kolmapäev, 28. detsember 2016

Parem varblane peos, kui tuvi katusel....

Umbes-täpselt 9 aastat tagasi, kaugel 2007 aastal, tegin ühe säärase otsuse, mida on ilmselt paljud talvel sündinud mitut-setut korda mõelnud, aga vaid vähesed neist on julgenud/soovinud selle tüki ära teha - nimelt tõstsin oma 40. aasta juubeli pidamise pool aastat edasi - juunikuusse. Suvel ju on teadagi  palju lihtsam ja mõnusam suuremat sorti pidu pidada, ei pea muretsema ilma või selle puudumise üle, lisaks on erinevatel sõpradel jaanipäeva paiku tunduvalt rohkem vaba aega kui sellel jõulu- ja uue aasta vahelisel ajal, mil ma teatavasti tol kaugel 1967. aastal ilmale tulin!
21. juuni 2008, kolhoosiesimehe 40-s jubilei!
Teisel jõulupühal oma 62-st maratoni sooritades oli aega veidi mõtiskella ning üle viietunnise ajurünnaku ning minu kummagil õla peal oma võitlust pidavate "uhkuse" ja "ratsionaalsuse" vahelise kakluse tulemusena jõudsin otsusele, et ka see kuramuse poolesajanda hällipäeva pidamine tuleb edasi lükata, ja ikka sellesamuse poole aasta võrra. Nagu te ilmselt juba aru saite, lükkub koos sellega poole aasta võrra edasi ka üks teine tärmin - nimelt see minu sajas maraton, mis oli plaanis joosta oma 50-nda juubeli peo eel! On see allaandmine, lubadusest taganemine, pehmostumine? Jah, mingil määral küll, sest meest ju sõnast ning härga sarvest. Teisalt tuleb olla ratsionaalne ning mõelda selgelt - 37 maratoni järgmise aastanumbri sees on küll füüsiliselt võimalik, aga see desperatiivne karussell oleks hukatuslik igasugu suhetele, nii kodustele, tööalastele kui ka sõbrasuhetele. 
62-st lõpetamas, esmaspäeval Kubija hotelli taga! Foto: Külli Leola
Seega toimub dr Holdeni 50/100 30. juunil 2018, asukoht täpsustamisel! Päevakava algab jooksuga, kavasolevad distantsid on muidugi maraton, aga ka lühemad jooksud on kavas, igaüks valib ise distantsi. Edasi järgneb pidu, suur ja korralik! Kui keegi teab mõnda head kohta säärase peo läbiviimiseks (üle 100 inimese kindlasti), siis andke mulle teada. Vajalik on mõne joostava ringi olemasolu, suur peokoht ning ka majutuskohti võiks piisavalt olla. Kõige soovitavam asukoht oleks kusagil Kesk-Eestis! 
Vana-aasta õhtu ajaviide....
Vana-aasta õhtul jooksen juba traditsiooniselt Meremõisas mere ääres maratoni, laupäeval peaks olema minu jaoks juba viies kord niimoodi aastat lõpetada!
Kõike head ja uute sihtideni uuel aastal! Uue aasta esimene maraton juba 7. jaanuaril Pääskülas!

laupäev, 10. detsember 2016

Milking cash, vol 4!

Sest ajast peale olevat palju mett kerre voolanud, ütles karu!

Seepärast selgitaks uuemale lugejale, miks siin blogis on iga viimase nelja aasta novembris-detsembris ilmunud postitused imeliku nimega miskise sularaha lüpsmisest! Asi ei ole miskis muus, kui ühes isehakanud arvamusliidris, kes võttis mingi 4 aastat tagasi suu vett täis ja kuulutas avalikult, et mina, aka dr Holden, tegelen oma korraldatavate sündmuste osalejate puhtakujulise lüpsmisega, sundides neid nende oma raha eest läbima sadat kilomeetrit jalgsi või suuskadel!
Sümboolse tšeki annab üle SK Haanja Rattamaratonid juhatuse liige
Kea Kanger ja selle võtab vastu Nõmme KJK juhatuse liige Anu Vackermann.
Vbla tõesti, olen lüpsja, kapitalist, vereimeja, limukas, timukas jne! Sõltub vaatenurgast, aga igaks kuradima juhuks algatasin ma 3 aastat tagasi ühe protsessi, mis peaks minu "negatiivset imaagot" parendama, nimelt hakkasin tegelema heategevusega! Nüüdseks, kui oleme koos minu poolt korraldet sündmuste osalejate/korraldajate/teenusepakkujate abiga suutnud nelja sügisese Pääsküla raba maratoni korraldamise kaudu erinevate abivajajateni viia kokku üle 5000 euro, võin rahulolevalt öelda, et midagi on tehtud!!!
Täna üle antud sümboolne tšekk!

Eriarvamused on lubatud, aga .....




kolmapäev, 2. november 2016

Dr Holdeni kevadlaager Hispaanias, Denias, 26.märts-9.aprill 2017!

Jah, ta tuleb taas!

Tuntud tõus Parcent-Tarbena teel, teatud ka kui Ticket'i tõus,
sel aastal läks Vuelta eelviimane etapp siit alla!
Vahepeal kaks aastat laagrikorraldamisest puhanuna olen jõudnud otsusele, et kuigi Mallorcal on küll ratturi paradiis, siis Denias laagerdada on ikkagi parem, sest:
1. Vähemasti mina ise olen Mallorcal vaid ühe korra meres ujumas käinud (novembris 2012), kevadel aga mitte kunagi. Seevastu Denias on ujutud küll ja veel. Ehk siis, mandril on olnud soojem!
2. Rattaradade valik on Mallorcal suurepärane, aga nö igale poole pääsemiseks tuleks elada sisemaal. Mere ääres elades jäävad head rajad kaugele. Denias olen olnud 4 kevadet ning äsjast ja mullust Vueltat vaadates avastasin aina uusi ja uusi kohti. Mis tähendab seda, et avastamata radasid on veel palju!
3. Denias laagerdamine on igapidi odavam, nii sinna kohalesaamise (lennuk), majutuse hindade, oma ratta olemasolu kui ka kohapealse transpordi osas.
Ehk siis - Dr Holdeni neljas kevadlaager avatakse 26. märtsil, umbes siis jõuab kohale maad mööda minev killavoor koos laagris osalejate rataste ja kottidega. Killavoor hakkab tagasi liikuma 10. aprillil, ehk siis ideaalne lahkumispäev oleks pühapäev, 9. aprill! Aga väga vabalt saab oma laagerdamise sättida selle ajavahemiku vahele, kas siis 10- või 12-päevasena või just täpselt nii pikalt, kui see võimalik on!
Kilt ujutud, tuju hää! Vist aastal 2012 Denia rannal?
Hetkel on võimalik majutuda mitmesse eri suurustega majasse...
Kõht sisse, rind ette, nii hea on olla! Kusagil Cullera serva peal 2013!
Kohale lendamine toimub Tallinast lennukiga......
Mitte ainult rattaga, väike mägimatk on abiks rutiini tapmas!
Kohustuslik taastusjook Montgo tipus Denias, 2011?
Hinnatase on meil selline, et kui reageerida kiiresti, siis peaks kogu laagri hinnaks tulema mitte rohkem kui ......

