neljapäev, 31. märts 2011

69 tundi teel ehk eestlaste uskumatud seiklused Prantsusmaal.

Viimane postitus sai tehtud enne ärasõitu, lootus oli, et juba pühapäeval saab soojale maanteele ratast sõitma. Saatusel olid aga meie jaoks valmis pandud plaan B, ehk siis peale 50km läbimist Prantsusmaa pinnal (olin just ise esimest korda 2400km jooksul sanga saanud), käis ühedl tõusul hele plinn, siis kilin ja bussil oli toss väljas. Õli viga ilmselt ei saanud olla, sest õli sai ju alles augustis vahetatud.....
Õnnetu buss ja õnnelik :)) omanik!
Kuna bussis oli 5 meest, tagaosa laeni kohvreid täis ja bussil oli taga veel suur käru, siis ilma turbota sõitmine osutus ikka parajaks Kolgata teeks. Lisaks sellele, et buss sõi alguses 30km peale liitri õli (hind ca 10euri/litra), ei suutnud ta siledal maal üle 60 sõita ja tõusudel liikus teise käiguga nii umbes 10km tunnis. Allamäge olime tegijad, aga jah keskmine kiirus oli nii umbes 50 tuuris. Kusagil rekkameeste parklas keerati turbo lahti ja topiti õlidüüs puitu täis. 
Pildi koht!
Siis hakkas auto õli võtma umbes liitri iga 120km kohta. Iga 60km takka peatus, pool liitrit juurde ja edasi. Pühapäeva õhtuks jõudsime Lyoni ja otsustasime ööbida lennujaama lähedal, et hommikul mõni rendiauto võtta ja buss kärust vabastada. Aga ega parkimiskohti eriti polnud, siis otsustasime minna tasulisse parklasse. Sõitsin parklasse sisse, võtsin pileti (silvuplee), aga teine tõkkepuu ei avanenud, sest parkla oli krt kuni 6m pikkustele autodele. Hoidsin kätega tõkkepuud kinni, et see tagurdamisel bussi peale ei langeks, aparaat karjus silvuplee-silvuplee, aga välja me saime. Hommikul oli selge, et meile sobiv rendikas maksaks ca 600euri!!! Otsustasime edasi longata ja hakkasime ajama varianti, et keegi tuleks Hispaania poolt vastu. Startisime Lyonist kell pool kaksteist ja 10,5 tunni pärast olime lausa 500km kaugemal, aga see eest Hispaanias. Seal tuli meile Kalevi rattakooli buss vastu ja vabastas meid kärust ning mõnestg raskemast kohvrist. Keskmine kiirus tõusis 80 peale ja õli kulu vähenes peaaaegu olematuks. Esmaspäeva hommikuks olime kohal!!!

Ja siis kohe trenni!!! Nett on siin selline manjana, et kord on ja siis jälle pole, piltide laadimine on võimatu. Alustasin selle postituse kirjutamisega teisipäeval ja loodan, et nüüd saan üles. Piltidele jätan kohad, paremas levis panen juurde, andke andeks, hetkel manjana!!!!!

4 päevaga on sõidetud 300 kilti koguajaga 12h, randid kätel-jalgadel on koledad, merevesi on hetkel ca 16 kraadi, loodan, et paari päeva pärast saab +18-ga juba mõne paarisajase otsa meres teha!!!

Läheks see manjana üle ja nett paremaks, küll muljetaks.......

kolmapäev, 23. märts 2011

243.80 + söök!

Ülehomme hommikul panen minema - vastupidiselt rändlindudele! Ees ootamas 3700 kilomeetrit maanteid, et pühapäeva öösel jõuda Costa Blanca'le ja veeta seal kokku 18 päeva ujudes-ratast sõites-joostes. Ühesõnaga siis 43-aasta vanuses lähen esimest korda nö hooaja ettevalmistuslaagrisse. Ei saand ma kunagi sügiseti põhja poole suusalaagrisse ega ole ka käinud kevadel lõunas treenimas.

Ja pealkirjas toodud number on kogu selle 23-päevase laagri, uskuge või mitte, minu eelarve! Elamise eest (18 ööd) olen praegu ette tasunud kokku 163.20, sinna-tagasisõit koos kindlustusega maksab 46.57 ja kohapeal 5 mehe peale renditav Berlingo läheb minu jaoks maksma 34.03. Kohapeal on söögikraam odavam kui Eestis, vein on mahla hinnaga ja taastusjoogiks on San Miguel!

