Esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Napp pääsemine!

Möödunud nädal möödus töö tähe all, üle mitme-setme kuu. Väiksemaid kodutöid ja muidu toimetamisi on ikka ette tulnud, aga esimest korda üle kolme kuu sai tehtud nö palgalist-tasulist tööd. Aga minu õnneks on minu töö selline, mida saab südamerahuga treeningpäevikusse kanda. Olin nimelt kaks päeva Haanjas matkajuht, eesmärgiga viia minu hoolde usaldatud matkagrupp kahe talvepäeva jooksul kõigi Eesti kõrgeima 20 mäe (loe: künka) otsa. Teadjamad tegijad tunnevad seda matka ka "Lumeilvese" matka nime all.

Sättisime matka marsruudi nii, et esimese päevaga saaks ca 2/3 matkast tehtud. Et siis teisel päeval, juba veidi valutavate lihastega, veidi lihtsamalt pääseda. Peamiselt Põhja-Eestist pärit matkalisi üllatas Haanja oma keskmiselt 50cm paksuse, kohati aga lausa puusadeni matkalisi endasse imenud lumavaibaga. Seetõttu kujuneski linnulennult ca 25km pikkune matk meil kokku 34km pikkuseks. Kergem oli otsida kõvemat jalgealust ja minna seetõttu järgmise mäe juurde ringiga, kui sumada otse läbi paksu lume. Mitmes kohas oli abiks Ekstreempargi jõulumatka kaduv jälg, abiks oli ka mõne üksiku lumesaani jäetud vagu. Teisel päeval aitas meid palju üks räätsadega ca 15-liikmeline matkagrupp, kelle jäetud jälg oli nagu raudtee. Kahju ainult, et nad ei olnud suutelised mitme mäe tegelikku kõrgeimat kohta üles leidma, kuigi nende jälgi oli tipu ümbrus täis.

Laupäeval kulus 12 mäe võtmiseks 7:32, millest tubli 1,5 tundi kulus grupi saba järele ootamisele. Teisel päeval oli grupp võrdsem (loe: aeglasemad loobusid) ja järelejäänud 8 mäge sai võetud 3:48-ga. Kokku siis 2 päevaga 11:20 matkamist, ca 34 kilomeetrit. Keskmine pulss saja matsu ringis, max küündis kohati 155-ni.
Eile Vällamäe tagumisel nn köietõusul...
Kuigi mõnede matkaliste riietus ei kannatanud mingit kriitikat, siis selle puudujäägi korvas nende tublidus. Ise olin riides nagu peab - kihiliselt, bahillad kaitsmas saapaid lume sissetungi eest jne. Vaatamata pidevatele grupi saba järeleootamisest tingitud seisupausidele ja väljas valitsevale ca 13-kraadisele talveilmale külm ei hakanud.

Aga pauk tuli sealt, kus seda kõige vähem oodata. Õhtul koju sõites lõi autol jahutusvedeliku tule põlema, sest üks lõdvik otsustas koostööst loobuda. Õnneks elas maanteest ca 3km kaugusel üks minu kaasreisija tuttav, kes asendas katkise lõdviku osa metalltoru ja paari toruklambriga. Aga see kiirremont toimus õues, -15 kraadi juures, seljas tänavariietus, jalas kingad, käed jahutusvedelikust märjad jne. Lõpuks koju Nõmmele jõudes tundsin kurgus kibedust. Oli vaja kiiresti tegutseda - pool küüslauku, ingveritee meega ja paar pitsi kangemat sisse ning teki alla sooja. Praegu hommikul on kõik korras. Napp pääsemine???

Esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Mulgi uisumaraton - tagasi poodiumil!

