teisipäev, 1. oktoober 2019

Ich bin ein Berliner!

Võimas oli! Aga ei meeldinud! Ehk siis, tehtud, aga tagasi ei läheks - kui siis, nt rullimaratonile!
Checkpoint Charlie - check!

Aga, et aus olla, siis mulle ei meeldi massid, muidugi juhul, kui nad ei osale minu korraldet sündmustel! Berliini maraton on ilmselt maailma üks suurimaid maratone osalejate arvu silmas pidades ja see on ka tema võlu ja häda! Igasugu probleemid, mis johtuvad suurest osalejate arvust, olid ka Berliinis näha! Aga palun järgnevat võtta mitte tavalise eestlase virisemisena, vaid ühe kah korraldaja kokkuvõttega tema osalemisest Abbott World Marathon Majors ühest osavõistlusest!
Trabant-limo - võimalik vaid Berliinis!
Egas sinna Berliini maratonile niisama saa, miskid loosid ja muu, mina kasutasin kindlat varianti, ehk siis ostsin endale stardikoha, ilmselt tunduvalt suurema summa eest, kui läbi looside ja muu oleks saanud! Tegin otsuse veebruari alul, just pärast seda, kui olin kuu aega järjest jooksnud iga päev ühe tunni ja läbinud Cran Canaria maratoni viie tunni piirimail. Arvasin siis, et jätkan oma tunniseid jooksuotsi ja lähen Berliinis 4 tunni piiri alistama, aga see kuradima vene vanasõna on ikka jummalast õige - tahtsime parimat, aga läks nagu alati!
Trabide paraad Berliinis.
Suutsin aprilli algusest kuni septembri lõpuni oma jooksukilometraazhi täiendada tervelt 50km võrra, ehk siis läksin pühapäeval Berliinis starti nö treenimata! Ärge seda kodus järgi tehke, palun! Mind päästis viimaste kuude tihe välitöö ja Haanja100 rattaraja lõikude läbisõitmine, ehk siis igapäevane pidev füüsiline tegevus, aga sisimas oli ikka hirm nahas, uurisin kontrollaega (6:15) jne, ehk siis olin üsna pabinas, et ikka see "suure raha" eest ostetud stardikoht ka lõpetaja medaliks formeeruks!
Enne starti koos Riigipäeva hoonega!
Etteruttavalt võib öelda, et formeerus ja lihtsamalt, kui karta oskasin. Selle aasta teisel (sic!) maratonil jäi hooaja tippmark küll löömata, aga jõudsin turvaliselt finišisse ajaga 5:10:57! Saja maratoniga kaasnev kogemus ütles mulle enne starti, et antud olukorras on parim minna teele, kasutades juba teisest kilomeetrist 25-ndat energia tarbimise rezhiimi (900m jooksu+100m kõndi), arendades keskmist tempot ca 7:20min/km. Uskusin, et jõuan enne järgmisele, 26-ndale rezhiimile (400+100+400+100), lülitumist turvaliselt 21km peale. Keha aga arvas teisiti, lubades mul niimoodi liikuda lausa 30km märgini, andes alles seal märku, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ümber lülituda 26-ndale rezhiimile.
Berliini maratoni liidrid esimesel kilomeetril.
Ja siis sündis ime - vaatamata lisandunud 100m kõnnile kilomeetri kohta tõusis tempo alla 7 min/km, küündides kiireimal, allamäge kilomeetril lausa 6:12 peale! Hakkasin mõtlema, et võiks teha negatiivse spliti, mis paneks kogu sellelele kahtlasele värgile ette suure ja rasvase plussmärgi! Julgesin mõelda, ega teha oli seda raske, sest peaaegu et võimatu oli kusagil 35-40km sektoris leida mõnda tegelast, kes veel jookseks, eriti veel tempoga alla 6min/km! Ise liikusin oma kõnnisadasid meetreid tehes raja servas või isegi kõnniteel, enamus osalejaid loivas aga seal, kus juhtus, enamasti veel ka kolmekesi kõrvuti... Slaalom märjal, lompidega rajal ei ole see tegevus, mida sa ootaks viimasteks kilomeetriteks. Õnneks läks viimasel paaril kildil rada laiemaks, mis lubas veelgi tempot lisada. Brandenburgi väravate alt läbi ja ZIEL juba paistis. Negatiivne split üle kahe minutiga oli tõsiasi, Berliin - tehtud! 27974 koht, esimene pool 2:36:32 (koht 30051), teine pool 2:34:25 (koht 23323)!!!
Race report!
Eks me nüüd vaata, kuhu edasi? Äkki kahe nädala pärast Kõrvemaale? Või nelja nädala pärast Haanjasse? Vaatan seente pealt!
Berliin, Tiergarten. 29.09.2019 - suured sirmikud keset linna!!!