Bienvenida primavera!  
Bienvenido a España!

pühapäev, 20. märts 2011

Haanja Suusa100, alla 7h ja 100km!

Eile sain tunda, mis tähendab olla nö tippvormis. Kui ikka peale 80 kilomeetri ehk siis 16-ne Haanja veidi üle 100 tõusumeetriga viiese ringi läbimist suuta mitte eriti pingutades (avg HR 154) läbida Haanja viiene klassikas ajaga 19:25, siis midagist peab sees olema. Kui peale 100km läbimist on tunne, et võiks ca 6 ringi mõnuga veel sõita. Kui rajal ei teki ühtegi krampi, kui ükski koht kogu kehas peale suurte varvaste villide ei tee kogu seitsme tunni jooksul muret, siis miskit nagu on. Viimase 5 kuu ja 4 päeva jooksul 260 treeningtunniga läbitud 2800 kilomeetrit ei olegi veena hane selga läinud, vaid on loonud korraliku põhja ja eilne andis taas juurde kilodega ensekindlust augusti lõpu eesmärgi täitmiseks.
Aga sõidust endast ja pikemalt: kunagi eelmisel talvel koos Tarmo Tarlapiga Tallinnast Pühajärvele uisumaratonirada tegema sõites arutasime, et äkki võiks Haanja100 rattasõidu eeskujul midagi sellist ka suusas korraldada. Tehtud-mõeldud, kuulutasin veebruaris ürituse välja tagasihoidliku sooviga saada kokku ca 10-15 suusafanaatikut ja sõita maha 100 kilomeetrit raskel rajal. Kokku kogunes 62 hullu, kelledest täpselt pooltele oli 100km aasta tagasi jõukohane. Kuna peale Suusa100-t väljakaranud idee korraldada ka Jala100 realiseerus sügisel tõsise ultraüritusena, siis polnudki kahtlust, et Suusa100 tuleb taas. Seekord saime stardijoonele 63 suusatajat, 20 klassikut, 40 vabameest ja 3 naist!
Start on antud, nr 50 võitja Artur Palok, nr 44 teine mees Raivo Pärnpuu, nr 62 kolmas tegija Siim Sellis ja nr 132 klassikute kiireim Ivar Ivanov.

Ässad panid kohe alguses minema, esimesed ringid läbiti 13 minuti kanti, poolele maale jõudis liider Artur Palok 2:15-ga ja lõpuajaks märgiti Arturile üsna uskumatu 4:43.36. Vahepeal Arturiga üskteise alla vedanud Eesti koondislase Siim Sellise (mees pääses eelmisel laupäeval Lahti MK-sprindis veerandfinaali) jaoks oli sõidumaa vist liiga pikk, seetõttu pidi Siim peale sepikoja külastust endast mööda laskma pidevalt liidreid seiranud Raivo Pärnpuu (minuga ühe aasta mees, sic!). Klassikute kiireim oli taas kohalik äss Ivar Ivanov, sõites poolhaigena välja aja 5:32.39!!! Naisterahvaid oli stardis 3 ja kolmepeale läbiti kokku 250km, parim oli Karin Kallaste ajaga 6:54.53.
Karin Kallaste, tema taga Venemaa esindaja Olga Jepifanova.
Eelmine lõik oli võitjatest, aga mis ma ise rajal tegin? Starti vaatasin kõrvalt ja rajale läksin eelviimasena (sest üks hilineja olevat rajale saanud ca 4 minutit peale starti). Haarasin määrdeboksist eelmise nädalavahetuse kuldsed "self-made no-wax" Madshused ja kõrbesin täiega. Lipet pole ja pidamist kaa mitte. Ja et ebaõnn oleks täielik, siis hakates esimesel kilomeetril joogikoti toru paika sättima, avastasin, et joogitoru ventiil on jehhat pannud ja hää soe jook lihtsalt voolab otse torust rinna peale. Esimene mõte oli, et joon koti tühjaks (1,5 liitrit), siis üritasin toru kaela kahekorra käänata, aga abi ei miskit, tilkumine ei lakanud. Jamasin kuidagi oma sita suusa ja jooksva kotiga esimese ringi lõpuni (aeg 22:01, masendav), viskasin koti nurka, võtsin boksist nädalajagu tagasi Käärikul Nevene mehe Rain Jaaksoo määritud Fischerid ja asusin lootusetus olukorras teisi püüdma!
Edasi sõitsin ringe vastavalt söögi- või joogipausi pikkusele sinna 18:30 kuni 21 minuti kanti ning tõusin klassikutest kümnendale kohale. Peale kümnendat ringi (pool maad) sai nädalavanune kliister suusa alt otsa ning oli vaja midagi juurde panna. Samal ajal, kui määrdemees moosiga mökerdas, sain ma vahepeal korraldamisega tegeleda, TP-sse sööki juurde, mustikasupp hakkama, paar näpunäidet kohtunik-abilistele ja taas minek. Boksipeatus venis ca 5-6 minuti pikkuseks.
Edasi kestis punane kliister 3,5 ringi, kestsin 14-nda ringi lõpuni ära ja siis haarasin mikrofoni, et intervjueerida võitjat, oodata ära teine ja kolmas mees, korraldada ära veel paar asja ja märkamatult oli 10 minutit läinud. Tegelikkuses sõitsin pidevalt klassikute arvestuses paremuselt 4-6 ringiaegu, aga see boksis passsimine võttis kokkuvõttes ära ca 25 minutit, mis oleks minu tegelikku lõpuaega tähendanud sinna 6 ja poole tunni kanti. Samas pandi nende kahe pikema boksipeatuse ajal ka kliistrit juurde, niiet kokkuvõttes pole midagi põdeda. Suur aitähhh lõunaingel Merikese brigaadile, tänu neile sain ma ise ürituse korraldajana 100km läbi sõita. Eelmisel aastal pidin 65km pealt maha tulema, kuna korralduses hakkas tekkima kaos. Seekord olin ajavõtusüsteemi dubleerinud - iga osaleja pidi SI-pulgaga iga ringi lõpus terminalis käima.