PS! Kuna asjaomased instantsid leidsid minu blogi postituses märke pakettreiside orgunnis, siis oli see postitus pikka aega blogist maas! Kuna nüüd on asi lõpetatud ja olen omad vitsad saanud, siis panen üles nuditud postituse! Elame, näeme!




esmaspäev, 17. oktoober 2016

Kässar maha, kui tõmmet on!

Eelmises postituses kirjeldet kässarit tõmbama sundinud olukord sai tookord tegelikult lahenduse juba 24h hiljem, sest jäin Tartu linnamaratoniks Haanja100 korraldamisest taastumisega just niipalju, ehk ühe ööpäeva võrra, hiljaks. Minu jaoks ärajäänud linnamaratoni õhtul ja ka järgmisel päeval käisin oma single-speediga Harku ringi sees olevate singlite peal ukerdamas, sõitsin ringi Pääsküla rabas ja selle ääres oleval 2km pikkusel singlil, kruisisin Ülemiste järve ääres ja Mustamäe klindi serva peal. Ühesõnaga, tegin pikki ja taastavaid trenne rattal, sekka mõned lühemad jooksuotsad ning see aitas.
Harku metsas on ka muid radasid kui see 8km pikkune stammring....
Aitas üle saada Haanja100 poolt organismis tekitatud kaosest, taas sisse elada normaalsesse unerezhiimi ning olla valmis ..... senise elu pikimaks maratoniks. Jah, olin endas üsna kindel, et niikaua, kuni ma mõnda tõsist mägimaratoni, a la Zugspitz või Mont Blanc, pole lõpetanud, jääb minu Kopenhaageni Ironman'i sees joostud (loe: ca 27km ulatuses kõnnitud) senine kehvim maratoniaeg 5:37:24 "ületamata"! A võta näpust, 9. oktoobril toimunud Eesti Maastikumaratonil suutsin ma sellest "habemega rekordist" 4 minuti võrra veel aeglasem olla. No eks siin ole omajagu õigustusi ka, nagu näiteks ca 1,5km pikem rada, mis sarnanes kohati kuumaastikuga, sisaldades ca 400 tõusumeetrit või siis mingi 6km enne lõppu rajal kohatud sõbrad, kes sundisid mind koos endaga lõpuni vantsima, kuigi sain kusagil poolel maal korraliku jooksutuhina sisse. Igatahes oli see vast üks vinge maraton, totaalselt erinev nö tavalisest linnamaratonist ning seetõttu ka äärmiselt põhjalikult mälusoppidesse süübiv jooks. Mina kiidan korraldajaid ja kutsun kõiki üles 8. oktoobril 2017 Kõrvemaale äärmiselt mõnusat jooksuelamust saama!!!
Sõpradest "piduritega" Aegviidus finitos... Foto: Eesti Maastikumaraton
Kuigi ma tavaliselt maratonist lühemaid distantse ei jookse, väisasin läinud nädalavahetusel üle 5 aasta taas Saaremaa Kolme Päeva jooksu. Noh, mingil määral on siiski tegu maratoniga, mis küll läbitakse kolme päeva jooksul. Kuna viimased jooksuotsad on peamiselt olnud 42,2km pikkused, siis oli mul raskusi esimesel distantsil, reedese 10km peal, ennast liikuma saada. Õnneks oli nö käepärast võtta üks Contra, kellega koos võrokeeli mölisedes sai see kümp läbitud üliaeglaselt, umbes 4:45 maratoni lõpuaja tempos. Aga see-eest oli ülilõbus ning isegi omamoodi kahju, et see finišijoon nii kiiresti tuli.
Teosammul, laibakas taga tulemas... Foto: Saarte Hääl
Saaremaa jooksu peamine magnet on teatavasti see, mis hõlmab lõpuprotokollis olevast jooksuajast ülejäävat saarel viibitud aega, ehk siis afterrun'i - spaas lebotamine ja muu asjalik-ontlik seltsielu Kuressaare (kahe)kümnetes erinevates söögi- ja joogikohtades. Reede õhtul oli peale Grand Rose spaas kontide leotamist linna peale minnes siin-seal jooksuseltskondi märgata, arutati elavalt möödunud/tulevaste etappide ja muidu maailmaasjade üle. Laupäevane etapp, see pikim, joostakse tavapäraselt Sõrve säärel Torgu kuningriigis, nii ka sel aastal, kuid jälle muudetud rajal. Asusime stardist harjumuspäraselt koos Contraga teele, seekord lastes endid erinevatel huvigruppidel nende tempoga kaasa kiskuda. Möla, iga kilomeetri anekdoodid, muu chitchat ning 16km läks lennates, sedakorda oli lõpuajaks 4:30 maratoni lõpuaja tempo. Peale jooksu käisin ära ka kohas, kuhu ma polnud varem sattunud - Sõrve sääre tipus.
Vaatamata korralikule tormile oli Kuramaa näha (seal laeva taga)!
Teise päeva õhtul peetakse kolmepäevajooksu pidu maha kohalikus naitklaabis, mis seekord küll rohkem linnasaunana tundus, sest sinna kogunenud rahvamassi jaoks oli selles kohas liiga vähe ventilatsiooni. Tõelised tegijad olid need, kes tantsupõrandal üle paari tantsu vastu pidasid, olgu siis põhjuseks saali lämbus või tantsuõhtu dj pime armastus 90-ndate tümaka vastu. Mina nii tegija enam pole, pidasin vastu südaööni. Hommikul kell 11 taas starti, ees ootamas viimased 16km. Contra oli kusagile kadunud, ei näinud teda terve jooksu vältel. Hiljem selgus, et ta oli jooksu alguses Evelin Taltsile tempot teinud ning lõpetanud jooksu eelmisest päevast 22 minutit kiiremini, välejalg sihuke! Ise alustasin taas rahulikult, aga kusagil 6km peal vajutasin veidi juurde, 9km peal veidi veel ja viimased 5 kilomeetrit läksid juba alla 6 minuti, viimane lausa 5:20-ga. Hea oli tunda, et vaatamata kolmandale päevale jalad liiguvad ning tõmmet ja tahtmist jätkus! Viimane etapp sai läbitud 4:15 maratoni lõpuaja tempos, kolme päeva kokkuvõttes siis 42,2km, aeg 4:29:41 ja 555. koht!
Võitlusvaim tagasi, aeg on mõõk haarata!
Täna õhtul tegin kodurabas veel kümneka peale, kolmest jooksupäevast pole ühtegi jälge, kässar on maas! Järgmisena siis Haanja Ultra100 raames maraton, järjekorras kuuekümne esimene. Vana aasta õhtuks tahaks 70 purki saada, ehk siis 10 maratoni sel aastal veel ees. Sajanda tärmin on küll kuratlikult lähedal, aga alla veel ei anna!



reede, 30. september 2016

Kässar peale, kui keha nõuab!