kolmapäev, 13. märts 2019

Vasaloppet 2020!

Loodetavasti sõidan järgmisel varakevadel 10-ndat korda Dalarna maakonda Kesk-Rootsis, et osa saada maailma suurimast suusapeost - 96. Vasaloppetist. Sealne pidu on tegelikult suurem, kui mina suudan osa võtta, sest minu sealviibimise aja jooksul, ehk Vasa põhinädala reedest kuni pühapäevani (27.02-01.03.2020), toimub 4 erinevat sõitu, samas kui kogu Vasa festivali jooksul toimub 10 päevaga 10 erinevat sõitu kokku ca 100000 osavõtjaga.
Vasa esimene ja legendaarne tõus, 2 km-ga 180m üles.
Nende varasema üheksa aasta jooksul on meil tekkinud üsna kindel tuumikgrupp, aga alati on sellesse punti mõni uus huviline juurde mahtunud, sest seltsis segasem ja koos on odavam. Ka järgmiseks Vasaks on meil juba suurem osa punti koos, osad neist tänu lojaalsusprogrammile ka juba ennast kirja pannud, aga mõned vabad kohad on siiski saadaval! Kui sul lõi tuluke põlema ja tahaksid maailma suurimal suusapeol osaleda, alusta enda kirjapanemisest, mis avaneb eeloleval pühapäeval, 17. märtsil, meie aja järgi kell 10 hommikul. Kõigepealt on vaja endale luua Vasa konto ja seejärel pühapäeva hommikul valmis panna nobedad näpud!
Öö-Vasa osalejad jõudmas poolele maale Evertsbergi.
Muidugi on ka võimalus suurt trügimist vältida ja osaleda näiteks Nattvasal ehk öösõidul, mis stardib reede õhtul kell 20:00, sõidetakse paarikaupa ja pimedas. Eriti tugevad ja neid on olnud, sõidavad läbi mõlemad sõidud ja seda vaatamata vaid ca 28-tunnisele vahele ühe 90km pikkuse sõidu finišist teise 90km pikkuse sõidu stardini!
Ainsa välisautorina siin blogis oma kirjatükiga üles astunud Aare
koos oma 3+ kilose lisaehtega Vasa2019 finišis.
On olnud aastaid, kui 15800 kohta müüakse ära 91 sekundiga, nii et ole pühapäeva hommikul valmis!

WÄLKOMMEN TIL VASALOPPET 2020!

NB! Loe ka varasemaid selleteemalisi postitusi:


Pikemalt Vasaloppetist


Pasaloppet 2015


kolmapäev, 20. veebruar 2019

Puust ja punased ehk esimene Tartu maraton puusuusal!