Jess!
Kolm aastat tagasi toimunud esimesel Mulgi uisumaratonil läks mul hästi, tulin kolmandaks ja pääsesin esimest korda üle aastate poodiumile. Eelmisel ja üle-eelmisel talvel ma nii kõva tegija ei olnud või oli siis konkurents tihedam, aga vähemasti leppida tuli mul siis poodiumiväliste kohtadega. Eile Viljandi järvel aga olin taas tegija, jõudu-jaksu oli piisavalt ja ka konkurendid polnud peale sõitu kiitusega kitsid.
Pelotoni veab Maidu Vahtra.
Kui varasematel aastatel oli uisusündmuse kavas eraldi maraton (70km 2010, 50km 2011, 40km 2012) ja 30km distants, siis sel aastal olid mõlemad distantsid kokku lükatud üheks 32,4km pikkuseks mõõduvõtuks. Ühest küljest oli asi huvitavam, sest kõik startisid koos ja sõitsid sama sõitu (üleeelmisel aastal sõitsin koos 30km liidritega ja peale nende lõpetamist üksinda veel 20km), teisest küljest oli aga see distants liiga lühike selleks, et terasid sõkaldest eraldada. Tund aega jõuab iga mats punases pongestada ja tuules püsida. Kellele õnneks, kellele kahjuks oli aga Viljandi uisuraja ettevalmistusse sekkunud veel üks ootamatu tegur - pikipraod. Need olid väidetavalt tekkinud jääaluse lainetuse ja resonantsi koosmõjul ja protsessi päästis valla järvele rajatud autode jäärada.
Märt Kuus vedamas, minu taga Ants Kuusik.
Kuna stardis oli ka ilmselt hetke Eesti kiireim mees uiskudel - Mart Markus, siis vähemasti mina läksin starti teadmisega, et üle II koha täna välja ei sõida. Lisaks oli veidike jalgades tunda ka eelmise päeva Viru maratoni. Peale stardipauku pandi nagu tavaliselt täiega minema, oskasin toidupunkti kurvis prakku sõita, koperdasin ja olin juba pelotonist maha jäämas. Õnneks lasti esimesel sirgel veidi jalga sirgu ja jõudsin saba peale. Esimese ringi keskpaigaks loksus paika umbes 14-ne peagrupp ja ca 25-ne teine grupp. Ja siis järsku nägin, kuidas Mart Markus sõidab kõhuli jääl nagu hüljes. Ta oli tulnud rajale nö ovaaliuiskudega, mis looduslikul jääl on lausa ohtlikud. Aga nii kõva mees nagu tema oli veidi aega hiljem grupis tagasi. Teisel ringil sukeldus ta samas kohas uuesti.... ja siis kolmanda ringi alguses tungis ta raketina grupist läbi ja läks oma teed. Keegi isegi ei üritanud kaasa minna, kõik vaatasid suud ammuli ilusat minekut!
Korraks "omade" seas - tehnikavabalt ja matkauiskudega.
Sõideti veel paar ringi, tööd tegid ees peamiselt Maidu Vahtra, Märt Kuus, Sandra Alusalu....ja ega neid vedajaid eriti rohkem polnudki. Olin ise pidevalt seal kolmanda-neljanda possa peal, aga vedama minna ei suutnud. Ja probleem polnud mitte füüsilises suutlikkuses, vaid minu uisutamisvarustuses ja uisutamise oskuses. Kui nüüd neid pilte vaadata, siis kõige püstisema asendiga sõidan mina, ainsana nö pildil olijatest ei ole mul kiiruiske, vaid suusasaapa külge kinnitatavad matkauisud. Sirgete peal püsin ma nendega puhta jõu pealt pundis (loe: tuules), aga kurvis ei saa nendega korralikku ülejalatehnikat sõita ning jäin peale iga vasakkurvi eelmisest sõitjast paar-kolm meetrit maha. See vahe tahtis kohest kinninõelumist ja ekstra pingutust ning taas gruppi jõudes polnud minust vedajana asja. Tuules olles sai veidi taastutud, et siis taas kurvis maha jääda....
Viimastel ringidel olin ka ise töömeheks.
Grupp aga muutus pidevalt väiksemaks, aga sealt ei pudenetud mitte väsimuse, vaid pragude tõttu. Esimesena läks alguses korralikult tööd teinud Maidu Vahtra, siis M60 mees Ants Kuusik. Eelviimasel ringil tuli Tõnis Tammetalu vedama ja sõitis prakku. Sama juhtus Toivo Tomingasega. Peale sõitu selguski tõsiasi, et finišis olid ees need, kel õnnestus püsti jääda. Kui ikka kukud, siis üksinda enam gruppi tagasi ei tule (kui sa just Mart Markus ei ole)! Viimase ringi alguses olin grupi jäänuseid vedamas, kui jalad äkki märku andsid, et nad rohkem ei viitsi. Õnneks kamandas Märt tagant, et mine eest ära. Arvasin, et ta tahab 3km enne lõppu asjad paika panna ja ära minna. Tegelikult andis ta mõista, et minu vedamise tempo hakkas liiga aeglaseks jääma. Viimasest kurvist ca 700m enne lõppu väljusin viiese liidergrupi viimasena, aga tundsin ennast kindlalt. Nägin, et kahest peale Märdi ja Sandra gruppi veel allesjäänud tegelasest ei õhku erilist jõudu ja tahtmist. Lisaks olime suutnud neist ühe selli, selle noorema mehe, veidi enne lõppu veel vedama sundida ja seal ta ennast ära kustutas. Mehed küll tulistasid ca 300m enne lõppu, aga ilmselt paukpadrunitega. Kui väga hea tehnikaga Märt ja Sandra veidi vajutasid, siis M50 mees Arved Mägi jäi kohe. Noorem mees Kermo Randmäe veel üritas, ega 100m enne lõppu sõitis prakku ja kukkus istuli. Sandra jäi tema taha kinni, mina pääsesin minema. Sõidu kolmas koht oli vaba - aga mul olid teised plaanid. Väga inetu oleks olnud "jõmmina" lõpetada ja jätta minust rajal 3-4 korda rohkem maad meie gruppi vedanud Sandra oma selja taha. Pidurdasin veidi enne lõpujoont ja lasin tüdruku mööda....videos on see hetk veidi enne lõppu.
Kokkuvõttes siis neljas koht, aga M40 klassis olin üle platsi mees! Polegi ikka väga kaua sellel poodiumi kõrgeimal astmel seisnud! Hea tunne oli. Peale autasustamist vaksali poole teele asudes (käisin Viljandis rongiga), Hubert Pärnakivi ausamba juurest mööda treppe üles linna minnes oleks aga peaaegu haamri saanud. Peale kahte korralikku pungestust (Viru ja Mulgi) ca 10-kilose seljakotiga pikast trepist ülesminek ei ole kõige parem kompott.  On paremaid taastumise viise....
Peagrupi finiš pildis: Märt, Sandra ja 4. koha mees
Ah jaa, 32,4km läbimine ajaga 1h10min tähendab sellist 27,7km/ keskmist kiirust!