Homme kell 9 peaks ma olema Tartus Kaarsilla juures, et peale 42,195 meetri läbimist umbes kella 13:44 paiku tuua mõned algajamad maratonijooksjad, kelle eesmärgiks läbida Tartu linnamaraton alla 4:45, finišikaare alt läbi. See oleks viies kord tempomeistri tööd teha, isegi omamoodi väike juubel. Homne oleks olnud minu kuuekümnes maraton, selle aasta kaheksas. Selle aasta lõpuks oleks pidanud jõudma 70 verstapostini, et siis uuel aastal jätkata teed sajanda suunas....
SEB Tallinna maratoni tempomeistrid enne starti 11.09.16!
Täna hommikul, 24 tundi enne starti, ärgates oli selge, et 5. Tartu linnamaraton jääb minu poolt jooksmata ja maratoni 4:45 tempogrupp lõpuni vedamata! Laastavad päevad alates 13. septembrist, mil algas Eesti parima rattasündmuse - Haanja100 MTB - ettevalmistamise lõpuspurt, on sel aastal jätnud organismuse sisse nõnda sügavad jäljed, et ka absoluutne puhkus ja 11-12 tunnised ööuned ei ole suutnud 3 öö/päevaga endist olemist tagasi tuua. Hommikul ärgates on tunne, nagu oleks just tulnud töölt, päeval vajub silm kinni, õhtul ei tule und. Normaalne elurütm on halastamatult segamini pekstud ning need oleksid seal postituse avalõigus on tegelikkus!
Haanja100 MTB start AC/DC saatel 24.09 kell 9:00!
Nii võtsingi täna hommikul päätempomeistrile Margus Pirksaarele väga raske kõne ning teatasin, mis seisus ma olen ning hakkasime koos otsima varuvariante. Õhtuks oli uus mees leitud, soovin talle mõistust ja jõudu selle ülesande täitmiseks. Ehk siis kõik need hääd sõbrad ja lugejad, kes lootsid koos minuga hommme kulgeda, minge aga julgelt 4:45 õhupallide alla! Andsin minu asendajale Veigole edasi kõikvõimalikud juhised ja juhtnöörid, et kõik ikka homme sujuks!
Tartu linnamaratoni tempotegijad anno 2015!

Järgmisel pühapäeval, 9. oktoobril, olen surmkindlalt säärase sündmuse stardis, iseasi on muidugi see, mitme päeva pärast ma mustast august välja ronin. Üle-eelmisel aastal oli minuga sarnane seis, ärkasin Tartu linnamaratoni hommikul kell 5 Tallinnas, et asuda Tartu poole sõitma, kuid peale esimese kohvi sissekallamist selginenud pea ajas mind voodisse tagasi, vaim ja keha polnud veel taastunud. Mullu aga polnud miskipärast mingeid probleeme, vedasin Tartus 4:45 gruppi ja tõin tervelt üheainsa neist õigeaegselt finišisse! Aastad ja ka päevad ei ole vennad, ilmselt pean tulevikus Tartu linnamaratoni puhul veidi ettevaatlikumaid lubadusi andma, sest Haanja100 on ja jääb ning tagatipuks selgitatakse uuel aastal (paljude jaoks lõpuks ometi) tõelisel rattamaratonirajal Eesti meistrid maastikurattamaratonis (UCI järgi XCM)!
Haanja100 MTB igavene (seni kõik 13 korda) lõpetaja
dr Leho Rips läinud laupäeval Haanja100 miili finišis!
Mida vanemaks me saame, seda rohkem õpime omaenda keha ja ka sealt tulevaid signaale tundma. Mõnikord harva võib see tunne petta, aga enamasti ikka, kui keha ütleb STOP, ole valmis plaaanitust loobuma ja kässarit tõmbama! Üks nö null-seisus kobistatud õnnestumine ning sellest saadav rahulolu on kübe sinu ülejäänud elu kõrval! Loe oma keha märke ja käitu vastavalt!
Läinud laupäeval Haanja100 lõpetajaid vastu võtmas! Iga tulijat
peab isiklikult tervitama! Laipni ludzam, Janis Baltaisbrencis!

Näeme, kirjutame, joonistame! Alustan homsest uue hooaja ettevalmistusega!




laupäev, 10. september 2016

Haanja100 MTB 2016 rajakirjeldus!

Tere
Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem, ehk isegi rohkem. 
Väljavõte kasutaja Silver postitusest velo.clubbers.ee foorumis 15. augustil 2003.

Aga ära ma selle tegin!!!!!!!!!!!!!!!!!
Korraldajal on moraalne kohustus rada enne võistlejate pealelubamist läbida, kas pole nii?