Iga vähegi spordisõber ja veidigi maailma asjadest teadev lugeja ilmselt teab, et 46. Tartu maraton oli aegade kiireim, aegade kõvima (maandumis)rajaga, aegade suurima vigastatute arvuga nii osalejate kui varustuse osas jne jne jne. Oleme kuulnud ja meediast lugenud jutte võitjatest, rohkem siiski neist langenutest. Las see kõik jääda ja olla, minul oli sellel maratonil oma missioon ajada, tõestamaks, et kui suusad on puust, siis mehed on rauast!
Kumb on kenam vaadata, kas "vötame mönuga" naeratav
maratonisõitja või suust väljas hõbeketiga rahmeldaja?
Suur aitüma 1985.a. TM võitjale Artur Danielile
oma tolleaegse kombeka laenamise eest!
Eelmises postituses sai varustuselt juba loori paotatud, sellest ei hakka rohkem juttu tegema. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, siis ega peale toda 6. veebruari suusaproovi rohkem puusuusale ei saanudki ning olin suuski määrima asudes üsna lõhkise küna ees - tahke ilma settingud olid paigas, aga sulaga ma ei olnud veel neid punaseid koletisi pidama saanud. Mäletan oma elust vist ühte puusuusa ja kliistri kombot, kui mu isa kunagi vist 1980 minu Visu Junioritele kliistri alla pani. Pidamine oli siis kännu taga, aga käisin mitu korda ninuli, kuna ei oodanud sedavõrd julma suusa kinni kakkumist.
Vist 1980 Otepääl, pildil vasakul olev mees sõitis pühapäeval
77-aastasena läbi 31km distantsi ja oli M75 1.
Igatahes, panime laupäeval suusad määrdegaraazhi põrandale, astusin neile peale, sõber Aare mõõtis A4 paberiga pidamisala ära, lahutasime sealt 2cm sissepoole ja läkski kliister alla. Libisemiseks ei pannud midagi, kuna nii jäisel rajal libiseb tisleripuidust pruss ka, kui sellele side peale panna.... Pühapäeva hommikul asusin koos teistega nö vintage stardialasse starti ja imetlesin ümberringi olevat retrot - 50-ndate pütilauad, kajakaga mustad suusad, Visud, Tallinnad, ka mõned Karhud ja Järvinenid hakkasid silma. Riietuses oli kombesid, kihnu kuulikindlaid, matkašturmovkasid, ka nö viikarit koos triiksärgiga jne, tutikestega põlvikuid ja kukemütse - kõik ehe ja eelmisest aastatuhandest!!! Meeldiv, et kõik vintage osalejad olid vaeva näinud ning ei läinud mütsiga lööma!
Vintage stardiala....
Stardis surusime koos teiste laiasuusameestega ennast paremale poole, sest seal pidi olema kaks nö laiemat ja puusuusale (loe: sidemetele) sobivat rada. Egas see paremale murdmine selles massis kerge polnud, aga see sidemete kõrin nö tavarajas ei olnud ka tore. Vana lasketiiru tõusust murdsin ennast pudrus otse üles ning enne Ansomäe kurikuulsat laskumist panin juba varakult aju tööle, leidmaks laskumiseks parimat rada - õnnestus! Leidsin piisavalt tühja raja, veendusin, et ka kõrval olevad rajad on tühjad ja tuld. Egas selles rennis need puukad nö tavasuusale alla jäänud, libisesin üsna võrdselt alla välja. Peale teeületust järgmisel laskumisel oli esimene ärev hetk, kui pidin paremalt poolt rada lumekooriku pealt vaba vett otsima, et ette tekkinud külakuhjast pääseda. See kusagilt 2000 pealt startimine oli vähemasti minu jaoks ideaalne, ei jäänud kellelegi ise jalgu, ega jäädud mullegi, mõnus sujuv kulgemine kuni Harimäeni, peale mida sain esimest korda aimu, et ilu ei jätku kauaks. Kui ikka nääpsukesed tüdrukud hakkavad sajakilosest mehest laskumistel mööda lendama ning üle Harimäe laskumiste kaskaadi nukkide tuleb vahelduvat lükata, siis hakkas pea raalima, et ikkagi terve estoloppeti maraton veel ees, et ehk peaks veidi auru maha tõmbama. 