Terminal nr 100!!!
Lisaks tegi Merikese brigaad ka mehhaanilist ringide lugemist ja takkajärgi targutades oli seda dubleerimist ka väga vaja. Küll unustati uuele ringile minnes terminalis käia, küll pisteti pulka sinna 2 korda, üks osaleja aga pistis 20 korda oma sõrme terminali?!?
Ester koos ringilugemistabelitega!
Aga lõpp hea, kõik hea - kokku läbisid eile 100km lausa 50 suusahullu, eks hää ilm ja ideaalilähedane libisemine andsid sellesse oma osa. Võrumaa Nelik100 järgmine etapp ootab lume sulamist, nimelt sõidetakse siis Võhandut pidi Tamula järvest Peipsini ehk 30. aprillil toimub järjekorras juba ei-tea-mitmes Võhandu Maraton!!!


Ise aga tegin täna sihukese triki, et ujutasin enda ja oma venna kõik suusapaarid paksult parafiiniga üle ja panin kõik need 4 paari suvekorterisse. 1530 kilomeetrit sai sel talvel suusatatud! AITAB!!! Juba reedel võtan ette 3700 kilomeetrise teekonna, et järgmised kolm nädalat pedaalida-joosta-ujuda soojal maal, Vahemere äärses Denias! Isegi paadunud suusahullul saab ükskord talvest ja lumest siiber!!!


pühapäev, 13. märts 2011

Suusahunt, 8 tundi ja 103,1km!

Eile sõideti Käärikul, Urho Kaleva raja 14,3km pikkusel ringi, Suusahunt 2011 nimelist sõitu. 8h kestvussõit ise toimus kolmandat korda, mina oli kohal teist aastat, suure eesmärgiga täita auvõlg suusajumala ees. Nimelt täpselt aasta tagasi suutsin sõidu lõpupaugu kõlades läbida kokku "ainult" 99 kilomeetrit. Nagu postituse pealkirjast näha, sai eesmärk täidetud ja järgmise aasta eesmärgi latti ka veidi tõstetud!

