Kert Ämmapetsi kuulus sõnum - võta, aga pane tagasi - mis võttis kokku eelmise postituse ja tähendas ülekurnatud organismile hingetõmbeaja andmist, võrdus minu, kui trenninarkomaani, jaoks umbes kuuajalise šokivangistusega range režiimiga koloonias. Kui ikka organism on harjunud aeg-ajalt sportlikke litakaid saama, siis kuupikkune vaikelus vegeteerimine paneb ennast tundma loomana, kes on "vabana sündinuna" sunnitud kuu aega elama Tallinna loomaaia puuris!
 |
| Pilt: http://yogscast.wikia.com |
Kuigi tegin nädal peale DNF-iga lõppenud Pässa raba maratoni inertsist läbi selle aasta esimese, 200km pikkuse breveti, siis 300-le brevetile igaks juhuks ei läinud (teen selle järgi 24.05) ning ka Varssavi maratonil jooksvaid sõpru jälgisin renditud linnaratta seljast. Vändra maratonil oli minu nime taga DNS, sest ootasin tol hetkel analüüse erinevate organismi osade talitluse ja korrasoleku kohta. Kuna eelmisel nädalal laekunud analüüside vastused õnneks miskit paha ei täheldanud, siis oli paras aeg vegeteerimine lõpetada ning asuda võidupühal ühe selle aasta pääsündmuse starti!
Minusuguste "sportlaste" jaoks on üldjuhul mõne Eestis peetava võistluse poodiumile pääsemine välistatud! Kuna erand kinnitavat reeglit, siis mõnikord ikka juhtub, kasvõi jääl uisutamises. Minusugused pääsevad poodiumile vaid pikka vinnaga, visadusega, aga see
poodium on kahjuks vaid virtuaalne! Ehk siis otseselt poodiumi peal manti ei anta, aga teiste osalejate poolt väike respekt on ikka! Ja kui nüüd otsekohene ja aus olla, siis sellest mulle piisab! Olen osalenud 11-st peetud Saku100-st kümnel ning ka sel aastal, kui Porteri mehed otsustasid vahe-aasta teha ning sõitu ei toimunud, tegin ma ikka Saku metsas õigel päeval sada ära. Kuigi seda nö partisani-sadat ametlikud annaalid ei kajasta, olen ma ka ilma selleta Saku100 raames läbitud võistluskilomeetrite ehk Juurikaprofessorite arvestuses auväärsel kolmandal positsioonil, nagu ka eelpooltoodud link näitas!
Läinud laupäeval Sakus joonele asudes, kus ette ritta lubati vaid juurikaprofessoreid, olin ma kahevahel - ühelt poolt kohustas kolmas koht (eriti kui järgnev professor Tarmo Neemela istub 2km tagapool) igal juhul sada ära teha, teisalt kummitas peas ikka see kuu aega tagasi ilmnenud ootamatu terviserike! Otsustasin alustada vaikselt ja vaadata nö töö käigus, mis sest asjast saab! Vastavalt staatusele esireast startides otsustasin kohe peale stardipauku kõrvale tõmmata ja umbes kolmveerandi ca 170-st startijast mööda lasta, eesmärgiga üsna pea algaval Pokumaa singlil rahulikult kulgeda ning enesetunnet kontrollida. Õnnestus - Põdra singlil, mis oli eelmise aasta rämedast hard-core palgisinglist imeläbi muudetud ninnu-nännu vaipadega kaetud pehmosingliks, loksus tempo ja ümbritsev seltskond paika. Pulss loksus 145 kandis, minek oli mõnus. Järgnev Veneetsia singel võinuks selle aasta kuiva rajaga vabalt kanda Gobi nime! Lenduri singel ja sellele järgnenud Kraavi singel tõid näo naerule, koogitükk ma ütlen! Edasi tulnud J. Laasi ja Pauna singlid ainult süvendasid arvamust, et eelmise aasta kiun liiga raske raja kohta on rajameistri ära pehmostanud ning sel aastal on korralik lebo ees ootamas...