20km 1:30-ga tundus ulme ja seda ta ka oli, sest ees oli raja raskeim osa kuni Peebuni! Päikeselistes rajaosades hakkas pidamine ja libisemine kaduma, suusakepid hakkasid tunduma mitmekilostena, olin jõudnud poolele maale Kuutsesse 2:30-ga!
Kuutsele jõudes olin üsna läbi!
Foto: Simmo Kikkas
Kuna Kuutseka tõus oli olnud üsna valus, pidamatuse tõttu just kätele ja õlgadele, siis lootsin pidamist juurde panna, aga nähes määrimisjärjekorda Kuutses, loobusin sellest. Mustikakisell aitab paremini edasi, kui kliister! Juba paari kildi pärast sain aru, kui loll mõte see oli, aga Peebuni oli veel 6km ronimist, makaronidest käte ja mittepidava suusaga. Aeg-ajalt, külmemates kohtades hakkas suusk tööle, aga see eest lagedatel, päikese käes, tegi ta mulle mitmekordselt tagasi, summutades vaevu üles saadud hoo mõnesse märjemasse kohta. Harimäel tundunud alla 5-tunnine lõpuaeg hakkas vääramatult vajuma sinna 6-7 tunni taha! Peebul võtsin suusad alt, panin need määrdejärjekorda ja läksin sööma - saiakest, rosinat, kurki ja kisselli, kisselli, kisselli. See oli 15-minutiline päeva aeglaseim kilomeeter, millest oli sama palju abi, kui külmetava varba puhul saapasse kusemisest. Korraks oli hea, aga siis taas jälle, tsiteerides Art Soonetsit: "Pidamise probleeme ei esinenud, kuna pidamist ei olnud"!
Kas Lobamokk just siin seda ütles, ei mäleta! 12 aastat tagasi
Vasa finišis, kolm mees ja kolm medalit! Foto: Kalvi Kitsnik
Õnneks libises alla Palu poole üsna hästi, seal võeti ERR otse-eetrisse, imestati puusuusa üle jne. Määrde juurdepanemisest loobusin, kuna teise saapasse ei viitsind kuseda. Liiatigi oli peale Palut metsaalune jääs ning suusk hakkas pidama - sõitsin mõnuga vahelduvat, vahepeal isegi ilma keppideta, et trii- ja biitsepsid ellu ärkaksid. Kilomeetrid venisid nagu kolmepäevase nohu tatt, mitu korda olin 101% kindel, et olin mõne kilomeetriposti maha maganud, kui see põrguline kauguses siiski nähtavale ilmus! Ootasin Hellenurmes tavapärast pakutavat puljongit, mis oli kordi varem elu päästnud, aga Indrek Kelk, kuhu jäi puljong??? Puljongi puudumisel otsustasin panustada pidamisse, mida pandi ohtralt ja pidas ka ohtralt, kuni lõpuni, tappes viimsegi libisemise. Kilt enne lõppu sirutasin selga, poseerisin ühele paparatsole ja siis lõpuni! Teine pool maratonist 3:12, sellest 19 minutit seisuaega, kokku 5:42, üle ootuste hää! Hää, et lõpus Grete Lõbu käest pääsesin, vist 3 minutit jäigi varu! Nõrgaks lohutuseks oli vintage klassi M50 III koht! Muidugi oleks tore teada, mitmes olin puusuusal - 3 meest tean kindlalt endast eespool, aga palju neid veel oli?
Võib jälle naeratada, kilt on minna!
Foto: Margus Kelk
Kui nüüd mõni küsib, et kas kunagi veel puusuusaga Tartu maratonile, siis miks mitte, aga pühapäevane kogemus ütleb, et ma ikka veel nii rauast ei ole, kui need mehed seal kaugetel 60-70ndatel! Sest tervest maratonist mõnu tundmiseks peab ikka kõvemast metallist olema......