Uudis kah! 

Ja veel üks meediakajastus, siin ka veidi parem finišipilt olemas!

Tulemused!

Piltide eest suured tänud: Herki Helves (poodium) ja Alar Viitmaa (rada).

Laupäev, 19. jaanuar 2013

Viru maratonilt kahetiste tunnetega!

Tegelikult ma ka läksin täna Viru maratonile kahetiste tunnetega, mitte ainult ei tulnud sealt nendega tagasi. Nimelt ca 4-5 aastat tagasi sai endale lubatud, et uisutehnika ei ole minusuguse konservatiivi jaoks - no kui ikka ei sobi, siis ei ole midagi teha. Üritasin seda minu jaoks ikka uut tehnikat umbes seal 2006-nda kandis enda jaoks harjumuspäraseks teha, aga hakkas teine ikka vastu. No ikka kohe nii, et klassikamaratonidel olin seal sajanda koha ringis, uisus aga ikka 150 ja kaugemal. Ja lõin käega! Uisku sõitsin ainult hooaja alguses (kui klassikat ei saanud) ja hooaja lõpus (ettevalmistusena rattahooajaks). Aastal 2010 läbisin kolm Estoloppeti vabatehnika maratoni klassikas ja seda ainult selleks, et Estoloppeti Master enda jaoks ära vormistada. Kuigi PP väitis oma tänases postituses, et ma tegin seda vigastuse tõttu, siis tekkis meil nö "Moskva telefoni" sündroom, rääkija rääkis, kuulaja kuulas, aga välja kukkus nii nagu kuulaja kuulis! Tegelikult ma rääkisin talle oma Haanja Maratoni anno 2012 järgsest vigastusest.

Aga see selleks. Neli aastat tagasi hakkas Eestis uuesti pead tõstma uisutamine - kiiruisutamine! Ja kuigi esimene kokkupuude selle alaga kujunes legendaarselt negatiivseks (sellest peaks lausa vintage postituse tegema), siis hilisemad uisutamise etteasted olid üsna edukad, olin pidevalt seal esikolmiku piiril (Eesti mastaabis) pusimas ja asi oli põnev. Soetasin endale ka poolkõvad (üks step alla profitaseme) uisusuusasaapad eesmärgiga kasutada neid matkauiskude peal. Ja kui eelmisel aastal sai enne Mulgi uisumaratoni (kuna jää peal treenimise võimalust tavaliselt ei olnud) trenni mõttes ka suuskadega veidi uisku sõidetud, siis hakkas see uus tehnika ka veidi rohkem meeldima. Aga hingelt olen ikka klassik ja see peaks ka tänast või siis mõnda tulevast uisusuusamaratoni kõige paremini iseloomustama.