Väljavõte minu postitusest samas foorumis 2. septembril 2004.
Haanja100 vaimne isa Silver.
Ehk siis, Silveri poolt 13 aastat tagasi välja hõigatu sai 26. septembril 2004 teoks ning ka mina ise olen jõudumööda igal aastal enne osalejate "peale lubamist" raja läbi sõitnud. Erandiks oli vaid aasta 2007, kui ma enne sõitu kolm kuud vaid haamrit ja kellut käes hoidnuna vajusin poolel maal kurnatuna kraavi ning tellisin endale auto järele (et järgmisel hommikul samast kohast lõpuni sõita). Kahel aastal, kui olid kavas põhjalikud rajamuudatused, sõitsin H100 raja aga lausa kahel korral läbi. Niiet siis minu jaoks on nüüdseks 14 korda Haanja100 MTB läbitud, aga endiselt on suurimaks unistuseks seda teha õigel päeval, kogu selle melu ja möllu keskel..... Järsku ükskord algab aega?
Haanja100 finišis 2015 - üksi!
Aga ajalugu ajalooks, tegelikult tahaks rääkida selle-aastasest Haanja100 rajast. Kuna starti on tulemas tervelt 141 kollanokka, siis usun, et järgnev jutt kulub mõnele neist marjaks ära! Eeskätt ennetamaks neid vigu, mida tehakse juba enne starti, puudutab see siis varustust või meelestatust! Haanja100 rada on salakaval, seda võib läbida kas puhta jõuga (selliseid on vähe) või siis kavalusega - pidevalt ökonoomitades ning mitte alludes ahvatlustele panna! Kõvematele panijatele paneb rada lõpuks ise ära!!!
H100 testigrupp on valmis teele asuma. 3.9.16, Kubija!
Sektor 1, Start-Enerviti TP1, pikkus 21,4km, 355 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h33min.
Kogu raja lihtsaim lõik vaatamata selle lõpus olevatele Kütioru tõusudele. Esimesed 3km kulgevad mööda asfalti, siis järgneb veidi liivast metsateed, edasi läbitakse Võru linna külje all olev tööstuspark, veel veidi kruusakat ning kaheksanda kilomeetri peal hakkab rada ronima. Raja põhi on kõva - metsateed, mõned singlid, väiksed kruusakad, aga rada ronib kogu aeg ülespoole. 13km peal algab RMK Kütoru matkarada, mis on vaheldusrikas ning mitu korda Eesti sügavaima oru põhjast läbi käiv ning taas üles oru nõlvadele jõudev rajaosa. Veel enne toidupunkti on ca 70m kõrguste vahega laskumine ning seejärel korralik tõus Kütioru mäesuusakeskuse juurde, kus asub raja esimene TP. Avatud raja grupil kulus esimese sektori läbimisele 1h33min, keskmine kiirus 13,8km/h, ehk siis numbrite põhjal on tegu kiire ja lihtsa rajalõiguga, kuid ei maksa unustada neid tõusumeetreid. Liigne paugutamine sellel lõigul tuletab ennast kindlasti meelde raja 60ndal kilomeetril!
NB! Kui sa tunned, et soojendus on tehtud ning võiks panema hakata, siis oota veel veidi, sest raja raskeim osa on alles ees!
Vaade Enervit TP1 vastasnõlvalt, oru põhjas olev Iskna oja on 70m madalamal!
Sektor 2, Enervit TP1-Eesti Pagari TP2, pikkus 24,1km, 567 tõusumeetrit, testsõidu aeg 2h51min.
Haanja100 raja rängim osa, sest lisaks korjatavatele tõusumeetritele (Vällamägi&Munamägi) kulgeb vähemalt pool sellest lõigust piki heinamaid või nendel olevaid teid, mis märjema ilma puhul muutuvad imevateks käsnadeks, aga ka kuivema ilma korral suudavad aeglustada liikumiskiirust. TP järel sõidetakse taas alla Kütioru põhja, sealt üles. Järgneb kergelt tõusev metsatee, veel üks oru läbimine mööda mõnusat singlit ning siis tuleb maantee nr 2 alt läbi minna! Tunnel on betoonpõhjaga ja vabalt sõidetav ning soovitus on seal sõita, sest märja sügise tõttu on tunnelis ca 10cm vett voolamas. Tunneli järgselt kulgetakse üsna pikalt mööda liinialust vana rada, peale Voki küla on ootamas ports erinevaid maaastikuid - koristatud viljapõllud, metsarajad, heinamaateed ning ka mõni korralik mülgas võib tee peale jääda. See praktiliselt ilma tõusudeta lõik tunnelist kuni Sitasilla tammini on küll vaid 5km pikk, kuid minul kulus selle läbimiseks 44 minutit!!!
Testgrupp Vällamäe tõusul.
Edasi tuleb Kavadi, mõnus ja kiire järveäärne kallasraja singel ning siis ootab ees juba Eesti kõrgeim küngas - Vällamägi. Kõva mees sõidab Vällamäest üles sadulas, tark mees jalutab ratta kõrval! Vällamäest on vaja ka alla saada ning see on kohati kurnavam kui ülesminek. Kindlasti saab selle-aastane Vällamäe valem ka paljudele vanadele huntidele olema üllatuseks, sest just neid radu ja just niipidi ei ole vähemalt 10 aastat sõidetud. Vällamäele järgneb üles-alla-muda-üles-heinamaa-alla-üles-kallasrada-heinamaa-muda-üles ehk tüüpiline Haanja maastik kuni Munamäe asfalditõusuni. Munamäe võtmise järel jääb veel sealt alla Vaskna järve äärde sõita ning siis Mõrvari tõus võtta. Sel aastal ei ole Eesti Pagari TP2 mitte Munamäe otsas, vaid 1,5km edasi Plaksi külas, raja 45ndal kilomeetril. Põhjuseks miilisõit, mis läbib seda TP-d 3 korda.
NB! Kui oled jõudnud Eesti Pagari TP-sse, võid endamisi arvestada, et pool on tehtud - ajaliselt!
Eestis kõrgemale enam ei saa....
Sektor 3, Eesti Pagari TP2-Saare TP3, pikkus 15,6km, 240 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h28min.
Üsna mõnus ja kiire lõik, sisaldab endas küll paari korralikku tõusu (Plaani Külamägi, Plaani Jaanimägi 2x) ning Mõrvari Isa laskumist, aga rajapõhi on enamasti kõva ja sõidetav, välja arvatud esimene tõus Plaani Jaanimäele, Villa küla tagused heinamaad ning nn RMK singel vahetult enne Saare TP-d. Kohe peale TP-d kulgeb rada piki mururada Tsälbämäe poole ning ühel hetkel avastab sõitja enda ees raja ainsa 3 noolega ohumärgi, mis tähistab Mõrvari Isa laskumise algust. NB! Sel aastal on sõidetav vasak pool, parempoolses osas on sügavad uhterööpad sees!!! Käärakult suundutakse Villa küla kaudu raja kõige lõunapoolsemasse punkti Vaartsmäe taga, mille järel ronitakse Kopra singli kaudu üles tagasi Plaani Jaanimäe jalamile. Siit edasi võib ainult tuld anda, sest ees ootavad kiired lõigud kuni Saare TP3-ni raja 61-l kilomeetril Hallimäel. Aga veel enne TP-d on rajal pöördepunkt nende jaoks, kes on endale sobivaks valinud miilisõidu. Raja 60-nda kilomeetri pealt pööravad miilisõitjad paremale ning jõuavad peale mõnekilomeetrise nn lisalõigu läbimist taas Eesti Pagari TP-sse. Esimeses miilipöördes kontrollaega ei ole, kõik miilisõitu alustanud peavad selle 17,5km pikkuse lisapauna ära tegema.
NB! Siledatel ja kõva põhjaga lõikudel anna vunki juurde, sest Haanja100 sõidul on aeg sinu kõige hullem vaenlane!
 