Sõit ise on lihtne - start kell 9 hommikul, sõida palju jõuad, kaotajaid ei ole, on ainult mõned võitjad. Kuigi ametlik protokoll pidi veel viibima, siis õnnestus mul nö tutvuste kaudu saada enda kätte nö esialgne protokoll, mis väidab, et kokku sõitis eile kaheksa tunniga üle 100 kilomeetri 15 meest ja 2 naist. Mina oma 103,1 kilomeetriga olin üldkokkuvõttes 11. kohal!
Ühekohaline number lubas startida teisest reast :)
Hommikul oli olukord üsna kriitiline, värskelt sadanud lumi, paar külmakraadi, mis päeva jooksul kindlasti plusskraadideks muutuvad. Lisaks veel üsna okkane-oksaline rada ja hirmuäratavad kokku ligi 2000 tõusumeetrit. Suuski oli kaasas 2 paari, nö võistlus-fischerid ja nö mulla-madshused. Alguses panin Fischerid pooltahke ja tahkega kuidagi pidama, stardipaigas oli pidamine hell, aga üleval Harimäele tõustes (paar kraadi jahedamas kliimas) hakkas suusk korralikult tööle. Üsna raske oli esimesel ringil suurt vasikavaimustust maha suruda ja mitte loomakarjaga kaasa minna. Aga kuidagi see õnnestus ja tegin esimese ringi veidi üle tunniga.
Lumi sajab ja rahvas toitub, aga aeg kaob!
Boks oli rahvast täis, panin hooga edasi, sest eelmisel aastal kulutasin boksis kokku ca 15-17 minutit, mis lõpus valusasti kätte maksis (99 km!!!). Teisel ringil muutus suusk veel hellemaks, aga üleval toimis endiselt. Teisele ringile kulus pool minutit kauem, haarasin laualt ühe kohukese ja padavai edasi. Kuna sõitsin oma Camelback seljakotiga, kus oli ca poolteist liitrit jooki, siis polnud vaja boksilaua ees trügida ja juua sebida. Kolmandal ringil oli ka üleval juba piisavalt soojaks läinud ning seni hell suusk ei pidanud enam üldse. Suutsin kolmanda ringi läbida 1:05-ga, aga selle kiiruse hoidmine oli liiga valus.
Kliister alla ja pakid kah kohe rajal alla :)
Boksis viskasin suusad määrdemehele ja palusin midagi alla panna. Ise haarasin kotist vanad ja pehmed mulla-madshused, millele olin reedel igaks-puhuks HF-i alla pannud ja pidamisala liivapaberiga ära karastanud (ehk siis tegin suusast sellise self-made "no wax" suusa). Ja see suusk pidas nagu kännu taga. Määrdeta suusa boonuseks oli veel see, et ta ei kaku midagi alla, ei prahti, ei lund. Küll oli hää sõita. Kuigi Fischerid olid järgmiseks ringiks valmis, kütsin aga pannidega edasi. Peale viiendat ringi sain tüki 120-st liivapaberit, hõõrusin põhjad uuesti karedaks ja pidas jälle. Viiendal ringil tuli siis maksta lõivu kolmanda ringi haamri eest. Liikumine toimus kuidagi vati sees, pidevalt oli probleeme tasakaaluga jne. Kuuendal ringil oli ka raske, aga seitsmendal läks alles sõit lahti. Seitse ringi (100,1km) sai läbitud 7:45-ga, otsustasin edasi panna ja vähemalt 3km märgini jõuda. Jõudsin täpselt kohale ja uus isiklik oli sündinud.
Rajal...
 Järgnev lõik on teadmiseks geeli-inimestele ehk mida 8 tunni jooksul sööma peab, et lõpuni vastu pidada. Hommikune kaerapuder moosiga Kääriku keskuse sööklas täitis kõhu üsna korralikult. Stardist minnes oli mul 1,5 liitrit jook ikotiga kaasas, esimese ampsu (kohuke) võtsin peale teist tundi. Peale kolmadat ringi tegin pikema boksipeatuse, vahetasin suusad, täitsin kotti ja haarasin teele kaasa ühe korraliku võileiva (2 röstsaia, mille vahel paksult määrdejuustu, vorsti ja juustu). Sõitsin terve esimese kilomeetri ühe käega lükates, teisega seda võileiba nosides. Moon söödud, juua peale ja edasi. Järgmise boksipeatuse tegin peale viiendat ringi, täitsin kotti ja karestasin suuski. Peale kuuendat ringi konsumeerisin banaani ja täitsin veel kotti. 8 tundi peale starti (ehk siis peale lõpupauku) tegin esimese metsapeatuse. Kokku siis söödud üks tupla-võileib, üks kohuke, üks banaan ja ca 4 liitrit jooki. Kõik!! Ei ühtegi geeli, ei soola, ei magneesiumi, ei midagi. Ei ühtegi krampi, ei midagi!!!

Ringiajad

1 2 3 4 5 6 7
1:00:31 2:01:38 3:06:13 4:14:39 5:22:46 6:34:26 7:44:28
1:00:31 1:01:07 1:04:35 1:08:26 1:08:07 1:11:40 1:10:02
Boksipeatuse pikkus 3 min
3 min 2 min






























Nagu tabelist näha, sõitsin üsna stabiiilselt, esimesed kaks veidi üle tunni
(parem lipe kui pärast), järgmised 2 ringi 1:05 kanti (kahe erineva
suusapaariga) ja kolm viimast ringi ca 1:08-ga. Erilist ärakukkumist
peale viienda ringi raske hetke ei olnud. Lõpus oleks vajadusel veel
sõitnud (praegu võin ma ju seda öelda......irw!)