Tänase Viru stardi -22 on juba paljud kommijad tagajalgadele ajanud, neile tundub, et -22 kraadise õhu sissehingamine või siis sellise temperatuuriga suusatamine on üle mõistuse tegevus. Kuidagi palju on siin (pool)heaoluühiskonnas tekkinud selliseid tegelinskeid, kelle jaoks üle -1 ei saa suusatada (sest on sula) ja alla -10 ei tohi, sest on polaarpäev. Kas siin ei ole mitte seost selle tendentsiga, et igal aastal satub Eesti Kaitseväkke üha vähem mehi, kellel sinna tegelikult asja on. Väljajääjad on virtuaalühiskonna ohvrid, kelle jaoks mõni arvutis nähtud film või mäng, kus -10 kraadi kuulutab maailma lõppu, ongi see real life!

Mina olen see nn vanakooli mees, kes ütleb, et ei ole sitta ilma, vaid on valed riided. Veel eile soetasin endale Craft'i nn lobsterid ja nendega oli täna kuum! Niipalju labakätest. Üldiselt panin võrreldes ca viie miinuskraadise tavatrenniga igale poole ühe kihi juurde ja KOK (kõik oli korras)! Aga aitab sissejuhatusest, veidi tänasest sõidust kah.
Tegelt ma ikka ei oskagi uisku sõita...
Stardikoridoris sattusin jutuhoogu Lembit Pallasega, keda võib nimetada Eesti triatloni Grand Old Man'iks. Ja järsku kuulsin Riho Järvelaise kaudu kõlarist numbrit 5. Arvasin, et stardini on jäänud 5 minutit, koukisin telefoni taskust välja, et Endomondo käima panna. Aga siis tuli 4, 3, 2 jne. Stardipaugu kõlades oli mul telefon käes ja kepid jalge vahel. Kuidagi sain telefoni taskusse ja kepid kätte ning pandi minema. Startisin numbri alt 333, ehk siis umbes 250-nda osaleja joonelt ja umbes sinna vahemikku ma ka peale starti jäin. Ca 10km sõidetud arvasin end olevat ca 200-nda koha peal, aga see ei omanud täna mingit tähtsust, palju tähtsam oli täna aeg - nii kilomeetrite läbimise aeg kui ka lõpuaeg. Koht Estoloppetil sõltub kindlasti 10 korda rohkematest teguritest kui aeg, seetõttu on aeg (ja ka kaotus võitjale) olulisem näitaja kui lõpukoht. 10km möödus normaalselt, sai veidi punnitatud keskmise pulsiga ca 170, et läbida kilte umbes 3 minutiga. Hakkasin veidi nälga jääma! Teises TP-s õnnestus mul kogu maratoni esimese lonksuna konsumeerida ca 4cl köömneteed?!? Siis hakkasid ka mingid grupid tekkima, mina hoidsin ennast teadlikult sinna pundi keskele. Vahepeal tuli mõne varase kustuja tõttu paar kiiremat liigutust teha, et kummipaela kinni tõmmata, aga need olid nö normi piires tõmbamised. Tegelikult kadus mul mott ära, sest ma pole ju viimasel kolmel aastal (va jääuisumaratonid) nö aja peale sõitnud. Olen osalenud vaid võistlustel, kus on oluline lõpetamine ja neid võistlusi tehakse madala pulsiga. Siin aga oli vaja nö pildil püsimiseks pidevalt 170-se pulsiga laksata ja see hakkas kere koormama. Vale mõtlemise tõttu unustasin aga kere laadida ja nii hakkaski 3-nda TP sildi nägemisel (sõidetud ca 25km, saadud 4cl köömneteed) kõht nii kõvasti korisema, et võtsin punktis tüki (1/4) jääbanaani ja 2 topsi kuuma jooki. See aitas, sõidutunne tuli tagasi.
Kusagil tühjadel väljadel üksinda....
Umbes 28-nda kilomeetri paiku möödus minust hirmsa lauluga lapsepõlve trennikaaslane, hetkel Eesti Mereväe uhkus, Villu Klesmann. Ja miskipärast sünnitas Villu möödumine uuesti mingi võitlusiha ja otsustasin tema persest kümne küünega kinni hoida. Alguses küll vahe rebenes ca 100 meetri peale, kuid lausikutel (eriti just Wassbergi lastes, seda Villu ei sõitnud) hakkas vahe vähenema. 10km enne lõppu olin juba tal väga lähedal ja 4km enne lõppu läksin mööda. Eks ta oli ennast tagant (nr mingi 672?) startides ära kustutanud ja 5km enne lõppu oli kuvalda raja ääres käepärast. Viimastel tõusukilomeetritel oli minek hea, esines ainult 2 probleemi, üheks osutus vasak triitseps, mis hakkas krambimärke näitama ja teiseks probleemiks olid paar ennast täis suusameest, kellele ei mahtunud hinge, et mõni mees suudab lõputõuse täiega panna, mitte ei vegeteeri seal. Aga ette nad mulle seisid ja mööda ma ei saanud. Sinna läks ka see 13 sekki, mis nö ettepandud 2:20-st mind lahutama jäi. Aitäh "sõbralikele" suusameestele, kes lõpetasid minu ees! Tarmo Siimsaare oli pikalt ees, temaga on OK!
Eelmisel Viru maratonil andis minu tänane aeg küll ca 125-nda koha, aga tase tõuseb ja see on hea. Nagu ma täna aru sain, on minu jalad härjad, aga käed ja kõht on lambad, ehk siis viimase kuu trenn tuleb suunata sinna, kus on puudujäägid. Tagatipuks sain täna loosiauhinnaks Sparta 10x jõusaalikaardi. Let's Pump!!!
Finiš blokkijate taga....
Aga miks ikka kahetiste tunnetega? No eks seepärast, et teatud pulsisagedusest üle minna ei oska, aga samas selle sageduse juures kesta võiksin tunde ja tunde veel. TM-i mõistes on lugu paha, aga Kopi IM-i mõistes on lugu hää ja isegi väga häääää!