Mõrvari Isa laskumise parem pool...
Sektor 4, Saare TP3-Saunamaa TP4, pikkus 13,8km, 163 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.
* - testsõidul kulus sellel lõigul nö lisaaega üle 20 minuti, sest oli vaja möödasõitjaid tagasi rajale oodata ning ka üks kodara- ja kummipurunemine viis aega ära
Hallimäel saad maiustada Saare kohukeste ja jogurtijookidega, aga seejärel tuleb teele asuda, ees ootamas Püstümäe tagune singel, Härämäe lõik ja siis juba uue raja osana nn Dendropargi-Paaburissa singel. Suur aitüma Martin Loole 3 aastat tagasi tähelepanu juhtimast, et Härämäelt Rõugesse viiv tee oli liiga kiire - nüüd on palju aeglasem! Ka paljudele teada-tuntud Jürihani org on seekord uue lahendusega ning peale vesioinaste ja Rõuge rattamaratoni finišitõusu läbimist ei kulge rada piki kruusakaid Saunamaale, vaid oleme selleks leidnud uue ja palju aeglasema lahenduse! Vaatamata neile uuendustele on see lõik üsna kerge ja kiire, aga egas enne Saunamaal pakutavat makaroni- ja vorstirooga ei saagi pulssi väga üles ajada!
NB! Haanja100 FINISHER särki ei anta Jürihani või mõnest muust tõusust sadulas ülessõitmise eest! Selle saab see, kes Kubijale Finitosse jõuab! Ökonoomita elu eest, sest tervelt veerand maad on veel minna!
Jürihani oru põhjas eelmisel suvel, hetkel on vett ikka rohkem...
Sektor 5, Saunamaa TP4-A. le Coq TP5, pikkus 14,2km, 274 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.
* - taas kaks kummi ja ca 20 min ajakadu
Vorstilauast on raske lahkuda, aga veerand maad on veel minna. Kohe peale TP-d tuleb veidi ronida, aga siis on tervelt 4km kiiret rajaosa, kuni Rabadumäe seinani ja sellele järgneva Väikjärve juurikasinglini. Peale juurikasinglit keerab rada Kubija poole, 18km veel minna. Miilisõitjad on selleks hetkeks läbinud 100km. Enne kella 14:30, ehk siis alla 7 ja poole tunni sinna jõudvad miilisõitjad pääsevad nö miiliraja viimasele 59-le kilomeetrile, sellesse punkti hilinejad suunatakse otse finiši poole ning sinna kohale jõudes lähevad nad kirja kui 100km lõpetajad, läbides tegelikult 119km.
Aga, rada jätkub suunaga Taevatrepi poole, ronib veel korraks 240 meetri peale ehk Pedäjämäe (Taevatrepi kodanikunimi) tippu, et siis hakata alla Kubija poole veerema. 15km veel minna! Muda-raiesmikud-veetakistused läbitud, jõutakse Jaanimäele, A. le Coqi TP5-de, RC-Cola ja arbuusi juurde! Testisõitjaid raja 87-nda kilomeetri peal üllatanud koprajärv on tänaseks tühjaks lastud ning viimast korda lõhutakse see tamm maha veel 24. septembri hommikul, et osalejatel jumala pärast ujuda ei tuleks....
NB! Kuna Väikjärve juurikasingel ja Taevatrepi laskumine, lisaks veel mõned muud kohad, on üsna tehnilised, siis ära muutu vaatamata sind rusuvale väsimusele lohakaks. Rada karistab iga väikseimagi eksimuse karmilt ära!
Ei saa üle Emajõest, loe koprajärvest...
Tegime ülemise pildi tiigist raja mööda, et kuiva jalaga pääseda...
Sektor 6, A. le Coq TP5-FINITO, pikkus 11,8km, 111 tõusumeetrit, testsõidu aeg 54min.
Kui arbuus ja koola on sees, võib tõsiselt vajutama hakata, sest viimased 12km lähevad allamäge! Noh, mõned erandid muidugi on, nagu Kuradimägi ja veel mingid põksud, mis isegi sellel allamäge mineval lõigul need 111 tõusumeetrit kokku teevad! Aga see Jaanimäelt allatulek on mõnus, laskuv maastik aitab kaasa ja päästev lõpujoon üha läheneb. Peale Downkill'ile järgnevat Kuradimäge on pisike rajamuudatus,aga lõpp on ikka piki Kubija rollerirada. Seal on siis vastavalt vajadusele aega ja võimalust veel kellelegi särk püksi panna või omaette mediteerida ja tunda rahulolu, et kohe on kõik! Tehtud! Purgis!
Põhjamaa pojad said vist lõpuks soojaks,
soojendusdress visati raja äärde....
Selline sai siis rajakirjeldus, aga Haanja100 edukaks läbimiseks sellest ei piisa. Haanja100 rada paneb lisaks sõitjatele ka tehnika tõsiselt proovile, olen ise eri aastatel pidanud kogema mitut sorti ebaõnne, nagu lenksu murdumine, pidurite kadumine, keti või kummi purunemine, aga alati olen lõpuni tulnud. Haanja100 ajalugu teab legendaarseid lugusid, kuidas rehve on täidetud heinaga, tehtud rattaid singel-speed'ideks, isegi toodud Võru linnast poest uus tagajooks. Raami lõhkemise vastu a la Jaan Kirsipuu anno 2008 pole midagi teha, aga kõike muud nipet-näpet saab rajal teha, olemasolevate materjalide ja riistade olemasolul. Ehk siis, elementaarsed asjad, mida kaasa võtta:
- varulohv (soovitavalt 2), pump või 2-3 ballooni
- multitool (kuuskandid ja ketivõti)
- ketilukk ja võti
- mõni nipukas (kaabliside), veidi teipi
Näited nädala tagant - üks testisõitja sai endale kaika kodarasse, mis lõhkus kodara ning tubeless enam ei pidanud. Lohv sisse, 15km hiljem sai sama lohv snake-bite, uus vahetus. Teisel sõitjal eemaldus saapatald, Mägi Aivari teibi abil sai tald kinga ja jala külge tagasi ning sõit jätkus!
Enne Haanjasse suundumist oleks mõtekas lasta oma ratas mõnel spetsialistil üle vaadata, eriline tähelepanu piduriklotsidele, keti ja hammakate kulumisele (chain-chuck), tubeless kummi puhul piima olemasolu kontroll (läksin ise nädal tagasi selle õnge).
Selline käkker oli minu tubelessi sees piima asemel....
Kuigi Haanja100 toidulaud on rikkalik, siis igaks juhuks võiks kaasas olla midagi, mis aitaks üle TP-de vahel märkamatult saabuvast raskest hetkest. Läinud laupäeval ei läinud mulle enne TP3-e ükski söök sisse, kuum ilm ei soodusta toitumist. Minu päästjaks olid koti taskus olnud Kirju Koer kommid, mida sai üsna algusest peale mingi 10tk söödud. 60km peal siis sõin korraliku võileiva, millega venitas lõpuni välja. Kogu saja kilomeetri läbimist ei maksa üles ehitada ka ainult geelide peale, sest peale viit-kuut tundi rajal tahab organism nö tavatoitu, mitte kiireid süsivesikuid. Eks see toitumise teema ole enam-jaolt individuaalne, aga Haanja100 ei ole vist see õige koht indiviidi vajaduste väljaselgitamiseks.