neljapäev, 7. veebruar 2019

TM vol 17 - dresscode vintage!

Kui ma nüüd õige rehnuti kokku panin, siis järgmisel pühapäeval peaksin olema 17. korda Tartu maratoni stardis, milles ei ole mitte miskit erilist. Eriliseks teeb aga seekordse stardi see tõik, et kuigi esimest korda sai Matu väljalt mindud seal hallil kaugel aastal 1982, pole ma seda maratoni kunagi sõitnud puusuuskadega. Plastiksuusk ilmus kõige kõrgemal (sportlikul) tasemel välja seal kusagil 70-ndate lõpus ning liikus - nagu uutel ja parematel asjadel kombeks - kiiresti massidesse. Teisalt usun, et vähemasti aastal 1982, kui Matu väljalt läks teele ligi 5000 suusatajat, võis selles massis plastikuid olla kindlasti alla tuhande paari. Mäletan veel mälupilte, kuidas karused mehed enne starti koridori kõrvale tehtud suure lõkke peal oma tolmuseid suuski tõrvasid.... Või on see mälupilt liiga raju ning pärit unenägudest või nn "20 aastat hiljem" maratonijuttudest, mine võta kinni!
Juba uisustiil Tartu Maratonil on retro, rääkimata varustusest:
Aga 1986 välja sõidetud 141. koht jääbki ületamata!
Oli kuis oli, igatahes olid siis mehed rauast ja suusad puust, kahjuks plastikute kohta ei oska võrdlust tuua, aga kui TM päälik Indrek Kelk kuulutas välja retrohõngulise vintage sõidu, lõi mul kohe pirni põlema! Sest mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, punkt! Eht-eestlaslikult kohe nimi kirja (enne ütle) ja alles siis varustust kokku otsima (siis mõtle)! Kellelgi suurest tutvusringkonnast ikka kusagil midagist vedeleb ja küll feissbuuk aitab. Tutkit, brat!
Vana aus seanahk ja N.Liidu tipptoode.....see vist ikka liiga retro...
Esimesed arglikud katsed jalavarje leida takerdusid suure jalanumbri taha, sest kui miskit saapakraami ju siin-seal isegi liikus, aga max suurus jäi kahjuks sinna 43 kanti. Viskasin aasta alguses pilgu ka laia maailma ning e-bay'st jäid silma kusagil Milwaukees, Wisconsini osariigis, müüdavad saapad koodnimetusega Alpina Cross Country Ski Boots 3 Pin Size Euro 46 ja hinnaga 28 taala. Sama päeva õhtul pakkus keegi FB-s ilusa väljanägemisega suuski, millel peal just nendele saabastele sobivad, meil siin pigem haruldased, 75mm Nordic sidemed. Sain esimesena jaole ja ostsin ära, negljadja, poolesaja kohaliku eest.