Ahjaa, koht oli 165. ja aeg 2:20:13.....

PS! Pildid tänaselt maratonilt erinevate pildistajate poolt laekuvad lähiajal, eks ma siis lisan neid jooksvalt juurde!

Pildid: Meelis Viese, TÄNUD!

Kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Läheb lahti!

Laupäeval kell 11 antakse Mõedakul start selle hooaja Estoloppeti esimesele maratonile, milleks traditsiooniliselt on Viru maraton ja stardihetkeks lubavad erinevad ilmaportaalid Viru maratonile juba traditsioonilist alla 15 kraadist pakast. Olen kaks viimast talve sellest karusellist suusatajana eemal olnud, küll aga olen Estoloppeti osalejatele pakkunud nii transpordi, majutus- kui ka suusamäärimisteenust. Sellel hooajal pakun oma teenust edasi, aga mõnel maratonil tahaks ikka ise ka sõita. Arvata on, et tahtmine osaleda tuli tagasi seetõttu, et olen kogu sügise ja veel pool talve takkapihta enda sisse purakat kogunud, mis tahab nüüd hirmsasti väljalaskmist. Maratone joostes seda purakat välja ei saa, sest seal tuleb pulssi madalal hoida, muidu ei kesta 42,2km-t ära. Aga suusamaratoni saab panna täiega, sest laskumistel ja vahepeal ka tuules saab veidi tirri lasta ning taastuda.
Ja pühapäeval lähen Mulki uisumaratonile....
Eelmisel nädalal sai siis vaikselt hakatud lõike tegema, peaeesmärgiks ikka Tartu Maraton, aga loodan, et need tehtud treeningud avaldavad väikest mõju juba ka laupäevasel sõidul. Peale pühapäevast Rakvere maratoni lubasin endale kaks päeva puhkust, sest hetke füüsilise seisu juures on targem kuulata keha häält, kui ajada taga mingit koostatud plaani. Täna tegin hommikul kerge ujumise, tegelikult sai ka seal ca 500m tavalisest veidi kiiremini vajutatud ja 1000m alla 16 minuti ujutud. Peale lõunat aga ootas mind Harku mets ja 3x10min lõigud 5min taastumisega. Lõigutrennile lisaks lootsin veidigi aimu saada oma liikumiskiirusest täispöörete juures ja selle abil prognoosida võimalikku aega või kohta Virus.

10-minutilised kiirendused sai sõidetud keskmise tempoga 3:10min/km ehk siis ca 19km/h. Kiirenduste pulss oli 169/174. Peale lõigu lõppemist lasin pulsi ca 145 peale ja siis taas 10min laustuld! Koos üle poole tunnise soojendusega ja hilisema mahasõiduga tuli kokku 28,5km, aega kulus 1:42. Kogu treeningu keskmine tempo tuli 3:33min/km. Samasuguse tempo juures kuluks Viru maratoni 42km pikkuse raja läbimiseks ca 2,5h, mis eelmisel aastal andis umbes täpselt 200-nda koha. Kui nüüd laupäeval Virumaal kõik see 42km paugutada, siis oleks mulle jõukohane selline 3:20min/km tempo, mis eelmisel aastal andis umbes 125-nda koha. See juba sobiks, aga nagu ei ole olemas kahte ühesugust suusailma või grammi pealt sama head libisemist, pole ka aastad vennad. Eelmisel aastal tuli lumi hilja, alles jaanuari alguses ning suuremal massil suusatajatel jäi ettevalmistus lühikeseks. Sel hooajal aga lubas terve detsember lumel harjutada. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et eelmise aasta protokoll sel aastal ei kehti ja ajaga alla 2h20min võib Viru maratoni ära paugutada lausa 200 suusahunti. Nii et parem ma ei ennusta, läheb nii kuis läheb!
Suusamaratoonari unistuste stardikoridor...
Õnneks on mul üks salarelv varuks - üle-eelmisel talvel soetatud külmapulber, mis töötab eriti hästi temperatuuril alla -15 kraadi. Enne 2011 Tartu maratoni sai seda määret Trummi radadel proovitud ja libisesin toona tunneli laskumiselt lausa spordikeskuse aeda sisse!?! Nüüd jääb üle ainult loota, et ilmaprognoosid on öösel vastu laupäeva Venemaalt Eestisse tulvavat külmalainet alahinnanud!