Kokkuvõtvalt, nii nagu ei päde kõigi jaoks eelmises lõigus esitlet toiduteema, ei käi ka rajakirjelduses toodud raskused-lihtsused kõigi pihta. Mõnele meeldib igast tõusunukist üles kerida, teine jälle mõnuleb imeval heinamaal. Kellele ema, kellele tütar! Üks on aga kõigi jaoks ühine, et H100 lõpetaja särki või 5 korra lõpetaja buffi või hoopis 10x lõpetaja medalit saada, on vaja taaskord Kubijalt Kubijale jõuda, eelnevalt muidugi 100km või 100 miili läbi sõites!

Edu kõigile startijatele - nael kummi, kaigas kodarasse, kivi kotti ja kett maha! 


Haanja100 MTB 2016 rajaprofiil!

Soovituslikku lugemist eelmisest aastast!



laupäev, 6. august 2016

Ähijärve-Aegviidu, 4 päeva sadulas, 627km!

Käesoleva blogipostituse pealkirjas toodud numbrid iseloomustavad ühte pikka rattasõitu, mida mingil juhul ei tohi nimetada matkaks - vaatamata sellele, et see sõit kulges piki RMK matkarada. Matk on teekond loodusesse ja looduses, kulgemine vabalt valitud ajatelje kursil, peatumine põnevates kohtades/vaatamisväärsuste juures, matk on laagripaik ja lõke, sõbrad ja matkajutud, ehk siis kõik see, mis minu hullumeelsel uhamisel punktist Ä punkti A olemata oli! Aga minu eesmärk ei olnud matkata, vaid raputust saada - kehaliselt ja hingeliselt! Etteruttavalt võin öelda, et see 4 päeva pikkune trett täitis mingil määral oma eesmärgid:
1. Nelja päevaga 40 tundi singel-speed'i* sadulas, ilmast sõltumata, vastu pidamine - see annab ikka korraliku laksu eneseusku.
2. Sain mõnest keha koormavast kilost, täpsemalt kolmest, lahti. Aga see protsess veel kestab...
3. Sain teada, et RMK matkarada on üsna igav seal keset Eestit, ehk siis Kiidjärvelt Aegviiduni ning ka kehvasti märgistatud (eriti tagurpidi läbides). Lõunapool polnd rajal ja märgistusel vigagi!

Vaatamata mittematkamisele ning probleemidele rajamärgistusega ma siiski nö enesele meenutuseks ja teistele hoiatuseks võtan need neli päeva kokku, fifty-sixty nii iseenda kui matkaraja kontekstis, tehes seda päevade kaupa:
Punktis Ä, 1. augustil kell 7:00
Päev 1 - 134km, Ähijärve-Rõuge, tung ja torm!
Esmaspäeva varahommikul viis hää sõber mind kella 7-ks Ähijärve kaldale, kaasas kogu RMK matkaraja kaartide bukett, abiks telefoni (õigemini Endomondo) GPS ja teadmine, et Võrumaal on suurem osa radasid mulle tunda-teada, kuna oleme koos vennaga matkaraja kokkupanijale Alar Sikule mitmeid radu ette juhatanud. RMK Peraküla-Ähijärve matkarada lõppeb (minu jaoks algab) küll Võru maakonnas, aga juba teisel pool järve olen juba Valgamaal ning kohe hakkab näha olema 3. juulil üle Kagu-Eesti pühkinud tormi tagajärgi - tuhandeid puid on murtud poole pealt maha ning matkatee ääres kõrguvad puidukuhjad ühemõttelise kirjaga.