Ja veel numbreid:
distants kokku: 105km
aeg: 8:11.57
tempo: 4:41 min/km
HR: 154/171
ascent: 2055m
kcal: 7747

Kui pilte saan, panen siia juurde! Pildid lisatud, piltide autor on Madis Paluoja!
Tänks for sheering!

Aga järgmisel laupäeval taas 100 - Haanja Suusa100!!!!!!

reede, 11. märts 2011

Vasa, pikemalt!

Kuna eelmine postitus sai tehtud kiirustades, siis üritaks nüüd veidi pikemalt.

Kunagi eelmisel kevadel hakkasid paar sõpra peale käima, et vaja ikka Vasale minna ja pöördusid minu, kui seal käinud ja erinevate võistlusreiside orgunniga kokku puutunu poole sooviga, et äkki ma teeks neile reisi. Tehtud-mõeldud. Minu bussis on 7 kohta, seega pääses kaasa 7 suusameest. Reisil osalemise eeltingimuseks oli stardinumbri olemasolu ja jah-sõna minule. Läbi raskuste ja mitmete reisiliste muutumise saime lõpuks kokku sellise seltskonna, kusjuures viimane osaleja vahetus veel ca 48 tundi enne väljasõitu!
See eelmine pilt on küll kohustuslik lõpupilt, aga ega me enne kogu tiimi ühele pildile kokku ei saanud. Läksime siis kolmapäeva õhtul laeva, hommikul olime Stokis ja peale lõunat juba Moras. Seal said 2 meest ajakirjaniku akrediteeringu (ajaleheks "Lounaleft" :) ) ja kõige tähtsama asja, ehk autokleebise:
See kleebis aitas palju - lubas stardis parkida stardikoridorist ca 150m kaugusele, lubas finišis murda läbi ummikute ja pääseda praktiliselt finiši juurde. Abiks ikka. Aga asjast - eelmises postis sai lühidalt tegemised üles loetud, alustan sealt, kus pooleli jäin. Mustikasõit sõidetud,
oli aeg hakata põhisõiduks valmistuma. See tähendab siis korralikku laadimist ja põhjalikku määrimist. 3 meest otsustasid oma määrdevaistu testida, ise panin neljale mehele oma variandid. Valik oli üsna ahtake, sest nö õige pulber ei olnud kaasas, aga kokkuvõttes minu variandi vastu suurt kisa peale sõitu ei tõstetud, isemäärijad olid natuke vaiksemad. Missa ikka enda kallal ilgud! :)
Põhisõit on suursündmus nagu ikka. Kui ikka stardis on ca 15000 sõitjat, siis on rivi üsna pikk. Stardipaigas näitas kraadiklaas hommikul -16°C, kõigil oli karp lahti, et mida? Aga noh ca 200-300 meetri sügavuse oru põhi on kõrgrõhkkonna hommikuti ikka jahe. Stardihetkeks (8.00) jõudis päike ka stardikoridori üle kullata ja läks kohe soojemaks.
Peale starti kihutasin kohe rajale, aga üsna peagi sai ca 5km sõita esimese käiguga - ummikud missugused ja kõik on niiiii viisakad, et endal ei tekkinud tahtmistki laiama hakata. Parkisin ennast 23-ndale kilomeetrile:
Liidrid tulid sinna tunniga, minu esimene hoolealune 1:17-ga


Edasi passisin-jootsin veel 41-sel ja 77-ndal kilomeetril. Kui ikka igas paigas ca pool tundi ära olla, siis rohkem üksinda ei jõua. Õnneks on Vasaloppsvägen pidevalt rajale nii lähedal, et peale parkimist kulub rajani jõudmiseks 3-5 minutit.

Suurem osa punti tuli Mora kiriku juurde 5 ja 6 tunni vahel, 2 viimast laekusid veidi hiljem. Õhtul kõvad lihad, taastusjoogid ja hommikul juba Stoki poole teele. Teisipäeva hommikuks olime Tallinnas tagasi!

Hyvä reis oli!!! Ja saladuskatte all võin öelda, et järgmisel talvel taas minek!!! 2-3 kohta juba kinni, edasise suhtes on nii, et kes ees, see mees!!!

laupäev, 5. märts 2011

Vasa, lühidalt!