Pühapäev, 13. jaanuar 2013

13-1-13-13-42,2!!!

Kes pealkirjast aru ei saa, siis kood on siin: 13. jaanuaril 2013 jooksin mina oma 13-nda maratoni!

Ma loodan kogu südamest, et vähemasti aastal 2015 on nii, et iga kuradima nädalavahetusel saab Eestis maratoni joosta. Miks??? No kasvõi sellepärast, et täna minu poolt nö poolvägisi Rakverre veetud endisaegne kõva rattamees Ivo Põld ütles tänase päeva kohta, et: "Parem hea võistlus, kui sitt trenn!". Ehk siis, kui võtta maratoni mitte kui ülimat väljakutset, vaid head võimalust joosta turvatud ja joogipunktidega rajal 42,2km ( ja üsnagi mitteolulise faktina saada Eesti Maratonide edetabelisse kirja üks läbitud maraton) ning võttagi seda hea treeninguna, siis miks mitte? Igatahes tänane Rakvere talvejooksude sarjas 10km jooksu lisana peetud maraton tõi vist starti pea sama palju osalejaid kui sellel 10km pikkusel nö põhijooksul.

Kui nüüd nö juurte juurde minna, siis Rakvere talvejooksude korraldaja Andrus Lein lisas sel aastal kohalike maratonihullude pealekäimisel oma jooksusarja 10km jooksule lisaks ka maratoni. Ja kuni tänase hommikuni oli mees põdenud, et kas ikka mõni segane maratoni jooksma tuleb. Aga neid, vaatamata umbes 10-päevasele etteteatamise ajale, tuli kokku lausa 15! Suutsin ka ise kaks seni vaid DnB Nord maratone jooksnud rattameest Rakverre kaasa vedada, kes lõppkokkuvõttes hõlvasid poodiumi II ja III koha!?! Aga kõikide maratonijooksjate taust oli kirev, võitja Erkki Etverki 3:14-st kuni Rein Pärna (Eesti Maratoni Grand Old Man oma pealt 200 joostud maratoniga) ajani alla 6 tunni!!! Aga kes täna rongist maha jäi, siis sellele teadmiseks, et 24.02 ja 3.03 on samalaadne üritus toimumas. Mina küll kahjuks ei saa nendel jooksudel osaleda Haanja Suusa100 ja Vasaloppeti tõttu, aga teie andke minna!!!
Esikolmik koos naiste teisega: vasakult II koht Peeter Kand,
võitja Erkki Etverk, naiste teine Marika Roopärg
ja meeste kolmas Ivo Põld!
Oma jooksust niipalju, et alustasin rahulikult umbes 6:00 tempos ja plaan oli kuni lõpuni sama tempot hoida. Kui vaadata minu tänast endomondo graafikut, siis see õnnestus, välja arvatud ca 20km paiku tekkinud seisak, kui ootasin dzentelmenina minuga kaasa jooksnud daami, kes läks tanklasse ennast kergendama. Muidu jooksime koos ja üritasime selle 6min/km sees püsida ja see tuli meil välja. Esimesed 23km sai läbitud keskmise pulsiga 141 (väga rahulik jooks) ja viimased 20km keskmise pulsiga 147. Endomondo GPS näitas maratoni pikkuseks 43,18km ja aega kulus selleks 4:16:18. Polegi varem selle 4:10-4:20 vahelise kümne sisse jooksnud!!!
Umbes kilt joostud, 41 veel minna.... Foto: Riho Lüüs
Aga kõige parem meel on hetkel sellest, et kusagil kehas pole jälgegi sellest, et oleks maratoni jooksnud. Muidugi on mõned lihased ja liigesed veidi valusad, aga nad on valusad ka peale 10-15km jooksutrenni... Nüüd paar päeva taastumiseks (ujumine), siis mõned kiirendused ja hakkabki peale Estoloppet!! Ja seal tuleb panna, et TM-iks endale koht välja võidelda!!!