Esimene päev, ilm on ilus ning tutvun ka vaatamisväärsustega - sõidan läbi Kõrgeperve lõkke- ja telkimiskohast, ronin Tellingumäe vaatetorni jne. Elu on lill! Tung edasi minna rauges veidike siis, kui jõudsin taas Võrumaale, kusagil Tiitsa kandis hakkas sadama, kergelt. Lõunatipu lähistele jõudes sadas juba kahesajaga, Lõunatippu jõudes olin läbimärg. Tegin väikese peatuse, sõin kaks kaasavõetud pirukat ning vahetasin riided, hea kuiv olla! Matkaraja hiljutine muutus ei kajastunud kaartidel ega ka looduses - päeva pealkirja all peidus olev link näitab täpselt, mis ma seal Läti piiri äärsel kraavipervel tegin. Kui ikka 2,5km peale viimast märki on rada ikka samasugune kehv, märg ja niitmata kraaviperv ning ükski märk ei aita sinu veendumust edasi minna, tuleb minna tagasi, nagu ma ka tegin. Murdsin läbi Pokumaa**, põlvini vees, ratas peakohal, tagasi vanale rajale ning paar kilomeetrit hiljem sain aru, et oleks pidand veel edasi murdma seda kraaviperve - matkarada my ass!
RMK matkarada Läti piiri ääres, 3km ilma märgistuseta....
Kuna see ekslemine kuuevarbaliste piiri ääres oli mul taas (silma)munad märjaks teinud, lõin käega - kui märg, siis märg, kannatan ära! Keerasin Vastse-Roosas Metsavenna talusse sisse, sest jook oli otsas. Poest spordijooki küsides pakuti Reet Pulli, eelistasin Värskat! Panin märjad riided uuesti selga ja andsin tuld Paganamaa poole, kus tuttavad Tour de Rõuge rajad ees ootamas. Tahtsin minna piki jalgrada, aga taas panin õigest märgist mööda ning sattusin kruusa-asfaldi rattarajale, kahju! Vähemasti Suurest Liivakraavist panin koos oma kodinatega lausvihmas alla, kes teab millega tegu, saab aru! Peale Paganamaad enam midagi huvitavat polnud, Pähni kandi 11km vihmast märga ja imevat kruusakat ning siis juba piki Rõuge Tuuri rada Rõugesse välja! Prrr, külm ja märg!
Vaateid Tellingumäe vaatetornist Valgamaal!
Master-plan oli Rõugesse toodud autos veidi arvutitööd teha ning ka autos ööbida, aga 90km vihma sundis mind Võrru koju sõitma, sauna kütma ja riideid kuivatama!
Päev 2 - 185km, Rõuge-Mammaste, tuttav ja turvaline!
Kogu treti parim päev - tuttavad rajad, mõnus maastik, ilus ilm (kuni viimase paari kilomeetrini). Alustasin Rõugest, edasi ülesmäge Haanjasse, paar tiiru mööda ammutuntud radu Vällamäe ja Vaskna järve kandis, edasi liiga palju asfalti (miks rada Tsiistre kaudu ei lähe?) kuni Vahtseliinani. Siis järgnes puhas mõnu - Piusa jõe äärne, Piusa raudteejaama (koobaste) järgne maastik ning siis tõeline maiuspala. Kunagisest Petseri Lõunalaagrist Värska Põhjalaagrisse viiv ligi 20km pikkune lõik on kogu selle matkaraja pärl - mõnusad üles-alla metsateed, palju kukeseeni sic! ja hea märgistus, mõlematpidi kulgedes!
Nakri müür Piusa ääres...
Värskas tegin peatuse, laadisin poes kella, sõin ja jõin, ekslesin paar korda, aga jõudsin läbi vihma ja vastikute kruusateede Paidra kanti, kus tekkis sillaprobleem. Olin kusagilt lugenud, et Koolma sild olevat katki, aga RMK kodulehel olev kaart oli küll nii segaselt joonistatud, et isegi mina pool-kohalikuna ei saanud aru, mida selle kritseldusega mõeldud oli. Kohtasin Leevi lõkkekohas kolme jalgsimatkajat, aga ka nende poolt väljatrükitud kaart ei andnud selgust, mis ja kust üle Võhandu saab. Läksin vanast usust Koolma silla peale ja sild oli peaaegu valmis, sain üle! Edasi järgnes väga mõnus põdrasamblane männimets, kuhu oleks kohe tahtnud telgi püsti panna. Aga miskipärast oli ikkagi kusagil sisimas tekkinud plaan ikkagi 4 päevaga Aegviitu jõuda, vaatamata esimesele ideele sõita niikaua, kuni tahtmist jätkub! Eks inimene ole oma lolluste ori, miskipärast on alati vaja üle oma varju hüpata, vaatamata aastasadade vanusele kogemusele, et see on võimatu! Põlvasse ja isegi Otteni lõkkekohta väljajõudmine tundus ainumõeldavana, nii panin mööda võimalikest Mustjärve ja Valgjärve telkimiskohtadest. Peri RMK-s olin valmis loobuma, sest hakkas taas kahesadama, aga seal oli mingi noorpaarike telgis nahistamas - ei tahtnud neid oma norskamisega häirida, panin edasi. Põlva kesklinnas sadas viiesajaga ning ainsaks pääseteeks jäi Mammaste spordikeskuse katusealune magamiskoht! 
Teine öö, telki ikka ei saa...
Mammastes olid kohad täis (kaks meest magas Ostap Benderi sõnul lausa piljardilaual), aga sain magama keskuse fuajee ülaloleval pildil olevale diivanile, mis paar tundi peale kokkulepet ei osutunud siiski parimaks valikuks - igasugu agregaadid tegid ligi 30dB müra, mida ei suutnud varjata ka peldikupaberist tehtud kõrvatropid. Asja tulemuseks tervelt magamata öö, peale 319km läbimist...
Päev 3 - 175km, Mammaste-Pakaste, igav ja eksitav!
Kuna und ei olnud, ega müra pärast ka tulnud, asusin kell 6 teele. Esimese hooga leidsin Mammaste keskuse kandist kaks RMK värvimärki, rohkem polnud - nelja tee risti jõudes valisin loogilisema ja väljusin Põlva-Tartu maanteele legendaarse ööklubi LIFE juures. Otsustasin kaardi järgi Taevaskoja kaudu rajale tagasi saada. Sain tagasi, aga Siimu silla juures (Viimne Reliikvia, hobune kukub vette) kadus rada taas - ekslesin ca 10km ning nägin Kiidjärve kandis märki. Jee! Edasi tuli Akste, kuhu rajameister polnud sel aastal veel jõudnud - isegi 3000m takistusjooksus ei ole takistusi nii tihedalt...
Sääraseid oli ligi 100, paari kilomeetrise lõigu peale....
Jah, siis ma veel ei teadnud, mis asi on RMK kruusakas! 3km otse piki sirget, siis 90° vasakule, 1km sirget kruusakat ja siis 90° paremale, taas 4km kruusakat! Põnev-põnev-põnev! Ainus põnev hetk enne uutele, Emajõe järgsetele kruusakatele jõudmist oli Kavastu parvemees, kes viis mind koos rattaga oma paadiga tasuta üle. Tahtsin küll eemalduvasse paati hinnakirjajärgset kahe-eurost visata, aga mees rehmas käega, RMK on raja siit üle Emajõe teinud, aga mingit toetust selle eest ei paku! Viisk, Põis ja Õlekõrs oleks ammu ülestõusu korraldanud!
Ei saa üle Emajõest, hüva nõu (2€) nüüd kallim tõest!
Kuna olin söönud hommikupoole Ahja RMK-s vaid kaks pirukat, oli kõht tühjaks läinud. Kavastus, peale Emajõe ületust, paistis kaugelt mingi korterpoe silt, aga ei usaldanud sinna minna. Järgmist poodi ei tulnudki, sain Alajõe külast vett ja Jõhvi-Tartu maantee pealt kebabi friikatega!?! Kesiganes niipidi sõidab või käib, Võnnus tuleb tankida, sest sealt on 60km järgmise kohani, kus midagistki saab! Aga üle maantee oli Saarjärve ääres taas totaalne segadus märkidega, kuidagi läksin intuitsiooni toel õigesti, aga Vooremaale jõudes läks taas kehvaks - mitu puussepanekut ja tagasitulekut. Mingil hetkel sai siiber, otsustasin teha OMK-d, ehk siis kulgeda oma rada, kuna RMK rajamärkide lugemine hakkas üle minu mõistuse käima! Enne Jõgevat, kusagil Kassinurmes, suutsin taas totaalselt mööda panna, päeva lõpuks kogunes matkaraja kilometraazhiga võrreldes üle 13 lisakilomeetri...
Kust kuhu, miks ja milleks, pool või muidu?
4 päev, 131km, Pakaste-Aegviidu, lahkuja kustutab tule!
Olin ööd tuttavate juures raja lähedal, saun-saslik-jms! Kokkuvõttes jäigi telgis magamata, aga eriti ei põe, sest telgis saab magada matkal olles, minul oli kogu aeg tuli takus, sest Aegviidus rong ei oota.... Sõitsin hommmikul Pakastest teele ja kohe oli selge, et mahlad on otsas, zero, kaputt, kutu piilu! Proovisin vändata, no kuidagi õnnestus, lootsin Võlingi kandis peatuse teha, aga seal oli 2 telki ees ja veel kell 10 hommikul magati - matkajad ju! Oostriku lõkkekoht oli vaba, keerasin viimased võileivad (aitüma, sõber!!!) keresse ja keerasin katusealuse laua peale kerra. Veidi aja pärast võtsin magamiskoti ka peale ja magasin lausa poolteist tundi, unevõlg ja väss oli korralik! Vihm möödas, suundusin Koerusse, kus olin tervelt poolteist tundi vihmavarjus - Uppuv Nugis, Lonkav Jänes või siis Janune Kägu oli see pubi, mis lasi mul seal omaette toimetada! Edasi absoluutselt ebaselge ja kohati puudulik rajamärgistus, mis päädis totaalse võsalõikusega Aravete kandis. Minul, kes ma olen 18 aastat rattavõistlusi korraldanud, peaks olema piisav sõnaõigus rajamärgistuse osas ning seal Aravete kandis paneks raja märgistamisele hindeks 1. Ma ei hakka lisama, mida ma füüsiliselt teeks, kui selle mehe, kes rada märgistas, kätte saaks!!!
See ei ole vist rada, aga sinna mind suunati!
Aga noh, egas rahvas pole süüdi, et valitsejad lollid on! Valitseja jälle mõtleb, et misse pööbel möliseb? Ega mölisegi, sain oma kilomeetrid täis, vaatamata sellele, et ka viimasel päeval sai ikka kümneid kordi puusse pandud! Lootsin, et vähemasti Kõrvemaal lõpeb see igav(ene) kruusakas ja saab mõnusatele metsaradadele, aga miskipärast on selle RMK matkaraja eripäraks või siis prioriteediks erinevate lõkkekohtade ühendamine, mis toimub peamiselt (kahjuks) kruusateede kaudu! On ju olemas nt Presidendi rada ja Valgehobusemäe rada, aga RMK rada kulgeb nende kahe raja vahel mööda kruusateed! Arumaisaa!
No on sitt olla, ausalt! Foto autor: Endel
Veidi õnne Kõrvemaad läks igasugu rihm maha, endal ja veidi hiljem rattal. Hakkas sees pöörama, keerasin kraavipervele hingitsema. Oli tõesti valus olla! 10min lamamist, võtsin ennast kokku ja 100m pärast läks kett maha, oli teine viimase 600 kilomeetriga piisavalt veninud ning hakkas rappudes maha jooksma. Proovisin nö tavavahenditega ketti pingutada, aga ei õnnestunud, tee ääres leidunud kivi abil suutsin paar millimeetrit ketti pingutada ning edasi sõita. Katkestamine oli väga lähedal! Edasi, kuhu?
Ka raud kulub, kett venib...
Panin veel viimase 30km-ga kolm korda puusse, no kui ei ole märke, mis vastupidi rada näitaks, siis ei saa ka rada pidi sõita. Olen süüdi! Enam ei tee! Ehk siis, kui ma veel kunagi seda rada sõidan, siis ainult õigetpidi (põhjast-lõunasse) ja GPS-seades oleva träki kaasabil. Sest liiga palju põnevaid raja osiseid jäi sõitmata, põhjuseks möödaarvamine rajameistri tõekspidamistest. Siinkohal kuulutan avalikult, et tahaksin kandideerida RMK matkaradade märgistajaks, töö peamiselt talvel ja vabalt valitud ajal! Professiooni on piisavalt, tahtmist ka! RMK juht Aigar Kallas, võtad tööle?
Punktis A, 627km hiljem...