Heaoluühiskond või asi. Internetti pääseb kah ainult Lounaleft nimelise ajalehe akrediteeringuga teise mehe kaelakaarti kasutades Vasaloppeti pressikeskuses.
Täna siis toimus nö mustikasõit, ehk tänuavaladus sponsoritele-ajakirjanikele. Sõideti Eldrisest ehk viimasest TP-st Morasse, kiriku juurde. Distants 9km, Hilks (üleval paremal, Lounaleft'i ajakirjanik) sai 7. koha. Seepärast Moras olemegi ja tänu sellele ka sain postituse teha.
 Esimesel õhtul ehk siis neljapäeval käisime Evertsbergi kandis rada proovimas. Seal oli 3,7km pikkune valgustatud lõik (Vasa rada 43,3-47km). Rada oli ülikiire ja kõigil kohe hää meel. Kohalik näitas ette, et kui õhtul tuled ei põle, siis saate lülitist lülitada! :) Tuled lülivad ise kell 21:30 välja! Tack so mycket!

Eile käisime Sälenis starditõusuga tutvumas. Päike oli selja tagant ja peale lõunat sulatas tõusu täitsa ära. Üles ei saanud (ei pidanud), alla ka ei saanud (ei libisenud). Siis sõitsime autoga Mangsbodarnasse (2 TP), sealt sõitsid 7 meest Risbergi (3 TP). Ise sõitsin Risbergist neile vastu. Lasin veidi üles- ja siis 3km allamäge. Peale liidritega kohtumist määrisin pidamist juurde ja sõitsime kolmekesi Evertsbergi välja. Kokku tuli mingi 24km.
Eile õhtul sadas vihma ja täna hommikul oli väljas miinus. Kõik on jääs. Suuski testima läinud tegelased tulid tagasi, pidamisala kaetud männikoore ja kuuseokastega. Loodame ikka, et homseks rada üle freesitakse, nii oksapurust rada pole isegi Harku ringil näinud! Järgmine pilt on tehtud Eldrises, kus United Bakeries tiim teste tegi!

teisipäev, 1. märts 2011

Üts ummamuudu liin!

Tahaks näiteks kirjutada veebruari kuu treeningutest või eelmise nädala kokkuvõttest või lausa koerajunnidest, mida on miljon kilo Pääsküla rabas, kus ma oma jooksutreeninguid teen. Aga ei saa, sest täna situti hinge, ja situti sügavalt!


Oleme koos venna ja Silveriga korraldanud seitse korda Haanja100 nimelist üritust. Kes on käinud, see teab, millest ma räägin. Eelmisel aastal ilmusid Haanja100 (Eesti raskeim maastikurattamaraton) kõrvale ka Haanja Suusa100 ja Haanja Jala100. Selleks aastaks sai käed löödud ka Võhandu Maratoni korraldajatega, et luua uus ja omanäoline Võrumaa Nelik100, kus osaleja peab tulemuse saamiseks läbima märtsis 100km suuskadel, siis aprillis 100km paadis (kanuu, kajakk, süst, sõudepaat, raft), edasi oktoobris 100km MTB-l ja oktoobri lõpus 100km jala. Idee missugune?!?

Aga Võru Linna kultuurikomisjon istus koos ja otsustas, et ca 400 osalejaga rattaüritus Haanja100, mis saab alguse ja mille finiš on Võru linnas, mis toob minu hinnangul iga aasta Võrumaa ettevõtetele käivet ca 600-700 tuhat krooni, ei ole Võru linna kui kohaliku omavalitsuse poolt rahalist toetust väärt. Vaatamata sellele, et nad on seda üritust eelnevalt 5 aastat toetanud, vaatamata sellele, et ma toon terveks turismi mõttes tühjaks hooajaks Võrru ca 150 välismaalast, pluss veel ca 200 pärismaalast, kes ööbivad Võrus 2 ööd.

Egas elu seepärast seisma jää. Asi polegi ju tegelikult selles paarisajas euros (just nimelt näiteks 192€ eraldati juulis Võrus Tamula ääres toimuva Eesti Triatloni Karikaetapi toetuseks, mida ka mina korraldan), asi on põhimõttes - kas kohalik omavalitsus peaks toetama üritusi, mis toovad raha tagasi või toetatakse üritusi, mis ise hakkama ei saa, aga millest ka kohalik ettevõtja mingit tulu ei saa. Simple question, million answers!!!

Tramaivoi, tahaks öelda!