Hartolan Suksi, erikois malli, Peltosen tuote, vuosimalli 197???
Tundus, et asi sujub, sest miskid riided ja vanemat tüüpi kepid ikka leiab, aga läks veidi teisiti. Esiteks hakkasid muret tegema suusad, sest need ei osutunud mitte tavalisteks ja tõrvatavateks puusuuskadeks, vaid nende põhjad olid kaetud musta ainega, mis osutus hikkoriks, ehk siis ülitugevaks ja kõvaks puiduks, mille abil lisati tolleaegsetele tippsuuskadele jäikust või muudeti suusakante kulumatuks. Iseenesest peaks see hikkoripuust suusapõhi olema kõva sõna, kui ta nii vana ja kulunud ei oleks - mitmes kohas põhja all on hele puit lausa näha ja ka mitmed väiksed augud selle hikkori sees ei tee ilmselt libisemist paremaks. Käisin siit-sealt uurimas, et mis selle põhjaga teha? Soovitusi tuli seinast seina, nagu lintlihvijaga hikkor maha, tõrv alla! Miski ainega augud ära täita! Uued vanad suusad otsida!
Kaua oodatud, kaunikesed! Aga....sellest edaspidi. Foto: E-bay müüja...
25. jaanuaril, 3 tundi enne lendu Kanaaridele, kui olin Pässa rabas oma 30-ndat tunnikorda jooksmas, helistas kuller: "Mjul sin pakk, oljen kjohe kohal"! Palusin panna pakk puukuuri alla ja jätkasin jooksu, 2 tundi hiljem olin lennujaamas ja unustasin selle paki. Naastes oli pakk kuuri all õnneks alles, sees pool maailma läbi sõitnud Alpina suusasaapad nr 46! Kuna saapad käes, otsustasin enne mehhaanilist suusatöötlust need nö pe(rs)es suusad siiski lumel ära proovida ja õigesti tegin, suusk libises ja külma ilmaga ka pidas. Mitme eri kohtades tehtud katsetuste tulemusena leidsin eile, 6. veebruaril nö ideaalse ilma, et suuska proovida. Tõmbasin täies pikkuses suusa alla kuuma rauaga Toko sinise, ehk siis külma ilma pidamismäärde, libisemiseks! Sic! Seejärel viisin suusad külma jahtuma ja siis panin suusa keskosasse, suvalise pikkusega alasse kaks kihti Toko punast, pidamiseks! Harku ja Trummi radadel suutsin läbida 31,5km ehk siis pool Tartu maratoni pikkust ajaga alla 3 tunni, keskmine kiirus 5:30min/km, mis pani mind kärpima senist finišiaja prognoosi ca 8 tunni alla sinna tõsiste tegijate mängumaale, ehk siis 6 tunni alla!
Kuna eile oli Harku rajatraktor metsa ära surnud, oli 7km klassikarada
sihuke omatekkeline, mis küll ei libisenud, aga ei kakkunud ka sidet kinni!
Aga, eilse sõidu 18-ndal kildil käis üks krõks, sest pealse küljest murdus lahti kalli hinnaga USA-st tellitud saapa tald, sõitsin eilse 31,5km pikkuse sõidu viimased 13km haigutava saapaga, ehk siis hoidsin vasakut jalga raja sees ning sellega eriti ei tõmmelnud. Eile õhtul aitas allmighty FB hädast välja, juba täna õhtuks oli eilne hukas saabas juba korras, liimitud ja üle õmmeldud. Lasin ka teise, veel liimist lahti tulemata saapa üle õmmelda - puuriti väikesed augud saapatalla sisse ja õmmeldi kummitald kolme ülitugeva õmblusega nahktalla külge, lisaks liimile, et jumalapärast see Tartu maratonil lahti ei tuleks!
Jaws 12.....
Tänud Nõmmel Pärnu mnt 303 multi-töökoja tegijatele, kes katkise saapa suu kokku tõmbasid ja ka nö tervele saapale lisa/varuõmblused tegid. 30 aastat hallitamist kusagil Milwaukee keldris, veidi märga Eesti suusarada ja oligi hää ja uhke välismaa saabas irvakil! Aga nüüd sellega korras! Mis veel, kepid ja riided? Kepid leidsime venna küünist, peaks olema meie kuulsa lauliku Kait Tamra 80-ndate suusarepertuaarist, neid pole veel proovinud, aga Tartu maratoniks lubatava ca miinus kümnekraadise pakasega käivad paksud nahksed käpikud väga hästi, vältimaks uudsest (vanamoodsest) kepirihmast tulenevaid ville! Ise mäletan hästi, et 80-ndatel sõideti suuska tol ajal tuntud kalarookimiskinnastega, mida sebiti ilmselt siis suurtest kalurikolhoosidest. Tänapäeval on samasugused kindad igas ehituspoes olemas, ehk siis nendega pole probleeme. Müts aga on mul juba mitu hooaega olemas!
Öfkoors, KAHRU oleks tegijam olnud, aga .......
Jäi veel riietus, ehk siis keha pahkluust kaelani retrosse panna, variante oli erinevaid, kuni mütsist lähtuvalt lõi pähe kasutada oma Soome kaverisi leidmaks täydellista pukuaa! Haanja100 legendaarne osaleja Hannu lõi letti 45 aastat vana "suomen maajoukkojen hiihtopuku" ja pani selle ka paar päeva tagasi postiga teele! Nüüd jääb loota vaid, et Omniva on jõuluruuhkast ja narkopakkidest veidigi hõlpu saanud ning suudab mulle 10 päevaga Keski-Suomest selle reliikvia kohale toimetada! Om nii vää, Omniva?
Hannu pani ka padja kombe alla, näitama venimust,
aga seda polnd tarvis, sest olen tervelt 14 kilo kergem kui novembris!
Olen teinud palju, et saaks 17. veebruaril olla koos teiste vanakoolimeestega Tehvandil stardis, puusuusa ja muu juurdekuuluvaga! Äge! Loodan, et ilm tuleb OK ning need muud osalejad austavad vana-kooli-meeste sõitu ning just neile ekstra sisse aetud (laiemat) rada! Trehväme stardis, tegijad!


PS! Määrime ka plastiksuuski libisema ja pidama sellekssamaks suusamaratoniks ning mõned vabad paarid veel jäänud venna Ivo määrdelaual! Kiirustage!!!




laupäev, 26. jaanuar 2019

30h = 256km = miinus 9kg, ehk joostes mudast välja!