* Single-Speed - ühekäiguline jalgratas (meestekas), ülekanne 32-21!
** Pokumaa - mättaline ala, kus pole rada ja mis on väga märg

pühapäev, 31. juuli 2016

Krõks, ja minek!

Nii enam edasi ei saa! Mul oli selleks nädalavahetuseks kirjas tervelt kaks asja - kuuesajane brevet ja Joeli maastikumaraton Kurgjal. Mitte eriti raske südamega, kuna pole ratast sel aastal praktiliselt üldse sõitnud (mingi 1,6K), vahetasin breveti maratoni vastu. Sest sellega sain ju nädal aega tagasi hakkama! Eile hommikul ärgates ei tundunud eesootav maraton aga mitte üldse hea mõttena ning nii lasin ka teisel rongil minna......sest liha on nõder. Ja kui liha on nõder, mureneb vaim kiiresti!
Kuuesajalased randonneerid täna kell 6 Lauga talus rivistusel, 
ees ootamas 250km, et koos eilse 360-ga 600 purki saada!

Liiga palju, liiga palju on sel suvel olnud järeleandmisi ja edasilükkamisi! Kõrvaltvaataja võib-olla ei saa arugi, et kusagilt kuhugi midagi lükatakse, sest kuidagimoodi saavad asjad ju tehtud! Jah, fassaad on väliselt ilus ning ainus asi, mis seda fassaadi rikub, on vorm! Minu vorm! Kuna see on ümar! Aga ümar ei ole ilus, liiatigi veel suutlik! Aprilli alguses alanud kaos on viinud kõik ja oleks siis vare alles, looda sa! Tavaline muretsev inimene kaotab isu ja närbub, mina olen teisest kahjuks teisest liigist. Juba ammu pole ma näinud hommikuti kahekohalisi siniseid numbreid.....
Kole, kole, kole, kole, kole......
Eile hommikul, peale Kurgjale sõidust loobumist käis krõks, ehk siis hetk, kui pea enam ei saa, ega keha taha. Sebisin endale joonelt vaba nädala ning asusin koostama plaani, et minna! Sinna, kus oleks võimalik paastuda ning iseenda sisemuses selgust saada. Kus selline koht on?
Eks ikka metsas, kaugel igasugusest jamast!
Kõige valutumana tundus ette võtta ammune soov läbi teha mõni RMK matkarada ning eriti südamelähedasena tundus see lõunapoolne osa, millest paljud träkid oleme raja kokkupanijale ise ette söötnud.
Reklaamtekst: Täna, paar tundi tagasi raja autoriga vesteldes, sain kuulda, et ilmselt läheb kunagi ka see Lõunarada, ehk siis Aegviidu-Ähijärve, muutmisele. Põhjus lihtne, tookord rada tehes, polnud Alaril arvutit ning kõiksugu gps-id ja muud vidinad on muutnud raja trassi paikapaneku tunduvalt tõhusamaks. Vaatasin Alari arvutist kavandatava Idaraja trassi ning sain aru, et sündimas on midagi suurt! Loodame, et mehel jätkub püssirohtu ka tulevikuks, mul endalgi temale mitu uut lõiku ette söötmist ootamas. 
 OK, aga mul oli ju vaja minna! Tehtud-mõeldud! Lähen homme hommikul Ähijärvelt teele, eesmärgiks läbida olemasoleva 4 vaba päeva jooksul 635km ja jõuda Aegviitu! Üksinda!
Rohkem ei mahu...
Kaasa võtan telgi, magamiskoti, mõned riided, paar rattavõtit, ketiõli, paar õhukummi, balloonid, kaks joogipudelit, rajakaardid, kella, telefoni, akupanga, Säästukaardi, pangakaardi, ID-kaardi, veidike sularaha....vist saigi kõik! Ah jaa, uued jalatsid sebisin ka, et oleks mugavam matkata!
Soovitan, ülimugav!
Loodan, et tee peal on piisavalt külapoode ja söögikohti! Kui ei ole, toitun mustikatest ja jänesekapsast! Adios, amigos! Palju edu mulle teie kõigi poolt................... 


PS! Siitkaudu saab edenemist jälgida!