures silt, mis ütlevat: "God, fuck the King"! See silt heidab valusa tagasivaate aastasse 1908, mil maratoni pikkuseks oli Londoni olümpiakorraldajate plaanides ikka see sama 40km, aga Briti kuningliku perekonna kiuslikkus oli see, mis nõudis maratoni startimist Windsori lossi juurest ning lõpujooneks oli kuningliku looži esine olümpiastaadionil. Nendesamade arulagedate monarhide üle saja aasta taguse jonni pärast ei lõppe meie tänapäevane maraton mitte punkt neljakümnendal kilomeetril, vaid ikka 2195 meetrit hiljem - God Fuck the Royal Family, yeah!
Kommentaarid on liigsed, pildi päriolu nähtav pildil.
Just sellesama Edward VII või siis tema õukondlaste pärast ei saanud ka mina pühapäeval seal kaugel Kreekamaal otse Pheidippidese jälgedes joosta, vaid pidime raja neljandal kilomeetril keerama vasakule ja tegema selle 2+ kilomeetri pikkuse pauna ümber tema ausamba, et siniverelistele meeldida. Oli tore jooks ja paun!
Õnneks pole Kreekas enam mingit kuningat ning saime sellises
uhkes kohas oma maratoni lõpetada - senimaani on värin sees!!!

Aga maratoniturism on lahe asi, palju parem kui toksimine....
Eks ma kirjuta sellest Ateenast veel, asi alles settib! Ootate?

Laupäev, 8. november 2014

Sinusoidi põhjas!

Inimkonna areng käib juba kord sinusoidi mööda, kord on asi ikka puhta perses, teinekord ollakse jälle tipus. Just nii on ka siin hellenite maal Kreeekas. Kunagi tuhandeid aastaid tagasi oli siin tsivilisatsiooni häll ja hellenite ajal oldi sinusoidi tipus, siis ca 1500 aastaga kukuti taas sinna graafiku põhja. Korraks oli üks sähvatus üle-eelmise sajandi lõpus, kui Kreeka võõrustas esimesi kaasaaegseid olümpiamänge, aga peale seda hakati seal nö kommunismi ehitama ning eelmise sajandi kuuekümnendate kandis oldi taas sügavalt pasas.
2004 aasta olümpiaks ehitatud TAE KWON DO hall, mille aeda
on vist hiljuti "edukalt" remonditud! Ah jaa, siin oli maratoni EXPO!
Siis aga tuli euroliit ning avas rahakraanid ning senine mahajäänud agraarmaa süttis paarikümneaastaseks heleda leegiga põlemiseks, aga see leek kustus kahjuks viie aasta eest, jättes maha pettunud inimesed, kes ei saagi enam nt töökohal kätepesemise eest lisatasu, kelle 20 aastat tagasi surnud vanaema ei saagi enam pensioni või siis kelle onu ei teeni enam vedurijuhina kaks korda suuremat palka kui Brüsselisse valitud eurosaadik!
Sügisene saak on põllumehel igatahes salves. Pildike kesklinna pargist
Jah, siin Ateenas on seda masu ikka igal sammul näha, mahajäetud majad kesklinnas, tühjad kaubanduspinnad, sajad ja vbla ka tuhanded müügis olevad korterid ja nii edasi. Samas, pragamaatilisel eestlasel, kes on sajandeid võõrvõimu all kannatanud ning kes on ka seekord ilma võlakoormata viimasest majanduskriisist välja ujunud, on raske neile ülbikutele kaasa tunda, kes on aastaid nautinud laenuleiva värskust ja sellega kaasnevat piimajõgede ning pudrumägede voolu.
Teeme ära, sest viimane koristus oli siin vist
aastal 2004, enne kui OM-objekt vastu võeti!
Aga see selleks, ma tulin siia maratoni jooksma, mitte kurtma selle üle, et tänavad on räämas ja majad lagunevad. Ja ma jooksen homme maratoni vaatamata sellele, et kaugel kodumaal üks ennast vigaseks jooksnud arvamusliider arvab, et ma tegelen siin poosetamisega. Mis tegelikult ju ongi omaette tõsi, sest ma ei tule ju siia Kreekasse kusagile kiirteele 42,2km pikkust trenni tegema lihtsalt niisama - vaid ikka selleks, et tulemust kirja saada, uut maratoni purki saada! Sest selmet imetleda kauges minevikus joostud ühte aega, on palju rohkem elamusi pakkuv mitu korda aastas kogeda seda imelist tunnet, mis sind valdab peale järjekordse maratoni lõpetamist! Kes aga pole oma elus ühtegi maratoni lõpetanud, see ei tea ka, mida see tunne tegelikult tähendab!
Jah, just üle selle silla on homme finito!
Homme siis stardin kell 9 Marathoni väljalt ja jooksen (vist) mööda seda traditsioonilist trassi Ateenasse, et lõpetada oma 33-s maraton vist maailma kuulsaimal olümpiastaadionil. Kõlab ju piisavalt huvitava väljakutsena? Või pean siin kümneid kordi korrutama, et olin noores põlves kõva ujuja, kes ujus 100m alla minuti....keda kurat see kotib???