19. november 2018
Stressirohke heategev Pääsküla raba maraton ehk eelmise aasta viimane korraldatud sündmus selja taga, oli aeg joon tõmmata - rasvane joon illusiooni ja tegelikkuse vahele. Illusioon väitis, et kõik on korras, asjad toimivad, elu kulgeb, aga tegelikkuses olin allakäigutrepi mademest poolteist meetrit allpool, kaelani mudas. Suvalised valud siin-seal kehas, krooniline unetus, pidev väsimus - kõige selle ilmselgeks põhjustajaks 30. juunile järgnenud saavutuspohmell. Nagu kordi varemgi, ei tekitanud millegi suure ärategemine uusi ja kõrgemaid sihte, vaid kukutas kolinal igasuguse motivatsiooni - mingis kultuuris nimetatakse seda seisundit ka loorberitele puhkama jäämiseks. Ja seal loorberitel oli oi-oi kui hea olla, keha puhkas ja kasvas ja puhkas ja kasvas, kuni 19. novembri hommikul näitas kaal 107,2kg!!!
Pääskülas maratoniga heategevuseks 2019€! Foto: Kea Kanger
20. november - 26. detsember 2018
Säherdune kaalunumber pani kellad kõvasti helisema ja liigutas midagigi paigast, nii otseses kui kaudses mõttes. Paar korda sai isegi spordiriietus selga tõmmatud ja värskes õhus erinevate distsipliinidega tegeletud, aga see tegelemine tegi valu. Sündis otsus - enne kaal alla ja siis trenni! Väikesed muutused köögis ja asi toimis, viie nädalaga jõudsin vahetult enne jõule sinna tsentneri lähedale, vaid ca kilokese kaugusele. Siis tulid jõulud...
Tavapärane hommikusöök paastuperioodil...
27. detsember 2018 - 25. jaanuar 2019
Peale jõulu 103,7kg! Krõks ja korralik! Mingi uitidee ütles, et mine jooksma. Ja jookse iga päev tund aega, hoolimata ilmast, asukohast, tempost või muust. Lihtsalt jookse, nagu Murakami! Jooksingi - metsas, teedel, lumel, jääl, lörtsis, vihmas, pakases, päeval, õhtul - iga päev ühe tunni! Jooksu tempo kujunes enesetunde ja olude järgi, esimestel kordadel oli tunnise jooksu tulemuseks 7-7,5km, kuid läbitud maa hakkas vaikselt pikenema, mõnikord lausa üle 9 kilomeetri. Kusagil seal kümnenda jooksu kandis hakkasid kaduma igasugu valud, tagasi tuli uni, ehk siis oli nö silmaga näha, et see, mis ma teen, on õige ja minu kehale hea! Otsustasin ettevõtmist pikendada ja joosta järjest 30 päeva, üks tund iga päev!
Õnneks on kodu külje all Pääsküla raba - parim paik jooksmiseks!
26. jaanuar 2019
Eelmise lõigu lõpus jõudsin lõpuks postituse pealkirjas toodud valemi juurde - kui joosta 30 päeva jutti iga päev ühe tunni, koguneb kokku üsna aukartustäratav number kilomeetreid, tervelt 256! Nende kilomeetrite arvust palju tähtsam on siiski nende läbitud kilomeetrite abil saavutatud tulemus - 30 päevaga on kadunud 9,2 kilo meheilu, mille asemel olen üles leidnud kaduma hakanud tervise, uue motivatsiooni ja ka hulganisti riideid, mis olid paar aastat peidus! Täna ei jookse, premeerin ennast kuuajase paastu eest, seevastu jooksen aga homme ja esimest korda sel aastal veidi kauem kui tunnikese!
25.01.2019, 30-päevase jooksukuuri algusest miinus 9,2kg!!!
Pässa maratonist alates on ca 2 kuuga kadunud 12,7 kilo....
Järgmisel nädalal panen paika uued sihid - mida, kuhu, kus ja kuna? Minu spordi sii-viis on veel mõned valged laigud, tahan need laigud veel enne ära värvida, kui vanadusnõtrus peale tuleb!
Paastust tuleb taastuda just nii ja siin, vabandust, sõbrad!
Nali naljaks, aga kui ma vees olin, näitas see aparaat +34°C!
Ehk siis varjus 26, päikese käes ......
Ei ole hülged, ei ole.....aga leia pildilt El Teide!!!
Adios, amigos!