 |
| Kusagil singlite avaruses. Foto: Viljar Saare |
Siis aga lajatas Kraavihalli (loe: Kraavivalli, aga seda ma sain teada alles finitos) singel, mis purustas tekkinud roosa unelma. Täisjäiga rattaga, millel pole ühtegi amorti, oli juba esimesel ringil seda Hallivanameest (või mis iganes selle singli nimi oligi) seljatada paras piin. Porimatiga kaetud sild ujus ning minu mõistus keeldus seda ratta seljas alistamast. Järgnes kurikuulus Oja singel, mille teine sild oli saanud nii korraliku down-grade'i, et ei suutnud seda kordagi kuuest katsest seljas alistada! Uhh, järgnevad Igivana, Sõnajala, Pommiaugu ja Rebasehotelli singlid olid vaatamata kahele võimalusele minna otse või valida kanaliin (chicken-line) taas korraks uinutavad ning ning suutsid paisata just möödunud koledused sügavale mälu kõvaketta äärealadele, kui Kännu, Fukushima ja Koolme singlite ühispauk tõi Valge Daami taas peidust välja! Kuna täisjäiga single-speediga ei ole kuidagi võimalik säärasel nõudlikul rajal pulsinumbreid jälgida, lasin selle kinnisidee vabaks! Enne ringi lõppu ootas mind ees veel kurjakuulutava nimega Käsna singel, mis võiks tegelt kanda Svammi nime, nii kuradi imev oli see!
 |
| White men can't jump? |
Teisele ringile minnes oli selge, mida karta ja nautida ning täitsin vaid käsku. Kolmandale ringile minnes haarasin igaks-puhuks võileiva, millega eelmisel aastal olin ringi (loe: pooleteise tunniga) hiljaks jäänud! Vaatamata õigeaegselt konsumeeritud võileivale muutus kolmanda ringi Oja singli padrik nii pimedaks, et otsustasin raudselt vaid 4 ringi ära teha ning siis maha tulla, alla anda! Sitta sest kolmandast professorikohast, nii raske oli olla! Sillad läksid kitsamaks, puud hakkasid ettevaatamatult üle raja jooksma ja esimesel ringil kusagil peidus olnud juurikad leidsid tee valguse kätte!!! Matkatarkus number üks ütleb sellisel juhul, et viska haamer minema, läheb kergemaks!
 |
| Seda raja elementi ehk Punkri Drop'i mina teha ei julgenud... :( |
Neljandale minnes rebisin veel ühe võileiva ning haarasin kaasa pudeli koolat! Endalegi ehmatuseks oli see 0,75l koolat Veneetsia alguseks ehk siis ca 15 minutiga otsas ning Oja singlil läks kohe valgemaks! Elu tuli tagasi! Vaatamata iga mülka nimelise maakaardile kandmise erineva, peamiselt venekeelse suguelundi, nimega jõudsin neljanda ringi lõpuni! Võtsin kogenud baarikärbsena veel ühe pudeli koolat ning peale Hallivatimehe singlit hakkas 100km tunduma reaalsena!
 |
| Seal 100km lõpus on kohvik, kus ükskord kohtume kõik! |
Viimasele ringile minek on alati mõnus - tead täpselt, mis ees ootab ning vajadus tagasi hoida, millekski säästa, puudub! Veel üks kolmveerand liitrit koolat kaasa ja nautima! Tõsiselt! Enne Pokumaale mahapööret on mõnus pink - istusin seal tervelt viis minutit ja puhkasin, nautisin metsa ja seda, et kohe saab 100 tehtud! Aega ju oli, sest olin kontrollajast, ehk viimasele ringile mineku pääsu sulgumisest juba läbi ning üle tunni eespool. Kiiret polnud kuhugi, sest ka saunabuss lubas kõik ära oodata! Kui nüüd takkajärgi filosofeerida, siis Saku100 esimene ring on nö noorukiaeg, kus oled loll ja tugev, kõik on lubatud ning elu on lill. Teine kuni viies ring on töömehepõli koos keskeakriisi ja muu sinna juurde käiva jamaga ning viimane ring on pensionäri paradiis, kus saab nautida elu, varasemalt valatud higi arvel! TEHTUD! KOLMAS KOHT KAITSTUD!
 |
| Rõõm tehtud tööst! |
Dist: 96,3km
Time: 8:13:47
HR av/max 151/174
Energy: 7423kcal
Neist numbreist loen välja vaid üht - tervis lubab! Ehk siis - I'M BACK IN TRACK!!!
Homme õhtul Harju-Kosel kell16:00 stardis, et läbi sõita BRM400, ehk 400km rattaga maanteel kontrollajaga 27h20min! Palju naelu mulle kummi kõigi teie poolt!!! :)