Teisipäev, 8. jaanuar 2013

Karp on valmis, nüüd viimistlema!

Peale viimast postitust, kus avaldasin oma eelmise aasta treeningmahud, olen siit ja sealt saanud erinevaid soovitusi-hurjutusi teemal, et tundide arv iseenesest on ju suur ja tore asi, aga see ei vii mitte kuhugi. Tegelikkuses olen ise ka seda meelt, et aitab sellest põhja ladumisest küll, aeg on hakata tegema spetsiifilisemaid liigutusi. Ehk siis nagu pealkirjas toodud ehitusmeeste keeles väljendudes sain aasta viimase nelja kuuga majakarbi püsti ning nüüd on aeg asuda siseviimistluse kallale.
12 tundi enne aastavahetust anti start - Viimase Öö Unistus.
Kui nüüd üdini aus olla, siis ma ei ole, vähemasti viimase 8 aasta jooksul, teadlikult enne võistlushooaega või konkreetselt enne mõnda tähtsamat võistlust kiirustreeningut ehk nö "lõike" teinud. Naljaga pooleks võib ju öelda, et olen ikka küll igasugu "lõike" teinud, aga need on need õhtused õllekõrvased juustu- või vorstilõigud! Aga lõigutrenn, mis see on? Kunagi noorpõlves sai basseinis treeneri käsu peale ujutud nii intervalle kui ka mingit muud moodi kiirendusi tehtud. Aga see oli basseinis ja ikka juba üle 30 aasta tagasi. Kõva maa peal ei ole ma varem lõike teinud, seega ma isegi ei tea, millest pihta hakata või kuidas neid teha?
Starti ei tohiks hilineda...
Aga milleks need lõigud, miks otsustas 45-aastane mees, et nüüd on see aeg tulnud? Igal asjal on oma põhjus ja praegu on selleks Tartu maraton. Nimelt olen sellel juba 40 päeva pärast toimuval mõõduvõtul pandud kuuendasse(?!?) stardigruppi, mis tähendab stardinumbrit 1000+, ehk siis kui ma peaksin mingil põhjusel stardikoridori hilinema, siis stardiks minu ees ca 1500 suusatajat. Läbi selle soodoma ja komorra suudaks alla 3:30, mis on minu selle aasta eesmärgiks, sõita vaid väga kõva tegija. Mina kahjuks nii kõva ei ole.

Väljavõte TM juhendist: Maratoni stardigruppide moodustamisel lähevad arvesse mõlema distantsi varasemad tulemused ..... Arvestatakse 2012. a. maratonil (koef 1) või selle puudumisel 2011. a. maratonil (koef 1,2) saavutatud kohti. 

Eelmisel aastal oli minu kohaks 972, üle-eelmisel aastal 680. Mis loogika järgi ma pean üle tuhandenda koha pealt startima, ei tea? Äkki on neil Tambovi konstant kah abiks? Aga see selleks, las nad panevad mind sinna, kuhu neile sobib, minu asi on neile tõestada, et olen parem, kui nad arvavad

Nüüd on lugeja kord küsida, et mida see tõestamine annab ja mis need lõigud siia puutuvad? Mina usun, et kusagil on olemas mingisugunegi õiglus ja kui näiteks paugutada Tamsalus või Alutagusel ennast Estoloppeti esisaja sisse, siis peavad nad mulle Tartu maratonil parema stardikoha võimaldama. TM-i juhend seda küll otseselt ei luba (lubab 2012 ja 2011 Estoloppeti tulemuste põhjal), aga juhendi järgi ei tohiks nad mind TM-il ka kuuendasse gruppi paigutada. Nii et vorst vorsti vastu!

Jah, saja sisse. Viimati sõitsin ennast Estoloppetil saja sisse 2005. aasta Haanja maratonil ja kahjuks on see jäänudki ainsaks kahekohalise kohaga lõpetamiseks. Olen küll paar korda olnud lähedal - ca 110-nda koha kandis, aga see oli ammu. Nüüd on vaja seda uuesti teha ja selleks vajan ma lõike!

Palun lükake mu teooria ümber!

Tegin endale iseenese tarkusest (veidi ka netis tuhnides) mingise treeningplaani viimasteks maratonieelseteks nädalateks, palun seda mitte pimesi järgida.  
Kui aga seda juhtub üle vaatama mõni lugeja, kes vähegi asjast teab, siis ootaks tagasisidet - kas ma ikka olen õigel teel?

