esmaspäev, 25. mai 2009

Katkestamine toob hingevalu!

Ma pidin eile Raplamail sõidetud E®MS Paluküla100 rattamaratoni põhidistantsi - 114km pikkuse katsumuse - katkestama peale teist ringi, ehk 76-ndal kilomeetril !?!?!?!?!?!?!?

Minu viimase aja katkestamistena tulevad silme ette:
1. 2007 aasta TRR, mis katkes 1,7km peale starti ja lõppes kell 11:15 Maarjamõisas kiirabiarsti tõdemusega: "Juba?"
2. 2006 aasta Rakvere rattamaraton, kui peale teist ringi jäi tagakassett kinni ja hakkas jõuga ketti kaasa vedama, sõita polnd enam võimalik...
3. 1985 aasta eestikate suusa 30km Otepääl, teise ringi ajal vanal Oti kümnesel leidsin sepa unelmate kuvalda ja sinna see sõit jäigi. Aga olin ka noor ja loll veel siis, ei teadnud, et aasta hea on 85 :)

Rohkem nagu ei meenu! Seetõttu ongi katkestamine minu jaoks täielik tabu. Mina, kes ma korraldan Eesti kõige raskemat MTB-maratoni, ei tohi mingil 114km pikkusel sõidul sadulast maha ronida. Mina, kes ma tahan kuu aja pärast Tahkos läbida 20h jooksul 240km mägirattamaratoni! Mina, kes ma tahan järgmisel suvel saada raudmeheks, ei saa omada pisimatki mõtet sellest, et ma loobun, annan alla, katkestan!

Aga ometi nii juhtus. Põhjus on proosaline, hiljuti (6. mail) Kana käest soetatud uued MTB-saapad (karboon ja puha) poosid ilmselt oma jäikuse tõttu Paluküla teise ringi alguses labajalgade verevarustuse nii kinni, et ringi teiseks pooleks enam vasakut labajalga all ei tundnud. Üritasin küll paar korda saapast vabaneda, võimelda, teha kõike, aga jalg ei andnud järele. Teise ringi lõpus üritasin peale piskut puhkust siis kolmandale ringile minna, aga vasak jalg enam ei kandnud. Ei kandnud seistes, rattasõidust rääkimata. Ja sinna see sõit jäi...

Oleks ju võind selle kolmanda ringi ära punnitada, aga sel nädalal on tegemisi ka, käia on vaja, autoga sõita jne. Ehk annavad paljud-ja-paljud ratturid mulle selle katkestamise andeks. Luban, et enam nii ei tee!

31. mail siis ootab meid kõiki siis üks järjekordne massacre - TRR, mida mina isiklikult kutsun koodnimega TRRRRRMAIVOI. Viimase nelja aasta sõitude saldo on hetkel fifty-fifty, ehk 2 korda sadulas ja 2 korda asfaldil. Kuda seekord läeb, eks ole näha!

reede, 1. mai 2009

Jelagu juks mai ehk 2 korda ümber Viljandi järve!

Jooksin täna kaks ringi ümber Viljandi järve, kokku 24km. Tekitab ju küsimusi, et miks?

Seetõttu alustangi Agu Sihvka moodi ausast ärarääkimisest. Eelmisel sügisel kusagil Pärnu linna ööklubis Elioni sarja lõpetamisel läksin vaidlema Viljandi Spordiliidu tegelase Katrin Mauringu ehk Katsiga. Vaidlusaluseks teemaks oli Olli ehk Raul Olle sünnipäev, mis minu veendumuse kohaselt oli 4. jaanuar (olin mitmeid aastaid eri seltskondades seletanud, et noorsportlase aegadel olime Rauliga üle aasta eri vanuseklassides, kuigi ta oli minust ainult 7 päeva noorem), aga Kats väitis, et Olli sünnipäev nüüd küll 4. jaanuaril pole. Eks tal oli seda hea kerge väita, sest tal endal ju sünnipäev seal lähedal.

Aga noh mul oli ikka vaja kihla vedada, võidu korral oleks ma saanud endale Viljandi jooksul täisteeninduse (regamine, jootmine, after-run jne), kaotuse korral aga oli minu ülesandeks joosta 2009 aasta Viljandi jooksul 2 ringi ümber järve, kusjuures esimese ringi aeg pidi olema alla tunni.

Täna oli siis kihlaveo kaotuse tasumise päev. Alustasin numbri all 500 ja esialgu läks kõik hästi. Sain stardikoridoris kokku Mulgi Rattamaratoni rajameistri Jaanusega, kes soovitas joosta majade vahelt - oli küll tasasem rada ja tundus ka lühem. 5km sai läbitud napilt alla 21 minuti, 6km 25 minutiga, tempo oli hea, aga arvestades seda, et ma pean veel ühe ringi jooksma, hakkasin tagasi hoidma. Aga kuradima raske oli seda teha, kui kahelt poolt hooga mööda pandi. Eriti karmiks läks asi enne lõppu, kui kõrvalt ikka spurtima hakati. Ma tundusin endale ikka igavese igiliikurina - häbi oli. Aga lõpetasin oma ringi 55:22-ga, andsin kiibi ära, panin üle piirdeaia ja jooksin ennast tribüünil ummikusse. Kurat, 1:32 läks peale finišikaart aega, enne kui statka juures taas uuele ringile sain.

Mõte oli küll, et lasen nüüd lohva-lohva, aega küll, aga mingi sportlik viha ei lubanud alla anda - silme ees terendas eesmärk 2 ringi 2 tunniga. Joogipunktides anti veel juua, 5km enne lõppu hakkasid kõpikendijad tagurpidi vastu tulema. Kokkuvõttes oleks vist jõudnud ka teise ringi alla 1h joosta, aga alalhoiuinstinkt sai võidu - lasin kaks viimast kilomeetrit kergemalt, et säästa ennast paaripäevasest jalavalust. Kokku siis aeg 1:56:25, ehk teine ring 1:01-ga.


2 ringi järvel peal, pole paha...

Mina olen rahul, kihlvedu on lõpetatud, järgmisel aastal saab siis paugutada - täna oleks reaalne olnud ühe ringi aeg kusagile 52:10-52:30 kanti, aga see on oleks. Igatahes pole elus nii head vormi olnud, kui praegu on. Tempo hoidmine, taastumine, valu vähesus jne viitab heale treenitusele.

Tjah, 15 kuu pärast on IRONMAN, peabki hakkama olek paremaks minema!!!!