Laupäev, 5. jaanuar 2013

HUA ehk joon alla läinud aastale!

Kui õues näitab Eestimaa talv oma erinevaid ja äärmuslikke palesid (sula, jäine suusarada, jäised tänavad ja kergliiklusteed), sundides paljud harrastajad seinte vahele, siis mul on ses suhtes kuidagi vedanud. Kohe uues aasta alguses, kui pealinna suusarajad muutusid jääväljadeks, sattusin mina olema Võrumaal ning vaatamata nullilähedasele õhutemperatuurile olid Haanja suusarajad lausa suurepärases korras. Sain seal kahe päevaga 55km suuskade alla jätta ja veidi juba ka "lõike teha", sest erinevalt Harku pannkook-siledast ringist käib rada Haanjas ikka üles ja alla, joonistades Polari abil treeningu pulsi profiiliks korraliku kahemehesae pildi!
Haanjas oli taevas hall, aga maa see-eest valge!
Reede hommikul, juba Tallinnas olles, hakkasin tegelema võidurelvastumisega. Kui ikka talv teeb teed libedaks ja ka näiteks "endomondo" kaudu on kõlamas erinevate jooksmas käinud tuttavate appihüüded libeduse teemadel, aga samas on joosta vaja (üllatus-üllatus, saan oma 13-nda maratoni ära joosta juba 13. jaanuaril 2013), siis ei jäänudki mul muud üle, kui võtta kasutusele raskerelvastus.
15 naela....

See spetsiaalne naast-toss on Icebug-ATTLA-BUGrip, veidi küll kobakas ja raske, aga talla totaalne pidamine, ka klaassiledal jääl, andestab kõik. Täna, joostes NRP (Nõmme Rattapood) juurest üles suusasillale mööda puhast jääd, nägin samast mäest laskuvat mammit, kes vaatamata käsipuu ja hospadi boh'i abile kuidagi sealt alla ei saanud....

Aga jäin siin lobisema, vaja ju eelmine aasta ka kokku võtta:

Aasta rõõmurullid:
- uue hingamise leidmine augusti lõpus (sept-dets kokku 210h trenni)
- seitse maratoni 4,5 kuuga (12. aug kuni 31.dets)
- kogu aasta maht 549h (keskmiselt 1,5h iga päev!!!)
- teine ironman (eriti ujumise ja ratta osa)
- aastaga kadunud 12 kilo meheilu

Aasta tusatunnid:
- 2011 novembri alguse põlvevigastusest tingitud hiline ettevalmistushooaja algus
- loll põlvevigastus veebruari lõpus
- hädine ironman'i maraton

Nagu näha, põhjustasid lihtsad ja rumalad vigastused asju, mis tekitasid tusatuju. Kui liikumisaparaadi augustis tööle sain, hakkasid ka rõõmurullid tulema. Simpel!!!

Statistikutele toon välja järgmised read:

Treeningud ja võistlused kokku: 549h 3min (edaspidi 549:03)
Läbitud kilomeetrid: 9000,5km

MNT: 4948,2km - 191:34
Suusk: 1499,1km - 122:50 (klassika 1043,2km ja uisk 455,9km)
MTB: 1302,2km - 94:21
Jooks: 751,8km - 79:41 (sellest 665,5km sept-dets)
Kanuu: 116,7km - 16:43
Rullsuusk (klassika): 112,2km - 7:10
Rulluisk: 68,2km - 3:51
Uisutamine jääl: 58km - 2:33
Kõnd, kepikõnd, matk, rännak: 54km - 8:01
Ujumine: 51,5km - 15:15
Suusaimitatsioon: 37km - 5:04

Kilometraazhi kasvud 2011=>2012: MNT 2755=>4948km, jooks 462=>751km, suusk 968=>1500, muud asjad kasvasid ka, aga vähem. MNT kilomeetrite kasvule aitas kindlasti kaasa sügislaager Mallorcal (750km), jooksu kasvu vedasid joostud maratonid ning suusa tõusu tõi 2012 okt-dets sõidetud 645 suusakilomeetrit.

Kuna aasta lõpp vedas näo naerule, siis võib öelda, et oli hea aasta. Samas loodan läinud aasta lõpu baasilt uut kvalitatiivset hüpet 2013 hooajal, lisaks eelmises postituses avaldatud eesmärkidele on mul veel mõned tahtmised, aga eks need selguvad juba aasta sees ja nii-öelda töö käigus.

HÄÄD UUT SPORDIAASTAT KÕIGILE!!!!